Feuerzangenbowle ja gromperekichelcher

Tere teist adventi!

Jõulud lähenevad. Mul ei ole peaaegu ühtegi kingitust veel valmis vaadatud! Pakkimisvahendeid see-eest jagub, need on ainsad, mida ma olen suutnud osta :). Mõnda poodi olen no ühe varbaga jõudnud, aga eriti ikka üldse mitte. Jõululaule on ka kuuldud ainult umbes kolm korda. Aga üks pidu ajab teist taga (järgmine nädal on vist teisipäevast reedeni iga päev pidu :D) ja jõuluturul on parimad vorstid ja hõõgveiniputkad tuvastatud. Seal kuldse naise juures on seekord üks hirmus hea raclette'i koht, näiteks. Ja siis ma proovisin see aasta esmakordselt seda feuerzangenbowlet, mis oli väga maitsev (hõõgvein rummi ja põlema pandud suhkrutükiga), aga nii keerulise nimega, et ega ma seda vist rohkem tellida ei saa. Kui just mõnda saksa keele rääkijat kõrval ei ole. Sest minu mõistus ei mõista kokutamata ja ühekorraga välja öelda, et palun mulle nüüd feuerzangenbowle ja gromperekichelcher (kartulipannkoogid)!

Täna on mul nüüd muidu vaja valmis teha 15-minutiline hispaania keele ettekanne vabal teemal. Jeesus, ja kui raske see teema valimine on! Katsu siis valida, kui üks on teinud teemal "kriitilise mõtlemise teooria", teine "isesõitvate autode arendamisega seotud moraalsed dilemmad" ja kolmas alpinismi populaarsuse tõusust Himaalajas. Brr. No mis ma siis pean võtma, et see sama "huvitav" oleks? Kuldlõike teooria? Subtitreerimise tähtsaimad põhimõtted? Giotto figuurikäsitluse? Iluuisutamise hüpete erinevuste füüsikaline analüüsi? Omo oru hõimurahvaste riietumiskommete võrdluse? Täielik agoonia! Öeldagu, millest vaja rääkida, küll ma räägiks. Aga vali teema? No ei oska!

Muidu subtitreerimine on meil tegelikult praegu täitsa tõsine teema ja sellest oleks tunnis rääkimiseks vist piisavalt juttu ka. Olen just värskelt paaril koolitusel käinud ja homme lähen ka jälle, sest kuulu järgi hakkab meile lähiajal ka üksjagu supakatööd tulema. Või noh, selleks tehti kohe eraldi üksus ja nii, aga see on meil veel esialgu poolik, nii et ilmselt jagub seda tööd ka teistele/meile. Vot. Ja mina olen täitsa põnevil kohe. Uus ja huvitav ja äge vaheldus ju. Tahaksin juba väga mõnda päris supakatööd proovida. Siiani me oleme neid teinud lihtsalt Exceli tabelis ja nii, aga hirmsasti tahaks juba proovida päris programmiga :P. Vaadata, mis välja tuleb.

Tegelikult peaksin ma praegu hoopis Pariisis olema, et te teaks. Aga streik tuli vahele. Kogu Prantsusmaa on pensionireformi pärast üles tõusnud ja barrikaadidele tormanud. Ooper tühistas etenduse ära, SNCF tühistas rongid ära. Terve mõistuse huvides jätsin mina siis Pariisi trügimata, mul on vaja esmaspäeva hommikul koolitusel olla. Ja ma mäletan küll, kui mastaapsed need prantslaste streigid võivad olla. Mu Erasmuse aastal sai ikka täitsa mitu korda St. Denis'st jala linna tuldud ja ikka no täitsa nädal või paar ei olnud üldse võimalik kooli jõuda. Enivei, Kadi läks prognoosidele ja reportaažidele vaatamata, autojagamisega. Lootuses, et teine, tänane teatrietendus ikkagi toimub. Eks näis siis. Tegelikult on mul natuke kahju ka, et nüüd nii läks. Meil oli plaanis vaadata Borodini "Vürst Igorit". Vene asju mängitakse siinkandis haruharva, aga ma mäletan, et mulle meeldis Borodin. Ja üldse, tahtsin BHVsse poodi ja Marais'sse jalutama ja Père Lachaise'ile ja nii. Aga noh, olgu, eks siis tuleb veebruari oodata. Veebruaris lähme Katrini ja Marikaga "Hoffmanni lugusid" vaatama. Siis saab.

Enne veebruari pole mul enam muidu üldse millekski aega niikuinii. Kohe varsti on natuke Eestit, siis sõidame aastavahetuseks Varssavisse, edasi Luxi ümbrust avastama, siis on istunginädal ja kohe pärast seda tuleb Omaan. Hurraaaa! Nii et rutiini naasmine toimub veebruaris. Siis lähen jälle uisutama ka. Siiani ei ole veel väga julgenud, oktoobris ma ikka veel tundsin oma suvel pirtsutanud jalga vahel, kui mõni päev ootamatult palju rohkem kõndida tuli või nii. Nüüd enam mitte, aga nüüd ma ei hakka enne Omaani igaks juhuks vaatama ka, et mida ta uisutamisest arvab :). Eks siis tuleb seekord selline lühike ja hästi poolik hooaeg. Aga tuleb :P.

Vot. Rohkem täna ei kirjuta. Või siiski. Ma lõpetasin eile raamatu "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". No oli ikka äge! :P Ja uus Melchior tuli välja ja "Härrasmees Moskvas" ootab ka juba Eestis ees. Ja siis no veel üldse kolm kahekümneraamatulist hunnikut ootavad mul siin kapinurgal ka lugemist. Ka see aasta ei jõua ma oma reading challenge'iga päris valmis, st iga nädala kohta ühte raamatut lugeda. Ilmselt umbes kümme raamatut jääb lõpuks puudu. Aga ma jõuan iga aastaga eesmärgile järjest lähemale :). Kusjuures, meil käis siin paar nädalat tagasi ühel tõlkekonverentsil rääkimas Susan Bassnett, kes on no ikka tõeline kirjandusguru, ja tema rääkis, et näiteks üheainsa kirjandusauhinna väljaandmiseks luges tema järjest "ära" 192 raamatut. Äkki vist mingi 4 kuu jooksul või nii. Üsna saamatu tunne tekib sellega võrreldes :). Ehkki ta muidugi ütles ka, et kui raamat teda esimese 30 lehekülje jooksul ei kõneta, siis ega ta seda tegelikult lõpuni ei loe. Aga siiski. 192 raamatut 4 kuuga versus 42 raamatut terve aasta peale… Ikka täitsa teine dimensioon! Vägev!

Aga nüüd ma tõesti ei taha rohkem täna enam midagi öelda. Hakkan subtitreerimise kodutööd tegema ja agoniseerin oma hispaania keele ettekande teema üle edasi. Jõulukaarte peaks ka kirjutama hakkama. Ja kui ma kõik juhtumisi tehtud saan, siis tahaks fotokaga jõuluturule ka luusima minna. Aga seda me veel vaatame.

Olge siis toredad!

M.

See päris ehtne suvi

Ma elan siin neil päevil päris hästi, tänan küsimast! Enamasti on mul täitsa põnev kohe. Jalad ka juba enam-vähem kannavad. See üks on ikka veel pärast iga aktiivsemat liigutamist hell ja kange, nii et vajab venitamist-jäätamist-putitamist, aga üldiselt olen ma lõpuks siiski jälle natuke mobiilsem. Rallin rattaga ringi, käin ujulas harjutusi tegemas ning sain ära käidud Reimsis, Pariisis, Strasbourgis, Sandweileris, Blues&Jazz Rallye'l ja Hani koobastes. Ja üldse, elu on ilus :). Tööd on mõnusalt vähe ja sellest üle jääv aeg on täis pikitud toredaid, õdusaid, sooje, suviseid sõbra- ja veiniõhtuid siin ja seal, kodus ja külas, restos ja diivanil, õhtusöögilaua taga ja müürijupikesel, Luxis ja igal pool mujal loetletud kohtades ka. La vita è bella!

Häid raamatuid olen ka lugenud täitsa mitu. Sain tänu ühele asjatundlikule soovitajale näiteks teada, et mulle väga meeldib Michel Houellebecq. Ma muidu ei oleks toda prantslast vist kunagi lugenud, sest mul oli millegipärast tema suhtes eriti tugev eelarvamus. Juba ta nimi on minu meelest selline, et sealt ei saa midagi head tulla. Kahtlustasin ühtlasi, et ta on natuke liiga "kunst", et ta mulle meeldida saaks. Väga jõhker realism mulle tavaliselt ei meeldi ka. Novat. A tuleb välja, et ta tõepoolest on päris jõhker realist, aga oskab seda sellegipoolest väga ägedalt väljendada :). Selline huumor-iroonia-sarkasm kumab läbi ja äratundmisrõõmu on ka :). Mul on alles esimene raamat temalt pooleli, aga see ei jää kindlasti viimaseks! Väga naudin, tõsiselt.

Veel käisime paar nädalat tagasi Pariisis - peamiselt teatris 2018/2019 hooaega lõpetamas. Selle raames nägin lavalaudadel mõnusalt müriseva häälega Ain Angerit ja sain teada, kes on Mats Ek. Michou juurde astusime sisse, see oli kuidagi tolmukihist puhtaks pühitud ja ootamatult vitaalne. Nüüd on neil nii palju noori esinejaid, et paari aasta taguse vindumisega ei anna etendust võrreldagi. Ay külas käisime Bollingeri šampanjakojas, mis oli hästi äge. Selline eksklusiivne, ära trööpamata ja elegantne. Ruinart Reimsis oli suurem, tööstuslikum, aga ka tore kogemus tulises pühapäevaselt vaikses linnas. Strasbourgis panin ennast peenema seltskonna puhul ilusasti riidesse, ostsin kaks kleiti juurdegi, sõitsin asjaoludest tingituna kogu aeg taksoga, tegin üle tüki aja pilte (mida ma nüüd ei saa ega saa ära sorteeritud), trehvasin Tallinna kontori hea huumorimeelega kolleegi, sõin ära 6 tarte flambéed (mitte korraga), nautisin üle aegade rahulikku istungit ja leidsin lõpuks üles selle koha, kus kõik Elsassi kured elavad (Orangerie pargis!). Sandweileris oli aga eelmine nädalavahetus "Marise-moodi-veinipidu", kus peaaegu kogu meie kamp veel enne puhkustele laiali sõitmist korraks kokku tuli. Oli tore, oli mõnus, oli huvitav. Just nimelt huvitav. Me elame väga intrigeerival ajal!

Tööl on ometi kätte jõudnud need pikisilmi oodatud rahulikumad päevad. Mõnikord ikka tuleb selliseid viimase hetke "agasid" ette, mille jaoks ma polnud osanud aega planeerida, nii et siis läheb korraks kiireks, aga üldjoontes on mõnus ja hea, ehk veel järgmisel nädalal ka. Nii mulle ikka meeldib - jõuab rahulikult mõelda ja huviga lugeda. Ma tõlkisin see nädal oma elu teise hispaaniakeelse töö ka :P. Kui ma mõnest originaalist hästi aru ei saa, siis ma ikka tihti vaatan inspiratsiooniks seda, mida hispaanlased omas keeles teinud on. Aga üleni hispaaniakeelseid tekste liigub meil harva ja eks meil on teisigi, kes tahaksid vahelduse mõttes espanjolli tõlkida :). Selles mõttes oli see töö kohe eriline :). 

Seda ei saa ka mainimata jätta, et meil on siin vahepeal mitut puhku kohe päääääääääris soe olnud. Nädala keskel lõi majast välja astudes ikka nii tuline tuul vastu, et mul tekkis tunne, et ma avasin just praeahju ukse või keegi pööras just kuuma fööni minu poole vms. Minule tegelikult üsna meeldib selline suvi, mul ei olegi selle vastu midagi. Eriti kui ma saan vahepeal veel kõige kuumemal ajal konditsioneeritud kontoris istuda. Aga ma saan aru, et see on väga individuaalne ja kui näiteks kuuendat kuud rase olla ja töötada kabinetis, kus on 30+ kraadi sooja, siis ilmselt tahaks nööri kaela panna küll.

Lõppev nädalavahetus oli aga selle poolest ääretult tore, et lisaks reedeõhtusele kindlasti kordamisele kuuluvale Pekingi pardi õhtusöögile ja laupäevasele täitsa improviseeritud bluusi-jazzi-rallile sai lõpuks ära käidud Belgias Hani koobastes, kuhu ma olen Luxi tulekust saadik (ehk siis hea seitse aastat) minna tahtnud, aga kuidagi ei ole õnnestunud. Ühistranspordiga saab sinna nädala sees kenasti kohale, seda olen ma korduvalt tuvastanud, aga nädalavahetusel, kui aega oleks, pole mingit muud varianti peale auto. Vot, aga nüüd viskasin ma kolmapäeval mõtte õhku ja pühapäeva õhtuks ongi Hani grotid üle vaadatud :). Ootamatult mastaapsed olid, muide, ma poleks oodanudki. Ja ilusad ka! No valgusetendus oli natuke Disney ja iga grupi lahkumisel kajava kahuripaugu vajalikkuses ma ka natuke kahtlen, aga kokkuvõttes oli ikkagi äge käik. Külake ise oli ka selline tillu, kena ja kuidagi äärmiselt vitaalne. Tavaliselt on siinse kandi külad pühapäeval ju hingetumaks välja surnud, aga seal oli nii palju külastajaid, et elu täitsa kees kohe. Nojah, need koopad on Belgias üüratu vaatamisväärsus, tuleb välja, ning lisaks sellele on seal külas loomapark ja mingi kiviaja teemaline külastuskeskus ja muud säärast veel… Nii et linn oli turiste täis, kohvikud olid lahti ja sinikarpe serverveerinud ettekandja oli piisavalt hästi koolitust saanud, et taipas isegi vahepeal tühjade karpide potikest tühjendamas käia. Väga mõnus! Väärt käik oli, Maris väga häpi! :P Ainult fotokas ununes koju, nii et ainsad pildid on mul nüüd telefonis ja ma hetkel ei jaksa mõelda, kuidas need sealt kätte ja siia blogisse saada :). Ega need telefoniklõpsud pole midagi suuremat näitamist väärt ka :). Pigem kuluvad need endale mälestuseks marjaks ära :).

Vot. Aga nii ma siin siis elan. Suviselt, heas seltskonnas ja rõõmsalt. Loodetavasti kestab nii veel kaua! Väga tahaks!

Olge te ka rõõmsad!

M.

13. nädal - Laske välja!

Ma küll justkui lubasin, et ma rohkem jalaopist möödunud nädalaid ei loe ja üksikasjalikke saavutusi üles ei märgi, aga nüüd on see kuidagi harjumuseks saanud juba :). Alustan seetõttu ikka selle teemaga. 13. nädal on olnud selline... hmm... ma ütleks, et peamiselt kohutavalt tüütu. Selles mõttes iseenesest on geniaalne, et tavaline elu tundub nüüdseks juba täitsa peaaegu et käes. See nädal ma nt ei käinudki enam kliinikus ratastoolibussiga, vaid läksin tipa-tapa linnaliinibussi peale ja sõitsin sellega kohale. Mu kõndimisraadius suureneb iga väljaskäimisega ning nüüd ma olen ikka peaaegu iga päev juba kodust paariks tunniks väljas ka käinud. Ujumas ja rattatrennis ja kliinikus ja poes ja korra töökaaslastega lõunal ja kontoris ja üldse. Asi edeneb. Aint et võiks veel kiiremini edeneda, palun! Nüüdseks olen ma jõudnud sellesse punkti, et umbes 21 tundi ööpäevast on mul päris tõsiselt kõrini kõige tasa ja targu tegemisest ja nelja seina vahel oma mõttemullis kinni istumisest. Ma olen juba nii kannatamatuks muutunud, et lahvatan varsti kärsitusest suure leegiga põlema. Ja mõnikord on juba selline tunne, et kutsuks isegi EMORi küsitlejad, petitsioonidele allkirjade kogujad või ukselt-uksele käivad jehoovatunnistajad päris hea meelega sisse juttu rääkima, aint et nagu kiuste ei ole ükski selline päris mitu nädalat kella lasknud. Hirmsasti tahaks ühesõnaga aktiivsust ja elavate inimeste sekka ja reisima ja pidu ja pillerkaart ja üldse... Samas tuleb kogu aeg veel ikka elul käsipidurit peal hoida, sest kohe, kui ma midagi liiga hoogsalt ette võtan, liiga kaua jalanõusid kannan või liiga pikalt ringi müttan, läheb jalg jälle närvi ja siis ta ei luba mul ju üldse paar päeva mitte midagi teha. Hirmus tüütu. Aga no mis teha. Eks tuleb siis plaane vorpida, kui midagi reaalset ei saa veel ette võtta. Õnneks tundubki, et kui ma ükskord jalad päris alla võtan, kujuneb ülejäänud aasta põnevaks ja liikuvaks. Külalisi tuleb ja ise plaanin paar korda Eestis käia, suvel satun töö pärast paar korda Strasbourgi ning nende käikude vahepeal ka kolmeks nädalaks Hispaaniasse. Ei jõua ära oodata! Noja aasta lõpetuseks tahaks veel vana pundiga soojal maal ka ära käia. Paar mõtet on täitsa soolas, ehkki täpsemad üksikasjad on veel kokku leppimata. Aga loodan igatahes väga, et saame sügisel kõrbesse :). Kui ammu ma pole üheski kõrbelaagris käinud! Oeh, saaks aint juba kohe!

Muidu ma õpin neil päevil aja veetmiseks peamiselt hispaania keelt. Selliste kodukootud meetoditega. Vaatan sarja "Isabel" ja kirjutan sealt korduvaid tundmatuid sõnu välja. Hispaaniakeelse ajakirja ECOS uus number tuli samuti, selle olen ka peaaegu läbi saanud. Harjutusi teen ka ja üldse. Olen tubli :). Ma pean ausalt tõdema, et siiani olen ma sõnavara poolest peamiselt prantsuse keele peal liugu lasknud. Olen katsunud läbi ajada nende sõnadega, mis on prantsuse keelele sarnased, ning muid pole eriti viitsinud pähe õppida. Tänu sellele on mul aga ka elementaarses sõnavaras siiani hästi kentsakaid lünki, mis end kohe tunda annavad, kui ma pean ise hakkama midagi hispaania keeles ütlema, ning mõnikord võib niimoodi keelte sarnasusele panustades ka arusaamise seisukohast päris puusse ka panna. Näiteks kordus seal sarjas pidevalt sõna "espalda" ja ma olin veendunud, et noh, kui see on kehaosa, siis on tegemist kindlasti õlgadega, sest prantsuse keeles on see nii sarnane sõnale "épaules". Panin selle kõrva taha ja olin teadmisega rahul. Kuniks seesama sõna tuli ette mingis muus kontekstis ja sinna juba enam õlad hästi ei sobinud. Noja nii ma siis kontrollisingi lõpuks asja igaks juhuks sõnaraamatust järele. Tuleb välja, et tegemist on hoopis seljaga! Aga kuidas on hispaanlastel selg nii samasugune kui prantslastel õlad, ah??? Miks? Heh, või teine naljakas segadus oli sellega, et ma ei saanud kuidagi aru, mis piima soojendamist need printsid ja printsikesed seal magamistoas voodi kõrval pahutsedes alatasa nõuavad. Et kas neil on voodi soojendamiseks kasutatavates kuumaveepudelites hoopis kuum piim või? Et siis on peenem ja kuninglikum? Nojah. Imestasin, kuniks jõudsin sõnastikku lapates teadmiseni, et "leche" on piim küll, aga seevastu "lecho" on hoopis säng. Ilmselgelt nõudsid nad kõik täiesti lihtlabast magamisaseme soojendamist. Vot. Aga selle peale ma ometi ei tulnud, sest voodi on ju minu teavuses "cama". Nojah, nii see sõnavara tuleb :). Mida räigem on esialgne möödapanek, seda kindlamini sõna pähe jääb :). Nii et pole viga.

Hispaania keelega seoses on mul aga ka üks küsimus neile, kes Hispaaniast midagi teavad! Nüüd on enam-vähem selge, et saan millalgi sel aastal kolmeks nädalaks Hispaaniasse keelekursustele sõita. Aga kus oleks äge eeldatavasti augustis kolm nädalat veeta? Valik on järgmine: Almeria, Barcelona, Tenerife, Malaga, Palma de Mallorca või Marbella. Ma kohe ei oska nende vahel valida. Väga ainult puruturistikat ei tahaks, ikka kohalik elu võiks seal ka olla, vanalinn ja poed ja inimesed ja nii. Noja oleks tore, kui rand oleks eriti käeulatuses, et ma saaks iga õhtu pärast tunde ikka lihtsa vaevaga ujumas ka käia, mitte ei peaks mõnusa ranna jaoks linnast 30km välja sõitma. Ja siis tahaks ühtlasi, et seal oleks midagi teha ja vaadata ka ja et ümberringi nii kuni saja kilomeetri raadiuses oleks veel ägedaid kohti (stiilis lossid, matkarajad, vanalinnad), kuhu võiks nädalavahetustel päevaks-paariks sõita. Vot. Oskab keegi neist midagi esile tõsta? Mul on muidu nati kahju, et valikus ei ole ühtegi põhjaranniku paika. Mulle meeldiks San Sebastian või La Coruna ka väga, aga mõne sealse kooli aktsepteeritavate õppeasutuste nimekirja kandmiseks tuleb vist enne kõvasti vaeva näha ja koolitusosakonda moosida. Seda ma hästi ei vinni... Nii et võtan parem mõne eespool toodud loetelust. Aga millise?

Muud tarka ei olegi teile rääkida. Ükspäev tegin kaneelirulle. Teine päev käisin kohvi ostmas ja avastasin, et praegu müüb Nespresso mingit imehead limited edition kohvisorti, mida ma endale pärast selle maitsmist kohe suuremas koguses tagavaraks varusin. Ja kolmas päev imestasin end lolliks, et siinsete veekeskuste juures olevates jõusaalides tohib treenida ainult varbavahedes või crocsides! Vahimehe terav silm nägi kohe mu näpus tilpnevaid tossusid ning seejärel tehti mulle puust ja punaselt selgeks, et ma ei tohi jätta neid ei jalga ega ka kuhugi nähtavale kohale toanurgas, vaid pean need päris kindlasti kohe riietusruui tagasi viima, et need mitte kellegi silma ei riivaks. Noja enamik inimesi oli tõepoolest jooksulintidel, ergomeetritel ja rattatrenažööridel kas siis sokis või varbavahedega (üks oli puhta paljajalu)! Maailma kõige veidram vaatepilt! Muidugi täna lugesin ma Postimehest uudist, et Tallinnas Kalev Spas treenivad vene tšikid üleüldse kontsakingades... (http://elu24.postimees.ee/4010993/vaata-ja-minesta-vene-tsikid-teevad-kalev-spas-trenni-kontsadel). Siis vist ei olegi siinne nõue nii imelik.

Enivei, kui tüütustest rääkida, siis selle nädala raamat (Monica Ali "Brick lane") oli ka kokkusattumusena kuidagi eriliselt veniv, aga ma lugesin ta, hambad ristis, ikkagi läbi. Ainult sellepärast, et see oli mul niigi teine katse. Omal ajal jätsin ma ta pooleli, sest ei näinud veel poole raamatugi peal, kuhu see uinumine peaks välja jõudma. Noja nüüd ma siis tean, et see raamat oli 470 lk liiga pikk. Asi hakkas liikuma viimasel kolmekümnel leheküljel. Natuke üllatav, sest sisukokkuvõte tundus iseenesest äge (tundub siiani!) ja raamat kandideeris kümme aastat tagasi isegi Bookeri auhinnale, aga mina tema võlu igatahes ei näinud. Ei enne, ei nüüd. Nojah. Vähemalt on üks poolik asi lõpetatud ja esimesel võimalusel jätan ma ta KADi hoone raamatuvahetuslauale, mina ei taha teda enam endale riiulisse ruumi võtma. Ja kindlasti on maailmas keegi, kellele ta meeldib.

Aga sellega ma tänaseks lõpetangi. Lähen kulgen edasi, tänaseks ilmselt voodi poole. Uue, loodetavasti põnevama raamatuga. Olge siis mõnusad ja head nädalavahetust!

M.

10 nädalat ehk ei maksa korraga liiga suurt ampsu haugata

See nädal sain ma juba neljapäeval oma kolm füsioteraapiat tehtud ja sain jala nüüd kolmeks järjestikuseks päevaks seinale riputada. Hea, olen tõesti rõõmus! Paistab, et ta ei olnud sellise ootamatu tempotõusu ja aktiivsusega sugugi rahul ja kuna nüüd on neid teraapiaseansse nii tihti, et need satuvad mõnikord ka järjestikustele päevadele, otsustas ta lõpuks korralikult protesteerima hakata. Paisus teine nimelt ärritava regulaarsusega füsiopäeva õhtuks hellaks elevandijalaks ning seejärel nõudis enne leebumist vähemalt tervet päeva täielikku rahu. Ilmselgelt ei olnud see aga järjestikku pandud teraapiapäevade kalendriga kooskõlas ning nii ta siis järjest ärritus. Eilseks hommikuks oligi ta veel kolmapäevast nii paistes ja hell, et terapeut vaatas talle otsa ega söandanud enam ühtegi harjutust anda. Kamandas mu hoopis lauale ning tegi pool tundi esmaklassilist massaaži ja üle mitme nädala igaks juhuks ka ultraheli. Edasi sain käsu jala jääkotiga patjadele sättida ning ta paariks päevaks täielikult ja totaalselt rahule jätta. Noh, pole hullu. Tänaseks ongi juba tunduvalt parem, aga see oli ilmselgelt meeldetuletus sellest, et kuigi kõik tundub kenasti paranevat, ei maksa temalt liiga ruttu liiga palju nõuda. On teine veel kerge vihastama.

Füsiost üle jäänud nädal on aga möödunud jälle Harry Potteri tähe all (see on ilmselt viimane kord mul sellest kirjutada, nii et pidage vastu!). Esmaspäeval saabusid nimelt viimased kaks raamatut, mis õnneks Katrinile postkontorist ka kaasa anti, ja nii ta siis hüppaski õhtul mu juurest läbi ja viskas need mulle ära. Ja no mis te arvate, millega ma siis edasi tegelesin? Kolmapäeva õhtuks sain päris viimase raamatuga ka ühele poole ja neljapäeva pühendasin filmidele. Rohkem millekski muuks aega ei jäänud :). Kusjuures ma olin raamatusarja lõpust täiesti sillas kohe, sest see viienda raamatu tujukas ja igal võimalikul juhul kõigile ninna kargav Harry oli jälle normaalsemaks muutunud ja kõik need lahingud ei olnudki nii sünged kui oleks võinud karta. Hmm... Ma arvan, et viies osa meeldiski mulle kõige vähem ning kõige rohkem meeldinute koha pealt ei oska ma kuidagi esimese, kolmanda ja kuuenda vahel valida. Vot. Mis aga filmidesse puutus, siis nendes ma olin natuke pettunud. Palju teemasid oli välja jäetud, mingid seigad täiesti lambist välja mõeldud, teismeline Harry oli üsna kole ja see lõpp mulle ka ei meeldinud. Miks nad pidid Voldemortiga seal kuskil tornitippudes ringi lendama, miks nad ei võinud siis normaalselt kõigi ees oma võitlust ära pidada nagu kirjutatud oli? Aga muidu McGonagall ja Snape on filmis ägedamad kui raamatutes :). See on tore :).

Järgmise suure projektina mõtlen vahepeal natuke asjalikumaks hakata. Pean nimelt hakkama neil päevil oma lõputuid arstiarveid sisse skaneerima. Meil käib ju see süsteem nii, et haiglas viibimiste korral saab küll paluda nn direct billingut, st et haigla esitaks haiglas viibitud päevade eest arved otse kindlustusele, kes siis maksab kõik neile ise ära ja nõuab pärast omavastutuse osa minult tagasi. Ülejäänud korraliste visiitide, retseptide, teenuste, vereproovide, piltide ja muu kraami arved saadetakse aga mulle ning kui ma olen need ära maksnud, pean ise kindlustusele nõude esitama ning kindlustus maksab siis 80 % kuludest mulle tagasi. Vot... Mulle nüüd ongi siia neid arveid muudkui postiga tilkunud, oma paar-kolm tosinat ikka, kokku umbes suurusjärgus kahe tuhande euro eest. Hea olekski need nüüd järjest koos retseptidega sisse skaneerida ja ära grupeerida, siis saan neid tasapisi esitama ka hakata. Kui see ikka veebi kaudu võimalik on, võib-olla saab seda ainult intranetis teha... Enivei, eks paistab.

Praegu sätin ma ennast aga küla peale minema. Eks järgmine nädal on ka aeg!

Head nädalavahetust!

M.

2017. aasta reading challenge

Tegelikult ma tahaks selle reading challenge'i asemel mingit toredat, täpset ja kõlavat eestikeelset sõna kasutada, aga no ühtegi sellist ei tule pähe, millega ma rahul oleksin... Lugemisväljakutse kohe üldse ei kõla. Raamatunimekiri on liiga üldine. Lugemiseesmärk... Hmpf, no ka päris mitte. A noh, las ta praegu olla.

Mina avastasin sellised kategooriatest koosnevad nimekirjad enda jaoks 2015. aastal ja kaks aastat olen ma neid siis ka usinalt täitnud. Need ripuvad mul köögiukse küljes ja sinna mina siis aeg-ajalt oma konkse teengi. Motiveerib küll! Vahepeal oli päris pikk periood, kus ma tõesti ei leidnud üldse lugemiseks aega. 2015. aastal hakkasin aga tänu sellele nimekirjale jälle NATUKE rohkem lugema - ja kuigi mul jäi eesmärgist puudu 31 raamatut, lugesin ma siiski tänu sellest saadud motivatsioonile toona juba rohkem kui aasta varem. Nüüd 2016. aastal jäi puudu aga ainult 14 teost (krt, mul oli tunne, et isegi vähem jääb). Huvitav, kas ma kunagi saan päriselt kogu nimekirja ära konksutatud? Nii, et iga raamat läheb kirja ainult ühe korra?

Sest mina, jah, panen iga raamatu kirja ainult ühe kategooria alla, isegi kui see sobiks mitmesse kohta. Kategooriaid, muidugi, tõlgendan ma ka natuke vabalt, selles mõttes, et kui ma olen läbi lugenud raamatu, mis ühegi konkreetse kategooria alla ei sobi, no siis võib juhtuda küll, et panen Harry Potteri "sci-fi" alla. Selle nimekirja tarbeks kärab küll, ehkki Harry Potterist rääkides ma ei lahterdaks teda muidugi kunagi sci-fi kategooriasse. Vot. Aga samas vaatan ma nii mõnigi kord üle kategooriad, mis mul lugemata on, ja valingi siis nende järgi raamatuid. Nii on võimalik enda jaoks päris huvitavaid avastusi teha. Ma nt ei oleks ausõna võtnud niisama kätte raamatut "Persepolis", mida oli vaja kategooria graphic novel ärakonksutamiseks. Aga sain ootamatult positiivse elamuse ja enam koomikseid ei karda.

Enivei... Täna tuli meelde, et pean uue nimekirja üles riputama. Paar raamatut on see aasta juba läbi loetud ja need tahaks ju kuskile kirja panna. Asjade nimekirjas ärakonksutamine on nii mõnus!

M. 

Väljakutse

Kui hea mõte! Katsun ära teha...

Viva la vida

Pisut pildivariat. Ma tahaksin juba väga emme ja Varno pilte ka näha, aga kuna mul arvutit kaasas ei olnud, jäid meil pildid üksteise kaartidele ümber kopeerimata. No pole hullu, ongi jõulude ajal jälle tegemist :P.

Isegi Google Translate ei tee nii palju vigu!

Eputis

Agaaviistanduse transport

Ülimõnus karstikoobas - maailma kõige kihvtim ujumispaik

Vesi oli tegelikult 14m sügav, aga sellest pole üldse aru saada :)

Enne lakkimist ja iluravi

Pärast lakkimist ja iluravi. Tagaplaanil on natuke neid totsikuid näha ka, mille hulgast sai endale meelepärase valida.

Üks Paveli-nimeline vetelpäästja tegi mulle kangesti silma ning tema käest kuulsin, et Cancunis oodatakse just meie hotelli esisel rannalõigul merekilpkonnade koorumist. Kahjuks pidi oodatav sündmus juhtuma just minu ärasõidupäeva õhtul, aga emme ja Varno, kes jäid päevaks kauemaks, nägid selle imeasja ära!

Nii tehakse kitsa kleidiga pääsukest

Noh, ja kui välja arvata see, et ma olen endiselt meie ajavööndiga pahuksis ning ei saa kuidagi õigesse unerütmi, mõjus puhkus imeliselt. Ma kohe tunnen, kuidas ma viitsin ja tahan jälle rohkem igasuguseid asju teha. Patareid on jälle täitsa täis. Kui ma end kokku võtan, teen Frodole homme jõusaali eest uue ülekande ära ja hakkan jälle sportlikuks. Lisaks pean ma plaani osta piletid jaanuari viimasel õhtul Philharmonie's antavale mustlasviiuldajate kontserdile (peab ju seal majas ükskord ära käima!), sõita homme Trieri saapaid otsima ja käia pühapäeval sellel veinidegusteerimisüritusel, kuhu ma kaks kolleegi juba eelmisel nädalavahetusel kohale vedasin, mis siis, et üritusest polnud halli varjugi. Ajee, äge. Ja Alain de Bottoni uus raamat on ka vaja ära lõpetada. Amsterdami lennujaamast kogemata leidsin - ma ei teadnudki, et tal juba järgmine üllitis valmis on. Ta on nii kohutavalt mõnus kirjutaja, ma omal ajal armusin ära tema raamatusse "Reisimise kunst", mis oli üksainus suur reisiteemaline kullahunnik. Ja nüüd see uus raamat "Religion for Atheists" on ka hästi eluterve ja kuidagi täpselt täkkesse läinud. Ma olen ise ka paljusid neist asjadest just enam-vähem niimoodi mõelnud, aga de Botton valab need mõttekillud ilusasse voolavasse kirjakeelde. Meil on Muhamediga olnud triljon religiooniteemalist vaidlust (no iga korralik moslem püüab ju iga mittemoslemit ümber pöörata), mille käigus ma olen talle seletanud paljusid asju just nii, nagu de Botton on selles raamatus lahti kirjutanud. Ainult de Botton on eelnevalt oma argumentide toetuseks ka faktid välja uurinud, mina olen alati improviseerinud ja Muhamedi ettevalmistustööga võrreldes kaotajaks jäänud :). Aga selle raamatu ma ükskord Muhamedile kingin, ausõna. Kuigi ta võiks tegelikult muidugi üldse lõpetada mulle oma usuteemaga närvidele käimise - ma ei kannata pealekäimist kohe vähimalgi määral ja üleüldse ei ole see mitte kellegi teise asi, mida mina usun või ei usu. Voh.

Aga ma nüüd lähen korra linna.

M.

Vanadest asjadest

Kuidagi olen viimasel ajal sattunud igasuguseid vanu tuntud asju üle vaatama ja üle lugema. Näiteks vaatasime koos Nairaga uuesti ära filmi "Frida" - ma olen seda esimesest Mehhikos käigust saadik vähemalt kümme korda näinud, aga no see meeldib mulle ikka täiega, vaata või kohe uuesti! Enne ei arvanud ma Frida Kahlost (ja tema töödest) suurt midagi, aga see film paneb kõik väga haaravasse konteksti ning Kahlo hakkas mulle kohe päris meeldima. Tahaks millalgi Mexico Citys suisa tema majamuuseumisse jõuda. Ükskord! Selle filmi boonuseks on, muide, imeline soundtrack ja Salma Hayek sobib sellesse rolli ka täiesti fantastiliselt. Aga jah, veel vaatasime ära Maupassant'i romaani järgi tehtud filmi "Bel ami". See oli ka üsna äge, kuigi jäi raamatule kõvasti alla (ma täiesti armastasin seda raamatut!). Filmi miinuseks oli muu hulgas see, et peaosa mängis too altkulmu piiluv blond vampiiripoiss, kelle pärast pool maailma alles hiljuti arust ära oli. Ta ei meeldi mulle. Ta on nii kurja olemisega ja sünge. Kuidas tal pea valutama ei hakka sellisest altkulmu põrnitsemisest ja lõua krampis hoidmisest?

Okei, siis lugesin uuesti läbi Salingeri raamatu "Kuristik rukkis". Mul tekkis lihtsalt ühel õhtul huvi teada saada, mida ma sellest nüüd arvaksin. Koolis pidasin ma seda täiesti mõttetuks teoseks - ma ei olnud selle vastu, see jättis mu lihtsalt igas mõttes külmaks. Kui ma veel keskkoolis käisin, käis meil isegi üks Ameerika professor Salingerist ja Ameerika kirjandusest loengut pidamas. Tema oli sellest raamatust täiesti vaimustuses ja luges meile sellest vist vähemalt kaks loengut, aga mina ei saanud üldse aru, miks see kõiki nii morjendab - see Holden käitus minu meelest lihtsalt nii kaootiliselt ja seosetult (ja "Don Quijote" ainsaks mõistlikuks tegelaseks oli Sancho Panza eesel). Nüüd tahtsingi uuesti üle lugeda ja kontrollida, kas asi oli selles, et ma olin toona noor ja loll, või ei ole see lihtsalt minu maitse. Saingi uudishimu rahuldatud - ma võin nüüd ausalt öelda, et ei arva raamatust "Kuristik rukkis" siiani suurt midagi :). Lugesin ta paari õhtuga läbi, nõustusin mõne tabava mõtteteraga, ei arvanud enam, et Holden käitub seosetult ja kaootiliselt, aga mingit superelamust ei pakkunud see mulle ikka veel. Mine võta kinni, miks nii... Igatahes järgmiseks kavatsen ette võtta Kazantzakise. Tema "Kreeklane Zorbas" avaldas mulle küll keskkoolis väga-väga muljet. Ma kirjutasin Zorbase fenomenist isegi aastatöö, aga mälu on üks imelik asi - tahab teine mõnikord turgutamist saada. Mõtlesingi teist nüüd siis turgutada. Lisaks on päris huvitav asju originaalkeeles lugeda - koolis lugesime ju siiski tõlkeid. Hmm... ja tegelikult oleks päris huvitav nüüd need tõlked ka üle lugeda. Oskan ehk teise pilguga vaadata. Enivei, memuaaride huvides olgu ära öeldud, et tegelikult tahaksin ma lugeda ka raamatut "Igavuse filosoofia", aga see pole eesti keeles veel ilmunud ja filosoofiaga ei viitsi ma väga võõras keeles hambaid murda. Huvitav, millal see "varsti" on? Siis tahaksin veel teada, millal ilmub Hargla uus Melchior. Ja lõppeks ootan juba järgmist nädalat, sest siis ilmub Jeffrey Sigeri uus Kreeka-teemaline krimka. Sattusin tema esimeste raamatute peale taas mingis lennujaamas ning need osutusid pikal lennul suurepäraseks kergeks ajaviiteks. Sellest piisas, et orki lennata ja seal ma siis nüüd olengi. 

Tjah. Siis tekkis mul veel ületamatu tahtmine ooperisse minna. Kohe nii väga, et kaalun tõsiselt reedel Pariisi sõitmist. Kui autoga minna, siis saaks ühe otsa 25 euriga. Kui reedel pärast tööd minna (üks tüüp läheb just õigel ajal), siis jõuaksin kakrass "Sevilla habemeajaja" etendusele. Millegipärast toimub see küll Bastille's, ma oleksin eelistanud Garnier' paleed, aga no see on iseenesest muidugi juuksekarva lõhki ajamine :). Laupäeval võiks ju siis tossusid otsida, jalutada/nostalgitseda ja õhtul Montmartre'ile minna ning pühapäeva pärastlõunal saaks autoga tagasi. Kõlab hästi, ah? Hostelis oli isegi kohti ja puha, aga ma pole veel ikka päris ära otsustanud. Võtsin endale homseni mõtlemisaega - äkki peaksin hoopis mõnikord paar päeva vabaks võtma ja kauemaks sõitma? Samas tahtsin niikuinii Pariisis kaks korda käia ja kuna suvel on see linn üsna ebameeldiv koht, siis võiks ju nüüd ühe korra ära käia ja teise, pikema korra näiteks septembrisse jätta. Hmm... Minna või mitte minna, see on küsimus? 

Vanade asjade kokkuvõtteks veel nii palju, et Naira külaskäigust ei hakka ma vist pikemalt kirjutama :). Mulle tundub, et see oli nii ammu - ja lisaks oli see nii sündmusterohke, et ma ei viitsi hakata oma pikka mustandit läbi vaatama redigeerima. Jäägu siis nii, et sellest intensiivsest nädalavahetusest ajalugu vaikib. Mõned pildid jõudsin küll juba netti tõmmata, nii et jäägu need siis seda nädalavahetust kajastama: 

Nonii, nüüd küll tänaseks aitab. Ma pean nüüd välja mõtlema, mida head süüa teha, kui mul on terve lillkapsas ja terve brokoli, aga midagi muud nendega kokkusobivat ei ole... 

Hmm.

Hmm.

Hmm.

Homseni!

M. 

"Kättpidi Keenias"

Ma olen seda "Kättpidi Keenias" raamatut poes mitu korda kätte võtnud ja uurinud - pealtnäha tundus see üsna põnev, aga mul ei olnud asjasse süvenemata kunagi selle headusesse piisavalt usku, et raamat ära osta. Selliste blogidest kokku klopsitud raamatutega võib mõnikord väga alt minna - noh, suure tõenäosusega kirjutaja stiil lihtsalt ei istu või räägitakse raamatus ainult isikupäratust peost ja pillerkaaritamisest, mis võib olla siis Tais või Marbellal või Kadriorus. Aga nüüd oli raamat alla hinnatud koguni 75 sendi peale ja ma siis ostsin selle möödaminnes ära. Sellise raha eest ei ole kahju ka, kui raamat saastaks osutub :).

Aga võta näpust, hakkasin lugema ja... mulle väga meeldib! Oleks ikka võinud selle omal ajal täishinnaga osta :-D. See on kuidagi väga vahetu ja õige; äratundmisrõõmu on palju. Olen minagi vetsupoti kohal kükitades juurelnud, et kas nüüd marsib keegi sellest olematust ja sulgumatust uksest sisse või mitte - ja iga kord rõõmustanud, kui olen saanud oma asjad ära õiendada ja segamatult plekkputkast välja lipata :-). Valgest värvist mittelahtisaamist olen ka väga eredalt tundnud - ning olnud nördinud, kui alguses tunduvad vestluskaaslased toredad, vahetud ja huvitatud, aga siis käib neis klõps ja nad hakkavad sinult tuimalt raha välja pumpama. Ja sedagi olen palju kordi mõelnud, et küll oleks tore, kui Etioopia hõimud või Mongoolia karjakasvatajad jääksid oma traditsiooniliste eluviiside juurde, aga no kuidas ometi keelata nii karmides tingimustes elavatele inimestele natukenegi inimväärsemaid võimalusi ja öelda, et ei, te jääge oma savanni või kõrbesse vms, sest kole kahju on, kui kõik maailmas ühesuguseks muutub?

Noh, ühesõnaga, väga tuttav on kogu see jutt - ja tuttavad on ka mõtted. Ainult see üllatab mind, et Etioopia on VEEL väga puhas, uskumatult puhas, aga selle autori sõnade kohaselt on Keenia (Etioopia naaber ju!) kohutavalt räpane ja prügisse mattumas. Järelikult on nad seal siis ikka palju paremal järjel, kui neil nii palju prügi on... Etioopias ei saa kilet ka ära visata, millega siis muidu lõket süüdata?

Aga üldiselt tahaksin ma ükskord Keeniasse minna küll.
M. 

Nokk kinni, saba lahti - ehk sellest, kuidas ma e-lugerit valisin!

Ma vaatasin hirmuga laua peal järjest kasvavat raamatuvirna ja tulin täna esimest korda ketserlikule mõttele, et ehk peaksin endale e-lugeri soetama. Mulle meeldib päris raamatuid omada ja lugeda, raamatutesse märkmeid teha ning lehti keerata, aga reiside ajal on küll veidi karm kaamelit mängides raamatuid ja pabereid kaasas tarida - ja paratamatult teen ma seda iga kord, kuigi tegelikult ei pruugi ma neid reisi jooksul lahtigi jõuda teha. Oleks triljon korda parem, kui mul oleks hädavajalike reference bookide ja konspektide asemel kotis üks õhuke asjandus, millesse mahub ometi oluliselt rohkem teavet kui muidu tervesse kohvrisse - ja KUI siis vaja on, saan sellega lihtsalt konsulteerida.

Novat. Mõte on ju ilus, aga kui ma asja lähemalt uurima hakkasin, jõudsin järeldusele, et e-lugerite puhul on jälle kogu turg polariseerunud nagu vanasti arvutitega oli - noh, arvutitel oli Mac versus kõik muu, e-lugeritel on Kindle versus kõik muu (nojah, ja siis on veel Nook, mis on siis vist nagu Linux, irw). Alguses olin veendunud, et kui üldse, siis tahaksin Kindle'it. See on elegantne, seda on mugav lugeda ja mulle väga meeldib Amazon, nii et ilmselt telliksin ma sealt nii mõnegi raamatu. AGA... aga sellisel juhul tuleks igalt poolt mujalt ostetavad raamatud mingit X-programmi kasutades ümber konverteerida, sest ega Amazoni peenikest värki saa ometi ülejäänud formaatide ja lugeritega ühildada! Urr... Konvertida ma ei viitsi ja üleüldse, selline vägivaldne monopoliseerimine ei meeldi mulle mitte üks raas! Kui mul oleks valikuvõimalus, siis ostaksin ma ilmselt enamiku raamatutest Amazonist, aga ma ei kannata seda, et mulle seda valikuvõimalust ei anta.

Siis mõtlesin, et prooviks Nooki, aga natuke uurimist näitas, et sellega ei saa isegi oma meili kontrollida (noh, mingi kõige algelisem ja aeglasem ja elementaarsem veebibrauser võiks siis ikka juba olla) ja see toetab palju vähem failiformaate kui teised. Väike feil - ma tahaksin siis oma konspektid juba ka selles aparaadis kaasa võtta, nii et see peaks ikka .doc või .txt faile ikka lugema! Ehkki ma pean tunnistama, et Nooki lubadus, et nende aku peab ühe laadimisega vastu 2 kuud, on päris äge.

Sony välistasin ma alguses üsna kindlalt - no ma ei tea, lihtsalt ei meeldinud. Aga nüüd hakka või arvama, et ostan endale homme ikka SELLE (ma ei saanudki päriselt aru, kas sellega saab Amazonist ikka ka raamatuid osta, ainult et neid tuleb siis konverteerida, või ei saa kohe üldse, aga lõppude-lõpuks on üsna poogen...). Või teab keegi midagi ammendavat öelda, miks see kohe üldse hea ei ole? Või kas mul ikka on üldse päriselt tarvis seda lugerit, siiani olen ju suurepäraselt ilma selleta hakkama saanud? Neid elektroonilisi vidinaid on niigi maailmas liiga palju... Ah? Mida teie arvate? On kellelgi e-lugeritega kogemusi?

M.

Ühekülgne maitse :)

Noh, et üles tähendada, mida tähendab minu jaoks ühe reisi ettevalmistamine ja "mälu värskendamine", siis siin on teile nimekiri raamatutest, mis ma näiteks selle novembrikuu jooksul läbi olen töötanud. Paar tükki on neist veel pooleli, aga need jõuan ka nädala lõpuks läbi vaadata. Enamasti loen ma enne iga reisi läbi kunagi loetud raamatute põhjal tehtud konspektid ja töötan läbi portsu uusi teemasid. Alltoodud nimekirjast olen enne lugenud 2,5 raamatut, ülejäänud olid uued :). 

• Rothermund, D: India: the Rise of an Asian Giant
• Dalrymple, W: "Džinnide linn"
• Dalrymple, W: Nine Lives
• Lidova, N: Drama and Ritual of Early Hinduism
• Humpfrey, C; Vitebsky, P: Sacred Architecture
• Upamanyu: Sivabhaktavilasam as narrated by Sage Upamanyu
• Roy, A: "Väikeste asjade jumal"
• Sahai, S: Delhi, Agra, Jaipur
• Tammita-Delgoda, S: A Traveller's History of INDIA
• Chopra, T: The Holy Cow and Other Indian Stories
• Kolanad, G: Culture Shock! India.
• Šapošnikova, L: "Madrase minevik ja tänapäev"
• Poola, M: "Tavalise turistina Indias ja Sri Lankal"
• Tharoor, S: "L'Inde, d'un millénaire à l'autre"
• Pond, D: "Lääne teeotsija idamaistel radadel"
• Wilkinson, P: "Usundid"
• Koshy, M.O: The Dutch Power in Kerala
• Whitehead, H: The Village Gods of South India
• Padmaja, T: Temples of Krsna in South India 
• Ring, T; Schellinger, P; Watson, N: The International Dictionary of Historic Places

Arvestusse ei kuulu giidiraamatud nagu kaks Lonely Planetit, Rough Guide, Berlitz jms. Veebilehed ja Wikipedia ka mitte, ehkki neid olen läbinud umbes triljon. Dokfilmid ka mitte, ehkki LP, BBC ja Discovery Channel on Indiast päris mitmeid filme teinud ja ma vaatasin ausõna kõik läbi, millele küüned taha sain. Kaks Dalrymple'i raamatut on veel teel - ma loodan, et need jõuavad sel nädalal minuni, et saaksin ühe neist kaasa võtta - oleks vähemalt midagi lennukis teha. Lisaks tahaksin kaks Kiplingit veel korra läbi lugeda. "Maximum City" leian ehk näiteks Delhi lennujaamast, ma tahaksin seda kohe tõsiselt lugeda, Amazoni näidispeatükk oli äge, aga kuna see on juba üsna "vana" raamat, siis seda igalt poolt ei leia. 

Vot nii :). Ja nüüd ma olen juba mõistust puhanud küll, eks ma pöördun siis nende viimaste juurde tagasi. 

Hääd,

M. 

Väikeste asjade jumal

Pentsikult rahulik nädalavahetus oli. Ühtegi tõlget ei olnudki lõpetada. Ühtegi muud hirmus pakilist ülesannet ei tekkinud ka. Käisin hoopis rahulikult Türil Etioopia pilte vaatamas ja heas seltskonnas kõike head ja paremat mugimas. Pühapäeval käisime aga Tervises saunatamas. Ma ei olnudki seal sellest ajast saadik käinud, kui Ed ja Patti kevadel siin olid - ja nendega kujunes see saunatamine teadupärast väga omapäraseks. Patti käis küll kohusetundlikult kõik saunad meiega koos läbi ja sai pärast täie tõega öelda, et talle selline saunatamine ikka ei istu, aga Ed käis täpselt ühes, pesuruumi kõrval asuvas soomekas. Ta istus seal minuti koos mingite soomlastega, kes paar korda leili viskasid - ja pärast keeldus mees enam üldse muudesse saunadesse minemast. Ei sobinud talle infrapunasaun (pisike ja ärahigistatud) ega aurusaun (liiga raske hingata!), aroomisaun (liiga kuiv ja kuum) ega soolasaun (soola peal on ju terav istuda!). Ta kuulas kümme minutit mullivannis ja ülejäänud aja passis akna all lamamistoolil, nii et kui meie olime mitmetunnise ujumise ja saunatamise lõpetanud, väljus tema veekeskusest juba täiesti kuivana... Vot sedaviisi siis.

Aga nüüd on siis nii, et pühapäeval hakkan Indiasse lendama ja terve see nädal kulugu reisiettevalmistustele! Eile käisin raamatukogus ühest targast raamatust paljundusi tegemas, paar raamatut on veel pooleli, aga nendega jõuan ka ikka nädala lõpuks mäele... Lisaks neile "tarkadele" raamatutele loen praegu ka "Väikeste asjade jumalat" - avastasin nimelt, et selle tegevustik toimub Keralas. Ma olin selle kohta hästi palju kiitvaid hinnanguid kuulnud ja lisaks on selle tõlkinud Anne Lange, nii et mul olid raamatule päris kõrged ootused, aga, issand, see on kohutavalt tüütu. Nii halb on lugeda raamatut, milles kujundlikkus ja maalitud mõttepildid vahelduvad ainult kujundlikkuse ja mõttepiltide maalimisega, kohutavalt raske on nii lisaks asjade visualiseerimisele ka stoorit jälgida! Selle kirjastiil ei istu mulle ka mitte üks raas, ülemäärased läbivad suurtähed ja ühesõnalised laused ajavad mind absoluutselt närvi! Issand, ma juba ootan, et saaksin selle raamatu läbi, et piin otsa saaks. Loen niigi juba diagonaalis ja supertempos, aga see va neetud lõpp on ikka veel kaugel...

Vot, aga ega mul muud asjalikku polegi öelda. Järgmise korrani siis...
M.

Hakka või Indiast paremini arvama!

No ausõna, mina pole kunagi päriselt aru saanud, mis inimesi India puhul vaimustab. Ma ei ütle, et India oleks kole või vastumeelne - ei, ma lähen sinna ju varsti uuesti ning täitsa omal vabal valikul, aga maamuna peal on lihtsalt nii palju ägedamaid kohti. Ja enamikesse teistesse kohtadesse, kus käinud olen, sõidaksin ma üksipäini oma raha eest ka kohe tagasi, kui selles va krabisevas ujuksin, aga Indiasse ei kutsu mind omal käel (st omal rahakotil) tagasi küll peaaegu miski. Või noh, kui, siis vist ainult toit.

Mul on Indiaga üks põhiprobleem - sealsed inimesed. Mina olen seal kohanud ühe erandiga ainult lärmakaid, pealetükkivaid, laisku ja ebausaldusväärseid inimesi; seejuures on nii, et araabiamaades ollakse ka pealetükkivad, aga seal aetakse lihtsalt ligi; Indias pole seevastu probleemiks keele kõrva ajajad, vaid asjaolu, et kõik eranditult üritavad sinult raha välja pressida ja sul nahka üle kõrvade tõmmata. Mõni patrabki ainult rahast ja jotsist; mõni ei patra, lihtsalt üritab igati petta; mõni on lihtsalt nii purulaisk, et ilma suure motiveerimiseta ei liiguta ta lillegi; mõni on nii puruvaene, et tõepoolest anub elu eest - ja mõni ütleb, aga määm, meil on see siin kombeks, et raha antakse sellele, sellele, sellele, sellele (x 100) ja mina olen ju ometi see! Lühidalt - mulle on jäänud mulje, et valdav osa nendest miljonitest on libedikud ja ebausaldusväärsed, nad poevad koletumal kombel (näiteks sain ma Indias teada, et 90 prouatamist minutise kõne jooksul on minu taluvuspiir), nad ei suuda meelituste ja lunimise vahele mitte ühtegi muidu mõtestatud sõna kiiluda... ja ehkki ma saan aru, et ju seal on normaalseid inimesi ka, tekitab kogu see ülejäänud mass minus lihtsalt tõsise paranoia. See üks erand, kellest ma rääkisin - tema päriselt oligi tore ja tegi rohkem, kui vaja, aga muidugi hakkasin ma ka tema tegudest kohe tagamõtteid otsima, enne kui päriselt uskuma jäin, et äkki ta ongi teistsugune :). Aafrikas näpistatakse ja katsutakse ja mangutakse, aga kui sa ei anna, siis ei anna ja ongi kõik - noh, nad lihtsalt katsuvad õnne, ega küsija suu pihta ju lööda. Mehhikos ja Hiinas oodatakse muidugi ka iga silmapilgutuse eest jootraha, aga seda vähemalt ei lunita nii umbes sada korda minutis. Tais... Tais oli üldse kuidagi väga ladna kogu suhtumine. Aga Indias lunitakse JA petetakse kah veel. Brr... Rääkimata sellest, et see, kui keegi tuleb täpselt kohale, kui kõik vajalikud inimesed on oma õiges kohas (ja ei ole viietunnisel teepausil) ning kui keegi viitsib end enne viimast hetke liigutada, on sama harv nähtus nagu aastatuhandevahetus.

Novat, ma tunnistan päris ausalt, et kui ma seal üksinda reisiksin, siis see kõik ilmselt ei häiriks mind päris nii palju, ma üldiselt siiski ei ole nii suur närvihaige ja lihtsalt ei teeks tüütustest välja, küll ma ka endale paremini klappivaid inimesi leiaks. Aga kui ma pean vastutama ka hulga teiste inimeste eest ning kui igal pool valitseb samasugune ürgkaos nagu suure paugu eelses kosmoses, siis on mul seal küll igal hommikul juba enne hommikusööki (ja pärast tunniajaseid kaoses korda loomise eesmärgil tehtud telefonikõnesid) tunne, et see maa ajab mu halliks. Indias on küll väga ägedaid kohti, ilusat loodust, uhkeid ehitisi, tõeliselt põnevaid ja ammendamatult avastusainet pakkuvaid linnu, äärmiselt huvitav ajalugu, uskumatuid kombeid ja palju muud vahvat, aga kõiki neid varjutab see meeletu mass neidsamu inimesi (kes ise ei hinda neid ägedaid kohti ja uhkeid ehitisi mitte üks raas).

Nii, aga nüüd jõuan ma sissekande ivani - nimelt see William Dalrymple'i raamat "Džinnide linn" on kirjutatud nii hästi ja haaravalt, et tõstab esile sealse kultuuri ja melu hoopis teisi aspekte. Kuigi ma olen Indias mitu korda käinud JA lugenud seda raamatutki nüüd mitu korda (ehkki päris lõpuni ainult korra), tundub Delhi mulle selle põhjal seninähtust hoopis teistsugusena - veetleva, huvitava ja toredana. Kaasa aitab ka asjaolu, et sellel raamatul on imeline tõlge - nii elav ja ladus ja sellise ilusa, kujundliku sõnakasutusega, et kõik tundub nii positiivne. Nii et muidu hakkaksin ma kindlasti Indiast paremini arvama... kui ma ainult ei teaks, et India tegelikkus on siiski raamatus kirjeldatud linnast ÄÄÄÄÄÄÄÄÄRMISELT kaugel.

Timuka tütar

Eile õhtul sain selle uue Hargla siis lõpuks läbi! Täiesti vaimustuses olen :). Mul oli üsna kindel veendumus selle mõrtsuka suhtes, aga kui paljastuseni jõudsin ja kõik välja tuli, osutusid minu kaalutlused muidugi kõik valeks ja ma olin sellisest asjade pöördest üsna jahmunud. Igavesti äge krimka ühesõnaga, väga nutikalt välja mõeldud lugu. Pole üldse nii, et algusest saadik kohe tead, mis lõpus saab!

Pluss mulle ikka nii meeldib see pseudokeskaegne kõnepruuk ja see, et kohati saab Tallinna igasuguste praeguseni eksisteerivate nurkade, hoonete ja linnajagude kohta nii palju huvitavat teada. Selle konkreetse raamatu puhul pean aga tunnistama, et mõnikord läksid need kirjeldused pisut liiga pikaks, kohati oli ta juba nagu Hugo. Noh, mitu lehekülge mingeid keskaegseid retsepte lugeda on iseenesest huvitav küll, aga kui neid õige mitu lehekülge järjest tuleb, siis mul läheb loo järg ju niimoodi meelest ära... :-D. Aga selliseid kohti oli raamatu peale õnneks 3-4. Ja eelmisest kahest osast ma justkui ei mäleta sellist asja... Võib-olla oli vaja raamatut pikemaks venitada :-D.

Igatahes, kes veel ei ole lugenud, väga soovitan!

Hmm, ja homme ma siiski Strasbourgi ei lähe, lähen pühapäeval. Need lukseburglastest latatarad, kellega ma paar nädalat tagasi tuttavaks sain, kutsusid mind kuskile külla (Niderdonven äkki?) nende külabändi kontserdile ja kuna luksemburglased on veel eksootilisemad ja haruldasemad kui habemega naised, siis ei saa ma ometi sellisest kutsest ära öelda. Turistikad kohad on Strasbourgis pühapäeval ka kindlasti lahti! Siis saan homme üle pika aja ühe lõunani uinaku ka teha, ma ei mäletagi, millal ma viimati näiteks üheksani magasin...

Ilusat pikka nädalavahetust kõikidele neile õnnelikele, kes väljaspool Eestit töötavad :-D,

M. 

Tore on, kui aeg-ajalt kiidetakse

Hihii. Selle artikli viimast lauset pean silmas. Tore on juhuslikult kuskilt ümber nurga täiesti asjaga mitte seotud inimestelt kuulda, et ma olen oma tööd hästi teinud.

Nii, aga mina lähen nüüd ooperisse. Head õhtut teile ka.
M.

Rataskaevu viirastus

Ma seda juba korra mainisin, et mulle väga meeldis Indrek Hargla Tallinna mõistatuste esimene osa "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus". Novat, nüüd lugesin läbi teise osa, "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus" ja see oli veel haaravam. Ma ei mõelnud kuni lõpuni välja, kes võiks pahalane olla - ja ilmutus tuli ikka täieliku vapustusena. Ma olin suisa jahmunud! Hmm, ning see oli ka hästi tore, et Vana Tallinna Rataskaevu tänava kaart oli juurde joonistatud - kohe teine tera oli. Ja kui esimene osa ei saanud alguses hästi vedama, siis teine osa oli kohe proloogist alates hirmus põnev. Kohe raske oli käest panna raamatut. Ja hoopis teine tera on lugeda mingist kohast, mida hästi tunned - tekivad hoopis uutmoodi seosed ja vahepeal nuputad, et mis selle koha peal nüüd on ja nii. Väga vahva! Väga-väga vahva!

Kangesti tahaks teada, millal "Timuka tütar" ilmub - tähendab siis järjekorras kolmas osa. Aga no pole kuskil öeldud... Juba põnevusega ootan! Ehk ei lähe väga kaua aega...

Annan kohe otsad

Hommikul üles tõusmine on ikka üks raske asi. Eriti kui magama on mindud kell pool kaheksa hommikul. Siis tundub kell üksteist kõnedele vastamine täiesti ilmvõimatuna. Ja nagu kiuste sai minu telefonist kell üksteist telefonikeskjaam, oeh. Elioni klienditeeninduse venelasest konsultandi longavat jeesti kjeelt oli päris raske uimase peaga mõista. Aga näe, und ka lihtsalt ei tulnud varem. Proovisin kell kolm ja proovisin kell pool viis ja ühelgi korral ei näkanud. Vahtisin niisama lakke, kuni alla andsin ja lugema hakkasin. Nii saigi "Oleviste mõistatus" ühe ööga läbi. Ja ma ei saa lihtsalt mainimata jätta, et mulle väga meeldis! Kusjuures kui poleks olnud ühte õnnetut artiklit ajalehes "Sirp", oleks ma sellest toredast krimisarja hakatusest vist senini hoopis õndsas teadmatuses! Kuskil lennukis aga sattusin lehest lugema, et näed, on selline ja selline mees ja selline ja selline sari, kahtlemata Eesti üks parimaid hetkel. Ja tuleb välja - tõesti tõsi. Kui välja arvata see, et Oleviste mõistatuse juhtniidid olid nii selged, et enamik neist juba poole raamatu peal silma kargas, oli raamat igati äge. (Aga võib-olla on see sellest, et tõlkekirjanduses ei tule igasugused keelelised vihjed tihti nii hästi välja kui originaalkeeles lugedes, siis paistab kohe mingi erakordne ja ekstsentriline keelekasutus silma). Igatahes, Hargla kirjutab vahvas vanas kõnepruugis, igati toredate karakteritega ja vanast Tallinnast oli ka nii tore lugeda. Aga no see selleks. Täna öösel tuleb ehk varem uni, nii et taevas ainult teab, millal ma "Rataskaevu viirastuse" ette võtta jõuan. Jee, vähemalt on, mida oodata. (Isegi ei tea, kas ma ootan rohkem und või "Rataskaevu viirastuseni" jõudmist. Miks on küll nii, et hiljem magama minemisega on lihtne ära harjuda, aga tagasi enam kuidagi ei saa - varem lihtsalt uni ei tule, tee või tina!?!?)

Hästi, aga mul tuleb nüüd üle mitme päeva nina uksest välja pista. Lippan. Pakaa. 

Džinnide linn

Mul on siis nüüd selline süsteem, et tõlgin kümme lehekülge ja siis loen peatüki jagu raamatut nimega "Džinnide linn". Lihtsalt, noh, et mõistus värske püsiks. Süsteem, paistab, toimib, kuigi ma nelja päeva peale juba umbes 40 leheküljega graafikust maas olen - aga täna õnnestub ehk see vahe 20 lehekülje peale vähendada. No see selleks, pole oluline. Esialgu paistab, et asjad laabuvad, see on tore.

Tegelikult tahtsin ma aga paar kiidusõna öelda raamatu "Džinnide linn" kohta. Ma ei teadnud sellest eelnevalt midagi ja kuigi autori nimi kõlas tuttavalt, ei seostunud mul ka temaga midagi konkreetset. Vat, aga kui ma olin sunnitud märkima, et vähemalt Tallinna raamatukogudes India kohta selliseid häid ülevaatlike ja analüüsivaid raamatuid pole, otsustasin ma midagigi Indiasse puutuvat võtta ning kuigi ma tavaliselt reisikirju eriti ei salli, haarasin riiulilt kaasa "Džinnide linna". Ja no juba esimesed paarkümmend lehekülge olid haaravad, edasi läks asi aga järjest palju paremaks, nii et nüüd ma juba ootan seda lugemise pausi. Sisu - noh, see polegi mu meelest asja juures veel see kõikse parem, kuigi mulle väga meeldib, kuidas ta räägib Delhi ajaloost ja olulistest sündmustest ja linnajagudest läbi nende sündmustega seotud inimeste, kuidas tal on õnnestunud vestelda vanadusest seniilseks läinud endiste inglastest elanikega ja rahvastikuvahetuse aegu linna tulnutega jne... Hästi inimlikuks on ta teinud selle Delhi. Ma mäletan, kui ma viimati seal oli, siis ma veel kartsin seda linna, sest see oli nii igatepidi ülevoolav, nii kihav ja nii suur, et selle kohta parim sõna on hoomamatu. Aga tema raamatus tulevad selle linna eri kihid hästi esile ja Delhi omandab kuidagi teise mõõtme - ja mina ühtlasi teistsuguse arusaama sellest linnast.

Vaieldamatult kõige parem on selle raamatu juures aga keelepruuk. Hästi tabav ja kerge, väga uhkeid kujutluspilte loov ja väga kelmika sõnakasutusega. Autor kasutab ka hirmtoredaid võrdlusi... Minu senine lemmik on järgmine: "Lühike, aga lõikav Delhi talv tuli ootamatult nagu surnumatja: sünges rüüs, tasase sammuga, etteteatamata ja soovimatu." Kuidagi hästi piltlik, eks. Oi, ja mulle väga meeldis ka koht, kus ta tutvus ühe vanaprouaga, kes lapsena toda kuulsat arhitekt Lutyensit tundnud oli - vot see vanaproua meenutas teatud seiku, mis autori jaoks tundusid nii kaugelt minevikust olevat, et ta ütles: "See oli sama, nagu oleksid kohtunud kellegagi, kellele Perikles oli Parthenoni tutvustanud." No ma ei tea, teravmeelne ja vaimukas, aga hästi täpne ka.

Ja tõlkija (Pille Runtal) on ka kohutavalt head tööd teinud mu meelest. Ma ikka kirjutan lugedes või näiteks jutusaateid kuulates teinekord häid sõnu üles, mis mul passiivses sõnavaras küll olemas on, aga mis vääriksid kasutamist... Novat, siit on mul juba terve leheküljetäis sääraseid kokku kogunenud. Ja minus üha süveneb tunne, et pean selle raamatu pärast lõpetamist veel teist korda ka igaks juhuks läbi lugema, kuigi taevas ainult teab, kust ma selle aja peaks leidma...

---

Muidugi pärast seda, kui ma olin seda raamatut juba oma poolteistsada lehekülge läbi lugenud, otsustasin ma avada esikaane sisekülje ja vaadata, mida autorist ka öeldakse - nonäe, kahekümne ühe aastaselt kirjutas väga populaarseks saanud rännuraamatu "Xanadus", siis elas neli aastat Delhis ja käesolev raamat on võitnud Thomas Cooki reisikirjanduse auhinna, ühtlasi kuulutati selle autor Sunday Timesi aasta parimaks nooreks kirjanikuks. Mõni ime siis, et raamat hea on!

Aga OK, nüüd jälle teise raamatu juurde tagasi.

PS: keegi siis ei tea, mis värk nende Tradose tõlkemälude mahtudega on???

M.

Sportlik eluviis

Kaksteist tundi järjest pole ma midagi muud teinud kui diivanil istunud, aeg-ajalt eile ostetud pitsat muginud, püttide kaupa kohvi lürpinud ja arvuti taga passinud. Nojah siis... vähemalt saan ma ise ka aru, et ega see kõikse tervislikum pole. Mitte et see tegelikkuses midagi muudaks.

Aga - vähemalt KÕIGE pakilisemad asjad on nüüd tehtud. Kolmandik tulekahjudest on kustutatud.

Ühtlasi tahtsin ma ära märkida, et käisin jälle ükspäev raamatukogus ja olin sunnitud tõdema, et kui pidevalt konfliktide keerises vireleva Lähis-Ida kohta on huvitavat ja asjalikku materjali ülikülluses, siis pead tõstva majandushiiglase India kohta on sääraseid raamatuid, millest mulle potentsiaalselt kasu võiks tõusta, umbes täpselt mõni. Loomulikult on need ka välja laenutatud, aga no see selleks.  Ilukirjandusest ikka üht-teist leidsin ka ja paistab, et "Džinnide linn" on päris vahvasti kirjutatud raamat Delhist, aga sellegipoolest on kummaline, kuidas inimestele nii kangesti sõjad ja konfliktid meeldivad, et neid uurivad kõik ja kogu aeg, aga suure ja olulise India riigi kohta on leida ainult kas reisijuhte või kellegi memuaare. Need pole žanritena ju iseenesest halvad, aga kuna mulle meeldib ise oma arusaamu ja sümpaatiaid (või antipaatiaid) kujundada, siis (eriti veel halvastikirjutatud)rännumemuaare ei salli ma silmaotsaski ja reisijuhid on jälle minu jaoks liiga lakoonilised. Lihtsalt faktid unustan ma kohe ära, mul on vaja põhjalikumalt teada, kuidas asjad arenesid ja millest kuhu kulgesid, siis jääb kohe kõik korraga meelde ja enam ei unune... Tahaks huvitavaid analüüse, võrdlusi, põhjendusi, loogikat ja selgitusi... Ja soovitatavalt võimalikult värskeid, eks, 1893. aastal välja antud naismisjonäride arusaam toonasest Indiast ei ole just see kõikse aktuaalsem asi, millele ma oma niigi nappi aega kulutada tahaksin.

Nojah, aga ega's midagi, hakkan jälle asjalikuks.

M.

On's keegi juba lugenud raamatut "Abielus beduiiniga"?

Eelmisel nädalal vaatasin Esterist, et Akadeemilises raamatukogus on millegipärast kohalkasutuse staatuses säärane raamat nagu "Abielus beduiiniga" - autoriks Marguerite van Geldermalsen. Väga pea kätte jõudvat Jordaania-reisi arvestades paistis see igati asjakohane, aga... no mina lihtsalt ei kannata lugemissaalides lugemist. Seal on halb (liiga ere ja külm) valgus ja nii vali vaikus, et lihtsalt pole võimalik keskenduda. Lisaks peab veel korralikult laua taga ka istuma. Mõtlesin hiljem vaadata, mis hinnaga seda poes müüakse...

Nonii, täna hakkasingi vaatama... ja avastasin, et see raamat kohe verivärske on. Eelmisel nädalal - umbes täpselt samal ajal, kui ma seda teost raamatukataloogist imetlesin - oli too Marguerite suisa Eestiski kohe. Solarises peeti veel autorikohtumine maha ja puha. Ma ei jõua end ära siunata, et seda ENNE tähele ei pannud. Õnnetuseks on aga vist pooleldi ka sellest teleris kajastust leidnud visiidist tingituna seis nüüd säärane, et raamatu kõik übervärsked 26 eksemplari on Tallinna raamatukogudest välja laenutatud (ja järjekordki juba taga). Pärnu raamatukogu 2-3 eksemplari on samuti välja laenutatud. Hind paraku on raamatul aga päris kirves kohe. Olgugi ma raamatute ostmisest muidu sõltuvuses, kuid ligi 500-kroonist (või ligi 30-eurost) raamatut ma endale ikka lihtsalt niisama ka muuseas ei soeta, kui üliväga vaja pole. Selleks peab ikka raamat olema... Nii et ma nüüd tahakski teada - on siis ka hea või? Hea, st. hästi kirjutatud, huvitav ja päriselt natukegi beduiinide elust-olust pajatav, mitte mingi autori endassesüüviv ja kogu muud maailma tähelepanuta jättev hingeotsing...

Hmm, kohe ette võin öelda, et isegi kui tõesti suurepäraseks osutub, lähen sellise hinna peale alustuseks pigem seda lugemissaali ankurdatud koopiat nillima ja kui see tõesti must-have on, soetan kunagi hiljem põhjalikumaks lugemiseks muukeelse ja mõistliku hinnaga paperbacki, aga... on see kõik üldse seda väärt siis või?