Rojalismist

Ahjaa, ja siin on vetsus kuninga ja kuninganna pilt seina peal :)
M.

Veel Rootsi asjust

Jaa, selle unustasin ma eile öösel mainimata, et neil on siin poed sellised, et igaüks saab ise oma kassaaparaadi poe sissepääsu juurest kaasa ja siis igaüks skännib ise oma ostetavate kaupade ribakoodid sellega ära, pakib oma kraami sisse ja pärast läheb kassaaparaadiga väljapääsu juures poe töötaja juurde ja maksab ära selle, mis ta sinna kokku skänninud on. Hämmastav... seda saab vist küll ainult nii korralikus ühiskonnas teha nagu Rootsi seda on - selles mõttes, et mõnikord pidavat kontroll ka olema, aga seda väga harva. Teoorias võiks ju sinna kotti igasugust kraami ilma hinda skännimata sisse poetada. Uskumatu usaldus oma klientide vastu, ütleks mina.

Siis seda ka veel, et kõik rootslased oskavad jube hästi inglise keelt - see on nii tore! Isegi vanemad inimesed, seejuures. Kui ma Stockholmis rongi peale istusin, tuli üks muldvana mutike mulle ütlema, et ma istusin tema koha peale - ja kui ma talle inglise keeles sorri ütlesin, hakkas isegi tema täiesti korralikku britipärast inglise keelt vatrama... Selgitas mulle kenasti, et jah, ma sattusin sellisesse vagunisse, kus istmed ära on broneeritud, aga et kui ma läheksin sama rongi vagunisse number 4, siis seal on kõik istmed vabad... Ja täna siin ristsetel ka - kõik rääkisid suht kenasti inglise keelt! Hämmastav...

Mis ristsetesse puutub, siis need läksid õite ruttu... Praegu on veel mõned külalised majas, aga üleüldises plaanis käis kõik õite siva. Tseremoonia ise oli ka üpris naljakas, kirikuõpetaja ei jõudnud mulle suurt midagi enne teenistust selgitada, ainult seda, et kui ta ütleb vatten, siis ma pean kannust vett kaussi valama. Jajaa, noh, arvake ära - ta ütles seda vattenit jutu sees umbes kaheksa korda, enne kui see õige vatten kätte jõudis. Päris naljakas oli. Oi, ja kõige keerulisem oli kogu tänase päeva juures see, et Patrik on hirmus raske - teda pool tseremooniat süles hoida oli tõeline trenn. Pärast mul käsi tudises, kui kohvitassi üles üritasin tõsta... Niheleda ka väga ei julgenud seal kõigi ees... IRW. Jah, tähendab, emmemuskel mul puudub... Huvitav miks, ah?

Heh, ma nüüd tegelen oma tekstiga edasi. Enne teisipäeva õhtut veel 122 lehekülge üle lugeda ja näpukatest vabastada...

M.

Nagu Bullerbys

Mulle väiksena hirmsasti meeldisid Astrid Lindgreni raamatud ja "Bullerby lapsed" oli minu meelest tema üks parimaid töid... Novat, seal oli koht, kus kogu küla öösel vähke käis püüdmas ja pärast siis pandi vähipidu püsti. Ja mina olen nüüd ka praegu Rootsis, täpsemalt siis Västerasis, ja me lõpetasime äsja ka päris mitu tundi kestnud vähisöömingu... Nämm-nämm. Täitsa nagu päris! Selgub, et mul on annet vähipeade kehadest eraldamisele! Ja muuseas, tuleb välja, et Rootsi vähid maksavad 800 krooni (Rootsi krooni) kilo, Hiina omad maksavad 89... Hirmus.

Muidu on siin üldse väga äge, ma pole kunagi Rootsis kauem viibinud kui ilmselt viis tundi või nii... Ei, kui järele mõelda, siis kunagi väiksena olen ma ka Stockholmi vanalinnaga tutvunud... aga sedagi ilmselt maksimaalselt kaheksa tunni raames. Ühesõnaga, kõik on minu jaoks uudne ja mõnikord tunnen ma end küll nagu Alice imedemaal või nagu ida-eurooplane Läänes muiste. Neil on siin müügil näiteks banaanikarbid ja banaanilõikurid. Ja siis gaseerimisaparaadid ja siirupid, millest mulliveega oma Coca Colat saab teha. Ja neil on überägedad lemmikloomapoed, kust saab koertele moekaid riideid - ja erinevat värvi ja tegumoega käekotte, kuhu oma lemmikloomad sisse toppida. Mmm... ja neil on maailma parimat jäätist: täpsemalt kujutab see endast siis valge šokolaadiga kaetud vaniljejäätise paadikest, mille sees on ohtralt murakamoosi. Lihtsalt fantastiline! Ahjaa, ja eriti nämmat kebabipitsat tuleb ka mainida... Oi, kaks päeva on siin ruttu läinud - süües, nagu paistab. Aga väga tore on! Ja homme saab minust, põlisest paganast, siis ka muuseas ristiema :). Hämmastav...

Hästi, ma tahaks veel täna pisut tööd tehtud saada, nii et järgmise korrani.

M.

Lõpuks ometi

Vahelduse mõttes on nii tore, et jahedamaks läks ja hallim on. Ma käisin eile linnas, teksased ja mugavad kingad jalas... Niiiiiiiiiiiii mõnus oli! Mul oli vahelduse mõttes igasugustest kleidikestest kopp ees küll. Ärge saage nüüd valesti aru, mul pole suve vastu ka midagi ja mul oleks ilgemalt hea meel, kui nüüd kena pikk vananaistesuvi ka takkapihta tuleks, aga tänavused ilmad olid ikka pisut liiast. Selline 25-kraadine kuldne pikk jätk teeks mulle aga ainult rõõmu. Vähemalt senikaua, kui ma Etioopiasse lähen, võiks ikka kena olla ju :).

Samas see on küll üle mõistuse, et september kohe-kohe käes on. Mõelda vaid, see on esimene päris esimene september, kus mul polegi kooliga seoses mingeid plaane. Noh, ma kirjutasin kord oma kateedrisse mõningate ettepanekutega, aga sealt pole kippu ega kõppu vastuseks kostnud... Tüüpiline. Seega võib vist oletada, et plaanid puuduvad. Heh... Kummaline. Aga suvi tundub kohe tänu sellele, et ma kooli ei pea minema, kauem kestvat, sest ega esimene september õues kohe sügist too - sügis oli pigem ikka meeleolumuutuses. Nüüd aga püsib suvine tunne ehk kauem...

Ega ma ikka veel tea, mis minust edasi peaks saama. Kui mitte midagi paremat, siis kulub septembrikuu ka tõlkimisele ja Etioopia ning LAV-i ja Mosambiigi studeerimisele... Ja oktoobris saab siis jälle kuskile sõita. Muuseas, kas keegi äkki tahaks oktoobris minuga Egiptusesse Niiluse kruiisile tulla? Etioopiasse saaks ka veel iseenesest tulla... ja LAV-i/Mosambiiki. Ja tegelikult on emmega võimalus ka Taisse sõita... Keegi ju võiks tahta...

Aga hästi, mul on nüüd hädapärast vaja kraamima asuda...

Järgmise korrani.

M.

Lihtsalt ülestähendusi

Ma jõudsin täna harukordselt varajase inimesena juba pool kümme Rakverest Tallinnasse ja nüüd ei oska ma oma käsutuses oleva ajaga kohe midagi tarka ettegi võtta, järgmise kellaajalise kokkusaamiseni on mul ju tervelt kaks ja pool tundi aega. Istun siis siin oma uues elukohas suure aknaaluse laua taga, joon kohvi, söön šokolaadi ja vaatan õue, kus üks must kass hoovis oleva garaaži katusel turnub. Me nimelt teisipäeval kolisime siis Tallinnas ametlikult uude korterisse sisse - esialgu Marju asjadega, aga mul on ka ikka üht-teist juba siin olemas. Surem osa kraami tuleb muidugi Pärnust kunagi autoga tuua, kui jälle sellega linna tulekut on. Aga siin on äge! Toad on suured ja selline hubane, täpselt parajalt mööblit mu meelest ja korterinaabrid (keda on siis 3 tüdrukut ja eraldi vanas teenijakorteris veel mingi valgevene Dmitri) tunduvad ka toredad olema... Rääkimata suurepärasest asukohast. Võtmepunti kuulub vist umbes kuus võtit, sellist pommi juba naljalt kotti ära ei kaota (kuigi täna hommikul pakkisin ma tegelikult tänaval kogu seljakoti lahti, sest need olid kõige sügavamale kotipõhja sattunud).

Aga Rakveres käisin ühel sõbrantsil külas. Me saime temaga kunagi ühel mu Egiptuse reisil tuttavaks ja pärast on ta minuga veel reisil käinud, samas nüüd polnud me tükk aega suhelnud. Tal saab poja nüüd juba kaheseks, aga meie nägime viimati, kui ta veel kõhuga oli... Oh jah. Aga ta on musternäide sellest, kui usin saab üks inimene üldse olla: täiskohaga tööl käia, last kasvatada, korralikku mõõtu aiamaaga majapidamist käimas hoida ja vaaritada... Ossa poiss, te oleks pidanud ta hoidisteriiulit nägema - tomati- ja sõstramahlad, kurgid, tomatid, vaarika-, sõstra-, maasikamoosid ja ma ei tea, mida kõike veel... Kokkab teine ühesõnaga nagu professionaal! Hämmastav... Mul tekkis kohe tunne, et temaga võrreldes ma ainult logelen :-D.

Tegelikult on mul vahepeal isegi üksjagu tõlkeid liikunud - tähendab lisaks nendele kahele raamatule, mis mul praegu töös on. Nagu alati - kui tööd on, on kõik korraga postkastis, kui tööd pole, siis pole justkui ühestki kohast tulemas. Nojah... Aga iseenesest äärmiselt tore muidugi!

Muidu... käisime eile Rakveres ja sealkandis...  Selles külas ka, kus mu vanaema kunagi elas ja kus mina ikka väiksena tihti käisin. Täiesti masendav, mis sellest paigast nüüd järgi on... või õigupoolest ei ole. Muuhulgas käisime siis vanaema töökaaslase juures ka sees (noh, idee järgi tema tütrel vististi pigem, too oli mu ema pinginaaber)... Nende jutust selgus, et neil on seal elu kui pommiaugus... Poest oli järele jäänud ainult puruks pekstud ja kokkukukkumisohus hoone, mõis ja selle abihooned olid mingi aeg tagasi kinnisvarabuumi aegu müüdud maha 60 000 krooni eest, sest need olid nii korrast ära ja kasutud (nüüd on need seda veel rohkem - huvitav, kas saab 20 000 krooniga kätte?), poeauto pidi eile korra käima, aga ei ilmunudki välja - uurimisel selgus, et autojuhil on kaheksanda septembrini puhkus ja inimesed ei saagi nüüd kuskilt süüa. Aiandid on sööti jäetud, vanades õunaaedades oli palju õunu, aga keegi neid enam ei korjavat ja oksad olid heinte sisse peitu vajunud, sest see seal suisa lokkas... Siis loeti meile ette umbes kolmkümmend nime, kes kõik vahepeal ära on surnud... Nukker! Tõeliselt nukker. Ainuüksi sellest paaritunnisest külaskäigust tekkis mul üpris must masendus - selline suuremat sorti. Ahjaa, ja too suur torm, mis Väike-Maarja kirikutorni minema oli puhunud, no vat see oli seal ka teinud päris korraliku laastamistöö, pool linna oli oksi ja langenud puid täis, rääkimata kõrvalküla mõisapargist, kus enam praktiliselt ühtegi tervet puud püsti polnud... Torm oli ju ammu, aga keegi polnud midagi ära korjanud-koristanud, tänavad olid hagu ja oksi täis. No kas tõesti siis surevad sellised väiksed kohad päriselt välja või? Kui tore oleks, kui seal vanas suures mõisas oleks kohvik, raamatukogu, käsitöökoda, väike kino võib-olla... toidupoodi oleks ka tarvis. Hmpf... Aga selle asemel on laudadega üle löödud aknad ja tilbendav eterniit ning elanikud ei viitsi isegi tänavaid blokeerivaid kergemaid oksaraage kokku korjata. Kurb.

Õige, siis sai meil ju veel eelmisel nädalavahetusel Peterburis käidud. Noh, sellega on see tore lugu, et mul on siiani sellest karm köha ja puha... Teate küll: palav ilm + bussikonditsioneer = külmetus. Ma tundsin end pool reisi ajast veits tatisena ja kõrvad kumisesid ka. Aga Peterburg oli päris äge, selline Euroopalik Venemaa võiks mulle potentsiaalselt täitsa meeldida kohe. Muuseumidesse, mille poolest see linn kuulus on, me vabal ajal küll ei jõudnudki, me otsustasime nimelt, et oleme samade maalide reprosid EKA päevil vahtinud ja pähe ajanud küll, et need vähesed vabad tunnid linnas tuleb ikka muudmoodi ära kasutada. Käisime siis lisaks ekskursioonis hõlmatud vaatamisväärsustele paaris kirikus, puhkasime ühes pargis jalga (kus meid kõigepealt üks vanamoor läbi sõimas, et me puu all istusime, aga kui me ei reageerinud, kutsus ta turva, kes meid vilet puhudes ja kulmu kortsutades ikka minema kupatas), sõime-jõime, marssisime mööda Nevski prospekti ja käisime Ermitaaži fassaadi ikka imetlemas jms. Isegi kohaliku marsaga sõitsime, kui meil see vajalik number lõpuks üles õnnestus leida. Oi, ja milline äike seal viimasel ööl oli - mina, kes ma omal ajal pommiplahvatusegi olen praktiliselt maha maganud, ärkasin selle mürina peale ehmatusega üles... Järmisel päeval oli justkui tellitult täpselt senikaua ilus, kui me Peterhofi pargis jalutasime, aga kui meil seal aeg täis hakkas saama, tuli jälle meeletu valing taevast alla. Ma küll peitsin ennast nutikalt õigel ajal mõnusasse kohvikusse ära, aga olin sunnitud lõpuks ikka kõige kõvema saju ajal bussi tagasi minema, ise pahkluudeni vees ja puha... Näib, et inimestel oli igav ja kõik peale minu ja veel kahe inimese passisid juba ammu enne saju hakku bussis, kuigi isegi tol saju kõrghetkel hetkel oli meil veel pool tundi aega jäänud... Oi, ma olin torssis, kui bussi jõudsin - niigi olin ju pooltõbine ja läbimärg ka, samas selgus, et kõik oli asjata - ülejäänud kaks ilmusid ikka hiljem, kui vihm juba oluliselt vaiksemaks oli jäänud. Lihtsalt neile ei saadud enne sõnumit saadetud, eks, aga minu number oli (paraku) me giidile teada. Sellest vahejuhtumist saadik köhin ma nüüd nagu tiisikushaige. Aga see selleks, kõik möödub, ma tean. Pilte tegin muidu ka, küll umbes nii neljasaja ringis, aga mingil imelikul moel pole ma neid veel vaadanudki! Appike, tore, et meelde tuli. Ma asun kohe nüüd nende kallale... Kunagi ehk viitsin mõned siia ka üles panna.

Aga hästi, tegelikult olen ma seda posti nüüd juba ilgelt pikka aega jupikaupa kirjutanud siin ja aitab kah.
Järgmise korrani,
M.

IRW

Mu kõrvu jõudsid just kuuldused sellest, kuidas ühe konkureeriva reisifirma giid, kes endast tohutult hästi arvab, oma reisil kõva häälega kuulutas, et tema ongi kõige-kõige-kõige parem giid kogu maailmas ja et reisijad tegid õige otsuse, kui nad temaga reisile tulid.

Mille peale üks naine olla talle teadustanud, et Gondvanas töötab ka üks väga hea giid Maris. Küll nooruke, aga parem kui sina. Selle peale sai giiditädi kuuldavasti kreepsu.

Ma küll ei tea, kes see huvitav hingeline oli, kes mind niimoodi kõrgeks kiitis, aga päris tüng sellele hüpersupergiidile :-D.

IRW.

Muidu on nii, et ma siis lähen öösel Kerliga Peterburgi avastama ja enne seda on vaja kahe eraldi dokumendi tõlked lõpetada ja raamatuga ka veel tegeleda... Hetkel on jälle palju tööd, nagu näha võib. Kohe teen kohvi ja asun jälle tööle, vahepeal käisin vahelduse mõttes Karli kaemas ja Elleniga peitust mängimas. Ahjaa, ja täna käisime Kadi, Tony ja Patrikuga Punases tornis klaasikojas klaasi sulatamas... Järgmise nädala hakul saab näha, mis mu Aafrikahõngulisest meistriteosest välja tuli... Äge!

Aga pakaa praegu,

M.

Põmmpea

Tal ikka teinekord tuleb ette, et keel ununeb suust välja...

Üks väga tore koorilaager

Meil oli siis sellel nädalavahetusel Mulgimaal koorilaager, mida andis tükk aega oodata ja organiseerida, aga mis vähemalt minu meelest lõpptulemusena ka hullult toredaks kujunes. Mina jõudsin kohale juba neljapäeva õhtul, aga ülejäänud tulid järgmisel päeval järele. Eriti pühendunud laagripäev oli muidugi laupäev, kui me kell 8 juba maast lahti olime ja asjatamiseks läks. See oli meie meelest täiesti kangelaslik, arvestades tõika, et ega me ühelgi päeval enne sügavat ööd magama ka saanud, pärast proove oli ju vaja mängida ja muidu lustida, kassidega jännata ja... Maffiat polnud mina näiteks kunagi varem mänginud, aga see osutus hästi lõbusaks. Ja psühholoogi mängisime ühel õhtul... Hirnu end või herneks... Kets õnneks pole seda siiani mänginud, nii et ka järgmiseks korraks jäi mõni asjassepühendamata inimene, kellega mängida. Holstre järves käisime ujumas ja lendavat taldrikut mängimas üks õhtu, pühapäeval esinesime kirikus ja turnisime tornis, pärast tegime aga koorile reklaamvideot ja puha. Ja mulle nii meeldis, et meil täiesti spontaanselt kukkus välja absoluutselt alkovaba koorilaager ja et kõik aitasid kokata ja koristada ja üldse oli kuidagi hästi ühtne meelsus. Ja siis meil oli veel kolm uut lauljat, kes said väga hästi hakkama. Ja... Ja... Ja... Ühesõnaga, hästi tore oli! Täielik positiivne emotsioonilaks. Tahaks juba järgmist laagrit orgunnima hakata :-D. IRW.

See oligi kõik, mida öelda tahtsin! EKA kammerkoor ruulib, meil on kõige vahvamad inimesed ever!

Kunagi panen pilte ka.

M.

Ometi

Ometi üks jahe ilm vahelduseks! Kohe tore on! Aga ülehomseks lubati ika sooja kuni 37 kraadi... Oh jah. Ma ei ole üldse kuumavastane muidu. Aafrika 47C oli täiesti vahva kogemus, aga siin on ju selline rõskus ka kuumal taga, et kogu aeg on mingi rõve kleepekas peal. Seal vähemalt sirises päeval küll igast poorist vett, aga öösiti oli ikkagi normaalne ja kuiv (nii õhk kui nahk), ei olnud nii, et kui jala magades vastu seina toetasid, siis see sinna lõplikult kinni kleepus...

Muidu suundun ma kohe üsna pea Tallinnasse ja homme hommikul lähme sealt koos pundiga Viljandimaale koorilaagrisse. Jippiiii. Magamiskoti peaks üles otsima ja esinemisriided kokku vaatama... Praegu nagu väga ei viitsiks üldse liigutada, aga ometi on ju tore ja tükk aega oodatud seda üritust... Tegelikult oleks kõige toredam lihtsalt juba kohal olla, mitte kaks päeva Tallinna kaudu Viljandisse logistada :-D. Aga noh, pole hullu.

Hästi, aga ega mul tegelikult polnudki midagi suuremat öelda. lähen otsin asjad kokku...

M.

Veel mõned pildid

Olgu siin siis ka pildiliselt üles tähendatud mu poolenädalane suvepuhkus Kesk-Eestis. Järgmine nädalavahetus peame samas kohas koorilaagrit, muide...

On maantee ja maanteel on käänak

'

Ma armastan rapsipõlde, need näevad lihtsalt überilusad välja