Pidasin loomulikult silmas Prantsusmaa pinnal viibitud aega. Noh, ei, igatahes, praegu on meel hästi rõõmus ja väga vinge on olla. Saime nimelt tehtud (ja kaelast ära) selle Bordeaux ettekande. Ja ega tegelikult see polnudki midagi hullu, ma lihtsalt ei suutnud ennast kuidagi kätte võtta... Täna hommikul panin kella kolmveerand seitsmeks tirisema, et korralikult ette valmistada. Arvake seitse korda, kas ma tõusin ka või? Tegelikult läks nii, et ma sõna otseses mõttes tormasin voodist bussi peale... Siis läksin juba teist korda saiapoe õnneks - st vaatasin, et buss just läks ära, et ma astun siis saiakast läbi ja võtan ühe õunatasku, sest hommikust ei jõudnud süüa... Võtsin siis selle õunatasku ja poest välja astudes vaatasin, et kurat, buss JUST läks ära. Ehk siis esimene buss oli vale number. Nojah... Siis helistas Fanny, et ta jääb pool tundi hiljaks - jäi kolmveerand. Mina ise jäin pool tundi, sest ummikud olid ka. Siis selgus, et ta arvas, et ta saatis mulle sissejuhatuse teksti, mida mina rääkima pidin, aga tegelikult ei olnud saatnud. Ja lõppkokkuvõttes kukkus välja nii, et mina pidin rääkima suurema osa teksti ja tema, kes ta oli selle küll suuremalt jaolt kirjutanud, tema siis niisama seisis ja naeratas ja seletas minu jutu vahepeale midagi. Brr... ja siis tegid loomulikult meie ees mingid tüübid kolmekesti superhead ettekanned Lille'ist, mis ajas mu natuke närvi, nii et ma kohe kukkusin keelt väänama alguses. AGA... peale esimest ebaõnnestunud laused läks siiski kõik suurepäraselt ilusasti ja lõpuks kõnelesime me päris pikalt ning mind kiideti mu prantsuse keele pärast taevani, mis on muidugi väga teretulnud nähtus.
MUIDE, mis on eriti tore, on see, et kui ma siis pärast loengut läksin õppejõu juurde murega... et seitsmendal jaanuaril on eksam, aga ma ei jõua selleks ajaks kodust tagasi, siis ta vaatas mulle rõõmsalt otsa ja ütles, et noh, heakene küll, kui sa nii hästi ettekannet oskad teha, eks ma siis vabastan su sellest eksamist, see pole sulle niikuinii raske. Voilà. Nii et ma ei pea otse India lennukilt ümber istuma Pariisi lennuki peale. Juhhuuuuu. Teise aine eksam on muidugi järgmisel päeval, ega ma eriti palju kauemaks ikka koju ei saa jääda, aga nii üldiselt seegi hea, kas pole? Ja igatathes ostan ma õhtul lennupiletid ära, ma enne ei tahtnud seda igaks juhuks teha, kui ma pole õppejõuga rääkinud.
Noh jah, aga vihastavad uudised tulevad järgmiseks. Ikka see kuradi streik. IFUs jäävad kolmapäevast järgmise teisipäevani loengud ära, sest vahepeale mahub kohe palju neid kuradi streike. Esiteks siis, esiteks hakkab kogu transpordi streik homme õhtust ja pidi väidetavalt lõppema neljapäeva õhtul, aga tegelikult kui üldse lõppeb, siis lõppeb laupäeva hommikul, et inimesed vähemalt nädalavahetuselgi liikuda saaks. KUI ta siiski lõppeb. Olgu, aga siis esmaspäevast algab mingi õppejõudude ja koolide kaadritöötajate streik, ma ei saanudki aru, kas nendesamade koolireformide vastu või mille vastu täpselt, aga esmaspäev-teisipäev on nende streik. Kuradi närvi ajav. Selles mõttes, et esiteks olen ma juba väljas sellest east, kus koolis ärajäänud tunnid mingit erilist eufooriat tekitaksid - actually tulin ma siia ju siiski õppima, eksole, mitte lakke vahtima. Teiseks on kõige närvi ajavam see, et ma elan (endiselt kahjuks) kuskil urkas 20km kaugusel Pariisist ja streigipäeval ma just ei hakka hommikul Pariisi poole astuma, eksole! Vanasti küll Tuglase kirjanduslike meenutuste järgi seda tehti, aga isegi toona elasid kunstnikud Pariisi südamest umbes 8km kaugusel, nii et neil õnnestus suurima hädaga jah edasi-tagasi ära käia. Aga 40km päevas vantsida... See tähendab, et halvemal juhul tuleb homsest õhtust kuni pühapäevani siin passida - vähemalt ümberkaudsed külad läbi jalutada ja muidugi raamatuid lugeda kõvasti. Mis kõige iroonilisem, on see, et Triinule tulevad kursaõed külla ülehomme nädalaks. Ma täitsa tahaks teada, mis neist saab, kui mitte miski ei liigu. Ai-ai-ai, valisid ka vale nädalavahetuse. Fanny kommenteeris seda lõbusalt, et nojah, kui nad nädalaks jäävad, siis nad ju võivad esmaspäeval Pariisi näha :D Karm. Urr... Oleks siis juba seal Père Lachaise'i juures, saaks ka jala linnas ringi käia. Aga ma vean kihla, et nii kui me sinna kolime, siis lõppevad kõik viimsed kui streigid. Igatahes praegu raadio pasundab kogu aeg, millised liinid käivad ja millised üldse ei käi... Tähendab siis, et ka need, mis käivad, neil käib üks rong kümnest, eksole, nii et ei ole siin rõõmustavat midagi.
Ma pakun välja, et kõik see vist on põhjustatud riigi pankrotis olekust. Nii poole kõrvaga uudiseid kuulanuna panin ma kaks ja kolm omavoliliselt kokku. Ega ma kindel ei või olla muidugi. Üleüldse on naljakas, vanasti ei meeldinud Chirac ka kellelegi, aga nüüd sõnas üks professor väga tundeliselt: "Oli see Chirac, mis ta oli, aga vähemalt ei olnud ta vulgaarne nagu Sarkozy". Nii et toda siin ei salli enam keegi silmaotsaski. Väga huvitav...
Olgu pealegi, mul nüüd valmisid makaronid munaga... Huvitav, kas asi on selles, et ma tegin neid pannkoogipanniga (Steph viskas ju vana ära ja uut pole ostnud), aga kui ma nad pannile kallasin, siis nad jäidki ühte tükki ja alt siledaks nagu pannkook. Väga salapärane...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar