Jaa, ma hakkan endale päris intrigandina tunduma. Aga plaan on välja mõeldud ja käiku paisatud. Nimelt luiskasin ma Stephane'ile nüüd eriti õnnetut nägu tehes, et pean poole aasta pealt Eestisse tagasi pöörduma, kuna ilmnesid probleemid stipendiumiga ning mul ei õnnestu teist semestrit siin olla. Mis tekitas muidugi minu olukorra vastu sümpaatiat ning tagatise tagasisaamisega pole ilmselt muret, kuigi juba on jäänud kahe kuu etteteatamise asemel kuu ja nädal. Brrr...
Plaani teine pool näeb ette, et kui Triin naaseb ning paar päeva asjad klaaruvad, siis ütleb tema Stephane'ile, et tema vanemad ja eriti tema (tegelikult vist olematu) peika ei ole sugugi nõus sellega, et kui mina ära lähen, siis tema üksinda Stephane'i majja elama jääb. Et ikka ebanormaalne - tütarlaps ning mingi üksikust hundist prantsuse mees eksole. Noh, eks me elame-näeme... Niimoodi peaks asjad laabuma. Ja igal juhul mõjub see ikka paremini kui see, et me pakime lihtsalt asjad kokku ning kolime teise korterisse. See talle kindlasti poleks meeldinud. Ma tean küll.
Aga igatahes, ta on nüüd jälle allkorrusel, vedeleb televiisori ees õnnetu näoga, süütab terves majas lõhnaküünlaid ning näeb üsna õnnetu välja. Huvitaval kombel ilmusid aga tema ja Laurence'i pildid jälle kööki. Ta on nimelt üks omapärane mees, ta tahaks kangesti näidata välja seda, et meil on temaga nii palju ühist... Või et ta elus toimub ilgelt palju midagi. Aga kuna me temaga nii hiigelpalju ei suhtle ja ühel ajal kodus ka pole, siis ta selle asemel jätab hoopis igasuguseid märgikesi maha oma põnevast elust. Eriti siis kööki... Näiteks, kui ma Egiptusesse läksin ja sealt tagasi tulin, oli kööki ilmunud Nofretete büsti kujuline ripats, et näidata, et tema ka seal käinud on. Siis, kui tal on parajasti Laurence'iga head ajad, riputab ta sinna üles hulga pilte nendest kahest koos... Kui ta vahepeal morni näoga teleka ees istus, siis kadusid köögist ka pildid. Nüüd äkki ilmusid need jälle tagasi... Väga kahtlane värk. Ahjaa, ja kui meie muudkui muuseumides ja näitustel käisime vahepeal, siis ta nägi kuskil mingeid piletikontse ja reklaamlehti ning lõpuks tuli ja riputas köögitahvlile üles värvikireva Arcimboldo maalinäituse reklaami, et näe, tema ka käis näitusel. Vot selline ekshibitsionistlike kalduvustega üksildane mösjöö.
[Parandus, polegi nii väga üksildane, näib. Eile öösel kuulsin ma ülevalt korruselt mingit naisehäält ja just praegu tuli talle läbi vihmasaju keegi naisterahvas külla. Kurat, ma just panin kartulid keema all, nii et ma pean varsti alla nende seltsi ronima natukeseks. Viies ratas vankri all. Aga vähemalt küünlad leidsid selgitust.]
Muuseas, minus tekitab ka endiselt segadust see musitamise komme... Selles mõttes, et ma ei tunne kunagi vajadust selle järele, et kedagi, keda ma näen tervenisti esimest korda elus (ega, ausalt öelda, ka teist korda elus ette sattunud inimesi), kohe laksuvate musidega tervitada, eksole. Aga eriti viimasel ajal on päris mitu korda juhtunud, et tullakse minu juurde ja jäädakse pealtnäha juhuslikult seisma otse mu nina alla ja siis kui ma natuke liigutan, siis teine nagu nõksatab, et tahaks nagu suudelda, aga siis kui ma liiga aeglaselt reageerin (või üldse mitte ei reageeri), siis on nagu selline naljakas hetk... Nõnda on kõigi kohalikega, välismaalased, kes moodustavad pea poole mu üsna väikesest suhtlusringkonnast, loomulikult selliseid kombeid ei tarvita. Nojah, või siis nagu täna seal korteris... Tuli neile mingi sõber külla, kui me hakkasime parajasti neid tšekke ja pabereid ja asju ajama. Loomulikult polnud ma seda tüüpi kunagi näinud, aga sellegipoolest tuli ta jube entusiastlikult ning musitas minu ka ära nagu tavaliselt pisikeste koerakestega tehakse (ise oli selline elegantne, ilus, hoolitsetud kutt), aga siis ära minnes tema istus toa teises otsas tugitoolis ja mina lehvitasin siis kogu seltskonna poole hüvasti ja jätsin selle nö perenaisega (nojah, hea perenaine küll, minuvanune ja pole kordagi vist nelja aasta jooksul kööki puhastanud) nägemiseni, aga siis iga kord, kui ma natukene peaga toa poole vaatasin, siis käis tollest kutist nõks läbi, et tõuseks nagu nüüd püsti ja teeks mulle musi... No ma ei tea, no lihtsalt naljakas on :D Mõned ja mõnikord suudlevad, teised ja teinekord jälle mitte... Ja millal ma siis pean teadma, kas suudelda või mitte? Mina omalt poolt ei initseeriks asja üleüldse, aga no päris ebaviisakas ka ei saa ju olla (mitte et see mind siiani takistanud oleks). Aga nüüd näiteks küsimus, et kui ma alla kööki lähen, kas on hädavajalik allolev tütarlaps, kesiganes ta ka pole, ära musitada või mitte? Uhh, kuidas mulle ei meeldi sellised dilemmad!
Nojah siis, aga venitan, mis ma venitan, ma pean lõpuks ikkagi selle pagana Bordeaux ettekande käsile võtma. Bööööö. Homme hommikul tuleb ette kanda, siis saab vaevast lahti. Jehuu.
Vihma teile kõigile (võtke ära see, mis meil sajab).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar