Üks pentsik jäätisesöömine Havannas

Kes on näinud väga sümpaatset Kuuba filmi nimega "Fresa y Chocolate" ("Maasikas ja šokolaad"), see teab, et film algab ja lõpeb jäätisekohvikus nimega Coppelia. See Coppelia on üsna mu kodu juures ja ma olen sealt iga jumala päev tantsukooli minnes mööda käinud. Iga kord olen mõelnud ka, et tahaks seal ühekorra ära käia ning ühe topsitäie maasika- ja šokolaadijäätist süüa. Samas on see tundunud äärmiselt keerulise ettevõtmisena, sest pargiveerel on järjekordi enam kui üks ja ma pole täpselt aru saanud, kuidas kogu see süsteem toimib. Täna võtsin siis viimase hispaania keele tunni puhul õpetajal natist kinni ja ütlesin, et nüüd teeme nii, et ma kutsun su jäätist sööma. Lähme!

Mõeldud, tehtud. Jõudsime sinna... Kohvik on keset parki ja igal pargi keskele viival teerajal on järjekord, kusjuures järjekorra otsas on silt, mis maitsega jäätist sealt parajasti saab. Või siis ei ole ka, mõnikord nad ei viitsi sinna midagi kirjutada (või siis pole üldse jäätist, üks kahest). Selgub, et järjekordi on umbes kuus, pluss kahe väikese kioski järjekorrad ja CUCides maksvate klientide järjekord... Meie valisime kõige lühema, sellise järtsu, kus ei olnud ühtegi sõna selle kohta, mis jäätist sealt saab. Õpetaja väitis, et varemalt olla neil olnud 24 eri maitsega jäätist, nii et ju ikka mingi valik on. OK... Tegime järjekorda asudes läbi tseremoonia "la ultima, por favor" ja jäime ootama. Kuna me läksime kohale kohviku avamise ajaks, siis saime õnneks kohe esimese külastajate lainega sisse, mis on hästi - mul oli aeg pisut piiratud, sest pidin tantsutundi edasi minema.

Kui kohvikuuksed avati, tormas rahvamass paisu tagant pääsenud lainena laudade poole. Õnneks kohti jagus, meie istusime lauda sektoris C2 ja siis algas kõige naljakam jäätisesöömine mu elus. Esimese hooga istusin ma sinna, kuhu õpetaja näitas, ühe vingus näoga ja peent badge'i kandva naise vastu neljasesse lauda. Ootasime. Kõigile toodi klaas vett. Ootasime edasi... Kuna midagi ei toimunud, keegi ei olnud tellimust võtma tulnud ja täna oli üks viimaste nädalate haruldasi päikeselisi päevi, tahtsin ma mõningase mõtlemise järel teise lauda ümber asuda - päikese kätte ja nii. Ütlesin õpetajale, tema vaatas mulle kahtlevalt otsa ja ütles, et ei saa... Mina ei saanud aru, miks, tühje laudu oli küll. Tema vastu, et ei, ettekandjad pole nõus. Mina polnud jälle sellega nõus, aga õpetaja ei liigutanud end millimeetritki ja no ma ei hakanud vaidlema... Küll aga oli sama mõte tulnud veel paarile naisele... Nad olid alguses istunud võõrastega ühte lauda, sest ühtegi istekohta pole siin ju raisata ja ei ole siin midagi nii, et lähed oma sõpruskonnaga välja ja okupeerid terve laua. Kõik tulid järjekorrast suure jooksuga kohvikusse ja istusid maha kui viisakad inimesed kunagi - järjest, mitte seltskonniti. Täiesti võõrad täiesti võõrastega ühte lauda ja nii... Kusjuures väikestesse, tavalistesse neljastesse laudadesse! Ei olnud nii, et kohvikus oleks olnud lihtsalt ainult kaks pikka Oktoberfesti lauda ja muud valikut ei olnud...

Novat, aga kuna tühje laudu oli veel, siis otsustasid ühed alguses võõraste juurde istunud naised ka mingil hetkel eraldi lauda minna. Ja ossamüristus, kus siis ettekandja neid sõimama kukkus! "Mis mõttes te tahate kolida, kuidas mina pean aru saama, kes kus on? Ja mis teil siin lauas häda on? Ei, kui jäätist tahate, istute sinna, kus olite, punkt!"

Naised läksid vaguralt vanasse lauda tagasi, minul enam ei olnud tahtmist ümber istuda.

Muidu ettekandja oli seal kohvikus päriselt ainult ettekandja... Ei mingit küsimust, et mida ja kui palju te tahate. Tema lihtsalt hõigas üle kohviku, et meil on täna ainult šokolaadi-pralinee jäätist ja kõik saavad seda, sööte või ei söö. Sejärel hakkas ta pikemalt ootamata kõigile ühesuguseid portsjoneid ette kandma. Personaliseeritud teeninduse erakordse märgina andis ta kõikidele nende portsjonit serveerides siiski võimaluse öelda, et tahad teist portsjonit veel (1 portsjon - 5 palli, 2 portsjonit - 10 palli). Minul läksid selle küsimuse peale silmad suureks kui tõllarattad, aga veel suuremaks läksid need siis, kui selgus, et suurem osa kohvikus olnud inimesi võttiski kohe alustuseks kümme palli jäätist... Neile siin meeldib jäätis ilmselgelt üliväga. (Olgu veel mainitud, et täiesti tüüpilisel kombel said need, kes olid järjekorras kõige esimesed, oma portsjonid kõige viimasena).

Saime siis oma portsjonid kätte, edasi oli õpetajal kiire-kiire. Söö nüüd ruttu, laps. Tahad ikka teist portsjonit veel? Ei? Siis lähme? Mina vaatasin kella - ei taha veel, mul on kakskümmend minutit aega, ma ei saa ilma oma partnerita tantsukooli sisse, istume parem siin. Õpetaja vastu: "Eiei, lähme, nad hakkavad laudu koristama. Ega see siin pole mingi restoran, siin saad õiendada, kui niisama istud!" Ja tõsi ta oli... Pea kõik olid oma portsjonid juba lõpetanud ja minema tormanud, enne lauavahetajaid sõimanud ettekandja tuli aga, lapp näpus, otsustaval sammul meie poole. Põgenesime... Siin käib kõik ettekandjate suva järgi, nad ei ole veel tuttavad asjaoluga, et kapitalistlikus maailmas on klient kuningas.

Aga noh, kapitalismist ei maksa muidugi ka rääkida... Arve kahe inimese viiepalliliste jäätiseportsjonite eest Havanna kõige kuulsamas jäätisekohvikus oli 10 kohalikku peesot, ehk siis umbes 0,40 eurot... 

Hästi. Aga varsti saab koju!

M.

Teistmoodi maailm ehk sellest, kuidas ma Kuuba viisat pikendamas käisin

Sellest ma ei olegi veel rääkinud, kuidas ma viisat käisin pikendamas. See oli vist eelmisel... kolmapäeval äkki. Aga see oli üks eriline kogemus, sest migratsiooniametis täheldasin ma nimelt jälle, et kuubalased on tegelikult hästi abivalmid ja ülimalt toredad. Kogusin ükspäev oma paberiportsu kokku, käisin maksin pangas raha ära ja läksin siis migratsiooniametisse. Mingil põhjusel arvasin ma naiivselt, et näitan seal paberid ette ja kuna mul on ju kõik olemas ja see pidavat kõikide väidete kohaselt käima hästi lihtsalt, no et siis läheb mul sellega nii umbes pool tundi. Haa-haa. Takkajärgi ei saa ma isegi aru, kuidas ma sain nii sinisilmne olla...

Jõuan siis kohale. Maja on paksult rahvast täis. Ühtegi järjekorramasinat ei paista. Seisan üsna nõutult nii umbes kolmekümne kuubalase vahel, kuni üks vormis mees mu maja taha käsutab. Ülla-ülla... Maja taga on suur hoov, veel paksemalt rahvast täis. Mitte ühteainsamatki välismaalast ei paista. Ja ikka ei ole ühtegi järjekorramasinat, aga vaatluste põhjal jõuan järeldusele, et tegemist on kahe eraldi järjekorraga... Nii umbes 50 inimest ootab mingi aknakese taga ja veel umbes 25 suure sinise ukse taga... Asun aknajärjekorda. Pärast mõningast ootamist lubatakse mul oma küsimus aknast sisse poetada ja sealt öeldakse mulle täpselt järgmist: "La ultima para los extranjeros!" Okeeeeeiii... Ma ei jaga kohe matsu ära, vahin nõutult ringi, aga siis tuleb õnneks üks triibulise kleidiga naine, kes pasundab nii kõvasti, kui torust tuleb: "La ultimaaaaaaaa para los extranjeros, por favor!" Noja siis üks onu tõstis näppu, kõik vaatasid üksteisele otsa, noogutasid ja tädi istus maha. Hakkas vaikselt koitma... Läksin triibulise kleidiga tädi juurde, ütlesin, et mina olen nüüd tema järel ja istusin ka ootama. Ta hindas olukorda kohe algusest peale väga õigesti ja pani esimese kahe sekundiga kõrva taha, et ega ma millestki aru ei saa... Järgmisele tulijale näitas juba tema mind näpuga ja ütles, et see kahvanägu on viimane...

Möödus 20 minutit. Järjekord muudkui kasvas, aga minu eest ei saanud mitte ükski uksest sisse. Ootasin veel... Midagi ei juhtunud, kohe mitte üksainumaski inimene ei edenenud. Lõpuks jõudis kätte minu tantsutunni aeg. Tantsukool on õnneks kohe migratsiooniameti kõrval... Noja ma siis lihtsalt tõusin ühel hetkel püsti ja ütlesin triibulise kleidiga tädile, et ma enam ei saa oodata, mina lähen nüüd minema. Mõtlesin, et proovin pärast uuesti, äkki siis on järts lühem. Noja büroo pidi olema sel päeval lahti seitsmeni õhtul.

Kaks tundi hiljem astusin jälle migratsiooniameti hoovi peale. Ja üllatus-üllatus: kõik inimesed olid endiselt seal, kaasa arvatud triibulise kleidiga naine ja minu taga olnud tüdruk. Kes mõlemad tundsid mu kohe ära, nentisid vaid, et ahaa, sa tulid tagasi, ning võtsid mu uuesti järjekorras enda vahele. Ilma igasuguste ametlike järjekorranumbrite ja ilma mossitamata, eks! Mitte kumbki ei näidanud kuidagi välja, et see oleks neid kuidagi seganud... Ja kui lõpuks järg minuni jõudis ja mingi täiesti suvaline onkel tahtis minust ette trügida, tegi triibulise kleidiga tädi talle uut ja vana... Et mis sa, juhmard, õige mõtled, see tüdruk oli algusest saadik minu järel, nüüd on tema kord, sina kobi õue ja oota edasi... Nii äge oli :). Tema ja minu järel olnud tüdruk - nad päriselt päästsid mu veel umbes kahetunnisest ootamisest... Ega ma tegelt olin valmis minema järjekorra lõppu, ma lihtsalt ei jõudnud veel küsida, kes viimane on - triibulise kleidiga tädi jõudis enne hõigata, et oo, sa oled tagasi... Ja edasi ei pidanud ma järjekorda tagasipääsemiseks ka ise midagi tegema, triibulise kleidiga tädi ise haaras ohjad ja teatas varem minu järel olnud tüdrukule, et nüüd on tema ka enne sind... Ja nii oligi! Too noogutas ja ülejäänutel ei olnud midagi öelda, järjekorra lõpus olijad küll põrnitsesid mind kerge antipaatiaga, aga keegi ei kobisenud...

Õnneks hakkas järts üsna pea pärast mu tagasijõudmist liikuma ka... Millalgi sain siis uksest sisse ühe tädi juurde, kes tekitas väikese pseudoprobleemi asjaolust, et mu kindlustus on tähtajatu ja tema kohe kuidagi ei tahtnud sellega nõus olla. Raius mulle kui rauda, et temal on vaja kirjutada, mis kuupäevani mu kindlustus kehtib, ta ei saa ju märkida, et kogu aeg. Hea küll, tore on, et ma enne äratulekut intranetist igasuguseid sertifikaate kohe kamaluga välja printisin. Olin lihtsalt huupi ja igaks juhuks printinud ka ühe mingi muu papri, mis ütles, et mul on töökoht ja see on alles ka pärast reisi lõppu. Tädi ilmselgelt ei saanud paberil olevast jutust midagi aru, aga nii kui kuupäeva nägi, oli igavesti rahul. Edasi oli tal aga vaja kindlustuse numbrit - ja kuna see paber, mille ma talle lõpuks ette andsin, ei olnud ju tegelikult kindlustus, siis sellist asja seal ka loomulikult ei olnud (ega tegelt poleks olnud ka kindlustustõendil, aga no see selleks). Ainus potentsiaalne number tollel teisel sertifikaadil oli allakirjutanud isiku kabinetinumber :D :D :D. Tüdruk kirjutas siis selle oma annaalidesse kindlustusnumbri kohale, andis kõik paberid mulle tagasi, saatis mu aknajärjekorda ja mingil hetkel sain ma oma passi värske viisaga sealt aknast tagasi... Juppiiiii... Läks tõesti valutult, aga aega võttis see ikka kogu pärastlõuna.

Kõige rohkem avaldas mulle aga ikkagi muljet kuubalaste suhtumine... Ma ise oleks küll nägusid teinud ja suurima tõenäosusega ka öelnud, et nii ei lähe, et ma olen tunde järjekorras ja siis tuleb keegi, kes ütleb, et tema tegelt käis ja pani end varem järjekorda ja on nüüd seega minust eespool... Eriti kui ametlikke järjekorranumbreid ei ole ja inimesed istuvad lihtsalt tundeelavas järjekorras...

Ei, peab ikka ise ka kenam olema!

M. 

Havanna lohe ja pilte ka

Mul on jälle kopp ees. Nüüd ei ole meil kodus üldse vett. Varemalt ikka külma vett sai ja vahepeal töötas boiler ka kolm päeva, nii et siis oli puhta lust ja lillepidu... Aga nüüd käib vesi täitsa oma tahtmist mööda. Mitu korda päevas muudkui tuleb ja läheb ja tuleb ja läheb. Ma hakkan selle mitu korda mainitud hirmsa raamatu vetsukesksuse osas juba kergelt leebuma, sest selle majandusega on siin Kuubal ikka tõsiselt kehvasti ja seetõttu muutub see teema  ka minu mõttes tahes-tahtmata järjest olulisemaks. Vetsus käimine nõuab neil päevil nimelt pikemat etteplaanitsemist, sest, ausõna, eriti nõme on käia vetsus ja avastada, et vett JÄLLE ei ole. Sellisel juhul tuleb meil kodus majaperenaisele vetsust lahkumisest teada anda... Tema siis läheb toob kuskilt tsisternist ämbriga vett ja valab minu häda kempsust alla... MINUL ei ole selline tegevus aga lubatud, ämbritki ei jäeta nähtavale, nii et ma peangi teda alatasa ämbriga vetsu saatma. See on aga nii piinlik, et tähendab põhimõtteliselt minu jaoks lihtsalt seda, et nüüd ei saa kodus vetsus ka käia. Hulgun seetõttu regulaarselt hotellide ja restoranide vahet ja mõtlen, millal ja kui palju midagi joon... Tantsukool ei ole hea lahendus, seal tuleb kellegi magamistoast läbi minna ja mõnikord seal magatakse. Ja igas baaris-restoranis ka ei tasu proovida, pärast tekib mure selles osas, MIS ma äsja ära sõin-jõin. Noh, kui ikka pöidlapikkused prussakad igasse ilmakaarde laiali jooksevad, siis ma näiteks ei usu, et neid köögis ei ole ja et nad ei ole oma pisikeste karvaste jalgadega kõigist toiduainetest üle jooksnud ja et mõni ei ole kogemata supi sisse ära uppunud... Jajah, ma saan ise ka aru, et ma kõlan juba kui mingi heaoluühiskonna ärahellitatud sigitis... Ei, OK, tegelt üldiselt ma söön ka prussakatega kohas ja vajadusel ilmselt ka prussakaid :D. Aga vajaduse, mitte tahtmise pärast, eks. Vahe on enesetundes ja vahe on suur! :)

Noja Havanna elu pakub üldse kuhjaga üllatusi. Ükspäev oli meil kodus näiteks veel sihuke huvitav teema, et mina olin terve pärastlõuna ja õhtupooliku väljas - käisin õhtul linnakindlustustes kahuripaugutseremooniat vaatamas ja puha... Ja kui ma siis ükskord koju jõudsin, avastasin ma oma rõõmuks, et minu kõrvaltoas on pool tuba järsku mingi vana haisva põrandavärviga üle maalitud. Kuna see tuba on minu oma kõrval ja meil on seal suisa vaheuks, mille all on korralik praegu, oli seega ka minu 3x3m tuba nii paksu värvihaisu täis, et ükski sõõm õhku ei läinud enam kurgust alla. Tegin siis uksed-aknad pärani lahti ja panin konditsioneeri sisse, et see vähegi õhku liigutaks. Öö otsa keerasin voodis külge ja käisin vahepeal rõdul värsket õhku hingamas. Pererahvas oli ise (igaks juhuks?) erakordselt vara magama ära läinud ja kuna nende ja remonditava toa vahel olen mina ja on ka koridor, siis nende toas polnud ilmselgelt midagi häda. Mina seevastu olin hommikul puhta magamata, kurk oli kibe ja üldse olin ma tige kui herilane. Vähemalt nii palju suutsin ma pereemale selgeks teha, et kui ta veel värvib, siis peab ta mind hotelli panema...

Minu toanurk

Stijn, kellega me kaks nädalat koos tundides olime. On teine 17 ja reisib neljandat kuud üksinda Ladina-Ameerikas, nii et ta vanemad isegi ei teadnud, et ta otsaga Kuubale jõudis...

Minu hispaania keele õpetaja. Kooli kõige noorem!

Pereema oma köögis

Peretuba

Hommikusöök ja need saiad, millest hiljem juttu tuleb :)

Tund

Tantsusaal

Tantsuõpetaja vihmase ilmaga :D

Teine päev oli neil see-eest mingi perekonnatüli, siis kisendasid ja paugutasid kõik kolm põlvkonda uksi nii, kuis jaksasid. Jutt oli ainult nii kiire ja vali, et ma ei saanud sõnagi aru... Ja kolmas päev ilmus sellesse tuppa, kus neil remont oli ja mille nad ruttu üle värvisid, mingi sakslanna... Niimoodi täitsa lambist... Mina jõudsin jalutuskäigult koju ja kaksikud jooksid mulle vastu, et tule vaata esiteks uut tuba ja uut tüdrukut kah... Minu jaoks täiesti ootamatu uudis. Ega tal midagi häda ole - asjalik, kena, sõbralik ja hakkaja tüdruk on ja nii, aga  minu jaoks oli väike šokk, kui ma kuulsin teda esimesel õhtusöögil lauas Marelysega rääkimas ja too talle täpselt samade lausete ja rõhkudega täpselt samas järjekorras mingisuguseid oma elutõdesid pajatas kui kaks nädalat tagasi mulle. Ma kohe pettusin, sest see, mis enne tundus selline hästi sümpaatne ja vahetu vastuvõtt, jättis järsku nii õpitud ja konveieri mulje, et kuidagi kurb oli. Eks meil kõigil on muidugi omad kindlad menulood ja me räägime neid ikka sellele ja teisele ja enam-vähem ühtmoodi, aga no see tuli täpselt lindilt, koos iga viimase kui pausi ja pisikese täiendsõnaga... JA tagatipuks avastasin ma täna, et sellele sakslannale antakse minu välja kaubeldud hea salsaõpetaja ja mina alustan homme jälle mingi uue tüübiga. Arvake ära, kas ma olen rahul või mitte??? Nojah, mina lähen juba nädala lõpus ära, eks, minuga ei pea enam pingutama... Nüüd on uute tulijate kord. Urr...

Minu tantsuoskuste seisukohast on muidugi ilmselt hea, kui ma veel kellegi teisega tantsin ja võimalikult eri lähenemisviise õpin, aga ma jõudsin terve eelmise nädala oma salsatundidega lihtsalt niiiiiiiiii rahul olla, et ma pooleldi otsustasin juba ära, et leian endale Luxis ka mingi salsaõpetaja. Kust see aeg võetakse, seda ma veel täpselt ei tea, aga ühe korra nädalas võiks ju lasta mõnel ilusal poisil end sinna-tänna ja edasi-tagasi keerutada... Kohe selline vaimustus jõudis peale tulla, et nüüd ei ole ma õpetajate vahetuse üle üldse rõõmus. Aga äkki järgmine tüüp on jälle keskpärane ja siis läheb vaimustus üle?

Seega on mul kõrini. Aga ega ma tegelt ei taha lennuki peale ka minna ja tööle ka mitte ja jõule ka ei taha, sest kingitusi pole ja Euroopas on külm. Ühesõnaga, siin on kõik paha ja midagi muud ka ei taha! :D Kõlab intelligentselt, kas pole? :D :D :D

Enivei. Kui nüüd konkreetsemate ja maisemate asjade juurde tagasi pöörduda, siis muid eriliselt huvitavaid sündmusi pole vahepeal toimunud. Olen hakanud ära harjuma ühistaksode ja nende peatamise, aegluubis loivavate ettekandjate, riisi, voodiveerel tundide tegemise, külma vee, tänavate ääres lahtiste uste-akendega tubadesse vaatamise, järelevilistamise ja kõigi muude Havanna veidrustega, nii et need ei tundugi enam nii mainimisväärsed asjad. Ma käin nüüd tõelise habanera kombel asjalikult keset teed, sest rõdusid pudeneb siin mitu tükki päevas (või kui mitte rõdusid endid, siis üht-teist rõdult ikka). Enam ei riiva nii hirmsasti silma/nina ka prügimäed ja kõnniteedel lõpnud loomad (mu kodu juures kõduneb varem nähtud surnud loomadele lisaks nüüd üks koer, kes lohistati pärast mitut päeva kõnniteel lõpuks ühe puu alla mullaruutmeetrile ja seal on ta siiani).

See häirib mind aga siiani, kui ma näen, KUI hallitanud juustukänaka otsast mulle hommikuse kuuma juustusaia vahele juustu lõigatakse ning KUI hallitanud see papaia on, mille seest mulle hommikust puuviljadoosi õngitsetakse. Ma, muide, arvan, et kuumi juustusaiu ja papaiat ei taha ma ilmselt järgmised pool aastat silmaotsaski näha, sest ma pole pea kolm nädalat hommikusöögiks mitte midagi muud saanud :D. Riisi ei söö ma tõenäoliselt ka terve järgmise aasta, doos on täis. Isegi rummikokteilidest hakkab isu otsa saama, ehkki üks hea daiquiri mahuks veel sisse küll :). Samas poolmuidu antavad pannitäied küüslauguga praetud värskeid hiidkrevette ja käsipallisuurused suussulavad avokaadod jäävad mulle ilmselt elu lõpuni meelde, sest enam paremad ei saa need kuskil olla... Ei ole kõik ainult halb, ausõna, on väga häid asju ka! Ma olen lihtsalt ka neid viimasel ajal nii palju söönud, et need enam nii väga ei eruta kui esimestel kordadel. Aga head on need endiselt!

Eelmise nädalavahetuse olin ma Havannas. Alguses tahtsin küll paariks päevaks kuskile randa sõita, aga põhimõtteliselt pakuti igalt poolt ainult Varaderot. See mind aga väga enam ei tõmmanud, sest kaks korda olen ma seal juba käinud ja lisaks lubati tugevat põhjatuult, mis tähendanuks jälle äärmiselt tormist merd ja piiratud ujumis- ja päevitamisvõimalust. Varadero hotellid on lisaks ka nii erinevad, et mingisuguste tundmatute ja huupi pakkumistega võib veits orki astuda - too esimene hotell, Villa Cuba, oli väga tasemel, aga teine, Brisas del Caribe, oli üsna hädine ja kulunud. Ühesõnaga Varaderot ma ei kaalunud... Muudesse, erilisematesse randadesse sõit oleks aga kujunenud lihtsalt väga kulukaks, sest näiteks Cayo Levisa puhul oleks tulnud võtta hotellile lisaks veel 240 euri eest takso ja Playa Larga puhul ka (Viazuli bussid olid reedeks välja müüdud ja laupäeval mineku ja pühapäeval tuleku väärtusesse ma pikemate sõitude puhul eriti ei usu). Isegi 60km kaugusel olevasse Jibacoasse tagasiminek oleks transpordi tõttu olnud väga ebapraktiline - pikemaks ajaks minnes võin ma veel 120 eurot edasi-tagasi taksoraha maksta, aga nädalavahetuseks või üheks ööks minnes tundub see ikka liig mis liig...

Hea küll, mõtlesin siis, et sõidan laupäeval lihtsalt päevaks Havanna elanike eelistatuimasse randa Santa Maria del Mari ja tulen õhtul tagasi. See on linnast umbes 20km kaugusel ja sinna käib kesklinnast buss, mis maksab tervelt 5 CUCi/EURi... Aga kui ma nägin, MILLINE buss ja KUI palju rahvast veel enne mind tahtis bussi peale minna, siis kadus mul rannaisu joonelt ära. Pärast ei olnud tal võimalust enam tagasi ka tulla, sest terve järgmise päeva sadas kui oavarrest, nii et lõpuks vedelesin ma lihtsalt kodus ja hulkusin ringi, kui ilm lubas. Internet muidugi vihmaga ei töötanud ja nii ma siis lugesin läbi kaks kaheksakümnendate aastate krimkat ja käisin üsna morbiidse ja morni tujuga ära Columbuse surnuaial, mis meenutas natuke Père Lachaise'i surnuaeda Pariisis, oli ainult veel veidi kivisem ja marmorisem. Ahjaa, hommikul käisin veel Callejon de Hameli kandis kohalike traditsioonilisel riitusel, kus santeria kummardajad hullunult tantsu vihtusid, trummi tagusid ja ülemäärasest rummist krampe said...

Lihtsalt vaatasin kellegi koduaknast sisse... Siin elatakse lahtiste uste-akendega.

Havanna enda kõige lähem rand on niisugune. Ja nii terava korallkaldaga, et väiksemgi laine lööb inimesed vastu seda puruks.

Taxi, anyone?

Kino

Taksopeatus

Bussipeatus

Kes ei ela pooltänaval, elab rõdul...

Jaa, siin kasutatakse veel münditelefone

Äärmiselt hästivarustatud turg!

Vaata eelmist pildiallkirja

Pood

Taksojuht ja rahakoguja. Ühistaksos, kuhu topitakse tavaliselt sisse kuni viis inimest. Ja nad vaatavad muu seas GPSi ekraanilt muusikavideoid!

Maailma kõige ägedam stseen!

Nädala sees käisin muidu ka päris palju ringi. Jõlkusin näiteks Hiinalinnas (see vist käib suure tähega, eks?) ja Partagase tubakatehases, käisin linnakindluses kahuripaugutseremoonial, sadamas hiigelsuurel suveniiri- ja kunstiturul jne jne jne. Balletietendusi enne minu äraminekut enam ei toimu, see-eest panin endale oma viimaseks õhtuks uuesti Tropicanas koha kinni ja homme pidime selle sakslannaga minema salsaklubisse 1830. Siis on mul veel vaja käia ainult José Marti monumendi otsas ja, voilà, olengi Havanna enda jaoks ammendanud. Midagi enam kripeldama ei jää ja tagasi tulla ei taha... Jah, täitsa selline koht ongi, et tagasi tulla ei taha :).

Sellised on kõnniteed

Selline on internetiühendus, millega ma siin maadlen

See tädi tahtis kingitusele lisaks söögiraha

Sihukese raamatukesega saavad nad riigipoest riigi poolt ette nähtud riisi ja ube...

Ja need poed näevad välja sellised

Restoranide visiitkaardid on julgustavad!

Enam kesklinnam ei saa olla. Selline on nende Kapitooliumi ümbrus.

See on Kapitooliumi vastas oleva elumaja aken. Juhin tähelepanu kardinale, selle tagant piiluti mind.

Koer on ketti valvama pandud.

Meil Luksemburgis kaevati veel tagasihoidlikult!

Pood

Ahjaa, ma palusin, et hispaania keele õpetaja tuleks minuga korra Coppeliasse jäätist ka sööma, sest sellega ei saaks ma vist üksi hakkama, aga siis on tõesti ka kõik... Coppelia on, muide, see kohvik, kus algas filmi "Fresa y Chocolate" tegevus. Filmi ja kuulsusrikka ajaloo pärast on koht ülipopp, mistõttu on seal igal ajahetkel vähemalt neli vähemalt 50-meetrist järjekorda - kohvik on keset parki ja iga pargi keskele viiv tee on omaette järjekord, kusjuures igas järjekorras oodatakse näiliselt ainult ühe kindla maitsega jäätist. Ei ole nii, et seisad saba ära, istud maha ja siis tellid aga sellist jäätist, mis hing ihaldab. Kui tahad maasikat, siis seisadki maasikasappa, aga kui vahepeal vaniljejäätist tahtma hakkad, tuleb lihtsalt teises pargi otsas uuesti järjekorda asuda... Ma ei tea, miks, pluss kaasaostetavate jäätiste putkad on kogu aeg inimtühjad ja siis kuskil pidi veel olema ka eraldi saba nendele, kes tahavad maksta välismaalaste valuutas... Aga lähen kergema vastupanu teed, võtan õpetaja kaasa, ostan talle jäätist ja lasen tal selle eest organiseerida, kust, kuidas, mis rahas ja millist... Voh nii.

Aitab nüüd küll, jälle tuli selline lohe, et keegi ei jõua mu heietusi ära lugeda... Järgmine kord panen rohkem pilte, ausõna. Ja reede pärastlõunal asun juba kodu poole teele! Juppiii!

M.