Njaa... Siinkohal räägib tõeline kohvinarkomaan. Urr... Ehk siis, sõltlane nagu ma olen, sundis mingi teadmata uid mind kell pool kaksteist öösel jooma ära suurt toobitäit kanget kohvi ning... Noh, praegu on kell kolmveerand neli ja see peaks juba iseenesest midagi ütlema, eksole. Noh, ja lesisin ma siin siis, vahtisin lakke, kuulasin vihma ladistamist katusel ja juurdlesin, mis mulle kohvi juures lõppeks nii väga meeldib.
Kui ma pisike olin, ei joonud ma üldse kohvi. Päriselt ka, absoluutselt ei maitsenud. Minu mäletamist mööda meeldis isegi Krässule kohvi palju rohkem kui mulle. Nooojah... Ning seda ma ka ei mäleta, millal muutus tuli või millal ma seda jooma hakkasin. Keskkooli ajaks olin ma juba igatahes kohvisõltuvuse üsna sügaval kujul välja arendanud. Mulle meenuvad loendamatud eksamid ja üleval passitud ööd... Muidugi, ei saa salata, millegipärast tundub kõige markantsemana ja ekstreemsemana lõpueksam muusikaajaloos. Noh, tasus muidugi pingutamist ka, lennu parim eksamitulemus, aga nooojah... ma arvan ka, et ma pingutasin selle nimel ROPPU moodi. Isegi enda meelest liiga palju. Ja otse loomulikult oli minu ustavaks kaaslaseks sellel teel kohvi. Pottide kaupa.
Leevendav asjaolu on ehk see, et ma joon oma kohvi kõigega... Lisanditest, st. Päris kuute teelusikatäit suhkrut ma sinna sisse siiski ei pane, nagu näiteks Lola tegi, aga kaks suhkrut (kolm, kui tegu on pruuni suhkruga) ja piisavalt koort on hädatarvilik. OLI hädatarvilik. Ning sellist kohvi võisin ma teinekord sisse lürpida kuus kuni kaheksa kruusitäit. Erinevatel põhjustel - küll oli vaja aega surnuks lüüa ja EKA kohvikus tundide kaupa kohvitada; küll pidin ma midagi kokku kirjutama ja kell oli palju... Küll ei osanud ma lihtsalt ilma midagi lürpimata arvuti taga istuda. Kohvi joomine on ju ka tegevus! Siiamaani ei oska ma tegelikult lugeda või arvutit passida, ilma et mul kauss mingi närimispoolisega või tass kohviga käepärast poleks. Aga teema jätkuna, kui ma siin nüüd mainisin, et ma joon kohvi kõigega, siis kaneel ei tee ka paha jah :P ja kasvõi pähklipuru või kakao või jumal teab mis muu asi, mida tänapäeval kohvi sisse panna pakutakse. Vahukoorega ainult ei meeldi...
Hmm... siis avastasin ma türgi kohvi. Kardemoniga. Nämmmmmm! Maailma parim! Kuigi paradoksaalsel kombel peetakse seda naiste jaoks liiga kangeks ja üleüldse näen ma selle jaoks vist liiga malbe välja, sest iga jumala kord asetatakse see mingi minuga samas lauas oleva mehe ette. Kui ärritav. Igatahes, noh, idamaades peetakse ühte juba tõeliseks energiadoosiks. Minu rekord vist ühe õhtuga oli kolm türgi kohvi järjest. Nojah, siis lähenesin ma ka tõelisele kohvimürgitusele, süda tagus ja käed värisesid ja muutusid jäätükkideks. Mhmh, päris kange kraam on see tõesti, aga meenutagem ka, et reisil olles ei ole mul niikuinii aega korralikult magada, mis tähendab, et energiat on tarvis ka. Pealegi ma armastan türgi kohvi. Õigem oleks öelda jumaldan. Kahju, et seda väljaspool Egiptust, Türgit ja mõningaid väga harvu baare hästi valmistatuna saab.
Noh, ja nüüd... Vahepeal veetsin ma kaks kuud üsna vähe kohvi juues. Puhtpraktilisel põhjusel - normaalset kohvi saab siin kohvikutes, aga kodus kohviaparaate prantslastel üldiselt pole. Ja mina elan otse loomulikult ühes sellises majas. Presstasse ega -kanne nad ka ei tunnista. Niisiis jõin ma terve septembri ja oktoobri otsa (ja pool novembrit takkapihta) tuukritega kohvi - ehk siis kohvipuru otse vette, lootuses, et see varsti põhja vajub ja väga palju ei sega. Aga KURAT küll, prantsuse vesi ei kõlba kuhugi, sest kui Eestis puru tõepoolest korralikult vajuski põhja, siis võite seitse korda arvata, kas ta siin ka normaalselt käitus? EI, muidugi mitte. Seega oli kaks ja pool kuud mu kohvijoomine üks tõeline sulberdamine ja läbu, mistõttu jõin ma ka märkimisväärselt vähem kohvi kui muidu. Normaalses kohvikus maksab tass kohvi mingi 4 EURi eksole, katsu sa seal juua kaheksa tassi päevas. St. Denis's saab küll 80 sendiga suurepärase kohvi, aga IFU kohvi jälle sellele vastukaaluks ei kõlba aia tahagi valada. Kusjuures, selle kahe ja poole kuu jooksul tundsin ma eriti teravalt kohvi suurepäraseid mõjusid: näiteks hommikul kooli minnes, kui ma olin end vara maast lahti saanud ning pea oli uimane otsas, haarasin ma tee pealt saiapoest tassi kohvi kaasa. Kui see oli tavaline café au lait, siis see isegi nii väga ei mõjunud... See on lihtsalt maitsev... Aga jah, piimakohvi nad teevad siinkandis juba lahja. See, mida nad tavalise kohvi all silmas peavad, on aga päris nagu espresso juba. Ja ossa, kui ma ühel päeval pidin kurbusega tõdema, et neil on piim otsa saanud... ning nõustusin tavalise kohviga, siis oli see alles tunne...
Sõna otseses mõttes astusin ma mööda puiesteed, ilm oli hall ja pea oli väsinud, kott oli raske ja kuidagi ei viitsinud justkui ennast kiiremini liigutada, olgugi, et ma kippusin väga punktuaalselt kooli jõudma - ja ma eelistan teatavasti pigem varakult saabuda. Kui esimene sõõm kurgust alla jõudis voolata, siis muutus elu kohe märkimisväärselt etemaks. Esiteks ei tundunud ilm enam nii hall, sest ma hakkasin täheldama väga kirjusid puulehti. Pea ka enam nii uimane ei olnud. Teise sõõmu peale suutsin ma actually tähele panna teisi inimesi, kes mööda sedasama puiesteed oma koolide poole kiirustasid. Ja kuskilt kostvat muusikat. Siis veel lonks ja ma tundsin juba, et mul on piisavalt energiat, et üle tee joosta. Noh, ja kooli juurde jõudes olin ma kraps nagu muiste. Vot nii. Ühesõnaga, olgugi, et suurema osa ajast lürbin ma kohvi täiesti mõttetult kõrvaltegevusena, selgub, et sellel on siiski märgatav mõju minu füüsilisele olemusele... Nagu näha ka sellest, et ma üleüldse praegu siin seda sissekannet kirjutan... Kell on neli null viis hommikul. Ja teinekord ma tahaksin, et ma ei jooks nii palju kohvi. Aga suurema osa ajast on see siiski üks fantastiliselt hea jook. Mhmh, see tõepoolest ka maitseb mulle lisaks sellele, et teda on lihtsalt mugav lürpida kogu aeg. AGA... praegu meeldiks mulle, kui ma poleks seda kuramuse toobitäit joonud :D Aa, just for the record, nüüd on asi muutunud jälle, sest nädal aega tagasi saabus Triin Eestist tagasi ja ma tellisin ta käest presstassi. Nimelt selles on asi ja just sellest ma ka oma vägeva õhtukohvi jõingi.
Shhh... Aga eks ma siis nüüd vahin jälle helendavaid aknaruute ja kuulan seda vihma sabistamist edasi. Kunagi ikka uni tuleb ehk. Ja kui ei tulegi, siis homme saab kaua magada... Teoreetiliselt vähemalt.
Muide, minu parasiitsõnad, mida loendur mu blogist kõige rohkem leidis, on "siis" ning "ja". Kolmas sõna oli veel, aga see ei tule praegu meelde. Eks ma katsu edaspidi sõnakordusi vältida.
Aga ilusat päeva teile kõigile, kes te seda oma hommikukohvi kõrvale lugesite. Homme ma enam nii hilja nii palju nii kanget kohvi ei joo.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar