Lennufirmade kliendikaartidest

Kuna ma lähen nüüd homme Rootsi (ja üleüldse sõidan ma mitu korda aastas vähemalt Helsingi vahet, sest viisasid on vaja teha), siis hakkasin mõtlema, et võib-olla peaks endale lõpuks ikka selle Club One kaardi ära tegema. Noh, las need punktid siis vaikselt tiksuvad, ega see kahjuks ikka ei tule. Mine tea, millal seda jälle peaks vaja minema. Mõeldud, (homme) tehtud. Aga sellelt otsuselt liikus mu mõte edasi lennufirmade kliendikaartidele ja järgnes suur surfamisõhtu...

Mul on nimelt terve karbitäis erinevate lennufirmade püsikliendikaarte. Suurem osa nendest moodustavad tühise plastikumäe, aga mõnel üksikul on muidugi ka nii palju punkte peal, et saaksin kellegi kaasa võtta ja tasuta kuskile kasvõi Atlandi taha lennata, kui ülejäänud reisiks õnnestuks piisavalt palju raha kokku kraapida ja üleüldse suudaks piisavalt vaba aega leida (hmm, peakski hakkama plaani pidama?). Enamikku kaartidest olen aga tõepoolest kasutanud ainult kuskil suvalises maailmanurgas metsavahiga siselendu tehes (või no näiteks Irkutskist Ulaanbaatarisse sõites). Mitu korda olen juba mõelnud, et ilmselt peaksin neis mingi süsteemi majja lööma... Noh, peaks näiteks välja uurima, kui palju mul mingil kaardil punne on ja millise Star Alliance'i või Skyteami partneri kaardi boonused kõige paremad on - siis võikski ju ainult need kaardid alles jätta ja edaspidi nende partneritega sõites ainult ühte kaarti esitada. Nii koguneks punktid kiiremini täis ja ma ei jääks neid elu lõpuni korjama. Aga issand, kes ometi viitsiks KÕIKIDE maailma lennufirmade kliendiprogrammide tingimusi läbi lugeda? Ma jõudsin täna ühele poole saada vaid Finnairi, Estonian Airi ja  Czech Airi kaartidega ning sain selgeks ainult niipalju, et tšehhidega pean kindlasti see aasta kuskile sõitma... Aga kellel Skyteami partneritest on üldse kõige paremad tingimused (mul on KLMi kaart ka ja Alitalia oma, vbla on Aéromexico ja Turkish Airlinesi omad ka kuskil, kui hästi otsin...). Ja Star Alliance'i liikmetest? Lufthansa või SAS või hoopis Ethiopian Airlines? Või veel mõni muu (ma ei viitsi praegu kõiki kaarte üles otsida, mul on kindlasti mõni veel...)? Ja siis on veel OneWorld... Finnairi kaart on mul kindlasti, aga seda ma ei mäleta, kas British Airwaysi klient olen ka või mitte... Aga Finnairil näiteks on minu meelest megakõrged läved - krt, pikal lennul enda äriklassi upgrade'imine maksab 55 000 miili ja Euroopast välja viivad boonuspiletid on miinimum 125 000 miili, samas näiteks SASi kaardil saab upgrade'i 30 000 miili eest (tšehhidel sain mõnikord puhta tasuta või 1000 miili eest) ja tšehhidel saab 55 000 miili eest juba tasuta pileteid. Erinevused on päris suured...

Hmpf, mine siis nüüd võta kinni. Alustasin suurt projekti, aga juba on kopp ees. Ega keegi pole ometi sarnast võrdlust juba enne mind läbi viinud? Oleks tublisti abiks... 

Ei vea täna...

Ma olen täna mitu korda kirjutama hakanud, aga iga kord, kui post valmis, olen ümber mõelnud, et sellise jutu koht ei ole ikka blogis. No kurat küll... millest üks inimeseloom üldse avalikult kirjutada võiks? Mõnikord on mul tunne, et millestki ei saa kirjutada, sest asi puudutab liigselt kedagi teist või on liiga privaatne või igav või alles liiga lahtine... Oh jah.

Nii paljukest siiski ütlen, et ma jõin täna hommikul juba kohvi ja ei jooksnudki vetsu öökima :). See kõhugripp möödus siis 24 tunniga (+24h dieeti). Hästi läks. Homme lähen Rootsi.

Väljas on lumetorm. Tõlkida on vaja. Kirja ootan ka endiselt. Kõik sobivad. Tahaks lihtsalt mõnda toredat uudist.

Penile peaks palli viskama, ta on üsna nukra näoga tugitoolis.

Pähh, kui ma jõuan öelda, et tahaks mõnda toredat uudist, siis heliseb telefon ja mulle pakutakse müüa kullatud ja hõbetatud pronksmünti kirjaga "Liberty". Nomaivõi...

OK, täna on pentsik päev. Pakaa.
M. 

Murphy II

Uskumatu! Pidin täna õhtul teadupärast Rootsi minema, aga eile öösel tabas mind mingi kõhugripiline. Nagu täpselt viimasel hetkel! Kui tüütu! Iseenesest paistab, et mul pole tõbi pooltki nii hull kui emal (tema oli sama hädaga voodis nädala alguses), aga vastsündinud imiku juurde ju sellise pooletoobisena ei lähe. Arvake ära, kas ma olen pisut nördinud või ei? Kotid olid juba pakitud ja puha...

Ega siis midagi. Nüüd on nii.
Pähh.
M.

Pühadest ja telekatest

Varem oli mu meelest kohutavalt tüütu, et kogu aeg näidatakse riigipühade ajal telekast samu filme, nüüd aga olen hakanud seda hoopis toredaks pidama :). Jõulude ajal istusin näiteks eriti pikalt teleka taga ja vaatasin ära triljon lapsepõlvefilmi, nüüd eile samamoodi. Vabariigi sünnipäeva puhul vaatasin tõlkimise sekka rõõmuga ära muuhulgas sellised klassikaks muutunud teosed nagu "Nukitsamees" ja "Nimed marmortahvlil", lisaks jõudsin ära vaadata esimese poole filmist "Mehed ei nuta". Marmortahvli lugu polnud ma tegelikult muidugi üldse näinud, nii et see oli minu jaoks igati uudne ja ei ole just kõige parem näide, "Nukitsamees" pakkus aga väga suure korduselamuse, mis siis, et nägin seda vist oma kolmekümnendat korda. Pole midagi öelda, täiskasvanuna märkad ikka hoopis muid asju kui lapsena :). Näiteks hakkas mulle tunduma, et "Nukitsamees" on absoluutne Eesti "Helisev muusika", vaadake või neid kaadreid, kus Ines Aru sinava taeva taustal kesk aasasid laulma hakkab - appike, enam täpsemat tsitaati ei anna olla. Lisaks kadreerimisele ja taustale (OK, mäed on puudu) kopeerivad Andrewsi ka Ines Aru kleit-põll ja soeng :-D. Ja sarnased olid minu meelest ka kõik need kodustseenid, kus terve lastekari ja paar täiskasvanut kõik ringi lippavad, laulavad ja õhinal tantsu löövad. Oo, ja ma ausõna polnud lapsena selle peale tulnud, et Nuki ei teinud lihtsalt mõttetult pahandust, kui lilled peenrast üles kitkus ja sigadele söötis - ta tahtis hoopis abivalmis olla, sest Kusti katkus kollide juures kogu aeg nõgeseid üles... Hmm, ma oleksin eile justkui hoopis uut filmi vaadanud :).

Vot. Aga kuna mul on üksjagu tõlkeid teha (ülla-ülla) ja Vallikääru jäälaadale tahtsime ka minna, siis ma praegu pikemalt ei kirjutagi. Eks varsti jällenägemiseni...

M. 

Hõrgutised

Mmm, kõht on sibulasuppi hästi täis ja kausitäis kartulisalatit on ka homseks pidupäevaks akna peal jahedas :). Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... Tänaseks teemahõrgutiseks on hoopis gobi manchuriani nimeline roog. See on minu lemmiksöök Indias, ehkki tehniliselt võttes on see pigem Hiina roog. Lihtsalt Indias on see hullult popp, seal on ju igat sorti taimetoitlasi jalaga segada - ja gobi manchurian koosneb põhimõtteliselt ainult lillkapsast. Täpsemalt öeldes on tegu maisijahukoorikus friteeritud lillkapsaga, millele tehakse siis juurde selline mõnus paks tšilli-sojakastme pläga - ja kokku saab ideaalne isutekitaja. Ma polnud seda ise proovinud kodus teha, sest mind on alati pelutanud see friteerimise osa, aga eelmisel pühapäeval korraldasime Kariniga jälle ühe korraliku kokkamisõhtu ning kuna seltsis on ikka segasem ja lõbusam, siis otsustasimegi eksperimenteerida sellesama gobi manchurianiga. Nagu alati, läksime me kogustega liiale, nii et me ei jõudnud oma kokku keeratust kolmandikkugi ära süüa (tegime veel asteegi suppi ja papadeid ning magustoiduks oli meil 6 vastlakuklit :-D). Niipalju saime igatahes aga selgeks, et kuigi sellega on pisut mässamist, tuli lillkapsas sellisel kujul imehea! Homme on kavas uuesti proovida! (Keda huvitab, siis seda tegin ühe juutuubi video järgi, kirjalikud retseptid olid netis kõik nii isemoodi, et ma kohe ei leidnud midagi hääd. Hindud ju armastavad kõiki roogi enamasti kastmes, aga mina tahtsin gobi manchurian dry versiooni... Leidsin SIIT!)

Sopa Azteca! (Teate, 2 tšillit jääb ikka väheks. Tuleb 3 panna, aga ei pea siis hirmsuuri valima. Kahega jäi täitsa mage ja maitsetu)

Gobi Manchurian

Deebet või kreedit?

Ega mul suurt uudiseid pole. Tähendab, asju toimub kogu aeg, aga kirjutamise tunnet pole ja midagi hullupööra erilist pole ka lahti :-). Või noh, olgu, tegelikult see on küll hullupööra eriline, et eile käis mul Helle külas - teda Eestis näha oli suisa tavatu :). Tutvusime ju alles vähem kui aasta tagasi ja hoopis Luxis, nii et Eestis polnudki me varem kohtunud :). Sellele vaatamata on mul juba ammu tunne, et oleme üksteist tundnud terve igaviku ning lobisemist jagus meil lõputult ja terve päev möödus kui linnutiivul. Käisime Vallikääru jäälinnas jalutamas, sõime Steffis pitsat (sellest vist ei saa kunagi isu täis) ja õppisime selgeks ettevõtte aastaaruande koostamise, siis saunatasime pool õhtut Tervise veekeskuses ning veetsime ülejäänud õhtu veini ja filmiga "Night on Earth". Ja, ausõna, aeg läks täiesti märkamatult ruttu, nii et juba oligi käes tänane hommik ning Helle pani enne kukke ja koitu Tartu poole ajama... Tüüpiline (h)ulgueestlaste värk - kes üle pika aja kodus käimas, nendel on kõik päevad tihedalt tegemisi täis ning vaja palju inimesi ära näha. Täiesti tavapärane värk, et need niinimetatud puhkusepäevad lähevad kõik päris jooksmiseks :). Igatahes, see selleks. Väga tore oli ikkagi ja üks päev on jälle täiesti märkamatult möödas...

Noh, ja mis veel siis? Raamatupidamiskursused said nüüd läbi. Lisaks mitmetele omandatud kasulikele teadmistele sain ma nüüd aru ka sellest, et raamatupidajad on ikka imeinimesed. See töö, mida nad teevad, on täiesti müstika ja ainuüksi selle sissejuhatava kursuse jälgimiseks oli vaja väga sügavat keskendumist. Kildudeks purunes mu arusaam sellest, et raamatupidajad löövad lihtsalt arvelauaga tulpa kantud numbreid kokku :-D. Noh, olgu, see oli nüüd kunstiline liialdus, aga ega ma endale varem küll aru ei andnud, et see töö on neil NII nüansirohke. Kas te teadsite, et ettevõtte põhivara amortiseerub ja seda väga erinevalt - et auto näiteks amortiseerub maksimaalselt 8% aastas ja ei amortiseeru kunagi nulli, aga mööbel ja muu kraam kulub ühel ettemääratud päeval päris nullini (kes selliseid asju otsustab?). Et iga kokku kukkunud töölaua peab raamatupidamises maha kandma. Et ainuüksi mingi kümne tehingu kirjendamiseks tuleb luua viisteist kontot  [isver, ma ei julge mõeldagi, kui palju neid siis veel aastase tegevuse peale tuleb - ja kõik need numbrimassid tuleb pärast veel igatepidi kokku arvestada], siis tuleb kogu aeg aruandeid teha ja esitada ja makse deklareerida ja... hirmus. Kuidas ma küll olen siiani niimoodi elanud, et ma sellest kõigest õndsas teadmatuses olin :)? Mulle hakkas nüüd juba tunduma, et isegi hingamine ja varbaküünte pikkus tuleb ära kirjendada, sest  kõik on kõigega seotud - ning mina olen kogu selle kompotiga umbes kolm aastakümmet ajast maas. Huvitav, kas hingamine läheks muidu deebetisse või kreeditisse? Kui ma õigesti aru saan, peaks see vist mõni aktivakonto olema - eeldusel, et mulle on neid antud mingi kindel arv. Siis ma vist peaksin iga tehtud hingetõmbe kreeditisse kandma? Hmm... Intrigeeriv.

Aga ega mul rohkem uudiseid polegi. Praegu on mõnusalt ja parajalt tööd pusida - head teksti täpselt nii palju ja sellise tähtajaga, et ei pea naba paigast rabama, vaid saab mõnuga teha. Nii on lausa tõeline nauding tõlkida! Vot. Ilm on ka rõõmustavalt ilus, ainult et mulle käib pisut närvidele, et nüüd on päeval juba sula ning see tähendab automaatselt seda, et tänavatel on lumepuder jääsupiga ja katustelt vallandub alatasa laviine. See on nii tüütu periood mu meelest, see pooletoobine ei-liha-ei-kala. Minu poolest võiks veel kena kuu aega korralik talv valitseda ja siis üleöö kevad hakata :-D. Ah, aga pühapäeval suundun juba Rootsi - ehk saab seal talve pikendada :). Noh, ja siis Etioopiast tulles võikski ju teoreetiliselt üleöö kevad olla...

Loodame. Aga tagasi tööle nüüd!
M. 

Suusamõnud, jääfestival ja reisimess

Kuutsemäel pole ma varem käinud ja mäesuuskadega polnud ma enne reedet sõitnud ka umbes vist 14 aastat, seega asjatundja ma pole ja suusakohti adekvaatselt võrrelda ka ei oska, aga niipalju tahaksin siiski öelda, et meie reedene suusapäev Lätis oli tõeline kordaminek. Ma avastasin jälle, et mäest alla sõita on palju toredam kui murdmaasuuskadega mäest üles rühkida. Tõstukid on ikka ühed tänuväärsed asjad. Ja see on ka ikka nii äge tunne, kui saad suure hooga mäest alla kimada, nii et tuul kõrvus vihiseb :-). Ajee, ma nii loodan, et jõuan sinna ühe korra veel, enne kui lumi ära sulab ja tali otsa saab...

Pärnust sõitsime sinna Žagarkalnsi vist umbes täpselt kaks tundi. Ainult. Ja kuigi ümberringi ei paistnud üldse mägesid, jäi meil ühel hetkel tee peale kõrgete kallastega Koiva ja siis tulid lihtsalt lambist mäed ka. Kohe eitiakust. Susakuurorte pidavat seal Cesise juures ka täitsa mitu olema - otsustasime, et valime selle, mille silti esimesena näeme. Selleks osutus siis umbes 6 nõlvaga Žagarkalns.

Meie kasutasime peamiselt kahte laugemat nõlva, kuigi ma proovisin paar korda ühte järsemat ka, rohkem veel ei tihanud - see oli minusugusele algajale pisut hirmus, mis siis, et ma jäin lõppkokkuvõttes ikka püsti. Arvestades seda, et nii suure hoo pealt sakitamine tundus väga ohtlikuna ja ma sõitsin seetõttu sellest järsust nõlvast alla suht-koht OTSE, oli see saavutus minu meelest tõeline ime ja ma otsustasin, et targem on oma õnne mitte enam narrida. Harjutan veel veidi, küll siis jõuan järsemate mägede otsa ronida :-D.

Aga jah... ilm oli sedakorda super, polnud ei liiga külm ega ka liiga soe; päike ei paistnud silma - ja kuigi rahvast oli üsna palju, oli lõppkokkuvõttes siiski parajalt palju ruumi mäe peal manööverdada ka. Oh, üleüldse oli kõik väga tore!

Pärnusse jõudsime tagasi täpselt selleks ajaks, et jõudsime ära näha jääfestivali avatseremoonia lõpu. Meil seal toimub praegu nimelt terve nädal aega kestev festival, mille raames korraldatakse igasugused kontserte ja etendusi, jääskulptuuride tegemise võistluseid, õpitube, laatasid jms. Ma juba väga ootan teisipäeva, et saaks Pärnusse tagasi, sest sellised üritused on alati nii vahvad ja meeleolukad. Reedel jäime avatseremooniale kahjuks natuke hiljaks ja kuna terve Pärnu linn oli kohal enne meid, oli vaateväli pisut... hmm, ütleme siis nii, et piiratud, aga tore oli ikka. Emmel õnnestus kuidagi ka üks imeimekena pilt teha (kindel käsi, pole midagi öelda, minu pildid tulid seekord kõik hägused!):

Novat. Ja siis laupäeval tulime Tallinnasse Tourestile, aga see päev kuulub minu seisukohast küll täiesti mahakandmisele, sest mul oli päev otsa süda paha ja pea tagus ka valutada. Otsustades selle järgi, et pea valutab mul mitmetele ibuprofeenidele vaatama tänaseni (nüüd õnneks juba üsnagi talutaval määral) ja süda läigib ka vahelduva eduga edasi, paistab, et mind on üle pika aja tabanud migreenihoog. Böö. Seda mul nüüd küll vaja polnud. No igatahes, messimelu ma sellepärast väga ei nautinud ning pärast Touresti vajusin otsejoones voodisse ja magasin paar tundi. Õhtuks lohistasin ma end siiski Martini juurde, kus veetsime mõnusalt aega tema koostatud uut lauamängu testides. Vot. Ja selleks korraks on uudised otsas kah.

Homseni,
M. 

Udu

No ma ei tea küll... Tegin siin raamaturiiulites tühjendust, et mõned asjad, mida ma enam lugeda ei kavatse, raamatukokku viia. Ja mis ma avastan? Nimelt seda, et mul ON kodus Petit Robert :-D. Küll taskuvariant, mitte suur sõnastik, aga no sellegipoolest. Asi on naljakas sellepärast, et ma ausõna TEAN, mis raamatud mul kodus on. Või noh, olen alati arvanud, et tean. Aga sel sügisel palusin ma Karinilt isegi väikest Larousse'i laenuks (enne kui mu uus suur telliskivi kohale jõudis), sest mul oli parajasti väga vaja ja ühtegi muud korralikku sõnastikku ei PAISTNUD kuskil käepärast. Ja NÜÜD siis leian, et mul oli kogu selle aja samaväärne sõnastik kodus riiulis, aga ma lihtsalt ei tundnud seda ära...

Appi-appi. Vana pea... 

Mida kõike peavad mu vanad silmad nägema

Töö pärast tegin ma endale tund aega tagasi Twitteri konto :-D. Päriselt, ainult sellepärast, et ühes tekstis, mis mul käes on, räägitakse nii palju Twitterist, et ma ei saanud enam ilma ise seal sorimata millestki sotti.

Ja palun öelge mulle nüüd, lugupeetavad, MIDA selles küll ometi leitakse? Selles, et istud ja vahid seal ja ootad kellegi vaimusähvatusi? Sigrimigriformaadis kah veel, nii et silmad on kirjud...

[Jajah, omal ajal arvasin ma muidugi paljudest asjadest nii - näiteks MSNist, siis Skype'ist, siis Facebookist jne. Aga kui lühikeseks, põgusaks ja pealiskaudseks annab veel minna?].

Oeh, ja kas ma olen juba öelnud, et prantslased on kilplased ja nende itikeel on täiesti kiviaegselt võimatu [no ma tegin endale konto eelkõige sellepärast, et tahtsin näha, mis vasted on muudes keeltes sõnadel "fil", "abonnements", "abonnés" jne]? Lisaks prantsuskeelse Twitteri kiiksude uurimisele mõistatasin ma ilmselt ka kena pool tundi näiteks seda, mis imeasi on lühend MO (no arvutikeeles). Jõudsin juba peaaegu alla anda (st jõudsin otsaga sõnapaarini mega octet, aga eesti keeles ei andnud megaoktett sugugi mõistlikke tulemusi ja ma olin juba meeleheitel, et mulle on sattunud nii kosmiliselt keerulise sisuga tekst :-D). Siis tulin selle peale, et guugeldada "WTF is mega octet". No hea küll, WTFi jätsin välja, aga vastus rabas mind hingepõhjani: MO on nende versioon MBst ehk siis megabaidist.

Kas nad on päriselt võtnud sihiks kõige ärasegamise ja mitteühildumise? No ausalt noh...

[Üllatusi jagub mulle ilmselt kauaks, sest tarkvara on mul alati olnud kas inglise või eesti keeles. Isegi Pariisis elades ei puutunud ma eriti prantsuskeelse tarkvaraga kokku,seega jahmatavad mind ka kõige elementaarsemad asjad.]

Okei, mul on veel kena mitu tundi tööd teha ja homme, oi, st täna pisut hiljem lähme suuskama, nii et ma praegu pikemalt ei tee...

Aa, ja ma kavatsen oma konto ära kustutada, kui kedagi huvitab. Säutsumast ei leia mind ka edaspidi.

Pakaa
M. 

Rahutus

Viimasest reisist on juba ligi kaks kuud möödas ja mind on tabanud tuttavlik rahutus. Tahaks juba minna, ükskõik kuhu. Iga päev tuleb meelde mõni tore paik, kuhu ma heameelega hommepäev tagasi tormaks. Näiteks olen ma juba pikemat aega Kreekasse tagasi igatsenud, aga no praeguste möllude ja streikidega pole see just kõige ideaalsem sihtkoht. Samuti tahaks kangesti juba Mehhikosse ja ühel heal päeval ka Guatemalasse. Kuskile kõrbesse tahaks ka. Kahjuks on vähemalt Egiptuse läänekõrb nüüd kümne(te)ks aasta(te)ks mängust väljas, aga äkki siis võiks selle asemel mõelda hoopis Namiibiale vms... Või Jordaaniale, seal on ka ilusat kõrbe ja Surnumeri, mmmmmm! Noh, ja kuna ma praegu väga pirts pole, siis mõni Kagu-Aasia riik sobiks ka - või siis mõni ilusa lopsaka loodusega paradiis (ainult India jätaks vahele, ausõna). Aafrikasse ka tahaks - jälle rahulikus tempos paadiga Nigerile loksuma ja Timbuktu liivastele tänavatele jalutama. Pariisi tahaks ka (ma ju ütlesin, et unustan üsna pea selle viimase käigu negatiivsed muljed :-D). Lilleajal tahaksin Hollandisse Emiliale külla minna, et jälle rattaga tulbiväljade vahel rallida ja ilusat kevadist ilma nautida. Nairale võiks ükskord ikka Weimarisse külla minna - või siis Armeeniasse...

Aga okei, kui nüüd maa peale tagas tulla, siis reedel lähme Lätti, pooleteise nädala pärast lähen Rootsi, siis varsti Etioopiasse ja siis veel... Kuhu ma oma aruga küll veel tahan :-D?

Rootsi, here I come again :P

Tänasega said nüüd kõik piletid soetatud. 26.02 istun laeva peale, 2. märtsil jõuan koju tagasi :P. Vahepeal teen Stockis Etioopia viisad ära ja veedan mitu toredat päeva Västerasis :P. Juhhuu... Ja enne seda tuleb Helle Eestisse ja veel enne seda lähen Lätti suusatama (lõpuks!). Kui palju toredaid asju hakkab varsti juhtuma! 

Talveporno

Käisime eile emmega ilusa ilma puhul jalutamas. Pärnu rannas viskasin ma lumme pikali ja tegime paar pilti. Üks paarike läks parajasti mööda ja kommenteeris: "Talveporno!"

***

Voodi on tehtud. Vaata ise, kuidas sinna ära mahud.

***

Sabakondist ja raamatupidamiskursustest

Äh, mul on juba mitu päeva sabakont nii tüütult valus, et ma kohe ei tea, mida sellega ette võtta. Valusaks jäi see täiesti ootamatult ja heast peast: alguses oli natuke hell, nii et pidin lihtsalt sirgelt istuma ja mitte tahapoole lötsu vajuma; nüüd annab see ennast juba igatpidi istudes tunda. Igavesti ebamugav. On ikka pentsikuid hädasid olemas... Enda teada pole ma kukkunud ega midagi. Või noh, hiljuti. Aga ju see ehk ükskord (varsti) üle läheb...

Muidu pole mul eriti palju uudiseid rääkida. Loen siin tasapisi Etioopiat ja Aafrikat käsitlevaid uusi raamatuid ning teen jõudumööda tõlkeid. Olen viimasel ajal sattunud senisest palju rohkem tegelema tarkvara lokaliseerimise ja lepingutega, nii et nikerdamist ja ajuragistamist ikka jagub...

Möödundteisipäevasest raamatupidamiskoolitusest niipalju, et see oli muidu päris äge. Ilmselt ei hakka ma mingeid kontraaktivakontosid ja aktiva-passiva kontosid ja sünteetilisi kontosid ja tulemuskontosid ja kõiki neid muid asju ise mitte ilmaski täitma, aga mul on hea meel, et ma nüüd tean, et need olemas on, MIKS need olemas on ja kuidas oma kulusid-tulusid üldse nendesse lahterdatakse. Ja palju kasulikku praktilist infi sain ka - seegi on väga asjalik, et meile osutati kätte õigusaktid, mis reguleerivad seda, mis peab olema kirjas näiteks arve peal. Või siis selgitus, mis on see "mõistlik aeg", millest alatasa räägitakse. Jessas, ma ei tegelikult ei teadnud sedagi, et toidupoe ostutšekid võib ilma spetsiaalse, firmale välja trükitud nimelise tšekita arvepidamisest läbi kanda. Ühesõnaga, äge koolitus oli. Järgmine kord hakkame rääkima maksudest ja palkadest ja muust säärasest. Oi, ja nad annavad koolituse lõpuks tunnistuse kah :). Eriti peenike!

OK, aga kui nüüd natuke soojemaks läheks, siis võiks suusatama minna. Täielik Murphy ikka, et  suusatamiseks valitud päeval on 24 kraadi külma... Hmpf.

Pakaa
M. 

"Kättpidi Keenias"

Ma olen seda "Kättpidi Keenias" raamatut poes mitu korda kätte võtnud ja uurinud - pealtnäha tundus see üsna põnev, aga mul ei olnud asjasse süvenemata kunagi selle headusesse piisavalt usku, et raamat ära osta. Selliste blogidest kokku klopsitud raamatutega võib mõnikord väga alt minna - noh, suure tõenäosusega kirjutaja stiil lihtsalt ei istu või räägitakse raamatus ainult isikupäratust peost ja pillerkaaritamisest, mis võib olla siis Tais või Marbellal või Kadriorus. Aga nüüd oli raamat alla hinnatud koguni 75 sendi peale ja ma siis ostsin selle möödaminnes ära. Sellise raha eest ei ole kahju ka, kui raamat saastaks osutub :).

Aga võta näpust, hakkasin lugema ja... mulle väga meeldib! Oleks ikka võinud selle omal ajal täishinnaga osta :-D. See on kuidagi väga vahetu ja õige; äratundmisrõõmu on palju. Olen minagi vetsupoti kohal kükitades juurelnud, et kas nüüd marsib keegi sellest olematust ja sulgumatust uksest sisse või mitte - ja iga kord rõõmustanud, kui olen saanud oma asjad ära õiendada ja segamatult plekkputkast välja lipata :-). Valgest värvist mittelahtisaamist olen ka väga eredalt tundnud - ning olnud nördinud, kui alguses tunduvad vestluskaaslased toredad, vahetud ja huvitatud, aga siis käib neis klõps ja nad hakkavad sinult tuimalt raha välja pumpama. Ja sedagi olen palju kordi mõelnud, et küll oleks tore, kui Etioopia hõimud või Mongoolia karjakasvatajad jääksid oma traditsiooniliste eluviiside juurde, aga no kuidas ometi keelata nii karmides tingimustes elavatele inimestele natukenegi inimväärsemaid võimalusi ja öelda, et ei, te jääge oma savanni või kõrbesse vms, sest kole kahju on, kui kõik maailmas ühesuguseks muutub?

Noh, ühesõnaga, väga tuttav on kogu see jutt - ja tuttavad on ka mõtted. Ainult see üllatab mind, et Etioopia on VEEL väga puhas, uskumatult puhas, aga selle autori sõnade kohaselt on Keenia (Etioopia naaber ju!) kohutavalt räpane ja prügisse mattumas. Järelikult on nad seal siis ikka palju paremal järjel, kui neil nii palju prügi on... Etioopias ei saa kilet ka ära visata, millega siis muidu lõket süüdata?

Aga üldiselt tahaksin ma ükskord Keeniasse minna küll.
M. 

Asteegi supp (übernämm)

Ma siin ükspäev avalikult meenutasin, et Mehhikos tehakse hirmus head asteegi suppi ja sellest ajast saadik on mul suu pidevalt vesine olnud. Seega võtsingi esmaspäeval kätte ja proovisin selle imelobi tegemise kodus ära. Surfasin pisut netis, võrdlesin retsepte ja leidsin lõpuks ühe üsna autentsena tunduva õpetuse, mis ei olnud pooltki nii keeruline kui paljud ingliskeelsed retseptid.

Ühesõnaga, retsept on pärit SIIT, aga oma takkajärgi tarkuses tahtsin ma sellesse teha mõned kohendused, nii et kleebin siia juba pisut muudetud retsepti:

SOPA ASTECA

Vaja läheb: 

- 0,5 kana või erinevaid kanadetaile, nt paar kanakintsu (POLE RANGELT VAJALIK, SUPP SOBIB HÄSTI KA ILMA LIHATA); 

- 2-3 tšillikauna (värsket või kuivatatud);

- 6 keskmise suurusega tomatit; 

- 2 keskmise suurusega sibulat; 

- 3-6 küüslauguküünt (sõltub küüslaugu kangusest); 

- näputäis koriandrit; 

- maisinachosid; 

- 1 avokaado; 

- pehmemaitselist värsket valget juustu (mina kasutasin nt Atleet Lighti); 

- hapukoort; 

- sidrunit; 

- 3-4 supilusikatäit tomatipastat; 

- soola; 

Eemalda tšillikaunade varred ja seemned, vala kaunad kuuma veega üle, jäta ligunema. Vaheta paar korda vett. 

Kui kasutad kana, siis pane kanatükid keema, riisu vaht. Keeda, kuni kana on korralikult läbi keenud. Tõsta kana välja ja jäta puljong alles, seda läheb varsti vaja. Kui kana ei kasuta, aja vesi keema ja tee pool potitäit kuubikupuljongit.

Puhasta tomat, sibul, küüslauk, aseta blenderisse või purusta saumiksriga. Lisa kurnatud tšillikaunad ja koriander, püreeri korralikult. 

Pane püree potiga pliidile, kuumuta ca 20 minutit keskmisel kuumusel (pane kaas peale, see pritsib!). Vala juurde kanapuljong, keeda veel ca 15 minutit. Kõige lõpuks maitsesta soolaga. 

Eemalda kanaliha kontidelt, rebi liistakateks. Poolita avokaado, eemalda kivi, viiluta sisu. Lõika sidrun veerandikeks. Tükelda juust (võimalikult väikesteks kuubikukesteks, et supis pehmeks sulaks). 

Serveerimiseks läheb kaussi kõigepealt supileem, seejärel pigistatakse sinna tühjaks üks sidruniveerandik (sidrunimahl on hädavajalik, annab väga hea maitsenüansi ja tasakaalustab tšillit) ja puistatakse peale kanaliha, juustu, nachosid. Keskele pane törts hapukoort ja sea avokaadoviilud kunstipäraselt mustrisse.

Takkajärgi tarkusena võin veel öelda, et soovitaksin kasutada kolme keskmise suurusega tšillikauna (kaks suurt tšillikauna on tõeline miinimumprogramm, sest see supp peab ikka nati vürtsikas olema, muidu jääb läägeks ja mõttetuks). Pigem olgu vürtsine, sest hapukoor, avokaado ja sidrunimahl neutraliseerivad seda tšillit päris tõhusalt. Aga oluline on see, et maitse oli sellel supil nagu päris... Juhhuuuu, viva la Mexico :).
Muide, seda supileent ei saanud sugugi väga palju, nii et ma lisasin kana keetmisest saadud puljongile veel ca pool liitrit vett ja pool puljongikuubikut. Aga järgmine kord ilmselt jätan kana üldse panemata, see ei anna supile sugugi nii palju juurde kui muud komponendid - kuubikupuljong ajab ka asja ära ja on kiirem ka.

Igatahes, vääääääääääääääga hea supp on! Emale ka maitses :-).

Raamatupidamiskursused

Kuulsin paar nädalat tagasi Liisi käest, et Sütevakas korraldatakse mingisugused lühikesed tasuta raamatupidamiskursused. Alguses pidid need justkui märtsis-aprillis toimuma, aga nüüd eelmisel nädalal edastas Liis mulle kirja, mille kohaselt tõsteti need veebruarikuusse, seega minu jaoks palju sobivamasse aega. Mina olin muidugi väga huvitet ja saatsin ka kohe korraldajatele kirja, et kui vähegi võimalik ja keegi ajamuutuse tõttu ära ütleb, sooviksin väga kursustel osaleda. Noh, ja nüüd lähengi täna esimesse tundi :-D.

Nii lahe! Esiteks olen ma raamatupidamise küsimustes täielik udu - no ma oskan Eesti riigis makstavatest maksudest nimetada umbes käibe- ja sotsiaalmaksu (aga mis maksud veel olemas on, kui suured need on, mille pealt ja millal ja kuidas neid makstakse ning miks, seda ei oskaks ma relva ähvarduselgi öelda), tulumaksu protsenti oskan ka nimetada, aga sellega mu teadmised enam-vähem piirduvad. Igasugune ettevõtlus tundub mu jaoks suisa üle mõistuse keeruline. Ma ei taha küll lähitulevikus ühtegi ettevõtet asutama hakata, aitab perekonna peale ühest küll, aga tahaksin väga rahaasjadest paremini sotti saada ja võimalusel teadlikumalt käituda. Finantssõnavaraga tahaksin ka pisut paremini tutvuda. Ja üleüldse ei jookse see teave kindlasti mööda külgi maha ning põhialuste süstematiseeritult selgeks saamise võimalus on lihtsalt imeline (mulle väga meeldib, kui mulle asjad konkreetselt lahti seletatakse). Siis ma ehk ei koba enam nii suures pimeduses, mis on küll küll õnnis, aga täiesti pilkane.

Pealegi on tore üle kümne aasta (suvel saab, uskumatu!) jälle oma vanas koolis käia :). Meie klass oli omal ajal kaks aastat seal väikeses majas ka, nii et kohe nagu koju läheks :).

Ootan juba õhtut!

Aknapervert - ehk meie naabermaja piilurist

Varemalt elasid meie vastasmaja neljandal korrusel perverdid, kes istusid õhtul akna ette rivvi, jõid õltsi ja vahtisid meie majas asuvatesse korteritesse. Nende pärast soetasime me rulood. Õnneks kolisid nad üsna ruttu välja ka, ehkki paistab, et nüüdsed elanikud tahavad korteri mainet hoida. Iga kord, kui õhtul aknast välja vaatan, tekib tunne, et meid jälle vahitakse, olgu kell palju tahes.

Jube äge mu meelest - kui teaks, kus selliseid ruloosid müüakse, kaaluks kohe endalegi ostmist, ehkki ma ei tea, kuhu ma sellise küll üles paneks :-). Aga esimese hooga ajab see naabrid ikka päris leili :-D. Alles siis, kui modellivennike nädal aega asendit ei vaheta ning väsimatult jõllitab, tuleb tõde päevavalgele...

EDIT: kui keegi veel aru ei saanud, siis tegemist on rulooga...
EDIT 2: veelgi täpsemalt öeldes on kutt ruloo peale maalitud :)