On ikka eriline aasta olnud! Kohe uskumatu. Ma nii mäletan, kuidas ma aasta alguses kellelegi mingis vestluses ütlesin, et no hea küll, on seal Wuhanis see viirus, siis on. Elame ja reisime edasi. Ega nad kogu maailma lukku ikka ei saa panna sellepärast.
Ja siis selgus, et sai ikka küll.
Nii pea peale keerdus kõik. Tea, mis kõik veel siis edasi juhtuda võib?
Õnneks ma ei saa vähemalt öelda, et minul isiklikult oleks olnud halb aasta. Ei, oma isikliku mätta otsast ütleks, et oli lausa täitsa hea. Noh, oli küll asju, mis jäid tegemata, aga elu olulisimad aspektid, need püsisid korras ja koos. Õnneks. Ptüi-ptüi-ptüi. Mul õnnestus kuni märtsikuuni veel reisidagi. Omaani ja Londonisse. Nii et ei saa sugugi kurta.
Töö mõttes oli üle pika aja üldse eriti põnev ja arendav aeg, millest päris suur tükk aega läks subtitreerimiskoolitustele ja vastavatele näpuharjutustele, et valmistuda aasta lõpul ootavaks suurprojektiks - täispikkade mängufilmide tõlkimiseks. Nendest langes nüüd mu kontole kaks elu esimest, seejuures veel kvaliteetset ja ägedat! Üks neist kandideeris eelmisel aastal parimale võõrkeelse filmi Oscarile (Jan Komasa film "Corpus Christi") ja teine esitatakse sama auhinna kandidaadiks järgmisel aastal (Thomas Vinterbergi "Järgmine ring"). Just tänu sellele esmakordsele projektile oli kogu aasta omamoodi uudne ja huvitav. Mulle väga meeldis see vaheldus ja asjatamine ja koosolekud ja kõige pidev muutumine. Filmide tõlkimine meeldis ka. See on ikka hoopis teistmoodi, sõnad ei ole üldse nii olulised, aga samas on veel olulisemad... Ülilahe. Eriline. Nüüd on kohe kahju, et tuleb tavalisema, vanamoodsa, hariliku rassimise juurde tagasi pöörduda...
Kõige rohkem on mul kahju sellest, et mul oli algselt plaanis veeta kevadel ja suve hakul poolteist kuud Belize'is ja Mehhikos ja Guatemalas ja Panamas. Arheoloogilistel väljakaevamistel ja purjeka peal ja džunglis jne jne jne. See pidi olema kohe selline üle mitme aasta hästi eriline projekt, unistuste järeleproovimine või nii. Ja loomulikult pidi see ära jääma. Tühistati nii väljakaevamised kui ka lennud. Põhimõtteliselt nende plaanidega ongi nüüd vist päriselt kööga, sest muud reisid saab järele teha - kaugel see Garda või Berliin siis ikka on, käi mis tahes nädalavahetusel ära. Aga selliste plaanide jagu aega töölt ära kaubelda, vot see on juba keerulisem... Sellest ei maksa küll igal aastal unistadagi...
Õnneks oli Luxiski suvi sel aastal imeline, täiesti erakordselt soe, päikeseline ja kuiv. See võimaldas Luxi lähedal ka ringi sõita, matkata Saksamaal ja Prantsusmaal ja Belgias... Oleks veel rõdu või aiake ka olnud, kus vahepeal värske õhu käes töötada, oleks eriline idüll olnud!
Sügist nautisin ma ka. Mul oli hiigelhea ujumise ja uisutamise ja töö rutiin, mis mulle hirmus hästi sobis. Kohe kõik oli hästi. Töö oli huvitav, lisaks filmidele oli tükk aega tegemist ühe kunstispetsiifilise asjaga, mis oli ka üle pika aja eriti vahva. Kehaliselt olin tänu uisutamisele parajalt väsinud, vahtimise aega eriti ei jäänud, aga liiga tempokas ka ei olnud, uisuoskused arenesid tuntavalt... Meile tuli uus jube äge treener, Daniel Aggiano. Ta oskab nii hästi õpetada, et isegi mu piruetid muutusid kord-korralt paremaks ja ma jõudsin novembri viimaseks trenniks oma counteritega ka suht stabiilsele järjele. Aga siis pandi kõik ujulad ja uisuhallid järsku üleöö kinni ära ja vot siis novembri lõpus ja detsembris hakkas küll see kodus istumine ajudele käima. Ma ei saa siiani aru, kellele ja miks see sport nii ette jäi. Max 20 inimest veekeskuses või max 12 inimest kogu suures jäähallis ei ole kaugeltki nii ohtlik kui kahetunnine rabelemine täis kaubanduskeskuses. Urr.
Nojah, ja nüüd on talvepuhkus. Selline rahulik. Viimased kümme päeva on möödunud peamiselt lugedes. Lugesin läbi Elena Ferrante Napoli sarja teise osa ja Silver Anniko "Rusikad". Tahtsin läbi lugeda ka Juri Kozlovi raamatu "Jalgratta leiutamine", mis jäi kappe harvendades näppu kui äraviskamisväärne teos. Noh, aga kuna raamatuid ei kõlba lihtsalt niisama ära visata, siis ma mõtlesin, et loen ta igaks juhuks diagonaalis läbi ikka. Saan ühe raamatu veel kirja ja siis tean, kas võib ikka ära visata või peaks ikka veel paarkümmend aastat teda alles hoidma. Õnnetuseks osutus ta nii halvaks, et ma teist poolt enam ei suutnud, saatsin ta ikka kohe paberikorvi. Ehkki mul on selle aasta lugemiseesmärgist üle ootuste palju puudu ja üks lisaraamat oleks sinna äärmiselt ära kulunud. Ma ikka olen juba viimased 6-7 aastat endale jaanuaris 52 raamatust koosneva nimekirja seinale riputanud ja üritanud iga nädala kohta ühe raamatu läbi lugeda. Päris täit nimekirja pole kunagi loetud saanud. Kõige vähem on mul üldse puudu jäänud 13 raamatut. Sel aastal jäi puudu vist aga 22. Huvitav küll, ometi sai nii palju kodus istutud...
Igatahes. Praegu särisevad pannil liharullid ja varsti saab saun sooja. Aasta viimane õhtu võib alata. Suurt ilutulestikku tänavu ei toimu, järelikult tuleb täiesti tubane-kodune õhtu. See on ka tore.
Ja vaatame siis, mis uus aasta toob...
Head vana aasta lõppu ja leebet, siledat uut aastat!
M.
