Nüüd on küll selline lugu, et viimane kuu aega on olnud üks uskumatu muljete karussell, nii et ma hakkan juba isegi igasuguseid orientiire kaotama... Eile küsis Eva mu käest, et oo, kuidas mu nädalavahetuse reis oli, mina siis hakkasin mõtlema, et huvitav, millisest ta nüüd räägib... Ja mõtlesin kohe nii kaua, et läksin puhta omadega sassi. Ei teagi, kas ja millest ma jaksan pikemalt kirjutada, aga panen siia alustuseks lihtsalt järjest mingid pidepunktid kirja ja võib-olla jõuan mõnele paar lauset täienduseks ka lisada. Siis saate natuke aimu ja on mul ka pärast, kui ma lõpuks asjade seedimiseni jõuan, kõigest toimunust mingisugune ülevaade. Ühesõnaga, kondikava, mida aprillist ja poolest maist mäletada, on järgmine:
* Aprilli alguses oli üks nädal, kus ma tegelesin peamiselt fotodega, mitut puhku käisime Katriniga väljas mõnusalt aega veetmas ja Helle ärgitusel käisin jälle polüglottidega matkamas ja näiteks Hunsrückis Saksamaa pikimat rippsilda vaatamas.
* Edasi käisime Frantsuaaga Marrakechis. Jah, lõpuks jõudsime ikka kohale, ehkki vahepeal jõudis ta juba otsustada, et ta ikka ei sõida kuskile. Ma isegi enam ei mäleta, miks, aga igatahes oli jälle mingisugune pikk ümbermõtlemiste draama. Patrick aitas talle siiski mõistuse viimasel hetkel pähe panna ja ära me käisime. Oli väga tore, ehkki Frantsuaa leidis, et temale meeldis eelmise aasta Istanbuli sõit isegi rohkem. Aga mind üllatas Marrakech väga ja me saime omavahel ka jälle nii hästi läbi ja mina jäin reisiga väga rahule. Sellest ajast saadik on Eliane, keda me kaasa ei võtnud, muide, tema peale nii tige, et väldib teda väga usinasti ja ei ole praktiliselt kuu aega kohvikussegi nägu näidanud.
* Marrakechist tagasi tulles olin ma vist täpselt ühe öö kodus ja otsustasin siis täitsa lambist nädalavahetuseks Hollandisse sõita, sest emme oli parajasti oma grupiga seal ja pidi lilleparaadi vaatama minema noja ma siis võtsin jalad selga ja põrutasin ka Amsterdami, et nendega paar päeva koos hängida. Oli väga tore. Hirmus külm, aga vahva... Lilleparaad oli ilus ja nii teistmoodi oli järsku jälle paariks päevaks oma vanasse ellu kiigata... Turistid ja Etap hotell ja mitmekesine päevakava ja nii... Ja issand, kui mitmekesist juttu emme bussis räägib! Mina küll omal ajal turistidele nii tarka juttu ei osanud rääkida...
* Amsterdamist tagasi jõudes sain ühe päeva tööl käia, siis oli kaks koolitust ja edasi sõitis emme oma grupiga siit läbi. Saime kokku, käisime Taani delis lõunatamas... Paksu laia lund sadas!
* Päev või paar hiljem suri Eestis vanaema ära, nii et ma võtsin kohe jälle jalad selga ning põrutasin Pärnusse. Laupäeval läksin, pühapäevaks said matused ja kolmapäeval oleksin ma pidanud sealt juba tagasi tulema, et neljapäeval edasi Londonisse sõita. As it is, jäin ma juba Eesti poole sõitma hakates tõbiseks ja seal oli ka nii palju tegemist, et kui kolmapäev kätte jõudis, istusime me küll juba pakitud kohvriga autosse, et hakata lennujaama sõitma, aga järsku tabas mind arusaamine, et mina enam ei jaksa kuskile kihutada. Otsustasin veel enne linna piirile jõudmist, et muudan piletid ümber ja jätan Londoni vahelt ära, nii et ma saaks nädala lõpuni Eestis olla. Nii saigi tehtud... Olen otsusega väga rahul ka! Sain natuke külmetust tohterdada ja vanaema maja putitada ja kodus olla.
* Eelmisel laupäeval jõudsin siis Eestist Luxi tagasi. Kuna viimase kuu aja karussell on olnud väga intensiivne ning tagasitulekuga jäi reisi tõttu üks öö täielt magamata ka, jõudsin ma Luxi koju nii sassis rütmi ja tühja peaga, et terve eelmise nädalavahetuse ja esmaspäeva üritasin lihtsalt toibuda ja järjekordsest asukohamuutusest sotti saada. Unustasin igasuguseid imeasju kahe sekundiga ära, kallasin endale igasuguseid asju kaela, ei saanud mitte millestki mitte midagi aru... Lõpuks jõudis mulle siiski nii palju kohale, et tööl on istung... Teisipäevast alates olen seega iga päev tööl ületunde teinud ja tervest sellest nädalast ei mäleta ma kohe mitte midagi. Naljakas, arvestades, et see ei ole veel läbigi!
* Nüüd taipasin ma õudusega, et uus pikk nädalavahetus on ukse ees ja mul ei olegi mingeid plaane. See on hirmus mitmel põhjusel - esiteks on see tükiks ajaks viimane pikk nädalavahetus ja seega reisivõimalus, mis oleks täiesti patt kasutamata jätta, ja teiseks läheksin ma vist lihtsalt hulluks, kui pärast nii paljusid sündmusi ja tormamisi ilma igasuguste kohustuste või plaanideta järsku mitmeks päevaks vaiksesse koju omaette vahtima jääksin. Mis tähendab, et ma uurisin siin igasuguseid viimase hetke reisivariante, aga ükski ei olnud päris hästi teostatav... Lennupiletid on viimasel hetkel ülikallid, Baseli rong on ära kaotatud, Pariisi läheb juba Frantsuaa, nii et ma ei saa teda ju jälitada... Noja siis ma muudkui hädaldasin ja virisesin, et ma ei taha nädalavahetusel kodus olla, ja muudkui hädaldasin ja virisesin... Teised pakkusid igasuguseid meelelahutusi välja ja ma juba olingi leppinud mõttega, et jään siiski Luxi, aga järsku tuli eikuskilt üks välgatus ja siis kulus pool tundi intensiivset moosimist ja nüüd on nii, et kõigele sellele eelnevale lisaks kimame me tänuväärsel kombel laupäeva hommikul Katrini ja Marikaga Baden-Badenisse spaasse. Kui te teaks, kui hea meel mul on! Hurraa!
Vot. Aga kogu see kupatus on võtnud poolteist kuud ja see siin on veel kõigest kondikava! Natuke olen reiside vahel tööl ka saanud käia (vaene ülemus!) ja hispaania keelde joosta ja koduseid töid teha ja siis on mul jälle fuksiakasvandus ja 2016. aasta tomatikasvatus jõudis juba fiaskoga lõppeda ja fotondus on endiselt kuum teema ja... Ja isegi kõik need kondikava teemad vääriks põhjalikumat käsitlemist, sest Marrakech oli tore ja lilleparaadist sai palju pilte ja matused olid sündmusterikkad ja üldse igasuguseid muid asju on ka veel juhtunud, aga no katsuge ise sellise graafiku juures kirjutada! Mul pole tegelikult isegi arvutit kaasas olnud... Noja nüüd ka ei ole rohkem aega, Frantsuaa tuleb kümne minuti pärast mulle järele ja mina olen alles hommikumantlis :). Et sedasi siis...
Tegelt mulle tundub nüüd seda postitust üle lugedes, et ma olen ikka parajalt hull tüüp küll...
Aga ma siis nüüd lippangi. Järgmise korrani!
M.
* Aprilli alguses oli üks nädal, kus ma tegelesin peamiselt fotodega, mitut puhku käisime Katriniga väljas mõnusalt aega veetmas ja Helle ärgitusel käisin jälle polüglottidega matkamas ja näiteks Hunsrückis Saksamaa pikimat rippsilda vaatamas.
* Edasi käisime Frantsuaaga Marrakechis. Jah, lõpuks jõudsime ikka kohale, ehkki vahepeal jõudis ta juba otsustada, et ta ikka ei sõida kuskile. Ma isegi enam ei mäleta, miks, aga igatahes oli jälle mingisugune pikk ümbermõtlemiste draama. Patrick aitas talle siiski mõistuse viimasel hetkel pähe panna ja ära me käisime. Oli väga tore, ehkki Frantsuaa leidis, et temale meeldis eelmise aasta Istanbuli sõit isegi rohkem. Aga mind üllatas Marrakech väga ja me saime omavahel ka jälle nii hästi läbi ja mina jäin reisiga väga rahule. Sellest ajast saadik on Eliane, keda me kaasa ei võtnud, muide, tema peale nii tige, et väldib teda väga usinasti ja ei ole praktiliselt kuu aega kohvikussegi nägu näidanud.
* Marrakechist tagasi tulles olin ma vist täpselt ühe öö kodus ja otsustasin siis täitsa lambist nädalavahetuseks Hollandisse sõita, sest emme oli parajasti oma grupiga seal ja pidi lilleparaadi vaatama minema noja ma siis võtsin jalad selga ja põrutasin ka Amsterdami, et nendega paar päeva koos hängida. Oli väga tore. Hirmus külm, aga vahva... Lilleparaad oli ilus ja nii teistmoodi oli järsku jälle paariks päevaks oma vanasse ellu kiigata... Turistid ja Etap hotell ja mitmekesine päevakava ja nii... Ja issand, kui mitmekesist juttu emme bussis räägib! Mina küll omal ajal turistidele nii tarka juttu ei osanud rääkida...
* Amsterdamist tagasi jõudes sain ühe päeva tööl käia, siis oli kaks koolitust ja edasi sõitis emme oma grupiga siit läbi. Saime kokku, käisime Taani delis lõunatamas... Paksu laia lund sadas!
* Päev või paar hiljem suri Eestis vanaema ära, nii et ma võtsin kohe jälle jalad selga ning põrutasin Pärnusse. Laupäeval läksin, pühapäevaks said matused ja kolmapäeval oleksin ma pidanud sealt juba tagasi tulema, et neljapäeval edasi Londonisse sõita. As it is, jäin ma juba Eesti poole sõitma hakates tõbiseks ja seal oli ka nii palju tegemist, et kui kolmapäev kätte jõudis, istusime me küll juba pakitud kohvriga autosse, et hakata lennujaama sõitma, aga järsku tabas mind arusaamine, et mina enam ei jaksa kuskile kihutada. Otsustasin veel enne linna piirile jõudmist, et muudan piletid ümber ja jätan Londoni vahelt ära, nii et ma saaks nädala lõpuni Eestis olla. Nii saigi tehtud... Olen otsusega väga rahul ka! Sain natuke külmetust tohterdada ja vanaema maja putitada ja kodus olla.
* Eelmisel laupäeval jõudsin siis Eestist Luxi tagasi. Kuna viimase kuu aja karussell on olnud väga intensiivne ning tagasitulekuga jäi reisi tõttu üks öö täielt magamata ka, jõudsin ma Luxi koju nii sassis rütmi ja tühja peaga, et terve eelmise nädalavahetuse ja esmaspäeva üritasin lihtsalt toibuda ja järjekordsest asukohamuutusest sotti saada. Unustasin igasuguseid imeasju kahe sekundiga ära, kallasin endale igasuguseid asju kaela, ei saanud mitte millestki mitte midagi aru... Lõpuks jõudis mulle siiski nii palju kohale, et tööl on istung... Teisipäevast alates olen seega iga päev tööl ületunde teinud ja tervest sellest nädalast ei mäleta ma kohe mitte midagi. Naljakas, arvestades, et see ei ole veel läbigi!
* Nüüd taipasin ma õudusega, et uus pikk nädalavahetus on ukse ees ja mul ei olegi mingeid plaane. See on hirmus mitmel põhjusel - esiteks on see tükiks ajaks viimane pikk nädalavahetus ja seega reisivõimalus, mis oleks täiesti patt kasutamata jätta, ja teiseks läheksin ma vist lihtsalt hulluks, kui pärast nii paljusid sündmusi ja tormamisi ilma igasuguste kohustuste või plaanideta järsku mitmeks päevaks vaiksesse koju omaette vahtima jääksin. Mis tähendab, et ma uurisin siin igasuguseid viimase hetke reisivariante, aga ükski ei olnud päris hästi teostatav... Lennupiletid on viimasel hetkel ülikallid, Baseli rong on ära kaotatud, Pariisi läheb juba Frantsuaa, nii et ma ei saa teda ju jälitada... Noja siis ma muudkui hädaldasin ja virisesin, et ma ei taha nädalavahetusel kodus olla, ja muudkui hädaldasin ja virisesin... Teised pakkusid igasuguseid meelelahutusi välja ja ma juba olingi leppinud mõttega, et jään siiski Luxi, aga järsku tuli eikuskilt üks välgatus ja siis kulus pool tundi intensiivset moosimist ja nüüd on nii, et kõigele sellele eelnevale lisaks kimame me tänuväärsel kombel laupäeva hommikul Katrini ja Marikaga Baden-Badenisse spaasse. Kui te teaks, kui hea meel mul on! Hurraa!
Vot. Aga kogu see kupatus on võtnud poolteist kuud ja see siin on veel kõigest kondikava! Natuke olen reiside vahel tööl ka saanud käia (vaene ülemus!) ja hispaania keelde joosta ja koduseid töid teha ja siis on mul jälle fuksiakasvandus ja 2016. aasta tomatikasvatus jõudis juba fiaskoga lõppeda ja fotondus on endiselt kuum teema ja... Ja isegi kõik need kondikava teemad vääriks põhjalikumat käsitlemist, sest Marrakech oli tore ja lilleparaadist sai palju pilte ja matused olid sündmusterikkad ja üldse igasuguseid muid asju on ka veel juhtunud, aga no katsuge ise sellise graafiku juures kirjutada! Mul pole tegelikult isegi arvutit kaasas olnud... Noja nüüd ka ei ole rohkem aega, Frantsuaa tuleb kümne minuti pärast mulle järele ja mina olen alles hommikumantlis :). Et sedasi siis...
Tegelt mulle tundub nüüd seda postitust üle lugedes, et ma olen ikka parajalt hull tüüp küll...
Aga ma siis nüüd lippangi. Järgmise korrani!
M.
