Ei saa ju armumata jätta?

Kujutage nüüd ette situatsiooni:

Lähed riigipüha õhtul välja baari. Ei midagi erilist. Ajad sõpradega juttu, vaatad inimesi. Oled ainult omandanud mõningase kinnise köha, mida suitsuses ruumis istumine parajalt ärritab, nii et köhatad igal vabal võimalusel. Korra soovitab sõbramehest Baarimehees oma lemmikköhasiirupit, aga ainult niimoodi muu seas. No istud ja lobised, vaatad inimesi ja lased end veenda, et järgmine päev pole tööpäev, nii et äratulekuni jõuad alles ligi 2. Sõbrants viskab autoga koju, nagu enamasti. Kodus teed voodi ära ja oled juba teki alla sukeldumas, kui heliseb telefon. Muidu helistatakse sulle umbes kord kuus, nii et haarad murelikult toru. Telefoni otsas on Baarimees ja vestlus kulgeb umbes nii:

"Ega sa veel ei maga?"
"Ei."
"Väga hea, kas sa saad korra alla tulla, ma leidsin JUHUSLIKULT sulle selle köhasiirupi!"
"Misasja? KUST sa ta sellisel kellaajal juhuslikult LEIDSID?"
"See pole oluline, tule siis mõne minuti pärast alla, eks?"

Nojah, ja all ootab tänavanurgal tõepoolest see täiesti juhuslikult leitud köhasiirup, kes on riigipüha öösel kell pool kolm kodutult tänaval hulkunud ja Baarimehele jalgu jäänud, sest isegi päeval olid kõik apteegid linnas kinni ja eilne valveapteek oli kuskil pärapõrgus, nii et sel vaesekesel polnud kuskile minna.

No ei saa ju armumata jätta, ei saa ju?

Ise peaks ikka ka teinekord kenam ja armsam olema ja lambist igast toredate inimeste väikeste hädade korral ilma igasuguse palumiseta kenasid ja armsamaid ja omaalgatuslikke asju tegema. Ainus häda on see, et ma võtan igast asju liiga loomulikuna, ma ei tuleks ise selle pealegi, et köha või nohuga midagi ette võtta. Tatitõbi on eestlase jaoks ju poolpermanentne seisund, nendest ei tee ju KEEGI välja. Noh, küll ise üle läheb. Seda nunnum žest muidugi :). Täiesti heldimapanev kohe, kuigi ma köhasiirupitesse üldse ei usu. (See tegi muidu köha veits lahtisemaks küll. IRW.)

***

Sm Bljahhov, ma mäletan seda ka, kui te Inkuga õhta pimedas jalutamise pärast Tõnismäe valveapteeki jalutama läksite, kui mul Achilka läks ja ma kõndida ei saand. See on täpselt sama kategooria üliarmsus :)! Frantsuaa muidu juba teab, et ta peab sinuga kohtuma. Pane vaim valmis :). Ja graafik!

***

Muidu oleksin ma pidanud praegu Londonis olema, eks. Mhmh. Aga minusugune kuldmagaja ei suutnud endale kolmapäeva öösel lihtsalt selgeks teha, et kuskile sõitmine on hea mõte, kui ma olen ju nii väsinud. See kõlab täiesti jaburalt, aga ma lihtsalt magasin täies südamerahus kõik maha. Plaanid olid tehtud - tulen pärast tööd koju, panen asjad kokku, lähen õhtul enne äraminekut kohvikust läbi ja ütlen sõpradele head-aega, sest kohvik on laupäevast alates suvepuhkusel. Sealt lubas Frantsuaa mu bussi peale visata ja lend pidi väljuma kell pool seitse hommikul Hahnist. Selle asemel tulin töölt koju, vajusin kell kuus õhtul kõigi riietega voodisse pikutama ja jäin muidugi tõsisesse unne. Korra vaatasin kella ja mõistus tuli pähe ka, aga see mõistus küsis mu käest, et kuidas ma pärast unetut ööd Londonist rõõmu tunnen, kui ma olen juba enne sõitma hakkamist nii väsinud? Vastuseks jäin uuesti magama. Südaöö paiku sain Frantsuaalt mureliku sõnumi, et kuhu ma siis jäin, kas midagi on juhtunud? Seda ma igatahes enam ei kuulnud. Noja ärkasin neljapäeva varahommikul puhanu ja reipana umbes ajal, mil ma oleksin pidanud juba mõnda aega õhus olema. Niimoodi siis. Tore on, et vähemalt Ryani piletid olid. Kaotus ei olnud teab mis suur. 

Vot. Sellised uudised siis. Täna on kell ka juba üle mõistuse palju saanud. Lähen kohe varsti linna peale jalutama, tahan paaris poes käia. Homme tahaks Metzi sõita - pole just Camden, aga sealt on ka paari konkreetset asja vaja. Näopesugeeli näiteks, mida saab aint Prantsusmaalt. Täna on vist veidi liiga hilja liigutama hakata, ühe kohvi tahaks enne ka veel juua...

Aga pakaa siis praeguseks!

M. 

Elus (vol X)

Ma tean, musikesed, et ma ei kirjuta üldse. On kuidagi nii läinud. Arvuti ei tee minuga koostööd, uue arvuti ostmiseni pole ma jõudnud, eelmisel nädalavahetusel olin Pariisis niikuinii, nädala sees pole õhtuti motivatsiooni, sest nüüd on ilmad ka ilusaks läinud ja ma pigem teen pärast tööd midagi huvitavat :). Noh, käin MUDAMi taga jalgu kõlgutamas või kellegagi söömas või pargis lugemas või mida iganes. Aega on ka nii palju mööda läinud, et raske on kuskilt alustada. Teate isegi. Soovitan teil seega üldiselt kannatust varuda - vähemalt seni, kuni ma olen endale uue arvuti soetanud. Ilmselt juhtub see lähima kahe nädala jooksul, sest ma olen juba pisut närviline. Ma ei julenud nädal aega isegi oma Pariisis tehtud pilte vaadata, sest kartsin nendega oma vaest arvutit koormata. Tahtsin täna veel elektroonikapoodidesse ja Auchani vaadata, aga täna on juhtumisi linnas maraton ja kõik tänavad poole ööni kinni. Ma parem ei hakka kuskile bussiga sõitma, mine tea, kuidas tagasi saab. Muidu on mul kaks masinat välja vaadatud, ma tahaks neid nüüd poes veits näppida ja siis ongi otsustatud. Ma üldiselt jõudsin järeldusele, et hädaga kärab see azerty klaviatuur ka. Tegelikult ei vaata ma ise niikuinii ju peaaegu kunagi klaviatuurile, nii et muudan lihtsalt keeleseaded ära ja siis peaks ju azerty klaviatuur trükkima eestikeelseid tähti ka ja nii, eks? Eks? Et peaasi, et ma ise tean, et tegelt on tähed kõik tavalistes kohtades? Eks?

Ah et mis mul muidu uut? Mmm... Käisin eelmisel nädalal Pariisis. Olime õhtul Michou juures (sellest urkast pole ma siiani täpsemalt kirjutanud, aga nüüd ehk millalgi...), pühapäeval võtsime ette väljasõidu Chantilly lossi, seal käisime kõigepealt hobuetendust vaatamas, nägime France Galop sarja võiduajamisi, käisime lossis sees ka lõpuks ära ning lonkisime pärast veel mööda Le Notre'i kavandatud parki ringi. Hästi mõnus oli, jube tore päev! Ilm oli jälle ilus ja seltsis on ikka lõbusam ringi luusida ja maailma avastada. Jalad olid meil küll lõpuks kõigil ümmargused, aga retk läks igati asja ette. Mul oli selleks korraks pikk nädalavahetus võetud, nii et olin esmaspäevalgi veel Pariisis - käisin raamatupoodides ja kleidipoodides ja istusin kohvikus ja nautisin ilusat ilma. Tulin koju viie raamatu, ühe uue kleidi ja nii suure toidukotiga, et sain nädal aega Pariisi hiinakast kaasa haaratud asju soojendada :).

Muidu elan ka tihedat sotsiaalelu. Sain ükspäev kokku vana kursaõega, kes Luxis praegu praktikat teeb. Üks teine päev käisime töökaaslastega söömas. Veel trehvasin oma praktikapäevil kohatud vanapaari, pidime nendega mingil nädalavahetusel grilli tegema. Neil on nüüd must kassipoeg ja nad tahavad järgmisel suvel Eestis käia. Järgmisel nädalal on osakonna piknik ja lisaks pidime järgmisel nädalavahetusel paari töökaaslasega hobuste hüppevõistlustele minema. Siis tuleb juba jaanipäev. Aeg lendab-lendab-lendab.

Pilte on mul kogunenud palju, aga ma ei viitsi nendega praegu tegeleda. Õiglus on jalule seatud ja meil on nüüd jälle paar kraadi rohkem sooja kui Eestis. Päike paistab ja linnast kostab trummimürinat, nii et ma nüüd panen riidesse ja sean sammud sinnapoole. Tegelikult peaks ka koristama, sest kuna ma olin eelmisel nädalavahetusel Pariisis, on mul kodus paras seapesa. Noh, aga üks päev veel seapesas ei tapa. Homme koristan.

Muide, emmega kuu aega tagasi Pariisis käies haarasin sealt kaasa ühe tillukese fuksianiru. Tal oli kokku neli oksakest ja ta oli tõesti tillu, ma veel lõikasin tal neid oksakesi lühemaks ka, et ta hakkaks kõrvalharusid ajama. Aga oma väiksusele vaatamata on ta tõsiselt rõõmus Luksemburgi kolimise üle, sest ta on kuu ajaga kasvatanud umbes kaks miljonit õiepunga ja esimene neist läheb kohe-kohe lahti :P. Ühe suurema fuksia ostsin veel siit, teist värvi. Tema ei olnud alguses kolimise üle väga rõõmus, lasi kõik olemasolevad õied kohe maha ja mossitas. Aga nüüd on ka tema kasvatanud päris palju uusi õiepungakesi ja on uue seltskonnaga leppinud! Meil valitseb ühesõnaga õnn ja harmoonia :D.

Tõstsin ta rõdule, aga ma ei jäta teda kinnitamata sinna aknale, ausõna. Lähen ükspäev aianduspoodi või turule ja ostan mõne rõduvõre külge käiva ilusa dekoratiivpoti. Esialgu tahtsin lihtsalt näidata, et tal on nii palju õiepungi, et kui need kõik lahti lähevad, ei paista lille ennast väljagi.

Elus

Eetrivaikus on ülipikaks veninud, tean. Ära harjusin sellega :). Üldse ei ole kirjutamise isu. Nautisin siin kevadet ja vedelemist, piltidega pole viitsinud jännata ja vahelduse mõttes on üldse selline tunne, et kui tahate mu eluga kursis olla, siis räägime ka vahel. Noh, et asi oleks kahepoolsem.

Emps tuli ja läks. Käisime alustuseks Pariisis, kus jalutasime jalad ümmarguseks, sõime igasugust head-paremat ja käisime Paradis Latini kabarees. Tegelikult tahtsime Moulin Rouge'i minna, aga 1. mai tõttu oli see loomulikult täiesti välja müüdud. Muidu teoreetiliselt peaks sealt ukselt ka piletit saama, aga seekord ei läinud õnneks (või ei osanud ma piisavalt snoobi aktsenti). Aga no pole hullu, Paradis Latin oli ka äge. Sealne lauljatar mulle küll väga ei meeldinud ja žonglööril oli ka halb päev, tal kukkusid kõik asjad ridamisi maha, aga muidu oli ikkagi tore ja eriline. Ma olen seal korra käinud ka, Mart Sander oli meil kunagi ühel reisil tõmbenumbriks kaasas ja reisi teemaks olidki kabareed. Vot temaga siis käisimegi, aga ma ei mäleta sellest muud, kui et meil olid väga halvad kohad ja et Mardi meelest oli Viru Varietee revüü parem. Emme mainis ka midagi säärast. Tuleb vist Viru Varietee millalgi plaani võtta :). IRW. Veel leidsime Montmartre'il ühe ülitoreda hommikusöögikohviku, jalutasime Montmartre'i surnuaial ja otsisime pikalt Dalida hauda. Kammisime poode ja šoppasime, jõime mulliteed ja käisime Angelina kohvikus, panime Madeleine'i kirikus pühale Ritale küünlad, kõlgutasime St. Martini kanali ääres jalgu, proovisime riideid ja tossusid ja tegime kesklinnas pikad jalutustuurid. Lõpuks olid mul jalad nii väsinud, et enne rongi peale tulekut jalutasime me enam-vähem pingi juurest pingi juurde ja puhkasime kogu aeg jalgu :). Tore oli. 

Siin käisime veel Echternachis matkamas. See rada, kuhu me Kariniga ei pääsenudki, oli nüüd lahti ja väga äge. Mulle tõeliselt meeldis... Seal olid sellised kuristikud ja järsakud ja trepid ja maalilised vaated, et anna olla. Rada ei olnud ülemäära pikk ega ülemäära raske, aga sigailus küll. Hankisin sealt 4-eurose kaardi, kus kogu see Müllerthali rada peal, sinnakanti võib nii mõnelgi pühapäeval veel matkama minna. Ostsin endale Pariisist matkajalatsid ka - vanad tossud olid juba sõnas otseses mõttes räbalaks kulunud. Nüüd tuleb neid uusi aga usinasti kasutada. Echternach osutus ka väga ilusaks ja üllatavaks linnakeseks. Üllatavaks selle poolest, et seal olid väga ägedad butiigid. Linnas on tavalised überkallid firmakad, aga seal olid nii ägedate kleitidega poed, et ma oleks võinud sealt terve toatäie riideid kokku osta :). Päriselt. Neist poekestest pean ma ainult edaspidi matkama minnes igaks-juhuks suure kaarega ringi käima, sest hinnad ei olnud neis küll päris Chaneli mõõtu, aga sellegipoolest märgatavad. Ühe kleidi juba niikuinii ostsin ja rohkem ma enne kleidihooaja algust nendesse poodidesse ei lähe :). 

Kohvik on loomulikult ka endiselt päevakorral olnud. Käisime empsiga ja käisin ka pärast ise. Lisaks käisime sellel nädalal veel kohviku seltskonnaga (+ E ema ja nõbu) Redange'is restos, sest Fernande'il oli seal kontsert. Minul oli väga tore õhtu, aga kui nüüd laiemas plaanis vaadata, siis kujunes asi sihukeseks tavaliseks, st kentsakaks. Noh, alati on keegi, kellele keegi ei meeldi ja nii, eks. E istus näiteks laua otsas eraldi ja ei saanud teistega eriti suhelda (ta keeldus ka meelekindlalt kohta vahetamast), tema ema ja nõbu olid hästi peenutsevalt kombekad ja vagad ning kirtsutasid kõige peale nina, Ril läks toidust süda pahaks, P jäi kohe korralikult švipsi ja üürgas laulda (õnneks pidas ta viisi ja minu meelest oli laulmine igati asjakohane, aga no E ema ja nõbu polnud laulva ja švipsis gei seltskonnaga rahul), DH oli närvis, sest tal ei olnudki kõik kontrolli all, Fernande oli nohus ja närvis jne jne jne. Mina ainult ei võtnud seda kõike südamesse ja lasin end sajaga lõbustada :). Olin nii saalis kui ka seltskonnas ainus välismaalane ja kõige noorem ka - ja kuna minuga oli ju vaja prantsuse keelt rääkida, aga ülejäänud seltskond ei tunne end sellest keeles ülemäära vabalt, siis oli Frantsuaa ilmselt andnud P-le karmi käsu, et kui tema parajasti ei saa, tuleb minuga tegeleda. Noh, Frantsuaa on ise prantslane ja Pst pidi saama prantsuse keele õpetaja, eks. Ja nii nad siis vaheldumisi tegelesidki. Lõputult ja galantselt ja vana kooli kohaselt. IRW. Ja mina otsustasin, et mul ülejäänutest poogen, mina nautisin oma vahetute lauanaabrite seltskonda ja muusikat ja olin eluga rahul. Vahepeal tuli kohaliku kombe kohaselt püsti tõusta, kätest haarata ja õllelaulude rütmis edasi-tagasi kõikuda. Vahepeal jagas Fernande laululehed laiali, nii et ma sain ka salmidele pihta (refrääne oskan ma ammu). Vahepeal sõime Luxi toite (hernesuppi ja ahjusinki!). Vahepeal kritiseerisime resto sisustust ja vahepeal tegin ma Eestile reklaami. Jah, minul oli tore. 

Muuseas, tagasiteel saime kiiruse ületamise eest trahvi. 145 uuri. Böö. Ma ei kujuta ette, kas see on tõesti normaalne suurusjärk või millega me NIIIIIII kobaka trahvi ära teenisime, sest F oli purukaine ja vööd olid meil kõigil kinni, aga kahesajaga me ka kindlasti ei kimanud. Kahtlustan siiski, et oma osa oli sellel, et F tahtis asja kohapeal ära klattida, nii et siis helistati tuttavatele ja tuttavate tuttavatele ja lõpuks määrati kohapeal maksmiseks kõva trahv, aga väärteomenetlust ei tehtud ja punkte tal ka lubadest maha ei arvestatud. Süsteem on selline, et siin saadakse juhiloaga 12 punkti ja iga rikkumisega võetakse nendest punkte maha. Aasta kuni kolme jooksul saab need punktid tagasi, aga kui sul vahepeal kõik punktid nullis on, siis võib kuulu järgi Colmar-Bergis mingisugusel ühepäevasel üritusel käia ja jälle tuusalt ringi rallida. Noja paistab, et ametlikule süsteemile lisaks saab ka nii, et helistad teeveerel kohe mõnele tähtsale ninale, maksad sealsamas natuke rohkem ja punkte ei puutu keegi. IRW. See oli meie lahendus. Kusjuures pollarite manitsus oli eriti motiveeriv: "Sõitke teinekord aeglasemalt. Kui te oleksite sellele teelõigule jõudnud 5 minutit hiljem, oleks me juba läinud olnud." Niimoodi siis. 

Sel nädalal sai üksiti ka kolm päeva tööl käidud :). Lühike nädal sattus toredasti puhkuse järele, jõudsin jälle natuke töömeeleolu nuusutada, aga siis järgnes ülemineku leevendamiseks kohe neljapäevane nädalavahetus (mille ma maha vedelesin). Nüüd homsest läheb siis jälle täie auruga töötegemine lahti. Täna kibelesingi juba selle AD järele, mis mind järgmisena ootab. See on selge märk sellest, et puhkus on olnud piisavalt pikk :). Ilm on meil ka töömeeleolu soosiv - täna oli tervenisti 8 kraadi ja vahepeal kallas tükk aega nii kõvasti vihma, et ma mõtlesin, et täna jääbki nina välja pistmata. Lõpuks sain ikka vähemalt ühe jalutuskäigu tehtud. Novat, aga ma tahtsin öelda, et kontor tundub sellise ilmaga päris kutsuv :). Vuot.

Okei, aga nüüd on juba kirjutatud küll, lähen teekausiga voodisse filmi vaatama. Olge siis mõnusad!

M. 

Hiinapärane (teoreetiliselt) supp ahjutofu, seente ja köögiviljadega

Kui ma Aasia supermarketit avastamas käisin, ostsin uiu ajel esimest korda elus tofut. Noh, ma olen seda varem söönud küll, aga ise pole teinud. Ostsin nüüd suvaliselt ühe paki (ma ei teadnud isegi seda, et on kõva ja pehmet tofut ja nii, valisin jumalast huupi silken tofu, sest see kõlas ilusasti) ja hakkasin mõtlema, mida temaga peale hakata. Kuna minust on saanud tõsine supiinimene, otsisin netist mõnd suppi. Võtsin kõige vähem asju sisaldava retsepti (enamik neist tahtis liiga keerulisi asju ja liiga palju - 15-16 komponenti on supi jaoks üle mõistuse palju) ja olen nüüd tund aega möllanud. Puljong hakkab valmis saama, tofu on seente ja ingverikastmega ahjus küpsemas. Pärast ütlen, kuidas maitses, seni räägin, mida teha tuleb:

Puljong:
Potitäis vett, 2 viilutatud sibulat, 8 viilutatud küüslauguküünt, 15 ingveriviilu (nii 2-eurose suurust), 3 viilutatud porgandit, kaks tšillit (pooleks lõigatud ja ilma seemneteta). Soola. Pipart. Ajad keema, keedad keskmisel tulel 45 minutit. Siis kurnad kraami seest välja ja puljongi jätad alles.

Supipaks:
Kamakas tofut, 2 porgandit, 1 paprika, 1 tšilli, umbes 1,5 sl püreestatud värsket ingverit, 3-4 purustatud küüslauguküünt, 3-4 sl sojakastet, 250g seeni (ma võtsin parema puudumisel šampinjone, aga kindlasti sobiks mingi Hiina sort paremini), nati spinatit, rohelist sibulat.

Lõikad tofu suupärasteks tükkideks ja paned ahjupannile. Ingveri, küüslaugu, pooleks lõigatud tšilli, sojakastme ja seened lööd pannile, praed, kuni seentest tulnud vesi ära aurub ja siis valad kogu kupatuse tofule peale. Lükkad eelnevalt 200 kraadini kuumutatud ahju. Lased 30 minutit ahjus küpseda. Kui õnnestub, võib keerata ka, aga minu tofu oli pehmemat sorti ja ahjualus liiga kitsas. Jätsin niisama küpsema.

Supp:
Võtad ahjust tulnud asjadest tšilli välja ja paned tofu ja seened puljongisse, õhukesteks ribadeks viilutatud porgandi ja paprika ka. Keedad 5-6 minutit. Lisad spinati. Keedad veel mõne minuti. Lisad supilusikatäie sojakastet. Tõstad kaussi, riputad rohelist sibulat peale.

Tulemus:
Maitse on väga hea. Mulle meeldib ingver ja sojakaste, nii et selle supi maitse on igati näidustatud. Kerge. Kõigel on oma maitse alles ja kõik sobib väga hästi kokku. Porgandid on head ja tofu on mahe ja spinat on hea ja paprika ka...

Kogu asja ainus aga on see, et poole puljongikeetmise peale oli puljong endiselt mage (ega ma vee kogust ei mõõtnud, eks, võtsin lihtsalt netist leitud suvalise koguse puljongimaterjali ja valasin suvalise suurusega poti vett täis). Ilmselgelt sai vett pisut palju, nii et panin poole keetmise ajal ingverit juurde ja ühe puljongikuubiku ka, mistõttu keetsin teda vist pigem tunnikese. Kõige hakkimise, koorimise, pannitamise, ahjutamise, keetmise ja särgi-värgi peale läks ka ilmatum aeg, nii et ma põhimõtteliselt möllasin enne sööma asumist vist kaks tundi. Lisaks määrisin ma ära kõik nõud, mis mul majapidamises üldse on (kõik potid, pannid, alused), ja kui ma nüüd kogu selle asja peale suuremas plaanis mõtlen, siis ma ei tea, kas see supp NII hea on, et ma selle peale tahaksin kaks tundi kulutada (+ pesemisaeg). Tähendab, supp on tõesti hea, aga aeg ka maksab, eks :). Võib-olla teen järgmine kord lihtsalt supipaksu õpetuse järgi ahjutofut seentega, need olid ilma leenetagi väga head. Riisiga sobiksid hästi, ainult siis peaks kastet pisut rohkem mõtlema kuidagi...

PS:
Jesse Martin käis reedel kohvikus. Noh, teate küll, see mustanahaline näitleja, kes on 10 aastat Law & Orderi detektiivi mänginud. Väga peen. Kui Rose ta lõpuks ära tundis, andis tüüp talle autogrammistatud 20-eurose :). 

Kevadine suurpuhastus

Ma ei jõudnudki reedel kohvikusse. Jaa, kalendrisse tuleb rist teha. Kuigi tegelikult tuleks muidugi kõigepealt 2013. aasta kalender osta, sest ma sain lõpuks eelmise kahe aasta kalendrid seina pealt maha võetud :). Aga nojah, millegipärast tekkis mul reede õhtul selline väsimus, et ma mõtlesin enne väljaminekut pool tundi pikutada. Läksingi voodisse. Kell pool kaheksa õhtul. Panin igaks juhuks kella ka tirisema. Võta ainult näpust! Kui see tund aega hiljem tirises, oli mul täpselt selline uni, nagu oleks tööpäeva hommik, mitte nädalavahetuse esimene õhtu :). Ma võitlesin endaga pikalt - kordusäratus jõudis poole tunni jooksul kümme korda piniseda. Lõpuks virutasin ma selle kinni ja otsustasin, et mõnikord tuleb keha ka kuulata. Isegi on pikk talv selja taga ja iga jummmmala aasta veebruaris on mul tõsine energiamõõn. Otsustasin seega käigu pealt, et kui on ikka väga vaja magada, siis on vaja magada. Muidu jää veel nüüd nii talve lõpus haigeks kah. Magasingi siis kella poole kaheksast õhtul üheksani hommikul. Oleks ilmselt inertsist edasi ka põõnanud, aga eelmisel nädalavahetusel üheksaks seatud äratus ajas une ära, raibe.

Nojah. Sellest johtuvalt oli mul laupäeval hästi palju aega, eks. Alustasin siis sellest, et sorteerisin ära kõik aasta algusest saadik kogunenud ajalehed. Lõikasin huvipakkuvad artiklid välja, viisin hunnikute viisi vanapaberit välja, tegin külmkapis ja köögikappides suurpuhastuse, pesin pesu, panin kõige talvisemad riided eest ära (jaa, ma tean, et tegelikult on väljas täpselt sama külm kui kuu aega tagasi, aga mul on mõttes juba kevad). Siis sain põrandad niimoodi üle võetud, et tolmuimeja ei löönudki korke läbi (selleks on vaja stepslist välja võtta vähemalt külmkapp, aga mõnikord ka raadio ja veekeetja), edasi pesin põrandad ära, viisin prügi välja, sorteerisin lauapealse paberipahna ära, riputasin paar uut kaarti seinale, tõin poest nõudepesuvahendit ja uued käsnad, koorisin granaatõunu, tegin piltidest kõvakettale tagavarakoopiaid, lugesin pisut institutsioonidevahelist stiilijuhendit ja jõudsin isegi linna jalutama. Tegelikult oli mul plaanis juuksurisse ka minna, aga selles hakkasin ma kahtlema. Ma vaatan veel paar korda peeglisse ja küsin järgmisel nädalal Fernande'i käest, kus tema juuksuris käib. Ma nimelt ei ole siinsete juuksurite käteosavuses väga kindel, aga temal on sonks alati väga ogens.

Vot. Laupäeva õhtul sain muu hulgas teada, et Luxis peavad koerad ka metsas rihma otsas olema. Selleks, et nad kuskil üldse lahti lasta, tuleb minna erametsa, seal võivad koerad metsaomaniku isiklikul loal ilma rihmata ringi lipata. Siis naersin end herneks, sest väga paljudel inglastel kukub merci välja halastuse palumisena ja eile anus üks isend õlut tellides tõeliselt mercyt. Veel nautisin magusat kättemaksu Lexile, kes teeb alati tavapärase kolme põsemusi asemel kaks, nii et ma olen mitu korda jäänud totralt kolmandat musi ootama, põsk õieli. No seekord oli mul ometi meeles valvas olla, nii et ma andsin talle hoopis ühe põsemusi ja tema jäi upakile teist ootama. Haa, paras.

Järgmine nädal tuleb ilmselt aktiivsemat sorti (nädalavahetus ka), sest teisipäeval on meil aastapäeva tähistamiseks Chimi Churris üksuse ühine lõunasöök, siis on veel vaja igasuguseid asju teha ja neljapäeval tuleb Triin külla, juhhuu. Pluss ülejärgmisel nädalal lähen kohe pärast tema äraminekut kaheks päevaks Brüsselisse. 6. märts on seal varahommikust saadik täielikult sisustatud, aga 5. märtsiks võiks midagi toredat välja mõelda. Soovitusi?

OK, praegu sai vaim otsa. Uurin parem, kas pingviinide paraadi väljaspool Eestit ka neti vahendusel näha saab. Suusatamist näiteks ei saa...
Pühi ka!
M.

Kuklitest ja muust

Okei, lubasin teada anda, mis kuklitest sai. Head tulid! Natuke häiris see, et nad jäid pealt veidi kõvad, aga seest olid see-eest pehmed, väga kohevad ja kardemonised. Rätiku all tõmbasid nad pealt ka pisut pehmemaks. Ja kuna ma tegin nad üsna väikesed, siis ei jäänud nad kirsimoosi ja vahukoore mäe all isegi mitte kuivaks. Poekuklite juures häirib mind mõnikord see, et kukkel on nii suur ja koort on ainult peal, aga see saab ju kõige esimesena otsa ja siis tuleb lihtsalt kuiva saia närida. Minu kuklitega seda probleemi ei tekkinud. Aga jah, ainus, millega ma mööda panin, oli kogus. See pärm möllas ikka nii pööraselt, et ühel hetkel avastasin ma rõõmuga, et taigen on üle kausiääre plagama pannud. Veeretasin siis kahe plaaditäie jagu kukleid valmis, jätsin ülejäänud taignaKILLUKESE kaussi oma korda ootama, aga kui ma seda uuesti vaatama sattusin, oli kauss jälle täis. Lühidalt: mõtlesin 10 kuklit teha, aga lõpuks sain 40, sest see tainas muudkui kerkis ja kerkis ja jäigi kerkima. 15 kuklit viisin reedel kohvikusse ja ma ise ei taha enam vahukoort nähagi :). Oh jah :). Olgu veel öeldud, et kohvikus said neid proovida nii mõned kuldkliendid kui ka Rose, F&P ja hiljem nende kodumajapidajanna (otse loomulikult on härrastel kodus portugallasest majapidajanna, kes koristab, kokkab ja sorteerib posti, et mösjööde ainus "töö" oleks koertega jalutamine). Fernande vist unustati ära, aga ma ei tea ka. Igatahes, kõik naisterahvad olid kuklitest eranditult vaimustuses, Patrick olevat söönud kaks kuklit ja olnud rahul, aga Dior Homme ise piirdus poolega, sest tema pole magusainimene. Nojah, see oli ka teada. Aga vähemalt on nad nüüd asja olemusega kursis.

Mis veel? Ostsin uued kevadsaapad. Nägin neid neljapäeva õhtul saunast koju tulles poeaknal. Need olid nii täpselt minu stiili, et ma läksin kohe esimesel võimalusel tagasi, proovisin neid jalga (minu suurust oli ja puha!) ja ostsin siis pikemalt mõtlemata ära :P. Olen sigarahul! Tuleks nüüd juba see va kevad, et saaks need ka õues jalga panna!

Olen väga üllatunud, et reedel lepitigi päriselt kokku mitmeaastases finantsraamistikus. Mina olin küll üsna veendunud, et see jääb sügisesse. Noh, mulle tundus, et kõik olid, nii et üllatus oli korralik :)! Reede öösel kohvikust koju tulles ja uudiseid lugedes ei uskunud ma kohe tükk aega oma silmi. Kui olin artikli mitu korda läbi lugenud, hakkasin silmi uskuma, aga kahtlesin seejärel Postimees.ee ajakirjaniku suutlikkuses asjadest õigesti aru saada. Kontrollisin igaks juhuks CNNist ka üle ja lugesin siis hommikul veel uuesti uudiseid :). Jutt paistab jummala õige olema. Päris muljetavaldav. Nüüd varsti peaks siis alles töövood ka vallanduma! Taevas teab, kui palju asju kõik selle taga ootamas oli...

Järgmisel nädalavahetusel lähen Pariisi. Reedel, kohe pärast tööd. Äge :P. Peaks hakkama täpsemaid plaane tegema! Kristina, ma kirjutan sulle kohe varsti :). Kusjuures meil oli Francois'ga millalgi minu Pariisi minekust juttu ja sellega seoses sattusime me rääkima oma lemmikkohtadest Pariisis. Lõpptulemuseks oli inspiratsioon. Tema tahtis muidu koertega Brüsselisse minna, aga nüüd ma ajasin talle sellise Pariisi isu peale, et ta otsustas hoopis selleks nädalavahetuseks sinna sõita. Ühe koerakesega. IRW. Tema nädalavahetus on P-T, eks, nii et ta umbes praegu ilmselt kihutab sinnapoole. Alguses tahtis ta minuga pühapäeval kuskil seal ka kokku saada, aga kui ma reedel kohvikusse ilmusin, tuli välja, et olime kogu aeg rääkinud eri nädalavahetustest. Tüng! Nojah, aga me vahetasime pikalt "parimaid tavasid" ja aadresse ja ma nüüd ootan huviga, mida ta seal Pariisis kokku keerab. Tema ekstsentrilisus, spontaansus, karisma ja otsaette kirjutatud sõna friqué tagavad talle alati sellised fantastilised juhtumised, et nendest võiks lausa komöödiafilmi teha. Või kaks. Järgmine kord saab igatahes lõbus muljetamine olema!

Aga hästi. Tegelen piltidega. Seniks adjöö!
M.

Värskemapoolseid uudiseid

Oli üks naljakas nädal. Justkui midagi väga erilist ei juhtunud, aga samas olin ma eile nädalast päris väsinud. Parimalegi tahtmisele vaatamata ei õnnestunud mul ühelgi päeval enne keskööd magama jääda, nii et mõni ime ka, eks. Kusjuures ma püüdsin iga päev vara magama minna, ausõna! Mõnikord läksin juba kell pool kümme voodisse :). Aga ikka läks miski nihu. Küll ei tulnud uni, küll osutus magamaminekueelne sari nii põnevaks, et pidin veel ühe osa ära vaatama. Nii ta läks. Vaatan praegu muidu Hart of Dixiet. Päris tore on :P.

No OK, selle nädala erilistest asjadest nii palju, et kolmapäeval käisin suures kontserdimajas mustlasviiuldajaid vaatamas. Mulle väga meeldis nende reps, neil olid seal ainult pärlid reas. Aga kui sul on ikka ca 80 muusikut korraga laval ja DIRIGENTI ei ole, siis on tulemus veidi pentsik. St neil oli iga pala puhul solist, kes keeras ülejäänud mängijatele selja ja tegeles ise ka eelkõige mängimisega. Ülejäänud vaatasid ise, kuidas ja mis tempos saagida. Enamasti oli kõik muidugi OK, nad on ju kaua kokku mänginud, aga paaril korral tuli seltskonnal ette väga põnevaid rütmiloksusid ja vahepeal kostis minuni ainult üks suur müha. Ma pean nentima, et see häiris mind natuke. Noh, nad mängisid siiski muu hulgas Liszti, Tšaikovskit, Straussi ja Brahmsi, st asju, mis tavaliselt ei kõla nii... kaootilisena. Pause nad ka näiteks praktiliselt ei tunnistanud, sest kui viimased mõtlesid oma pausi alustama hakata, tuli keegi early bird raudselt juba sisse. IRW. Samas kuna kava oli tõeliselt äge, siis olen ma kontserdiga ikkagi rahul :). Ja saal oli ilus. Väiksem, kui arvasin, aga ilus.

Eile käisime pärast pikka reedet töökaaslastega Sandweileris hiinakas söömas ja õhtul tähistasime kohvikus Eliane'i sünnipäeva. Eliane on siis DH parim sõber, kes tuleb viimasel ajal sageli mulle seltsi, õpetab kohalikku keelt ja tutvustab rahvast. Üksiti töötab ta kuskil psühhiaatriahaiglas, teab kõiki laule ja tegi eilseks väga hea baumkucheni. Mul on üks tükk hommikusöögiks ka :P. Nämm. Samas olin ma eilseks ikka tõsiselt väsinud, nii et kui koogi- ja šampanjahetked välja arvata, möödus õhtu kuidagi uimaselt. Ma unustasin ennast vist pikaks ajaks joonistama, sest mulle tundus, et Fernande mängis ainult tunni, mitte kolm. Ja selline asi, et ma istun üle kahe tunni ühe klaasi šampanja taga, on ka puhta ennekuulmatu. IRW. Iroonilisel kombel olin ma nii väsinud, et ei viitsinud hakata jala ära tulema. Lükkasin äratulekut muudkui edasi, kuni pidu otsa sai ja sünnipäevalaps mu autoga koju viskas :).

Mh. Kusjuures kõige naljakam on see, et ma muudkui patran, et olin väsinud ja bla-bla-blaa. Magama sain ka alles pool neli läbi. Misjärel juhtus täiesti erakordne lugu. Mul läks uni täna kell 10 ise ära. Saate aru, MINUL, kellel ei lähe uni KUNAGI ise ära. Mul on tunne, et ma vist olen tõsiselt haige :).

Aga ongi hea. Jõuan tänast ilusat ilma kuidagi ära kasutada. Muide, homme lähen ühe töökaaslasega Mondorfi, kavas on "Mustlasparun". Väga mustlaslik nädal on välja kukkunud. Enivei, see tähendab, et ma peaksin endale täna süžee peenemalt meelde tuletama, sest etendus on saksa keeles :). 

Veebruar on käes!
M.

IRW kuubis. No tõepoolest!

Juhin tähelepanu vasakusse nurka ja märgin muheledes, et nii tulebki armsaid kliente kohelda :). See on küll ametlikult maailma kõige ägedam "vabandame, oleme suletud" silt, mida minu silmad on näinud :D

Ära nüüd enam räägi, ma niikuinii ei saa midagi aru!

Arvake ära, kus Luxis saab nüüd hea tahtmise korral paari Valgre laulu kuulda :P?

Jah, just! Ma pidin eile päriselt kreepsu saama, sest mina küll tõin need noodid, aga neljapäeval ju! Ma küll ei eeldanud, et need sõna otseses mõttes üleöö kavva võetakse :). Ja üleüldse ütlesin ma neile, et kuna rahvas ootab seal tuttavaid laule, siis nad ei pea hakkama nüüd ainult minu pärast Valgret mängima, lihtsalt kui mõnikord on rohkem eestlasi ja kui neid on vaja võluda, et siis oleks ju tore ja neil noodid käepärast. Aga eile, st reedel tehti mulle järsku silma ja juba mängitigi :P. Ülilahe. Ma itsitasin nagu totakas kohe. Selles mõttes oli veidi kentsakas, et "Meloodia" kõlas nagu leierkastimehe esituses või midagi, aga no ta oli siiski äratuntavalt "Meloodia". Ma olin kohe tõsiselt jahmunud. Mitte sellepärast, et meloodia oli meloodia, vaid sellepärast, et nad sellise toreda žesti tegid :).

                                                                               - - -

Teine asi, mis mulle meelde tuli, oli üks uskumatult otsekohene kutt, kellel õnnestus mind 1. jaanuari varastel hommikutundidel Pärnus paarile tantsule vedada. Ta oli õige joogine ja üsna erakordne selle poolest, et ta tajus seda ka ise, sest kui me olime paar sõna vahetanud, teatas ta mulle kenasti ja viisakalt: "Ära nüüd enam räägi, ma niikuinii ei saa midagi aru!"

Ikka kena ju, kui sind säästetakse tarbetust pingutusest :).

                                                                               - - -

Hmpf. Muidu mõtlesin täna Metzi minna. Noh, et allahindlused või nii. Luxi poodidega ei lähe ju kaua, nii et ma mõtlesin, et kui ma umbes keskpäeval välja lähen, jõuan siin poed üle vaadata ja siis kolme paiku Metzi minna. Tore, et mul jagus mõistust enne üle guugeldada, millal need prantslaste allahindlused siis juba hakkasid. Tuleb välja, et Prantsusmaal hakkavad need alles järgmisel kolmapäeval. Seega polnud ju mõtet just nüüd sinna sõita. Nii ma siis munesingi pärastlõunani ja üritasin välja mõelda, mida Metzi minemise asemel ette võtta. Ma ei ole küll kunagi näiteks siinsetes kaugemates kaubanduskeskustes käinud, aga kesklinna ja raudteejaama kvartali poed saavad tavaliselt küll ruttu ammendatud :). Kuigi võib-olla peaks ikka üle vaatama City Concorde'i või Belle Étoile'i. Äkki on tore.

                                                                               - - -

Rohkem ei tule midagi ütlemisväärset praegu pähe. Lähen teen süüa ja koristan pisut. Mine tea, millal korterinaaber jälle Luxi ilmub. Ei saa ju teda nurka kogunenud tolmurullidega vastu võtta... 

Sauks!

M.

Eetrivaikus

Lubasin küll, et päris ära ei kao, aga nii palju siis sellest :). Ilmselgelt ei olnud mul viitsimist kirjutada. Õigupoolest hakkasin paar korda küll pihta, aga õiget vaimu ei tulnud ka peale ja nüüd on mul siin kolm mustandit, aga ühtegi ei taha päriselt üles riputada :). Edasi kirjutada ka ei viitsi. Jama lugu :). Eks teen siis nüüd takkajärgi kokkuvõtlikult ja ülevaatlikult.

Pühad olid väga toredad ja väga rahulikud. Mul oli muidu küll igasuguseid mõtteid, mida nende kahe nädalaga kodus peale hakata, aga sinna jõudes mõtlesin ma poole sammu pealt ümber. Ma lihtsalt tõdesin, et ma kohe üldse ei viitsi midagi asjalikku teha, tahaks vahelduse mõttes lihtsalt kodus olla. Ma ei jõudnud isegi Tallinnasse, kuigi oleksin võinud seal mitmete toredate inimestega kohtuda. Kutseid ikka jagus, aga andke andeks! Mul tõesti ei olnud järsku tahtmist rabeleda. Lisaks on Nublukesel olnud küll piisavalt palju viisakust, et uue aastani hinges püsida (sellega on ta väga haruldane koer, Eestis pole selle diagnoosiga keegi veel nii kaua elanud - no ja arvestades, et neli kuud tagasi lubati talle ainult üks öö, on see suhteliselt uskumatu), aga silmagagi on näha, et kuts on hääbumas. Ma olen üsna kindel, et teda ma enam ei näe, nii et ma ei raatsinud kuskile minna, kratsisin ja kallistasin ta hoopis nende kahe nädala jooksul ogaraks. Kui liiga pinda hakkasin käima, sain hammustada ka :). Põhimõtteliselt istusin ma suurema osa neist kahest nädalast lihtsalt kodus, magasin nõrkemiseni, sõin kurnatuseni, vaatasin telekat ja eksisteerisin. Ma tean, et mu ülim laiskus käis kõikidele hirmsasti pinda - alates neist, kes mind Tallinnasse kutsusid, lõpetades emaga, kellel ma lasin rahumeeli 99% kordadest isegi Nublukesega õues käia (vanasti oli 2/3 kordi minu ülesandeks), aga samas olen ma nüüd nii ülenisti värske, et ma tahaksin suurest energiast lihtsalt lendu tõusta. Selline puhkus kulus igati marjaks ära. Ma olen siin nüüd mitu päeva lihtsalt lõputult säranud, pilk on töö mõttes ka kohe ülipalju teravam ja mõte erksam. Ja üleüldises plaanis on lihtsalt nii mõnus ja puhanud olla. No ausalt, täpselt selline tunne, et hakkan varsti hõljuma :). Ilma mingi erilise põhjuseta :).

Kui algusest pihta hakata, siis kodu poole sõites pidime me ühe töökaaslasega peaaegu lennukist maha jääma, sest Luxi lennujaamas ei suvatsetud meie lennu check ini välja kuulutada. Me istusime seal niisama tund aega, sõime oliiviküpsiseid ja mandariine ning lõime muudkui aega surnuks. Tund aega enne lendu polnud check in endiselt avatud ja ma läksin lõpuks küsima, et mis toimub. No tavaliselt lõpetatakse see 45 minutit enne lennu väljumist, nii et mul tekkis juba mure. Küsimise peale suunati meid lõpuks mingisse letti ja me saime oma pardakaardid kätte, aga turvakontrollid olid nii aeglased ja rahvast nii palju, et me polnud tund aega hiljem veel omadega kuskile jõudnud, kui meid juba kõlaritest taga hakati otsima. Seejärel tahtsime ettepoole trügida, aga saime kahes keeles sõimata, et miks me ometi varem sappa ei asunud - kuna me ei suutnud ise varem tulla, ei lasta meid nüüd ka mööda. Böö. Lõpuks lasi keegi Egerini tuttav meid teise ritta kenasti enda ette ning nii jõudsime me täpselt viimastena ka väravasse. Eelnevalt oli olukorra kõrgusele tõusnud turvamees muidugi kaks korda oomaigaatanud - esiteks selle peale, et ma ladusin kotist välja kolm tahvelarvutit ja ühe lugeri, teiseks selle peale, et ta nägi mu nööridega saapaid. Väääääääga pikkade nööridega saapaid. Noja saapad tuleb ju jalast võtta ning meil oli kiire. Oh, ta nägu reetis tohutut kergendust, kui ta avastas, et nöörsaabastel võivad ka lukud olla.

Kui see vahejuhtum välja arvata, siis jõudsime kenasti koju. Ma pole enda teadmist mööda kunagi Kopenhaageni lennujaamas viibinud, mistõttu oli see minu jaoks uudne ja huvitav. Lennuajad olid ka väga mugavad - nii minnes kui ka tulles jäi lendude vahele ainult 2 tundi, seega ei pidanud ma end segaseks ootama. Ja kõik lendasid väga täpselt! Väga šeff. Arvestades seda, kui palju need piletid maksid, oleksin ma tegelikult ikka vist vihastanud, kui neil oleks õnnestunud hiljaks jääda, kohvreid kaotada või muud sellist tobedust teha. Praegu saan ma seevastu küll puhta südamega öelda, et mina olen andnud endast kõik, et Estonian Air pankrotti ei läheks. Vastutasuks sain korrektse teeninduse :). Olgu siis nii. Mm, muide, aprillist hakkab Ryan jälle Hahni sõitma :).

Okei, kodus läks kõik vaikselt, seda juba ütlesin! Vanaema juures käisime ja Kolga-Jaani surnuaial ja sugulaste juures ka, paar korda käisime Tervises saunades, mu sünnipäeval käisime muu hulgas Steffis pitsat söömas, siis õgardasin ma lõputult verivorste ja kartulisalatit, korra käisime poeretkel, korra toidupoes, kaks korda mängisime trilmat, kaks korda jõudsin klaveri taha istuda, siis käisime juuksuris, edasi pakkisin kohvri ära ja otsisin Franssuaale mõned Valgre noodid välja. Noh ja oligi kõik. Ausalt, täpselt nii vähe asju ma kahe nädalaga ära tegingi! Isegi ühtainumast Gardneri raamatut ei saanud läbi loetud, jäin sellega kuskile kolmekümnenda lehekülje juurde :). Ahjaa, aastavahetusel vaatasime telekat, käisime ilutulestikku vaatamas ja siis Kuldses Lõvis Vanaviisi ansamblit kuulamas. Kõik oli muidu väga mõnna, ainult vihma oleks võinud näiteks lume vastu vahetada. Pärnus oli nii märg, rõske, libe ja tuuline ilm, et ilutulestikust pool kadus pilvedesse ning teine pool lendas tuulega nii laiali, et rosettidest ja rõngastest oli asi kaugel. Vot. No ja häbi öeldagi, aga kuidagi oli mul esimesel jaanuaril hirmus kole pohmakas - kohe selline, millist pole baka lõpupeost saadik nähtud. Hmpf, mul pole veel kunagi elus 1. jaanuaril pohmakat olnud, jama lugu, et nüüd siis alustasin :). Ometi ei saanudki nii palju joodud ja teistel ei olnud miskit häda, kuigi me ju jõime kõik koos ja enam vähem ühepalju. Ajan kogu süü selle kaela, et jõime eri vahuveine üksteise otsa, aga vahuvein on minu puhul juba pärast suht tagasihoidlikku kogust kiuslik, lisaks olin päeval söönud paar ibuprofeeni, võib-olla mõjutas see ka. No väga erakordne oli see esimene jaanuar igatahes.

Voilà. No ja siis tulingi juba tagasi. Ja kuigi kodus oli tore, oli siia ka jälle hästi tore ja kodune jõuda :). Täitsa lõpp - ma olen siinse eluga nii kohutavalt ära harjunud :). Kohe jäi muidugi silma, et ei ole siin mingit kiilasjääd tänavatel ja pea kohal ei tilbenda ka ähvardavad jääpurikad. Bussid käivad ülitihti. Kõik toimib kenasti ja kõik on hästi viisakad. Eestis pidin mitu korda keelde hammustama, sest prantsuse viisakused tahtsid vägisi üle huulte pudeneda, aga seal ju ei sobi niimoodi peenutseda. Ma pidin niigi üllatusest ära minestama, kui meie naabrid meile koridoris head uut aastat soovisid. Nojah, lisaks tundub nüüd väga mõistlik, et toidupoed EI ole suvalistel kellaaegadel lahti, nii et külmkapi sisu ja poeskäimisi tuleb planeerida. Miskipärast pidasin ma seda järsku šokeerivaks, et Eestis on iga pagana toidupood jõululaupäeva õhtul kella üheksani lahti. No äärmisel juhul kuue-seitsmeni. Uskumatult totter, tegelikult võiks ju rohkem ette mõelda ja poemüüjatele ka veidi hõlpu anda. Samas šokeeris mind sama tugevalt see, kui odav Eestis kõik on :). Kuskil poes võtsin ma kassa juures ennetavalt kätte 30 eurot ja mõtlesin, et otsin mõned mündid ka pihku, et siis saab kiiresti anda, kui summa suurem tuleb. Noh, asjade koguse järgi arvestasin, et võiks umbes niimoodi minna. Aga arve... arve oli 9 eurtsi kopikatega. Jajah, Eestis elades ilmselt tunduks, et kõik on sigakalliks läinud, aga siinsega võrreldes oleks täitsa nagu poolmuidu saanud :).

Koju jõudsin kolmapäeva õhtul. Eile-täna olin tööl ning olin pärast pikka puhkust ikka eriti tõhus. Üllatasin ennastki positiivselt, sest jõudsin palju rohkem tehtud, kui oleksin osanud arvata :). Ja eile õhtul lippasin muidugi kohe esimese asjana ka kohvikusse, sest ma nii kibelesin Dior Homme'ile seda fotokalendrit üle andma. Ma küll põhimõtteliselt väldin nädala sees väljas käimist, aga neljapäeviti on kohvikus oluliselt vähem rahvast ja temal sellevõrra rohkem aega. IRW. Ja ega ma poleks ju jaksanud tänaseni oodata ka, tahtsin kangesti näha, mis näo ta teeb. Hihii, ta reageeris ülikenasti. Kõigepealt sai ta väga vahva vapustuse (no sellised oma piltidest kujundatud asjad on siin ikka tõeliselt revolutsioonilised), süüvis detailidesse, imestas end tummaks ning korkis seejärel šampanja lahti. Päris šampanja, mitte mingi vahuveini, pange tähele. Sedasi siis. Muidu oli ka tore õhtu, mingil hetkel olime me ühe soomlasega seal ainsad välismaalased. Teised immigrandid pole veel ilmselt Luxi tagasi jõudnud, sest kõik, kes vähegi said, võtsid neljapäeva ja reede ka vabaks ning jõuavad ilmselt nüüd nädalavahetusel kohale. Samas tunnen ma neist kohvikukohalikest juba üksjagu mitmeid, nii et saigi nendega uusaastasoove vahetatud ja niisama lobisetud ja mõnuletud. Hästi hubane ja armas oli :). Hihii, mul on muidugi endal ka tunne, et hakkan seal varsti juba mingisuguse sisustuselemendi rolli omandama, sest kui ma just tööl ei ole, olen ma seal, aga no seal on juba tuttavad ja toredad inimesed ja endiselt äge...

Nii, nüüd ongi teil sellest ülevaade olemas, mis ma viimase kahe nädala jooksul teinud olen. Lähitulevikust nii palju, et ma loodan nädalavahetusel piltideni ka jõuda. Ega ma neid kodus eriti teinudki, aga mõned ikka. Mehhiko pilte on mul nüüd ka 500 asemel 3000 :). Ja 2012. aasta kokkuvõte ootab tegemist. Samas päriselt ei luba ma midagi - siin hakkasid parajasti allahindlused ja ju ma lähen ikka homme poodlema ka. Järgmisel nädalavahetusel enam vist pole väga mõtet, siis on parem kraam kõik juba läinud :). Praegu võib seevastu häid pakkumisi leida! Üllataval kombel leidsin ma seekord isegi Eestist meele järele olevaid riideid, aga no alati võib ju lahtiste silmadega ringi käia :). Kohvri pakin ka nädalavahetusel korralikult lahti, siis tahtsin rongipileteid vaadata (pole ammu Pariisis ja Brüsselis käinud) ja enne oli mul veel igasuguseid tegemist vajavaid asju meeles... Praegu valitseb muidugi peas tühjus, aga no küll pakilisemad asjad millalgi puuga pähe löövad. Koristada võiks igatahes ka, tolmurullid on juba nurgas :).

Hästi, aga pakaa praegu! Head uut aastat!
M. 

Näärid tulevad!

Aeg läheb kogu aeg haruldaselt kiiresti. Detsember on juba möödas! Maailma lõpp on käes! Appi-appi! Pean ruttu kohvrit hakkama pakkima, lendan juba täna õhtul koju :-D. Appi-appi. Tegelt tuli meelde, et ühte kingitust oleks ka veel enne vaja. Ja elamine tuleb piisavalt korda jätta, et jaanuari alguses kenasti tagasi tulla... Õnneks töödega olen vähemalt järje peal. Kui täna üsna usinasti teen. Ja lend läheb juba kell kuus õhtul...

Käisin eile õhtul veel kohvikus, et Dior Homme'ile häid pühi soovida ja häid emotsioone tallele panna. Mul oli seal eelmisel nädalavahetusel ühe teise püsikundega väga tuline lahkarvamus sõnade "ei ole huvitatud, jäta mind rahule" tähenduse üle, nii et lõpuks läks asi kergelt tõsiseks ja jõudis ka Dior Homme'ini välja. Ta lahendas olukorra laupäeval väga pädevalt, minu jaoks väga südantsoojendava kõhklematusega pooli valides ja loodetavasti igaveseks, aga minul oli viimasest korrast sellegipoolest kergelt hapu mekk suus. Olin pool nädalat tujust ära ja hajevil, mistõttu otsustasingi nüüd siis enne ärasõitu ja täitsa nädala sees tagasi minna, et lasta tal end veel natuke poputada - muidu jääks mekk äkki liiga pikaks liiga hapuks. Vot. Ja nüüd oligi täiesti maailma kõige toredam õhtu: rahvast oli vähe ja no kuna nii väga püüti, saavutati ka poputamise ekstraklass. Kui ma pilgu tõstsin, materialiseeruti mu ees otsekohe. Fernande mängis soovilugu ja lubas selle nüüd minu auks iga kord kavva võtta. Dior Homme kinkis pudeli Fickenit (jah, saksa keele oskajad, naerge aga!) ning tõi mulle laenuks ja rõõmuks Will & Grace'i kaks hooaega DVDsid - see pidavat ta lemmiksari olema, tuli kunagi jutuks. Eliane'il oli kellegi koer hoida ja ta oli selle kaasa võtnud, nii et ma sain garderoobis tükk aega karvaseid kõrvu kratsida ja puha. Kartulikotletitreff lubati mulle uueks aastaks ka, maailma lõpu ja tulevaste pühade puhul sain igati ära musitatud ja kallistatud ning tuju muudkui tõusis mühinal. Oi, ja nüüd ma juba väga ootan, et saaks jaanuaris tagasi minna, sest ma tegin Dior Homme'ile ja Patrickule ilgelt ägeda kohvikupiltidega kalendri ja just eile tuli teade, et see on nüüd trükist tulnud. Saan selle kohe Tallinnasse jõudes kätte! Ma arvan, et nad ruigavad ennast rõõmust kringliks. Tahaks selle juba üle anda :). Nad on nii toredad, et kohe kangesti tahaks neile lihtsalt rõõmu teha.

Aga OK, aitab küll. Avutit ei hakka ma seekord Eestisse kaasa vedama, nii et traditsiooniline aasta pildikokkuvõte järgneb ilmselt jaanuari esimestel päevadel. Seevastu on minu seekordseks varakult kättesaadud sünnipäevakingiks nii moodne asi nagu tahvelarvuti Nexus 7, millega ma olen nüüd paar nädalat tutvust teinud ja sinasõbraks saanud. Seega päris kaduma ma pooleteiseks nädalaks ei jää. Lihtsalt ei mingeid pilte ja lohepostitusi. Luxis olen tagasi teisel jaanuaril :P. Eks siis jälle pikemalt.

Vohhhh. Aga nüüd tegudele! Algab päev, algab päev, algab päev!
Igaks juhuks soovin etteruttavalt ka mõnusat jõuluaega. Meile tuleb jõuluvana juba laupäeval! See on juba homme!

M. 

Ootamatu avastus

Ühte ööpäeva mahub ikka kohutavalt palju eri emotsioone. Rõõmu ja nukrust ja veel suuremat rõõmu ja nostalgiat ja mõistmatust ja heameelt ja täiesti südamest tulevat tingimusteta armastust ja kahjurõõmu ja võidurõõmu ja viisakust ja hirmu ja kahetsust ja andmist ja saamist ja õigust ja õiglust ja eksimist ja usaldust ja imestust ja tänu ja mõistmist ja pelgust ja lootust ja häbi ja plaane ja muret ja ilu ja tuttavat ja jõulukinke ja piinlikkust ja kindlust ja ebakindlust ja lohutust ja abi ja hämmingut ja meelitust ja mälestusi ja vajadust ja uudsust ja uskumatust ja veenmist ja tagasihoidlikkust ja ootamist ja vaikust ja lärmi ja lärmivajadust ja leppimist ja igavust ja sõbralikkust ja kohusetunnet ja lootust ja segadust ja tulevikku ja minevikku ja pettumust ja kogemust ja kogenematust ja sära ja ootamatust ja tüütust ja igatsust ja ärritust ja koeralõhna ja sarnasusi ja erinevusi ja headust. Ja kogu aeg on praegu.

[Disclaimer: ei ole kronoloogilises järjekorras ja ei kuulu ainult mulle, aga samas oli kõik minu sees ja minu ümber!]

Kuidas see saab olla, et iga hetk on nii erinev? Hakka end või labiilseks pidama...

Igatahes oli täna lõppkokkuvõttes väga hea päev.

Ja kui maailm reedel otsa saab, siis olgu öeldud, et mina olen oma elu armastanud! Noh, enam-vähem kohe iga viimast kui päeva ja minutit. Äärmisel juhul vbla paar-kolm päeva võiks vahele jätta, aga samas pole tingimata vaja ka. Siis ei oleks õige värk.

Ulpigu see teadmine internetiavarustes ka siis, kui enam pole mitte ühtegi inimest, kes seda lugeda võiks.

M.

Järje peal

No OK, ilusat ilma ei antud selleks nädalavahetuseks näpuotsagagi. Reedel oli küll veel päikeseline ja kuldne sügispäev, nii et käisin järjekordselt kõik linna orud läbi ja klõpsisin pilte, aga edasi on olnud hall ja vihmane. Seetõttu möödus suurem osa mu nädalavahetusest voodis. Peamiselt raamatuga, toiduga või magades. Kui ülimõnus see vahelduse mõttes oli. Sain kõigega järjele! Ainult väljasõidust ei saanud ilmselgelt asja - peamiselt sellepärast, et esiteks läks reedel kohvikus nii kaua, et ma ärkasin laupäeval kell pool kaks päeval ja siis oli juba hilja midagi sellist ette võtta - lisaks polnudki ma konkreetselt välja mõelnud, kuhu minna. Aga ma tegelikult üldse ei kahetse. Esiteks said nüüd kõik mustad asjad ära pestud, suveriided ära pakitud, vanadest ajalehtedest huvitavad artiklid välja lõigatud, kaks suvel Pariisist ostetud raamatukest läbi loetud, nõudemägi ära pestud, laud korda tehtud ja järgmiseks kaheks nädalaks plaanid sepistatud. Sõidan nimelt 27. oktoobri varahommikul viimase Ryanairi lennuga Eestisse, aga enne seda on vaja natuke nänni muretseda, korra tahan Metzi jõuda ja järgmisel nädalavahetusel on ka printsi pulmad, st üritused, kontserdid, ilutulestik jms. Aga jah, plaanidest kunagi hiljem. Nädalavahetusest veel nii palju, et kui ma täna veel särgid triigitud saan (mhmh, isegi mina olen mõningaid riideesemeid triikima hakanud!) ning vanapaberi ja klaasi konteinerisse ära viin, olen ametlikult kiituse ära teeninud. Mul on nii paberit kui ka taarat juba õige palju kogunenud, sest Schueberfoueri ajal olid konteinerid sealt Glacis' nurgast ära viidud ning ma pole nüüd viitsinud sinna uuesti vaatama minna, et kas need on ka tagasi. Ja ausalt, ega praegu ka väga ei viitsi, sest vihma sajab :). Aga no vaatame veel seda asja... Iseenesest tahaks need ka jalust ära saada.

Aga jah, lisaks mõnusale nädalavahetusele oli üldse väga tore nädal. Kolmapäeval käisime ühe töökaaslase sünnipäeva tähistamiseks restoranis härjasaba söömas ning edasi käisin kolm õhtut kohvikus. Neljapäeval küll lühidalt (aga sain isegi selle lühikese aja jooksul ühe toreda tüübiga tuttavaks), reedel seevastu eriti pikalt, sest üks ennasttäis Belgia tädi tegi alguses skandaali, kui Francois mu tema lauda istuma pani ("kes sa õige enda arust oled, et niimoodi kombetult meie eralauda tuled") ja kuna ma nägin esimest korda siin Luksemburgis NII ebaviisakat matsi, sain kerge šoki ja üritasin ülejäänud õhtu tuju paremaks saada, st jäin peaaegu sulgemiseni sinna. Laupäeval maandusid kohvikusse aga enam-vähem pooled inimesed, keda ma Luxis tean - kamp töökaaslasi ja pärast nende lahkumist ka iga viimane kui kohviku püsiklient, kellega ma muidu suhtlen :). Lõpuks olin kui kits seitsme heinakuhja vahel, et kellega siis nüüd jutustada. Kui pentsikult erimaigulised kõik need kolm õhtut olid. Ja rahvamassid olid igal õhtul pöörased, huvitav, mis küll lahti on?

Hoopis teisest ooperist - eile proovisin esimest korda elus magusat kartulit. Panin ühe fooliumi sees ahju ning tegin endale mundris ahjukartuli. Issand, see on ikka VÄGA magus. Ma ei saaks öelda, et see mulle ei maitsenud, aga järgmine kord tuleb hoolikamalt mõelda, mida sellega süüa, sest praeguse komboga oli see küll pisut liiga läila. Ei sobinud nagu, sest täitsin selle ära tomatis ubadega ja need olid ka suti magusapoolsed. Mm, mis veel? Värskete viigimarjade hooaeg on ka veel. Kuramuse head on. Ostsin just jälle kaks karpi, nüüd on üks juba peaaegu otsas. Need on ikka palju paremad kui kuivatatud viigimarjad!

Hästi, aga aitab. Mõte sai praegu otsa ja kõht läks tühjaks. Lähen teen sibulasuppi!
M. 

Luksemburgi uudiseid

Sellest ei saa ma endiselt aru, kuidas aeg niimoodi lennata saab, et juba on oktoobri esimene nädal ka möödas, aga hea küll. See selleks. Paar ülestähendust siis:

Kahe nädala pärast on Luxis kroonprintsi pulmad. Euroopa viimane vallaline kroonprints võtab endale naiseks ühe Belgia krahvinna. Tõotatakse suurt pidu ja puha. Nemad on ka esimesed, kelle tsiviillaulatus toimub raekojas - selleks puhuks otsustasid nad paleest jala raekotta marssida ja uhke rongkäigu korraldada. Kõik Luxi ja Belgia suurimad staarid kutsutakse kontserte andma (ma polnud neist ühestki midagi kuulnud) ning kõik baarid ja peokohad võivad erandkorras olla lahti kella kolmeni öösel. Voh nii! Ma mingil hetkel mõtlesin, et läheks selleks nädalavahetuseks Pariisi, aga ei - sellist suursündmust tuleb ikka vaatama jääda.

Linnas toimuvad praegu mingisugused filmivõtted. Parkides ja MUDAMi taga ja igal pool sellistes kohtades on hulgim varustust laiali laotatud ja igal pool on suured hoiatavad sildid, et ettevaatust, võtted! Väga intrigeeriv - ma kohe tahaks seda filmi näha. Siiani pole ma Luxi filmikunstiga kokku puutunudki... Huvitav, mis selle filmi nimi ka saab olema?

Kuu või paar tagasi avati lõpuks ka vähemalt eelmisest aastast saadik remondis olnud tammetõrumuuseum. No see seal MUDAMi taga. Sinna saab nüüd selle uudsuse tõttu kolm kuud tasuta sisse ja eelmisel nädalavahetusel sai meil seal Helle ja Williamiga ära käidud. Väga tore oli! Põhimõtteliselt oli see natuke nagu Luxi vanema sõjaajaloo muuseum - oli mundreid ja saableid ja kaarte, oli uhke auditoorium, igasuguseid interaktiivseid elektroonilisi vidinaid ning vahva ajutine näitus ka. Soovitan soojalt!

Järgmisest aastast hakkab siin toimima mingisugune ühisautode süsteem, mida praegu hoolega tutvustatakse. Põhimõtteliselt on iva selles, et linn teeb autorendiettevõtte ja seal saab iga autojuhilubadega luksemburglane endale konto teha (umbes nagu nende rataste jaoks). Ma ei tea, mis siin elavatest väljamaalastest saab. Aga no pmst on nii, et kui inimesel on autot vaja, siis ta lihtsalt paneb endale veebis või telefonitsi seal auto kinni ja läheb võtab. Üks "peatus" tuleb vist suisa Guillaume'i platsi ja hertsogipalee vahepeale, seal on igatahes praegu sellekohased infotahvlid üleval. No ja siis sõidad ära, viid auto endale sobivasse kohta tagasi ning kuu lõpus tuleb arve koju. Pidada olema mõistliku hinnaga, linn tasub kindlustused ja hooldus- ja remonditööd jne jne jne. Kui sõitmist on harva, siis pääseb niimoodi õige lihtsalt. Suht hea variant, ütleks mina - olen kahe käega poolt. Aga ma ei saa hästi aru, mis eristab seda ettevõtmist autorendiettevõtetest? Linnakeskne asukoht?

Mõned puud on täitsa värviliseks läinud. Täna oli ilus päikeseline ilm ka ja lausa lust oli õues olla. Käisin natuke linna peal ja pargis rattaga sõitmas. Ilus kuldne sügis oli. Enam ei ole nii külm ka. Saab veel õhukese nahktagiga käia ning sallid-kindad viskasin jälle kappi tagasi. Mmmmmõnus!

Eelmisel nädalavahetusel oli Luxis ka Oktoberfest. Õigupoolest oli see kuskil Hesperange'is. Ma kuulen selliseid asju ju alati Dior Homme'i käest - temal on kõik teada. Tuli välja, et see olevat pidanud reedel algama, aga millegipärast polnud seal reede õhtul midagi toimunud, nii et kell pool üks olla tema juurde terve hulk Baierimaa siniruudulistes kleidikestes tüdrukuid ja traksipükstes mehi sisse vajunud. Laupäeval oli Hesperange'is seevastu ilmselt tõeline möll, pühapäeva päeval ka - I-punktist öeldi isegi hoiatavalt, et sinna ei pruugi sissegi pääseda. Enivei, meie jõudsime Hellega sinna lõpuks pühapäeva õhtuks - siis oli rahvast vähe, kogu suur telk oli suht ära lagastatud, aga bänd mängis ikka ja lõbus oli ka. Kui kunagi pildid sorteeritud saan, siis näitan! Hihii, see "Ed" sealt kohvikust oli ka seal - põlvpükses ja traksidega ja puha.

Sel nädalavahetusel oli Dior Homme'i sõnul seevastu muuseumide öö. Mina ei lugenud seda kuskilt välja, kuigi olen nüüd jälle hoolikamalt ajalehtedel silma peal hoidnud. Mu ukse alla on ilmunud üks lehejagaja, nii et nüüd saan juba enamikel hommikutel lehe pihku. Varemalt ei viitsinud ma hakata sellepärast haaki tegema (siis oli jagaja ainult teisel pool ristmikku), seepärast jäi leht enamasti lugemata. Aga see muuseumide öö tuli välja nii, et eile õhtul oli kohvikus ka väga pentsik rahvas - seal käis igavesti palju noori ja ühed hispaanlased tulid kohe nagu terve turismigrupiga. Terve kohvik sai neist paugupealt täis, viimased ei mahtunudki uksest sisse ning siis oli kõvasti tegemist, et kogu rivi aru saaks, et nüüd on vaja ümberpöörd teha. Francois siis mõtles ja meenutas, kuni tuli selle muuseumide öö peale. Ahjaa, aga muide, see Manila laul, mis mul kinnisideeks on saanud... Ma palusin eile Francois'd, et ta mulle need sõnad üles kirjutaks. Ta ütles, et oota, ma tulen kohe tagasi. Ja siis tõi ta mulle köögist köidetud asjanduse, millel peal kiri "Dem Fernande sain Lidderbuch". Seal on kõik kõige tähtsamad Luxi laulud sees, sh Manila, see tiptop laul, Kättchen-Kättchen, keedujuustu laul jne jne jne. Laulik pisteti mulle pihku koos soovitusega sõnad järgmiseks korraks ära õppida, aga lisati, et tal pole seda tagasi vaja. Noja nüüd on mul LÕPUKS kõik Luxi kõrtsilaulude sõnad olemas! Aafrikas on, muide, põletav päike, aga muus osas on mul siiski vaja järgmine kord Francois'd grillida, sest need letseburgikeelsed sõnad polegi kirjapanduna nii arusaadavad...

Üldse oli eile esimene kord üle pika aja, kui ma jälle üksinda kohvikus käisin. Vahepeal olin kuidagi tõbine ja siis polnud Nublu pärast tuju ja siis Hellega küll eelmisel nädalavahetusel ühe korra käisime, aga üleeile olin ma lihtsalt omadega täiesti kutu ja... Nii ta läks. Samas eile olin lõpuks juba nii kannatamatu, et närisin küüsi ja ootasin, et õhtu kätte jõuaks - nii tahtsin juba minna. Ja üle mõistuse tore oli! Muu hulgas võitsin ühe kihlveo, mis seisnes vaidluses, kas selle kõikse kuulsama hällilaulu autor on Brahms või Schubert. IRW. Järgmine kord on dringid Jukka kulul :).

Ahjaa, ja neljapäeval oli meil väga äge finantskoolitus - üks finantsinspektsiooni esindaja pidas meile terve päeva loengut. Mulle väga meeldis! Räägiti suhteliselt üldist juttu ja selgitati kogu seda süsteemi, kusjuures täiesti arusaadavalt ja väga elavate näidetega. Muu hulgas jagati soovitusi selle koha, milliseid finantstooteid valida ja kuhu vajadusel investeerida (aga üldiselt jäi mulje, et niikuinii saad vastu pükse, nii et pigem pole sellel vist mõtet :D). Ma sain ometi aru, mis imeasi on lühikeseks müük. Ja kuigi ma ei taipa, miks peaks mõni normaalne inimene tahtma teha SWAP-tehingut ja kellegi teisega oma intressimäärad ära vahetada, siis nüüd tean ma muu hulgas ka seda, mis imeloom see on :). Maailm on jälle natuke loogilisem.

Vot, aitab küll. Nädalavahetus on möödas. Mul on vaja veel nädala jagu riideid ära triikida ja katsuda siis mõistlikul ajal magama jääda. Arvestades, et ärkasin mõlemal päeval nii poole ühe paiku, saab see olema katsumusterohke. Aga hüva, küll õnnestub! Head uut nädalat!

Öö

Nonii, kohvikulõbu on nüüd peaaegu kuuks ajaks läbi, sest Francois sõitis oma mehega kolmeks nädalaks St. Tropez'sse puhkama. Ühest küljest kurb lugu, aga teisest küljest võib-olla ongi hea - saab natuke tempot maha võtta ja nädalavahetustega ka midagi muud peale hakata :). Ma ju ei raatsiks minemata jätta, kui nad lahti oleksid, aga nüüd pole valikut :). Igatahes, sellest nädalast hakkab Schueberfouer ja see kestab ka täpselt kolm nädalat. Juhhuu, see on mul täpselt ukse ees, nii et küll ma endale sealt ka tegevust leian. Hihii, ma siin endamisi juba muigan, et enam ei pea poodi minema ega süüa tegema, piisab sellest, et töölt tulles mõnest grillputkast midagi kaasa kahmata :). Ma kujutan ette, et see peaks pikaks ajaks vorstiisu ära võtma :). 

Siin igatahes tänavavalgustuse pealt raha kokku ei hoita.

See diskopall on täiesti sürr!

Ma ei tea, mida ma tegin, et see ära teenida, aga isegi Dior Homme tõdes, et ma tegin seda ilmselgelt väga hästi :). Seal kohvikus käib nimelt üks sikhist lillemüüja. Tal on aaaaaalati suur sületäis roose kaasas. Keegi neid küll kunagi ei osta, aga ta on võtnud kombeks mulle igal õhtul üks roos kinkida :-D. Väga võluv, ma ütlen! Minule võib alati lilli kinkida, mina olen rõõmus!

O meng Moodi, waat e Stoodi

Fenomenaalne! Ma leidsin netist ühe letseburgikeelsete laulude salmiku. See on täiesti haruldane ja übervajalik, sest nendest sõnadest on muidu võimatu midagi aru saada! Ma olen mitmetel kohalikel lasknud endale teatavaid refrääne või fraase üles kirjutada, aga nad kirjutavad neid KÕIK isemoodi ja ma pole nende põhjal netist siiani ühegi laulu sõnade terviklikku versiooni leidnud (no kui juba ainuüksi Kättchen võib olla ka Kätchen, Ketchen, Kettchen, Ketche jms, siis millest me üldse räägime?). Nüüd koperdasin aga täitsa kogemata ühele salmikule otsa (ma ei mäletagi, mida ma otsisin - igatahes mitte seda). Muhe värk! Kui see va letseburgi keel on kirja pandud, pole sellest arusaamisega üldse probleemi. Näiteks: 

Ech drenke gar mai Pattchen. 

a mengem Stammlokal 

Doheem an och bäim Kättchen. 

mir schmaacht en iwerall 

Drenkt mat Genoss art Glieschen.

a macht iech naischt ze din 

Well onse Mislerwengchen. 

ass Härgottsmedezin

Enivei, ja siis ühe teise laulu puhul naersin ma siin praegu endamisi kõhu kõveraks. Kas pole o-rohke?

0 meng Moodi, waat e Stoodi.

Voller Zoodi. Josephin.

Ech gesin dech nach e wéineg.

An da gin ech Josephin. 

                     = sama lugu, mis meil

Oo, mu kallis, oo, mu kallis,
oo, mu kallis Clementine.
Ma ei tahtnud ära minna,
kuid mis muud ma teha sain.

Ahjaa, ja siis on hiljuti välja ujunud üks äärmiselt vaimukas prantslaste lugu, mis meenutab mulle oma sisu poolest kangesti Tipi ja Täpi kommilaulu. See kõlab nii:

Le lundi, des patates

Le mardi, des patates

Le mercredi, des patates aussi.

Le jeudi, des patates

Le vendredi, des patates

Le samedi, des patates aussi.

Mais le dimanche, 

le jour du Seigneur,

on mange des patates au beurre!

Kusjuures kole huvitav on see, et mõned ütlevad, et viimane rida peaks olema on mange des pommes de terre. Ja mõned ütlevad, et des patates tuleb asendada igal pool sõnadega c'est la grève ning pühapäeva kohta öelda on envisage la grève génerale :D. Nii äge mu meelest. No kohutavalt prantslaslik. Selle keele mitteoskajaile siis nii palju, et laulu sisu on see, et esmaspäevast laupäevani sööme tuhleid ja pühapäeval tuhleid võiga (või kartuleid). Või et no streigime esmaspäevast laupäevani ja orgunnime pühapäevaks üldstreigi :). 

Hmpf, kui ma nüüd leiaks ka selle "Manila" laulu sõnad, siis võiks arenguga täitsa rahul olla. See on VIST luksemburglaste lugu ning selles räägitakse midagi Aafrikast ja ma tahaks väga teada, mida nimelt. Ma olen nii palju suutnud välja peilida, et see laul on potentsiaalselt mingist revüüetendusest nimega "Manila, du mäin hiirzegt Kand", nii et alguspunkt on olemas. Selle avastamine võttis mul ka, muide, kena tunnikese, siis sai isu selleks korraks otsa :). Kui teinekord on aega Holmesi mängida, siis otsin edasi :). Küll on aeganõudev see integreerumine :)! 

Muudest uudistest nii palju, et eile öösel (vitamiinid on oma töö teinud - mul on jälle energiat, et öösiti linna peal luusida) avastasin ma linna pealt poolkogemata Elvise kontserdi. Hirmus äge oli. Eri esinejad laulsid Elvise laule ja tema videosid näidati ja vahva oli. Päris palju rahvast oli veel pärast südaöödki vaatamas. 

Ja mu ukse alla ehitatakse juba teist nädalat lõbustusparki! Schueberfouer tuleb, hurraa! 

Vot. Aga ma nüüd mõtlen mõne tegevuse välja. Korjan tolmutordid nurgast üles või lähen jõusaali. Järgmise korrani!

M. 

PS: ma saan tegelikult muidugi väga hästi aru, et teid ei huvita Luksemburgi rahva- ja kõrtsimuusika mitte üks raas :). Jama lugu, mis ma muud oskan öelda :). Mul on seevastu tore :).

Luxi politsei kõige tegusam augustiõhtu :D

No ma ei saa midagi parata, see Café des Artistes on mulle lihtsalt nii armsaks saanud, et ma elan sealsetesse õhtutesse alati nii sisse, käin seal nii tihti ja seal juhtub alati midagi põnevat. Ma ei tunne viimasel ajal üldse vajadust kuskile nädalavahetusteks sõita, sest mul on alati uudne meelelahutus siinsamas käepärast võtta ja mulle täitsa piisab sellest :-D. Plaane ma ju muidugi teen, aga neist ei tule suurt midagi välja :). Sel nädalavahetusel mõtlesin ka näiteks Trieri ostlema sõita (no mul on ikka tossusid vaja), aga loomulikult läksin ma reede õhtul kohvikusse ja magasin siis täna (pärast)lõunani... Ma lohutan end sellega, et küll ma vast ikka jõuan neid tossusid ka vaadata ükskord (niikuinii pole praegune neoonvärvides valik suurem asi), aga kohvikuelu tuleb igaks juhuks kohe pähe õppida. Kohvik pannakse pärast järgmist nädalavahetust niikuinii ligi kuuks ajaks kinni, nii et siis ma hakkan uusi kohti ka avastama :). Seniks naudin oma kohvikurutiini :). Kui seda võib rutiiniks nimetada :).

Sest jah, seal juhtub tõepoolest ALATI midagi enneolematut ja ma olen seal viimasel ajal ka väga ootamatuid ja huvitavaid inimesi kohanud. Näiteks kohtasin seal eelmisel nädalal juhtumisi veel üht eestlast nimega Maris. Istus teine suisa minu kõrval ja olevat tulnud sõbrantsiga Konstanzist Luxi avastama. Täiesti jabur, et me siis niimoodi Luxi tillukeses kabareeurkas kõrvu sattusime istuma :). Kusjuures ega me poleks seda ilmselt ise avastanud, meil olid mõlemal hoopis teised lauakaaslased sellal, aga seal kohvikus käib sageli ka üks soomlane, kes on muidu tore, aga kes hakkab vinti jäädes kangesti pikalt seletama, kuidas tema juba enne Eesti iseseisvumist soomlaste pärast häbi tundis, Koivistole Eesti abistamist nõudvaid kirju saatis ja üldse igavene eestimeelne aktivist oli. See soomlane on kohutav jutupaunik ning temal on tekkinud komme avastada kohviku pealt kõik, kellel vähegi midagi Eestiga pistmist on, ning need siis minu juurde edasi saata. Tema avastas eelmisel nädalal selle teise Marise ning suunas eile näiteks minu juurde edasi ühe ungarlase, kes oli Eestis ERASMUS olnud ja kes oli hästi rõõmus, et sai mulle püüdlikult ette kanda fraasid "minu nimi on... (ei mäleta)", "minule meeldib Tartu" ja "mina ei oska eesti keelt".

No hästi, siis eile sain veel teada, et üks kreeklase moega vanamees ongi kreeklane. Ta on kohutavalt seda nägu ja ta käib seal kohvikus sageli, aga ta istub alati lihtsalt vaikides ja üksinda nurgas, nii et mul pole kunagi avanenud võimalust oma kahtlustele kinnitust saada. No aga eile sattusin ma mugavasti täpselt tema kõrvale istuma ning mõtlesin siis temalt pisut infi välja pressida. Oi, meil oli pentsik vestlus! Tema avaldas alustuseks kahetsust, et ta letseburgi keelt ei räägi (no ma olen paar kohalikku laulu ära õppinud ja siis jääb vist mõnedele mulje, et ma olen ka kohalik). Kui ma ütlesin, et ma olen Eestist, ma ka ei räägi, vabandas ta ette ja taha, et ta ei räägi ka vene keelt. Kui ma kordasin, et ma olen Eestist, ma ka ei räägi, ei saanud ta enam midagi aru. Ta muudkui jauras ja jauras, et ma olen ju Eestist, ma PEAN vene keelt rääkima, me olime ju Venemaa. Siis üritas ta mulle muljet avaldada argumendiga, et ta tunneb vene tähestikku ja oskab trükitähti ka kirjutada, aga ta lihtsalt ei oska nendest ühtegi tähendusega sõna kokku panna (ei avaldanud muljet!). Ta ei jätnud seda teemat sinnapaika ka ning ma ei suutnudki talle terve õhtu jooksul selgeks teha, et me räägime Eestis eesti keelt. Tema onu nimelt olevat veel enne Stalini (!) aega Riias (!) õppinud ja tema teadis seepärast täiesti kindlalt ja otsesest allikast, et me räägime Eestis siiani AINULT vene keelt, et me koolid on venekeelsed ja et me ju üldse olemegi venelased. Sama lugu pidavalt olema ka Mongoolias. Ei aidanud see, et ma väitsin, et ma ju kõigest elan Eestis ja olen mitu korda ka viimase aastakümne (!) jooksul Mongoolias käinud, et ma olen natuke kursis, kuidas neis riikides praegu asjad on. Mkmm, tema onu oli enne Stalini aega Riias ja seepärast on kindel laks, et kõikides endistes NLi riikides on siiani ainus mõeldav keel vene keel! Ja tema töötab ju EIPs (Euroopa Investeerimispank), tema TEAB!

Nojah, aga kohvikuõhtuid ei tee huvitavaks ainult iseäralikud inimesed, seal ikka juhtub ka üht-teist. Eilne õhtu oli näiteks täiesti erakordne. Kohvikus olid juba õhtu hakul väga suured massid ja üldine õhustik oli seal suisa pisut ebameeldiv. Selliseid närvilisi õhtuid on ajaloo jooksul väga harva ette tulnud, mina mäletan umbes kolme-nelja. No ja kõik hakkas üsna varakult viltu vedama ka. Algas kõik sellest, et mina istusin oma tavalisel aknaalusel kohal, aga mingil hetkel rabas mind õuest läbi akna mingi purjus kutt, kes tahtis mulle omast arust pai teha või mind sülle rabada või mida iganes. Ma nägin teda silmanurgast ja kargasin õigel hetkel eest ära, aga Dior Homme (no see ettekandja) muidugi nägi vahejuhtumit kuidagi pealt (tal on silmad vist kuklas, ma oleksin võinud vanduda, et teda polnud sellel ajal üldse ruumiski) ja jättis tüübi meelde. Õigesti tegi, sest sellest tüübist tuli veel sellist pahandust, et tund aega hiljem otsiti teda Grundist kolme politseiautoga taga. Alustuseks tuli Dior Homme lihtsalt vabandama, et selliseid matse üldse Luksemburgis eksisteerib. No ta oli kohe nii kahetsev, et jättis mulje, et tal oli sellel hetkel oma rahvuse pärast kohe sügavalt häbi :-D.

Aga okei, umbes pool tundi hiljem ilmusid needsamad purjus tüübid kohvikusse sisse ja kukkusid klaveri peale õlut pritsima. Neil oli omast arust jube naljakas, aga kui Dior Homme neile teatas, et nii ei lähe, kukkusid nad viiekesti tal seal ümber järsku rusikaid viibutama. Dior Homme avaldas mulle tõsiselt muljet, ta on muidu nii malbe ja kidur kuju, ma poleks osanud oodatagi, et ta oskab nii valju ja kindlat häält teha, aga ta igatahes ei taandunud sentimeetritki ja üritas neid lällajaid väga karmilt kohvikust välja pukseerida. Need siis läksidki, suure kisaga, aga otsustasid seejärel lambist kohviku kitsukeses koridoris esimese ettejuhtunud mehe läbi kolkida. Klaverimängija oli selleks ajaks vait jäänud, sest esimene bagarre toimus otse tema selja taga, ja selles ootamatus vaikuses oli selgelt kuulda, kuidas koridoris käis igavene tümitamine. No kohe sellised mürtsud käisid, et ma muretsesin kohviku dekoori ja seinte pärast. Kõik kohvikus viibinud mehed tunglesid muidugi siis ka koridori poole, et probleemi lahendada aidata. Nende panus piirdus ainult ukse peal karjumisega, sest sinna koridori mahub umbes kolm inimest korraga, aga neid tümitajaid oli seal juba viis ja nende ohvriks sattus veel niigi üks suuremat sorti trulla. Koridor oli ühesõnaga umbes ning koridori mõlemas otsas oli suur punt lõugavaid mehi. Kohvikus valitses täielik tohuvabohu. Siis mingil hetkel ujus see põhiline tülinorija kuskilt rahvasummast välja ja tuikus minu poole, ma astusin igaks juhuks eest ära - ja tema oli, hopsti, aknast väljas ja lännu. Umbes täpselt pool minutit enne esimese politseiauto saabumist. Järgnes seikluskomöödia. Kolm politseiautot sõitsid vilkurite sähvides kohviku ees edasi-tagasi ja nägid suurt vaeva kitsal kallakul ümberkeeramisega. Läbiklopitud paksuke ja Dior Homme tormasid pollaritega Grundi peale tülinorijat otsima ja kõik olid üldse ähmi täis. Ma kujutan ette, et see oli politseinike jaoks siin augusti kõige huvitavam õhtu. Mis neil siin muud ikka suvepuhkuste ajal teha oleks, linn on kolm korda vaiksem kui muidu. Nii kutsutigi ilmselt kõik vormis mehed kohale, et neil ka natuke põnevust oleks. Ja kogu oma kambaga said nad selle tüübi lõpuks kätte ka, see viidi türmi ära. Vot nii.

Noh, ja pärast möllu jäi kohvikus rahvast ka vähemaks, nii et õhtu teine pool oli mõnevõrra mõnusam. Ma kobisingi siis akna alt ära tühjaks jäänud lauda, et endale kindlamat seljatagust saada, ning sattusin vestlema selle tüütu vene keele jura ajava kreeklasega. Minul oli aga selle õhtu puhul kõige rohkem kahju Dior Homme'ist, sest no esiteks on ta selle koha omanik, eks, nii et tema vastutab kõike eest. Lisaks peab ta ju rahvast heas tujus hoidma ja neid eelistatavasti sinna tagasi meelitama, aga kakluse ja mölluga seda kindlasti ei tee. No ja siis jooksis ta veel tükk aega mööda Grundi ringi ja otsis pahategijat (kellel mina lasin lihtsalt aknast välja karata), jättes kõik kliendid tükiks ajaks teenindamata. Mulle tundus, et vahepeal jõudis nii mõnigi neist maksmata lahkuda. See ei olnud tema jaoks ühesõnaga kõige roosilisem õhtu :). Aga nojah, vähemalt tuleb tal kohe puhkus :). Ta isegi ütles, et ta ei jõua seda ära oodata :). IRW.

OK, aga nüüd on küll niimoodi, et ma teen kartulisalati valmis ja lähen siis parki lugema, muidu on jälle juba kohvikusse minemise aeg käes ja ma ei jõuagi laupäevaga midagi targemat ära teha. :) See on kaua magamise miinus, et õhtud jõuavad kole ruttu kätte :).

Sau,
M.