Vägev!

Täna hommikul lugesin lehest, et kuna Luxemburgis pole ammu vihma sadanud, nõuavad põllumehed põua ärahoidmiseks viivitamatut meetmete tarvituselevõttu. 

No täna sadaski terve päeva. 

Tähendab, ma sain aru, et sajab, enne lehe lugemist, aga leht läks ju eile trükki, kui 30 kraadi ja hirmpalav oli, nii et tehniliselt võttes on ajaline järgnevus paigas!

Vot nii vägev riik on siis see Luxemburg. Kui põllumehed tahavad, siis kohe saavad. 

Ja ilmateade paneb siinmail ka 99% ajast täppi. Mitte nii nagu Eestis, kus sünoptikutele puhta valetamise eest palka makstakse. Kui siin ikka ilmamehed ütlevad, et homme tuleb jääaeg, siis tulebki! Täitsa mürki võib võtta.  

Ahjaa, ja paar päeva varem sain lehest teada, et Luxemburgis on nüüd 58 töötut rohkem kui varem! Neil on siin inimesed ja indiviidid veelgi suurema tähelepanu all kui meil Eestis :). 

Aga üleüldiselt on nii, et homme on veel tööpäev, ent homme õhtul lasevad kõik varvast - kes kuhu. Üleüldse on linna haaranud täielik vaikus. Bussid on pooltühjad, tänavatel on vähe rahvast ja kontoristki kena kolmandik lännu. Ma kujutan ette, et nädalavahetusel saan ma ka kogeda seda, millest Marion lihavõtetega seoses rääkis - kuidas ta linnas ihuüksinda oli ja suisa kartma hakkas :). Tegelikult on mul plaanis homme raudteejaamast läbi käia ja endale mitmeks päevaks kohe piletid ette ära osta - siis on kindel, et ma kuskile jõuan ka... Eks ma pärast ütlen, kuhu lähen. Ma veel nii täpselt ei tea, käigu pealt otsustan. Valikuid on palju. 

Hmm, homme oleks ilmselt tark poes ka ära käia, mine sa seda nende pühadenädalavahetust tea... Pärast on pühapäeval ainus variant burksi närida... 

Häste, ma nüüd viskun raamatuga voodile. Ma pean jälle tõdema, et Maurice Leblanc oli ikka üks vahva kuju, et Arsène Lupini välja mõtles. Too härrasmehest varas on palju vahvam kuju veel kui Scherlock Holmes (Poirot'st ma ei hakka rääkimagi, tema mulle isegi ei meeldi). Ma nüüd tahan teada, kuidas see järjekordne seiklus tal lõpeb. 

Pakaa, 

M. 

Ja siis veel üks õhtu Kirchbergil

Oli üks kolmapäev - ja see pidi hästi kultuurne tulema. Kolmapäeviti on MUDAMi muuseum tasuta ja veel ka kella kaheksani lahti. Aga võta näpust, muuseumituju läks ära ja nii saigi sellest hoopis säärane õhtu, kus me kõigepealt MUDAMi taga piknikku pidasime ja siis MUDAMi kohvikus veel veini jõime. Ja kui tuju hästi hea oli, avastasime, et väljas on hirmus uhke valgus - ning läksime pildistama. 

MUDAMi kohvik. Seal saab kolmapäeva õhtuti tasuta snäkke, paistab. Üks roosas riides naine tuli, istus, sõi ära pool sama roosat arbuusi, tõusis ja lahkus. 

Titetoole saab mitmeti kasutada!

Philharmonie

See on küll üks naljakas kasvuhoone keset platood

Meie maja aknad

Ja see moonike vaatab mulle iga päev aknast sisse

Need ka

Ja seda vaatame meie iga päev köögiaknast

Ja sellest, kuidas me Brüsselis parlamendis käisime

Brüsselis käik oli tegelikult üsna sujuv ja pisut isegi sündmustevaene. Ainus närviajav asi kogu päeva juures oli see, et minu pilet oli ühe Portugali tädi käes (ta on kõige vanem praktikant siin) ja too ehtsa lõunamaalasena jäi igale poole kogu aeg hiljaks. Pilet oli tema käes sellel põhjusel, et paistab, et kui kahe- või kolmekaupa pileteid osta ja koos rongi peale minna, siis on pilet palju odavam kui üksinda osta. Ja siis me ostsime kõik kolmekaupa piletid. Aga kõik kolm piletit löödi klambriga kokku ja rongi peale pidime ka koos minema. Nuvat... Juba hommikul siin Luxis närvitsesin, kui rongi väljasõiduni ainult minut aega jäänud oli, aga tagasi tulles saime kohe mitmekesti pabistada, sest leppisime kokku, et kohtume kell 18.35 parlamendi ees, aga kui teda 18.48 ikka veel ei olnud ja 18.51 rong väljuma pidi, siis oli paanika küll. Õnneks on peatus Bruxelles-Luxembourg täpselt parlamendi ees, nii et me kimasime siis perroonile ja ka täpselt vahetult enne rongi väljumist jõudis ta meile järgi. Ma ei tea, kust tema siis tuli, sest üleval me teda ei näinud, aga noh... Ta muidugi vabandas ette-taha, et ta kaotas ajataju ja nii, aga no kurat, kui sa tead, et sinu käes on mitme inimese vajalikud paberid, siis ometi võiks ju natuke vastutustunnet üles näidata, ah? 

OK, aga kui Brüsselisse jõudsime, siis vaatasime natukene seal parlamendi hoonetes ringi, kuulasime mitu presentatsiooni ära ning käisime siis parlamendi erikomisjonide tööd vaatamas. Me olime kõik erinevatesse komisjonidesse laiali jagatud, mina sattusin õnnekombel välisasjade komisjoni, mis mu meelest ka kõige põnevam oli. Ojuland oli tublisti jälle kohal ja puha... Ja Kelamit ma ei näinud, aga ta olla ka hääletamise ajaks vahvalt portfelliga vehkides sisse marssinud. Igatahes, vaatasime kolm tundi komisjoni koosolekut ja oligi kõik. Istusime jälle rongi peale ning vurasime tagasi. Asja juures oli tore see, et rongis oli aega teiste praktikantidega ka lähemalt tutvust teha. Küll me siis lobisesime terve selle aja, kolm tundi läks hästi ruttu! Ja ma pean mainima, et teised olid ikka hirmus hädas - küll oli neil liiga palju tööd ja see hädasti ja teine valesti. Mu meelest meil Eesti üksuses on ikka hirmus tore kõige nende juttudega võrreldes. Tõsimeeli, ma olen sellest praktikast ikka siiamaani hüpersuures sillas. 

Ahjaa, Brüsseli kohta veel nii palju, et need parlamendi hooned olid linnas säärase koha peal, kuhu mina veel kunagi sattunud polnud. Ma parlamendi raamatupoes ühe kaardi pealt üllatusega avastasin, et see kompleks on ju täitsa Brüsseli pargi lähedal. Selle avastuse peale tahtsin jalutama minna, et vaadata, kas ma ikka kõigest õigesti aru sain, aga parlamendi ees oli tõeline põrgu lahti. Mingid väidetavalt raudteelased korraldasid seal suurt protesti, igavene lärm ja hoiatusraketid ja paugutajad ja meeletu hulk politseinikke oli seal parlamendi ees, nii et kuigi ma pistsin nina korraks majast välja, läksin ma sellesse hiigelkookonisse üsna ruttu peitu tagasi. Seal tossu ja paukude sees oli päris halb, aga parlamendihoone oli nagu suur kookon - sinna ei kostnud mitte midagi ära... Nõnda ma linna ei jõudnudki. Sellest johtuvalt tekkis mul ka mõte, et peaks ükspäev ikka veel ise ka Brüsselis käima. Ma kangesti tahan Horta muuseumi minna ja seal linnamuuseumis võiks ka ära käia, pissiva tüdruku üles otsida jne jne jne. Kui hommikul minna ja õhtul tagasi tulla, saab edasi-tagasi pileti ka üsna normaalse hinnaga... Võib-olla sisustan siis Brüsseliga ühe neist järgmise nädalavahetuse neljast vabast päevast. 

Aga nüüd siis piltide juurde: 

Euroopa Parlament Brüsselis. Peahoone.

Hull jalakäijate sild ühendab parlamendi eri hooneid

Need mehed katsid lauda. Päris joonlauaga ei mõõtnud, aga kohe ikka kahe mehega keerasid ääri ja silusid volte. 

Nii äge!

Takkajärge ka veel grupipilt Strasbourg'ist. Need on siis kõik meie praegused praktikandid. Ilgelt palju, ah? Suveks tuleb poole väiksem grupp. Praegu on kuskil viiekümne ringis, suvel tuleb 24 või midagi nii...

No kurat

Pesin õhtul pesu ära, panin terrassile kuivama ja täna avastasin, et mingi lind on tuuleka täis lasknud... 

PS: kuna läks nii, et ärkasin lõpuks kell pärastlõunal (kell tirises küll, aga mulle tundus teki all, et jube ebaõiglane oleks, kui ma end nädalavahetusel ka välja ei maga), siis kujunes mu seekordne laupäev kodusistumiseks, raamatulugemiseks ja muidu vedelemiseks. Eks ma nüüd siis mõtlen välja, kas minna homme rattamatkale või Bernkastel-Kuesi. 

Sellest, kuidas me ainult ahhidega matkamas käisime ja übernaljakate inimeste restos sõime

Ma olen konstantselt oma blogisissekannetega viis päeva ajast maas, aga ma nüüd ausõna katsun end parandada. Kõige tegevusküllasem nädal on selja taga ja kuna järgmisel nädalal on pühad, on kõik oma vabad päevad nüüd juba välja võtnud ning varvast lasknud, see aga tähendab minu jaoks ilmselt vähem seltskondlikke ja õhtuseid ettevõtmisi ja omakorda rohkem aega netis. Ja muuseas, järgmine nädalavahetus on meil jälle neljapäevane. Mis on natuke kohutav, sest mul POLE PLAANE! Mõtlesin paariks päevaks Strasbourgi mineku peale (jutt justkui jäi, et saan uuesti öömaja, kui tahan), aga piletid olid jube kallid, raip. Sama kallid, kui Pariisi omad. Kaalusin veel ühte ja teist ja lõpuks jõudsin järeldusele, et kui üldse väljasõidu teen, käin ära Namuris ja Brüsselis, aga võib-olla olen ainult kodus Luxembourgis ja käin siin mööda väiksemaid kohti ringi. Siin on igasuguseid losse ja veinikülasid ümberringi ja muud säärast ka... Isegi Saarbrückenisse või Koblentzisse või kuskile sellisesse kohta võib ju sõita. Ma alles ükspäev tegin nimekirja kõikidest kohtadest, kus ma tahan tingimata enne praktika lõppu ära käia. Päris pikk sai teine. 

Hästi, aga kui nüüd pilk jälle minevikku pöörata, siis kindlasti tuleb rääkida möödundpühapäevasest väljasõidust Esch-sur-Sure'i järve äärde. Tegu on siis Luxi ainsa arvestatava järvega ning seegi on muuseas paisjärv. No igatahes, algselt jäi jutt nii, et need polüglotid ei tee enne juunit ühtegi väljasõitu, aga eelmisel nädalavahetusel tuli kuidagi ootamatu uudis, et nad otsustasid uuesti rändama minna. Ja me haakisime end sappa. 

Sedakorda oli retk absoluutselt mõnus. Too ainus tüütu ja matslik onkel John ei saanud seekord tulla (siin oli mingi kohalik joomapidu, nii et ta tinutas kuskil külas maitranki) ja ilma temata oli kohe lust ja lillepidu matkata, keegi ei vingunudki ja ei pannud alatasa ebaviisakaid pirne. Igatahes, alustuseks sattusime Eschi linnas mingile massiüritusele, kus kelnerid lastele kandikutega käimist õpetasid ja siis võistlus korraldati (korraldaja ise väitis, et sellepärast, et noortest liiga nõudlikke kliente ei kasvaks, tuleb neile proovida anda, et kandikud on rasked!) - muusika mängis ja kõik oli putkasid ja müügimehi ja mängukohti täis. Me vaatasime natuke ringi ka, aga suundusime siis linna (ja järve) kohale mäkke ning hakkasime astuma. Kokku käisime läbi 8,4km (mu sammumeeter ütles - ja väga veidral kombel olin ma oma sammulugejaga umbes sama kõva tegija nagu kunagi algkoolis Barbie nukuga, mis emme Saksamaalt tõi - keegi polnud siin sammulugejast midagi kuulnud ja küll tahtsid teada, palju maksab, kust saab, mis firma hea on ja mida sellega teha saab), aga kuna rada käis üpris kõvasti üles-alla, siis mõnele vanemale inimesele sai sellest vist üsna küllalt. Igatahes, seekord oli meil siis seltskonnas kolm eestlast, üks soomlane, üks lätlane, üks sakslane, üks portugallane, üks maltalane ja üks britt (kes eelmisel retkel oli tõeline Oh  multikast Ох и Ах идут в поход, aga kellest selleks retkeks sai päris Ah - minu meelest oli ta isegi selle Ahi nägu). 

Nii, ja sellel seltskonnal on kombeks, et pärast käiakse kuskil sellises pisut paremas restos keha kinnitamas. Sedakorda käisime me Comte Godefroy nime kandvas restoranis (nimi on selleks, et see mul endal meeles püsiks) ja issand, me pidime seal end herneks naerma. Sealsed ettekandjad pidid vist töövestlusele lisaks mingi naljategemiseksami ka läbima, sest nad olid nii humoorikad, et me lihtsalt üürgasime naerda. Ja kõik naljad tulid neil kuidagi hästi loomulikult välja. Noh, umbes nii, et Liisa küsis, kuidas Eschist ära saaks, kui autot pole - et kas bussid käivad. Kelner vastab hästi ruttu ja hästi tõsiselt, et oi ei, busse küll ei käi. Eesliga saab. Et eeslipilet maksab 2 euri päev ja eeslile mahub kaks inimest. Või siis kui teed toodi ja teekott vale inimese kätte sattus, aga teed tellinud inimene küsis, et kus ta tee sai, siis kui välja tuli, et teekott on hoopis teise inimese käes, karjus teine ettekandja ise irvitades: "Haa, sa varastasid selle ära". Ja nii edasi... No see ei kõla nüüd enam üldse nii naljakasti, aga kui kõik need žestid ja ilmed ja hääletoonid ka juures olid, siis me lihtsalt naersime kõhulihased valusaks. Toit oli ka maitsev, muide. 

Vot nõnda... See oli üks helge päev (kuigi tegelikult oli üpris pilvine ja ähvardas äikesega): seltskond oli tõeliselt tore ja matkarada ilus. Kusjuures - see rada käis mööda tammikuid. Päris tammikuid, kus muid puid praktiliselt vahel ei olnudki. Nii ilus oli. Eestis meil selliseid enam ei olegi... 

Esch-sur-Sure

Paisjärv tammiga

Rada ise

Matkasellid puhkehetkel.

Liisa teeb pilti. Tema orgunnibki neid jalutuskäike. 

Verev käoking, ütlevad minust targemad botaanikud

Kõik maasikapõõsastest tehtud pildid tulid udused. Mmm... kui head ja magusad. 

Leidsime mingi punkri ja pommi - ja kuulsime Peteri esituses põhjalikku loengut Luxembourgi kannatuste kohta Teises maailmasõjas. 

Navitrolla tuleb meelde. 

Need olid nii ilusad. Huvitav, mis lilledega võiks tegu olla?

Need puud seal maas olid nagu sammaldunud pliiatsid. Seda metsa polnud küll keegi ammu hooldanud. 

Ja nii nad kõnnivad...