Madisepäeva lahing ja muud loomad

Olete te kunagi mõelnud, kuidas võiks kõlada inglise keeles Madisepäeva lahing? Jaa, tõesti - battle of Saint Matthew's Day! Hirmus-hirmus! Täitsa haiglane suisa. Ja selliseid imeloomi on muidugi terve Eesti ajalugu täis. Jüriöö ülestõus - upraising of Saint George's Night! Või Mõõgavendade ordu - Brotherhood of Livonian Brothers of the Sword! Ja siis... kuidas te ütleksite näiteks inglise keeles saarlased - nagu Saaremaa mehed, noh??? Islanders ei lähe ju mitte... Ning kas te teadsite et tehnogeenne sete on sama asi, mis kultuurikiht! Või et keriskalorifeer on tegelikult sama asi, mis hüpokaust, ainult et palju keerulisemalt öeldud? Oeh... Ja "valdustornis resideeris ordukomtuur" ootab endiselt süvenemist, see peletis ehmatas mu nii ära, et ma jätsin ta juba eile (oli vist eile?) sinnapaika... APPIIIIIIIII!!!

Hmm... Ma saan aru, et mida enam ma ajaloo ümberjutustamisse süvenen, seda lühemaks, igavamaks ja tüütumaks mu postitused lähevad, aga noh, täna ületasin ma juba poole teksti piiri, nii et küll ma varsti jälle sõnaohtramaks muutun - kui keelelised monstrumid selja taha jäävad :D

Lihtsalt võimatu!

Kurat küll, lisaks sellele, et ma saan pangaülekannet teha ainult samas pangakontoris, kus ma oma konto kunagi avasin, siis ei saa ma põhimõtteliselt teha pangaülekannet samal päeval, kui ma arvele raha panen, sest see võtab tunde aega, enne kui mu raha peale panka depositeerimist lõppeks päriselt mu arvele jõuab! Nagu merde! Tähendab, panin hommikul raha panka ja mõtlesin, et ehk pärastlõunal ikka saan üüriarve ära maksta, aga ma jõudsin tänase pärastlõuna jooksul kolm korda pangas käia ja avastada, et see pole veel lihtsalt arvele jõudnud, sest see võtab kuratlikult kaua aega! Täiesti mõttetu! Tähendab, ma veetsin täna pool päeva Rivoli tänava lähistel lonkides ja aega surnuks lüües, et iga tunni takka sealses pangakontoris vaatamas käia, kas ma NÜÜD saan lõpuks seda õnnetut ülekannet teha... Ja kuna ma seda lõppeks ei saanudki, tähendab see ka seda, et ma pean homme sama tegema, sest homme on ideaalis üüri maksmise tähtaeg. Oi, urr, ma olen tige.

Ja siis tulen ma koju, asun jälle tõlkima ning mulle satub ette lause: valdustornis resideeris ordukomtuur... Noh, selle peale läks mul kops ikka päriselt üle maksa. See on juba sama hea, kui too teisel kursusel kõrva taha pandud kild: see rektangulaarne sepulkraalarhitektuuri eksemplar on mõeldud personaalseks kontempleerimiseks... Kas ma pean teile seletama, et tegelikult on näiteks sõna valdustorn praktiliselt olematu? Selle asemel on valikut küllaga, aga kus sa sellega...

Aga olgu pealegi, eks ma siis nüüd pöördun tagasi keskaega... Juhhuu ja jippikaiee...

Pealkirjatu postitus alias järjekordseid kurtmisi lingvistilistel teemadel

Taas tuleb nentida, et prantslased on ikka ilgelt hästi oma ilmad ära planeerinud. Nädalavahetusteti on Pariisi kohal pilvitu taevas ja imekena ilm, uue nädala alguses on samuti endiselt mõnus ja soe, aga taevas on suhteliselt hall ning üldsegi mitte õue kutsuv. Ma pole veel kuskil nii tööle motiveerivat ilmapoliitikat näinud :D

Sellele vaatamata ei edene töö eriti hästi. Neli tundi = 26 rida... Kiire arvutus näitab, et keskmine edenemise tempo on seega kuus rida tunnis... Jõle! Sedakorda ma tõesti püüan end kiiresti liigutada ka, aga lihtsalt... Noh, selles ei olnud küll ka enne mingit kahtlust, aga geoloogia ning topograafia ei ole nimelt päris minu begriff. Seega studeerin ma lihtsa asjade inglise keelde ümberpanemise asemel hoopis kõikvõimalike internetiallikaid teemadel tektooniline rike, kivimite kihid ja ladestuste paigutused, süvapuuraugud, cliffs & bluffs ja horisontaalid (sellele ma ei jõudnudki jälile, mis on horisontaalid? Miks neid nii palju on ja mida nendega tehakse???) jne. Rääkimata ei saa jätta ka sellistest minu jaoks märksa tuttavamatest nähtustest nagu keskaegsed kroonikad, maapäevad, kaupmeestekirikud ja palju muud säärast, mille ingliskeelsed vasted senini minu jaoks siiski suuremalt jaolt salapärase häguga ümbritsetud olid. Einoh, targaks võib nii saada igatahes!

Aaa, üks ülimalt positiivne uudis on mul ka. Eile õhtul avastasin ma nimelt, et Montmartre'il on kaks täitsa tasuta kempsu! Hihii, siiani olin ma sellest õndsast faktist täiesti teadmatuses olnud, aga tualettidega seonduv küsimus kerkib igal sealkäimise korral raudselt üles ning ümbritsevad kohvikud nõuavad teatavasti nende tualettide külastamise au eest päris kopsakat lunaraha. Nii et see oli üks äärmiselt kasulik avastus!

Kas mul on teile veel midagi öelda? Ei, ilmselt mitte. Ma pole täna oma nina toast välja pistnud, mis tähendab, et erilisi uudiseid mul pole. Mul on ka lootus/kindel kavatsus veel paarkümmend rida täna tõlgitud saada, nii et ma ilmselgelt ka jään oma voodinurka... :D OK, tegelikult jõudsin ma selle peamurdmise peatükiga nüüd ühele poole, edasi ehk edeneb jõudsamalt, aga see ei muuda tõika, et ma ei luba endale mingit väljaminemise distraktsiooni täna. Plaan sõita Chenonceau'sse luhtus, kuna vaheaja tõttu on rongipiletite hinnad umbes viiekordistunud - tegelikult lükkus plaan seega lihtsalt nädala võrra edasi, mitte igavikku. Aga homme lähen ja otsin ma Pariisi pealt mõned pisemad muuseumid üles ja harin end pisut kultuuriliselt - KUI ma täna tubli olen! Piitsa ja präänikut iseendale... :D

Ah, aitab küll venitamistaktikast :D Go, Castrum Danorum...

Ahjaa, ma leidsin, et Wikipedial on päriselt ka ladinakeelne versioon olemas!!! Üsna lüheldaste artiklitega, aga sellegipoolest! Huvitav, kes seda kirjutistega varustab...

Hedonistlik päev

Mmmmmmõnuuuuuus :D Mul on piisavalt palju teha, et tunda eriliselt süüdimatut mõnu sellest, et ma oma kohustustest parajasti mitte ühtegi ei täida :D Hihii. Magasin lõunani, veetsin kolm ja pool tundi täiesti lõdvalt messengeris erinevate inimestega lobisedes ja süües; siis tõmbasin mõned riided üll ja asusin teele Buttes-Chaumont'i pargi poole. Tähendab, just nimelt, mõned riided - lühikesed püksid ja lühikeste varrukatega särgikese ;) Jaki jätsin täiesti teadlikult koju, sest eile vedasin ma seda mõttetult kaasas. Suvi on! Täna oli meil temperatuur kuskil 28 kraadi ringis, ma pakun välja. Niisiis... tee peal leidsin säärase imeasja nagu seda on urbanistika raamatupood!!! Selle riiulite vahel sattusin ma kergesse ahastusse ning lahkusin ühe raamatuga saja soovitud trükise asemel. Siis haarasin tee pealt kaasa salati ja toobi kohvi ning asusin pargist vaba murulapikest otsima. See osutus üsna keeruliseks ülesandeks, sest olgugi tegu ühe Pariisi suurima pargiga, oli see paksult rahvast täis ning tekkis juba selline viimase laulupeo tunne - mäletate küll, inimesi puupüsti ja mitte kuskil pole kohta... aga kõigil on eriliselt hea tuju. Mõnus varasuve lõhn oli ka - muru ja freesiad (jumal teab, kust nende lõhn minuni jõudis, peenardel olid ainult peaaegu ära õitsenud tulbid), paksult õiteküünlaid täis kastanid jne jne jne. Nii mõnus!!! Nojah... aga lõpuks leidsin omale paraja platsikese, viskasin end pahkluudeni ulatuvale murule selili, käärisin püksisääred veelgi rohkem üles ning asusin kohvi lürpima ja raamatut lugema. Järjekordselt näib mulle nüüd, et ma olen veel karva võrra pruunimaks muutunud (st käed, sest jalad mul teatavasti lihtsalt ei päevitu) ja elu on ilus. Niisiis - ja kui ma nüüd siiski paar tundi kerget asjalikkusevarjundit suudaksin välja näidata, siis olekski tänase päevaga kaputt, sest kell seitse pidime me hakkama Montmartre'i poole eestlaste piknikku pidama suunduma.

Vot säärane kohustusi eirav elunautlemine leiab siin Pariisi taeva all aset praegu... :D

Rannahooaeg on alanud

Täna oli väljas 26 kraadi sooja. Tähendab, siiani on ning kell on alles viis. Ma veetsin just kaks tundi Luxembourgi aias, mis oli tõeline lesila ja ainult rand sealt veel puuduski - veesilma aset täitis Prantsusmaa senati ees ainult suur purskkaev. Igatahes, terve park oli paksult täis poolalasti inimesi, kes kõik pinkidel lebotasid ja päevitasid. Mina kaasa arvatud, loomulikult - õlapaeltega pluus ja üles kääritud püksisääred annavad peaaegu päikesevannikostüümi välja niikuinii Võtsin oma Egiptuse päevitusele mõnusalt uut kihti peale, ise lugesin rõõmsalt raamatut ja tegin endale piknikulõuna. Tee pealt haarasin kaasa kebabi, mahla ja suure toobi Starbucksi kohvi ja nii olidki idüllilised tunnid garanteeritud. Vot nõnda siis. Pärast tegin veel seda, mida ma kõige paremini oskan: ostsin raamatuid juurde - nagu mul juba praegu poleks mure, et kuidas ma kõik selle paberkandjatele mahutatud tarkuse kodumaale tagasi veetud saan :D Noh, selle peale võib kunagi hiljem mõelda. Aga antud hetkel - noh, ilmselt võib siis peale mõnusat ja ärateenitud puhkust tööle kallale asuda... Toompea ootab... Ja sõnastik... ja siis veel Catherine Coulter kah... rääkimata majandusgeo ja keskkonna eksamitest, mis kolina ja mürinaga lähemale kihutavad, suitsupilv pea kohal... Ja Majasokk, tema tahab mingit uurimustööd... Aga noh, vahet pole, ikka kõik ilusti järgemööda!

Ainus praeguse perioodi häda on see, et esiteks on vaheaeg, teiseks on ilusad ilmad ning kolmandaks hakkab turismihooaeg pihta, nii et linn on nüüd üsna paksult rahvast täis ja ringilonkimine pole üldse enam NIIIIIIIIII mõnus ja lihtne kui paar kuud tagasi. Kogu aeg kakerdab keegi jalus või siis jääb keset tänavat seisma, suu ammuli ja pilk taevas, et huvitav, kus ma nüüd olen... Katsu siis sihukeste kaaskõndijatega tänavat jagada :D Aga ega ma tegelikult väga kurda, tegevust on nüüd tänavail ka palju rohkem ja igasuguseid etendajaid, müüjaid, veiderdajaid ja muidu põnevaid tegelinskeid, keda vaadata, leidub iga nurga peal. Nii et äge...

Minge randa!

Jumal tänatud

Oeh. See osutus siiski täiesti absoluutselt tavaliseks reisijärgseks deprekaks. Küll on tore. Kõige koledamad päevad on möödas ja mu töövõime täiesti taastumas. Istusin just kooli raamatukogus, kirjutasin ja paljundasin usinalt ja siis hakkasid asjad kohe iseenesest lendama ja raamatud olid jälle huvitavad. Sellest hoolimata tahtsin ma, vana loll, küll veel järjekindlalt parki minna, aga istusin hajameelselt ikka vale (kodu)rongi peale, mõtlesin seal, et ehk oli see ikka nii määratud, et ma peaksin praegu tulema ja ropult ilusa ilmaga kodus tõlkima... Ning tõepoolest. Eile õhtul hirmus koledate asjadena näivad ettevõtmised NII hirmus tapvad ei olegi ja ilm on ka ilus, soe ja selline 20-kraadine, kõht on täis ja vaheaeg on... nii et kõik on jälle hästi :D Kui Triin ka oma raamatukogust tagasi tuleb, otsustasime üle pika aja ka Montmartre'ile minna. Uff, viimasest korrast on sada aastat möödas ja lisaks kõigele muule on täna reede, mis tähendab eriti pikka muusikaõhtut, rääkimata sellest, et "ilm on nii kaunis, et kauem ei saa ma istuda umbses toas...". Nii et... juust ja vein ja küpsised on valmis ja kui ma olen veel kaks lehekülge ära tõlkinud, on vist ka minek. Juhvallerii-juhvalleraa :D

Ei, nii tore on ikka, kui tuju on hea :D Kuigi jõle huvitav on see, et päris mitu inimest leidis paari möödunud päeva jooksul, et see, et minul masendus on, pole võimalik, sest mina olevat kogu aeg õnnelik. Hmm. Ja et see, et mina tööd teha ei viitsi, polevat ka võimalik, sest ma olevat töönarkomaan. Hmm. Ja et mis ma üldse muretsen, mul tulevat kõik niikuinii iseenesest hästi välja. No hmm-hmm-hmm. Põnev on avastada seda, mis mulje ma inimestele jätnud olen...

Vahukooretort roosamanna ja tuhksuhkruga

Noh, jah, ei, selgub, et roosamannast jäi väheseks. Eks ma tegin siis asja nüüd ümber. Nüüd on vahukooretort roosamanna, tuhksuhkru ja paari kokteilikirsiga. Ja see läks peale. Kui veider!

Mis muidu? Noh, raamatukokku peaks minema. Kohe praegu. Tähtaeg on täna, ühte filmi pean seal vaatama ja mõned paljundused tegema. Üleüldse on nüüd raamatukogul kaks nädalat imelikud kellaajad, mis tähendab, et sinna tuleb minna võimalikult hommikul. Aga ma ei viitsi veel kuidagi. Tahan enne veel ühte tassi kohvi...

Eile käisime Rouenis siis Triinuga. Päris tore oli, kuigi pärastlõunal hakkas vihma sadama ja läks külmaks ja siis oli meil juba parajalt kõrini, nii et aeg näis täiesti seiskuvat. Aga muidu saime me vahvärgimürgituse, tegime päris palju pilte, kõndisime tervele linnale mitu korda tiiru peale (pagana pisike see Rouen ikka), ma avastasin enda jaoks ka mitu uut nurgatagust + veel ühe reisibusside parkimise koha, käisime Roueni kunstimuuseumi ja paar kirikut läbi, siis sõime täiesti keelt alla viivat eskaloppi Auge'i oru kastmes, jõime päeva peale eri kohtades ära kaks pudelit normandia siidrit, võtsime õhtu lõpetuseks veel imearmsas piktoreskses creperie's ühed võrratud bretannia pannkoogid ja olime poole üheteistkümneks õhtul jälle kodus. Et tore oli! Nüüd tuleb veel mõelda, kas ma saan endale ajaliselt (tõlge, noh) lubada esmaspäeval Toursi ja Chenonceau lossi sõita... Ja millalgi neljapäeval näiteks tahaks Orléansi linna peale lonkima minna... Ja Vaux-le-Vicomte'is tuleb ka kindlasti ükskord ära käia, kasvõi nui neljaks... Aga see pagana tõlge... Olgu, vaatame.

Muide, Rouenis on ikka ilgelt sõbralikud inimesed. Me tundsime end pool päeva ise vaatamisväärsustena, sest üks vanaproua, kes meist tänaval mööda läks ja kellest mu pilk korraks üle käis, jäi niisama seisma ja hakkas pinnima, et ega meil tema käest abi pole tarvis; mingid tüübid sõitsid autoga kõrvale ja muutkui üritasid keelt kõrva ajada; kohvikus istudes põrnitsesid kõik meid, suu ammuli... Jessas, isegi mingid ehitusmehed tellingutelt röögatasid meile jõle õnnelikult: "salut, les filles", mispeale meie sammu kiirendasime ja vehkat tegime. Veider värk. Ikka maakoht :D Eriti Pariisiga võrreldes.

Aga eks ma siis nüüd vist lähen raamatukokku. Kui ma nüüd minema hakkan, jõuan alles kella üheks sinna... Aga ilus ilm on, pärast lähen ehk uitan St. Denis' peal ringi, enne kui koju kirjutama tulen...

Kassiahastus

Täiesti masendus, kui ikaldus elu ikka mõnikord tunduda võib. Neli päeva muudkui üritasin pealetikkuvast masendusest võitu saada, aga raibe, näe, ikka läks käest ära. Tahaks... tean küll, mida tahaks praegu, aga see on nii sürr ja nii mõttetu ja nii võimatu ja milleks üleüldse seda tahta - ja ikkagi tahan ja tean, et ei saa, nii et see on kõige suurem ikaldus. Ja kõigest muust on nii kopp ees, et mitte midagi muud ma ka kohe kindlasti ei taha, sest mitte miski ei tule niikuinii nii hästi välja, nagu ma tahaksin, ja kõik muudkui tahavad midagi juurde ja kõik läheb järjest rohkem kuskile kontrollimatusse suunda ja mul on nii kõriauguni kõigist maailma kohustustest ja tegemistest ja tahtmistest ja igasugustest asjadest, et isegi vanduda ei taha. Kui ma veel mõne meili saan täna, siis ma hakkan lihtsalt nutma ja kui keegi mulle veel ütleb midagi, mida ma tegema pean kiiremas korras, siis ma kohe ei teagi, mida ma teen. Lähen lõhki. Vein kah ei hakka pähe, Koera roppusterohked laulud ei mõju ja ma loen juba kolmandat tundi ühte ja sama lehekülge. Tahan pai ja kalli ja kellegi sülle ja kuskile kaugele kaugele maailma otsa ära. Timbuktusse. Nutt ja hala.

Mõni geniaalne mõte kuluks ära!?!?!?

Ka surnuaias juhtub põnevaid asju

Mõeldud, tehtud... Võtsin peale eelmist postitust raamatu kaenlasse, fotoka näppu ja läksin surnuaeda. Mõtlesin, et ostan surnuaia kaardi ja longin niisama pool tunnikest ringi, siis aga istun kuskile pingi peale ja loen, sest ilm oli igati ilus. Välja kukkus aga hoopis teistmoodi.

Kaardi ostsin. Lonkisin pool tunnikest niisama ringi ka. Aga otsisin siis parajasti René Lalique'i hauda ja ei leidnud seda paganast kuskilt, kui äkki ilmus välja mingi pisikene muldvana papi - selline tüüpilise prantslase näoga, soni peas ja ise mulle umbes õlani. Küsis minu käest võbiseval häälel, et kas ma Ingres'i leidsin üles. Mina mõtlesin, et ta otsib seda taga, üritasin talle seletada, kus see on - ma just tulin Ingres'i juurest, saate aru. Noh, tema ei kuule ka, pani käed kõrva juurde toruks ja küsis nii armsalt, et mis-mis. Aga mõistes, et ma juba olin Ingres'i üles leidnud, küsis ta, et keda ma siis sihukeses kauges surnuaianurgas otsin... Mina vastu, et Lalique'i, mispeale tema mu sleppi võttis ning otsemat teed Lalique'i suure sarkofaagi juurde viis. No suurepärane. Rääkisime siis veel mõned laused, selgus, et tema elab kohe surnuaia kõrval ja tema erihobiks on surnuaias ringilonkimine. Noh, ja sattusime me jutu peale ja kõndisime koos ringi, tal oli nii jubehirmuskole hea meel, et keegi teda kuulata viitsis ja siis ta muudkui käis ja näitas mulle igasuguseid haudu ja meenutas-muljetas. Nagu tõesti, selles mõttes, et ta oli nii muldvana, et ta mäletas isegi II maailmasõda, noh, ja siis ta selle aja tüüpidest ja lauljatest ja nendest ikka rääkis nii unelevalt, et jaaa, tollel mehel oli nii imekaunis bariton ja ma käisin kõikidel ta kontserditel; tema aga võitis seal selle lahingu ja kõik teadsid teda; siis too mees siin avastas alumiiniumi ja too seal klassifitseeris linnud sulestiku järgi, tolle hauda siin just puhastati ja teda pole siia tegelikult kunagi üldse maetudki, tema kokk leiutas strogonovi ja see kirjutas selle laulu... Ja nii edasi ja nii edasi. Siis näitas ta mulle mingeid pooleldi puujuurte alla mattunud haudu, kuhu olid maetud kunagised markiisid ja krahvinnad, surnuaia ainsat juugendhauda, otsis üles Rotchildid ja Ferdinand Lessepsi ja Jane Avrili, rääkis mulle oma kaks tosinat lugu või legendi tüüpidest, keda ma ei teadnud... ja kõike seda imekaunis prantsuse keeles. Teate, ta meenutas mulle kangesti Pavlovit - sihuke pisike kleenuke iidvana mees, kellel hääl kergelt kärises ja kes rääkis nii ilusat lillelist prantsuse keelt, et uhke kuulata kohe. Väga sümpaatne onu ühesõnaga. Enam ma ta nime kahjuks ei mäleta, vist oli Raymond... Aga nojah. Soovitas, et laupäeva hommikuti kell 9 tegevat mingi mees nimega Bertrand surnuaias soovijaile kahe ja poole tunni pikkuseid ekskursioone... Et see pidi olema kõige suurem Père Lachaise'i tundja. Heh. Noh, ega ta ise sellele ka maha ei jäänud. Ei, sihukesed vanapapid on ägedad, nad teavad nii hirmus palju asju, et kole kohe, ja siis nad on nii õnnelikud, kui keegi neid kuulab, et nad on tõelised varasalved. Äge. Ma olen päris rahul tänase päevaga kohe. Ilus.

Tähemärgid

On ühed tüütused. Täna olen ma terve päeva tähemärke lugenud: veel 8943, veel 7829, veel 6445, veel 3407, veel 1203, veel 298, veel 54... Uff. Noh, aga nüüd sain tehtud. Õnneks. Ma ei tea, jõle kahtlane värk ikkagi, roosamanna kuidagi tuli kokku. Eks me näe, mis tagasisidet selle kohta tuleb. Ma loodan, et ei kukkunud kõige paham välja :D Järgmised toimetused saabusid ka kirjastustest. Hmm.

Lähen parem surnuaeda jalutama.

Laurie R King kirjutas kunagi:

"The effect of the previous shot was fading away and the restlessness for the next one set in" - või vähemalt midagi sinnakanti, mul ei ole raamatut siin käepärast, et täpset sõnastust kontrollida. Noh, igatahes, tema idee oli kindlasti teise tähendusega, aga... Aga ma ei saa üle ega ümber faktist, et peaaegu alati on kaks reisijärgset nädalat nagu neetud. Tahaks kuskile. Ära. Isegi ei tea kuhu või kelle juurde või mida tegema või... Noh. Kreeka on tulemas, aga see on kaugel veel, eksole. Niisiis on vaja kuidagi elu põnevamaks teha ja distraktsiooni leida... Ning sellest tingituna leidiski minu ja Triinu vahel just aset kõnelus:

M: "Kuule."

T: "Ei kuule."

M: "Selge."

T: "Aga kui ma kuuleksin, mida sa siis mulle ütleksid?"

M: "Mida sa neljapäeval teed?"

T: "Midagi."

M: "Kas sa Roueni tahad minna?"

T: "Jah."

M: "Ma ostan siis piletid ära?"

T: "Okei."

Kaks minutit hiljem:

M: "Minek on neljapäeva hommikul pool kaheksa St. Lazare'ist ja tagasi jõuame kell kümme õhtul St. Lazare'i. Pilet on 29 eurot nägu."

T: "Suurepärane."

Kümme minutit hiljem:

M: "See on siis üleülehomme."

T: "Ma tean."

Ja nii ongi. Päris tore on spontaanselt raha kulutada :D, selmet oma kümnetuhadetähemärgist värki kribada. Oeh, teate, ma arvan, et ma olen teinud oma isikliku venitamisrekordi. Ma olen päev otsa arvutit vahtinud ja omast arust "kirjutanud", aga kirja olen ma pannud täpselt viis ja pool rida :P Tõhus töö, kas pole. Noh, tegelikult, mehed, ma arvan, et ma lähen pesen pea ära ja lükkan selle artikli üleüldse homsesse hommikusse. Sealt edasi pole niikuinii kuskile enam venitada seda kummi, küll siis tuleb inspiratsioon kah :D

Kes küll mulle meelde tuletaks, et mul nüüd neljapäevaks plaanid on!

Džiisõs, meeri ja džõusef...

Eino, ma ei või. Kreepsu pidin saama.

Käisime sõbrannaga linnas ringi ja läksime eelkõige kingapoodidesse kolama. Olime parajasti raamatupoes (reisiraamatutele spetsialiseerunud raamatupoes, muide), kui tema äkki mulle ütleb, et ta läheb välja. OK, läksin talle kaks minutit hiljem järele, tema istub vaikselt kõnnitee ääre peal. No aga ei, ta tõusis kohe ruttu üles ja hakkasime siis edasi minema, ta pidi veel ühe teise sõbrannaga kokku saama ja kuskile müütilist Eesti-Soome poodi otsima minema, et musta leiba ja šokolaadi osta. Aga siis tabas teda täielik atakk, nii et ta oli oma poolteist minutit täiesti audis. Minu ehmatanud näo ja suvalisse suunda hõigatud appihüüete peale jooksis muidugi pool tänavat ja kohvikut kohale (au ja kiitus prantslastele, Eestis oleks ilmselt esimene reaktsioon olnud kõigil, et narkar, ah, las olla) ja need kutsusid parajasti kiirabi (NB! Siin tuleb säärasel puhul - ehk siis avalikus kohas juhtunud õnnetuse puhul - helistada tingimata tuletõrjesse; kiirabisse tohib helistada ainult siis, kui keegi kodus haigeks jääb... veider), kui ta sümptomid üle hakkasid minema ja ta jälle millelegi reageerima hakkas. Uff... Mõned suhkrutükid, Coca Cola ja kaks banaani, siis juba julgesime temaga edasi liikuda ja astusime läbi sellest lähedalolevast kiirabipunktist, mis meile juba ammu silma oli jäänud - seal öeldi meile taas, et nad tohivad ainult kodustele väljakutsetele reageerida, muidu ei ole neil õigust mitte midagi teha. Tere-tore. Igatahes... selleks ajaks näis, et ta tundis end juba üsna hästi nii või teisiti, nii et me jõudsime järeldusele, et homme peaks hoopis kooliarsti üles otsima ja vaatama, mida tema tarka öelda oskab. Ühest küljest säärane asi mind tema puhul küll eriti ei üllata, aga no sellegipoolest... Kole lugu, kui täiesti normaalne noor terve inimene äkki su kõrval keset teed niimoodi lambist kokku vajub...

Niisiis, aga igaks juhuks tuleb tal vist homme St. Denis'st uurida, kas kooliarstist on suuremat abi...

Ja kui mul veel hommikupoole oli meeles rohkem asju, mida ma kõik teile öelda tahtsin, siis nüüd läksid need mul ähmiga meelest ära ja ma arvan, et ma jätangi teid hoopistükis siiapaika. Mul on vaja homseks kirjutada 10 000 tähemärgine ingliskeelne artikkel, nii et ma peaks hädapärast selle juurde asuma. Ainsaks hädaks on keskendumisraskused. Hommikust saadik juba. Ainult et varsti pole seda enam kuskile lükata, nii et mis siis ikka. Ponnistama.

Veel muljeid

Sellistest sõitsime alla autodega aeg-ajalt:

Ja selliseid asju sõime (see ei ole puder, see on seesamimaitseline tahina kaste, mille sisse leiba/lavašši kastetakse):

Mõni teine sõi niimoodi:

Midagi haruldast - varakristlikud laemaalid koptide haudades. Konkreetselt võite hetkel näha noa laeva, Maarjat, Paulust ja Theklat jne.

No comments:

Ja siis kakerdasime me vahepeal näiteks sellises ümbruses. Tähendab, üks tüüp suvatses sellel käest haarata... Öäkk...

Säärane buldoginäoline mehike tekkis mulle tuppa voodisse :D Äge voodipartner, eks?

Sihuke oli meie köökauto. Pange tähele, et kuskil seal keskel lae all on restitäis mune! ;) Mina ei tea, neil olid kivist munad, sest ühe korra lendasin mina ka üle maanteemuhu sõites peadpidi lakke ja sain ilge sarve pähe...

Ja nii tore on näha, kuidas jumalast hüljatud paigas inglise keelt räägitakse :D

Ja siin on mul tõeliselt äge soeng, ma ei tea, miks ma siil olen... Võib-olla on see pühakuoreool??? :D Või egiptusepärane püramiidsus?

Ja veel...

... on mul praegu igav. Ja ma otsustasin lihtsalt veel kirjutada, eks me siis näe, millest täpselt. Tegelikult tahtsin ma ammu magama minna, aga päev oli veel noor. Ja nüüd pole enam und. Küll ta tuleks, aga nagu ei raatsi veel ka. Nii vara. Minna. Äkki juhtub veel midagi põnevat, mis ma muidu maha magaksin... Aga Triin läks ära mingisugusele kontserdile - kutsus mind ka, aga 1) tulin ma siiski täna hommikul reisilt ja 2) ei ühti meie muusikamaitse temaga ikka peaaegu mitte kuidagi. Nii et nüüd ma istun üksi kodus ja joon veini ja kirjutan. Vein on paremaks muutunud, muide. Ma tegin selle pudeli juba hirmammu lahti ja see üldse ei edenenud, sest ta oli tõeliselt vastik. Nüüd valasin pudelipõhjast viimase tilga klaasi ja see on juba täitsa talutavaks muutunud. Ära ka lahtunud loomulikult. Ma pakun välja, et alkoholi siin enam küll sees pole. Noh, vahet pole, polegi tarvis. Aga selle kiuste käivad imelikud ja pisut lollid ja tahtmatud mõtted peas ringi ja ma ei tea isegi, mida ma selle vastu teha tahaks või mõelda tahaks... See iseenesest ei ole muidugi mingi uudis, enamasti ei tea ma niikuinii täpselt, mida ma tahaks, aga noh... praegu tahaks eelkõige enamiku mõtteid peast üldse minema pühkida ja kõige peale homme mõelda, nagu Scarlett teha armastas.

Nii või teisiti, kõik meilid olen ma juba üle vaadanud, töö kallale ei viitsi kohe asuda, messengeris pole neist inimestest, kellega ma praegu väga rääkida tahaksin, mitte kedagi ja uudistest pole mõtet lugedagi. Täiesti nõustun Liisi seisukohaga, et uudised on masendavad ja järjest mõttetumateks lähevad. Selles mõttes, et minu meelest on nad suisa kahel põhjusel hulluksajavad - esiteks räägivad nad 99% masendavatest asjadest ja teiseks on suur osa neist nii jaburad, et see ajab lausa ahastusse. Tähendab, noh, teemad, ma mõtlen. Selliseid asjalikke jutte on vähe. Ja siis need, mis on, on masendavad. Milleks üldse teha uudisteportaale, kui nende täitmiseks tuleb idiootsusi kirja panna? Tähendab, kui mingid uudised pajatavad võidu sellest, kuidas keegi Farmi Gabriel Unelmate pulma Mis Iganes Tibile strippi tegi, siis no kuulge... Kellele see korda läheb? Kes need sihukesed üleüldse on? Mis pagana uudis see on? Urr. Aga ei, üldiselt võttes ega elu vist tegelikult nii masendav ei ole. Tähendab, vabandust, üldiselt vast ehk on ikka, aga selles mõttes, et igaüks saab vist niikuinii oma jao lollusi, totrusi, õnnetusi ja masendust kätte, vahet pole siis, milline osa neist täpselt mingit konkreetset isikut puudutab. Niikuinii ei jõua kõige pärast muretseda ja üks inimene KÕIKIDE hädade ja koleduste käes niikuinii ka kannatada ei saa, need ei mahuks talle kõik korraga kallale ära, ma mõtlen. Nii et selles mõttes ma arvan, et iga inimene saab ikka ainult ikka valitud masendavad asjad endale ristiks kaela, mitte kõik, nii et selles mõttes ta ehk NII masendav ei saa olla, kui ajalehest lugeda. Ma loodan. Igatahes, sinisilmselt usun mina küll, et NII lootusetu paik maailm ehk ka ei ole, et poleks võimalik ühte noort inimest üles kasvatada. Ää muretse ühesõnaga.

Aga üleüldises plaanis on kell üheksa ja kuna ma vahepeal tegelesin igasuguste muude asjadega, siis jõudis uni ka peaaegu tulla. Ainult lollid mõtted ei lähe mitte kuskile ära, vastupidi, pigem hoopis tulevad järjest suuremate voogudena pähe. Kui nõme. Pähh. Seega - ma lähen ja katsun hoopis magama jääda. Ehk tuleb rohkem kasuks.

Safariiiiiii :D

Ohhh, jahhh. Jõudsin nii kaks tunnikest tagasi uuesti Pariisi. Otselennuga! Niiiii mõnus! Ei pidanudki mööda erinevaid lennujaamu kolistama ja igal pool tundide kaupa aega surnuks lööma. Vapustav! Alati võiks niimoodi olla! Jõuda hommikul kenasti koju, nii et pagas saabub jälle kõige esimesena ja minu kõrvale jäetakse lennukis vaba iste, sest mul on kelkimisväärne eliitkaart :D ... millest veel unistada võiks??? Päris tore lend oli ühesõnaga.

Aga ah et siis - kuidas muidu??? Noh, illllllgelt äge reis kukkus välja. Tõsiselt tore oli. Seltskond oli väga vahva, ilmad olid super, mingisuguseid ületamatuid takistusi ja probleeme ei tekkinud ja nalja sai kuhjaga. Ehk siis - viis pluss. Juba anti lubadused uuesti koos reisile minna ja igavesti tore oli lõppkokkuvõttes!

Päikest sai! Ma olen päris pruun. Mõnusalt niimoodi - pole ära kõrbenud ega midagi. Väga hullult palav ka samas ei olnud - ainult ühel pärastlõunal läks kergelt uimaseks kätte ära, kui me ühes kohas keset liivasid piknikku pidasime ja seal eriti varju ega tuult polnud. Samas saime liivatormi ära näha - sellise pisikese, mitte eriti hullu. Tähendab, minu telk, Muhamedi telk ja kohaliku giidi Mahmudi telk, mis olid ülejäänud rühma peavarjudest erineva tegumoega ja võtsid kergemini tuule alla - need lendasid üks ööse küll minema, misjärel me kolmekesti selle ühe liivatormiöö džiipides tukkusime. Aga noh, meil oli kitsas autos ikka parem, kui meie vaestel beduiinidel, kes end lihtsalt magamiskotti keerasid nagu muumiad ja siis liivatormi käes magasid ja hommikuks enda kõrvale väikese liivadüüni tekitasid. Aga see oli säärane eksootika, et kõik olid hommikult ilgelt rahul asjade korraldusega :D Nõudsid, et ma oleksin võinud veel paar palli tugevama tormigi tellida. Nojah. Järgmine kord võtan teatavaks :D

Madusid ja skorpione ei kohanud. Elusast peast vähemalt. Üks konksu otsa aetud meetripikkune roosa uss näidati meile kuskil teeäärses vahipunktis siiski ette, aga see oli juba surnud. Olgu taevas selle eest kiidetud.

Nalja sai ikka kõvasti. Lustlik seltskond oli. Nalja sai visatud ja kõhtu kõveraks naerdud, jalkat sai kuuma käes taotud ja lõkke ääres terve laulikutäis laule ära lauldud, beduiinidega tantsitud, kuumaveeallikates ujutud, doominod ja triktrakki mängitud, vesipiipu tõmmatud, liiva sisse kinni jäädud ja düünidest otse pea ees alla kihutatud, mööda mägesid ronitud ja keset tühjust ringi longitud, lõõbitud ja veesõda peetud... Viimane oli eriti lõbus, aga päädis sellega, et eelkõige just mind kallati üle küll külma, küll päikese käes tulikuumaks muutunud veega ja kukutati siis liiva sisse pikali, et ma ikka kindlasti võimalikult rokaseks saaks. Ülejäänud asjaosalised said märksa kergema koosa. Hihii, aga see oli sellegipoolest äärmiselt vahva. Tore on, kui on koos sellised inimesed, kellega saab säherdusi totrusi tehtud :D

Hurghadas sai Aminiga nalja viimasel päeval - hihii, siiamaani on naljakas. Tuleb tüüp meid siis lennujaama viima ja mina, kes ma polnud teda nädal otsa näinud, ikka läksin ja andsin talle põsemusi, nagu neil kombeks. Pärast Muhamed hirnub ja seletab, et Amin oli just palveks ette valmistumas käinud ja ennast ära puhastanud. Rituaalse pesemise ja palvuse vahel ei tohi nad üldiselt aga ühtegi naisterahvast näpugagi puutuda. Amin olla juba ette Muhamedi kõrval juurelnud, et kuidas ta küll minuga käesurumisest hoiduda saaks, aga näe, mina tulin ja andsin talle suisa musi " :D See oli minu meelest lihtsalt nii naljakas. Ta ei julgenud muidugi protestida ka, mis siis ikka, tegi mulle ka kohustuslikud musid ära ja läks pärast uuesti palvuseks pesema :D Vaeseke :D

Aga ma arvan, et sellest teile praeguseks täitsa aitab. Mõned pildid ka lisaks juurde ja siis ma lähen ära tuttu.

PS: ideeliselt nagu kaks tilka vett: liivatormi käes tuduv beduiin ja päriselt kaks tuhat aastat tagasi maha maetud muumia. Ühel on ainult riidekest ümbert kergelt ära kulunud :D

Valmis. Vist.

Ma olen päev otsa kirjutanud. Kolmandale sõrmele on suisa vill tekkimas. Sellegipoolest läbisin ma tõhusas tempos 100 lk internetist kunagi kokkuotsitud informatiivset teksti Egiptuse läänekõrbe kohta, tegin konspektid ära loetud raamatutes ära märgitud kohtadest, pakkisin kohvri ära, käisin toidupoes ja muidu poes jne jne jne. Muuseas, poodidest rääkides - ma ei saa lihtsalt jätta mainimata seda, et ma nägin keset Pariisi raamatupoes müügil eestikeelseid raamatuid! Jah, tegu oli kasutatud raamatute soodusmüügiga ning jah, tegu oli ka prantsuse autori Henri Troyatiga, aga see ei kahanda asja olulisust - tõepoolest, otse Boul'Michil olevas poes müüdi kirjastus "Kunsti" raamatuid! Hinnaga 3-5 eurot tükk. Mine või ostma :D

Siis käisin Bastille' ooperis ka, tahtsin Rossinile pileteid osta. Pähh, absoluutselt kõik etendused olid välja müüdud. Merde. Nii palju siis sellest. Ehk nad mängivad seda maikuus ka, mais-juunis on uued kavad ja selleks ajaks nad veel pileteid ei müü.

Lõpetuseks otsustasin paar tundi tagasi ära ka selle, mis ma homme selga panen ja mis koti ma kaasa võtan (heh, tõepoolest, see oli mu tänase päeva põhiprobleem; usutavasti ajasin ma Triinu hulluks küsimusega, et kumba koti ma siis lõpuks võtan?), nüüd on veel ainult küsimus, et kuidas ma kõik asjad sinna ära mahutan. Ah, poogen. Küll hommikul näeb.

Hommikul muidugi tuleb kõigepealt kooli minna, Majasoku loengusse. Siis otsejoones tagasi, haaran kohvri ja kiman Charles de Gaulle'i poole. Siis poolteist tundi Amsterdamis. Edasi Kairosse. Edasi autoga Hurghadasse. Oeh. Aga miks mul jälle täielik paanika on? Arusaamatu! Ma võiks ju asjaga juba ära harjuda, eksole. Noh, jah. Loodetavasti läheb kõik hästi. Hoidke pöialt. Igaks juhuks.

Mida ma veel rääkida võiks? Tahaks midagi räägida, närv on sees, vaadake, siis lobiseks, nii et vähe pole :D Tegelikkuses peaks aga minema kreemitama ja kulme kitkuma ja küüsi lõikama ja lakkima ja külmkappi tühjaks sööma ja veel lugema ja viimseid asju pakkima et cetera, et cetera, et cetera. Ah, põrgusse, olgu, eks ma siis lähen, kui peab. 19. aprilli hommikul olen tagasi.

HURRAAA!!!

Ja ma saingi tehtud. Kõik suuremad asjad on nüüd tehtud. Välja arvatud üks, aga sellega on veel niikuinii aega. Noh, ja siis igasugused pisikesed pudinad ka. Aga ma sain tehtud!!!! Ovatsioonid........

Tavatusi kui palju

Tänane päev on küll üks rabav päev olnud. Igasuguseid ootamatusi toimub muudkuid. Näiteks vaatasin hommikul aknast välja, vaatan, et terve tänav on täis T-särkides prantslasi. Noh, mõtlen mina, et fantast, ilm on soojaks läinud. Lähen siis võimalikult õhukeselt välja ja mõtlen, et kurat, külm on ju. Nurga taga nägin isegi veeloigul jääkirmet peal. Brr. Siis selgus, et on uus nädal. Selle pisiasja olin ma täiesti unustanud ja ei saanud seega õigel ajal rongi peale, pidin enne oma Navigot laadima. Millega seoses selgus, et mul on küll olemas prantsuse pangakaart, aga oma rahakoti olin ma kõige täiega koju unustanud. Mis omakorda tähendas, et ma jäin ilma oma hommikusest kohvist. Olgu, hämmastusega avastasin ma veel, et tänane majandusgeograafia loeng oli päris arusaadav. Ptüi-ptüi-ptüi, aga tõepoolest, see ei ole just sagedane nähtus. Ning lõppeks selgus, et meie igavesti energiline Joachim - ehk siis keskkonna professor - kellele me pidime täna oma exposéd tegema, jäi tänu Pariisi esimesele lumele haigeks ning teda pole... mis omakorda tähendab, et kui mind järgmisel nädalal pole, on jälle segadust kui palju. Noh, kuna ma olen Erasmus, eksole, ning kuna ta on seda alati suvatsenud meeles pidada, siis ehk ta annab mulle selle andeks ja ei käsi mul seda mingis muus vormis teha. Väga looooooodan. Igatahes, hämmastav on see, et me tõesti pääsesime VAREM koolist ära. Jõudsin koju - ja avastasin, et mind ootas postkastis üllatus veel ühe äsja tellitud Kreeka raamatu näol - mille ma tellisin eile õhtul ja mis jõudis täna hommikuks kohale. Märkimisväärne. 5+ prantslastele! Voilà, eks ma nüüd teen oma viimsed pingutused raamaturegistritest läbinärimiseks ka ja siis vaatame, mis edasi saab.

Kampaaniad

Hmm, mulle näib, et mul käivad kõik asjad kampaaniatena. Maaniatena. Hooti. Misiganes. Ja iga maania tabab mind keskmiselt kaks korda aastas. Näiteks on praegu järjekordse jooksumaania kord. Iga jumala kevad ja sügis tabab mind kange kihk võimalikult tihti jooksmas käia. Millegipärast suved ja talved jäävad aga praktiliselt alati vahele, kuigi siis oleks ju ka teoreetiliselt võimalik eksju. Toitudega on täpselt sama lugu: mul on näiteks jätkuva järjekindlusega kaks korda aastas kuumade juustusaiade hoog, aga siis söön ma neid ka tõepoolest nii palju, et kõrini saab ja pool aastat pärast enam ei taha. Ja poole aasta pärast avastan ma jälle, et oi, aga päris head on. Hiina toidu ja kebabiga oli siin Pariisis sama lugu. Ja kohvi joon ma ka nii, et näiteks üks nädal kohutavalt hirmus palju, teine nädal praktiliselt üldse mitte... siis jälle hästi palju, siis üldse mitte... Hmm, lisaks on mul näiteks kirjutamiskampaaniad - no mingi aja tagant lihtsalt tuleb kole kihk kirjutada. Enamasti pole siis selleks muidugi aega. Või näiteks näitustemaaniad - need tabavad mind keskmiselt kolm korda aastas. Viimati oli veebruari lõpus, enne seda oktoobris. Filmide ja sarjade maaniad käivad ka - mingi hetk tegelen nendega hästi palju ja siis jälle ei taha... Need käivad mul harvemini, muide, keskmiselt kord aastas. Viimane filmimaania oli eelmisel aastal samal ajal, kui ma netist "Naist nimega Nikita" vahtisin. Koristan ma ka väga hooti. Tähendab, see on suhteliselt harvaesinev atakk. Raamatuostmismaania on mul ka - mingil hetkel on nii, et (enamasti varasuvel ja talve hakul) lihtsalt hakkab pähe tulema järjepanu neid raamatuid, mida ma kogu aeg lugeda olen tahtnud ja siis ma ostan neid järjest kokku (ainult et lugeda ei jõua, loomulikult). Tähendab, raamatuid ostan ma muidu ka, aga siis tabab mind tavaliselt ikka kerge hullus. Eh, ja noh, selliseid välguna tabavaid atakke on muidugi veel - päris palju seejuures. Huvitav, miks see nii on? Kas see peaks olema Eestiga kokkusobiv katkestuskultuur või? Et kõike jupikaupa...

Noh, igatahes, praegu on mul 1) jooksuhoog 2) ubade maania (mina ei tea, see on mul esimest korda. Mulle pole kunagi oad eriti meeldinud, va soolaoad. Aga nüüd ma olen juba mitu nädalat vähemalt neli-viis korda nädalas söönud kas chili con carnéd või cassoulet'd või keedetud türgi ubasid või Egiptuse oaputru... Kas keegi seletaks mulle teaduslikult ära, mis ainet mul siis nii väga tarvis on, et ma suudan toiduga seoses ainult ubade peale mõelda??? Ma mäletan veel väga elavalt, kuidas ma pisikesena vingusin, kui vanaema meil oli ja oasuppi tegi... Küll ta pidi mind meelitama, et ma seda sööksin...) 3) raamatuostmistung ja 4) kirjutamismaania, aga seda surun ma jätkuvalt alla, sest selleks pole lihtsalt aega. Niisiis. Sellised mõtted täna.

POSTSCRIPTUM: Ma leidsin poest sülti. Selle asja nimi on rulaad à la Caen. Pagana normandlased sihukesed, ütleks mina. "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt" on tegelikult nende meloodia; sülti teevad kah, raiped, ning isegi verivorst on Prantsusmaal päris populaarne. Nad hävitavad niimoodi veel kogu mu usu Eesti kultuuri originaalsusse...

Ära nägin!

Lund sajab!!! Täiesti uskumatu, aga lund sajab!!! Hurraa, ma saan nüüd öelda, et olen see aasta (et mitte öelda talv) lumesaju ära näinud. See üks päev, mis ma Eestis talvel olin ja tõesti mingisugune lumesarnane asi maas oli, ei lugenud ju ometi lumeSAJU ette. Hmm... MIDA ma küll homme selga panen?

Kui leiaks...

...kellegi, kelle läpakal on mälukaardilugeja, siis ma võiks teile siia ägedaid pilte riputada. Täna õnnestus mul suurepärase ajastuse abiga käia ära Buttes-Chaumont'i pargis, kus ma kõvasti pilte tegin ja kust ma pärast mõnuga tagasi sörkisin. Täiesti uskumatu maastik Pariisi mõistes - kaljud ja kosed, grotid ja tiigid, naljakad linnuliigid, kohutavalt palju tervisejooksjaid ja võimlejaid, lastega peresid, päikese käes konte soojendavaid pensionäre, fotograafe, pildistamissessioone korraldavaid pruutpaare jne jne jne. Tõesti vinge... Sinna oli ühte kohta tehtud tohutu kõrge kunstlik mägi, mille otsas oli belvedere; uhked kaarsillad olid, samuti ka stalaktiidi-stalagmiidikoopad, päris kõrge kosk, mitu kunstlikku järve jne jne jne. Palju huvitavat rahvast oli ka. Ja üleüldse oli šeff. Tagasi tulema hakates avastasin end Pariisi Hiinalinn 2-st, kus olid võrratud toidulõhnad igal pool... Pärast seda sattusin alžeerlaste linnaossa... väga huvitavad elamused. Aga noh, enne neljapäeva võite mõne pildi isegi saada... :P Küll ma selleks ajaks otsin mõne koha, kus pildid arvutisse tõmmata :P

Kreekast, naabritest ja üleüldse

Täna öösel nägin ma unes, et ma olen Kreekas. Päriselt kohe. See oli kohutavalt reaalne. Ma olin grupiga Ateenas, ainult et see nägi välja nagu kõrb. Bussijuht pani meid kuskil maha ja idee oli ära käia Akropolil. Ainult et ma ei näinud seda mitte kuskil ja üleüldse ei olnud ühtegi maja ka ümberringi. Samas küsis bussijuht ise mu käest, et kas tunnist ajast piisab, nii et ma järeldasin, et see peab kuskil lähedal olema. Hakkasin siis kuskile poole astuma ja lõpuks leidsingi selle Akropoli ikka üles ka... ainult kummalisel kombel läksin ma kogu aeg mäest alla, mitte mäkke. [Heh, see meenutab mulle neid geeniusi, kes Corfu saarel olles ei teadnud, kuspool meri on, ning hakkasid siis huupi minema... mäest üles... arvates, et äkki meri on mäe otsas] Noh, olgu. Läksime Parthenoni sisse (!) ja ma lasin inimestel maha istuda, et seletama hakata - aga siis avastasin, et ainult viis-kuus inimest on alles. Olgu, jätsin need sinna, läksin ise teisi otsima, ei leidnud neid aga üles ja otsustasin poole tee peal, et olgu, lähen parem sauna. Ja astusingi esimesse ettejuhtuvasse majja sisse, mis osutus mu vanaema saunaks... Ja nii oligi. Siis tegin silmad lahti ja kell oli pool kümme. Kusjuures, aga see uni oli NIIIIIII elav, et mul ei olnud kahtlustki, et ma tegelikult ka Kreekas olen. Hihii.

23 lk veel, siis ma saan ühe kõikse asjalikuma raamatu läbi, mida ma üleüldse araabiamaade kultuuri kohta lugenud olen. Äge. Tähendab, raamat on äge, aga see on veel parem, et ta läbi saab, sest see on väga hästi kirjutatud ja seda on jõle põnev lugeda, aga samas koputab miski mu südametunnistusele, et ma ei peaks sellele nii sügavalt keskenduma, vaid tegelema ka millegi muuga. Noh, igatahes... Saab uut ja põnevat alustada :D [Hõõrub käsi].

Mhhh, tegelikult on alati nii, et mul tulevad igal õhtul mingid mõtted pähe, millest ma teile juba ammu kirjutada tahtsin, aga siis, kui ma ükskord jälle kirjutama hakkan, lähevad need kõik nagu tellitult meelest ära. Väga ebastabiilne mälu on mul, peaks mainima.

Ahjaa, ma tahtsin mainida säärast seika, et mõni aeg tagasi käis meie ukse taga õhtul kaks džentelmeni, kes osutusid maja torumeesteks. Il semble que meil on oma maja torumehed! Nad tulid ette-taha vabandades kööki, tõstsid seinaluugi eest ja vaatasid me torud üle - igaks juhuks, et kuskilt ei lekiks ja nii edasi. Kuskilt nägidki veeniret ja ütlesid, et nad kontrollivad ülevalt ka, kui see tuleb sealt, parandavad nad sealt, kui see tuleb siiski meie juurest, tulevad ja parandavad nad need meie juurest ära. Lihtsalt niisama. Ei mingit torujüride tikutulega tagaotsimist ja kuskilt koju jooksmist selleks ajaks, millal nad idee järgi peaksid tulema. Muljetavaldav minu meelest. Selleks, et seinaluugini jõuda nihutasid nad muuhulgas viie sentimeetri jagu me mikrolaineahju. Enne äraminemist meenutasid nad üksteisele, et "ma tõstsin seda mikrolaineahju edasi, me peame selle kindlasti õigele kohale tagasi panema". Veel muljetavaldavam. Vive la Paris.

Ahjaa, ja siis see toruonu nägi mind mingi päev koju tulemas, tema oli minust umbes viisteist meetrit eespool majauksest sisse astunud, aga ometigi vaatas ta üle õla, nägi mind tulemas ja jäi siis sinna uksevahele kõõluma ja ootama, millal ma ukseni jõuan, et ma ei peaks selle avamisega vaeva nägema. Nii gentil. Siin on see muidugi üldiselt kombeks, aga ma peaksin mainima, et esiteks olin ma päris kaugel ja teiseks ei saa ma aru, kuidas ta mind üleüldse nägi, sest meie uks ei ole päris tänaval, vaid majasopis ning sealt näeb heal juhul viie meetri jagu tänavat. Noh, igatahes, mulle tuli kohe meelde meie Pärnu naaber Õel Mutt, kelle suurimaks hobiks on igal võimalikul juhul Nublu ja meie peale nägusid teha, puhiseda ja ennast trepi peal nii võimalikult möödapääsmatult laiaks ja aeglaseks muuta, nii et see meenutab vägisi trepi peal ühe vanaproua sabas tuterdava mister Beani lugu. Lisaks on Õelal Mutil veel üks eriharrastus - iga kord, kui ta kedagi meist tulemas näeb (mind, ema, Nublut - või ükskõik, millist kombinatsiooni meist) ja ta ise parajasti ukse kallal nikerdab, hüppab ta nagu välejalgne põder uksest sisse ning virutab selle enda taga otse meie nina all kinni, et me OMETI peaksime ise ka kaks sekundit koodi sissetrükkimisega vaeva nägema. Vot niimoodi siis.

Eeeee, meil oli just plahvatus. Triinu lamp plahvatas tema kõrval üleval voodis. :-S. Suure sinise kärgatusega ja puha. Hmm, äkki peaks uurima, kas meil maja elektrik ka on! Korke lööb meil ka alailma läbi, alati, kui näiteks pliit ja radikas korraga sees on. Noh, enam me õnneks radikat eriti palju ei kasuta, aga antud hetkel lõid ka kaks arvutit, kõlarid ja üks lamp korgid läbi... Rääkimata sellest, et lamp plahvatas. Põnev.

Triin ostis eile... vardad ja lõnga ning hakkas kuduma. No comments. Minu meelest on see äärmiselt muljetavaldav, üdini positiivne ja kohutavalt hämmastav. Ma poleks seda kunagi uskunud. Märkimisväärne. Äge!

Olgu, aga ma olen nüüd terve väärtusliku pooltunni siin laiaks löönud, pöördugem tagasi järelejäänud 23 lehekülje juurde :P

Bilan:

Nii. Ma võin suurima uhkusega kanda ette ülimalt tõhusa tegutsemise viljadest: 25. märtsist alates olen ma kahe nädala jooksul lugenud läbi 230 + 260 + 114 + 178 + 28 lk raamatuid; toimetanud ära 269 + 62 + 19 + 3 + 19 + 4 lk tekste; tõlkinud 1 lk (:D); kirjutanud 3 + 2 + 3 lk esseesid; vaadanud puhtalt vajadusest tingituna ära kaks filmi ja kirjutanud kokku 64 lk konspekte! Päris vinge, ütleks mina :D Nämm. Mulle näib, et ma olen midagi väga head ära teeninud!

Ülim totrus

No täiesti mõistetamatu asi juhtus täna. Saime hommikul Emiliaga kokku ja sõitsime Meluni. 10-eurose pileti eest. Jõudsime kohale ja valmistusime siis seda kuut kilomeetrit kõndima hakkama... kui Emilia äkki kukkus seletama, et kuule, ma ei tahtnud sulle küll enne öelda, aga ma tegelikult ei taha kõndida - et ikka mine tea, äkki röövib meid keegi ära ja... No halloo - kes meid keset päist päeva mööda linnatänavat astudes ära rööviks? Tütarlaps ise tunnistas ka, et ta lihtsalt tollest nädalatagusest kotijooksuööst ei julge enam kuskil käia, kus ei oleks vähemalt kümmet inimest temast meetrikaugusel, aga no tere-tore. Tähendab, ma saan veel aru sellest, et inimesel on kõhe, no tõepoolest, aga millest ma mitte üks teps aru ei saa, on see, et milleks SEDA MULLE SIIS ÖELDA, KUI ME OLEME SELLE ÜHEAINSA EESMÄRGIGA JUBA POOLTEIST TUNDI RONGIGA KUSKILE PÄRAPÕRGUSSE LOKSUND JA SELLE EEST VEEL 10 EUROT KA MAKSNUD. It's not as if ta ei teadnud, et meil seisab ees kuuekildine jalutuskäik, eksole! Äkki oleks siis kohe öelnud, et ta ei taha tulla, ma oleks rahumeeli üksi läinud, pole mingit muret - laupäev on, kõik kohad on rahvast paksult täis. Me ei olnud ka ainsad, kes sinna lossi tahtsid minna - viimasel ajal on pool Pariisi ka neid reklaame täis, nii et see on üks pop koht. Aga niimoodi lihtsalt meie mõlema aega ja raha raisata - ta ajas mu ikka päris närvi. On koll küll. Noh, lonkisime siis tujutult (vähemalt mina olin küll ilgelt tujutu) Meluni linna peal natuke, mis osutus suht mõttetuks pisikeseks tavaliseks väikelinnaks, ning tulime siis Pariisi tagasi. Nii palju siis Vaux-le-Vicomte'ist.

Kui ma Egiptusest tagasi tulen, lähen ma sinna kasvõi üksi või kellegi teisega! Aga lähen!

Eile

Millegipärast on mul viimasel ajal kogu aeg selline "tule eile meile" tunne - kõik asjad, mida ma isegi nädal aega tagasi tegin, tunduvad nii äsja olnud, nagu oleks ma neid eile teinud. Eriti on seda näha meilide kirjutamises ja vist natuke ka blogis, jah. Nii naljakas, kõik oleks nagu üksainus suur lõputu päev ja kõik, mida ma teinud olen, näib olevat vahetult juhtunud. Kummaline.

Aga mis ma selle eilsega siis ära teinud olen? Noh, lisaks meeletu kiirusega valmivatele tõlgetele-toimetistele-koolitöödele (ja ainult neli arvestatavamahulist pakilist asja ongi veel jäänud) praktiliselt mitte midagi. Valetan - tegelikult käisin ma ükspäev (koolitööde tõttu) mediateeki avastamas - ehk siis meie kooliraamatukogu videovaatamisosakonda, kus on 30 telekat ja meeletu kogus filme ning kus saab neid tasuta kõiki vaadata... Ning siis veetsin ma üks õhtu kaks tundi kuskil maa-aluses džässiklubis ja kuulasin keski rootslase kontserti. Aga see on ka, ausõna, kõik. Nukker, eh? Noh, homme hommikul saame Emiliaga kokku ja võtame suuna Meluni poole. Sealt raudteejaamast 6km vantsida, siis peaks jõudma kohale Vaux-le-Vicomte'i lossi. Eks siis kunagi sellest pikemalt. Praegu ei viitsi. Uni tuleb juba, aga ma tahtsin veel ühe leheküljekese tõlkida... Noh, või siis ka mitte...

KES TAPPIS UNEMATI???

Ma läksin ammu magama. Arvake, kas ma magan? On mul vähemalt unigi??? Tooge mõrvarid siia!!!!! Karistust!!!!!

Unetusest ja muudest loomadest

Nii naljakas, kui see ka pole, on mind jälle unetus tabanud. Ma olen tõepoolest väsinud, aga eile näiteks läksin ma voodisse pool kaksteist ning jäin magama lõpuks millalgi kaheksa paiku hommikul. Täpsemalt öeldes umbes veerand tundi enne äratuskella tirinat. Ja juba päris hea mitu ööd on ainuvõimalik lahendus üldse kuidagi olla kell kolm öösel külmkapi kallale nagistama minna. Ei saa mina aru, mul on mingi bulimsomnia või midagi säärast ilmselt... Ja see on nakkav, Triinul on sama häda küljes. Me keerame külge, üks üleval, teine all korrusel, nii et voodi nagiseb. Ja siis mingil suvaliselt hetkel hirnume, vannume, käime süüa otsimas jne. Tüütuste tüütus. Täna ma pole isegi veel esimest katset teinud, nüüd kohe hakkan aktiivselt proovima, aga Triin krutib end hea mitu tundi juba üleval ühelt küljelt teisele...

Muidu elukene aina veereb ja veereb: ikka edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi. Teate, mehed, aprill on! Jõle! Peaks kalendris lehte keerama, aga ei viitsi. Just jõudsin selle pildiga ära harjuda.

Tõlgete-toimetuste mäest niipaljukest, et kui ma veel homme viimased pingutused teen, peaksin nendega enam-vähem sinnamaale jõudma, et ma võin juba mõelda ka millelegi muule kui paaniliselt tekstidest vigade otsimisele. Ma ei tea, kas ma enam oskangi hommikul üles tõusta ja normaalselt käituda - nüüd on kena viis päeva jutti nõnda elatud, et hommikul kell üheksa silmad lahti, toit voodisse, arvuti lahti, siis magamisriietes ja ülestegemata voodis silmi krillitama kohe... ning sedamoodi põhimõtteliselt õhtul üheteistkümneni välja. Tähendab, aga ega nendest tekstidest läbimurdmine muidugi väga mind ka päästa - kui see hunnik on valmis, tuleb ette võtta samavõrd suur laadung koolitöid ja raamatuid: ainult et nendega saab tegeleda koolis või raamatukogus või kusiganes... Lihtsalt mälu parandamiseks: kaks esseed selleks reedeks, üks teisipäevaks, exposé ka järgmiseks teisipäevaks, üks film vaja ära vaadata ja siis veel paar raamatut läbi lugeda, üks raamat tõlkida, nädalavahetusel Meluni sõita Vaux-le-Vicomte'i kaema... Noh, tavaline asi, eksole... Praktiliselt nädala pärast sõidan jälle reisile ka... Uff. Nagu prantslased ütleksid: c'est chaud!

Aga olgu pääle, ma VIST lähen ja teen siiski katse magama jääda. Ehk ei ole lood ikka veel nii kurvad ja keegi pole veel Une Matit tappa jõudnud. Kes see tola üldse tuli sellise asja peale, et teha Unemati tapmise mäng??? See on ebanormaalne. Pandi see mind vägisi kummitama ja nüüd selgub, et ongi Matist ainult tont järgi - kuidagi ei anna end enam kätte...