Ilus

Kevadpuhastus

Sukeldusin täna riidekappi, et viimased Luxi kaasavõetavad riided välja otsida. Kuidagi iseenesest kujunes sellest aktsioonist aga kevadine suurpuhastus. Viskasin sellest kapist üksiti ära paar läbi kantud rõivaeset, siis sain sellest säherduse hoo, et võtsin ette koridori lae all seisvad hoiukastid, siis veel paar väiksemat kappi ja lõpuks pool ühe diivanvoodi sisemusest ka. Äravisatavat kraami sain 6 suurt kotitäit, veel kaks suurt kotitäit kraami läheb maale paremaid aegu ootama või peenarde vahel kandmiseks. eidsin vanu jopesid ja mantleid, käekotte ja T-särke, kangajuppe ja poolikuid õmblustöid, ärakoitanud kindaid, lõngatokke, tekke ja väikseks jäänud kraami... Kui ma veel kolm kilekotitäit riideid Luxi jaoks kõrvale panin, jäid kapid kohe üsna avaraks. Ja kell oli alles pool üks, kui ma selle kõigega juba lõpetanud olin... Kui tegus päev! Äge. Ma muide isegi imestan, mis sorteerimishullus mind viimasel ajal tabanud on - kõigepealt raamatud, siis sahtlid, siis voodialune ja nüüd veel ka riided...

Muidu lähen homme Tallinnasse asjatama. Pean seal mitmest kohast igasuguseid tunniskirju kokku koguma (jah, VEEL tõendeid!), hambaarstil käima, siis Tallinna kodus asjad kokku pakkima ja need kuskile Martini jalust ära tõstma, igasuguseid pisiasju korda ajama, Czech Airilt boonuspiletid välja pommima, paari sõbraga veel korra kokku saama ja üleüldse...  Noh, teate küll, tavalised kolimiseelsed asjad.

Ja siis sain ma eile teada, et Puškini vanavanaisa oli Etioopiast! Või noh, õigupoolest praeguse Eritrea territooriumilt, aga sellegipoolest. Peeter Suure neeger!

Vot.
M.

Etioopia inimesed vol X

Ma olen juba mitu korda mõelnud, et huvitav, kuidas Etioopia mulle küll esimesel korral nii vastumeelne oli. Mulle ei meeldinud seal kohe mitte üks raas. Või noh, Indiaga ei andnud muidugi võrreldagi, aga esimesest Etioopiast jäid mulle siiski ka üsna nirud mälestused. Grupp polnud mul tookord küll suurem asi ja kohalik giid oli ka allapoole igasugust arvestust, aga... mul on tegelikult tunne, et ma vist sain ikka lihtsalt liiga suure kultuurišoki. Kehvasid gruppe ja halbu giide satub ju ikka ette, aga need ei ole mitte alati nii määrava tähtsusega. Igatahes, nüüd on mul seal Etioopias juba palju peaaegusõpru või vähemalt häid tuttavaid, sealne eluviis ei tundu mulle enam nii üle mõistuse sürrina, kerjamise ja ahistamisega on lood palju paremaks muutunud, jõnglasi hoitakse rohkem ohjes ja ma tunnen end seal juba ise väga hästi ja vabalt, nii et seekord oli mul päris kahju juba, et reis nii ruttu läbi sai. Mul õnnestus seekord isegi üksipäini mitu pikemat rännakut ette võtta - meil oli näiteks üks vaba pärastlõuna ja mul oli igav, sest poisid läksid kõik jõe äärde autosid pesema ja mu oma rahvas jõi lõputult külma limpsi ja sarjas Savisaart, nii et mingil hetkel tundus mulle, et päris tore mõte oleks poistele jala jõe veerde järele minna ja neid üllatada. Ja teate, kuna ma ise tundsin end mugavalt ja päriselt teadsin, mida teen ja kuhu lähen, siis mind küll tervitati mustmiljon korda ja kutsuti mitu korda jalga puhkama, aga mitmetunnise teekonna jooksul (no ma ei leidnud poisse üles, leidsin ainult jõe, nii et pidin jala tagasi ka vantsima) ei tulnud keegi minu käest midagi nuiama, mul ei olnud parvetäit tüütuid jõnglasi näpu otsas ja üldse tundsin ma ennast täitsa oma inimesena. Hihii, mulle tuli üks nooruke politseitüdruk ka vastu, kes küsis, et kuhu ma lähen ja kas mul on ikka kõik OK... Ta naeris end kõigepealt kõveraks, kui ma ütlesin, et jõe äärde lähen, siis langes ta mulle lagistades kaela, tonksas Etioopia moodi õlga ja soovis head dušši. IRW. See oli minu meelest nii tore. Ja dorzedega tantsida oli ka vahva. Ja üldse, see on ka tore, et ma juba laagripoiste meelest kah oma olen - et kõik registraatoripoisid tulevad mind tervitama ja baaripoisid õpetavad amhara keelt ja ettekandjad ei jookse mulle tšekiga järele, kui ma lähen korraks asju ajama, sest nad päriselt teavad, et ma tulen tagasi ja maksan ära :). Ainult see karode rahanuiamise intsident oligi seekord natuke negatiivne, muidu oli kõik überlahe! Täiesti müstiline - ma siiamaale ei saa aru, kuidas mulle kunagi Etioopia nii vastukarva oli ja kuidas ma sain pärast nii kapitaalselt meelt muuta...

Dorze tantsupidu

Kuna poisid tantsisid nii hoogsalt, tõmbas see lõpuks kogu külarahva kaasa...

Hameri emme härjahüpet vaatamas

Jajah, oleks arvanud, et tegu on noorema daamiga, eks?

Järjekordsel noormehel õnnestus täiskasvanuikka karata

Karo jõnglased

Pipi!

Tugev poiss, pole midagi öelda :). 

Mul ei ole siiani õnnestunud ühtegi konso naist ilusasti pildile saada - nemad kannavad triibuseelikuid, mis on nii meie rahvariideseelikute moodi. Jube äge!

Pruuni naha pealt paistab seebivaht palju paremini välja

Ei tea mina, mida need seal tagaplaanil teevad

Näete, nüüd on valgel inimesel palju vähem rahvast ümber kui varemalt. Isegi auto paistab nende kõikide vahelt välja!

Kohvitseremoonia. Kuidas ma selle valge jala sealt pildinurgast küll saaksin ära kustutada? 

Seda tidrikut mäletan ma juba sellest ajast, kui ta alles roomama õppis...

Hommikune palvetund

Hommikune palvetund vol II

Üks "minu" poistest!

Koolis

Aride ja bennade kool. Kaks klassiruumi, neli klassitäit õpilasi. Paberite järgi on klassis 30 õpilast, ent neist käib päriselt kohal 11, sest teisi on vanematel kodus tarvis. Direktori käest saime teada, et nende koolis käiakse kahes vahetuses, esimene (esimene ja kolmas klass) on hommikul üheksast poole üheni, teine (teine ja neljas klass) poole kahest viieni. Isegi hästi, ütleks mina, sest mõnel pool käiakse koolis ka kolmes vahetuses ning terve päeva kestvatest õpingutest ei maksa seal maal unistadagi! Muide, valgete kohaleilmumine ajas õpetajaneiu nii närvi, et ta üritas küll lastele arvutamist õpetada, aga arvutas seejuures ise puhta valesti. Emakeele õpetaja kukkus aga üldse suu peale ja ei osanud enam üldse midagi öelda. Daniel võttis siis tema koha tahvli ees üle :).

Puust ette ja punaseks

Olen juba mitu korda Etioopias üht vahvat teeäärset silti märganud, ent kunagi pole ma jõudnud õigel ajal reageerida ja peatust nõuda. Seekord olin ette valmistunud. Palun siis, siin on puust ette ja punaseks tehtud, MIKS on oluline omavahel koostööd teha. 

Etioopia vol X

Järjekordne Etioopia retk on siis nüüd läbi. Kõik läks hästi, Jumalat seekord kaasas polnud, ainult üks jumalapoeg tõstis paar korda häält - ja korra kahvlit, mats sihuke... Kui nüüd aga need üksikud väsimusest tingitud imelikud hetked välja arvata, siis üleüldises plaanis oli grupp muidu tore - me saime kõik kenasti läbi ja kurta pole küll mitte millegi üle. Programm sai täidetud ja mitu uudset elamust sain veel pealekauba. Näiteks põrutasime Chamo järvel paadiga jõehobule otsa ja pidime peaaegu ümber käima - see oli päris naljakas. Nech Sari rahvuspargis käisime sedakorda autodega, sest üle järve enam ei lastud... Hästi ilus sõit oli, aga pikaks venis, pagan - nii palju aega need paar sebrat nüüd kah justkui ei vääri. Kui nad edaspidi kah paadiga minekule kriipsu peale tõmbavad, tuleb selle sõidu asemel midagi muud välja mõelda. Dorzedega pidasin suure tantsupeo maha, sest neil oli seal kohalikust arakest veri nii vemmeldamas, et kogu külarahvas kargas pöörastena ringi. Karodega läks meil aga seevastu peaaegu löömaks, sest siis, kui me olime juba nende külas ära käinud, otsustasid nad Danielile teatada, et tahavad visiidi eest kaks korda rohkem raha. Daniel ja kõik autojuhid vaidlesid nendega seal oma tund aega ja asi tundus päris hapuks minevat, nii et lõpuks maksidki nad küsitud summa juurde ja siis suundusime me esimese asjana Dimekasse politseisse. Bahir Darist sõitsime seekord Lalibelasse ka lennuki asemel bussiga - ja maastik oli seal täiesti imeline. Mäed olid hästi ilusad ning tee peale jäi meile kogemata ka Debre Tabor, nii et ma sain nüüd enam-vähem aimu, kus toimusid kõik need hullu kuninga Tewodrosega seotud sündmused. Märgata oli ka seda, et vihmad on hiljaks jäänud ja rahvas on sellepärast juba pisut mures. Lõunas olid kõik jõed kuivad ja maastikupilt oli üsna krõbekollane. Põhjas olevat Niiluse joad veel paar päeva tagasi kuival olnud, nii et meie sinnajõudmise ajaks oli hüdroelektrijaam kinni pandud ja tänu sellele tuli kosest ikka väike nire ka. Postkaarte oli müügile ilmunud. Lõunapoolsetesse linnadesse olid tekkinud internetikohvikud (aga ma käisin 8 tükki läbi ning üheski ei saanud päriselt netti, sest elektrit ei olnud). Ma ei kõrbenudki ära ei esimesel ega ka teisel päeval, vaid eelviimasel... Uskumatu, et suutsin nii kaua vastu pidada - ma ju olen legendaarne päikesekreemipõlgur, niisiis põlevad kõik riiete alt välja paistvad kehaosad mul reeglina kohe alguses ära :). Ühes teeäärses koolis käisime tunde vaatamas, sest paar inimest olid natuke koolivarustust kaasa võtnud ja tahtsid need kellelegi annetada. Weito turu asemel käisime Kay Afari turul, mis oli oluliselt suurem ja uhkem. Oo, ja nägime ära ka täiesti hooajavälise härjahüppe - ma olin kindel, et seekord ei toimu ühtegi sellist tseremooniat, aga näe, võta näpust. Noh, ja nii edasi ja edasi. Ma praegu ei viitsi pikalt kirjutada, pean kohvri lahti pakkima ja siis hakkan vaikselt Luxi asju kokku otsima. Järgmise nädala olengi veel ainult kodus, 9. aprillil hakkan kolima, nii et tegemist jagub :). Huu... et vaadake siis praegu parem pilte!

Piilurid

Läksin põõsa taha pissile. Põõsas käis hirmus kolin ja mürin, praksud ja kolksud. Pärast avastasin, et minu salajasi toiminguid jälgisid arvukad silmapaarid:

Ei taha

Mina ei taha homme kuskile minna. Tahan kohe praegu magama minna, kella üheteistkümneni magada, päev otsa mitte midagi teha ja MITTE ÜHESTKI pakilisest asjast mõelda. Ülehomme võiks juba sõita.

Selle asemel sõidan homme, st reede hommikul üheksase bussiga Tallinnasse, jõuan ülehomme, st laupäeva hommikul kell kaheksa Addisesse ja saan heal juhul laupäeva õhtul veel 500 km kaugemal kell üheksa õhtul magama.

Hea küll, ma siis lähen vähemalt praegu ära magama, küll hommikul jõuab üht-teist kohvrisse visata ja kõik pakilised asjad ära teha.

Ööd.

Etioopia ilus loodus

Nii, ma otsustasin nüüd ära, et need pildid jäävad seekordsest Etioopia reisist viimaseks. Kaua ma seda püksikummi ikka venitan. Elu läheb vahepeal muudkui edasi ja kes üldse neil päevil nii kauaks ühe reisi mälestuste juurde heietama jääb? Tegelikult ma kuulsin just eile raadiost üht huvitavat intervjuud Karin Hallas-Murulaga, kus tuli jutuks see, et vanasti elati reisimälestustes veel pikalt pärast reisi, nii et üks kauge sõit mõjutas inimest kohe tõsiselt ja kaua. Tänapäeval seevastu reisitakse esiteks hirmus palju, nii et sõitudesse ei jõua enam nii süveneda, ning teiseks minnakse pärast reise juba järgmisel päeval tööle ja inimene peab seetõttu praktiliselt kohe oma reisimälestused kuskile ajunurka ära pakkima. Tööl on ju vaja mõelda hoopis teistsuguseid mõtteid, olla hoopis teistsugune. Mina nõustun sellise hinnanguga igati meelsasti - ümberkohanemine on isegi minu jaoks parajalt konarlik, ehkki mina ei pea ju reaalselt järgmisel päeval kuskile kontorisse või koosolekutele tormama. Sellegipoolest on mul alati pärast reise selline kahenädalane pohmakaperiood, mille jooksul on raske jälle kodusolemise mõttemalliga kohaneda. Pärast seda läheb libedamaks, õige tunne tuleb jälle meelde ning ju ma vist pakin siis ka selle äsjase reisi enda jaoks mõtteliselt kuskile ajusoppi ära ja kustutan aktiivsest mälust. Novat - aga tegelikult tahtsin ma jõuda selleni, et nüüd saab Etioopiast ka kaks nädalat mööda. Ilmselgelt on käes aeg pöörduda tagasi Eesti (ja etteruttavalt ka India) elu juurde ning sahverdada Etioopia õigesse ajukurdu :). Jäägu siis Etioopia loomad-linnud praegu viimaseks. 

Chamo järve hippod

Müravad

 

Otsi-otsi, kus on suur kroku! 

Härra tuli lõunasööki noolima

See virutas tomati ära

Tema istus söögilaua kohal puu otsas ja nillis meie pastasalatit

Koolobus

  

"Nile" kosed :)

Šveitslased ehitasid koskede juurde uue silla. Päääääääääris võdisev ja hirmus oli. 

 

Päikeseloojang Tana järvel