Autasu

Sain täna kõigest pooleteisepäevase graafikust mahajäämisega raamatu tõlgitud. Otsustasin, et olen autasu ära teeninud ja näpistasin tänasest poolteist täitsa-täitsa asjalikkusevaba tundi, et kartuliputru teha. No seda päris kartuliputru - pudrunuia, praesibulate ja kuuma piimaga! Oi, kui hea sai! Nüüd tuleb kohe hästi sirge seljaga arvuti taha istuda, sest kõhus küürutamise ruumi enam pole.

Aga ega's midagi, tööle tagasi!

M.

Minge kanni!

Ma olin täiesti süüdimatult veendumusel, et mul on igasuguste tegemistega aega järgmise esmaspäevani. Paistis, et nii saab isegi hakkama :-D. Rõhutan - PAISTIS.

Novat, aga katsusin siin täna oma ülejäänud detsembrikuiseid plaane kuidagi hoomatavasse vormi panna ja imestasin, et kui ma alles esmaspäeval Indiasse lähen, kuidas ma siis laupäevaseks kontserdiks tagasi jõuan - ma teadsin raudkindlalt, et olime kontserdid sättinud nii, et ma ka nende ajal Eestis oleksin. No mida paganat, kuskil pidi viga olema!

Guess what? Kui ma nüüd pisut järele mõtlesin, tuli loomulikult välja, et sõidan Indiasse juba pagana järgmisel reedel!!! Nagu tõesti, minge kanni! See pole aus, kohe neli päeva tuleb kõpsti maha arvestada niigi täispuugitud graafikust! Kusjuures, ma teadsin, et sõidan kolmandal, aga minu jaoks oli kolmas kuupäev (ülejärgmine) esmaspäev...

Kuidas ma ometi sain niimoodi mõelda???

Aga nojah, vähemalt tuli nüüd välja, mitte järgmise nädala keskel :-).

IRW. Ja no mulle on alati ju väljakutsed meeldinud...

PS: ilmselgelt tasub mulle jõuludeks kalender kinkida :-)

Mnjah...

Meil on veel Halloweeni mehikesed lillepottides, aga juba on esimene advent kätte jõudnud ja väljas on suur sügav talv. NIIIIIIIIIIIIII äge! Selline ilm võiks nüüd märtsini välja kesta! Kõik särab ja sätendab, lumi on kohev ja täpselt parajalt külm on... Vau!

Jõululauludest

Võib-olla on veel pisut vara, aga kui hanged üha kasvavad, igalt poolt hõõgveini hõngu tunda on ja juba mõnda aega jõululaule ka on harjutatud, siis lihtsalt kipub jõulutunne vaikselt peale tulema. Hakkasin eile jõululaule ka kuulama - nii tõlkimise kõrvale. Ja mis ma avastasin:

Tavaliselt ma mingeid uusi käkerdisi jõululauludeks ikka naljalt ei tunnista. Jõululaulud peavad olema äraleierdatud ja lääged, muidu ei teki seda õiget tunnet. AGA vähemalt viimasel kolmel talvel olen ma iga kord leidnud ühe (minu jaoks) uue laulu, mis mulle kohe väga meeldima on hakanud ja mille ma pikemalt mõtlemata siiski teiste jõululaulude sekka ülendan. Eile avastasin selleaastase:

Candlelight Carol - John Rutter, 1984

Eelmise aasta (taas)avastus oli Stop the Cavalry - Jona Lewie, 1980

Üle-eelmise aasta laul oli Päkapiku jõululaul - Olav Ehala, 2005 (IRW, kas teie kuulete Liisi Koiksonit?)

Mul on säärase aastatepikkuse järjepideva leidmise üle äärmiselt hea meel!

M.

Džinnide linn

Mul on siis nüüd selline süsteem, et tõlgin kümme lehekülge ja siis loen peatüki jagu raamatut nimega "Džinnide linn". Lihtsalt, noh, et mõistus värske püsiks. Süsteem, paistab, toimib, kuigi ma nelja päeva peale juba umbes 40 leheküljega graafikust maas olen - aga täna õnnestub ehk see vahe 20 lehekülje peale vähendada. No see selleks, pole oluline. Esialgu paistab, et asjad laabuvad, see on tore.

Tegelikult tahtsin ma aga paar kiidusõna öelda raamatu "Džinnide linn" kohta. Ma ei teadnud sellest eelnevalt midagi ja kuigi autori nimi kõlas tuttavalt, ei seostunud mul ka temaga midagi konkreetset. Vat, aga kui ma olin sunnitud märkima, et vähemalt Tallinna raamatukogudes India kohta selliseid häid ülevaatlike ja analüüsivaid raamatuid pole, otsustasin ma midagigi Indiasse puutuvat võtta ning kuigi ma tavaliselt reisikirju eriti ei salli, haarasin riiulilt kaasa "Džinnide linna". Ja no juba esimesed paarkümmend lehekülge olid haaravad, edasi läks asi aga järjest palju paremaks, nii et nüüd ma juba ootan seda lugemise pausi. Sisu - noh, see polegi mu meelest asja juures veel see kõikse parem, kuigi mulle väga meeldib, kuidas ta räägib Delhi ajaloost ja olulistest sündmustest ja linnajagudest läbi nende sündmustega seotud inimeste, kuidas tal on õnnestunud vestelda vanadusest seniilseks läinud endiste inglastest elanikega ja rahvastikuvahetuse aegu linna tulnutega jne... Hästi inimlikuks on ta teinud selle Delhi. Ma mäletan, kui ma viimati seal oli, siis ma veel kartsin seda linna, sest see oli nii igatepidi ülevoolav, nii kihav ja nii suur, et selle kohta parim sõna on hoomamatu. Aga tema raamatus tulevad selle linna eri kihid hästi esile ja Delhi omandab kuidagi teise mõõtme - ja mina ühtlasi teistsuguse arusaama sellest linnast.

Vaieldamatult kõige parem on selle raamatu juures aga keelepruuk. Hästi tabav ja kerge, väga uhkeid kujutluspilte loov ja väga kelmika sõnakasutusega. Autor kasutab ka hirmtoredaid võrdlusi... Minu senine lemmik on järgmine: "Lühike, aga lõikav Delhi talv tuli ootamatult nagu surnumatja: sünges rüüs, tasase sammuga, etteteatamata ja soovimatu." Kuidagi hästi piltlik, eks. Oi, ja mulle väga meeldis ka koht, kus ta tutvus ühe vanaprouaga, kes lapsena toda kuulsat arhitekt Lutyensit tundnud oli - vot see vanaproua meenutas teatud seiku, mis autori jaoks tundusid nii kaugelt minevikust olevat, et ta ütles: "See oli sama, nagu oleksid kohtunud kellegagi, kellele Perikles oli Parthenoni tutvustanud." No ma ei tea, teravmeelne ja vaimukas, aga hästi täpne ka.

Ja tõlkija (Pille Runtal) on ka kohutavalt head tööd teinud mu meelest. Ma ikka kirjutan lugedes või näiteks jutusaateid kuulates teinekord häid sõnu üles, mis mul passiivses sõnavaras küll olemas on, aga mis vääriksid kasutamist... Novat, siit on mul juba terve leheküljetäis sääraseid kokku kogunenud. Ja minus üha süveneb tunne, et pean selle raamatu pärast lõpetamist veel teist korda ka igaks juhuks läbi lugema, kuigi taevas ainult teab, kust ma selle aja peaks leidma...

---

Muidugi pärast seda, kui ma olin seda raamatut juba oma poolteistsada lehekülge läbi lugenud, otsustasin ma avada esikaane sisekülje ja vaadata, mida autorist ka öeldakse - nonäe, kahekümne ühe aastaselt kirjutas väga populaarseks saanud rännuraamatu "Xanadus", siis elas neli aastat Delhis ja käesolev raamat on võitnud Thomas Cooki reisikirjanduse auhinna, ühtlasi kuulutati selle autor Sunday Timesi aasta parimaks nooreks kirjanikuks. Mõni ime siis, et raamat hea on!

Aga OK, nüüd jälle teise raamatu juurde tagasi.

PS: keegi siis ei tea, mis värk nende Tradose tõlkemälude mahtudega on???

M.

Tradose-tarkadele

Mida ma pean järeldama sellest, kui Trados ühel päeval lambist ütleb, et tõlkemälu, mida ma avada tahan, on avamiseks liiga suur? Kas seda, et mu programmil on midagi viga, või seda, et tavapraktika ongi ühe keelepaari kohta teha palju erinevaid tõlkemälusid ja neid kuidagi millegi järgi sorteerida ja vaheldumisi kasutada? Aga mille järgi? Ja mis siis saab, kui mõni tõlkemälu ühel päeval ikkagi liiga suureks saab, sest isegi kui ma mingit teemat puudutavat tõlkemälu harva kasutan, saab see ju lõpuks siis ikka liiga suureks? Muuseas, kui suur on liiga suur? Ja kuidas ma nüüd siis ikkagi seda liiga suurt tõlkemälu ja selle vasteid kasutada saan?

Ma juba ette tänan, kui keegi mul selle järjekordse mõistatuse ära aitab lahendada!

M.

Appi, ahistaja!

Paistab, et mulle tuleb ühele tulevatest reisidest kaasa üks reisisaatja õudusunenägu. Selline inimene, kes mulle juba kuu aega tagasi helistama hakkas, et teada saada, millal ta järgmiseks võiks helistada ja millal ta minuga kokku võiks saada. No helistamine helistamiseks, kui on asjakohaseid ja reisiga seotud küsimusi, (mind ajab närvi ainult see, kui mulle lihtsalt lampi helistatakse ja küsitakse, mis ilm on kahe kuu ja nelja päeva pärast Alma Atas) palun väga, aga kohtumise pealesurumise üle mina ilmselgelt sugugi ei rõõmusta, sest kui nüüd tõsiselt mõtlema hakata, siis kui ma peaksin iga reisijaga individuaalselt veel enne reisi kohtuma ka, ei jõuaks ma mitte midagi muud tehagi kui neid järjest vastu võtta. Aga kui mina küsin, et mida ta teada tahaks või mis mure tal on, ma seletaks talle kõike hea meelega telefonis, siis tema on kategooriliselt vastu, sest ta ikka tahaks mind kasvõi hetkeks näost-näkku näha, üheainsa sõna vahetada - et ta sõidaks ainult kaheks minutiks minu pärast Tallinnasse. No juba mitte ükski neist kõnedest pole kestnud vähem kui 20 minutit ja üheski kõnes pole ta rääkinud ega küsinud midagi mõistlikku, ainult patrab, et ta pole nooruspõlvest saadik lennanud ja et temal hammas valutab ja poeg on hambaarst. Umbes nelja esimese kõne jooksul korrutasin ma talle viisakalt läbi lillede, et mul on äärmiselt kiire, et mind pole pool aega Eestis ja bla-bla-blaa, aga ometi helistab ta nüüd juba üle päeva uuesti... Ja oleks tal siis reisi kohta küsimusi - neid ikka ju inimestel tekib, ma saan aru ja vastan neile ka alati, aga see isend nõutab kohutavalt intensiivsel moel vaid mu detailseid päevagraafikuid, et nende seast võimalikke kohtumisaegu välja valida - ja esitab küsimusi stiilis kes mind lennuväljale saatma tuleb, kas ma ikka perekonnainimene olen ja kas mind prouatada tohib, mida ma teen esmaspäeval, reedel ja teisel kuupäeval, kus ma Tallinnas elan, mida ma Muhumaal tegin, kellega ma elan, mis päeval ja mis kell ma Pärnusse sõidan ja kauaks ma sinna jään, miks ma sinna nii kauaks jään jne. Kui kohutav! Kuidas saab mõni inimene nii tüütu olla? Ma saan aru, et reisi pärast juba kolm kuud ette põnevil ja puha, aga esiteks ta ju pole esimene ja ainus inimene, kes elus üldse kunagi reisile läheb? Ja teiseks reis reisiks, aga miks ta minu privaatsusse peab ronima? Miks ma pean talle õigustama seda, et mul on tõesti kiire - ja seda, miks mul täpselt kiire on? Kellega ma mis kell kohtun ja kui pikaks kohtumine läheb? Enamik tema juttu ei puuduta mitte kuidagi reisiteemat, vaid minu eraelu - tõtt-öelda tal justkui polegi reisi kohta ühtegi muud küsimust peale selle, palju raha tuleb kaasa võtta ja selle olen ma talle kolm korda üle seletanud juba. Kui me selle teema iga kord ammendanud oleme, ütleb ta ise ka, et ega ta muud ei tahagi küsida, ta niikuinii keeldub reisil minust poolt sammugi kaugemale minemast, et tal pole vaja muud teada.

Aga minu jaoks kõige suurem häda on veel selles, et ta kõlab sellise ninnu-nännu überhea inimesena, kellele pole südant öelda ka veel, et aitab nüüd küll... Pühapäeval näiteks ta helistas nii halval hetkel, et ma ei saanud temaga jälle pool tundi arutada oma kiiret graafikut, pidin lihtsalt kõne lõpetama - ja siis tundsin end veel tagatipuks süüdi ka! Mida ma ometi sellisega peale peaksin hakkama, ah? Tõsine masendus tuleb peale... Ma enam ei jaksa kaua viisakas olla temaga ja täna olen ma ka mitu tundi pärast ta helistamist veel täiesti närvis... Oeh...

Ja eksperiment algab!

"Rahu, ainult rahu!" ütles kunagi üks paks mees parimais aastais. Ja seda on väga vaja!

Täna algab minu eksperiment teemal kas on võimalik 300-leheküljeline raamat kahe nädalaga hästi ära tõlkida ja korralikult üle lugeda ka. Eksperiment on määratud õnnestuma, sest teistsugust varianti lihtsalt EI OLE. Esiteks on tähtajad pühad ja teiseks pole mul niikuinii võimalustki üle aja minna, sest päev pärast tähtaja kukkumist sõidan Indiasse. Põhimõtteliselt teeb see 42 lk päev - nii tõlkida kui proofreadida (paralleelselt India õppimisega). Raamatu formaati ja suhteliselt lihtsat sisu arvestades on see põhimõtteliselt isegi võimalik, aga eks täna õhtul paistab, mis järeldused esimesest päevast teha annab. Aga ma võin igatahes kõiki kohe hoiatada, et järgneva kahe nädala jooksul ma kindlasti eriti kontaktne ja heatujuline pole!

Koorilaagrist nii palju, et überäge oli - nagu arvatudki. Sellised asjad loomulikult lihtsalt ei saagi muudmoodi lõppeda. Kokku oli meil nädalavahetusel 17 tunni jagu proove ja kui aega üle jäi, siis mängisime, kokkasime, saunatasime ja lobisesime ka. Nii vahva oli! Igasugused veidrad laulud kummitavad siiani, kuigi hääl on suurest kiremisest üpris kähedaks jäänud. Aga lihtsalt hullult lõbus on, kui nii toredate inimestega koos midagi teha saab... Päädis küll asi sellega, et kui ka laagrieelseid magamatuid öid arvestada, olin ma eilseks õhtuks nii kapsas, et tudusin kena kolmteist tundi järjest ja ärkasin täna alles umbes ühe paiku päeval, aga väike väsimus ei vähenda kuidagi möödunud nädalavahetuse võlu... Oi, ja olgu ära mainitud, et tänane "hommik" jätkus sama toredal lainel, sest kui ma keset päeva lõpuks padjanäoga kööki tatsasin, tegi meie oma Muusik seal parajasti maitsvaid sõrnikuid ja jagas neid nii lahkesti minuga ka, et hommik oli nagu pühapäev kohe! See on kindlasti korterikaaslaste omamise plusspool...

Aga tähelepanu, valmis ja läks. Maraton alaku!

Kummist aeg

Ma olen alati arvanud, et aeg on kummist ja sinna mahub lõputult juurde igasuguseid tegevusi - tuleb ainult tahta. Katki pole sellised kummid veel läinud, aga paistab, et nüüd on õige hetk endale meelde tuletada, et kui lõputult venitada, siis purunemiskindlad nad päriselt ka ei ole. Kohe huviga ootan, mis sellest kõigest välja tuleb!

Aga poole tunni päerast lähme laagriprovianti ostma ja siis on pühapäeva õhtuni plaan Muhumaal end ogaraks laulda. Eks pärast paistab, kuidas kõikide tähtaegadega saab. Kuidagi ikka saab. Alati on saanud, miks siis nüüd ei peaks :-D.

M.

Sportlik eluviis

Kaksteist tundi järjest pole ma midagi muud teinud kui diivanil istunud, aeg-ajalt eile ostetud pitsat muginud, püttide kaupa kohvi lürpinud ja arvuti taga passinud. Nojah siis... vähemalt saan ma ise ka aru, et ega see kõikse tervislikum pole. Mitte et see tegelikkuses midagi muudaks.

Aga - vähemalt KÕIGE pakilisemad asjad on nüüd tehtud. Kolmandik tulekahjudest on kustutatud.

Ühtlasi tahtsin ma ära märkida, et käisin jälle ükspäev raamatukogus ja olin sunnitud tõdema, et kui pidevalt konfliktide keerises vireleva Lähis-Ida kohta on huvitavat ja asjalikku materjali ülikülluses, siis pead tõstva majandushiiglase India kohta on sääraseid raamatuid, millest mulle potentsiaalselt kasu võiks tõusta, umbes täpselt mõni. Loomulikult on need ka välja laenutatud, aga no see selleks.  Ilukirjandusest ikka üht-teist leidsin ka ja paistab, et "Džinnide linn" on päris vahvasti kirjutatud raamat Delhist, aga sellegipoolest on kummaline, kuidas inimestele nii kangesti sõjad ja konfliktid meeldivad, et neid uurivad kõik ja kogu aeg, aga suure ja olulise India riigi kohta on leida ainult kas reisijuhte või kellegi memuaare. Need pole žanritena ju iseenesest halvad, aga kuna mulle meeldib ise oma arusaamu ja sümpaatiaid (või antipaatiaid) kujundada, siis (eriti veel halvastikirjutatud)rännumemuaare ei salli ma silmaotsaski ja reisijuhid on jälle minu jaoks liiga lakoonilised. Lihtsalt faktid unustan ma kohe ära, mul on vaja põhjalikumalt teada, kuidas asjad arenesid ja millest kuhu kulgesid, siis jääb kohe kõik korraga meelde ja enam ei unune... Tahaks huvitavaid analüüse, võrdlusi, põhjendusi, loogikat ja selgitusi... Ja soovitatavalt võimalikult värskeid, eks, 1893. aastal välja antud naismisjonäride arusaam toonasest Indiast ei ole just see kõikse aktuaalsem asi, millele ma oma niigi nappi aega kulutada tahaksin.

Nojah, aga ega's midagi, hakkan jälle asjalikuks.

M.

Küll jumal aitab...

ETV 2 näitab parajasti üht filmi ühe Saudi-Araabia printsi igapäevaelust ja naljakas seik sattus silma...

Naised saavad nimelt seal kindlatel aegadel printsi ees abi palumas käia - loomulikult tontlikuks postkastiks riietununa. Üks postkast siis palub: "Mul on ema haige, tunneb end halvasti, sissetulekut pole, kui ta palun arstiabi saaks..."

Prints: "Küll jumal aitab!"

---

Ma kahtlustan siiski tõlkimisviperust ja ma paraku õnnetuseks ei jõudnud märgata, kuidas see originaalis kõlas... Aga no sellegipoolest äärmiselt intrigeeriv. Mu meelest. Aga kuna usuteema on poliitiliselt väga keeruline ja antud hetkel olen ma igasuguste mõtete diplomaatiliselt ja korrektselt sõnastamiseks liiga väsinud, siis ma selleks korraks lõpetan.

Miks mina ei teadnud?

Miks mina ei teadnud, et Eestis ei tohi naised vähemalt tööasjus üle 16-kilost asja tõsta? Kohe seadus pidavat selline olema. Ja nüüd on juba mitu reisi järjest sellised vana kooli džentelmenid seda justkui muuseas maininud. Etioopias seoses überraskete haokoormatega, mida naised seal kümneid kilomeetreid seljas tarisid; Jordaanias seoses mu pisut lubatud (lennu)kaalu ületava kohvriga. Äärmiselt huvitav. Mul polnud tõesti aimugi - ja veel hämmastavam on see, et paistab, et mõned inimesehinged isegi TEAVAD sellise seaduse olemasolust...

Hih, mis nüüd siis :-D? Palkan endale kohvrikandja või? Mu kohver ikka kena kolmveerandil puhkudel kaalub kindlasti rohkem...

IRW.

PS: ma olen väga sellise seaduse poolt!

Reisimuljeid minu esimesest Jordaaniaskäigust

Nonii. Mis mulle siis kõige rohkem muljet avaldas?

Ilmselt vist inimesed. Ilusamad kui egiptlased, uhkemad ja ausamad kui egiptlased, sooja käepigistusega. Lahkemad kui egiptlased, mitte pealetükkivad. Nad olid otsekohesemad, vahetumad ja kohtlesid teisi ka kui võrdseid - mitte lipitsevalt alama positsioonilt. See oli kõikse toredam, sest niimoodi ei olnud mingit sundi kogu aeg justkui kaitsepositsioonil olla - ei pidanud pidevalt ümbert kärbseparve eemale peksma. Ja bürokraatiat ka polnud nii palju kui Egiptuses - polnud vaja lõputut hulka allkirjastatud ja pitseeritud pabereid, lubasid, lubade autoriseerimist ja muud säärast.

Mis kõige enam üllatas?

Ilmselt vist rahaasjadega seonduv. Dinaari kurss on hirmus kõva, üks dinaar on pmst poolteist dollarit. Sellest johtuvalt tundusid kõik asjad jube kallid. Tähendab - kui raamatul on kiri, et 20 dinaari, siis tundub odav, eks. Kuni välja arvutad, kui palju see siis eesti rahas on. Hinnad on ka kõva valuuta tõttu korralikud, sest see on ju loogiline, et ükski hind alla ühe dinaari ei lange - ja kui ma juba viie postmargi eest pmst 90 krooni välja käisin, siis tundus see päris röövimine. Eks näis, loodetavasti jõuavad kaardid siis ka ruttu kohale! Väga kauplemisaltid nad ka polnud - aga samas oli kahtlemata hea külg, et tõesti, ma sain poodi sisse astuda, seal ringi vaadata ja valida, kaaluda ja mõelda ja keegi ei tülitanud mind sellega, et vaata seda, võta see ka veel jne. Kui mul küsimus oli, siis vastati, kui ei olnud, siis keegi end peale ka ei surunud.

Mida sellest uuest maailmaimest arvata?

Petra mulle isiklikult ausalt suurt muljet ei jätnud. See siq, mis sinna viis, oli küll tõeliselt võimas ja vaimustav, see kuulus varakambri fassaad oli ka loomulikult ilus, aga ülejäänud oli kuidagi... tüütu. Mina tavaliselt armastan igasuguseid arheoloogilisi alasid, aga Petrat ei suutnud ma oma kujutlustes kuidagi ellu äratada ja seepärast polnud see minu jaoks nii võluv kui näiteks Delfi Kreekas. Ilmselt oli selle põhjuseks liiga palju hauakoopaid ja liiga vähe igasugust muud asja. Nüüd seda "Abielus beduiiniga" raamatut lugedes on mul kohe raske ette kujutada, kuidas oli, kui seal nende lõputute hauakoobaste vahel päriselt veel elati... Aga isegi kui ma ütlen, et Petra mulle suurt muljet ei jätnud, siis ma tegelikult pean silmas seda, et see meeldis mulle küll, lihtsalt vähem kui mõni muu koht, ma ei ütle üldse, et see mulle vastumeelt oli. Tore oli ikka, eks! Ja järgmine kord kamandan kõik hobuse selga, seekord kuulasin Bilali sõna ja hobusega oleks poole kihvtim olnud mu meelest.

Mis kõige rohkem meeldis?

Surnumeri! Issand, see oli ikka nii soolane, et kui vesi huultele läks ja pärast kogemata keel sinna vastu, siis läks kohe süda pahaks. Ja kui vees olla, siis see vesi täiesti virvendas soolast - no teate küll, nagu oleks näiteks vette õli kallanud, siis tulevad vee peale sellised sillerdavad triibud - novat seal oli kogu vesi niimoodi sillerdav, mitte pealt, vaid seest... Ja see mudaga plötserdamine... Nii äge! Ja päriselt nagu lased end istuli ja põhja ei vaju! Hämmastav! Surnumere ääres olnuks mina nõus kohe päris mitu päeva olema, kuigi vees olemisel ja mudaprotseduuridel on muidugi piirid - nii roppsoolane ei saa väga kaua olla, nahk muutub hirmus tundlikuks ja hakkab kipitama. Pool tundi vees ja pool tundi mudakooriku all on suhteliselt optimaalne, siis tuleb end mageda veega ära pesta ja natuke vahet pidada.

Mida veel oleks tahtnud näha?

Ma mõtlen, et järgmiseks korraks saab ikka sisse pandud see Wadi Rum ka - Jordaania lõputust kõrbest üks kuulu järgi kõige kaunimaid kõrbenurki, kuhu ikka safarisid tehakse. Seal kõik kiitsid taevani seda... Ja ühte päris pesuehtsat beduiinitelki ka oleks tahtnud külastada! Kõrbes annaks seda täitsa teha... Telke nägime küll - hiiglaslikult suured olid teised! Aga peatust ei teinud ja külas ei käinud...

Toidud?

Ma poleks oodanud, et Jordaania toidud ka nii suuresti Egiptuse omadest erinevad. Selles mõttes, et tolles Kiur Aarma saates näidati ainult fooli, aga seda on Egiptuses ka igal sammul, nii et ma järeldasin, et toidud nagu Egiptuseski. Aga kõike muud, mille poolest Jordaania köök palju rohkem välja paistab, polnud selles saates poole sõnagagi mainitud. Saiad ja magustoidud olid kõikse paremad :-D. Hästi häid küpsiseid ja mannapudrulisi ja omm ali moodi asju oli neil nimelt palju... Aga söögist rääkides - mulle tuli meelde üks tõik, mis mulle alati reisides silma jääb ja närvidele käib. Nimelt - turistidel puuduvad igasugused lauakombed. Alati, ma ei räägi mitte sellest reisiseltskonnast, siin oli valdav enamik siiski igati mõistlikud, kuigi üks-kaks isendit panid mu silmi pärani ajama. Tähendab siis, et Surnumereäärses viietärnihotellis oli meil õhtul tõeline söögiorgia, seal oli lihtsalt nii palju valikut, et minagi ei saanud ühe taldrikutäiega piirdutud nagu ma tavaliselt teen. Aga vaadake, korralikus restoranis on nii ehk naa olemas leivataldrik, salvrätt, eelroa, põhiroa ja magustoidu lauahõbe, mitu klaasi ja nii... Et noh, võiks siis sellest omad järeldused teha - näiteks, et süüaksegi eelroog, põhiroog ja siis magustoit ja et neid käiakse võtmas ka eraldi. Ma rõõmsalt nautisin oma magustoitu seal, kui üks papi minust mööda läks, kõrvallauda istus ja õgima kukkus. Tal olid seal taldrikul segamini kõik maailma asjad alates hiinapärasest kanast, kohalikust oapastast ja kalafileest lõpetades maasikate-kreemikorvikestega (mis olid kanakastmesse vajunud), kookose-šokolaadipudingi (mille sisse oli sõitnud lambalihavarras) ja arbuusiviilakaga. Kuhi oli ka selline, et kui ta selle lauale pani, oli torn talle ninani. Päris halb oli vaadata. Ja tihti, kui ma ise oma salatitaldrikuga lauda lähen, küsitakse, et kas ma olen dieedil, et ainult jänesesööki söön - ja kui ma siis vastan, et ei, noh, ma ikka alustan eelroast, siis on mök-mökk. Seda ma ei hakka mainimagi, et salvräti olemust ei tunne vist 98 inimest sajast ning et oma suures ihnuses lähevad paljud sööma, oma joogipudel näpus, sest nad ometi ei raatsi ju juua tellida! No ja eriti markantsetel juhtudel on muidugi nii ebaviisakaks mindud, et kümnes keeles kirjutatud sildi all "Palun ärge võtke söögilauast toitu kaasa" ka virsikukompotti kilekotiga taskusse pandud. Kohe piinlik. (St minu meelest on ainus õigustus toidu restoranist kaasavõtmisele mõni tervisehäda - nt diabeet, mis eeldab, et inimene sageli sööb).

Milline loodus oli?

Tühi. Kivine. Mägine. No taevas andku andeks, mina mitte aru ei saa, kuidas saab nii olla, et kogu Püha Maa on põhimõtteliselt lagedage klibuste küngaste maa, kus juba üksainus poolsurnud piinia ebamaise vaheldusrikkusena paistab. Tähendab, mulle käib pisut üle mõistuse, kuidas sellise tühja maa pärast kogu ajaloo jooksul NIIIIIIII palju sõdasid maha on peetud ja miks kõik seda tühja kaljust kõrbelappi nii väga tahtnud on! Egiptuses on selles mõttes vaheldusrikkust rohkem - on ikkagi Niiluse org ja ka kõrb ise on mitmekesine: kus luited, kus kaljud, kus koopad, kus mustad mäed, kus valged skulptuurid... Jordaanias tuldusid ainult klibukünkad olema...

Veel mõni suur pluss?

Jordaania on nii väike. Pole kahte Eestitki. Vahemaad on hästi lühikesed ja mõistlikud ja ülemäärast bussisõitu ei ole pmst üldse. Kõige pikem ots me reisi jooksul oli Surnumere äärest Aqabasse - alustuseks sõitsime Aqabast Surnumere äärde väikeste tunni-pooleteiseste juppidena mitu päeva, tagasi tulime siis kõik selle maa juttis ühe otsaga ja see kujutas endast põhimõtteliselt 4 tundi sõitu + pooletunnist peatust. Äärmiselt mõistlik mu meelest!

Aga kuna mul päris ausalt Londoni suur tulekahju kustutada on, siis aitab nüüd küll. Olgu siiski ära mainitud, et kui kedagi nüüd Jordaania rohkem huvitama hakkas, siis reisikirjeldust saab lugeda SIIT. Järgmine kord siis märtsis - kuigi veebruaris tuleb tegelikult vist ka, aga täpsed kuupäevad pannakse millalgi pärast järgmist nädalat üles.

Ahjaa... pildid! Tegin kümme pilti - Petra varakambrist neli duublit, umbes neli pilti veel Petras ja siis kaks tükki Surnumeres... Masendav! Pole ammu nii vähe pildistanud. Aga eks ma jätan hullu fotografeerimise siis järgmisteks kordadeks, kui ise targem olen ja ei pea igalt poolt paaniliselt vihjeid ja infi otsima - no mida sa ikka pildistad, kui pead teed vaatama, kohalikega tutvust tegema, edasist programmi arutama jne. Aga need mõned siis:

Üks seitsmest uuest maailmaimest: Petra varakamber

Elevandikalju

Eesel. Taustaks kaugel taga urnihaua fassaad.

Hauakomplekside fassaadid.

Siq

Surnumeres

Suur Londoni tulekahju

IRW. Kui ma oma Pariisi toanaabrile ette kandsin, mis mul kõik nüüd äärmiselt lühikese aja jooksul vaja ära teha on, ütles ta: "See on kui Londoni suur tulekahju!"

Jummala märki pani!

Noh, stiilinaide: Kolmapäevaks 8 lk erialast tõlget. Nädalavahetuseks koorilaager peensusteni ära orgunnida. Järgmiseks nädalaks India viisad ära korraldada. Kolme nädalaga terve raamat ära tõlkida ja hästi - st vähemalt ühekordse läbilugemisega. Kolme nädalaga tuletada meelde kõik, mida ma kunagi Indiast teadnud olen - ja õppida ära kõik see, mida ma teadnud EI ole.

Ja siis veel mõned pakilised asjad.

Hmm. Heeeeeeelp!!!

Tegelikult on nii, et oleksin tahtnud pikemalt hoopis Jordaaniast kirjutada, aga kuna ma ei viitsinud nende kümne pildiga, mis seal tegin, veel tegeleda, jääb see homseks. Reis muidugi lõppes üldiselt samas vaimus nagu algaski, nii et ega mul midagi peale kiidusõnade varuks pole. Aga Jordaaniast siis homme.

Praegu ma parem lähen ja pakin kohvri lahti!

M.

Tervitusi Surnumere aarest

Oo jaa, kui Surnumere lainetel loksumisest, mudamaskidest ja muidu monulemisest siiber, voiks ju oma viietarnihotelli arikeskuse arvutit ka naiteks reisimuljete talletamiseks kasutada...

Sain nuud kadedaks teha voi?

Mul on oelda ainult kaks sona: vaga age! Selles mottes, et ma olin valmistunud selleks, et Jordaania on nagu Egiptus - samasuguste pealetukkivate inimestega ja puha. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud! Siin saab pariselt poodi minna nii, et muuja isegi leti tagant valja ei tule. Ja inimestega on voimalik raakida, nad lobisevad taitsa normaalset juttu, mitte ei aja vagisi keelt korva. Ja Ammanis oli eile tanaval suisa monus kondida, tekkis tunne, nagu oleks kuskil tsiviliseeritud kohas suisa! Egiptuses on mul alati pisut ebamugav tunne, sest seal on kogu aeg, kes jarele vaatab, midagi kommenteerib, pilku puuab ja muidu tahab end kulge kleepida! Siin aga saab uksipainigi rahulikult shoppamas kaia, nii et pole asigi! Nii tore!

Aga eile olid siin parlamendivalimised. Juba sellele eelneval ohtul hakati mobiilisagedusi segama, sonumid ei lainud labi, konesid hakkis ning internet oli ka ara voetud. Isegi hotellis! No meie kohalikud olid pisut mures, et mis saab - opositsioon kavatses valimisi boikoteerida ja kuna siin on ka vaga kirev rahvastik (vahemalt viit sorti kristlasi ja palju moslemeid, lisaks veel tuleks mainida beduiinide traditsioonide eriparasid), t6otas jama tulla. Meil oli vaja nimelt uhte hasti ebasobralikku ja ebastabiilsesse linna uht lossi vaatama minna. Asi lahenes nii, et laksime vaatasime igaks juhuks uht teist kindlust (hullult age ristisodijate ehitatud kants) ja soitsime ilma Kerakis kaimata pealinna. Ja oigesti tegime - eile ohtul naitas telekas, kuidas valimiste aegu Kerakis suureks molluks laks ja keegi olla ara ka tapetud, telekas olla naidanud... Tjah. Muidu voin kohe ara oelda, et kuna opositsioon valimisi boikoteeris, sai valitsev partei iga viimse kui koha parlamendis endale. Elagu demokraatia.

Mida siis veel? Hotellid on meil igati toredad olnud ja tanasega laks eriti onneks - mingil pohjusel paigutati  meid 3-tarni hotelli asemel 5-tarni omasse ja see on ikka klass omaette. Nad on Surnumere aarde suure liivaplaazhi teinud ja puha. Nii age! Eilne oli aga seevastu uhel Ammani jalakaijate tanaval (jaa, neil on pariselt sellised olemas!), kus sai ohtu otsa ringi kaidud, shopatud, kohvitatud ja piipu popsutatud. Vesipiipu nad kull nii haad teha ei oska kui egiptlased, aga kuna nad ise seda palju meeldivamalt serveerivad, annan ma neile andeks! Nad on toesti toredad inimesed. Ja siis leidsin ma Ammanist joulupoe - selle omanik pakkus mulle kohvi ja raakis, et ta loob kevadel jouluasjad valja ja muub lihavottekraami, suvel igasugust pudi-padi ja talvel jouluasju! Geniaalne ariidee ju! Pidavat olema Ammani ainus, nii et koik kristlased, valismaalased ja isegi saatkonnad ning hotellid kaivad joulutrani tema kaest ostmas.

Petra jahmatas mind sellega, et osutus hiiglaslikuks! Linn ise on suur, aga lisaks on see ligipaasmatutes kaugustes, kuhu saab ainult vantsides voi ratsa (ja seda ei soovitatud meil teha), nii et me marssisime tol paeval vahemalt 10km maha ja jargmisel paeval olid ikka koigil jalad haiged. See paganas oli koik ju taiesti lineaarse ulesehitusega, nii et mul oli lopuks tunne, et me tagasi ei jouagi... oi, see oli raske! Ja mul ju vanematest inimestest koosnev grupp ka peamiselt - nemad tulid siiski asjast auga valja. Aga muidu utleks ma nii, et too linna viiv kaljulohe oli ilus kull jah, aga linn ise... no ma ei tea... Liiga palju haudu ja liiga vahe muud huvitavat. Eks ma jargmine kord tean, pole vaja nii kaugele jalutada. Oskan oigest kohast ara lopetada ja inimestele vaba aega anda, sest see Bilal on sellega eriline kooner, seda tuleb ta kaest suisa valja pressida.

Petra oli ka umbes ainus koht, kus mul on siiani onnestunud pilti teha - kuidagi on nii, et mul on kogu aeg rahvas umber ja see kohalik kutt ka ei anna asu... See Bilal on vist kogu riigi ainus kleepekas. Ta on kusjuures kunagi suures Noukogude Liidus oppinud ja uhkeldab kogu aeg oma vene keelega, vodkat armastab oma sonul ka. Ja Riia palsamit. Nagu on ta ka pisut veneparaste naojoontega ja, mis peamine, vaga sinise esmaspaeva nagu! No lihtsalt vaga arajoonud sihverplaat on tuubil. See on pisut halb. Aga tood teeb ta mehemoodi, nii et pole hada midagi. Kui ta ainult ei litsuks nii kulge... (Bussijuhipapi on see-eest stiilne vana, tema mulle vaga meeldib! Selline muhe ja respektaabel...)

Vene keelt oskavad tanu kunagisele Venemaal oppimisele kusjuures hammastavalt paljud! Eilse hotelli vastuvotuletis ka osati ja kangesti taheti meiega seda praktiseerida. Ja siis elab siin hulk igasuguseid tserkesse ja saaraseid Kaukaasia rahvaid, nemad ka oskavad koik vene keelt - ja tahaks kangesti raakida. Novat aga meil pole suurt isu... ja koik on meie keeldumisest kuidagi hammastunud ja solvunud. Ainult uks tserkessipapi tana Jerashis, kui Bilal oli talle oelnud, et me oleme Eestist, aga ei taha vene keelt raakida, kinnitas takka, et oigesti teeme, ta ka ei tahaks, kui oleks nouka ajal venkude voimu all elanud :-). Hih...

Aga uhesonaga, aitab ka. Varsti hakkab ohtusooki saama ja... Et hullult age on! Mulle meeldib Jordaania kohe poole rohkem kui Egiptus! Nagu taitsa tsiviliseeritud riik kohe!

Homme tagasi inimtuhja Tabasse (viimati oli meie hotellis peale meie tervelt kaks teist inimest ja Taba keskuses koguni neli poodi ja uks kehv kohvik). Tore on, et me viimaseks paevaks Sharmi tagasi soidame, muidu sureks ara seal igavuse katte...

Muidu aga Jordaania ruulib!!!

Juhhuu!!!

M.

PS: siit koha pealt sain selle raamatu Married to a Bedouin 16 dollari eest. Minul taiesti ukskoik, mis keeles see on, aga oluliselt parem kaup kui selle eest 493 krooni maksta! Oi, ja mis raamatutesse puutub, siis eelmisest hotellist anti mulle kasutatud Jordaania Lonely Planet lihtsalt niisama kaasa. Siin on vaat hotellides kombeks, et puhkajad jatavad oma raamatud hotelli, siis saab neid sealt laenutada ja lugeda... Ja keegi oli jatnud Lonely Planeti ja ma lihtsalt lugesin seda seal ohtul, et tanaseks ette valmistada, kui mulle too hasti tore registraatorivanamees utles, et ah, votku ma see kaasa, mul laheb seda veel vaja! Moelda, kui armas!!! Mul ei olnud uhtegi Jordaania giidiraamatut eraldi soetatud, uks Lahis-Ida oma oli, aga eraldi raamatus on ikka ju pohjalikum kasitlus! Oi, ja kui arvestada, et siis tahtsin ma eile ka internetti minna ja hotellis oli ainult uks arvuti ja seal oli mingi tadi parajasti ees, kargas ta kohe pusti kui mind nagi ja utles, et ta voib vahepeal vahet pidada kull, et ta on juba kaua netis surfanud ja et vahepeal oleks kena ju jagada ka... Ma olin kohe taiesti puuga pahe saanud! Vot nii kenad ollakse siin! Ja poes sain ligi veerand tundi segamatult kaupa vaadata ja valida, ilma et keegi oleks tulnud tuutama... Mulle vaga meeldib!!!!!!!

Jälle on põnev

Õigupoolest oli eile põnev, täna hommikul on juba paanika, aga no tuleb, mis tulema peab, eks... Ma loodan, et saan asjaliku kohaliku giidi...

Aga takso on varsti all, nii et ma nüüd lasen varvast.

Jordaania, siit ma tulen :-D.

M.

Star FM

Kuna mingil põhjusel kuulen ma oma toas hästi ainult Star FM-i ja kõik teised eestikeelsed jaamad kohati ragisevad, kohati kaovad üldse ära (venekeelsed on fenomenaalselt hästi esindatud), olen ma umbes paar nädalat nüüd antenni sellel sagedusel hoidnud. Seetõttu olen hästi kursis, et antud raadiost kuuleb vaheldumisi ainult nelja laulu:

1) Lady Gaga "Alejandro"

2) Laura "Südasuve rohtunud teed"

3) Ott Lepland "Süte peal sulanud jää"

4) Shakira "Waka Waka"

Enamasti kannab mu mõistus need lõputud kordused juba ise taustamüra sekka, nii et ma neid enam tähele ei pane, aga mõnikord juhtun üht-teist ikkagi märkama ka, sest suure kokkusattumuse tulemusena ei kannata ma neist ühtegi enam silmaotsaski. Tõesti, käes on viimane aeg internetist mõnda muud raadiot kuulama hakata, kuigi ega mu arvuti kõlarid just kõige vägevamad pole...

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld

Mis mu põues pakitseb,

mis mu meele nukraks teeb,

mis mind ära ehmatab,

kogunisti kohutab:

et nõnda palju ilu

on suure ilma sees,

et nõnda palju valu

on elus elades,

et nõnda palju ilu

on merelainetes,

et nõnda palju ilu

on taevatähtedes,

et nõnda palju õrnust

on armusilmades,

et nõnda palju soojust

on noores südames,

et nõnda palju elu

on rinnas sügavas,

et nõndapalju valu

on põues palavas:

on ilu, elu, valu

nii palju ilma sees -

ja sellest kõik nii vähe

on teie lauludes?!

Juhan Liiv, 1896.

Mõne meelest on vähe. Mõne meelest ei ole. Aga mõnikord on nii ka, et oleks küll, millest rääkida ja laulda, aga lihtsalt ei saa. ERITI muidugi veel siin.

Nii palju siis kahest viimasest päevast.

M.

On's keegi juba lugenud raamatut "Abielus beduiiniga"?

Eelmisel nädalal vaatasin Esterist, et Akadeemilises raamatukogus on millegipärast kohalkasutuse staatuses säärane raamat nagu "Abielus beduiiniga" - autoriks Marguerite van Geldermalsen. Väga pea kätte jõudvat Jordaania-reisi arvestades paistis see igati asjakohane, aga... no mina lihtsalt ei kannata lugemissaalides lugemist. Seal on halb (liiga ere ja külm) valgus ja nii vali vaikus, et lihtsalt pole võimalik keskenduda. Lisaks peab veel korralikult laua taga ka istuma. Mõtlesin hiljem vaadata, mis hinnaga seda poes müüakse...

Nonii, täna hakkasingi vaatama... ja avastasin, et see raamat kohe verivärske on. Eelmisel nädalal - umbes täpselt samal ajal, kui ma seda teost raamatukataloogist imetlesin - oli too Marguerite suisa Eestiski kohe. Solarises peeti veel autorikohtumine maha ja puha. Ma ei jõua end ära siunata, et seda ENNE tähele ei pannud. Õnnetuseks on aga vist pooleldi ka sellest teleris kajastust leidnud visiidist tingituna seis nüüd säärane, et raamatu kõik übervärsked 26 eksemplari on Tallinna raamatukogudest välja laenutatud (ja järjekordki juba taga). Pärnu raamatukogu 2-3 eksemplari on samuti välja laenutatud. Hind paraku on raamatul aga päris kirves kohe. Olgugi ma raamatute ostmisest muidu sõltuvuses, kuid ligi 500-kroonist (või ligi 30-eurost) raamatut ma endale ikka lihtsalt niisama ka muuseas ei soeta, kui üliväga vaja pole. Selleks peab ikka raamat olema... Nii et ma nüüd tahakski teada - on siis ka hea või? Hea, st. hästi kirjutatud, huvitav ja päriselt natukegi beduiinide elust-olust pajatav, mitte mingi autori endassesüüviv ja kogu muud maailma tähelepanuta jättev hingeotsing...

Hmm, kohe ette võin öelda, et isegi kui tõesti suurepäraseks osutub, lähen sellise hinna peale alustuseks pigem seda lugemissaali ankurdatud koopiat nillima ja kui see tõesti must-have on, soetan kunagi hiljem põhjalikumaks lugemiseks muukeelse ja mõistliku hinnaga paperbacki, aga... on see kõik üldse seda väärt siis või?