See maja, kus ma nüüdseks juba neli ja pool kuud elanud olen, on üks ääretult tore maja. Mu tuba on küll pisike, aga õdus; majanaabrid on toredad; asukoht super; meil on isegi väike terrass, kus ratast hoida ja vajadusel grillida... Ainult üks asi on pisut eksootiline - köök. Ma pole märtsist saadik kodus midagi keerulisemat süüa teinud kui külmletist ostetud juustukooki küpsetanud ja tomati-hapukooresalatit kokku seganud. Suuremalt jaolt sellepärast, et köök on meil ootamatusi täis. Kunagi ei tea, mida meil seal on ja mida mitte, KAS meil seal üldse midagi on ja kas meie õnnetu köök veel üldse kasutuskõlblik on. Miks ma nii ütlen? Sest me Marioniga jagame nüüd maja nelja köögivõõra meesterahvaga (ja ega asi siis parem olnud, kui neid vähem oli) :-). Igatahes, nende nelja seas on üks prantslane, kaks sakslast ja üks serblane.
Prantslase pärast ei tasu muretseda, ta sööb ainult nutellasaia. Hommikusöögiks, lõunasöögiks ja õhtusöögiks ka. Ja siis vahepeal ka kergeks eineks, see on iseenesestmõistetav, eks? Meil on laua peal alati mitu hiigelsuurt purki Nutellat (üks purk kestab max nädala) ja igaks juhuks on tal tagavaraks veel maailmalõpu säilimisajaga tähistatud ja kümne vaakumpakendi sisse mähitud šokolaadisaiakesed. Noh, juhuks kui Nutella otsa saab. Ainus, mida ta joob, on šokolaadipiim - noh, seda plastmassi moodi pruunikat vedelikku, mis kolm korda aastas maitseb päris hea. Seda on ta kohe terve resti koju ostnud. Ebaõiglane on see, et ta on ise seejuures täielik kõrsik.
Üks sakslane ei põhjusta ka mingit muret, sest ta lihtsalt söö midagi. Kuulmise järgi ütleks, et mõnikord joob ta vaid õlut. Siis ta nimelt laulab sellise laialivalguva häälega, nagu natukene alkoholi pruukinud inimesed ikka.
Ülejäänud kaks isendit on aga eriliselt omanäolised ja just nemad teevadki meie köögielu nii põnevaks. Teine sakslane mõnikord sööb ja mõnikord teeb söögi ise valmis ka. Hakib salatit ja puha. Isegi ära koristab kõik pärast. Ja peseb ülejäänute nõusid. Niimoodi, et kallab iga taldriku ja tassi peale umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga laigu nõudepesuvahendit (ma ei teagi, kas meil kulub majapidamises rohkem Nutellat või nõudepesuvahendit) ja siis mullitab seal kraanikausi juures igavesti, sest sellist kogust ei saa ju nii lihtsalt maha loputatud. Ta möllab seal siis kohe nii igavesti, et lõpetades on ta mõtted maitiakus ja juba kaks korda on ta niimoodi kraanikausi juurest lahkunud, et unustab külmaveekraani ööseks jooksma. Mitte tilkuma, vaid päriselt täiest torust voolama. Ükskord läksin mina millalgi poole öö aegu alla (pesu masinast välja võtma) ja sain veel õigel ajal jaole. Eile öösel oli tal aga jälle kuidagi kraan lahti ununenud (ta võttis selle ise omaks) ja köögis oli selline uputus, et tänaseni andis tagajärgi likvideerida. Marion õnneks öösel kuulis, et midagi soliseb, läks teine unise peaga alla, keeras kraani kinni ja avastas siis, et seisab sügavas vees. Sest vaadake, ega meil see kraanikausi äravoolutoru nüüd kõige ärksam ei ole ja vett tuli ikka täiega. Nuvat. Ärakohutatud süüdlane vandus täna, et ta ei puuduta seda kraani enam kunagi. MIS iseenesest on järgmise lõigu valguses pisut hirmutav.
Viimane härrasmees on meil nimelt vist juba ammu sellise lubaduse andnud. Temaga juba seda ohtu ei ole, et ta kraani lahti unustaks - ta ei tee seda isegi kunagi lahti. Varemalt kõrgus me köögilaual Paabeli torn - kõik söögiriistad alates pannidest ja lõpetades õlleklaasidega olid mustad ja seal hunnikus. Ükskord, kui enam mitte ainumastki puhast potti ega taldrikutki kuskilt ei paistnud, pesin ma need kõik ära ja kirjutasin laua peale kurva kirja, et mind vist ootab näljasurm, sest millegagi pole süüa teha. Pärast seda kuhjab ta torni oma magamistuppa, sest aeg-ajalt saavad nõud köögist ikka otsa, aga vähemalt ei riiva enam torn silma. Olgu, nõud saavad päris otsa ka endisest harvemini. Süüa teeb seltsimees siiski päris tihti. Näiteks praeb ta üle päeva ilma õlita ja külge võtva panni peal muna, nii et munast saab ta kätte ülemise kihi ja alumist annab meil pärast tükk aega panni küljest lahti leotada, kui meil panni vaja on. Muna ülemise kihiga suundub ta oma tuppa sööma, haarates kaasa soola ja pipra ning kõik muu eluks vajaliku. Siis kuhjab ta ka need toosid oma mustade nõude torni tippu ja kaob terveks õhtuks (halvimal juhul mitmeks päevaks), nagu tina tuhka. Mõnikord maitsestame me Marioniga oma toitu seetõttu käepäraste vahenditega, nagu riivjuust, tuhksuhkur, sidrunimahl ja ingveripulber. No mis siis ikka, kuulu järgi ongi sool tervisele kahjulik. Ehkki tomati-hapukooresalati ja näiteks Türgi ubade juures on see pisut asendamatu. Aga ma püüan mitte pirtsutada :).
Õnnekombel saame me parlamendis imeliselt hästi süüa ja enamasti lahendan ma õhtuse suupiste küsimuse nii, et teen mikrolaineahjus juustusaia soojaks. Nädalavahetusel panen terve juustukoogi suurde ahju või närin oma väljasõitudel rõõmsalt grillvorsti või muud säärast. Tänuväärsel moel pole ma siiani midagi rohkemat isegi igatsema hakanud, ma ju ei olegi eriti kodus ja tobe oleks tunde pliidi taga veeta, kui samal ajal saaks väljas käia ja igasuguseid põnevaid asju teha. Lihtsalt naljakas on. Praegu ajendas mind kirjutama ainult üks siin majas tavapärane, aga muidu üpris erakordne õhtusöök. Ma nimelt tegin ilusa ilma puhul jälle kena 25 kilomeetrise rattatiiru, tulin purunäljasena koju ning otsustasin eriliselt peene kokkamise ette võtta ja peekonikuubikutega Türgi ube teha. Soola jälle polnud, nii et ube keetsin paksu piprakihi all. Kaunad jätsin kogemata poolkõvaks, sest kööki oli jäänud jälle täpselt üks pott ja Marion tahtis ka süüa teha, nii et ma kiirustasin pisut. Vahepeal kuivatasin usinalt põrandalt, sest kapi tagant voolas eileõhtuse uputuse tõttu ikka veel vett välja. Ubadele ja magedatele peekonikuubikutele riputasin maitseks peale helde annuse piprasegu ja pisut tugevama maitsega gouda juustu, sõin kõik ära, sain kõhu täis ja jõin pipraleegi kustutamiseks nii palju vett ära, et ma käin raudselt öösel vähemalt kolm korda vetsus. Kulinaarne elamus missugune!
Tahab keegi külla tulla, ma võin süüa teha?
PS: kui asi tõsine oleks, siis loomulikult läheksin ma poodi, ostaksin endale panni, isikliku soola, poti ja serviisi. Kui keegi veel aru ei saanud, siis ma võtan asja hea meelega huumoriga. Kaks kõige hädavajalikumat asja - pooleliitrise kohvitoobi ning veinipokaali - soetasin ma niikuinii juba esimesel siin oldud nädalal. Sellest mulle täiesti piisab, et asjade kulgu pahandamata ja huviga jälgida.
