Reisile!

Kes tuleks minuga oktoobri lõpp-novembri algus Egiptusesse???? Ruttu vaja üks-kaks ära otsustada!

Ja siis Tai on ka välja pakkuda :D Mõlemad on megaägedad :D

Päikesepäev

Noh, kuna seda lubatud vihma veel pole tulnud ja täna hommikult ärkasin ma hoopis mõnusalt soojas päikeselaigus, vormus mul kiirelt mõte - tuleb ruttu välja pildistama minna, enne kui vananaiste suvi otsa saab. Ja eks ma siis kargasingi voodist otse pükstesse ja mugavatesse kingadesse (tavapäraste kontsakate asemel :D), haarasin õuna ja fotoka ja kihutasin linna. Alustasin enda koduaknast, siis Rotermanni kvartalist, edasi turnisin Linnahalli juures, käisin veel korra Oleviste tornis, traavisin pisut vanalinnas... ja oligi kell kaks nagu niuhti ja vaja ruttu kooli ronida ja presenteerida seda, mida ma polnud absoluutselt teinud :D Seal läksid asjad sellegipoolest tippen-toppen, lõppkokuvõttes sain jälle mitme asja võrra targemaks ja sain lõputöö suhtes ka pisut nõuandeid ja nüüd ongi parajasti enne järgmist kooriproovi nii palju aega, et pildid üles riputada. Voilà...

Minu absoluutne lemmik - Roostemaja

See Rotermanni peatänav seal

Oleviste torn hullult vahvalt paistab sealt - täpselt selline mulje nagu oleks tehasele kirikutorn otsa pandud ja see oleks ka sealsamas

Täiesti müstiline - hele pilt küll, aga mina ei saa aru, kuidas saab Olümpia tagant hakata mingi mets ja linna enam ei paistagi. Mitte ainult pildi asi pole see, vaid tegelikult ka ei paistnud sealt metsa tagant enam midagi... Kuhu Tallinn jäi???

Seal taga natuke paistab üks trepp, mida mööda torni saab :P

Toompeakene

Üks uks Tallinna vanalinnas ja teine Roomas...

Hullult äge veerenn

Elamusi ooperilavalt

Jajah, esimene oktoober tuleb muudkui galopiga lähemale ja nüüdseks oleme oma proovidega kolinud ringi juba Estoniasse. Täna veetsime seal 5 ülitoredat tundi - noh, olid muidugi varjuküljed ka asjal (jõlehirmusumbneproovisaal näiteks ja mikrite puudumine, mistõttu me kõik lõpuks natukene kähisesime), aga üldiselt oli megamõnus atmosfäär ja seltskond on meil igatahes ka apsaluutselt-täiesti viis pluss. Noh, ja lõpuks kui meid nelja tunni pärast lavale lasti, siis kõlas vingelt kah, see õhtujuht ise ütles, et kuradi kihvtilt kõlate, tehke kauemgi :D (me oleme nimelt õhtu kõige viimane ülesastuja ja paugu-kärtsu ja mürtsuga muusikaauhindade jagamise tseremoonia ülekande ja ooperigala lõpetajad, meil on aega rohkem käes kui teistel :D). Ja noh, vahepeal saime täna vaadata teiste proove ja käisime Karja keldris söömas ja siis tantsisime pimedas pargis kankaani ja jalutasime poole öö aegu teatrist tagasi ja - ühesõnaga et vahva aeg on. Väga vahva. Ja siis veel üks asi. On väga vahva :D

Selle peale, et homme on vaja mingi projekti suund ära rääkida, selle peale ei taha nagu eriti mõelda. Eks me vaata, mis homme saab - peedistamist missugust, on alust arvata. Aga ega ma lase sel praegu oma taevasseulatuvat tuju rikkuda :D Küll kuidagi ikka välja veab. Meid on õnneks päris mitu, kamba peale ehk kokutame asjad kokku... Igatahes, praegu ma olen nii vaimustuses ja teatri-muusika lainel, et ma küll ei viitsi/suuda/taha end maa peale tagasi kukutada ja tüpomorfoloogiaga tegelema hakata... Ehk hommikul ka jõuab natukene vaadata. Ah, poogen :D

Ja siis veel et - on väga vahva :D:D:D

Ja ma ei mäletanud, et see saal nii tilluke on.

Ja homme jälle siis, ei jõua juba ära oodata :D

Transpordiäpardustest kah

Viimastel päevadel ei ole mul transpordiga kohe mitte üks raas vedanud. Aruma’isaa, kas ma olen mingiks äpuks muutunud või mis, äpardusi juhtub igal sammul. Võta või eile näiteks – läksin õhtul külla ja istusin täiesti süüdimatult vale trolli peale. Rääkisin parajasti telefoniga, eriti ei keskendunud ka ja mõtlesin, et ah, ju ma kuuega ka saan. No võta näpust – kui ma juba hipodroomist olin mööda sõitnud, siis tuli pähe mõte, et oi, natuke kaugele olen sattunud justkui, ta ju siin küll ei ela. Kiire telefonikõne kinnitas, et ega mul muud varianti pole, sõitku aga linna tagasi ja istugu ümber. Võite isegi arvata, et ma polnud just eriti õnnelik, ma parem käin jala kui ühistranspordiga üldiselt.

Noh ja siis markantne juhus täna hommikul – ajasin end kell 8.15 suure surmaga voodist välja – no nii oleks tahtnud edasi magada, et isegi seeneleminekualternatiiv ei tundunud piisavalt ahvatlev. No suutsin ennast lõpuks siiski voodi ülaltkorruselt alla kukutada ja bussijaama vedada… Aga mis selgub? Buss on välja müüdud. Oi pagan, ma olin tige. Ega’s midagi, läksin mina ja veel mitu-setu vanakest uurima, millal järgmine buss läheb. Aga läks alles kahe tunni pärast. Ma ei tea küll, mida nad mõtlevad – muidu käivad bussid iga poole tunni takka, aga laupäeva hommikul äkki piisab nende meelest siis sellest, kui üle kahe tunni üks käib. Eurolines’i kassast saadeti mind ka üpris tõredalt minema, et see nende ainus buss, mis pidi kohe Riiga minema, see ei tohi võtta Pärnusse rahvast peale.

Läksin mina siiski kurjade kavatsustega otse Eurolines'i bussijuhi käest asja uurima – too osutus õnneks hästi toredaks meheks ja kui ma olin talle oma kurva jutu ära rääkinud, et muidu ma pean siin ilusast laupäeva hommikust poolteist tundi lihtsalt maha passima, võttis mu peale. Aga unustas ütlemata, et enne kui see buss ükskord minema hakkab, tuleb tõeline Tallinna-tuur veel ära teha. Nimelt käisime me läbi pool linna ja sadamad ja selleks ajaks, kui iga normaalne buss oleks juba Pääskulast möödas olnud, jõudsime meie ringiga alguskohta tagasi. Oh jah. Ainsad kaks meetilka tõrvapotis olid asja juures need, et see bussijuht mu ikkagi peale võttis – noh, isegi pooletunnise ekstratiiruga jõuan ma niimoodi koju poolteist tundi varem kui järgmisega… ja see, et siin on mingid kanadalased bussi peal, kes kõva häälega prantsuse keelt kaagutasid ja kellega ma siis juttu alustasin ning sain natukene oma prantsuse keelt harjutada jälle. Aga imelikult räägivad küll, pole ikka päris prantsuse keel – selline ilma põriseva rrrrrr-ita ja kohati ingliskeelsete sõnadega. Naljakas kohe. Ma tükk aega nuputasin, kust nad võiks olla, enne kui küsisin – ise kahtlustasin, et Québecist, aga tegelikult Montréalist. Ja teevad kolmenädalast põhjamaade-tuuri viiekesti perekonnaga. Vot nõnda.

Aga positiivsest küljest vaadatuna – täna oli ikka veel ilus ilm, aga eilse õhtu järgi olin ma juba arvestanud, et kohe täna hakkab kallama ja läheb külmaks ja koledaks. Metsas sai jälle käidud, nagu allolevast näha. Praegu keedame jälle fanaatiliselt seeni. Ega's midagi.

Mets ja kassi karbi sisse mahutamine vol 2

Vot oli selline ilus, valge ja helge (ma loomulikult tean, et ülevalgustatud pilt on jah - meelega vastu päikest tegin, aga mulle meeldib :D).

Jõhvikad. Ilma tuhksuhkruta veel.

Kanarbik ja põdrasammal ja võib-olla mõne põdra ampsukad kah...

Perekond (vanemad juba koonduslaagrisse saadetud):

Talle juba on omane selline pisut nukker-üleolev kaugussesuunatud pilk - ja ta omandab selle eriti kiiresti fotoka ees.

Moosi jaoks sai piisavalt:

Ega ma vägisi seda vaest kassi käsi pisikestesse karpidesse pugeda, talle meeldivad sihukesed asjad...

Järjekordsed avastusretked Tallinnas

Ma üllatan iseennastki. Täna võtsin ma tänu ilusale ilmale ette veel ühe ringkäigu Tallinna linna peal - avastasin sedakorda vanalinnast tundmatuid nurgataguseid (kus mingid ratastele pandud raudrüüs rüütlid mulle mööda munakive vastu koperdasid ja neid saatnud fotograaf minu jahmunud-hämmeldunud näoilme peale laginal naerma hakkas) - näiteks leidsin ma mingi pisikese kolmekäelise jumalaema kiriku, mis on kuskile vanasse kaupmehemajja tehtud - see on ainult reede hommikuti ja pühapäeva õhtuti lahti, peab kunagi tagasi minema, et see imeasi seestpoolt ka ära näha. Käisin Oleviste kirikus ja turnisin 15 krooni eest üles sinna torni, mis kunagi Euroopa kõige kõrgem oli... See oli küll täiesti vahva, seal üleval oli nii megakitsas, umbes nagu kolm puulauakest oli jalgealuseks kokku löödud ja kogu moos. Aga vaated olid ilusad, eriti arvestades tänast päikest. Ja jälle ei jõua ma ennast ära needa, et ma kõik fotokad koju jätsin. Nojah, nagu ma juba ütlesin, eks ma siis pea lootma, et järgmine nädalgi mõni ilus ilm on, et ma saaksin spetsiaalsele pildistamisretkele minna. Ma tegin täna tornis oma telefoniga küll ka mõned pildid, aga see pole ikka päris. Siis ma veel ukerdasin siin-seal ringi, leidsin antikvariaadist 1937. aastal välja antud Pariisi giidiraamatu, mille ma loomulikult pidin ära ostma, mis sest, et tegu on saksakeelse asjaga ja minu saksa keel on ligadi-logadi, aga nii palju saan ma ikka aru, et seal oli päris ägedat juttu sees. Ja illustratsioonid, ooooooooooo...... Väga põnev! Kõndisin veel Rottermanni kvartalis ja oleks arhitektuurimuuseumigi läinud, aga kiireks läks. Praegugi on kiire, kui järgi mõelda. Kell kuus hakkab linnalabori infotund Raekoja platsis ja pärast on jälle poole ööni kooriproovi. Ma vist ei ole avaldanud, miks meil need meeletud pikad ja sagedased proovid praegu on - me nimelt lähme kolmapäeval Estoniasse esinema ja ETV-gi kannab seda üritust üle, nii et... nagu meile eile öeldi, on meil vaja saada jõle ruttu Eesti kõige parema koori kõla :D:D:D Nojah siis...

Veel mõned kiired tähelepanekud (hiljemalt 9 minuti pärast pean uksest väljas olema): jõle hea on nari ülemisel korrusel magada; kui kell tiriseb ja sealt alla turnida kella kinni panema, pole nii lihtne uuesti magama kukkuda - see on mind mitu hommikut päästnud! Täna ka, mis siis, et ma hommikul surmväsinud olin (jälle ei tulnud kella poole viieni und noh, ega siis pole kell kümme tõusmine mingi lihtne asi :D)... Ainult et pärast oli pea küll nii tühi, et ma unustasin ennast kassi moodi laua taha päikeselaiku vedelema :D

Ahjaa, siis oli minu tänane suursaavutus munakeetmine. Võtsin kohe kaks tundi hoogu, enne kui kümme muna potti kupatasin. See on lihtsalt seetõttu raskendatud, et meil nüüd on ühikas mingi venku koll, kes luurab koridoris, kui keegi kempsu või kööki läheb ja siis loodab, et tuba on tühi ja läheb vargile. Kellelgi läks niimoodi telefon, teisel arvuti ja kolmandatega oli nii, et kaks toanaabrit läksid toast välja ja tüüp arvas, et nüüd on tuba tühi, aga kolmas tüdruk oli toas ja tegi talle tuule alla. Asja point on selles, et nüüd peab vetsu ja kööki minnes uksed lukustama ja kui niisuguseid ettevalmistusi kohe teha, tundub isegi munakeetmine ilgelt raskena. Aga hakkama sain, juhhei.

Ja siis - olgu taevas tänatud sõprade eest, kes viitsivad mõnikord kaasa mõtelda ja huvi tunda. Täiesti absoluutselt ootamatust allikast langes mulle sülle magistritöö jaoks täiesti asendamatu dokument... Juhhuuuuuuuu! Aitähhhhh!

PS: venkud olid kunagi külma sõja ajal tahtnud teha sellist projekti, et mingi kunstpilv-plaat oleks taevas ja see peegeldaks päikesekiiri kogu aeg, ükskõik mis kell ja kas päikest konkreetselt selles kohas sellel hetkel on või ei ole - ma lugesin ühest targast raamatust. Nemad tahtsid niimoodi põllumajandust tootlikumaks muuta. Mina mõtlen, et kuidagi võiks orgunnida nii, et Eestis tihemini ilus selge ja päikeseline ilm oleks, küll ma oleks õnnelik!

Meeldivalt üllatunud (urbanistlikke tõdemusi Tallinnast)

Täna (ja ka eile ka, kui harukordne) oli nii ilus ilm, et ma kohe ei raatsinud koolist otse ühikasse tulla ja läksin seega mõlemal päeval linna peale lonkima. Tallinnas ei ole ma sedasorti tegevust kunagi väljaspool vanalinna eriti harrastanud - justkui pole kuskil väga kõndida olnud ja kuidagi kole on ka tundunud alati see alternatiiv (noh, koledad rajoonid, rääkimata koledast ilmast). Aga nojah, ühesõnaga, Pariisis tekkis harjumus sisse ja ma mõtlesin, et ehk on aeg siingi üritada. Ja teate, tulemused olid täiesti hämmastavad...

Mõte oli selles, et tahtsin minna Linnahalli katusele, sest Linnahalli teema on millegipärast mu ümber jõle aktiivne olnud viimasel ajal. Läksingi siis Viru keskusest mööda ja Coca Cola Plaza nurga taha... ja jäin hämmastusest absoluutselt tummaks. Esiteks ma polnud tõesti arvanud, et see Rottermanni kvartal omadega juba nii kaugel on, teiseks polnud ma ilmaski mõistnud, et need hooned hakkavad seal nii ägedad välja nägema. Nojah, tähendab, see kolme roosa "kuusekesega" asi on kergelt sürreaalne ja mitte just ehk kõige ägedam lahendus, aga no sellelgi pole tegelikult väga viga... Ja ülejäänud majad on seal täiesti šeffid... need kaks tekstuuriga tellistest asja ja eriti too roosteplaatidest asjandus olid tõeliselt vinged, täiesti uskumatu. Ma olin eelnevalt suhteliselt õnnetult meelestatud selle kandi koha pealt, mõtlesin, et need on seal kindlasti samasugused käkid nagu neid tavaliselt Eestisse tehakse. Aga võta näpust. Ja asja võlu oli veel see, et kuna see kant on endiselt ehituses ja valmis majades on ka veel suht vähe asunikke, siis see on nii ilus ja rahulik ja vaikne, päikeselise ilmaga täiesti armas ja äge. Ma olen suisa vaimustuses ja ei jõua ennast ära kiruda, et ma nüüd just fotoka koju viisin... Ilusa ilmaga oleks sealt saanud apsaluutselt fantast pilte... Noh, eks ma looda, et järgmine nädal siis ka mõni päikeseline ilm tuleb, kus mul ka linnas jalutamiseks aega on.

Igatahes, ja siis Linnahalli juurest leidsime veel mingisuguse äärmiselt lihtsustatud versiooni Pekingi olümpiastaadionist - valge, väike ja mitte nii kumer, aga üldjoontes tekitas see meis mõlemis üheaegselt sama seose, nii et ju ta siis ikka sinnapoole kisub...

Linnahalli katusel harjutasid pisikesed iluuisutajad hüppeid kellegi kiitsaka onu käe all ja mingid välismaalased tulid meie käest küsima, et mis peletis see plats on, kus me istume, ja kas sellel otstarve ka on. Kopterit nägime tulemas ja minemas. Tuulevarjus sai täitsa ilma jakita-mantlita päikese käes peesitada. Ja seda tehes tõdesime me, et kaldaäär on siin ikka uskumatult kole. Brr. Ma ei tea, mujal maailmas ikka rannaäärt ja jõgede ääri ikka nimme väärtustatakse ja tehakse atraktiivseks ja ligipääsetavaks; meil aga on need aga siiani jäetud nii tühermaaks kui võimalik - ja siis nüüd on tulnud mõte, et appike-appike, peaks midagi sinna ikka tegema, ja siis hakatakse väevõimuga tegema mingisuguseid terviklahendusi, mis on nii mastaapsed ja utoopilised, et keegi nende tegemiseni kunagi ei jõua... Ja kui ka jõutaks, oleks need majad ilmselt järgmised kümme aastat tühjad, sest need on tehtud kohe nii kaugele tulevikkukiikamise ja perspektiivitundega, et reaalsus ei jõua järgi ja rahvastki pole Eestimaal nii palju. Ühesõnaga - midagi on selle linnakorrastusskeemi juures viltu, aga ma ei oska ise täpselt ka öelda, mida tuleks teistmoodi teha, et kuskilt muust küljest väga suurt lõivu maksta ei tuleks... Ja siis samas nad tahavad nagu promoda hullult rannaäärt, aga teha mingi krdi kiirtee, mis selle linnast ikkagi täiesti ära lõikaks. Ei saa mina aru, kuskil kellegi loogika (või vähemalt koostöö) longab mõlemat jalga ja kepp on kah veel kõver...

Ahjaa, nii, ja siis veel see õnnetu postimaja - ma tõesti vaatasin eile ja täna, et Narva maantee äär on täiesti kummaliselt ühtne tekkinud - kõik need uued hooned on täpselt ühekõrgused (!!! oleksite te uskunud, et see on võimalik? Kõrgusepiirangutest hoolimata on need tavaliselt ikka pisut sakilised, aga siin tulid kuidagi sellised äärmiselt ühtlased välja) ja ühte stiili klaasfassaadidega; nende vahel näeb see postimaja ikka eriti õnnetu ja kökats välja. Varemalt ei olnud mul selle maja vastu midagi, aga nüüd on tema seltskond ikka kõvasti teistsugune ja ta lihtsalt tundub nii armetult matsakas seal... Ma nüüd ei oskagi kumbagi poolt toetada - ühest küljest ei saa ju võtta kõiki selle aja asju maha - see on ka siiski ajalugu ja päris nulliga paljaks ajada nõuka perioodi nagu ka ei saa ja ei tohi, aga samas ta ei sobi sinna enam küll jah... (Linnahalli peaksid nad aga päris kindlasti korda tegema ja sellele rohkem kasutust leidma minu meelest, seda oleks küll päris lollus maha lõhkuda).

Ja seda mõtlesin ma ka, et enne aerofotosid ei ehitatud linnu ainult sellest vaatenurgast, et kuidas plaan ülevalt vaadatuna ilus mustriline välja näeks, vaid ehitati nii, kuidas selles linnas elada oli. Nüüd on aerofotod ja satelliidid ja Google Earth ja millegipärast on kõigil hiiglama vaimustus peal, et kui teeme kavandeid ja plaane, teeme ilmtingimata sellised, et need mustrid ülevalt vaadates ägedad tunduksid. Teeme näiteks kristalli ja korrutame seda lõpmatuseni. Aga asja juures on see nüke, et mustritele ja majade paigutamisele keskendudes minu meelest nad tihtipeale unustavad terve mõistuse ära ja teevad suhteliselt imelikke otsuseid ja loovad üsna veidraid mittefunktsionaalseid keskkondi... Linnaplaneerimine ikka ei tohiks olla ainult mingi vormi- ja mahuõpetus, kuskil peaks elamise ja sotsioloogia pool ka esindatud olema. Ja isegi siis, kui tõdetakse, et mingi hullem geograafiline paigutus reaalsuses ei ole tööle hakanud, tahetakse asja sotsioloogilisest vaatepunktist lähenedes parandada, ja ikkagi hakatakse tegema elumajadest mustreid, noma'isaa aru küll...

Ega ma just hästi siia ei mahu, aga noh, kannatab ära...

Tänase päeva saavutused:

14 purki marineeritud seeni; kaks plaaditäit seenepirukaid ja terve pannitäis seenepraadi... Hmm, päris seene tunne hakkab tekkima.

Seened on siin ja seened on seal [lambalaulu viisil]

Aga meie käisime täna hommikul metsas...

Kompositsioon punasega

Hihii, nunnu

Natuke värvi ka

Minu lemmikud

Ja nad kasvasid täitsa keset teed...

Emme ja abiline

Küll on raskkkkkkkkke see sündimine

Täheldage, kuidas pohlad läbi seene kasvavad

Lillseen või seenlill???

Minule ju meeldivad sihukesed tibatillukesed; need on purgi sees nii ilusad.

Uppis oli. Kõik olid uppis, seal kust Nublu läbi tormas

Muuseas, kas keegi teab, mis seen see on? Kas seda sünnib ka süüa või?

Osa saagist...

POSTSCRIPTUM: täna aasta aega tagasi olin ma sellel ajal jõudnud oma kimpsude-kompsudega Pariisi, need Triinu esimesse pisikesse elukohta tarinud ja katsusin ümber orienteeruma hakata...

Kohutavalt tore on olla

Ma tulin just kooriproovist. Kolm minutit tagasi. Ja kell on 23.38. Ja üleüldises plaanis hakkas kooriproov kell 19.00. Lõpuks tulime me ära, sest turvamees tuli vaatama, kas ikka kõik on korras või - et miks võtit tagasi pole toodud. Hihii. Viimased 2,5h olime me seal neljakesti. Noh, tegelikult kuuekesti, aga pmst neljakesti laulsime. Ja jube ilusti tuli välja. Tükk aega sai positud ja pusitud küll, aga lõpuks õnnestus meil nii ilusasti kokku laulda, et kõik (ok, va üks kahtlane akord) oli ilus, helisev ja puhas, hääled sobisid parfait kokku ja me olime kõik täiesti korralikult kogu aeg helistikus ja kõik kargasime ja plaksutasime ja rõõmustasime lõpuks, kui esimest korda kõik täiesti välja tuli. Muide, me laulsime "Ta lendab mesipuu poole". Jajah, ma tean, et enamiku meelest see nüüd on kiiksuga värk, aga mul poogen. Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tore oli ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus oli. Hihii, koori pole vajagi, saab ka ansambliga :D Ja kohe nii tore oli, et me leppisime kokku, et saame homme hommikul uuesti kokku ja laulame midagi muud. Vot nõnda. Noh, eks ta põhimõtteliselt oli esimesel koolinädalal ka samamoodi - sama seltskonnaga (kuigi mõned olid juures) need projektid, mis nii nakkavad olid, et poole ööni tuli laulda. Nojah. Ja arvake ära - jõudsin praegu koju ja mida ma kuulan :D Hihii... see on tõesti äärmiselt külgehakkav... Ja ilgelt tore mõnus väike fanaatikute seltskond :D

OK, aga üldiselt. Ma nüüd panen arvuti kinni ja valin oma tohutust pooleliolevate raamatute kuhjast mõne, mida paar peatükki edasi arendada. Mul on nimelt praegu pooleli mingi neli raamatut, millest kolm on suht paksud - sellised vahemikus 600-1100 lk, eks, mis tähendab, et see hunnik on lihtsalt kõrge. Puhtalt ääremärkusena võib ju ära mainida, et need on siis Jane Jacobs "The death and life of great American cities"; Maurice Leblanci "Arsène Lupin 1" (kogutud teosed); "Sociologie de Paris" ja Luc Gwiazdzinski "Nuit-dernière frontière de la ville".

POSTSCRIPTUM: einoh, ühikas on ka sama hull kui mina, keegi kuulab ja üürgab mu ukse taga täiesti kõrist Georg Otsa :D "Oh keeruta, lennuta linalakk neidu, kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb..."

Ahjaa,

Täna õhtul leiab aset selline ettevõtmine, et kell 9.50 tuleb kustutada kümneks minutiks tuled. Ülemaailmaline asi sihukene, vot. Kliimasoojenemise vastu ja elektriraiskamise vastu jne. Kuigi see vist on tegelikult suht-koht kahjulik igasugustele seadmetele, kui seda massiliselt teha... Aga noh, mina kavatsen igatahes küll 57 minuti pärast kümme minutit pimedas istuda. Muuseas, 9.50 kohaliku kella järgi igas ajavööndis seega eraldi, peaasi, et 9.50 :D Ei tea, miks...

Salatoimikud

Vääääääääga naljakas! Ma käisin täna seda uuemat X-Filesi filmi vaatamas. Noma'itea. Jabur, mis ma muud oskan öelda. Ei, selles mõttes, et OK, mingi sisu oli tõesti olemas, aga samas oleks võinud selle filmi nii umbes poole lühemaks teha - võtta ära igasugused sellised pikad tagasihoitud ja väljapeetud keskustelud à la ma olen alati ufodesse uskunud ja sinna ei saa midagi parata - lõpeta neisse uskumine - ma ei saa, ma uskusin juba enne sinuga kohtumist - no ega ma ei saa sind käskida neisse uskumist lõpetada, aga võta teadmiseks, et kui sa ei lõpeta, siis ma koju ei tule... need oleks võinud nagu lühemad olla :D Või üldse olemata. Ja kristlik haigla, mamma mia. Ja habe! Hirmus! Oi, ja see vene keel, mida seal kuulis - pool kinosaali hakkas ühel hetkel naerma, siis ma alles sain aru, et keegi seal filmis ütles "sssevottttttnjaaaaaaaaaaaaaaaa" vene keeles :D Ühesõnaga veider film. Ja mõelda ainult, et mingil hetkel olin ma selle sarja täiesti pühendunud fänn. Oi-jah, olid ajad. Aga vähemalt sain oma silmaga ära nähtud...

Muide, Kosmoses on alati ilgelt külmad saalid...

Urbanistlikud mõtted muutusid muudeks mõteteks

Tegelikult on nüüd nii, et mul on homme ühe tõlke tähtaeg. Järelikult tegelen ma kõige muuga, kui viimistlustööga, eks. Tukkusin tund aega, siis lugesin Arsène Lupini (jah, ma läksin seda teed, et tõin RR-st need 1100-lehelised koguteosed ära), sirvisin netist uudiseid ja lugesin peatükikese Jane Jacobsit, klõpsisin aknast välja pilti teha ja püüdsin seda miljonivaadet jäädvustada; nüüd kirjutan nähtavasti seda üllitist siin ja üleüldse... Ja tegelikult oli mul küll kavas natukene urbanistlikel teemadel heietada, aga ma juba enam ei viitsi ja meelest läks ära ka, mida ma täpselt öelda tahtsin.

Igatahes, seda ma mäletan, et tahtsin arutada selle ägeda vaate üle, mis mul nüüd koduaknast avaneb. Tähendab siis - öösel on vaade täiesti tip-top, päeval on need kolakad küll suhteliselt koledad, aga no see selleks. Ainult et pildi peale neid kuidagi ei saa hästi, nad on harali ja imelikult hele taust on. Aga otsustage ise :P

Mina, muide, pole selle panga klient.

Jane Jacobsist inspireerituna tundsin ma vajadust siia paigutada ka üks suhteliselt mõttetu pilt, mis demonstreerib siiski ka öist tänavafunktsiooni jätkumist ja turvalisust jne jne jne :D Aga see on juba friigivärk.

Ehk siis - vot sihukene vaatepilt. Aga ma kahtlustan, et siiapaika ma teid jätangi ja lähen katsun siiski oma tõlkega ühele poole saada. Endiselt Vivat, vaeghõivatud ja co.

Ahjaa, uued kingad ostsin ka täna, sest ma lihtsalt ei suutnud teistega enam mitte ühtegi sammu edasi astuda. Ilu nõuab ohvreid küll, aga need ohvrid läksid juba liiga valusaks... Hihii. Nüüd on mul kaks paari vääääääga ilusaid kingi.