Küll ma alles kirjutaks

Kui mul see va kirjutamise soolikas alles oleks, küll ma siis kirjutaks. Igasugustest asjadest. Sellest, et ma olen nüüd rulluisusõltlane. Ja et ma käin teinekord lisaks rullitamisele ka rattaga Senningerbergi sõitmas. Ja tundide viisi vantsimas, sest me lähme sügisel Santiago de Camino palverännuteele ja peame jaksama kaks nädalat järjest matkata. Nii et ma nüüd kõnnin mööda Luxi mägesid üles ja alla, nii et sääremarjad hellad.

Kirjutaks igasugustest muudest üritustest, mis vahepeal olnud on ja tulemas paistavad. Oli hobuüritus ja muusikapäev ja jaanipäev ja midagi veel. Ühesõnaga, on nii mõnelgi juhul saanud toredas seltskonnas aega veeta, ilusat ilma nautida ja head-paremat näost sisse ajada. Vahepeal juhtusin paar korda teatrisse ja kontserdile. Laupäeval juhtun kohe jälle :).

Kirjutaks sellest, et tööl hakkavad tekstimäed laviini mõõtu võtma ja enam ei paista neil otsa ega äärt. Mina, kes ma ei ole varem kõikide nende aastate jooksul mitte kunagi tähtaegadega nii hätta jäänud, et ei oleks suutnud asju siiski viimaseks hetkeks valmis saada, olen pidanud mai lõpust saadik kolm korda ütlema, et ma näen juba ette, et ma lihtsalt ei jõua antud tööd valmis, sest puhtfüüsiliselt saab aeg enne otsa. Suht hirmus. Ja saab ainult hullemaks minna.

Kirjutaks sellest, et mul plahvatas kodus pliidiplaat. Tõsi, umbes kuu aega tagasi. Peaksingi jälle omaniku juurde uurima minema, et mis ta sellega nüüd siis ette võtta kavatseb. Ülejäänud plaadid töötavad ja ahi ka, aga niimoodi katki ei saa see ju ka jääda. Kõik läheb sinna alla ja ühtlasi eksisteerib oht, et ma ajan plaatide nupud sassi, löön selle sisse ja siis juhtub... midagi...

Kirjutaks sellest, et mul oli esmaspäeval hispaania keele B2.2 taseme eksam. Ja ma nüüd loen elu teist hispaaniakeelset raamatut ka. Mingit Manuel Vázquez Montalbáni krimkat. Julgeks öelda, et 35% sõnadest on veel võõrad. Aga lugu ja tegelaste suhteid ja muud säärast jõuab juba jälgida küll. Päris äge. Ainult prantsuse keel kipub selle arvelt rooste minema. Nüüd, kus ma ei ole tükk aega igapäevaselt Frantsuaaga suhelnud, küll aga hoopis kord nädalas pool päeva hispaania keelt rääkinud, tuleb juba et asemel y ja muud säärast. Täitsa jama lugu.

Kirjutaks sellest, et mul hakkavad kohe-kohe akna peal kõik lilled õitsema. Fuksiad ja pelargoonid ja puha. Tööl õitses vahepeal ka Hellelt päranduseks saadud inglitrompet. Ja ingver, mis sai mu meelest aasta tagasi potist välja õngitsetud, on ka kuidagi potti tagasi saanud ja kasvatab muudkui toanurgas pealseid. Kasvatagu siis pealegi. Annan talle mõnikord vett ja kui ta viitsib visa olla, siis ma võib-olla kahe aasta pärast vaatan ka sinna potti. Nii palju sain ma juba targemaks, et aastane ingverijuurikas on ainult pöidlasuurune ja selle pärast ei ole mõtet kühvlit kätte võtta.

Kirjutaks ka sellest, et ma sain oma viimase fotoprojekti ka ära tehtud ja ootan nüüd postiga laekuvat diplomit. Ma ei tea, kas see kursus minust üldiselt parema fotograafi tegi, aga ise sain ma küll päris palju uut teada. Ja klõpsin endiselt liiga palju pilte :). Mõtlen juba, et kuidas peaaegu kaks kilo kaaluv kere+obje Santiago de Compostela rännakule kaasa võtta, kui tegelikult peaks seljakott jääma 6 kilo piiresse ja sisaldama kõike kahe nädala jooksul eluks vajalikku + magamiskotti. Hmm...

Aga kuna kirjutamise soolikat väga ei ole ja aega ka mitte, siis piisab sellestki, et ma mõtlen nendest asjadest kirjutamisele. Ja ma nüüd lähen mõtlen kuskil õues edasi!

Järgmise korrani!

Maris

Lõik lõigu haaval

On olnud pööraselt tempokas aeg. Kohe ei mäletagi kõike, mis vahepeal tehtud ja kus käidud. Terve see aasta on ju olnud üks suur reis ja seiklus, mille ühestki osast pole eriti rääkida jõudnud - ei Šveitsist, Sri Lankast, Sevillast ega ka sellest, et pärast Hollandit ja Belgiat olin kaks nädalat Eestis, kus oli kogu aeg sõitmist, tegemist, nägemist. On saanud kõvasti füüsiliselt aktiivne oldud ja ringi rallitud, Türi lillelaadalt ööorienteerumise muljetega Tallinna kontorisse ja Salmistu suvilast Tagadi Tarzanile sõidetud. Vahepeal on saanud ka silmini töösse mattuda, nii et sellist tulekahjut ma ei mäletagi kohe eelmise ametiajavahetuse eelsest perioodist alates. Veel on käidud igasugustel üritustel ja kontsertidel ning külalisi võõrustatud. Ja no nüüd on jällegi selline koolituste ja eriliste tööpäevade ajajärk, kus iga päev on end muudkui haritud - küll hispaania keeles, küll masintõlke toimetamises, küll ELi eelarve omavahendite vallas. Nüüd avastasin jahmatusega, et jaanipäev hakkab kätte jõudma ning hädapärast peab jälle leidma aja ette ka vaadata, et veidi järgmisi reisiplaane ja mõtteid sättida, muidu jõuavad kuupäevad kätte ja minul kõik laokil...

Enivei. Olgu öeldud, et eelmise postituse peategelaseks olnud prantsusepärase 1.90 pikkuse madratsi sain kätte kõigest paari päevaga. Too tüdruk käiski ja tõi selle Prantsusmaalt ise ära, siis võttis selle üksipäini kaenlasse ja tuli tõi selle mulle ühel kolmapäeva õhtul kell pool kaheksa oma vabast ajast ära ka. Niiiiiii hea! :) Noja ikka kohe teine tera on magada, üldse enam ei tahaks hommikuti üles tõusta :) :) :).

Veel ostsin rulluisud, et suvega uisutamist ära ei unustaks. Tähendab, lähtusin eeldusest, et ma ei ole kunagi elus rullitanud, aga kui erinev see jääuiskudega sõitmisest ikka olla saab :). Novat. Nüüd olen paar korda proovimas ka käinud ja nii palju olen targemaks saanud, et ega see jää peal uisutamist tegelikult ikka ilmselt muus osas eriti aita, ainult samu lihaseid enam-vähem treenib, nii et sügisel saab ehk siis kergemini järjele. Ainult mõnus sileda asfaldiga koht tuleks seniks leida. Seal orus, kus ma kõige alguses käisin, oli asfalt nii teraline, et iga mu keharakk vibreeris, ning Coque'i taga pargis võiks veidi vähem kallakut ja munakiviüleminekuid olla :). Nendega ma veel päris hästi toime ei tule. Aga küll ma leian.

Fotokooli jaoks on mul aga vaja teha viimane ülesanne. Aega on veel täpselt umbes ainult kaks nädalat, aga mina olen kohe hädas, sest ülesanne seisneb mingi toote reklaamfoto järeletegemises. Tulebki võtta päriselt kuskil linnapildis või ajakirjas ilmunud tootereklaam ja teha oma vahenditega täpselt samasugune järele. Sama valgustusega ja muus osas täpne, à la, et kui keegi jookseb uute tossudega läbi poriloigu, siis peavad sädelevad veepiisad lendama jne. Novat. Ja mina kohe ei leia sellist reklaami, mida järele teha. Modellidega asjad, keeruliste taustadega asjad (kust ma siin Luxis nt peaksin selle ranna võtma?), kättesaamatud tooted ja liigset fotoshoppimist nõudvad asjad välistaksin lihtsalt kohe ja... Ja siis ma nagu ei teagi. No mida ometi pildistada, ah? Äkki kellelgi on mõni äge, aga teostatav reklaam silma jäänud? Siis palun kommentaaridesse kleepida! Inspiratsioon kuluks marjaks ära!

Vot. Aga nüüd on kell jälle palju, hirmsasti tahaks oma mõnusale madratsile kobida. Samas ma olen seda postitust kirjutanud lõik lõigu haaval umbes vist nädala. Kui ma seda nüüd kohe ära ei postita, jääbki ta jälle maitieamitmendat päeva ootama. Seega - vähevõitu seda juttu ju on, aga siia tuleb selleks korraks punkt! Eks ma kunagi üritan jälle kribada... Seniks olge mõnusad ja nautige suve!

M.