Perenaiselik nädalavahetus nr 2

Sel nädalal ei jõudnudki ma nädalavahetuseks plaane teha. Istung oli :). Eilseks hommikuks ootasin nädalavahetust juba nagu hingeõnnistust. Olin ikka üsna kaputt. Kohe nii, et pistsin koju jõudes leiva ahju ja siis needsin ennast kõvasti, sest kell kuus õhtul tuli nii suur uni, et oleksin tahtnud kohemaid magama minna, mitte ahju passida. Nojah, leib sai õnneks aru, et minuga ei maksa reede õhtul mängida. Kerkis teine kenasti ja sõnakuulelikult ning kukkus üleüldse väga hästi välja. Elu teise leiva kohta eriti. Ma pole muidu kunagi olnud eriti suur leivasööja, aga tänaseks on suurem osa sellest pätsist juba otsas. Hommikusöögiks pistsin vist viis võileiba kinni. Sealihaviilu ja hapukurgiga, mmm. Siiani peeretan :). Panin nüüd uue taigna hapnema, sest lubasin esmaspäeval viia tüki leiba ka sellele töökaaslasele, kelle käest juuretise sain :). Loodetavasti kukub elu kolmas leib ka sama hea välja. Et kõlbaks ikka viia, noh.

Täna käisin duši all ära ja olin hommikusöögiga poole peal (nii pool üks päeval vist), kui järsku helises uksekell. Viimane kord lasi keegi päriselt minu juurde tulija mul kutsumata ukse taga kella ilmselt siis, kui ma veel põhikoolis käisin, nii et ega ma päriselt arvanud, et keegi võikski mind otsida. Kellapirin oli aga väga järjekindel, nii et ma lasin helistaja lõpuks altuksest sisse, mõtlesin, et äkki jättis ülemine naaber võtmed koju või midagi. Aga ei. Järsku hallootas mul ukse taga üks paks kutt. Mina olin pidžaamas, märgade juustega ja paljajalu, aga astusin siiski elegantselt uksele ja sain teada, et minu aadress valiti välja statistikaameti uuringuks, nii et kas ma räägin prantsust ning annaksin ühe lüheldase intervjuu ELi teemadel. Tüüp näitas ette tunnistused ja puha - noja nii ma siis kutsusingi ta sisse, pakkusin talle kohvi ja vastasin 35 minutit küsimustele, et mis seondub minu jaoks ELiga ja milliseid väärtusi EL minu meelest esindab. Naljakas oli kohe :). Aga tore ka. Tüüp oli väga muhe.

Muidu valmistun suveks. Ostsin endale akna peale lillekasti ja juurutan fuksiaistikuid. Käisin muidu juba lillepoodides uurimas, kust veel teistsugust värvi fuksiaid lisaks saada, aga siin tulevad need müüki alles kuu aja pärast. Või enam-vähem nii. Eks ma siis kannatan. Aga idee on suveks fuksiad aknakastiga õue panna :P. Mida rohkem eri värve, seda parem :). Olen põnevil.

Siis tegin pekanipähklikooki. Ei ole veel jõudnud proovida, see alles jahtub, aga lõhnab igatahes hästi. Ja rohkem polegi vist uudist. Olen vaadanud uuesti üle kaks hooaega sarja "Oru valitseja". Küll see on ikka positiivne ja muhe. Keeletundidesse sel nädalal ei jõudnud, olin kaks õhtut ületundides ja kolmandal tahtsin lihtsalt kodus vedeleda :). Kirjutan homme õpetajale kirjandi, et teda veenda, et ma ikka päriselt olen motivéiert :D. Ja nüüd aitab. Siin pisut pildipuru. Ja head nädalavahetuse jätku!

M.

Oi, meil oli siin vahepeal kevad ära. 21 kraadi ja kõik õitses!

Rätiku all palav leib...

Palun tutvuge, minu keefiriseen Mushy :)

Perenaiselik nädalavahetus

Küll ma olin sel nädalavahetusel tubli. Kõik sai pestud-koristatud-triigitud, lisaks tegin suure potitäie suppi, tegelesin lilledega ja küpsetasin esimest korda elus leiba. Maitse poolest tuli päris õige kohe, aga pärast kergitamist vajus ta kolinaga kokku ja jäi seetõttu tihke ja väike. Ja koorik on kõva ja kuna ta jäi nii väike, siis on kogu leib pmst koorik. Aga no elu esimese leiva kohta on tulemus siiski täiesti söödav. Ja küll ma ta õigeks timmin, nii et on pehme ja kohev. Muidu reedel käisime veel töökaaslastega väljas ja täna Merli pargis parte vaatamas ja kasse paitamas. See oli rahvast pungil täis. Meil oli nimelt 16 kraadi, päike siras ja dressikaväel oli täiesti paras olla. Saate aru! Suvi!!! Hurraa...

Aga nüüd tõstan lilled õuest tuppa tagasi, käin pesus ja siis panen vaimu homseks valmis. Homme on istung.

Pakaa!
M.

Badass

Keefiriseenest ja Londonist

Kuidagi on kätte jõudnud kevad. Minu jaoks tähendab märts nimelt alati kevadet, olgu siis lumi maas või lilled õitsmas. Ja kuidagi tuli see minu jaoks täiesti ootamatult. Istusime Emiliaga Londonis Vodafone'i teeninduses, kui ma järsku kalendrist avastasin, et plirts-plärts, käes on märts. Täiesti jabur. Selline tunne on nagu hommikul kell pool kaheksa! Äratuskell helises ja nüüd kohe ei teagi, milllises suunas kapata ja hüpata, et õigel ajal igal pool olla ja mitte millestki ilma jääda. Ühesõnaga pentsik on!

Jagan siis uudiseid ka. Mul on nüüd koduloom. Selleks on keefiriseen Mushy! Tegelikult on tema eestikeelne nimi vist Tiibeti piimaseen, aga inglise keeles milk kefir grains (kui keegi tahab guugeldada või midagi). Tema ülesanne on piimast keefiri teha ja ta sisaldab 35 kasulikku bakteriliiki ja on täitsa elav organism, mis iga piimalaariga kasvab ja võimsamaks muutub. Varsti on ta mul juba nii suur, et võin hakata teda poolitama ja jagama. Koduloomaks ristis ta mul Emilia, sest ma tundsin Londonis muret selle pärast, kust oma seenekesele pühapäeva õhtul Luxis värsket piima saada. Ta kasvab küll jõudsalt, ent ei ole minuga veel päriselt harjuda jõudnud ja seetõttu ei tahtnud ma tema külmikussepanemisega riskida. Muidu saab keefiriseene kaheks nädalaks külmkappi "magama" panna ja pikemateks perioodideks lihtsalt ära kuivatada ja kappi tallele panna, aga selleks peab ta enne täies elujõus olema. Mina sain enda oma aga alles eelmisel nädalal ja ei julgenud teda veel niimoodi ehmatada. Mõtlesingi end seega halliks, kust talle värsket piima saada - et kas tuleb näiteks esmaspäeva hommikul enne tööd poes ära käia või mis. Lõpuks lahenes piimaprobleem aga nii, et selgub, et Gatwickis müüakse teispool turvakontrolle ka igal pool piima. Tõin sealt väikese pudelikese kaasa, nii et seeneke sai omale eile õhtul värske piima ette.

Londonis oli meil Emiliaga spontaanne ja lõbus nädalavahetus. Emiliaga oli tore kohtuda, ka teda nägin viimati aasta tagasi, kui ta mul Luxis külas käis. Vahepeal on ta kooli ära lõpetanud ja Londonis endale nii imehästi passiva töö leidnud. Selle üle on mul väga hea meel. Londonis on ta olnud ainult kaks kuud, mistõttu on selles linnas tema jaoks ka veel üksjagu avastamist ning lepliku inimesena oli ta nõus kõikide plaanidega, mis ma suutsin välja käia. Peab ka ütlema, et kõik kukkus ülimalt suurepäraselt välja. Seekord oli minu põhiunistus nimelt Camden. Emilia ei olnud selle fenomeniga veel tuttav ja mul oli hea meel näha, et see linnajagu istus talle väga hästi. Mina tahtsin sealt natuke poolkiiksuga riideid (loe korsetti ja mu ribadeks kulunud sajanööbise mantli teisikut) ja tema kiikas kleite ja meil oli mõlemal selle käigus sigalõbus. Nööbimantlit ma ei saanud, sest kui minu oma oli velvetist, siis nüüd pakuti samasugust ainult sametversioonina, aga samet mulle ei meeldi. Selle asemel leidsin hoopis teistsuguse kiiksuga mantli :). Väga minu moodi lõikega ja lisaks veel lillat värvi! Korsetigi sain! Nüüd tuleb garderoobist nende juurde ainult hästi lihtsad riided välja vaadata, muidu ehmatan konservatiivse Luxi viimati veel väga ära. Enivei, kui me olime mõlemad korralikult raha laiaks löönud, astusime uiu ajel sisse stuudiosse, kus sai eri ajastute kostüüme proovida ja nendes pilte teha. Valisime teema välja ning lasime Bulgaariast pärit tüdrukutel meid tund aega riidesse panna ja poosidesse sättida. Kohutavalt lõbus oli ja tulemust näete siis, kui olen pildid plaadilt arvutisse kopeerinud :).

Seda teadsin ka, et tahaksin Londonis teatrisse minna. Minu esimene valik oli Billy Elliott, sest olen kunagi filmi näinud ja see lugu oli nii südamlik ja armas. Emilia ei vaielnud ka vastu, sest temale meeldib kõik tantsuga seotu. Ainult esimesest piletiputkast teatati meile, et see on välja müüdud. Õnn oli, et me alla ei andnud, vaid valisime palju pikema järtsuga piletikioski ja võtsime nõuks enne teisele etendusele pileti nõutamist igaks juhuks sealt ka Billy järele küsida. Saimegi löögile, nii et Camdenist tulles viskasime ostukotid koju ja kiirustasime Victoria Palace'isse teatrisse. Londonile omaselt olid istmeread teatris järsud nagu Moseli viinamäed. Jalgadele oli ruumi sigavähe ja kui üks onkel tagumises reas kummardus, istus ta täpselt Emiliale pähe. Aga etendus oli fantast. Meil pannakse lapsi mängima mingid 25-aastased näitlejad, seal mängis 12-aastast poissi päriselt laps, kes oskas superhästi tantsida, väga hästi laulda ja lisaks mängis ta kogu aja sellise innuga, et ma olin väga üllatunud. Mina selles vanuses võisin kõik kenasti ära õppida - klaveripala või luuletuse või mille iganes -, aga ma küll ei läinud seda esitades niimoodi põlema või sellesse sisse. Ma kandsin kõik lihtsalt äraõpitult ette. Aga see poiss... See poiss... vau!

Nojah, laupäeva õhtul hängisime veel siin-seal, sõime keset ööd väga head burksi ja lobisesime ennast magama, pühapäeva hommikul ootas meid aga kultuurišokk. Mõte oli inglise hommikusöök. Pubis. Kell 9 hommikul. Astusimegi hommikuselt tühjas linnas ühte suurde korralikku pubisse sisse ja pidime pikali kukkuma. See oli paksult mehi täis, kõigil viimseni õlleklaasid käes. Meie olime peale ettekandjate ilmselgelt ainsad naisterahvad ja ainsad, kes ei tahtnud pühapäeva alustuseks alksi. Me olime kohe nii valged varesed, et meid saadeti alumise korruse möllu eest (no oma 40-50 juba näost õhetama löönud meest oli seal juba julgelt ja nad paljunesid uskumatu kiirusega) ülemisele korrusele omaette ruumi sööma, meile lisaks saadeti altkorruselt juba vinti jäävate meeste seast ära kaks saledamat, nooremat ja kenamat ettekandjatüdrukut (alla jäid tursked ja kandilised matroonid). Nii me siis seal üleval sõimegi, kaks klienti ja kaks ettekandjat. Nood selgitasid meile, muide, et kohe-kohe on algamas jalkamatš ja tüübid kogunevad pubidesse seda vaatama. Kõigepealt on jooming, et end soojaks saada, ning siis on jooming, sest tuleb tähistada oma meeskonna võitu või unustada kaotusvalu. Nende arvestuste kohaselt pidi kogu möll võtma vähemalt viis tundi. Ainult et siis tuli teade, et matš lükati edasi kella kahele pärastlõunal. Trallallaa... Maailm on mõnikord uskumatu!

Lennuajad olid mul sellised, et jõudsin linna reedel õhtusöögi ajaks ning pidin pühapäeval kella kaheteistkümne paiku hakkama end lennujaama poole teele sättima. Luxi jõudsin kohaliku aja järgi kell viis ja olin sigarahul. Väga optimaalne variant. Jõudsin end veel ka järgmiseks päevaks välja magada. Oh. Täna ei saanud ma siiski veel kuidagi töö lainele :). Pea on Londoni muljeid täis :). Aga küll ma lähen millalgi varsti uuesti :). Ja ükskord jõuan teiste sealsete tuttavate-sõpradega ka kokku saada :). Ja raamatupoodi :). Ja igale poole. Ainult praegu lippan keeletundi, eelmisel nädalal hakkas uus kursus pihta. Seekord on mul kuidagi vana grupp, üle poole õpilastest on pensionärid või vähemalt tugevalt üle keskea. Aga kuna teine tase jäi mul vahele ja see on kohe kolmas, tuleb ilmselt mõnda aega päris korralikult rassida ja viimati veel õppidagi. Vaatame-vaatame.

Eelmisel nädalal käisin teisipäeval veel, muide, ooperis Roosikavaleri vaatamas ja neljapäeval Fernande'i sünnipäeval, lisaks sain leivajuuretise, aga sellest pajatamiseks pole praegu aega. Võib-olla kunagi hiljem. Võib-olla :).

Pakaa,

M.