Oh jah, südaöised seiklused. Mis päädisid peaaegu tehtud veaga.
Noh, ühesõnaga, leidsime netist absoluutselt värske, just üles pandud utoopilise kuulutuse, kus üüriti suurt, ilusat, korras, möbleeritud korterit otse Jumalaema kiriku taga... kõigest 650 euro eest kuus. Ile de St Louis - Pariisi üks kõige kallim rajoon. Vana aadlike linnaresidentside piirkond. Ja maksab vähem, kui meie siin, äärelinnas oma Stephane'ile maksame. Võrratu, kas pole??? Võtsin meiliaadressi, lisasin naise MSNi ja hakkasime vestlema. Meie olime esimesed, kes küsisid, sest ta oli selle just üles pannud... liiatigi olime ainsad, kes MSNis rääkisid ja otse nö vahetuma kontakti lõid. Aga meie rääkimise ajal sai ta juba 15 teist meili, kes kõik sedasama korterit küsisid.
Olgu. Nad olid kaks juuratudengit (väidetavalt), kes kolisid Toulouse'i ja tahavad korterit Pariisis selleks perioodiks välja üürida, et see neil tagasi tulles ka alles oleks. Küsimus ainult selles, et miks nad tahavad välja üürida korterit, mille eest nad saaks ka 2000 eurot kuus vabalt, küsides selle eest kõigest 650 eurot.
Tingimus: võtavad esimese, kes neile meeldib, aga see peab minema Toulouse'i ja maksma kohe ära kaks kuud ettemaksu pluss ühe kuu üüri, kokku umbes 2000 EUR. Sealsamas kirjutataks alla lepingule (sealhulgas pole see mitte juriidiline leping omanikuga, sest nemad on üürnikud, meie oleksime allüürnikud), saaks võtmed ja jalutaks Pariisi tagasi ning võiks kasvõi kohe sisse kolida, kuigi üüri hakkaks maksma alles detsembri algusest.
Jutt oli päris kena, broneerisin parajasti isegi rongipileteid, aga siis hakkasime ikka vaikselt kahtlema. Kuidagi liiga ilus, et tõsi olla. Mida ma, kurat, teen, kui ma tulen sealt tagasi, võtmed pihus ja 2000 eurot vaesemana, aga see ei funka? Seal elab keegi teine, korteri päris omanik, või võtmed ei keera, või ilmub kohale päris korteriomanik, kes ei tea allüürnikest midagi jne jne jne.
Küsisime, et maksaks õige ühe kuu ettemaksu ära ja sõlmiks lepingu, siis maksame ülejäänu, kui näeme, et kõik korras on. Sellepeale tütarlaps vihastas end siniseks, ütles, et ega tulnud inimesi oma korterisse lunima, kui meile ei meeldi, ärgu võtku.
Me siis arutasime natuke omavahel, mõtlesime, et kurat, kahtlane ikka, eestlase kaine mõistus ja nii... Ütlesime, et ei, et ma ei sõida esiteks 200 euro eest homme hommikul kell 8 teise Prantsusmaa otsa, et talle 2000 eurot niisama pihu peale anda eksole. Et kui ta pole nõus sellega, et me maksame ettemaksu ja pärast korteri nägemist ülejäänud osa, siis ei aitäh.
Vihastas. Õiendas. Kuulutas, et leidis kahe minuti jooksul järgmise tahtja, kes tuleb talle homme maksma. [Jee, right, tõepoolest leidis ta öösel kell 2.12 kohe kahe minuti jooksul inimese, kes istub ka hommikul 8-se TGV peale ja kihutab viis ja pool tundi Toulouse'i sõita. No jeeeeeeeeeeeeee right tõesti.] Mina soovisin õnne talle sellel puhul.
Ütles, et olgu, me ikka meeldime talle. Andku ma talle tšekk kogu summale, ta ei kasseeri seda enne sisse, kui me pole Pariisi ja korterisse jõudnud ning näinud, et kõik on nagu lubatud :D Heheeeee... Loogikaviga on siin ju: esiteks, kuidas mina tean, millal ta selle sisse kasseerib, kui ma talle juba tšeki olen andnud. Nimelt ta ei tahtnud tavalist tšekki, vaid pangas sertifitseeritud tšekki, mis tähendab, et pank võtab minu arvelt kohe raha endale ja väljastab mulle juba ettemakstud tšeki, mille ma peaksin siis omakorda neile andma ja nemad saaksid oma raha kätte pangalt, mitte minu kontolt. Kui ma annaksin neile päris oma tšeki, siis ei saaks nad raha sellelt päris kohe kätte ja ma võiksin väljamakse peatada :) Teiseks on veel ka see, et tegelikult on homme pangad kinni ja tema nõutud panga tšekki ei saaks ma talle isegi mitte anda, rääkimata sellest, et mu prantsuse kontol ei vedele lihtsalt niisama 2000 eurot eksole. Ja rahade sinna kantimine laupäeva hommikul enne kaheksat oleks ka päris huvitav ülesanne olnud :D Katsuge, kas mõni pangaautomaat annab teile üle 300 euro korraga kätte? Vat ei anna. Ja ega ükski rahvusvaheline ülekanne ka alla paari päeva kohale ei ilmu. Aga noh, seda kõike ei hakanud ma talle seletama loomulikult. Lihtsalt naersime natukene Triinuga selle üle, kuidas ta silmnähtavalt järjest närvilisemaks muutus.
Böö... arutasime veel siis Triinuga omavahel, aga enne kui me polnud kolme minutitki nõu pidada saanud, hakkas ta meid ilgelt taga utsitama, et noh, jah või ei siis, öelge juba ruttu, aga et ega tema ju kedagi ei sunni... mis päädis sellega, et ta siis ise ütles, et kui te nii kahtlete, siis aidaa...
Veel mõningate tagantutsitavate fraaside järel hakkas ta sõimlema nagu voorimees, käskis meil lennukile istuda ja oma kodumaale tagasi kolida, kui me lollid välismaalased prantslastest midagi ei pea ja neid ei usalda ja taratatatatataaa, et me oleme ikka parajad sitakotid küll jne jne jne. Päris ebatsensuurseks läks lõpuks asi.
Niisiis... ma küll olin juba valmis kell 8 rongi peale istuma tõesti mingi hetk alguses, aga mulle näib, et läks päris hästi siiski... ja alguses kena jutuga juuraõpilastest said eriliselt inetut sõimu pilduvad noored tänavakaagid. Bumm-bumm. Aga vaadake, asi kestis õhtul kella poole kümnest kuni kella poole kolmeni, nii et päris haarav seiklus igatahes... Ja mina veel juurdlesin, kuidas tänast õhtut sisustada :D
Aga ilus oleks see ikkagi olnud :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar