reede, 24. mai 2013

Otsingud

Mu armas kallis Fujitsu/Siemens on juba õige eakas. Ostsin ta 2008. aasta varakevadel ja ta on mind hästi teeninud. Viimasel ajal näitab ta aga järjest rohkem raukluse märke. E-raamatute ostmise tarkvara ei suuda ta näiteks enam oma pool aastat käivitada ja see on vaid üks näide (mis ajab mind hetkel korralikult närvi, sest tahaksin üht raamatut alla laadida, aga no kuidagi ei saa). Ühtlasi on nii mõnedki toimingud jäänud lihtsalt üle mõistuse aeglaseks. Muidu ma kannataks veel, aga viimaseks tilgaks karikasse on see, et nädal aega tagasi otsustas ta katkestada igasugused suhted skaibiga. See seisukohavõtt veenis mind, et nüüd on vist aeg loomake lõplikult pensionile saata.

Seetõttu otsin endale uut truud kaaslast, ultrabooki tõugu. Tahan, et ta oleks nägus ja võimalikult alakaaluline, aga muid nõudmisi on mul ka. Vööümbermõõduks on tal ideaalis 14 tolli (või pigem 15 kui 13), mõtlemisvõimet vähemalt 8gb (16gb on boonuseks), mälu VÄHEMALT 750 (ideaalis 1tb), vastupidavust 8-9 tundi. Süda peaks otse loomulikult olema hea (Intel Core i5 või i7) ja kõige paremal juhul oleks tal ka matt sihverplaat (aga sellest olen nõus muudele kriteeriumidele vastavuse korral loobuma). Olen tegelikult juba mitu nädalat poodides käinud (kahtlustan, et selle vastu protestiks otsustatigi skaibi vastu mossitama hakata), nii et olen silmi lahti hoidnud ja ka veebis tuhninud, aga siiani pole ühtegi õiget kohanud. Maci ei taha. Mõtlesingi nüüd küsida, et kas kellelgi on midagi, mis nendele kriteeriumidele vastaks, ning kui jah, siis äkki annate märku, kuhu suunas vaada. Oleks abiks...

esmaspäev, 20. mai 2013

Kummitajatest ja kummitustest

Ma täpselt ei tea, miks, aga eelmisest reedest saadik kummitab! Alguses ketrasin kaht eestikeelset rida. Nende järgi tuustis emme välja nii eestikeelse versiooni kui ka originaali, nii et nüüd kummitavad vaheldumisi kõik read ja mitmes keeles. Kummitagu siis teil ka!


Lisaks kummitavale laulule oli kummituslik ka tänane hommik. Vuhisesin uksest tavalisel ajal välja ja oleksin kui õudusfilmi sattunud. Tavaliselt astun kangi alt tänavale ja olen kohe rahvamöllus: kõrvalolevast saiapoest tuleb häid lõhnu, leti taga on vähemalt 3-4 inimest sabas, müüjad tuuseldavad sarvesaiu täis plaatidega, autod rallivad ja katsuvad ristmikult üle pääseda, parkla on täis, ajalehepoisid seisavad iga nurga peal (üks neist on hiljuti prillid saanud ja paistab seetõttu kuidagi teistsugune), ehitajad turnivad juba tellingutel, pintsaklipslased kiirendavad sammu, mõni naissoost pangatöötaja ukerdab liiga kõrgetel kontsadel, varasemad inimesed joovad nurga peal kohvikus kiiret kohvi ja paar jalgratturit üritab endale ka kindlasti liikluses teed teha. Vihmase ilmaga on tegu, et tellingute tõttu kitsaks jäänud kõnniteel vihmavarjude vahelt läbi pääseda ja sebrani jõuda. See pagana plastmassist ehitajate peldik on ka täpselt teed blokeerima ja liiklust varjama pandud.

Aga täna! Täna oli igal pool vaikus. Ei mingeid lõhnu, ei mingeid vihmavarje, ei ühtegi autot. Mitte ainsamatki inimest polnud kuskil näha. Esimese reaktsioonina tabas mind šokk - olen vist väga palju hiljaks jäänud. Siis mõtlesin, et ei, pigem olen mitu tundi varasem, sest kui ma oleksin tõesti hiljaks jäänud, oleks ju linn üleüldiselt siiski ärkvel, aga nüüd polnud taksopeatuses isegi ühtegi taksot. Need on seal muidu mu meelest kogu aeg. Novot. Ma seisin seal kõnniteel kohe kolm-neli sekundit paigal ja kuulasin kogu seda kentsakust. Selline õõvastav tunne oli, et olen sattunud mingi raamatu esimesse peatükki. (Äkki oli see "Trifiidide päev", mis samamoodi algas?)

Siis tuli mulle järsku meelde, et ma ilmselt olengi ainus ÄRKVELOLEV inimene kogu kvartalis, sest kogu kristlikus maailmas on ju pühad ja kõik normaalsed inimesed on ilmselt kell 8.15 alles voodis. Hakkasin kergelt rahunenuna bussipeatuse poole tüürima, kui mind tabas uus õud. Ma nimelt jõudsin geniaalsele mõttele, et bussid ju ka ei käi. Siis hakkas mul tasapisi meelde tulema, et töökaaslased arutasid  tõepoolest juba eelmisel nädalal autojagamise võimalusi, sest mõne kolleegi kodukandi jaoks oli päeva jooksul ette nähtud neli bussi, millest esimene pidi tulema pool üksteist hommikul, aga teistes linnajagudes ei käi pühade ajal üldse mingit ühistransporti. Oleksin pisut heitununa äärepealt suunda muutnud ja jala silla poole suundunud, aga siis nägin eemalt bussipeatuses paari töökaaslast ja läksin ikka nende juurde bussi ootama. Vihma ju sadas ja seltsis on inimtühjas kivist linnas ikka... seltsim. Ka teadmata kaua bussi oodata.

Tegelikult läks muidugi hästi ja ootamine ei kujunenudki väga pikaks. Pescatore peatuse juures on tore see, et siin peatuvad peaaegu kõik bussid, mis tähendab, et kui midagi üldse käib, siis Pescatorest selle ka leiab. 192 sõitiski viisakalt ette ja kell 8.32 olin kontoris juba kõikidesse programmidesse sisse loginud. Nagu Miška. Ära tuleb siiski mainida veel see, et buss jäi parlamendi juures täiesti inimtühjaks :). Quod erat demonstrandum.

Tööpäev oli õnneks nagu tööpäev muiste, aga veidraid seiku jagus sellegipoolest igale poole. Kogu linn oli välja surnud - Novotelis ei antud üldse süüa, Kennedyl polnud mingit liiklust ja sööklas pakuti tavalisest vähem valikuid. Diivanid ja lauad olid igal pool ümber tõstetud, allkorruse postkontor oli pime ja üldse kujutas seekordne nelipühade esmaspäev endast üht väga isevärki kogemust. Ma päriselt loodan, et homme on maailm jälle elus. Ausalt! Tõsiselt kõhe oli ootamatult tipptunnil üksinda linnas olla!

OK, aga tuttu nüüd. Värvilisi unenägusid!

M.

pühapäev, 19. mai 2013

19.5.2013


Käes on see aastaaeg, mil toimub kuhjaga igasuguseid üritusi. Sel nädalavahetusel olid lillenäitused ja muusikafestivalid ja muuseumipäevad ja -ööd ja peod ja matkad jne jne jne. Kõik on muidu tore, ainult et ilm on nii vilets, et sellega pole nagu kohe üldse midagi peale hakata. Lubasin täna näiteks polüglottidega matkale minna, aga 10 kraadi ja ühtlaselt hallist taevast tulev lõppematu vihmavaling sundisid mind ümber mõtlema. Ei taha läbi vettida! Saatsingi hommikul Liisale vabandava sõnumi, keerasin radikad sisse, joon nüüd teist toobritäit kohvi ja olen tänase päevaga ära vaadanud kõikide sarjade 12/13 hooaja viimased osad. NCIS sai just läbi ja nüüd on jälle dilemma - kas minna linna kontserdile või mölutada kodus. Mõlemad on halvad variandid, aga kuivas mölutamine tundub pisut ahvatlevam kui kose all gospeli kuulamine... 

Nädal möödus muidu lennates. Pärast puhkust tabas mind korralik tööhoog ja nii need päevad mööda läksidki. Meil oli pikk reede, aga seegi läks kuidagi täiesti märkamatult. Ilmselt aitas kaasa asjaolu, et me läksime reedel kohe pärast tööd ühe töökaaslase juurde soolaleivapeole. Pistsime nahka vannitäie kartulisalatit ja kolm kooki. Väga maitsev oli, väga kena korter oli ja üldse oli üritus mu meelest ääretult kiiduväärne :). Meil elavad ju mitmed töökaaslased väljamaal ja pendeldavad. Enamasti Saksamaa vahet. Seetõttu on kogu korruse rahvaga korraldatud ettevõtmised õige harvad ja sellest on tiba kahju. Need on nimelt alati mõnusaks osutunud. Nojah, aga nüüd on paar veelgi suuremat üritust ka silmapiirile kerkinud. Paari nädala pärast on üksuse kevadpiknik ja siis juba jaanipäev... Enne jõuan veel Pariisis ka käia.

Pariisi plaanidega läks muidugi toredasti - mõtlesin ammu, et võtan Roland Garrose ajal pika nädalavahetuse ja käin siis see aasta Pariisis tennist vaatamas. Eelmisel aastal läksin mäletatavasti spontaanselt kohale ja avastasin, et sealt ei saagi pileteid osta. Seekord märkisin puhkepäeva aegsasti tabelisse, rongipiletid ostsin ka mitu kuud tagasi ära, aga arvake, kas ma tennisepiletid ostsin? Õige! Passisin muudkui peale, millal müük avatakse. Kogu aeg oli meeles. Täpselt kuni müügi alguskuupäevani. Ja arvake, kui palju maksavad ainsad saadaolevad piletid nüüd? Hmpf, ma ei söanda nii suuri summasid siia üles kirjutadagi, ütleme lihtsalt nii, et 8 x rohkem kui see üsna heldelt arvestatud summa, mida ma oleksin nõus maksma. Vot. Eks nüüd siis paistab, mis ma Pariisis ette võtan. Peaks hakkama ürituste kalendreid lappama või midagi...

Homme on Luxis nelipühade tõttu riigipüha, aga meil on täieõiguslik tööpäev. Mitte ükski hing ei jätnud mulle mainimata, et me oleme esmaspäeval ainsad tööhullud. Ma pean siiski tunnistama, et mind see üldse ei häiri. Meie saime selle arvelt mingil muul ajal ühe vaba päeva ja minu meelest on palju parem omada vaba päeva siis, kui ülejäänud töötavad, sest sellega kaasneb võimalus näiteks poes käia või üleüldse linnas elu nautida. Riigipühade ajal ei ole siin ju mingit elu, nii et kui see vaba päev langeb riigipühale, on tegevusvõimalusi oluliselt vähem. 

OK, ma mõtlen, et nüüd on küll viimane aeg arvuti tagant natukeseks tõusta. Muidu istun ka puhkepäeval ainult arvuti taga. Vihm ei ole järele andnud, nii et ega ma siit laua tagant kaugele lähe, aga võib-olla viskan end vahelduse mõttes raamatuga voodisse siruli :-). IRW. 

Olge siis mõnusad! Järgmise korrani!
M.

pühapäev, 12. mai 2013

Elus


Eetrivaikus on ülipikaks veninud, tean. Ära harjusin sellega :). Üldse ei ole kirjutamise isu. Nautisin siin kevadet ja vedelemist, piltidega pole viitsinud jännata ja vahelduse mõttes on üldse selline tunne, et kui tahate mu eluga kursis olla, siis räägime ka vahel. Noh, et asi oleks kahepoolsem.

Emps tuli ja läks. Käisime alustuseks Pariisis, kus jalutasime jalad ümmarguseks, sõime igasugust head-paremat ja käisime Paradis Latini kabarees. Tegelikult tahtsime Moulin Rouge'i minna, aga 1. mai tõttu oli see loomulikult täiesti välja müüdud. Muidu teoreetiliselt peaks sealt ukselt ka piletit saama, aga seekord ei läinud õnneks (või ei osanud ma piisavalt snoobi aktsenti). Aga no pole hullu, Paradis Latin oli ka äge. Sealne lauljatar mulle küll väga ei meeldinud ja žonglööril oli ka halb päev, tal kukkusid kõik asjad ridamisi maha, aga muidu oli ikkagi tore ja eriline. Ma olen seal korra käinud ka, Mart Sander oli meil kunagi ühel reisil tõmbenumbriks kaasas ja reisi teemaks olidki kabareed. Vot temaga siis käisimegi, aga ma ei mäleta sellest muud, kui et meil olid väga halvad kohad ja et Mardi meelest oli Viru Varietee revüü parem. Emme mainis ka midagi säärast. Tuleb vist Viru Varietee millalgi plaani võtta :). IRW. Veel leidsime Montmartre'il ühe ülitoreda hommikusöögikohviku, jalutasime Montmartre'i surnuaial ja otsisime pikalt Dalida hauda. Kammisime poode ja šoppasime, jõime mulliteed ja käisime Angelina kohvikus, panime Madeleine'i kirikus pühale Ritale küünlad, kõlgutasime St. Martini kanali ääres jalgu, proovisime riideid ja tossusid ja tegime kesklinnas pikad jalutustuurid. Lõpuks olid mul jalad nii väsinud, et enne rongi peale tulekut jalutasime me enam-vähem pingi juurest pingi juurde ja puhkasime kogu aeg jalgu :). Tore oli. 

Siin käisime veel Echternachis matkamas. See rada, kuhu me Kariniga ei pääsenudki, oli nüüd lahti ja väga äge. Mulle tõeliselt meeldis... Seal olid sellised kuristikud ja järsakud ja trepid ja maalilised vaated, et anna olla. Rada ei olnud ülemäära pikk ega ülemäära raske, aga sigailus küll. Hankisin sealt 4-eurose kaardi, kus kogu see Müllerthali rada peal, sinnakanti võib nii mõnelgi pühapäeval veel matkama minna. Ostsin endale Pariisist matkajalatsid ka - vanad tossud olid juba sõnas otseses mõttes räbalaks kulunud. Nüüd tuleb neid uusi aga usinasti kasutada. Echternach osutus ka väga ilusaks ja üllatavaks linnakeseks. Üllatavaks selle poolest, et seal olid väga ägedad butiigid. Linnas on tavalised überkallid firmakad, aga seal olid nii ägedate kleitidega poed, et ma oleks võinud sealt terve toatäie riideid kokku osta :). Päriselt. Neist poekestest pean ma ainult edaspidi matkama minnes igaks-juhuks suure kaarega ringi käima, sest hinnad ei olnud neis küll päris Chaneli mõõtu, aga sellegipoolest märgatavad. Ühe kleidi juba niikuinii ostsin ja rohkem ma enne kleidihooaja algust nendesse poodidesse ei lähe :). 

Kohvik on loomulikult ka endiselt päevakorral olnud. Käisime empsiga ja käisin ka pärast ise. Lisaks käisime sellel nädalal veel kohviku seltskonnaga (+ E ema ja nõbu) Redange'is restos, sest Fernande'il oli seal kontsert. Minul oli väga tore õhtu, aga kui nüüd laiemas plaanis vaadata, siis kujunes asi sihukeseks tavaliseks, st kentsakaks. Noh, alati on keegi, kellele keegi ei meeldi ja nii, eks. E istus näiteks laua otsas eraldi ja ei saanud teistega eriti suhelda (ta keeldus ka meelekindlalt kohta vahetamast), tema ema ja nõbu olid hästi peenutsevalt kombekad ja vagad ning kirtsutasid kõige peale nina, Ril läks toidust süda pahaks, P jäi kohe korralikult švipsi ja üürgas laulda (õnneks pidas ta viisi ja minu meelest oli laulmine igati asjakohane, aga no E ema ja nõbu polnud laulva ja švipsis gei seltskonnaga rahul), DH oli närvis, sest tal ei olnudki kõik kontrolli all, Fernande oli nohus ja närvis jne jne jne. Mina ainult ei võtnud seda kõike südamesse ja lasin end sajaga lõbustada :). Olin nii saalis kui ka seltskonnas ainus välismaalane ja kõige noorem ka - ja kuna minuga oli ju vaja prantsuse keelt rääkida, aga ülejäänud seltskond ei tunne end sellest keeles ülemäära vabalt, siis oli Frantsuaa ilmselt andnud P-le karmi käsu, et kui tema parajasti ei saa, tuleb minuga tegeleda. Noh, Frantsuaa on ise prantslane ja Pst pidi saama prantsuse keele õpetaja, eks. Ja nii nad siis vaheldumisi tegelesidki. Lõputult ja galantselt ja vana kooli kohaselt. IRW. Ja mina otsustasin, et mul ülejäänutest poogen, mina nautisin oma vahetute lauanaabrite seltskonda ja muusikat ja olin eluga rahul. Vahepeal tuli kohaliku kombe kohaselt püsti tõusta, kätest haarata ja õllelaulude rütmis edasi-tagasi kõikuda. Vahepeal jagas Fernande laululehed laiali, nii et ma sain ka salmidele pihta (refrääne oskan ma ammu). Vahepeal sõime Luxi toite (hernesuppi ja ahjusinki!). Vahepeal kritiseerisime resto sisustust ja vahepeal tegin ma Eestile reklaami. Jah, minul oli tore. 

Muuseas, tagasiteel saime kiiruse ületamise eest trahvi. 145 uuri. Böö. Ma ei kujuta ette, kas see on tõesti normaalne suurusjärk või millega me NIIIIIII kobaka trahvi ära teenisime, sest F oli purukaine ja vööd olid meil kõigil kinni, aga kahesajaga me ka kindlasti ei kimanud. Kahtlustan siiski, et oma osa oli sellel, et F tahtis asja kohapeal ära klattida, nii et siis helistati tuttavatele ja tuttavate tuttavatele ja lõpuks määrati kohapeal maksmiseks kõva trahv, aga väärteomenetlust ei tehtud ja punkte tal ka lubadest maha ei arvestatud. Süsteem on selline, et siin saadakse juhiloaga 12 punkti ja iga rikkumisega võetakse nendest punkte maha. Aasta kuni kolme jooksul saab need punktid tagasi, aga kui sul vahepeal kõik punktid nullis on, siis võib kuulu järgi Colmar-Bergis mingisugusel ühepäevasel üritusel käia ja jälle tuusalt ringi rallida. Noja paistab, et ametlikule süsteemile lisaks saab ka nii, et helistad teeveerel kohe mõnele tähtsale ninale, maksad sealsamas natuke rohkem ja punkte ei puutu keegi. IRW. See oli meie lahendus. Kusjuures pollarite manitsus oli eriti motiveeriv: "Sõitke teinekord aeglasemalt. Kui te oleksite sellele teelõigule jõudnud 5 minutit hiljem, oleks me juba läinud olnud." Niimoodi siis. 

Sel nädalal sai üksiti ka kolm päeva tööl käidud :). Lühike nädal sattus toredasti puhkuse järele, jõudsin jälle natuke töömeeleolu nuusutada, aga siis järgnes ülemineku leevendamiseks kohe neljapäevane nädalavahetus (mille ma maha vedelesin). Nüüd homsest läheb siis jälle täie auruga töötegemine lahti. Täna kibelesingi juba selle AD järele, mis mind järgmisena ootab. See on selge märk sellest, et puhkus on olnud piisavalt pikk :). Ilm on meil ka töömeeleolu soosiv - täna oli tervenisti 8 kraadi ja vahepeal kallas tükk aega nii kõvasti vihma, et ma mõtlesin, et täna jääbki nina välja pistmata. Lõpuks sain ikka vähemalt ühe jalutuskäigu tehtud. Novat, aga ma tahtsin öelda, et kontor tundub sellise ilmaga päris kutsuv :). Vuot.

Okei, aga nüüd on juba kirjutatud küll, lähen teekausiga voodisse filmi vaatama. Olge siis mõnusad!
M.