Bordell

Alias streigipäev kaks:

Prantslastele meeldib igasuguse korralageduse peale öelda, et see on bordell. Olgu pealegi siis, Pariisis on praegu täielik bordellide bordell.

Hommikul rõõmustas meid tore uudis, et põhimõtteliselt metroo käib nii kord poole tunni jooksul (tavalise 10 x poole tunni jooksul asemel, aga midagi ikka) ning et siit läheb linna - küll teise vaksalisse, kui tavaliselt - ka õnneks lõpuks mõni rong. Läksime 13.08 rongi peale: Triin oma Eestist tulnud sõpradega kokku saama, mina igaks juhuks loengusse vaatama. Eelmine kord jäi jutt, et kui streik pole totaalne, siis loeng toimub.

Niisiis... minek ei olnudki kõige hullem. See võttis küll tapvalt aega - nii 1h 45 minutit ja vahepeale jäi kõvasti vantsimist ja ootamist, sest Gare de l'Estist ei saa kuidagi meie kooli viiva rongiliini peale, aga no see selleks. Rongid olid minnes ka tõepoolest viimseni täis, kõik olime nagu tallinna kilud kokku pressitud. Ja koolis selgus muidugi, et ma tõepoolest olin ainus loll, kes kohale ilmus. Täpsemalt öelda oli iga kooli koridori peal keskmiselt kaks eksinud ja segaduses näoga õpilast, kes ei teadnud, mida ette võtta ja kuhu minna. Klassiruumi uks oli lukus, sekretariaadid ka ja teisi õpilasi ka konkreetselt selle ukse taga ootamas ei olnud. Olgu, hääletasin lõppeks raamatukogu kasuks ja lugesin seal paar tundi. Kell pool viis kuulutati, et kuna transpordiga on pahasti, lähevad raamatukogutöötajad nüüd koju, hakake lõpetama.

Davai. Vot, ja siis algas alles tõeline bordell. Rääkisime Triinuga, et ma lähen linna, saame seal kokku ja tuleme koos koju. Aga tutkit ju. Noh, kuna kooli juures on metroo lõpp-peatus ja isegi kõige hullematel päevadel ei tule kohe esimesest peatusest terve rongitäis rahvast peale, polnud algus kõige hullem. Aga kui ma siis maha läksin ja tahtsin teise liini peale ümber istuda, sain ma rabanduse. Ma nimelt ei mahtunud isegi mitte perroonile, see oli täiesti absoluutselt üksteise küljes olevaid inimesi täis... Tegelikult peaksin ma olema aus ja ütlema, et ma isegi ei näinud perrooni, sest kõik viimsed kui koridorid, mis sinna viisid, olid inimesi nii paksult täis, et seal ei mahtunud isegi nina nuuskama. Mida ma tegin - loomulikult ronisin maa peale ja valmistusin selleks, et ma hakkan nüüd siis astuma; mis see 5-6 kilomeetrit siis ka ära pole??? Kuidagi läks aga nii, et kui ma (valest kohast loomulikult) üle tee silkasin, jäi otse minu ees seisma mingi linnaliinibuss, mille külje pealt ma lugesin, et see läheb Gare de l'Esti. No ma siis mõtlesin, et olgu pääle, see on linnale ikka lähemal - ja pealegi oleks äkki kõige nutikam koju tagasi minna...

Buss oli samuti paksult rahvast täis. Ma sõna otseses mõttes ei oleks sinna peale mahtunud... kui poleks olnud ühte kena noormeest, kes käed laiali ajas ja mu päriselt ka kaissu võttis. Niisiis... algas ülipikk teekond. Selles mõttes, et maa ei olnud pikk, aga 1) igal pool olid ummikud, sest alternatiivseid sõiduvahendeid oli ju kogu linn täis, rääkimata veel tipptunnist eksole 2) igas peatuses läks viis minutit aega, et bussisügavusest üks väljatahtja välja pääseks ning kümme pealetahtjat üritaks end peale pressida 3) mingi tola kolimisfirma sõiduk oli end bussirajale kolimise ajaks tulesid vilgutama pannud ning teda ei morjendanud, et buss sealt mööda ei mahtunud. Seisime oma veerand tundi ja andsime pasunat, bussijuht sõimas ja kutsus politseid tulutult (need ei jõudnud ka läbi ummiku kohale vaat) ning lõpuks, kui auto kolimise kraami täis sai, siis sõitis ta lihtsalt silmagi pilgutamata minema, kuhu tal tarvis. Niisiis... Lõpuks jõudsin vaksalisse ja otsustasin, et mul on Pariisist siiber. Tänuväärsel kombel hakkas kord tunnis käiv rong just kodu poole ka sõitma. Oli täis, mis ta oli - trügisin peale. Ja kõigest kaks tundi ja nelikümmend minutit peale koolist tulema hakkamist ja pidevalt liikumist jõudsin ma purunäljasena koju. Kümnendi suurim streik tõepoolest.

Eriti huvitav on see, et homme kell 9 peaks mul olema Hiina loeng... Ja see õppejõud kinnitas, et see toimub, olgu streik või mitte. Hmm... minema peaks hakkama... kella kuue paiku. Vau!

Bordellide bordell.

POSTSCRIPTUM: Takkajärge selgub õhtusöögi kõrvale telekast uudiseid kuulates ja RATP koduleheküljelt metroode aegu vaadates, et kogu ülalpool kirjeldatu on ilge vedamise tunnus. SEST liin 13, millega ma koolis käin, käib actually üks rong 45 minuti takka (mina ootasin nii minnes kui tulles vast 10 minutit); see rong, mille peale ma tahtsin istuda ja mis oli nii täis, et perrooninigi ei jõudnud - see käib üks poole tunni takka, nii et pole ime, et ma sinna peale ei saanud; bussid käivad 30% ning üleüldse on Pariisi peale kokku hetkel 300km jagu ummikuid. Ning lõppude lõpuks vedas veel ilgelt, sest kaks minutit tagasi saabus õppejõult mail, et ta ei jõua ise ka hommikul kooli üheksaks :D Juhhuuu.