Selle aasta viimane...

Mann on ikka haruldane koer. Maailma kõige leplikum lelu, kes on täiesti nõus sellega, et sellel ajal, kui tema sööb oma närimiskonti, järan mina konti teisest otsast. Ta on absoluutselt rahul sellega, et ma ta keset magusat und üles korjan ja teda kiusan, ta tukub võimalusel edasi või siis kannatab vaikides. Hüpata ta ei oska, selmet keksib ta hommikuti voodi najal ja kisub mind juustest, et ma ta voodisse tõstaksin. Kui ma siia kauemaks jääksin, teeks ta mulle täiesti uudse soengu. Talle meeldivad absoluutselt kõik inimesed ja lisaks meeldib talle telekat vaadata. Kõik telekaekraanil liikuvad loomad saavad sõimata ja ta suundub mõnikord ka teleka taha vaatama, kuhu üle ekraani lipanud loomad kadusid. Ise on ta osav tagurdaja, eriti meeldib talle Sassikesele otsa tagurdada ja kassile pähe istuda. Tagumik saab vähem haiget, vaadake! Ilutulestikupaugud ei ole mitte mingit tähelepanu väärt, õues ei ole midagi hirmutavat, aga roheline õhupall on maailma kõige koledam asi. Ainsad korrad, kus ta on ise voodile ja diivanile hüpanud, on olnud õhupalli eest põgenedes. Vot nii. Üldse on ta mängukann, kellel pole justkui oma tahtmist. Tema on rahul, kui ta on meile meele järele. No eile õhtul tõin ma ta magusa une ajal näiteks koridorist ära, väntsutasin teda mõnda aega ja panin ta siis diivanipatjade vahele püsti istuma. Ta istuski ja istus ja istus, kuniks päriselt tukkuma jäi, kummuli kukkus ja ennast korrakski liigutamata sügavalt magama jäi. Aga et ta oleks ise asendit vahetanud - ei. Täiesti ootamatu! Nublu oli teadupärast emand NUBLU, kes kuulas sõna valikuliselt (minu käsu peale pissis, emme käsu peale mitte, emme käsu peale tuli siia, minu käsu peale mitte jne jne jne) ning oli muu hulgas maailma kõige kadedam olend, kelle lelusid ja konte ei tohtinud mingi hinna eest puutuda. Tema meelest tohtisin ma voodis külge keerata täpselt kolm korda öö jooksul, pisikestest kõveratest jalgadest hoolimata rändas ta iseseisvalt mööda aknalaudu ja tugitoolide seljatugesid, telekas teda ei morjendanud, Sassiga mängimine ei tulnud kõne allagi ning õhupallid olid maailma kõige vahvamad kannid, mis ei püsinud meil kunagi kaua... Õues ei meeldinud talle käia ja tal oli kõige kohta oma arvamus, tema juba ei lasknud kellelgi teha midagi, millega tema nõus ei olnud. Manni täielik vastand ühesõnaga. Müstika ikka... Ja Mann peaks veel terjer olema!

Muidu on aeg täiesti lennanud. Pühadetunnet ei ole ainult olnud veeringu eestki. Mida sa ikka vihma sees ja mustal maal tunned? Ometi olen ma võimalikult palju toas kuuse all istunud ja vältinud isegi aknast välja vaatamist. Mulle muidu tundub, et see pühadetunne jääb üldse iga aastaga defitsiitsemaks. Luxis kinkidega tegeledes ta korra isegi tuli, aga kadus ka täpselt järgmisel hommikul. Eelmiste aastate kogemusele toetudes prognoosiks nüüd, et mulle jõuab circa märtsis kohale, et uus aasta on, ning vanus on mul üleüldse lootusetult sassis. Kui mult küsiti, kui vanaks ma nüüd täpselt sain, kas XX või XY, pidin kohe täitsa mõtlema. Eks ma vist pean lihtsalt leppima sellega, et mu ajaarvestus kisub kiiva. Nojah. Aga olgu pühadetunde ja ajaarvestusega, kuidas on, puhkus ja kingipakid on vähemalt olnud täiesti asja ette. Peamiselt olen need kaks ja pool nädalat tegelenud söömise, magamise, telekavaatamise ja koduloomadega. Rõhk oli muidugi söömisel, aga muu hulgas lugesin läbi uue Gardneri, ostsin tühjaks paar raamatupoodi, käisin siin-seal arstide juures ja juuksuris, higistasin vanaema saunas ja tervisekeskuses, ajasin ära poolikud asjad pankades, sain sõpradega kokku, käisin korra Tallinnas, istusin kuuse all, mängisin lauamänge ja keeglit jne jne jne. Ühe korra käisime Pärnu teatris, vaatasime Boybandi. See oli hirmus äge, ma olen kohe üllatunud. Ma pole Endla teatrist kunagi midagi suuremat arvanud, aga nüüd hakka või meelt muutma. Kõik poisid laulsid hästi, osad passisid näitlejatele hästi, etendus oli kaasahaarav ja usutav, sõnavara oli vinge (selle kuu uudissõna on "sumpsipoleerija", mis on mu meelest sama äge kui "glamuuripensionär") ning laulud olid toredad, neid oli Bee Geesi omadest Backstreet Boysi omadeni. Tõesti tubli töö! Lisaks sellele ühele teatrietendusele olen ka telekat vaadanud, seda kohe terve aasta eest. Telekaekraani ees veedetud tundidele tuleb täna kindlasti lisa, aga no vähemasti arvuti olen üsna unarusse jätnud. Fotoraamatu tegemine pole kuigivõrd edenenud ja blogis haigutab ka tühjus, eks. Mm. Teleka koha pealt nii palju, et homme näen lõpuks ära ka "Eestlanna Pariisis", ma täitsa ootan. Tore, et vähemalt ETV näitab 1. jaanuaril eelmise aasta tähtsaid filme (eelmisel aastal sai nii nähtud "Seenelkäik"), muude kanalite pühadeaegne filmivalik ongi juba sõna-sõnalt peas, sest filmi "Helisev muusika" olen ma näinud vähemalt 225 korda.

Seda tunnet pole ka muidu üldse, et ülehomme sõidan Luxi tagasi. Puhkust pidi ju olema pea kolm nädalat, see pole võimalik, et need on nüüd möödas! Kalender väidab aga visalt, et reedel olen juba tööl. Õnneks on lühike reede ja nädalavahetuseks siginesid ka pentsikud plaanid. Kunagi tahtis metsamees Lex nimelt minu ja Eliane'iga sööma minna. Algselt tahtis ta seda teha juba lambalaada ajal, aga siis me ei jõudnudki selleni. Nüüd võttis ta aga teema uuesti üles ja kuna Eliane'ile sobis ainult 4. jaanuar, siis saigi see kuupäev paika pandud. Siis hakkas Lex aga rääkima, et 4. jaanuaril peaks tingimata sööma Oostendes. Ma ei jõudnud toona eriti süveneda, mõtlesin, et ju ta teeb nalja. No mis restoran on väärt kümmet tundi sõitu (üks ots vist tuleb umbes 5 tundi ära, Brüsselis tuleb ju ümber istuda ja puha)? Nüüd sain aga hiljuti sõnumi, et kas 4. jaanuar on jõus, et Lex tahaks meile hotelli kinni panna. Andsin siis oma nõusoleku ning eile sain instruktsioonid - laupäeva hommikul kell 8 läheme rongi peale ja sõidame Oostendesse. Eesmärk olevat pärastlõunal ujujaid näha ja siis üks korralik õhtusöök maha pidada. Mõningase uurimise peale selgus, et 4. jaanuaril on Oostendes nieuwjaarsduik ehk uusaastaujumine. Mitu tuhat hullumeelset põrutavad kampas merre suplema, originaalsed mütsid peas ja kostüümid seljas. Eelmisel aastal olevat selliseid vapraid olnud 5000. Pidavat olema kirev üritus. Sedasi siis... Päris äge. Uuel aastal kohe uue hooga!

Aastakokkuvõttega ei viitsi tegeleda. Kell on juba viis, söögid on peaaegu valmis, mina pean nüüd koogile mustikatarretise peale tegema, siis midagi selga otsima ja pina colada retsepti välja otsima. Pilte oleks ju küll, aga see võtaks kõvasti aega. Eks uuel aastal vaatame. Saatke siis vana aasta kenasti ära ning uut ja kõige paremat!

Kardinaalselt erinevad

Eile oli siis rändamise päev. Frantsuaa tuli hommikul kell 8 mind lennujaama viima! Eelnevalt oli ta teinud poolele suguvõsale ülesandeks ta ikka kindlasti õigel ajal üles ajada, sest ta pole vist veerand sajandit enne keskpäeva voodist tõusnud. Aga kohale ta tõepoolest jõudis, kümme minutit varemgi! IRW. Väga peen, ma ütlen! Kohe väga kodune tunne tekkis seal Luxis niimoodi. Et keegi tuleb ära saatma ja puha.

Lennud läksid täiesti sündmustevaeselt, neli tundi Kopenhaagenis möödus ka väga kergelt. Tegelesin rõõmsalt oma fotoraamatu projektiga, sõin ühe burksi ja oligi aeg edasi lennata. Kohale jõudsime täiesti õigel hetkel, siis käisime korra Tallinna kodust läbi ja tõstsime kogu mu sealoleva kraami ka ühe valuga autosse. Nüüd on vähemalt üks koht vähem, kust vajadusel kola otsida. Mul oligi pea juba päris sassis, et mis raamatud ja mis asjad kuskil on. Aga jah. Seal sai ruttu tehtud ning kell 8 õhtul olime Pärnus söögilauas. Verivorstid, lihapallid ja salatid. Njämmmmmmm...

Täna magasin poole lõunani ning olen ülejäänud aja joonud kohvi ja tegelenud Manniga. Mann on täiesti jabur koer. Tal tulevad iga natukese aja takka sellised rõõmuhüsteeriahood, et ta on suurest sabaliputamisest rõngas. No näiteks hommikuti. Täna hommikul avastas ta mind kolm korda magamast ja oli iga kord õnnest täiesti kringel! Õueskäimine on ka nii erutav tegevus, et ta ei kõnni, vaid tantsiskleb. Diivani peale ja voodisse ei oska ta siiani hüpata, ise on jummala suur juba. Aga kaisus oskab magada küll, ta tuleb sinna ainult tõsta. Kass on temaga nüüd õige ära leppinud, lubab tal endal otsas ukerdada ja kõrvu lutsida. Kõrvad on peni meelest nimelt üle prahi. Nii inimeste kui ka kasside omad. Ta enda omad näevad ka päris ägedad välja, muide :D. Kikkis ja suured. Ja ta ei nori üldse tähelepanu, ta päriselt tegelebki sinuga ainult siis, kui tema poole pöörduda. Kui keegi temaga ei tegele, siis ta läheb lihtsalt otsustavalt ära oma kohale magama. Et mitte jalgu jääda. Ahjaa. Ja kui talle jopp selga panna ja kapuuts silmini tõmmata, siis ta ei tee selle seljast saamiseks mitte midagi, vaid seisab. Nagu silmaklappidega hobune. Kuni kapuuts silmadelt ära võetakse. Üle mõistuse peni :).

Aga ma rohkem ei viitsigi nüüd kirjutada. Lähen teen endale veel ühe kohvi ja eks siis paistab, mis edasi saab.

Puhkus on :).

Pakaa praegu!

M.

Viuh

Ma tean, nüüd ma pole kohe... kolm nädalat äkki kirjutanud või? No elu läks kiireks. Teate isegi, kuidas see käib. Tööl valmistusin puhkuseks, likvideerisin tekste. Laud jõudis kohale, kaks töökaaslast tulid appi koju tooma - üks sõidutama, teine lauda trepist üles tassima. Kingitused on valmis või ostetud. Ükski tellitud pakk ei tohiks enam kuskil ringi liikuda. Keeletundides on käidud nii palju, kui võimalik. Paar õhtusööki ja üritust on ka maha peetud. Ühistellimusega saadud verivorstid, praekapsad ja piparkoogitainas toodi reedel kontorisse. Täna tulebki ruttu paar nimelist piparkooki valmis meisterdada, sest Rose'ile ja Patrickule pole mul muidu midagi. Kohvreid tuleb ka pakkida, esmaspäeval on kojusõit. Peaaegu kolmeks nädalaks, kujutate ette! Trallallaa. Oh, muidu tahtsin täna veel Rodemacki külla jõuluturule jõuda ja puha, aga ma praegu vaatan, et ei jõua kuidagi. Mul on veel tänaõhtuse jõuluürituse ettevalmistused puha tegemata ja nelja tunni pärast peavad olema piparkoogid valmis ning üks maalitud elevant tuleb ka selleks ajaks ära lõpetada. On teine peaaegu valmis, aga pisut viimistlemist ikka jagub. Uhh... Nii et ma nüüd lähengi hakkan tegusaks, muidu jään ajaga jänni. Elumärk sai nüüd kirja.

Ja mul on nüüd puhkus!

M.