Alias streigipäev viis:
Täna oli pühapäev. Mitte, et ma sellest aru oleksin saanud - selline vangla tunne on, et enam niikuinii ajal tähtsust ei ole. Olgu peale, hea tahtmise korral mingil määral saab liikuda - komandanditund on alles kell 9 õhtul, kui transport lõplikult seiskub. Aga ilma eriti hea motiivita ei ole eriti mõtet isegi vaeva näha.
Ühest küljest oli tänane pühapäev siiski tore ja idülliline - lõunani magamine, seejärel ninapidi raamatus istumine, tündritäie tee ära joomine ja kuskil hillitseva kurguvaluga võitlemine, mingi eriliselt jobu filmi vaatamine... Kõik see sobis suurepäraselt kokku halli ja vihmase ilmaga akna taga. Täpselt selline ilm, et istuks kuskil raamatukabinetis kamina ees, suures tugitoolis, raamat käes ja klaas hõõgveini (olgu, tee ajas ka asja ära) kõrval käsipuu peal... loeks lõputult ja aeg-ajalt põrnitseks aknast (tinaraamide ja vana häguse klaasiga näiteks :P) välja, vaataks viimaseid lehti langemas ja mõtleks elu üle järele. Noh, enam-vähem seda ma tegingi, ainult et omaenda voodis ja hõõgveini asemel hoopis tee ja arvuti kõrval.
Ja ausalt, mina ei tea, mida näiteks prantslased pühapäeviti teevad. Üleüldse pühapäeviti ja siis veel muidugi eriti streigipühapäeviti. Kõik on ju niikuinii suletud (peale Pariisi kõige-kõige kesksema keskuse), streigi ajal veel transport ka ei liigu... Aga ometi on kõik nii vaikne, et isegi alailma kaklevad ja karjuvad naabrid ei tee päev otsa piuksugi. Ja kedagi tänavatel ka ei liigu. Kui kummaline. Kas tõesti on kõigil mingisugune salajane pühapäevaaktsioon kuskil varjulises kohas, millest lihtsalt MINA midagi ei tea?
Just selgus, et homne loeng jääb kindla peale ära ning transpordivahendid endiselt ei liigu. Lisaks tuleb ilmselt täna ka öökülma. Aga olgu, esialgne sõjaplaan on homseks paigas: poeskäik hommikul, seejärel vaprust nõudev linnasõit ja lõuna paiku raamatupood. Streigiga kokku sobivalt oleme me kuidagi märkamatult nädal aega elanud ainult kotitäiest kartulitest ja kahest pakist makaronidest. Isegi ei tea, kuidas nii läks... Äkki on tegu mingi alateadliku näljastreigiga, tulenevalt ümbruskonna streigilisest meeleolust? Kord makaronid munaga, kord juustuga, kord niisama maitseainetega... Siis jälle praekartulid ja keedukartulid ja jälle praekartulid... Täna viskas üle lõpuks :D Mina, kes ma niikuinii makarone eriti ei armasta. Aga ma kardan, et asi oli selles, et kui pole põhjust välja minna, ei viitsi ka toidupoe pärast välja minna... Mis teha siis.
Olgu, aga ega mul teile midagi tarka niikuinii öelda pole, nii et ma siis lähen ja loen edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar