Veel hiina imesid

Hiina kosjakontor: pühapäeviti lähevad igavlevad vanakesed oma lapselaste piltidega parki ja löövad kosjakontori püsti. Lapselaste pildid ja iseloomukirjeldused on ilusti paberile pandud, samuti nõuded tulevasele kaasale - enamasti peab mees olema vähemalt 1.74 pikk, muud nõudmised pole nii olulised. Ja siis hakatakse teiste vanaisade-vanaemadega klapitama ning pimekohtinguid kokku leppima. Huvitav, ah? 

Pargielu: Taeva templi pargis on hästi pikk koridor, kus isegi kehva ilma korral igasuguseid asju harrastada saab. Siin mängitakse kaarte ja lauamänge, kootakse ja lauldakse, võimeldakse ja õpitakse valssi tantsima... Lihtsalt, seltsis segasem. 

Shanghai loomaaia paavianid. Pandadest ma seekord läbi klaasi pilti ei teinudki, aga paavianid olid küll toredad. Seal oli mitu värsket mammat ja vaadake, kui toredasti nad oma jõnglastel sabast kinni hoidsid, et pärdikud liiga kaugele ei uitaks, pahandust ei teeks ja kedagi vihale ei ajaks. Jõnglased kõigest väest püüdsid plehku pääseda, aga enamik katseid lõppesid sabapidi ema kätte rippuma jäämisega. Aga kui mõnel õnnestus putku panna, oi, siis jooksis kogu suguvõsa talle järele teda kinni püüdma...

Banaani joogijogurt: 

Peking-Shanghai-Hong Kong

Uut idamaist moodi

Kes ütles, et Lacoste'i krokodilli ainult üks kord piratiseerida võib?

Kaasaegne trennirõivastus

Mõni huvitav suupiste?

Pekingi kesklinna toidutänav...

Pat oli väga julge ja proovis siidiussi vastsed ka ära. Mina ei tahtnud. 

Jälle kodus

Nonii, olemegi jälle külmas ja lumises, ent vähemalt päikeselises Eestis. Sai täna Edi ja Pattiga jalutamas käidud, oli ikka krõbe küll. Ma hommikul pakkusin neile salle-mütse, aga nad muidugi entusiastlikult loobusid. Noh, kui me pärastlõunaks oma tiiru lõpetasime, siis vaatasid nad Port Arturis mütside hindu... Tundusid teised sooja saavat alles siis, kui nad vanaema juurde sauna viisime. Ja neile isegi meeldis saunas... Õigupoolest Edile meeldis. Hämmastav. Muidu ta ei ole väga uute asjade aldis, ma olen üpris üllatunud, et talle siiani emme söögid ja saun meeldinud on. Hiinas oli küll nii, et peale külluslikku ja maitsvat sööki jooksis ta ummisjalu esimesse burksikohta "päris" toidu jahile; siin aga ostis ta igaks juhuks paki krõpse koju, aga neid pole isegi lahti tehtud. Järelikult näljas ta pole. Hihii...

Muidu rääkida oleks paljust, aga uni on ja tegemist on ka palju. Kolmapäeval tahaks ameeriklastega Tallinna poole suunduda, see aga tähendab, et Luxembourgi asjad peaks enne ära pakkima ja kõik lahtised otsad kokku sõlmima. Mitmeks kuuks ei saa ometi samamoodi minna nagu nüüd Hiinasse - et hommikul paaniliselt kohvi kõrvale loobin suvalisi asju kohvrisse. Seekord olin ma pakkides nii lohakas ja vähe keskendunud, et ma isegi ei kasutanud enamikku kaasa võetud kraamist, lihtsalt ma võtsin entusiastlikult hästi suvised rõivad kaasa ja lõpuks kasutasin ikka ainult teksaseid ja paari soojemat pluusi; kingade valiku peale polnud ma aga üldse mõelnud ja kohvrisse rändasid kõige valemad jalavarjud - sellised, mis riietega kokku ei sobinud, vett läbi lasksid jne jne jne. Nojah, asja plusspool oli see, et pärast sai lihtsalt paar masinatäit vähem pesu pesta. 

Hästi, aga ma nüüd vist lähen magama ära. Tänu kella keeramisele on aeg juba ka enam-vähem sobiv, muidu oleks pisut piinlik kell kaksteist magama minna :-D. Aga eks ma katsun end homme kokku võtta ja pilte ka panna ning pisut lähemalt Hiinast rääkida. Näis...

Ööd. 

M.

Tagasiteel

Nii, istume siis nuud siin Vantaa lennujaamas ja ootame, et Eesti poole teele saaks. Hong Kongi lennuk joudis oma pool tundi varem kohale kui pidi ja nuud on ootamise aeg kole pikk. 

Reis laks hasti: rahvas oli tore, ameeriklased pidasid ka upris hasti vastu, siidteki toin ara, Macau kasiinos jalle voitsin, Hiina toit oli endiselt hea ja seekordsed giidid ka enam-vahem OK. Noh, et luhidalt kokku votta. Pilte tegin ka seekord natuke rohkem kui viimane kord ja koik muu oli tore, ainult kulm oli kogu aeg. Marg ja tuuline selline... Mina aga olin valmistunud ilusaks kevadeks, nii et mu kingad polnud uldse veekindlad ja seelikute asemel kaisin kogu reisi teksastega - hea on, et ma mingi uiu ajel vahemalt needki kohvrisse toppisin, muidu oleks uldse hirmus olnud. Aga noh, ega ilma osas saa midagi ette votta ja inimesed ei teinud sellest ka onneks tragoodiat, nii et lopp hea, koik hea. Vahemalt Hong Kongis oli kraade kahekumne kanti... 

Aga hasti, eks kodus pikemalt. Mul pole aimugi, palju mul internetiaega veel jarel on, nii et parem lopetan. Tunni aja parast hakkab loodetavasti pardale paasema...

Off we go

Praegu toimub suurepärane näide paanikapakkimisest. 22 minuti pärast tuleb takso, mina kahe suupoolega söön ja pakin, laud on kuhjas, voodi on kuhjas, kohver on kuhjas. Ja siis ma ei suuda otsustada, mida selga panna, mis käekott valida ja kas mõni raamat ka kaasa võtta (kuigi ma tõenäoliselt loeksin seda ainult lennukis kaks tundi). 

Oh. Varemalt ma olin vastutustundlikum ja pakkisin ikka aegsasti ära. 

Ed ja Patti vist jõudsid kohale, uusi uudiseid pole kuulda olnud. Ja kui mul nüüd keegi hakkab trukkima, sest mul on antibiotsid kaasas ja enam ei tohi tablette ilma arsti loata kaasas tarida, siis ma hakkan küll karjuma. 

Huvitav, kas ma jõuan veel ühe kohvi teha...

Johhaidii

Ed ja Patti pidid täna Hiinasse sõitma, et paar päeva enne meie saabumist oma sõpradega veeta.

Täna hommikul oli mul postkastis kiri: Jäime lennukist maha. Ei tea, millega ja millal Hiinasse jõuame.

Hmm.

Hiina pildid

Hiinast tagasituleku järel olen ma kodus kolm korda rohkem pilti teinud kui reisil, aga ma ei taha enne neid uusi pilte isegi vaatama hakata, kui pole järjekorras ootavate Hiina omadega kuskile jõudnud... Vot. Nii et praegu saatsingi Emilia randa - mina see suvi teadupärast päevitada ei tohi - ja otsustasin end kokku võtta ja parimad pildid välja sortida. Õnneks pole see väga suur töö - nagu ma juba kord mainisin, sai seal väga vähe pilti tehtud ja need vähesedki pärinevad kõik enamasti kolmest eri kohast, mis tähendab, et need on korduvad ja neist saab suure portsu ära kustutada. Aga siis saab ehk süda rahu.

Meie Pekingi giid John oli ülimalt uhke, et tema pärineb vanast kalligraafide suguvõsast ja et tema on titest saadik ilukirjaga kätt harjutanud. Ta oli veendunud, et on Pekingi giididest parim kalligraaf. Ja noh - kes olen mina, et talle vastu vaielda. Kui me rahvast Hiina müürilt tagasi ootasime, asus ta usinasti harjutama...

 

Mul on väga kahju, et mul Suzhou aedadest rohkem pilte pole, need olid tõsiselt ilusad... Aga noh, järgmisel korral! See oli kõige pisem aiake seal...

Siit hakkavad siis pihta Shanghai pildid. Käisime nimelt öisel laevasõidul Guangpu jõel ja sealt paistis kätte nii Pudongi pool linnast (hästi palju ultravingeid kaasaegseid pilvelõhkujaid) kui ka Bund (koloniaalarhitektuur). Ja mis kogu sellesse näiliselt meeletusse valgustusse puutub, siis neil oli kõik hästi ära orgunnitud - iluvalgustus põles seitsmest kümneni, kella kümnest alates jäi ainult hädavajalik valgustus. See oli väga sümpaatne mu meelest...

Tema oli Shanghai Expo maskott. Minu meelest nagu tantsiv väljatõmmatud hammas...

Siit hakkab Bund

Need olid ühed kuulsamad hooned Bundil. Ja hullult ägedad kosed olid promenaadilt alla tehtud.

Shanghai loomaaias

See tüüp kükitas oma õrre otsas ja nägi välja, nagu ta ei julgeks sealt enam kuidagi alla tulla. Tegelikult tundis ta suurema osa ajast end seal väga mõnusalt - külitas ja kõhutas ja kõlgutas jalgu, aga nüüd hakkas söögiaeg lähenema ja tal hakkas kiire...

See oli meil hotelli juures. Täpipealt prantslaste Alexandre III sild...

Ilgelt ägedad laternapostid olid neil seal - igaühel olid erinevad linnud või kalad peal. Ja selgub, et me hotell oli Suzhou jõe ääres... Ma vaatasin enne äraminekut ühte samanimelist filmi ju, mis mulle väga meeldis.

Väga halb pilt, aga kui ma keset ööd jõe ääres jalutasin ja veest järsku pladinat kuulma hakkasin, läks mul korraks olemine ikka üsna kõhedaks. Novat, aga asusin siis asja uurima ja üks kilpkonn oli õhtusele suplusele tulnud. Kroolis siia-sinna ja päris kiiresti seejuures, aga kui ma välguga pilti püüdsin teha, otsustas ta, et ei taha mulle poseerida, ning tõmbas lesta...

See oli Nefriitbuddha templis - neil oli kuu esimene päev ja siis oli seal terve suur rahvamass kummardamas ja viirukit põletamas. Kõik oli suitsust hall ja väga raske oli seal põlevate viirukite vahel laveerida...

Teletornis mängisin Marilyn Monroed... Tuul tuli täiesti ootamatult, noh!

Tegelt oli seal tornis päris jube - kõigepealt tuli umbes poolteist tundi sabas passida, et sinna saada, siis aga klaasi peal käia, all 263 meetrit tühjust. Kohe üldse ei olnud tahtmist sinna selle klaasi peale ronida, aga lõpuks ma piltide nimel tegin selle tüki siiski ära. See, et kohati näiliselt parandamiseks paar teibiriba klaasiserva peale tõmmatud oli, ei teinud asja eriti paremaks, eks...

Tema oli Ellie - hästi tore tüdruk, kõige vahvam nendest giididest. Selles mõttes, et Hong Kongi oma näiteks oli temast kõvasti targem ja Pekingi oma kõvasti praktilisem, aga tema oli kõige rõõmsam ja heatahtlikum ja ta viitsis joosta ja möllata ja vaeva näha. Lisaks oli tal suurepärane inglise keel, mis mind väga rõõmustas. Temaga oli lausa lust juttu ajada. Hmm... ja selja taga on meil Shanghai veel kõige kõrgem ehitis, aga 2014 peaks see kõrguselt teiseks jääma. Noh, see pudeliavaja moodi maja noh...

Hongkongis. Repulse Bay laheäärne...

Kogu aja, mis me Hong Kongis olime, oli hästi pilves ja hall, aga otseselt õnneks ei sadanud. Vaated ei olnud seetõttu just ka ei midagi erilist...

Ainus pilt, mis ma Macaul tegin... Aga pildistavaid pruutpaare oli tegelt kõikjal jalaga segada. Need siin lihtsalt... jäid vabal hetkel ette.

Bruce Lee Hong Kongi Tähtede avenüül... Liiga palju rahvast seeris, kohe kuidagi ei õnnestunud teda nii jäädvustada, et kedagi ette poleks roninud. Aga noh, olemas ta on.

Mulle küll ei meeldi Jackie Chan, aga siin on siiski tema käejäljed - Hong Kongi kuulsaim poeg ju!

HK siluett Kowlooni poolsaare otsast

Ja eriti nummi oli see, et kui ma tagasi jõudsin, hakkas kohe mu kaktusekene õitsema - see, mille kaks kunagi mu toas ööbinud soomlast mulle jätsid :-P. Ja kui ta veel surnud ei ole, õitseb ta ilmselt siiani. Viimati nägin ma teda nädal aega tagasi...