See ei lõppe iial

Alias streigipäev neli:

See streik läheb järjest hullemaks, vähemalt RATP kodulehekülje sõnul. Eks seda ole praktikas ka näha - kui eelmistel päevadel käis kohati kuni kaks rongi tunnis, siis täna käis konkreetselt ainult üks. Täpselt iga täistund. Viimane tuleb kell 9. Ja lõppu ei näi asjal ka kuskilt poolt tulevat. Aga täna ma pole vähemalt selle üle ilges masenduses, vähemalt sai endal meelt lahutada. Ja jalad ümmarguseks kõndida.

Käisime nimelt veel korra, nüüd siis juba koos Triinuga, seda uut korterit vaatamas, mis tähendas vaksalist nii kolmekümne viie minutilist jalutuskäiku. Sealt seadsime sammud linna suunas, mis tähendas veel umbes neljakümne viie minutilist kõmpimist. Triin läks sealt oma sõpradega Triumfikaare juurde kokku saama, mis tähendas temale veel umbes sama paljut lisaks. Mina läksin Les Halles'i, tundsin end mõnusalt, tegelesin aknapoodlemisega (siiski, mitte ainult - soetasin endale jälle riidevarusid ka juurde, sealhulgas siis need ägedad püksid, mis mul ikka seal ajusopis kripeldasid) ja piibupopsutamisega ning pärast rihtisin nõnda, et saaks kella kuuese rongi peale. Haarasin veinipudeli ka kaasa ja... Noh, selle koosluse peale on ju elu lill, eksole. (Veiniga pole ma isegi veel alustanud mitte, ootan Triinu :D).

Aga nädalavahetuse kohta oli linn... omapärane, ütleks. Kui muidu on kõik laupäeval-pühapäeval paksult rahvast täis, siis täna oli mass märgatavalt kõhetum; kõik jalgrattalaenutused olid täis rattaid ootavaid (või siis tagastamist ootavaid... seega mõne jalgratta laenutajat ootavaid kliente, kes tagastatavatele ratastele ruumi teeks) kliente; metroosse piilusin ka ikka huvi pärast korraks sisse ja nägin paksult umbes perrooni... Kõik asutused valmistusid uksi varem kinni panema, et koju saada... Ühesõnaga, harjumuspärane streigiaegne elu. Muuseas, ma sain siiski rõõmsa uudise, nüüd, kus mul on kohalik pangakaart, õnnestub mul ilmselt hakata ratast laenutama, üks euro päev... Võib-olla suisa ilma selle hädavajaliku magnetkaardita. Kui tore! Täna ma siiski ei hakanud katsetama, esiteks olin ma lühikese seelikuga ja teiseks, noh, teate küll, streigiaegne maapealne liiklus ei kõlba ikka kuhugile. Kui ma muidu jääks veel ellu rattaga kimades, siis praeguse topeltannuse autode, rataste, jalakäijate, rulatajate, rulluiskude, mootorrataste ja lapsevankrite juures kohe kindlasti mitte. Aga kõrva taha panin ma selle infi küll. Mõnel ilusal nädalavahetuse päeval pole midagi ägedamat, kui ratas haarata ja kaugematesse sihtpunktidesse actually maa peal suunduda.

See korteriüürijast tüdruk on muide ka väga tore. Selles mõttes, et mul tekkis tema vastu kohe usaldus ka, kui eile õhtul pangast saadeti konto seis sõnumiga ja ma nägin, et ta polnud isegi seda tšekki veel rahaks teinud. Hästi! Selles mõttes, et ega mul ju temaga mingit KORRALIKKU lepingut pole, on ainult suusõnaline jutt ja siis ühele paberilehele käsitsi kriipseldatud viierealine kiri, et ta on minu käest tšeki saanud ja see on meie juunikuu üüri eest, aga noh... Seejuures on veel paberi teisele küljele välja prinditud mingi kasutu sodipudi linnakaart. AGA siin on üleüldse nii kombeks ja mis siis ikka, kuna ta nii tohutult muretses näiteks sellepärast, et me võtmeid jumala eest ära ei kaotaks (vaksapaksune metalluks tuleks siis tervenisti välja vahetada, hinnaga 700 EUR kord) ja muud sellist, siis oli ka näha, et tal olid kõige ausamad kavatsused. Ja see tšeki mitte kasseerimine ainult kinnitas seda.

Muuseas, alates detsembrist hakkab meie ametlik aadress olema siis chez Zaz, 7, rue de Plichon, 75011, Paris (mõni teist ju VÕIKS mulle jõulukaardi saata näiteks :D Tahaks väga-väga saada kirja :) siia Pariisi koju). Teatavasti on Pariisi kortermajadel kaks varianti: A) on olemas gardien või siis uksehoidja, kes elab alumisel korrusel ja tegeleb aktiivselt kõikide sisselaskmisega, ise kirjade korteriomanikele isiklikult kättejagamisega ja koristamisega ning kellele tuleb aastavahetuseks teha kena kingitus ja temaga muidu hästi läbi saada või siis B) on eeskoridoris olemas postkastid, millel on korteriomaniku nimi peal ja post läheb nimelistesse postkastidesse. Zaz on selle tüdruku perekonnanimi. Korteri numbreid ei märgita Pariisis pea mitte iialgi ümbrikutele. Seega lihtsalt teile teadmiseks, et meie korteri number on 3. Vist :D

Hmm... ma vaatan, et see üksainumaski tehtud kooliettekanne on juba juurutanud minusse sisse kõige lahterdamise A-deks ja B-deks (C jäi siit nüüd puudu, appike. Hmm... C) võiks siinkohal olla näiteks üleüldse poste restante ehk nõudmiseni post, mis on üks huvitav prantslaste leiutis) ja rooma ja araabia numbriteks... Rääkige veel kultuuride aeglasest edasikandumisest. Päris kiiresti edeneb!

Aga ühe täisväärtusliku õhtu veetmiseks lähen ja teen ma nüüd endale toobi kohvi selle presstassiga, mis Triin mulle Eestist tõi (jess, juba nädal aega pole ma kohvi saamiseks pidanud niisama sulberdama ja läbustama) ning vaatan siis, kuidas kulgeb.

Hurraa.