Ovatsioonid, palun...

Ma saatsin tõepoolest lõppeks ära selle õnnetu (tegelikult äärmiselt kasuliku, toreda ja vajaliku) tõlke, millega ma viimastel nädalatel mässasin. Hurraaaaaaa. Palun lilli!!! Olgu-olgu, üks teine on veel vaja teha, aga sellega pole mingit muret ja tähtaeg on ka teoreetiliselt veel mägede taga. I'm free...

Ja nüüd koolitükkide juurde...

Exposé kuubis

Oeh. Ega pole midagi parata, tuleb koolitööga vahepeal tegelema hakata. Järgmine teisipäev on vaja teha majandusgeograafia exposé... Ööööö, see ei ole üldsegi nii väga eriti tore. Ameerika vaestest ja vaesuse vastu võitlemise meetoditest ja põrr, jumal teab, millest kõigest veel. Täna hakkasime vaikselt vaatama seda asja, aga noh, päris palju tuleb sellega enne teisipäeva tegeleda veel :D Üks teine exposé on ka veel vaja ette võtta, mis on küll ka grupitöö, aga kuna on vaja teha ingliskeelseid intervjuusid, siis ütlesid mu grupilised, et nemad inglise keelt ei oska... Noh, ma loodan vähemalt, et kui ma need intervjuud ära teen, siis nad kirjutavad vajamineva 20lk sellel teemal ise kokku :D Mida iganes. Igatahes, täna õhtul pean ma tublilt, viksilt ja viisakalt vahelduse mõttes sellega tegelema.

Muidu... Eilsest teatrist... Päris lõbus oli! Ehk siis, tegevus toimus bordellis ja mõned tegelased olid ikka täiesti ajuvabad :D Aga ikkagi oli tore. Üks laul, mida nad seal laulsid, kummitab mind siiani, aga see on nii roppude sõnadega, et ma ei julge seda eriti ümiseda kuskil :D Aga viis ja see, kuidas see lavastatud oli, oli ilgelt äge :D

Avastasin säärase huvitava asja, et Prantsusmaa teatrites on väga kummalised lood istekohtadega. Need ei hakkagi ühest rea otsast pihta ega lähe järjest, vaid iste number üks on rea kõige keskmine pink ja sellest ühele poole lähevad paaris-, teisele paaritud arvud. Ehk siis näeb üks rida keskmiselt välja nii: 15-13-11-9-7-5-3-1-2-4-6-8-10-12-14. Kus siin see loogika on? Meie suutsime välja mõelda ainult selle, et nii saab istekoha järgi aru, kui kaugel see keskmisest kohast on... Kummaline. Aga alguses mõtlesime, et kas kassapidaja oli tõesti nii napakas ja andis meile piletid, mis ei asu kõrvu... (Ma tean, et see ei olnud selle teatri kiiks, vaid opérasse ostetud piletitega on täpselt sama lugu).

Igatahes, see teater oli märksa suurem ja uhkem ning rahvast oli kogu saal täis, rääkimata sellest tänavast ja kvartalist. See on nimelt rajoon, kuhu on koondunud kõik vasakkalda teatrid ja need on pealegi kõik veel ühe tänava peal ka. Nii et seal olid õhtul suured massid koos ja päris peen tunne oli jalutada lõhnaõlipilvedes ja karusnahksete mantlite vahel (seejuures on siin konstantselt umbes 15 kraadi sooja)... Ja millegipärast olid seal ainult sushi restoranid või creperie'd, seejuures ühe creperie taga oma 15-inimeseline saba. Ei tea, miks see nii popiks osutus. Seal oli suisa oma seitse fotograafi kallite kaameratega, kes seda jäädvustasid. Mine tea, äkki oli avamine või midagi sellist...

Jah. Vot, aga aitab küll praegu, ma pean tõesti jälle usinaks hakkama...

Jälle üks igati kordaläinud päev...

Aeg lendab! Iga konkreetne päev ka lendab. Aga samas saab hirmus palju asju ka tehtud, kasvõi iga ainsamagi päevaga. Eile sain ma näiteks tõepoolest kõigi oma tõlgetega niikaugele, et süda on kohe kerge-kerge... Natukene nokitsemiset on jäänud, aga see pole midagi hullu, homme saan tehtud :P Ole sa veel kord tuhandest tänatud, Kristi :D

Ja täna on mul ka selja taga selline päev, et ma lahkusin kodust 16 tundi tagasi ja jõudsin praegu, pool üks öösel lõppeks tagasi. Seejuures olen ise veel ilgelt rahul ka :P Kohe pikemalt sellest, miks nimelt, aga mul on hädasti enne ühte tuunikalasaia tarvis ja riided vahetaks ka ära - otse pidust tuldud. Seega... oodake üks hetk.

Niisiis: minu päeva tipphetked:

• hommikul ei olnudki raske üles ärgata!
• uus õppejõud ilmus majandusgeograafia loengusse meie toreda raseda professori asemel. Selline kena ja häbelik doktorantuuri tegev noormees...
• ülikooli kõrval olev söökla oli täiesti tühi, sest esimest korda minu siinoleku aja peale lasi keegi meid tunnist 10 minutit varem ära ja me jõudsime tänu sellele enne tipphetke kohale!
• linnakeskkonna õppejõud lubas meid 11. märtsil kuskile imekohas asuvasse Pariisi prügilasse ja jäätmekäitlustšehhi viia. Ma tean, kõlab jõle kahtlaselt, aga ta maksab meie sinnasõidugi omast taskust kinni ja seal meile plaanitud ettevõtmised tunduvad väga huvitavad... Pealegi, millal avaneks mul (ja kellelgi teistki?) veel võimalus Pariisi prügimäele minna??? :D
• lähme homme teatrisse vaatama Picasso maali "Avignoni neitsid" põhjal tehtud etendust "Demoiselles d'Avignon". Etenduse katket saab näha siit.
• avastasin, et Montparnasse'i maa-alune metroojaam on umbes sama suur kui Chatelet' oma, nii et täna sai traditsiooni jätkates justnimelt seal vähemalt paari kilomeetri jagu tunneleid läbi marsitud.
• istusin kohvikus ja jõin kontserti oodates Emiliaga kohvi ning nägin üle tema õla täiesti juhuslikult päriselt esimest korda, kuidas mingi kutt tuli kohvikusse, tellis endale absinti ja siis toodi talle suure klaasi sees päris briljantrohelist absinti, suhkrulusikas ja pudel vett... Ta tegi kõik riitused läbi, terve kohvik oli seda spetsiifilist lõhna täis ning siis asus ta seda päris põhjalikult ja mõnuga ka jooma. Tähendab, mitte, et absindijoomine muidu mingi ime oleks, olen isegi seda teinud, aga arvestades seda, et ma olen oma elus sellest hunniku koolitükke kirjutanud ja raamatuid lugenud, olin ma täiesti sillas faktist, et mul õnnestus seda rituaali päris lihtsalt ja stereotüüpselt ja normaalselt, ilma lavastuseta või mingi wannabe romantilise järgiaimamiseta omaenda kahe ihusilmaga pealt näha... Äge. Originaal ikka!
• sain (loodetavasti) suurepäraseid pilte öisest Invaliidide kirikust
• sain võrratu kontserdielamuse sealtsinasest Invaliidide kirikust, kus Napoleoni haua selja taga esines EV 90. aastapäeva puhul kontserdiga ETV tütarlastekoor Aarne Saluveeri juhatusel. Ilgelt äge oli ja megapalju rahvast oli koos, seejuures eestlasi peaaegu mitte üldse. Terve kirik oli paksult täis ning Emilia kuulis igalt poolt rumeenia keelt; eesti keelt meie Triinuga ei kuulnud seevastu kuskilt mujalt kui Eesti saadiku ja Aarne Saluveeri ja loomulikult ka lauljate suust. Jah, tema ekstsellents oli kohal ja teda nimetatigi nii aupaklikult tema ekstsellentsiks, tähtsaid ninasid oli teisigi ja üleüldse nägid kõik nii kohutavalt peened ja intelligentsed välja. Muidugi, enamik olid ka üle viiekümnesed seltskonnategelased ning meile näis, et terve seltskonna keskmine IQ on seejuures raudselt ka hiigelkõrge. Lisaks nendele vanemapoolsetele prantslastele-rumeenlastele olimegi kohal meie ning üks ratastoolis päris viimse kui keharakuni halvatud mees, kelle kaks Punase Risti vormis töötajat suisa liikuva vooditooliga kohale tõid. Elagu prantsuse sotsiaalsüsteem. Noh, ta toodi kõigest üheks lauluks, aga siiski... Igatahes, mitmed kohalolnud elegantsed ja kallilt lõhnastatud inimesed olid mõnevõrra üllatuslikult piisavalt intelligentsed, et meie üksikute eesti keeles lausutud sõnade peale üksteisele salapärase sosinaga kommenteerida, et kuulake, nad räägivad eesti keelt... Jah. Mis puutub kontserti, siis see oli väga hää. Lõppeks surusime me herr dirigendil tänutäheks kätt ka ja soovitasime talle ainult ühte asja: et nad oma järgmistel kontserditel hümni ka laulaks. Neil on nimelt mingi turnee veel ees aastapäeva puhul ja sellise sündmuse puhul võiks ju hümni laulda, mis siis, et ilmselt väga palju kaasalauljaid ei oleks. Mõned seaded olid päris vinged, mõned minu maalähedase mõtte meelest isegi kergelt ülepingutatud - selles mõttes, et ilmselgelt mindi sellel kontserdil välja pigem tehnika peale kui sellise atraktiivsuse või kaasahaaravuse peale. Muidugi ma saan aru, et Napoleoni selja taga Pariisi südalinna kirikus Kaera Jaani tantsida ega eite musu andmiseks koju kutsuda hästi saa jah, aga üdiselt jättis eriti kontserdi algus mulle eriliselt sellise pühaliku, veniva ja kohe liigagi kultuurse ürituse mulje. Aga ma pean tunnistama, et mida edasi, seda paremaks läks, lõpuks tuli Pärdi asemel Tormist päris palju ja see helilooja meeldib mulle isiklikult näiteks märkimisväärselt rohkem. Umbes kolm-neli lisalugu plaksutasime neilt ka välja ning ma pean veel lisama, et mõned rahvalaulud à la "Lauliku lapsepõlv" jt olid neil ülimalt uhkelt teostatud, selles mõttes, et kogu koor jagunes terve kiriku külglöövidesse, iga kaare alla kaks tüdrukut, ning sealt nad siis laulsid, heliefekt oli megavinge. Kontserdi teises pooles tegid nad päris mitu laulu liikumisega ka, nii et tõepoolest, lõpuks olid kõik ikka päris sillas. Üks halli peaga vanaonu, kes oli ka ainus eestlane peale saadiku ja tema abiliste, keda meie isiklikult seal täheldasime, ei tahtnud pärast suurest heldimusest dirigendi kättki lahti lasta ...
• pärast võrratut kontserdielamust jalutasime kolmekesti üle Sassi silla ning laulsime mööda Champs-Elyséed jalutades esialgu patriootlikest tuultest kantuna mõningaid eesti laule, seejärel lülitusime rõõmsalt ümber pisut asjakohasemale teemale ning kraaksusime Joe Dassini järgi tehes "ooooo, šššaaaanss eliseee...". Isegi mingi pasuna tuutu-luutu sai vahele leelutatud õigetes kohtades. Lõbus oli!
• suundusime Triinuga piibukohvikusse ja ma tõmbasin jaanuari algusest arvates üle kuu aja oma esimese piibu. Küll oli tore. Piparmünditee ja vaikne linnasüda ja õunapiip. Tiisikus on vist, ptüi-ptüi-ptüi lõppeks üle läinud, sellest ka piibumõte üleüldse...
• jõudsime pool üks koju, siis avastasin ma postkastist oma lõppppppuks kohale jõudnud raamatu, mille ma olin Amazonist juba üle kuu aja tagasi tellinud... Just oleksin neile homme kurja kirja kirjutanud, et kus on... Ainult sellest ei saa ma mitte kuidagi aru, kuidas nad selle paki postkasti said? Pilust see kindlasti sisse ei mahtunud...
• sain nüüd oma hilise õhtusöögi (või varase hommikusöögi) nina ette ja istusin sellega õndsalt arvuti taha kirjutama
• ja märkasin praegu veel, et kell on 1:11, nii et soovida saab midagi ;)
• ja homme hommikul saab magada... :P

POSTSCRIPTUM:
Kaks pilti nädalavahetusest. Autor: Emilia!

Ja kultuurne aktsioon jätkub:

Oeh...

Eelnenud punktist on möödas umbes viis ja pool tundi ja aktsioon jätkus täie hooga. Makohepäriselteivõi, äge!

Kõigepealt läksin ma siis Opéra juurde Fragonardi lõhnapoodi sisseoste tegema... Vähemalt idee järgi. Aga Opéra jäi ette. Mõtlesin mina siis targalt, et davai, lähen õige küsin, kas neil odavamaid pileteid ka on kui 45 eurot. Kuulsin, et jaa, veerand tundi enne etenduse algust müüakse küll eraldi tariifiga umbes 26 euroseid pileteid. Noh, OK, mõtlesin, et võtan teadmiseks... Aga siis öeldi mulle, et nojah, aga siit ostes saab normaalseid pileteid viie ja kümne euroga ka ja kasvõi kohe, ei pea huupi etenduse õhtul teatrisse tulema. Noh jah - võtsin kätte ja ostsingi kohe piletid. Stravinski ooper "The Rake's Progress". Hihii. Hogarthi maaliseeria põhjal tehtud ooper elupõletaja allakäigu eri astmestest. Päris äge tundus. Ei, olgu, tähendab, maaliseeria on äge, ooperist (häbi tunnistada) ei tea suurt midagi. Käisin veel kuupäeva vahetamas korra seejuures, mida neil muidu teha ei ole lubatud... Aga seal oli üks kena noormees ja mina olin ainus ostja, nii et ta sai selle siiski ära teha, sest keegi ei näinud pealt... Hihii, naistepäeval lähme siis emaga ooperisse :P Äge.

Siis sain Fragonardist enamiku vajalikke asju kätte ja suundusin Montparnasse'ile teatrite rajooni, et kolmapäevaks piletid ära osta. Leidsin teatri üles, aga ei saanud millegipärast kuskilt sisse. Lõpuks leidsin, et ohhoo, kassa tehakse lahti pool kolm. Kell oli sellel ajal pool kaks, mina siis leidsin, et võiks tunnikese surnuks lüüa ja tagasi tulla. Kuna teater oli täpselt Montparnasse'i torni kõrval, võtsin kätte ja läksin ronisin torni. Selle musta peletise 56 ja 59 korrused on vaateplatvormid ja seal on pääääääääris äge. Mingi kohvik on ka seal üleval ja palju igasuguseid toredaid interaktiivseid asju, mida kõik teha saab. Tegin seal kõvasti pilti, jõin ühe kohvi, käisin katusel ära (207. meetri kõrgusel täpselt), vaatasin mingit filmi ja uurisin Pariisi silmapiiri jälle erineva nurga alt. Tore oli ja tunnike läks ka nagu niuhti...

Aga mida tunni aja pärast ei saanud teha, oli teatripileteid osta. Teater oli lahti küll, aga umbes kümme fuajees omavahel seletavat onu kuulutas, et kassa on lahti teisipäevast laupäevani. No tere-tore küll, põrgusse. Homme ma ju sinna ka minna ei saa, koolis pean olema... Aga kuna FNAC ka müüb teatripileteid, mõtlesin, et prooviks õige sealt osta. Rändasin teise linna otsa, otsisin terve hiigelsuure poe nõutu näoga läbi, et piletimüügikassat leida, seisin ilmatupika järjekorra lõpuni... ja kuulsin, et soodushinnaga noortepileteid saab ikka ainult teatrist. Oi, urr, ma olin pahane. Nagu MIS MÕTTES ma ei saa teatripileteid osta kuskilt, kui ma tahan???

Noh, mis siis ikka, maksin üüriarve ka ära (teatavasti saab seda teha ainult meie kodukontoriks märgitud pangakontoris) ja hakkasin kodu poole tulema, mis võttis mul ka umbes ilmatupika aja, sest ma valisin millegipärast Chatelet' metroopeatuses endast kõige kaugemal oleva perrooni ja liini. Ma kõndisin tõenäoliselt oma kena kolm kilomeetrit maa all läbi, pluss veel mõlemad olemasolevad kõndimislindid ka. Oeh jah. Nii et jalad löövad praegu tuld välja, aga vähemalt Opéra teatripiletid on mul nüüd kotis olemas, seegi hää :P Täiesti etteplaneerimatult tore juhus. Ja Montparnasse'i torni oleks ma nii või teisiti mingi hetk läinud. Tegelikult ma tahan sinna uuesti minna, pimedas... :D

Vottttt. Ja nüüd olen ma kasutanud ära igasugused vabandused tõlketööde edasilükkamiseks, nii et eks ma siis nüüd panen siia jälle ühe suure punkti ja katsun üle koera saba ka saada...

Ülitore nädalavahetus

Jah, seekordne nädalavahetus oli tõesti ülitore. Ainus, mis minust tegemata jäi, olid tõlked :D Noh-jah, aga mul on veel täna ja ülehomme aega end kokku võtta, siis on juba päris tuli takus.

Niisiis, aga kõik sai alguse sellest, et laupäeval... Laupäeval suutsin ma tervelt leheküljekese jagu kunstitermineid leiutada, siis läksin välja jalutama. Otsisin üles Pariisi kõige pisema maja (mille kogu fassaad oli umbes nagu meie korteriuks), sattusin République'i väljakul kunstiraamatute odavale väljamüügile, leidsin terve tänava, kus kõik majad olid ainult juuksurisalongid ja iga salongi ees ootas vähemalt kakskümmend neegrionu, hulkusin kergelt kahtlasemas kandis ringi ja tegin pilti ning jõudsin lõpuks Montmartre'i alla välja. Noh, üles sedakorda ei roninud, see pidi pühapäevane tegevus olema. Tulin seetõttu oma tõlgetele mõeldes koju, aga kuna üsna pea peale mind jõudsid kohale ka Triin ja Co, kes olid varunud kõvasti veini ja rummi ja pikki saiu ja juustu, mis viis loomulikult ühe mõnusa filmiõhtuni, jäi see mõte minust siiski teostamata. Minust jäi seltskond veel Marilyn Monroed vaatama, kui minul uni tuli...

Pühapäeval saime hommikul aga teise seltskonnaga Triumfikaare juures kokku ning suundusime Pariisi pealt Le Corbusier' maju otsima. Ei saaks just öelda, et meil õnnestus kõik plaanitu üles leida, aga palju põnevat juhtus küll. Ilm oli ka lihtsalt täiesti imeline... Oma 15 kraadi kindlasti, nii et põhimõtteliselt vahepeal heitsime me mantlid seljast ja jõime niisama tuulevaikse trepi peal päikese käes kohvi. Aga esimene maja, mida me tahtsime vaadata, oli mingi eravaldus ja aed oli ümber nii suur (ja loomulikult kinni), et see jäi meist nägemata; teist ei leidnud me üldse üles, sest meil polnud kaarti kaasas ja millegipärast ei olnud maja seal, kus me arvanud olime. Hmm, me siis mõtlesime, et võtame õige need laenutatavad jalgrattad ja sõidame lihtsalt kõik ümberkaudsed tänavad läbi ja otsime selle maja üles...

Mõeldud, tehtud... Aga väga kaua me siiski ei sõitnud, sest meile käis tõsiselt pinda fakt, et siinmaal ei tohi jalgratastega kõnniteel sõita, vaid tuleb sõita sõiduteel, nagu autodki. Oli küll pühapäeva üsna varane hommikutund ja selles kandis ei olnud praktiliselt mitte mingit liiklust, aga kui me ühtainsamat autot lõpuks kuulsime, siis otsustasime me üsna üksmeelselt, et davai, aitab kah. Aga vähemalt oli põnev katsetada ja üks asi on jälle ära proovitud.

Kaks järgmist maja leidsime me siiski üles ja tungisime ühte neist ka tagaukse kaudu sisse. See oli nimelt mingi ühiselamu ja mingid tüübid, kes tagaukse juures liha grillisid, jätsid sellesinase tagaukse lahti. Eks me siis marssisime rahumeeli sisse ja tegime majale tiiru peale, kuni lõpuks üks neegrionu tuli ja küsis, et kas me ikka elame seal või mis... Kuna see oli brasiillaste ühikas, siis me ei saanud talle actually öelda, et elame jah, nii ta viskas meid selle peale kenade viisakusväljenditega majast välja... Noh, tant pis, me jõudsime juba oma suure hulga pilte ära teha ja olimegi lõpetamas :D

Seejärel jõime ühes pargis kohvi päikese käes. Hirrrrrrmmõnus oli. Päike paistis, inimesed jooksid, keegi harjutas käte peal käimist, keegi mängis pesapalli, terve koertega daamikeste rongkäik käis nina alt läbi. Ahjaa, ja parkidest rääkides... läksime teise parki, kus olid kohutavalt kaunid nartsissi- ja krookusepeenrad. Tegime neist parajasti rõõmsalt pilti, kui meie selja taga oleva pingi juurest hakkas kohutavalt veidraid hääli kostma. Seal istus üks vanem paar, kelle poolt hakkas kostma mingisugust jõle creepyt õudsat valju naisehäälset lavasosinat. Me täiesti hüppasime selle peale, aga siis, kuna see naine korraks meie poole ka vaatas, ei julenud me rohkem midagi teha, sest me olime täiesti veendunud, et see naine on haige - à la et ta häälepaelad on ära opereeritud ja tal on mingisugune rääkimisaparaat... Aga see oli ikka päris hirmus sosin, nii et me tegime sealt pingi juurest hästi siva sääred... Astusime kiirel sammul edasi, kui äkki... ülejärgmise pingi juurest samasugune hääl kostis... Ainult et sellel pingil seal nimelt ei istunud kedagi. Te võite ette kujutada, et me olime päris hämmeldunud. Veelgi enam, kui me kuulama jäime, mida see pink siis räägib, saime me täitsa ataki. Vene keeles kutsus see pink kõiki möödujaid endale istuma ja seletas, et ta nii armastab meid, on juba kaua aega armastanud, tulgu me tema juurde, istugu me ta sülle... Täiesti rabav! Võtsimegi mõneks ajaks istet ja kuulasime siis pingi veidrat juttu, kõik, kes mööda läksid, heitsid meile aga samasuguseid kõverpilke, nagu meie tollele esimesele vaesele daamile heitnud olime. Nojah... ja mis selgus, oli see, et üle ühe oli iga pingi alla pandud mingisugune maamiini moodi välja nägev aparaat, mis eriti jõledal ja valjul lavasosinal eri keeltes sama juttu rääkis. Pmst, et üks pink kutsus hispaania keeles, teine prantsuse keeles, kolmas vene keeles ja nii edasi... Kummaline! Vääääääägade kummaline!

Ülejäänud Corbusier'd leidsime siiski üles. Ligipääsuga oli kergelt raskusi, sest nad kõik olid mingid imeasutused, kuhu meid sisse loomulikult ei lastud. Aga no ära sai nähtud vähemalt. Hiinalinnas käisime pika vantsimise peale hiina sööki söömas (esimene Pariisi hiinakas, kus anti päriselt söögipulgad kahvi ja noa asemel) ning lõpetasime õhtu kahe pudeli Beaujolais'ga, kuivatatud hallitusvorstide ja juustuga ülal Montmartre'il. Ilm oli poole ööni megailus, sinna oli tavaliste lauljate asemel kokku tulnud mingisugune poisteansambel ja üleüldises plaanis oli elu lill, nagu sügisel... Ma leidsin juba õudusega, et ma ei taha Pariisist kohe kuidagi ära hakata minema... APPPPPIIIIIII!

Vot. Ja kui ma ükskord keset ööd kergelt imbibé seisundis koju jõudsin, avastasin ma oma tohutuks rõõmuks, et esmaspäeva hommikuks olin ma lubanud ühe lühikese töö ära teha. Noh, mingi reaalsustaju oli mul ikka säilinud eksole, otsustasin magama minna, selmet seda kohe tegema hakata, ja käskisin Triinul end hommikul kindlasti maast lahti lüüa, kui ma ise ei peaks ärkama. Tema veetis nimelt terve öö MSN-is ja internetis Oscarite jagamist jälgides - nagu selles mõttes, et mitte tseremooniat vaadates, vaid live-bloge ja muud säärast lugedes ning sõpradega kommenteerides. Kuna ta kavatses seda teha terve öö, siis saigi kokku lepitud, et ta mu äratuskellaks hakkab. Hehee, ja kell pool seitse lõi ta mu rõõmsalt maast lahti :D Kusjuures ärkamine läks päris kergelt, absoluutselt normaalselt. Muidugi, see kellaaeg tundus siiski kergelt liiga perversne, nii et ma magasin peale mõningaid Oscarite-teemalisi arutelusid edasi ja ärkasin kell üheksa täpselt sama kergelt... Tegin tööd ära, sain kõige olulisega ja hommikukohviga ka ühele poole ning panen nüüd siia ühe suure punkti ja lähen linna asju ajama.

PUNKT!

Ajaleheromantikast

Ma unustasin enne...

Täna hommikul kooli sõites lugesin ma lehest esmakordselt täiesti geniaalset lehekülge. Lugeja kirjadega. Kirjad olid stiilis: "eile õhtul ootasin ma selles ja selles peatuses viimast rongi ja olin üksi perroonil, aga siis nägin ma äkki Sind ja rääkisin sinuga kaks lauset. Kui sina, blond ja selline-selline neiu praegu seda kirja loed ja tunned end ära, mäletad, et sa vaatasid mulle eile õhtul perroonil kaks korda otsa ja ma meenun sulle, siis kirjuta mulle sellel ja sellel aadressil. Mõtlen sulle..." Umbes selles laadis. Minu meelest oli see absoluutselt nunnu... Ja selliseid kirju oli seal umbes viis tükki. Uksumatu. Ahjaa, eriti huvitav oli see, kuidas üks mees, kes oli linnaliinibussis aevastanud, selle aevastamise peale oli üks naine teda kaastundlikult vaadanud ja talle taskurätipaki ulatanud, aga mehel jooksis ninast tatti, nii et ta ei saanud talle aitäh öelda ega kuidagi reageerida. Ja siis läks naine bussist maha ja mees mõtles kogu ülejäänud oma haigeolemise päeva sellele pilgule, millega naine talle taskurätipaki ulatas, ja armus paljast mõttest sellele ära, nii et ta otsib järgmisel päeval naist ajalehe kaudu taga, et õhtusöögile minna...

Ainult Prantsusmaal...

POSTSCRIPTUM: Ja K&J on täiesti imetegijad-arvutigeeniused-elupäästjad inimesed!!! Ma ei peagi enam oma juukseid välja katkuma kunstiterminite pärast :D Juhuuuuuuuuuuuuuuu!

Mina mitte ei mõista

...prantslaste riietusstiili. Selles mõttes, et käivad, karvase kraega sulejope seljas, mingi hiigelpikk paks sall nii õnnestunult ümber kaela keeratud, et kogu kael ja sügav dekoltee sellest hoolimata ikka paistab ja on paljas, mingid kindad on ka käes, aga samas käivad paljasääri - isegi sukapüksteta - ning paljaste varvaste otsa on tõmmatud ballerine'id, ehk siis need papumoodi balletikingakesed... Uhh, fuhh, ei tea nagu... Noh, mida iganes.

Aga tjah, täna oli St. Denis's pikk päev... Kaks loengut ja vahepeal käisin linnas (st. St. Denis's) lonkimas. Aga nüüd on nädalavahetus, juhheiiiii! Nojah, täna-homme tuleb kõvasti tõlkida, järgmise nädala keskpaigaks tahan ma kõik oma pooleliolevad tõlked üleüldse valmis saada, et lõpuks saaks päris kevad ka alata!!! Jippijuhheihurraa. Homme pidime Triinu ja seltskonnaga ka kuskil pikniku tegema ja pühapäeval Emilia ja Sylvaniga Pariisile tiiru peale tegema ning kõik kättesaadavad Le Corbusier' ehitatud majad üles otsima. Ja selgus, et Emilia ei olegi veel Montmartre'il joomas käinud (jumal tänatud, ometi üks inimene, kes on ka minu moodi veinimaias. Ta vanaemal pidi endal ka sealhulgas Rumeenias oma viinamägi olema ja pidi seega ise veini tegema jne jne jne...). Ja Sylvani näol saame päris prantsuse kuti kah kampa, see ei ole üldsegi laialtlevinud lõbu, muide :P

Muidu... nojah, tänastel uutel alanud loengutel ma sain jälle ahhetada-ohhetada... Siinsetel õpetajatel on iga asja peale kombeks küsida, et kas see nimi ütleb teile midagi, kas too koht ütleb teile midagi... Ja konkreetselt tänahommikune õppejõud (kes meenutas mulle kohutavalt kunagisest Beverly Hillsi sarjast Brenda nimelist tibi... Ma ei tea, kes teda mängis, aga ta oli täpselt mu professori nägu. Ja mu professori nimi on Heloise. Vau. Nagu päriselt, ma tunnen nüüd inimest, kelle nimi on Heloise...) küsis kursuse käest, et kas te muuseumides käite? Pearaputused. Kas te teatris käite? Pearaputused. Halleluuja, kas te kinos käite? Pearaputused... Mina vahtisin pärani silmadega ringi ja ahastasin. Noh, selles mõttes, et ma just tegin statistikat, mina olen näiteks tervenisti 42 erinevas muuseumis või kirikus käinud siin olles, enamikes neist vähemalt 2-3 korda. Teatrisse jõudsin ka juba, kolmapäeval lähme uuesti, teise kohta sedakorda. Kinos oleme ka käinud päris mitut puhku. Aga no sellise idioodist küsimuse peale ei saa ma ju üürata üle klassi, et jaaaaaaa, mina-mina-mina! Sihuke asi peaks elementaarne olema! Aga prantslastel on nii, et kui neil mõte tuleb, siis nad huilgavad üle klassi. Ja kui keegi ei huilga, siis järelikult ongi kamp lolle koos. Ja mina ei taha nii napakalt huilata. Ja ma ei taha ka, et õppejõud arvaks, et ma sihuke samasugune mõttetus oleksin. Raske juhus...

Oeh, olgu, aga ma parem asungi nüüd jälle arhitektuuritermineid leiutama, enne kui rahvas koju sisse vajub ja siis jälle mitte millestki midagi välja ei tule.

Nagu Alice imedemaal...

Ossa! Hmm. Mõni tund tagasi ma veel istusin ja tõlkisin ja mõtlesin, et küll ma olen täna tublisti tööd teinud, aga jälle pole midagi põnevat rääkida. Noh, nüüd on põnevat juhtunud kohe küllaga. Üllatusi ja hämmeldust jagus kohe kamaluga mitmeks tunniks.

Valmistusime kell pool seitse siis teatrisse minema. No kena, juurdlesime enne veel, et kuidas küll prantslased teatris riides käivad jne jne jne. Aga lõime end kergelt rohkem üles kui tavaliselt päeva alustades ning läksime. Kõigepealt selgus, et me jõudsime jõle ruttu kohale ja kuna meil polnud midagi tarka teha, lonkisime seal ümber ringi, leidsime mingi templikujulise kiriku ja astusime sisse. Keset missat, kus oli tervelt... mm 7 inimest. See tähendas, et me tulime sealt, selg ees välja.

Võtsime siis kätte ja läksime teatrisse ootama. Pidime 20 enne etenduse algust kohal olema. Kuskilt lavauksest lasti sisse, mööda erinevaid koridore kuskile alla maa-alusesse käiku ootama. Noh, kergelt meenutas Linnateatrit see korraldus... Ja ootasime. Ja ootasime. Ja ootasime. Umbes kaheksa teise inimesega. Olime kergelt hämmingus ja mõtlesime, et ju me ootame kuskil vales kohas, et tuleb ülespoole tagasi minna, ju enamik rahvast ootab seal. Olime veel rohkem hämmingus, kui lahti tehti meie kõrval olev uks ja üks tütarlaps ütles, et te võite nüüd sisse minna.

Läksimegi sisse. Tibatillukesse saali, kus oli umbes kaheksa istmerida. Istmekohad olid vabalt valitavad ja istmeridade vahed olid kole kitsad. Isegi meil Triinuga oli kergelt raske oma jalgu ära mahutada... ja sellest tingituna istusime me terve etenduse aja päris sirgelt ka.

Sellest murest, et kas prantslased löövad end teatrisse minnes väga üles, ei tule ka välja teha. Pooled neist ei võtnud isegi üleriideid ära, istusid nagu kinos.

Ja üleüldse oligi meid etendusel kümme. Kaheksa mantlites prantslast ja meie Triinuga.

Ja kui etendus hakkas ning eesriie kerkis... Taratatataaaaa... tuligi nähtavale kinolina.

Ja hakatigi filmi näitama.

Peale viit minutit ajaloolist action-filmi olin ma vaikselt hakanud leppima sellega, et ma tõesti tegin oma elu suurima prohmaka ning ostsin teatripileti pähe kinopileti. Et äkki tõesti on siis Prantsusmaal ka nii nagu ameeriklased filmide kohta ütlevad: only in theatres...

Aga siis jäi film äkitselt katki ning lavale tormas filmis nähtud tädi.

Varsti ilmus ka üks onu.

Ja nemad kaks olidki terve etenduse kaks ainsat näitlejat.

Põhimõtteliselt oli see nii pisike saal ja nii pisike teater (me jõudsime Triinuga ühise arutelu tulemusena arvamusele, et ju seal töötab kokku 5 inimest: üks noor tüdruk, kes pileteid kontrollib, üks vanem naine, kes leti taga istub, üks noormees, kes lava taga tööd teeb ja filmi näitab, üks meesnäitleja ja üks naisnäitleja). Ja siis nad olid raha kokkuhoiu mõttes teinud säärase lahenduse, et massistseenid ja sellised ülevaatlikumad stseenid olid nad samade peanäitlejatega filminud - said tausta vahetada jne jne jne... Muu tegid nad aga kahe näitlejaga: isegi lavakujundust vahetasid need ise.

Ja see oli niiiiiiiiiiiiiiiiiii äge! Nagu tõsiselt äge! Esiteks oli teema väga minusse... Noh, põhimõtteliselt hertsoginna de Chatillon ja siis Nicolas Fouquet' venna Basile'i lugu. Nii et ajastut ma tundsin, põhikaraktereid, kes nende ümber tegutsesid, teadsin ka, isegi kohta teadsin... Selles mõttes, et etendus lõppes nt Vaux-le-Vicomte'i lossi avamispidustustega, mis Fouquet'le nii saatuslikuks sai. Ja sinna lossi on mul kuri kavatsus ükskord Emilia ja Ramonaga minna... See on praegu talveunes, aga 15. märts tehakse lahti. Natuke rongiga sõita ja siis jala 5km kõmpida, siis jõuabki kohale. Nii äge!

Aga pöördugem teatri juurde tagasi... Naine oli natuke vana, aga põhimõtteliselt sellesse ossa suurepärane. Mees oli nunnu! Mängisid päris hästi. Noh, kindlasti oleks veeeeeeeel natttttttukene paremini saanud, aga samas oli ikkagi väga äge. Ja ohsinajummel, kui ilusat prantsuse keelt nad rääkisid. Ilmselt tingitud sellest, et nad pidid ajastutruudust ka natukene looma, nii et tänu sellele rääkisid nad hästi ilusat voolavat viisakustest ja ümbernurgaasjadest kubisevast keelt, hirmus ilmekalt ja väga kiirelt. Seda oli lihtsalt suur lõbu kuulata!!!

Niisiis... ja mulle näis, et see kestis maksimum pool tundi - tegelikult küll poolteist. Aga see lõpp... see lõpp tuli kõige huvitavama koha pealt! No ausalt ka, just oleks põnevaks kätte ära läinud. Nüüd tuleb hakata netist otsima, kas ja kuidas see asi jätkuda võis... Urr. Noh, aga teate, kohutavalt naljakas oli kümnekesti kahele näitlejale plaksutada. Ei saaks öelda, et kostis kohutavalt tormiline aplaus, kümne inimese kätest jäi lihtsalt väheks. Sellele vaatamata käisid need kaks mingi viis korda uuesti lava äärel kummardamas... See tundus nii veider. Aga ikkagi oli ülivinge. Natuke ebalevalt ei saanud me siiski muidugi kohe aru, kas me peame nüüd ära minema või mis... Kuus tükki jäidki meist maha sinna saali istuma. Mine tea, äkki nad olid näitlejate sõbrad :D Sellisel juhul oli kliente ainult neli tükki... ... ... :D:P

Olgu.

Hakkasime väljapääsu otsima. Igal pool oli kiri: "läbipääs rangelt keelatud" ja ukse ees, kust me varem tulnud olime, rippus tabalukk. Otsisime niisiis kõigepealt tükk aega kohta, kust välja saab. Lõpuks leidsime ikka, et tabalukk ei olnud kinni, vaid lihtsalt rippus seal ukse küljes... Astusime siis õue. Õues... seisis sellesama ukse taga umbes sajapealine järjekord ja kõik seal seisjad vahtisid meile järsku, silmad pärani, otsa. Meie seisime hämmeldunult ja jõllitasime vastu. Kuna me olime ilmselgelt ainsad, kes antud hetkel sealt majast välja tulemas olid, aga ma ei tea, miks need sada inimest lihtsalt seal ukse taga seisid kell üheksa õhtul (kui oli silmaga ilmselgelt näha, et seal sees ei olnud neil kuskile minna ja kellelgi polnud kuskile ka nii paljusid inimesi panna), tekkis väga naljakas vastasseis. Ja meid põrnitseti, kuni me lähima metroopeatuse tuvastasime. Kummaline...

Metroos ümber istudes avastasime me seejärel, et 1) metroo on millegipärast kolmapäeva õhtul täiesti täis ja 2) järgmine rong tuleb seitsme (!) minuti pärast. Otsustasime, et nii kaua me küll oodata ei viitsi, lähme parem jala. See teater polnud nimelt väga kaugel. Suundusime siis sortie poole, kui järsku hakkab rongi asemel mööda voorima mingi kollane suur metallist monstrum, mis nägi välja pooleldi nagu kokkupandud kraana ja pooleldi nagu mingi suur söekuhjasid vedav laev. Mõnikord ikka näeb jõgede peal selliseid... väga veider asi igatahes... Meil läksid mõlemal silmad suureks ja me põrnitsesime sellele hämmeldunult veel siiski järgi, kui see elajas kadunud oli...

Aga seejärel läksime maa peale tagasi. République'i väljakult koju tulla on kolme metroopeatuse jagu kõndimist, ehk siis võib-olla veerand tundi-kakskümmend minutit. Triinul oli poest mahla vaja, aga me olime valmis tõdema, et kõik peale me koduse türklasevanamehe on kinni. Ent oh seda üllatust... sattusime tulles eredalt valgustatud Monop' peale. Teile teadmiseks: on kaubamaja nimega Monoprix. Ja Monop' peaks olema tilluke Monoprix. Et midagi erilist ei ole, ainult hädavajalik kraam. AGA... mis sisse astudes selgus... Esiteks nägi see välja nagu pagana Marks & Spencer. Kõik selline heleroheline, kallis ja luksuslikum kraam kui tavalises odavas supermarketis. Täiesti inglisepäraseid asju oli neil ka müügil seejuures, alates mingitest äädikakrõpsudest ja arvututest rohelisse plastpakendisse topitud sandwichidest. Jõle palju oli igasuguseid asju mida saab lihtsalt lõuna ajal sealt kaasa haarata ja pargipingi peal süüa. Sealhulgas müüsid nad veini klaasiga. Nagu päriselt! Neil olid klaasi sees valmis valatud veiniannused, millele oli nagu jogurtitopsilegi fooliumi moodi kaas peale tehtud, mille saab sealt ära tõmmata. Täiesti rabav mu meelest. Ja nad müüsid sooja mandlibaguette'i keset ööd. Üleüldse on see asi keskööni lahti! (tähendab, prantslased magavad kell 11 ja tõusevad kell 7 üles, et pood nii kaua lahti on, on ennekuulmatu. Kreeklase söögikohtadest ma veel saan aru...) Nad müüsid roosivett näo värskendamiseks ja igasuguseid imelisi jäätisi, mida ma enne pole näinud. Ja täiesti uskumatuid mahlasid, smuutisid, värskeltpressitud segusid ja imeasju... Ropu hinnaga muidugi, aga see oli lihtsalt nii imelik... Vau. Vot. Me tundsime ennast kergelt ekstsentrilise teatrikogemuse ja metroos imelike monstrumite nägemise järel järjest enam nagu Alice imedemaal.

Et ühesõnaga... rabavalt äge õhtu oli. Ma hakkan kindlasti rohkem teatris käima. Tähendab, idee järgi pidin ma reedel uuesti minema, aga see, mida ma näha tahtsin, on reedel viimast korda laval ja viimane etendus oli loomulikult välja müüdud. Neetud. Noh, igatahes, tänane tükk oli küll ülimegavingešeff.

Ja ma olen täna tõlkinud 30 lk. Ja tõlgin ilmselt kümme veel.

Aga arhitektuuriterminid... neid lükkan ma ikka kaugesse tulevikku...

PS: lõpetuseks üks huvitav pilt. Pange tähele, see on tegelikult kõik peegeldus! Pilt tehti minu selja tagant!

Jälle produktiivne:

Ega's midagi, ma lihtsalt istusin terve päev otsa koolis ja pole pärast seda ka midagi muud targemat teinud, kui ennast mitmes keeles kunstiterminite leiutamise alal edendanud. Sellepärast ma teile muud ei kirjutagi ja lähen olen produktiivne edasi: ilmvõimatuna näivast ülesandest juba 1/3 on täna tehtud saanud, eks ma katsu sellest mind tabanud vaimust kinni hoida.

Aga, vaadake pilte! Emilia tehtud. Ja ma saan ta käest neid veel juurde neljapäeval :P

Igasuguseid huvitavaid tegelinskeid sattus ette.

Vaade. Katuselt.

Jõle nunnu purskkaev oli see! Konna suus istub pisike vett purskav konn:

Ja natuke seda juugendit, mis me siis kõik pühapäeval ära vaatasime.

Postkontoritest

Kogu oma rabava kultuurielu kõrvale on vaja millalgi tööd ka teha, nii et terve tänase päeva olen ma üldjoontes veetnud tõlkides. Väga edukalt seejuures, ma olen päris uhke enda üle kohe. Varusin endale kolme sorti ägedat juustu ning punast veini ka, et õhtu nii produktiivse päeva lõpuks mõnusalt mööda saata :D Jah, joodik on minust saanud.

Noh, see selleks. Korraks läksin ma siiski täna välja ka - nimelt sobival kombel ilmuski juba teatis, et kui me elektrit ära ei maksa, siis meil lülitatakse nädala pärast elekter välja :D Eks ma siis võtsin sügavalt ohates selle arve näppu ja läksin Hea uudise bulvarile postkontorisse arvet maksma. Kuulsin koha peal, et kuna ma maksan sularahas mingile tädile, pean ma maksma 2.95 EUR teenustasuks ka. No tere-tore. Selle pärast, et ta mul arvelt tüki paberit kääridega küljest ära lõikab ja mingi templikese lööb, et ma talle raha andsin?!?!?!? Mõttetu.

Samas ei saanud ma pärast järgnenud kogemust postitöötajate peale kaua tigetseda. Nimelt panin ma lõpuks posti Edile ja Pattile mõeldud jõulukingituse. Jah, noh, tean küll, teil pole vaja mind hurjutama hakatagi... Õnneks ei olnud asjad eriti jõululikud nii või teisiti, sobisid igal ajal nänniks. Aga kui teist keegi Eestis on üritanud pakki saata, siis siin on asjad märkimisväärselt lihtsamad, seda peab küll ütlema. Eestis peab pakimajja viima pakendamata asjad, millest on täpselt näha, mis need on ja et need ikka terved ja ühes tükis on ja mis iganes nad ka põhjenduseks ei too. Mingi jõulukingitus ära pakkida ja siis postimajja viia on välistatud, ma olen mitu korda eelnevatel aastatel sõimata saanud (teatavasti oli mul omal ajal umbes 80 kirjasõpra, sai pakimaja ust kulutatud ikka sageli...). Mitu sedelit tuli ära täita, midagi karbi külge kleepida ja täita ja siis pidi tädi kõik asjad arvutisse toksima... ja oma karbi sisse ei võinud ka midagi panna, tuli sealt osta. Aga siin... noh, läksin postimaja butiiginurka ja andsin provotseerivalt pakkepaberisse mähitud vormitu kingituse neegrimammile, kes seal haigutas... ütlesin, et tahan Ameerikasse saata. Tema koukis välja vajaliku paksu ümbriku ja võttis mu käest 14 eurot. Mina sain oma paki vaevu sinna sisse toppida ja ümbriku kinni kleepida, kui tädi selle juba mu käest haaras ja leti alla toppis. Ma olin kergelt hämmastunud, sest üldiselt on vaatasin ma, et kõik teised, kes minu ees sama asja tahtsid teha (st pakki saata), võtsid oma karpi või ümbrikusse topitud asja sealtsamast tädi nina alt kaenlasse ja läksid edasi pakisaatmisletti. Ja noh, üldiselt on kombeks ka ümbrikule aadress peale kirjutada või nii. Ootasin seal siis jahmunud näoga, tädi ei saanud aru, et mis ma tahan. Küsisin, et andke pakk tagasi, tema vastu, et ei, sa võid selle siia jätta, mul siin leti all ongi kast, kuhu lähevad saatmiseks mõeldud pakid. Mina ikka korrutan, et kuulge, lugupeetud kodanik, aga kuhu te siis saadate, kui aadressi pole? Tema vastu, et mis aadress... Mina kannatlikult seletan, et vaadake, madaam, aga aadress tuleks ka ümbrikule peale kirjutada... Lõpuks koukis tädi siis selle ümbriku leti alt uuesti välja ja kohmas, et selle oleksid sa pidanud ju enne kirjutama! Mul oli siiber juba, mis ma talle ikka seletan, et ise ta alles võttis selle oma kuradi sahtlist, millal ma siis seda küll kirjutama pidin... Aga kriipseldasin oma varesejalad ümbrikule ja andsin tädile ta ihaldatud paki tagasi. Noh, ja oligi kõik. Ei mingeid tollipabereid, ei mingit kirja, mis mul seal täpselt on ja palju see väärt peaks olema, ei mingeid pealekleebitavaid sedeleid, arvutis ankeetide täitmist - MITTE MIDAGI. Ainult 14 eurot. Vot! [Tähendab. Ma loodan, et see pakk siiski nüüd kohale ka jõuab, mitte et ta selle 14 euro eest seal leti all nüüd pakihoidu ei jää või midagi. Arvestades, et see nii lihtne oli, ei saaks ma ka seda võimalust välistada].

Ahjaa, neil on mõningates kohtades sellised automaadid ka, kus on eelmargistatud ümbrikud müügil. Kõige suuremad on need paksud immutatud jõupaberist ja mullikilega ümbrikud, mis sa saad suvalisest automaadist endale soetada, sinna kilo jagu ükskõik mis träni sisse toppida ja selle suvalises kohas postkasti lasta. Mitte kedagi ei huvita vähimalgi määral, mida sa posti paned, kas on oht, et sa oled terrorist või mida iganes... Miks siis Eestis elu nii keeruliseks on tehtud? Tähendab, ega see siin just odav ei ole, aga samas ikka väga lihtne...

Kodu poole tagasi jalutades päästsin mingi hiina jõnglase, kes ohjeldamatult oma koolikotti õhku pildus ja mantlit pea kohal näpu otsas keerutas. Nimelt korjasin üles ta kuskile umbluu ilmakaarde pillutatud isikuttõendavad dokumendid, jooksin talle järgi ja käskisin karmi häälega asjade pildumise lõpetada, andsin nende sõnade peale jahmunud ja üliviisakaks viksiks koolipoisiks muundunud pojule sõna kuulamise tänutäheks pihutäie ta õpilaspileteid, metrookaarte ja kõike muud säärast tagasi ning kasvatasin ühesõnaga noorsugu. Arvestades tema üllatunud nägu ta ehk homme veel oma kotti ei loobi, hakkab uuesti alles ülehomme pihta...

Okiiiii, aga ma nüüd lähen teen teist tõlget ka pisut ja siis kougin oma kolm juustu ja veini välja :D Hihii. Homme tuleb ainult kella üheksaks kooli minna :(

Kui palju juugendit...

...ma täna ära nägin! Oeh, kohe väsitav! Aga väga šeff oli! Üle pika aja eriliselt lõbus päev.

Kõik sai alguse sellest, et ma ajasin endale kell kümme kargud alla (ja see tundus kolehirmusvara olevat), sain Emiliaga kokku ning me läksime siis kõigepealt La Défense'ile sinna suure kaare otsa. Heh, see käik oli küll pettumus - ja nad tahavad selle eest 7.50 saada! Urr, samas lasevad nad päriselt katusele vaatama ainult ühes kohas, mingi heal juhul kitsukesele 30 ruutmeetrile. Ebaõiglane minu meelest, täiega. Ma lootsin, et saab seal katusel ringi uidata ja nii... Tegelikult oli seal üleval mingi paar mõttetut näitust, siis näidati 20-minutilist filmi selle kaare ehitamisest ja oligi kaputt. Nojah. Aga liftisõit sinna oli ilgelt äge ja see jupike, mis lasti katusel olla, oli ka mõnus. Aga tagasi ma sinna küll ei läheks, raha eest igatahes mitte.

Aga siis jõudsime me järeldusele, et vaatame siis veel natukene arhitektuuri, ülejäänud urbanistid siinkandis ei tea arhitektuurist niikuinii mitte muhvigi ja ega see neid ei huvita ka. Nii et me olime rõõmsad, et on kellegagi koos majade üle ahhetada ning läksime Hector Guimard'i maju otsima Pariisi peale. Leidsime kohe terve hulga - ühte lasti sisse ka, teisest tuli parajasti meie sinna jõudmise ajal välja mingi vanapaar, seejuures papi tahtis nii kangesti meiega suhelda, et ta ütles mingis imelikus keeles, et kanäe, meie tulime maja vaatama ja nemad on sama vanad kui see maja. Võeh. ta pidi end mitu korda mitmes keeles kordama, lõpuks, kui ta otsustas seda prantsuse keeles öelda, siis me saime aru ka. Selgus, et papi arvas vist, et me mingid mõttetud tavalised turistid oleme. Noh jah - miks, ma ei saa aru, sest me rääkisime ju Emiliaga ka prantsuse keeles :-S. No mida iganes... Ja vaatasime siis need kõik üle (ah, Castel Béranger on ikka üle kõige! :D) ning käisime lõpuks veel spetsiaalselt Lavirotte'i maja juures kuueteistkümnendas ka uuesti ära, et neid hea võrrelda oleks. Igati lõbus! Aga, nagu kiuste sai mu fotoka patarei mingil hetkel tühjaks - saate aru, minu puhul EI ole see normaalne, sest mul on mittedigi ja mitteakudega ja patareid vahetan ma heal juhul kord aastas. Aga Emilial oli õnneks päris hää kaamera ja ta tegi ka mustmiljon pilti, mis ta lubas teisipäeval ka netti riputada ja mulle pulgale panna, nii et siis te saate ka mõningaid huvitavamaid seiku näha meie tänasest avastusretkest. Minu omad (need, mis ma enne patarei ülesütlemist tegin) valmivad kunagi kaugemas tulevikus.

Koju jõudes olin veel niivõrd tubli, et koristasin - võtsin "marise tolmuimejaga" toad üle ja puha, Triin jõudis ka just koju, tema kadus nüüd ämbri ja mopiga vannituppa... Oh jah, mis parata, tuleb vahetevahel nii triviaalsete asjadega ka tegeleda, kui koristamine :D Õige, lisaks riputasime mõned postrid üles... ja avastasime, et mingi riiuli moodi monstrum seinal ei püsi otse ja kui sinna midagi peale panna, siis kukub ta lihtsalt ümber (ma sinnani lihtsalt ei olnud sinna midagi taskurätipakist raskemat peale pannud)... Mina just rõõmustasin, et mul on otse voodi kohal lisariiul, aga see, pagan, kukkus kolme raamatu peale kummuli. Heh. Tore, et ma seal all parajasti ei istunud, ütleksin mina.

Olgu, aga nüüd pean ma küll tõlkima asuma. Homne päev läheb ka selle alla kõigi eelduste kohaselt, kuigi lõppeks peaks ikka minema ja elektriarve ka ära maksma :D Seda tuleb nimelt teha kas 1) tšekki postitades või 2) postkontoris ja sularahas... Mis tähendab, et kumbki pole teatud põhjustel eriti lihtne ja mugav... mis tähendab, et ma olen seda ikka päris kaua juba edasi lükanud. Urr.

Järgmisel nädalavahetusel pidime me aga Emiliaga kokku saama ja minema otsima üles kõik Pariisis asuvad Le Corbusier' majad. Äge, ähh? PS: Emilia on üks Rumeenia tütarlaps, kes on IFU-s peale minu nüüd ainus välismaalane. Ja ta elab päriselt ka Champs-Élysées'l! Vau.

Aktiviseerumas...

Jah, ning ma olen tõepoolest jälle aktiviseerumas. Käisin täna teatripileteid ostmas - mingi tükk nimega "Basile", mida me Triinuga kolmapäeva õhtul vaatama läheme. Ma ei suutnud enam vastu panna, käisin talle ikka peale :D Muidu on nii, et see jääbki sellesse nimekirja, mida kõik Pariisis olles tuleb ära teha... Teater ise tundus päris vahva olevat. Meile päris lähedal ka. Ja see konkreetne pilet maksis ainult 10 eurot... Jipppiiii. Kunagi varsti lähen ja vaatan Opérasse ka, kus nende kassa on ja kas saab midagi normaalse hinnaga sinna ka... Opéra jaoks mul kleiti loomulikult ei ole, aga no põrgusse...

Pompidous käisin ka, nagu lubatud. Käisin näituselt tiiru läbi, tegin ajutisele arhitektuuriekspositsioonile ka üks null, jõin katusel ühe kohvi ja nautisin elu täiega. See katusekohvik on ülivinge. Kallis küll, aga seal on esiteks totaalilus, teiseks on see päikese käes ja seal on klaasseinad täpselt õigesse kohta pandud, nii et seal pole tuult... Ning lõppeks koheldakse mind selle kolm korda kallima kohvi eest nagu kuningannat. Mmmmmõnus! Mulle tõepoolest meeldib, kui mulle uks lahti tehakse ja lill kingitakse ja kelner mulle kummardab ja üliviisakalt vanamoodsalt ja pika fraasiga küsib, et "lubagepalun,madaaam,kuitohib,siismajulgeksinpaluda,ettemulleomasoovidjaihadütleksite,niietmasaaksinteidteenindada,madaam!".Ja selle asemel näiteks, et lihtsalt tšekk lauale panna, öeldakse "vägavabandanmadaam,agamavõtankogujulgusekokkujapalunteilennekohvinautimahakkamistreglaažärateha".

Pärast tegin ma veel midagi kultuurset, aga ma enam ei mäleta, mis see olla võis. Käisin ilmselt kuskil veel pildistamas, St. Merri kirikus näiteks. Ahjaa, seisin seal ees ja tegin pilti ja kuulen, kuidas minu selja tagant lähevad mööda mingid ameeriklased ja need räägivad omavahel, et huvitav, kas see juba on Jumalaema kirik... Noh jah. Selle kohta nii palju, et kuna neil endil seal midagi eriliselt vana ju ei ole, eksole, siis Euroopas tunduvad kõik lihtsaimadki gooti kirikud neile nii uhketena, et neid peetakse Jumalaema kirikuteks. Hihii. Nojah :D

Homme on kavas Emiliaga kokku saada, minna Väike-Ameerikasse ja ronida selle suure ja kõige uuema triumfikaare otsa pildistama ning seejärel kuueteistkümnendast linnajaost seninägemata juugendmajad üles otsida. Ja võib-olla tabab meid veel mingisugune vaimustav välkmõte, mine sa tea. Igatahes, see tähendab ainult seda, et ma pean kella kaheteistkümneks end Champs-Élysées otsa saama. Ei tohiks tükki küljest ära võtta, mis? No aga me veel vaatame seda.

Mida veel? Ah, aitab kah, teen teed ja tõlgin veel ühe peatüki ära.

Kadestan...

Jah, kadestan kõiki pariislasi nende võrratute muuseumide pärast, mis neil kõik siin on. Nimelt veetsin tänase päeva - vähemalt suure osa sellest - tarbekunsti-, moe- ja disainimuuseumis. Selgus, et see on tervenisti samas kompleksis kui Louvre, ainult et sissepääs on natukene eemal. Einoh, ja muljed on muidugi võrratud. Selles mõttes, et mulle sügavalt meeldib, et neil on tõepoolest nii palju ruumi ja nii palju uhkeid eksponaate... Ja kõige parem mõte on kahtlemata see, et sa astudki neisse perioodidesse kohe täiesti sisse, selles mõttes, et lähevad järjest näiteks tüüpilised ruumid - kuidas nägi välja kodu siis ja kuidas nägi välja korter kakssada aastat hiljem. Ei ole nii, et on sul viisteist logu tooli valge seina ääres reas ja siis nüüd vaata ja mõtle ise, millises kontekstis neid kasutati; siin on ikka kogu komplekt alates tapeetidest või seinakatetest, mööblist, lampidest, valgusest, põrandakatetest ja lõpetades sööginõude, ajalehtede, pesuvahendite ja ma ei tea, mille kõigega veel. Kusjuures, eriti hirmutav on lugeda neid selgitusi, kustkohast näiteks selline ja selline tuba pärit on - lihtsalt kohe kuulsatest kohtadest on nad terve sisustuse (ja tihtipeale sealse laemaali takkapihta) kõige kupatusega muuseumisse toonud. Noh, umbes stiilis: selle hertsogi selle linna residentsi muusikatuba ja näiteks tolle printsessi tolle linna maja buduaar ja no ikka kohe niimoodi. Ma tean, ma olen seda teemat kuskil kaugemal juba puudutanud, sest neil on päris paljud muuseumid sellel põhimõttel üles ehitatud - Carnavalet' muuseumis on täpselt samamoodi. Ja see on lihtsalt nii uhke minu meelest, kui palju neil seda luksust, barokki ja rokokood ning neid stereotüüpseid asju jätkub ja kuidas neil neid kuulsaid asju ikka nii ropult palju on. Uhhh. Vinge.

Puhtalt aususe pärast: mis puutub moeosakonda, siis ma pean küll ütlema, et on ikka õudseid asju inimesed endale selga toppinud ja pärast seda veel näitusele saatnud. Fuih. See osa oli küll üsna jõle. Seevastu juveeliosakonnale tuleb suur kummardus teha!

Montmartre jääb vist aga ära, õues on ikka päris külmaks järsku tagasi läinud, me külmaksime viie minutiga seal ilmselt kringliks - kuigi taevas teab, et ega juues ju külma tunne. Noh, otsustasime kodus tinutada ja filmi vaadata. Küll jõuab Montmartre'ile ka kunagi. Varsti, ma ikkagi loodan.

Homme lähen Pompidousse ja ülehomme La Defense'ile suure võidukaare otsa, kui ilm vähegi lubab. Tõotus.

Ei ole võimalik!?!?

Lugege nüüd mu eileõhtust blogi. Ootan päikest ja kavatseme minna Montmartre'ile. Noh, arvake ära, kus täna päikest EI ole? Ja kus nagu ongi konkreetselt +2 kraadi. Urr.

Tagasi traksis? Või ehk hoopis: kus mu traksid on?

Tegelikult traksikiiks lihtsalt selles, et Triin ostis endale LaFayette'ist traksid ja avastas just praegu, et need on äärmiselt saastad - ei püsi kinni ega hoia üleval. Noh, jah. Mina ostsin endale Londonist punaseruudulised traksid, peaks need ka üles otsima ja homme jalga panema.

Muidu aga - olengi jälle traksis tagasi - käisin täna jalutamas ja puha. Vaaaaaaaaau. Mis sest, et eriti kaugele ei jõudnud - surnuaiale esimese päikese käes oleva pingini ja pärast poodi. Aga ikkagi. Homme mõtlesin päriselt kaugemale ka minna :D Näiteks kuskile muuseumi või ilusasse parki või ma ei tea. Või näiteks loomaaeda. Eks siis homme näeb. Ilusat ilma tuleb ju ära kasutada (kuigi ma ikka loodan, et see edaspidigi ainult paremaks läheb). Ei, kui kristalselt aus olla, siis täna oli tegelikult päris külm - auru tuli suust ja puha. Aga päikese käes jälle tekkis küll selline tunne, et hakka või strippi tegema. Homme võiks mõni kraad ikka soojem olla, aga ilmtingimata loodan päikest :D Homme õhtul tahtsime Triinuga teha lühikese tiiru Montmartre'il ka ja lõpuks seal trepi peal kevade esimese veini ära tinistada. Kerliga ma kurval kombel sinna ei jõudnudki. Vähemalt sedakorda mitte. Küll jõuab.

Täna õhtul kiikasin veel tuludeklaratsiooni ka. Oleks peaaegu et ära esitanud, aga stippi pole sinna pandud (see küll vist minu teada maksuvaba, aga no sellegipoolest pean ma vist riigile ütlema, et ma ta sain?) ja ei mäletanud peast ka, kui palju ma selleks märkima peaksin ja üldse... Eks ma küsin järgi, teeks ruttu ära :D Vähemalt järgmisel nädalal ikka tahaks esitada juba.

Nojah, aga mis ma's ikka, vaatan filmi edasi. Kaks filmi iidvana viieseerialise Angélique'i sarja lõpust olid veel vaatamata, nüüd siis teen seda tasa. Hmm... Naljakad asjad mulle ikka meeldisid kunagi... Võtab kohe itsitama.

Norr-norr

Magamine on väsitav. Ma olen pool nädalat kodus olnud ja ainult maganud ning teed joonud. Huvitaval kombel kibelesin ma nädala alguses ikka kooli minema, mis siis, et olemine oli poole sitem kui praegu. Aga nüüd, kus ma seisan vastamisi homme kell kaheksa kooli minemise perspektiiviga, ei taha ma enam kohe kuidagi kuskile minna! On siin nüüd mingit loogikat või ei, mina ei tea... Igatahes, teinekord (kui esimesed koledad vastikud pahad nõmedad halvad) esimesed haiguspäevad möödas on, on jumalast mõnus kodus haige olla ja vaadata, kuidas teised endal tööde-tegemistega naba paigast nihestavad :D Aga jah, see lõbu sai vist selleks korraks läbi. Olgu, no mida ikka, mul on homme hommikul tervelt üks kolmetunnine huvitav loeng ja siis pole midagi... pole midagi kohe teisipäeva hommikuni! Uuuu... Rabav, kas pole? Normaalne elu jõudis kätte!!! Hurraa...

Aga täna ongi see kõik, mida te minult kuulete. Lihtsal põhjusel: ma lihtsalt EI OLEGI mitte midagi teinud. Magasin lõunani. Vedelesin veel kaks tundi lakke vahtides voodis. Kirjutasin paar meili ja lugesin uudiseid. Magasin paar tundi. Tegin süüa ja lugesin järgmiseid uudiseid. Tõlkisin lõpuks nii palju, et jõudsin täpselt poole raamatu piirile. Pesin pea ära. Noh - ja ongi kõik, päriselt ka. Erakordselt sübariitlik mu meelest...

Eks ma siis lähen nüüd jälle magama kogu selle väsitava aktsiooni peale.

Head ööd.

Variat ja lollusi

Kohe on näha, kui ma ei viitsi asjalik olla! Esiteks ei ole ma tänase päevaga s....gi kasulikku teinud - ainult oma kõva 14,5 tundi maganud ja kahele järgmisele tööpakkumisele jah öelnud, aga varasemast raamatust tegin ära... noh, pool lõiku vähem kui ühe peatüki. Hihii. Kui ma end hiljem veel pingutan, ehk saan selle viimase poole lõiguga ka ühele poole. Milline enese neljakstõmbamine. No ma ei või...

Aga millest ma tahtsingi rääkida... Kõigepealt sellest, et täna hommikul ajas mind maast lahti postimees. Tähendab, tegelikult olin ma juba selleks ajaks hommikusöögi endale voodisse tarinud ja nautisin pikutades ning postimees.ee'd lugedes jaburaid uudiseid, kui meie sumisti (jah, meil on sumisti ja see ka töötab mõnikord. Aga ainult mõnikord!) põrises ja mingi onu tahtis teada, mis korrusel ja kumbat kätt ma elan, tal on Triinule pakk. Pakis olid nimelt saapad, mis olla pidanud ideaalis kuu aega tagasi kohale jõudma. Minu meelest oli seejuures nii vahva, et ta küsiski konkreetselt, kumbal pool kätt asuvas korteris ma elan - veel kord meeldetuletuseks, siin ei ole korterinumbreid, ideaalis on olemas concierge, kes kõigi korterite kõiki elanikke teab ja ise kirjad-pakid laiali jagab.

Veel mõistatasin ma teemal, miks meile iga kahe nädala tagant pannakse postkasti pappkaart, kus on peal kõik olulisemad Pariisi telefoninumbrid - noh, kiirabi, politsei, vastumürgikeskus, SOS torumees, ukseavaja (tähendab, ainult, ei saa aru, seltsimehed, kui ma olen end väljapoole lukustanud, kuidas ma saan siis korteris sees rippuvalt kaardilt seda numbrit lugeda???), elektrik, WC ummistuse likvideerija, rongiinfo, lennujaama registratuuri ja veel paari tosina sellise tegelinski telefoninumbrid. Ei, iseenesest on muidugi säärast papkat igati tarvis, sest vaadake - ega siin saa iga hädaga näiteks ühte kiirabisse helistada! Kui siin näiteks põlema süttida, tulebki helistada konkreetselt põletusosakonda ja kui näiteks pudelitäis mingit torupuhastusvedelikku ära juua, tuleb helistada vastumürkide osakonda jne. Muude hädade osas, mida kuskile lahterdada ei oska, ei ole ka kuigi lihtne - siinseid telefoninumbreid juba nii muuseas meelde ei jäta: 0153949494 on näiteks siinne kiirabi "lühinumber". Ma ei tea, meil tegelikult on üks erakiirabi kabinet kohe siinsamas tänavanurga peal (teisel pool nurga peal on veterinaarkiirabi ka!), tegelikult mulle näib, et meil oleks konkreetselt küll lihtsam vist ise sinna roomata, kui meil seda teenust ealeski tarvis minema peaks... [Ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla]. Aga moraal selles, et tegelikult saime me juba esimese korraga selle kaardikese olulisusest aru ja riputasime selle magnetiga külmkapi külge. Mul ei ole neid ausõna nii palju tarvis, et terve külmkapp nendega ära katta, kuigi ka see võib ju ometi mingisugune dekoratiivne lahendus olla. Asi lihtsalt selles, et külmkapp on meil üsna puhas ja korralik...

Puhtalt laiskusest põrnitsesin ma oma kena kolmveerand tundi ka voodi kohale riputatud prantsuskeelset maakaarti. Teate, kui huvitavaks see osutus!!! Näiteks värskendasin ma oma mälu teemal, kus põrgus need Prantsusmaa DOM-TOM'id siis asuvad. Selgub, et näiteks Réunion on suisa Madagaskari kõrval, ei olegi kuskil Lõuna-Ameerikas või Kariibi mere piirkonnas!!! Päriselt ka, ma olen ikka tõeline ignorant. Triinuga sai veel pikalt polemiseeritud teemal, et kuidas, pärgli päralt, sattusid Siberi põhjarannikule Anjou saared (selgub, et mitte Anjou hertsogite ja veinide, vaid kuulsa (!) Vene maadeavastaja Pjotr Anjou järgi)! Ja selle üle, et kas Naatsaret on alati Etioopias olnud, pidasime me ka kena pika diskussiooni maha (tegelikult näib, et see konkreetne Naatsaret tekkis sinna alles 1950. aastail ja see õige Naatsaret on ikka Iisraelis. Aga miks etiooplased mingile külale sellise nime panid, ei osanud isegi mina internetist välja kaevata). Ahjaa, muuseas otsustasin ma veel, et ühel päeval võtan ma kätte ja sõidan Timbuktusse. See on siin nüüd pühalik lubadus, te võite seda mulle nina alla hõõruda, kui ma pensionile lähen ja seda veel teinud ei ole!

Ja siis veel: elagu nohutabletid! Mina olen nüüd igatahes fänn! :P

Pesumasinatest ja lossidest-paleedest

Urrrr, meie pesumasin ütles eile üles. Tähendab, peseb ilusti, aga jääb seisma, terve paak vett täis. Proovisime nii ja proovisime teisiti, ikka on pesumasin poolenisti seebivett täis ja lihtsalt ongi kogu moos. Brrr, lasime öösel oma pesumasinast tulnud pesu kuuma veega duši all üle, aga mida selle veega ette võtta, mis seal endiselt sees on, ei ole me veel otsustada suutnud. Ideid?

Hmm... ja siis ma just lugesin ühte meili uuesti üle, mis ma täna hommikul kirjutasin... Päris asjalik kukkus välja kell üheksa hommikul :D (jaa, ma olen lihtsalt oma une lõpuks täis maganud ja ärkan iseenesest kell 9!!!). Aga vaadake ise:

...see on suurepärane küsimus. Põhimõtteliselt on lossi ja palee vahe see, et loss (castle v chateau v schloss) on paremini kindlustatum, arhitektuuriliselt suletum ja reeglina ka vanem (pärineb pigem sellest perioodist, kus adlikud elasidki veel linnusetaolistes residentsides, mida oli võimalik - ja vajalik - rünnakute vastu kaitsta). Palee (palace v palais v palast) on aga juba uuem ja tüüpiline Versailles' moodi näide, ilus, luksuslik, minetanud igasuguse kaitseotstarbe, see on ümbritseval maastikul igati avali ja laiutav, paljude sopikestega, madal, ilma paksude kaitsemüüritiste ja tornideta, paljude akendega (versus näiteks lossi väikesed aknad, mis olid samas nagu laskeavad jne), ilma vallikraavita jne. [...] Ja üleüldse on barokkperioodil ehitatud uued residentsid pigem paleed kui lossid. Aga see on mõneti pigem selline terminoloogiline, asjalik või tähenärijalik vahe, maakeeli räägitakse eestis juba muinasjuttude kuulamise east sisseharjunult ikka ju loss ja loss eksole, ma arvan, et sellest ka see sõnakasutuse erinevus. [...] Ja konkreetselt: Vaux-le-Vicomte, noh, selle kohta ütlevad ka prantslased ise chateau, ehk siis loss, sest see on veel säärane üleminekuperioodi teos ja sarnaneb üldmuljelt üsnagi veel renessansslossile. Ning Louvre - Louvre oli küll omal ajal kaitseotstarbeline, aga pigem on ta siiski juba palee, sest selle puhul on esindusfunktsioon väga kaua ikka juba peamine olnud :), liiatigi on see prantsuse keeles palais du Louvre. Ning Versailles' kohta ei tohiks kohe päris kindlasti minu meelest öelda loss, vaid ikka palee. [...] Aga üldiselt, kui palee kohta veel hädapärast võiks öelda loss, siis lossi asemel kasutada sõna palee on palju halvem variant...

Niisiis, kõlab päris nii, nagu ma actually teaksin, mida räägin, kas pole? :D Uhke värk! Aga te võite selle nüüd kõik ise ka teadmiseks võtta, kui ma kord selle juba nii ilusti ja põhjalikult kirja olen pannud. Milleks seda veel vaka all hoida?

Unenägudest

Ma täheldasin täna hommikul, et ma olen hakanud viimasel ajal kole palju eriti aktiivseid unenägusid nägema. Ja ma isegi mäletan neid peaaegu kõiki, kui ma üles ärkan. Ning kuna ma nohuse ninaga ärkan päris tihti üles ja näen peale uuesti magamajäämist juba uut und, mitte vana jätku, siis on mul viimase nädala peale ette näidata päris põnevaid unemaailma seiklusi. Ja enamasti leiavad need seejuures aset Pärnus! Väga veider.

Igatahes, alustada tuleb sellest, et esiteks olen ma hakanud kahtlaselt tihti unes nägema, et ma teen jälle trenni. Ühe korra jõudsin isegi võistlustele, toppisin pikalt 400m jooksu stardis endale naelikuid jalga ja puha - ainult et millegipärast jooksin ma koos mingisuguste pägalikkudega ning siis ei olnud ju võitmine mingi probleem. Heh :D Huvitaval kombel toimusid need võistlused Pärnu staadionil... Hihiii! Kõik, kellel asjast natukenegi aimu, saavad asja irooniast aru :D

Teisel korral näiteks veetsin ma "pool ööd" ümber Pärnu rannapargi joostes - ikka nagu vanasti, ring ringi järel. Aga jube detailselt. Konkreetselt kõik puud, nurgad, käänakud, lombid, kivid, kännud - kõik nägin täpselt ära ja täpselt õige koha peal, nagu film oleks olnud! Huvitav, millest siis nüüd järsku selline nostalgia...

Olgu, edasi läheb natukene põnevamaks! Millegipärast sattusin ma kesk ööd Tallinna maantee sinna linna piiri poolsesse otsa, mis veel mingi viis-kümme aastat tagasi oli üsna mõttetu tühermaa, aga kus nüüd on ikka mingisuguseid autoesindusi ja ma ei tea kõik, mida veel tekkinud. Millegipärast sattusin sinna ka ühe vana lapsepõlvesõbrannaga, keda ma viimati nägin ehk aastal 2002. Nimetame teda siis lihtsalt baleriiniks. Nii, ja istusime meie tee ääres maas, rääkisime juttu. Järsku hakkas kuskilt pimedusest karvikuid tulema - noh, tõelisi prükkareid, juuksed pulkas peas, hambad välja löödud ja puha. Ja baleriin otsustas selle peale hakata riideid seljast kiskuma. Huvitav... Noh, igatahes, tekkis neid karvikud juba liiga palju, meil hakkas hirm ja me kargasime lõpuks keset teed, sattusime mingi logu bussi ette, mis kinni pidas ja meid peale võttis. Jäime bussis tukkuma ja muudkui sõitsime ja sõitsime ja sõitsime, hommikul avastasime end kuskilt "üüratu" Eestimaa lagendike vahelt ja vurasime seejuures veel ikka edasi. Lõpuks pandi meid maha kuskil pisikese putka juures, mis pidi väidetavalt olema Jõgeva bussipeatus. Sõime seal putkas ühed pelmeenid ning istusime siis järgmise suvaliselt ette sõitnud bussi peale, mis meid Pärnusse tagasi viis. Korjasime baleriini riided sealtsamast tee äärest üles ning kõndisime siis rahumeeli linna südame poole kaugustesse... :D

Pärast seda ärkasin ma üles ning kui ma uuesti magama jäin, kasvatasin ma kolme merilõvi. Seejuures seisnes see kasvatamine selles, et nad lihtsalt tatsasid meil järel kogu aeg, keegi neid ei söötnud ega midagi... aga lõpuks hakkas üks nagu haigeks jääma või midagi... Meie ei osanud midagi selle peale teha, lõpuks kargas mul pähe geniaalne mõte, et paneks ta õige vanni, neile meeldib vesi. Hakkasin vanni vett laskma, see kuulis aga kaugelt vee sulinat ning tuli hüppas üle minu pea vanni ja muutus kohe ilgelt rõõmsaks ning lustlikuks. Millegipärast vaatasin mina, et huu, vesi on nii äge ja hüppasin ise ka vanni. Hullasime seal vees ning lasime vannivee üle ääre voolata, kuni tegelikult oli vett täis terve vannituba kuni umbes kaelani. Ja siis kostis koridori ukse tagant ema häält, kes küsis, et mida me seal küll teeme ning mina kutsusin teda vaatama... Ja taipasin sellel samal hetkel, et kui ta ukse lahti teeb, tuleb uputus, aga... siis ma ärkasin üles. Vot. Katastroofi ei näinud :D

Ja üks eriti action uni oli täna öösel veel, aga praegu läks meelest ära. Hommikusööki tehes veel mäletasin... Hmm!

Noh, igatahes, te saate aru jah, et suburbs/chantiers intensiivkursuse asemel lesin ma praegu kodus voodis ja kirjeldan teile oma totraid unenägusid. Tegelikult peaks minema apteeki ja nõudma neilt kõige kangemat nohurohtu, mis neil üleüldse on. Soovitatavalt kohe terve konteineritäie. Viieliitrise köhasiirupi peaks ka muretsema, näha on, et vähemaga ma hakkama ei saa see "talv" :D

POSTSCRIPTUM: Nii, nüüd on mul kodus täpselt nelja sorti erinevat asja, mis peaks nohu vastu aitama; köhasiirupeid ja -tablette on ka terve mägi, nii et laud on lookas... Ja ma olen muidugi päris kindel, et neist kõigist ei pruugi nüüd just üliväga kasu olla (kuidas see vanaemade ütlus käibki: nohu ravides läheb seitse päeva, aga ilma ravimata üks nädal... või midagi sinnakanti), aga vähemalt tean ma nüüd, et olen pool apteeki tühjaks ostnud, järelikult olen ma oma alateadvust veennud, et pean homme terveks saama :D Igatahes on elu juba palju ilusam :D Hihii.

Pühapäeviti on apteegid kinni

Njaa, eile hommikul ärkasin üles äärmiselt sita enesetundega. Köha oli tagasi, puha nagu mingil suitsetajal. Nina lörises otsas nagu umbes torupill, pea ja silmad lõhkusid valutada ja põranda tolmuimejaga üle võtmine näis täiesti üle jõu käivat. Point aga selles, et laupäeval kell 12 pidi saabuma Kerli. Noh-jah.

Olukord praegu: köha on kergelt leebem kui eile, nina enam ei lörise, vaid on umbes nagu kinnimüüritud käik. Pea enam valutada ei lõhu, aga põrand on endiselt tolmuimejaga üle võtmata. Kerli sõitis kümme minutit tagasi ära ja meie mõnusad mõtted Montmartre'il veinitamisest ja mööda linna kooserdamisest läksid kõik aia taha. Eile käisime küll väljas, sõime fondüüd ja käisime paaris raamatupoes, aga täna hommikul leidsin ma, et välja minek on täiesti välistatud - tahtsin minna ainult meie kõrval olevasse apteekti, aga selgus, et of course on kõik kolm meie lähimat apteeki pühapäeval kinni. Niisiis veetis Kerli päeva rõõmsalt arhitektuurimuuseumis, mina norskasin kodus ning lõpuks, kui ta naasis, tegime üüratuma laari hõõgveini. See oli ka kõik. Väga hale.

Minu järgmise nädala intensif jääb minust vist ka siiski võtmata, selles mõttes et ma pakun välja, et ma vist magan hommikul seitsme asemel kaheteistkümneni ja siis teen arvuti lahti ning magan pärast seda edasi. Heh. Mõttetu. Väga nõme. Pääääääääh.

Rabandustest ja taksikutsikatest

Ma olen armunud! Ühte neljakuusesse pruuni taksikutsikasse. Eestlasesse :) seejuures. Jah, neid on Pariisis palju. Käisime täna nimelt Triinuga Maarit Murka näituse avamisel kuskil vasaku kalda hästi jõukas kandis. Äge galerii, ilusad tööd, palju veini ja muud hääd kraami, kõvasti väliseestlasi ning siis kunstniku enda neljakuine taksikutsu, kes Eestist kaasa oli võetud. Jumal kui nunnu!!! Tuli kohe igatsus oma Nublu ja Sassi järgi ja ma oleks peaaegu selle kutsika kraepidi kaenlasse tõmmanud ning ära ajanud :) Šeff! Noh, ehk õnnestub teda veel näha, enne kui nad Pariisist lahkuvad.

Siis tegin ma täna selle intensifi eksamit - ettekannet. Noh, ütleme siis nii, et see ei läinud ka minu arusaamist mööda suurepäraselt, aga ma sain siiski 14e. Hihii. Ja teate - millalgi kesk päeva tegi oma ettekannet mingi kolmene loikamite punt: üks valge, üks neeger ja üks mingi lihtsalt lõunamaalane. Noh, neeger ei saanud ühtegi asjalikku sõna suust, valge pingutas ja pingutas ja nägi, et asi suundub järjest rohkem rappa, aga pingutas ikka... aga too lihtsalt lõunamaalane - tema oli kirjutanud kuskilt raamatust maha suure hulga nii akadeemilist juttu, et ta ise ei saanud ka asjast aru - õpetaja ütles talle, et niimoodi pole vaja, pangu paber ära ja mõelgu natuke ja rääkigu siis lihtsamalt... Ja, saate aru, tüüp läks näost punaseks kui keeduvähk ja hakkas nutma. NUTMA. Mingi 20-aastane noormees! Sellepärast, et mingi õpetaja ütleb, et ta sai valesti ülesandest aru! Hull värk!

Ilm oli meil täna ropult soe, oma 18 kraadi küll. Koolist tulin koju veel paksu mantliga, siis kodus vahetasin riided ära ja läksin juba kevadomaga näitusele. Megailus. Täitsa suve lõhn oli ka.

Kurb on see, et mu tiisikus on tagasi. Õigupoolest pole ta päriselt kunagi ära läinudki, kõik muu ikka läks, aga köhisin ma väikest viisi endiselt. Aga mingi eilsest hommikust saadik olen jälle nagu läkaköhaline. Kõik oleks ilus, kui vähemalt köha lahti oleks, aga kus sa sellega... Oh well... Mis siin ikka.

Siis rabasid mind isikud, kelles ma olin ammust aega sügavalt pettunud - nimelt St. Denis' ülikooli Erasmus-koordinaatorid. Selles mõttes, et need, kes üleüldse minuga kõige alguses natuke tegelesid, mitte too Majasokk. Ma saatsin neile nimelt kirja. Ja nad VASTASID! Ja ma vastasin neile ja nad VASTASID VEEL! Ja jumalast üheainsama reedese päeva jooksul! Ma arvan, et ma peaksin lähimasse kirikusse küünla panema. (Kuigi, järele mõttes me juba tegime seda Triinuga täna, sest me sattusime kogemata St. Germain-des-Près kirikusse, kus me veel käinud ei ole, ning kogemata püha Rita kuju ette. Tema oli see võimatuste pühak, vaadake... See, kellest me naersime sügisel, et ta vihastas meie peale... Noh, siis me igaks juhuks nüüd panime küünla, nii harva, kui me teda kuskil näeme :) Hihii.) Igatahes sain ma teada, kuidas konverteerida siinseid hindeid Eesti hinneteks ümber ja sain teada, et mõned ained andsid mulle kohe palju punkte, nii et mul on peale järgmise nädala intensifi 28 ECTS-i, mis on päris äge... See tähendab, et teiseks semestriks on jäänud 17! See tähendab, et ma saan võtta IFU-st need kolm karmi loengut, prantsuse ühiskonna ja kino ning elu on päris ilus! Kui St. Denis's midagi superpõnevat ei tule, ei pea ma sealt vägisi hakkama endale lisaaineid võtma. JA see on ilus mõte! Rääkimata sellest, et minu meelest on täiesti geniaalne, et mingi prantsuse bürokraat ausõna päriselt mulle kaks korda järjest vastas - rääkimata sellest, et reede õhtul! Te ei tea, kui haruldane selline juhus on!!! Aga mina juba tean...

Ahjaa, siis tegin täna rohkem tutvust ühe teise prantsuse tibiga, kellega me seda grupitööd tegime. Eile käisime ühega neist Pompidous, teisega tulime täna koos koolist koju, ta elab minust ühe peatuse kaugusel. Tark ja sõbralik tüdruk, räägib täiesti puhast prantsuse keelt. Aga siinkohal tuleb meelde tuletada õppetundi, et siin ei ole ühtegi inimest, kes end prantslaseks nimetaks. Ma küsisin ta käest kogemata siis, et kas ta on Pariisist pärit. Noh, ja pidin pikali kukkuma, kui ta selle peale sujuvalt vastas, et ei, ta on liibanonlane, aga kuna ta vanemad on diplomaadid, siis on ta elanud Kataris, Saudi-Araabias, Liibanonis, Iraanis, Omaanis ja kuskil kolmes riigis veel veel... Lõpuks oli ta neile öelnud, et tal on siiber, tema jääb nüüd Pariisi ja läheb siin ülikooli :D Vot nii! Heh... Vau! Aga ta oli nii prantslaslike näojoontega ka seejuures, et ma poleks seda ealeski oodanud...

Oeh, olgu, aga aitab. Ma nüüd lähen teen hõõgveini, äkki aitab tiisikuse vastu :P

POSTSCRIPTUM: heldus, sain juba kreepsu, et vajutasin valele nupule ja kustutasin kõik ära. Õnneks oli klahvikombinatsioon ainult ctrl + N, nii et ei kadunudki ära miskit. Hurraaaa!

Muide...

Lubage avaldada rahulolematust kõigi nendega, kes lubasid mulle kirjutada. Ma pole siia postkasti siiani mitte ühtegi päris kirja saanud, ainult bürokraatlikku jama. Keegi võiks ju mind natukenegi meeles pidada, ah ;) Jutt tingitud sellest, et Triin sai eile kolm nädalat hiljaks jäänud sünnipäevakaardi :D Ja lõppeks on meil nüüd postkastivõti, aga kole igav on, kui seal kunagi midagi sees ei ole...!!!???

Äge

Mul on nüüd veel üks plastikkaart kotis - Pompidou keskuse laissez passer, ehk siis aastane tasuta pilet. Õigupoolest, mitte päris tasuta, sest ma pidin tema eest maksma ikka, aga kuna see oli pooleteise korra pileti hind, siis oli see investeering lõppkokkuvõttes mõttekam kui meeletus sabas passida, tahtes ainult ühte piletit osta. Igatahes, kõik sai alguse sellest, et me hakkasime täna valmistuma oma sellenädalase intensifi arvestuslikuks ettekandeks, mis nägi ette kahe kunstiteose võrdlust, millest vähemalt ühte pidime me minema muuseumi oma silmaga vaatama. Noh, läksimegi ja otsisime Mondriani mööda Pompidoud taga, nii et vähe pole. Aga igavesti vahva oli ka. Pompidou ruulib. Seal on ilgelt äge kohvik katusel ja kui te veel teaksite, milline vaade sealt ülevalt avaneb...

Aga mis puutub ülesandesse, siis see oli grupitöö, mina, üks poola tibi ja kaks prantsuse tšikki sattusime kuidagi kokku - võrdlema Jawlenskyt ja Mondriani. Nojah. Aga väga tore oli! Homme peame oma tänase töö viljad ette kandma ja mingi veerandtunnise presentatsiooni tegema. Heh, kukepea. Ainus häda on seejuures see, et homme peab siis jälle nii vara üles tõusma. Täna ma juba jäin metroos magama. Tõepoolest, lugesin hommikuse metroolehe läbi, istusin maha, mõtlesin, et panen korra silmad kinni, aga peatuses teen ruttu lahti, juhuks, kui keegi minust mööda tahab astuda... Ja tegingi silmad lahti, ainult et kuidagi oli kätte jõudnud lõpp-peatus ja keegi tahtis tõepoolest minust mööda minna, et maha saada. Tore, et minul ka sinna lõpp-peatusesse asja oli! Kui ma oleksin kogemata õigest peatusest mööda sõitnud, oleks ma ikka ilgelt tige olnud. Igatahes läksin ma seejärel kohvikust läbi, võtsin endale topeltespresso ja pärast seda hakkasin ma alles vaikselt arvama, et ehk ma siiski elan esimese loengu üle... Vot nii käib meil siin asi...

Olgu, aga ma olen näljane kui hunt ja ma ütleks lõhna järgi, et mu oad hakkavad pehmeks keesma, nii et ma nüüd lähen vaatan, mida mul neile kõrvale on panna...

Rohelistest kuulipildujatest

Tänane päev oli selline, et ma olin õhtuks absoluutselt küpse. Tähendab, ikka olen, aga peale kolme kuuma juustusaia, kahte tassi kohvi ja poolt šokolaadi hakkan ma end juba inimese moodi tundma. Hmm, esiteks tabas mind varahommikune kolme ja poole tunnine kuulipildujavalang majandusgeograafiast - projektor oli kadunud ja õppejõud otsustas millegipärast sellele lisaks, et ta räägib kõike hästi-hästi kiiresti, ilmselt selleks, et keegi ei saaks talle küsimusi esitada. Hirmus. Tahtsin nööri kaela panna. SEEJÄREL tabas mind kolme ja kolmveerandi tunnine keskkonnaloeng, mis oli erinevalt eelmisest nädalast äärmiselt huvitav ja sisukas. Ja väga mõtlemapanev. Kohe sellest pikemalt. Aga SEEJÄREL kupatati meid vihmasajus kuskile x-kohta arhitektuurikonverentsile, kus uhked prantsuse arhitektid rääkisid oma Hiinasse ehitatud majadest. Huh. Nojah. Ühesõnaga, ma ise tunnen, et ma sain täna kohutavalt kolehirmustargaks, ma latrasin sellele lisaks veel prantsuse keele praktika raames kõik meie vähesed pausid prantsuse keeles rumeenia tüdrukuga juttu, ise seejuures arugi saamata, et ma prantsuse keeles räägin. Päris hästi, ütleks mina. Edasi ilmus meile koju üks kodutu eesti blondiin, kes ilmus kohale oma teki, veekeedukannu, müsli, basiiliku, toiduõli ja kõige muu vajalikuga, mis igal normaalsel inimesel kogu aeg igaks juhuks kotis on. (Jääb laupäevani. Hirmus). Siis lugesin meile ja sain teada, millal ma pean jälle mingitel teemadel, mis minu jaoks praegu täitsa hiina keelena näivad, kolesuuri ettekandeid tegema ja kahekümneleheküljelisi esseid kirjutama. Õnneks vist grupitööna. Ahjaa, ja kuna teatud inimesed on minu "kõige paremaks tõlgiks nimetanud", siis anti mulle toredasti veel tööd. Äge!!! Noh, kõlab sisukalt?

Aga, millest ma siin tahtsingi kirjutada... Jah, rohelistest...

Teate, ma ei pea ennast just mingiks kolehirmusraiskajaks, aga ka mitte väga roheliseks. Mulle käib küll närvidele, et mulle antakse poodidest palju kilekotte ja enamasti ajan ma müüjaid ahastusse sellega, et võtan asjad näppu ja jätan koti sinnapaika. Ma kustutan kodust ära minnes tõepoolest tuled ära ja jumal teab, et praegu sõidan ma kogu aja ühistranspordiga. Ma ei osta hullunult uut aparatuuri kokku - üks ja sama mobiiltelefon on mul olnud ikka juba nii mitu head aastat, et ma isegi ei mäleta, millal ta ostetud sai, neli või viis aastat tagasi. Läpakas on ka ikka see kõige esimene ja ammune, ainult et aku sai välja vahetatud... Me sorteerime oma prügi - noh, et ikka plastik, klaas, plekkpurgid ja paber-papp lähevad eraldi. Aga enamasti on see kõik muidugi olnud niisama, tingitud mitmetest muudest faktoritest - rahast, kiirusest, lihtsalt maja või linna nõuetest. Ja ikka muidugi, ma ka vingusin selle Eesti prügisorteerimismeetodi üle (mitte siiski eriti palju, sest mind pole ju tegelikult päriselt seal olnud ja ma ei pea kõike päris nii peensusteni sorteerima, eksole) ja ma tunnistan, et teinekord bussi oodates tuleb ikka pähe, et autoga oleks palju mugavam (kuigi mitte palju, teate isegi, parkimine ja värk) jne jne jne. Aga väga paljudest asjadest, mis ka asjasse puutuvad, ei olnud mul mitte õrna aimugi ja täna hariti mind nende koha pealt ikka nii, et vähe polnud. Kole kasulik oli seejuures, ma arvan, et seda peaks tegelikult kõigile õpetama! Sest ma arvan, et nüüd lülitan ma tuledele lisaks ikka tõepoolest kodust ära minnes kütte ka välja ja vaatan kasvõi oma toidulauda teise pilguga. Ja kole palju lihtsalt põnevat tuli ka välja!

[Olgu siinkohal ära märgitud, et tänane loeng oli endiselt kasvuhooneefektist, õhku paisatud süsinikdioksiidist ja muudest gaasidest, kliimasoojenemisest ja Kyoto protokollist... Aga seda andis väga huvitavalt esitada!]

Aga mõned põnevamad väljavõtted minu aju hallollusesse pesa teinud uutest teadmistest...

Näiteks, kas te teadsite, et kõige tõhusam ja vähem energiat nõudev liikumisvahend on jalgratas, mitte oma kondiaur? Sellepärast, et kui palju käia, siis kulutad enda energiat ja pead seda hiljem kõva söömisega taastama. Ja et kõige kasulikum on süüa kana- või sealiha, üllataval kombel on aga veise- ja lambaliha kole priiskamine, sellepärast, et esiteks on nende kasvatamiseks vaja palju ruumi ja kalleid vahendeid ja ma ei tea mida, siga sööb kõik ära. Seega, ühe kilo kana söömine on maailmale lõpptulemusena 10 korda parem kui ühe kilo lambaliha ära söömine, rääkimata sellest, et kilo kana on umbes 13 korda etem kui kilone veisepraad. Siga on peaaegu sama vähenõudlik kui kana, muide, nii et selle poolest oleme me, eestlased, üsna tublid. Piim ja jahu tekitavad planeedile ka muide võimalikult vähe peavalu. Ja siis Eesti õunad, mitte Poola omad, mida kuskilt auto heitgaasipilvede lõbusate pilvekeste saatel mitusada kilomeetrit transporditakse. Ja kodune tomat, mitte Hispaania oma. Ja nii edasi...

Siis sain ma teada, et linn, kus transpordi tekitatud maa atmosfäärile kahjulike gaasite tekitamine linna tihedusastmega kõige paremas suhtes on, on Hong Kong, seejärel tuleb Moskva (!). Noh, Tokio, Viin, Singapur, London ja Pariis on ka kõik päris heas seisus, samas aga kõige hullemad on absoluutselt kõik Ameerika linnad - nagu oligi arvata. Seejuures veel Detroit on see kõige paham-paham, selgub. Hihii. Sümboolne, ah? Ja seejuures ei suutnud prantslased patriootlikult jätta kuulutamata, et Prantsuse rongid tekitavad palju vähem ohtlikke gaase kui inglise rongid. Ja Prantsusmaal energia tootmine tekitab 7x vähem atmosfäärile kahjulikke gaase kui UK energiatootmisvahendid. Hmm...

Selleks, et heitgaaside õhkupaiskamisest ja kasvuhooneefektist tingitud kliimasoojenemist ja sellest omakorda tingitud liustike sulamist ja meie kõigi uppumissurma actually ennetada, peaks aga... iga ameeriklane oma raiskamist (ja üldse säärast eluviisi) kõvasti piirama. Täpsemalt öeldes peaks iga ameeriklane 10x vähem tarbima (ja sõitma jne jne), iga prantslane peaks seda tegema 4x vähem, sakslane 7x vähem, mehhiklane 2x vähem... Ja hindud, noh, igal hindul on lubatud 20% rohkem energiat kulutada kui nad seda siiani teevad, sest nad on hetkel veel liiga vaesed ja looduslapsed... VEEL. See, mille arvelt siis igal ameeriklasel tuleks kokku hoida, on näiteks 5000 läbisõidetud kilomeetrit autosõitu, 70kg loomalihapraadi, 3000 l piima ja 2 tonni betooni (seejuures sajaruuduse maja saab 17 tonnist!)

Ja, mis kõige põnevam, selgus, et on väga palju ökoloogilise jalajälje kalkulaatoreid, kus saab välja arvutada, mismoodi iga inimene elab! Lõppkokkuvõttes öeldakse sulle seda, kui mitut Maad tarvis oleks, kui kõik maailma inimesed sinu moodi elaksid. Mina tegin konkreetselt viis erinevat testi, iga kord jäi tulemus sellesse vahemikku, et minu raiskamist arvestades peaks meie käsutuses olema 2,3-3,9 planeet Maad. Testide küsimused varieeruvad pisut, aga nad kõik uurivad vähem või rohkem isiklikke eluharjumusi ja kombeid. Siit on võimalik leida üks, mis on üsna põhjalik ja paindlik, hea test. Siitkohast saab ka ühe täitsa asjaliku variandi. Ning kõigile Inglismaal elajaile: siin on üks test, mis on eelkõige mõeldud UK-s resideerujaile. Kõik on inglise keeles, muide, vbla on tõepoolest kuskil midagi eesti keeles ka olemas ;) Aga mind täitsa huvitaks, mis tulemuse teie saate??? Sest mina olin sügavas hämmelduses, kuna ma ei olnud endale hetkekski aimu andnud, et ma kohe SELLINE raiskaja olen! Hmm...

Järjekordseid ülestähendusi

Nii, ma olen nüüd kaks päeva kohe nii tubli olnud, et ma kohe ei või! Näiteks olen ma eriti kõvasti tõlkinud - kulutasin selle peale terve eilse päeva ja tõlkisin ära tervelt 35 lehekülge, mis on vist peaaegu et mu kõikide aegade isiklik rekord. Niisiis, Londonist tulekust saadik, mis oli näiliselt eelmisel esmaspäeval, olen ma tõlkinud ära kolmandiku raamatut. Märkimisväärne, ütleks mina! Ja seejärel õnnestus mul ka tõepoolest ennast kell 7.15 täna hommikul voodist üles venitada. Ma tundsin ennast tõepoolest punaordeni väärilisena. Hmm, samas peab nentima, et me olime kodust lahkudes Triinuga mõlemad nii soodad ja unised, et üks meist pidi ühes metrootunnelite hargnemiskohas valesse kohta minema ning teine tahtis lihtsalt valesse suunda sõita. Hmm... aga kaks pead annab hommikusel ajal ikka lõpuks veerand mõistust kokku, nii et peale mõningaid seiklusi jõudsime me kogemata ikkagi kooli juurde välja, täitsa õigel ajal ka veel.

Sellenädalane intensif - no see oli omaette asi. Vaadake, nad siin koolis propageerivad seda, et inimesed registreeriksid end kursustesse internetis, aga tegelikkuses on see süsteem kogu aeg maas või registreerib valedesse loengutesse või väidab, et enam pole kohti või teab mis veel... nii et neti teel registreerunud tavaliselt tundi ei mahugi ja kursustele registreeritakse selle järgi, et sa kaks esimest tundi (ja õigel ajal) kohal oled. Noh, esimesel tunnil käid vaatad ära, kas meeldib, ja kui teine kord tagasi tuled, siis see tähendab, et pead selle ainega lõpuni jätkama. Samas on see internetiregistreerimine siiski justkui mõneti hädavajalik ja ainuvõimalik lahendus... Täna näiteks olin mina kuuekümne inimese seast üks neist harvadest (peale minu oli veel kaks sellist imetegu) tegelastest, kel oli tõepoolest õnnestunud netis kõige kiuste see registratsioon ära teha, mistõttu oli meie kolmik ainus, keda ei hakatud sellelt kursuselt tagasi saatma. Mure selles, et kursusele mahub ainult 30 inimest ja kõik 60 ei saanud seda ilmselgelt võtta eksole. Igatahes, aga õppejõud oli meil sedakorda üks itaalia tädi, kes hakkas mulle kohe meeldima, kui ta, võti käes, punkt kell üheksa ukse juures oli. Teate, see on ikka nii tore, kui õppejõud ei jäägi pool tundi hiljaks. Eriti veel nii varasel kellaajal on jäle ukse taga kükitada ja õppejõudu oodata ning mõelda, et oleks võinud selle arvelt kodus kauem magada... Noh, igatahes siis ammutasin ma päev otsa veidraid teadmisi alkeemiast, kolmainsusest ja nende kahe üldise mõiste seotusest Duchamp'i pissuaariga. Õnneks oli asi sellest hirmsast hoiatusest, et me peame olema koolis 9-17, üsna kaugel ja ta lasi meid jupike aega varem lahti. Hurraa...

Üks mure oli mul seejuures täna ka - nimelt üks tüüp, kes suvatses jumal teab millistel kaalutlustel punktist A punkti B reisida läbi Pariisi ning siin kahe lennu vahepeal suisa kaks päeva peatuda. Mind asjaga eelnevalt täiesti kursis hoidmata seejuures, aga eeldades niisama, et ma temaga tegelen. Urr. Ja lõppkokkuvõttes kujunes arusaadavalt välja üsna nõme situatsioon. Noh, igatahes, tähendab, näib, et see lahenes siiski enam-vähem valutult, tüüp ronis rongi peale ja sõitis kaheks päevaks Lyoni, mingitele teistele vanadele sõpradele külla. Tähendab, ärge saage valesti aru, minu välja pakutud õhtusöögist või kohvist loobuti, sellega oleks ma küll loomulikult hakkama saanud ja pärastlõunal või õhtul aega leidnud. Aga see, et mul päevasel ajal kiire on ja et mul ei olegi aega, et teda lambist Eiffeli torni vaatama viia (mida ta näis eeldavat igatahes), ei mahtunud talle ikka eriti hästi pähe. Pähh. Ja teate mis, see asi ajas mind täiesti närvi, selles mõttes, et mul on nüüd ikkagi kole ebaviisakas tunne, olgugi, et tegelikult ei ole ma kohe üldse süüdi, et ta mulle oma tulekust varem ei suvatsenud rääkida ja et ma ei saa nii viimasel hetkel plaane pea peale keerata. Oeh, väga keeruline. Hehee, samamoodi nagu Triinule helistas keegi vana klassiõde lihtsalt umbluu ja ütles, et ta on nüüd nädal aega Pariisis homsest alates ja tal pole kuskil elada, kas me saame ta lambist enda juurde võtta :D Mis juhtus selle vana tavaga, et inimesed ikka arutavad kõigepealt omavahel ja küsivad enne, kas sul on aega ja võimalust jne jne jne jne??? Tähendab, mis Triinu klassiõest saab, me ei teagi. Kuna me polnud oma varahommikust tõusmist nõudvate intensifide juures siiski vist eriti meelitav öömaja, siis ta hakkas vist kedagi teist otsima, aga eks lõplikult selgub homme.

Vot ja voila. Sellised uudised siis. Ahjaa. Ja kõige selle tegususe peale jõudsin ma veel teha tiiru St. Eustache'i kirikus, kus sees ma siiani mingil kummalisel põhjusel polnud käinud. Avastasin, et seal sai Louis XIV oma esimese armulaua ja sinna on maetud tema ülivõimas Colbert. Hihii.