25!

Lumel on ikka megasuur jõud. Selles mõttes, et need jõulud ilma lumeta olid ikka märkimisväärselt vähem jõulutundelised. Muidugi olid toredad jõulud ja kõik oli vahva, aga nagu PÄRISELT seda tunnet, et nüüd on talvepidu ja sünnipäev, ikka lõppkokkuvõttes ei olnud. No mis siis, ikkagi olid kenad pühad, nagu ma juba ütlesin. Jõuluvana oli ka lahke vana ja sünnipäevakingitused olid ka kõik geniaalsed. Suured tänud kõigile veel kord.

Ehk siis - nüüd olen ma tervelt päev otsa juba olnud veerandsada aastat vana. Ja uue eluaasta esimene matk algab homme hommikul, ilgelt vara. 4.30 peab hakkama Pärnust sõitma. Hehee, lennuk läheb küll märksa hiljem - ja geniaalsel kombel umbes samal ajal kui Liis ja Erkin lahkuvad, nii et me saame vist veel lennujaamaski kokku. Peen ajastus ikka, kas pole.

Kohver sai täis pakitud - ma ei tea, mida küll, aga täis ta sai... Pole ju aimugi, milline seal kliima on ja mida ma oleks actually pidanud kaasa võtma (erinevalt kõikidest tavalistest reisidest). Temperatuuride mõttes sai üsna mitmekülgselt lähenetud igatahes, pidulikkuse ja konservatiivsuse seisukohalt olen ma ka jõle eklektiline. Nii et midagi peaks ikka kõlbama seal selga panna...

Uhh... kole lugu on ikka minna kuskile esimest korda. Kõik küll räägivad mulle, et ja-jaa, sa ju nii kaua teinud seda tööd, et küll sa, lipp kõrgel, asjast välja tuled, aga no ma ei tea, endal on jõle ebakindel tunne niimoodi, et ma pean mõtlema kogu aeg mitu sammu ja vestlusfraasi ette, et keegi mu käest ei küsiks midagi mu öeldust tingitut, millele ma vastata ei oska jne :D Ei, noh, hakkama saab ikka ja kindlasti päris kenasti ka - esimesed korrad lähevad selles mõttes tavaliselt isegi paremini, et kui ise ei tea väga hästi, siis üritad kõigest jõust kõike kõige paremini teha, et kompenseerida, eksole. Aga lihtsalt endal on kehva tunne, kui pole seda petlikku võltsi enesekindlust, et ma tean seda kõike paremini kui teised :D Aga see õnneks ei pea ju välja paistma, eksole. Vist ka enamuse ajast ei paista, sest mul õnnestub suurema osa ajast ikka kompetentne enesekindel mulje jätta. (Mulle vähemalt meeldib nii mõelda). Üleüldse, millegipärast on alati nii, et kõigil teistel on palju suurem usk minu võimetesse kui minul endal. Aga üldiselt ja niisiis... ma olen kergelt paanikas. Vähemalt on mul sellest üheksasest pundist üks hea tore tuttav ees, kellega ma tuba jagan - tema on minu järel ka grupi kõige noorem (haa-haa, alati olen mina see pesamuna), nii et temaga on meil kindlasti lõbus. Sain endale kaasa ka emme ostetud digifotoka, nii et eks ma tee siis palju pilte ja riputa teile ka üles mõningaid, kui ma tagasi tulen. Tagasi olen kuues jaanuar, muide, nii et võtke teatavaks, et enne seda aega pole lootust siit kirjatükke leida. Vist. Sellest tingituna ka kõigile suurepärast aasta lõppu, vahvat vana aasta ärasaatmist (meie teeme seda kuskil Jaipuris :P), suurt pidu ja paugutamist ning kõike paremat uueks aastaks. Tulgu siis järgmisel aastal teil kõigil muu hea-parema seas ka palju reise, ma võtaks teid kindlasti kõiki hää meelega kuskile sõitu kaasa :D

Olgu pealegi, aga head soovid soovitud, ma nüüd lähen selle aasta viimast veini jooma ja viimseid kuuseküünlaid põletama. Pärast tuleks veel viis ja pool raamatut ka läbi lugeda, siis võiks hommik minu poolest tulla ka.

Muuseas, parem oleks, kui keegi siia mu tagasitulekuks lume maha võluks! Muidu ma ei näegi seda see talv... Nii et hakake heaga nõiduma!

POSTSCRIPTUM: kolm tundi hiljem - kesiganes see ka oli, kes tõesti eelneva üleskutse peale nõiduma hakkas, aga tänud ja aplaus! Nubluga õue minnes ma tõepoolest sain lund! Vähevõitu ja pigem rahelaadset, aga asi seegi.

Vivant jõulud!

Hmm, mõõõõõõõõõnus! Ma olen päev otsa kokanud neid siin:

Ilusad, magusad, mõnusad...

Kuusk on meil ka, selle all peavad mõned neljajalgsed end päkapikkudeks:

Jõululaulud on ka üüranud pool päeva, siis tegi emme veel seenepirukaid, kuuse all on sünnipäeva eelmänguna tohutu šampusepudel ja päkapikud käisid ka väga heldelt ja uhkelt. Mmmmmõnussss. Elagu jõulud!

Ja häid jõule kõigile teilegi!

Pilte

Lubasin teile pilte Pariisist veel eksole. Noh, aeg vist lubadus täita. Aga lubage mul enne öelda, et see libedakoolitus oli megaäge - meile rääkis teooriat üks äärmiselt karismaatiline noormees, minu linnasõidujuht oli äärmiselt muhe noormees ning minu jääraja instruktor oli üks äärmiselt tore ja sümpaatne härra, kes minuga hiljuti Egiptuses käis. Võrratu. Oleks tahtnud isegi kauem loksuda selle auto sees, mis üle katuse käis ja temaga oli muhe jäärajal ka sõita - selles mõttes, et OK, anna aga minna ja las paneb auto tagumik ees minema :D Mega.

Olgu, aga siis pilte...

Esiteks Lille'is käigust mõned üksikud. See on seal loomaaia ees. Kui te veel aru ei sanud siis see olen seal mina - see hall leemur.

Ja vaadake, kui muhe maja - täpselt on näha ka majad, mida olemas pole enam... Veetorud ja katusekujud ja korrused ja puha...

Ahjaa, ja ma rääkisin teile ühest paabulinnust, kes minema jalutas loomaaiast eks... Noh, see oli tema. Meist jäi ta sinna kõndima... Autode ja lapsevankrite ja tervisejooksjate vahele.

Siis too viimane väljasõit sinna hiinalinna Pariisis... Põhimõtteliselt nägi see välja selline - kõrged betoonmajad ja nende vahel mingit hiina arhitektuuri imiteeriv kaubanduskeskus ja putkad. Ja siis oli veel maa-alune korrus, mis nägi eriti jube välja.

Pariis, tuled ja jõulud:

Lafayette'i kaubamaja "kerge" jõuluvalgustus:

See siin on otse Pariisi raekoja ees. ja kuigi pole hästi pililt näha, siis uskuge mu sõnu - see on liumägi!

Ilus päikeseloojang klaasi ja plastiku keskel annab tulemuseks säärase kuma:

Pisut minu St. Denis kooliga tutvumist: selline nägi välja üks koridore blokaadi ajal. See on veel üsna leebe lähenemine.

Sööklas kõnnivad (ja lendavad) meil ringi tuvid.

Väljast näeb see välja säärane:

Ning VARIA sektsioon:

Selliseid tüüpe liigub karjakaupa ringi ja nad teenivad endale ülimalt meeldival moel elatist.

Carnavalet' muuseumi hoov on ääretult maaliline:

Metroopeatused on seotud nende nimedega - Bastilles's on näiteks seintel heroilised glasuurplaatidest revolutsioonistseenid:

Ja Vincennes'i loss, millest ma mingi aeg tagasi paar pilti üles panin, näeb üldjoontes suuremas osas välja nii:

Valel on lühikesed jalad...

Alati tundub lennujaamades, et on ilmvõimatu, et ma nii ruttu ühest kohast teise saan. Ja alati harjun ma seal kohas nii ruttu ära seal olemisega, et enam ei taha kuskile mujale. Absoluutselt, ongi nii. See mulle ka päris ei meeldi, et ma ei taha näiteks kunagi Egiptusesse minna, aga kui ma seal juba olen, ei taha ma sealt enam kunagi ära tulla. Kui ma olen kodus, ei taha ma ära minna ja kui ma pole kodus, siis ma ei tahagi koju. See on juba ebanormaalne. Praegu ei viitsi ma igatahes kuskile minna, kõige vähem veel Indiasse, millest ma tean nüüd natukene rohkem, aga ikkagi mitte piisavalt :D Igatahes need Pariisist ostetud raamatud on väga huvitavad ja kasulikud, nii et ma jõudumööda harin ennast sellel teemal ikka.

Aga täna tabas mind üks mitte nii tore üllatus ka. Noh, see tööots, mille ma siin vahepeal endale soetasin - käisin seal kontoris täna ja kõik oli tore, me rääkisime juttu pikalt-laialt ja tundub, et sellest tuleb veel midagi ägedat :D Aga mis pole nii tore on see, et üks tütarlaps suvatses neile minu selja taga nüüd paar päeva tagasi kirjutada ja öelda, et ta tahab ka tööd, seejuures olime me ju kogu aeg temaga ninapidi koos ja ta luges veel mu esimest neile tehtud teksti veel üle ka. Oleks ta mulle öelnud, et oh kui äge, ma proovin ka, oleks kõik minu poolest hästi olnud. Aga niimoodi mulle ütlemata neile ka kirjutada ja loota, et asi välja ei tule, on päris nõme. Kes muidugi teab, mis tal mõttes liikus, aga igatahes ei meeldinud see mulle mitte üks teps. Aga nojah, sealt töökohalt öeldi, et keegi pole võtnud vaevaks talle midagi peale paari rea veel vastata ka ja naersid, et ega see pole esimene kord, kui kegi kellegi selja taga tööd tahab saada. Nii et mine siis nüüd tea, aga eks me vaata. Ma ei usu hästi, et tal õnnestuks sellest nüüd veel eriti kasu lõigata, aga mine tea muidugi. Ah, kama kaks. Lihtsalt - oleks võinud öelda mulle ja kõik oleks olnud OK eksole.

Ehh, aga Tallinn oli ika Tallinn, tore oli üle pika aja seal käia muidugi. Rahvast näha ja ringi vaadata jne. Aga homme tuleb jälle vara tõusta ja jääsõidukoolitusele minna. Kui tüütu!

Ehk siis, ma nüüd lähen vaatan telekat vahelduseks.

Lõpuks kodus

Nii, kõigepealt peab täheldama, et kuna ma olen toksinud igasuguste maade ja igasuguste arvutite klaviatuuridega viimase nädala jooksul, siis on mu trükkimisoskus kõvasti kahanenud ja mu näpud ei tea enam absoluutselt, kus kohas mingisugune täht on... Seega võib oodata kõvasti trükivigu.

Aga nüüd ma sis olen kodus, emme tuli eile pärastlõunal koos Nubluga lennujaama vastu ja puha. Äge. Kummaliselt soe on siin Eestis, veidralt hall ilm ka. Aga kiisu kõnnib mul ühest toast teise sabas ja täna hommikul oli nii mõnus ärgates tunda, et koer on ühel pool kaisus nii kõvasti, et liigutada ei saa, ja kass magab kukla taga, nii et kui ma pead pöörasin, vaadati mulle etteheitva näoga otsa, et mis ma siin siplen. Nii armas. Ja päris kohvi sai ja sefiiritorti ja šampust ja kartulisalatit ja verivorsti ja... nämm-nämm. Elu on ilus. Homme lähen Tallinna igasuguste inimestega kokku saama ja siis saan pildid ka ilmutatud, homme õhtul võin teile Pariisis tehtud teise satsi pilte siia panna. Täna piirdun sellega, et magasin lõunani, käisin duši all, sõin torti, joon endiselt kohvi (kolmandat toopi vist juba), käisin pangas ja poes ja võtsin kauba kojutoimetajaid vastu ja nüüd hakkab kõige põnevam osa - uutesse mööblitükkidesse asjade paigutamine ja toa kujundamine. Laheeeee! Jõulukinke tuleb ka pakkida ja siis tuleb veel kohutavas koguses kohvi juua. Kuidas ma normaalsest kohvist puudust tundsin :D

Eikellegimaal

Hmm, lennujaamade sisetsoonides viibimine pole mulle kaugeltki uudisasi, aga iga kord on siin selline uimane, unine, arusaamatu olemine. (Nojah, rolli voib muidugi mangida see, et ma tana oosel magasin actually mingi kaks tundi kuskil Pariisi Charles de Gaulle'i lennujaama pingi peal, mis oli kulm ja kova ja kasipuudega. Tund aega magasin vist lennukis ka. Ja nuud tarbin eileohtuse veinipudeli peale esimest kohvi. Nimelt avastasin, et paris mitu veinipudelit jaid maha, sest kohver oli liiga raske. Ja siis tuli valja, et Triin oli mulle sunnipaevaks ette uhe raamatu soetanud, mis oli temast ulimalt armas. Noh - ja mida me siis tegime? Joime need kaks veinipudelit muidugi ara. Lennujaama joudmist see ei raskendanud ega takistanud ega midagi. Voib-olla tekitaski parema une).

Aga lennujaamad... Need tekitavad alati sellise erilise uimase olemise, nagu ma juba utlesin. Selles mottes, et nii desorienteeriv on ikka lennata. Bussiga loksudes saad millalgi kolme soidupaeva jooksul ikka aru, kus sa oled ja kuhu lahed ja mis sind ees ootab. Lennukiga votaks nagu keegi su napsti uhest kohast ja viskaks suvaliselt teise kohta. Kiiresti saab kull ja hommikul void uhes kohas asju ajada ning ohtul teises kohas tegutseda - selleks jaab nii enne kui parast lendu aega - aga minu meelest ajab see loppkokkuvottes ikka koik asjad sassi. Kunagi pole voimalik aru saada, kuidas on voimalik, et uhel hetkel oled uhes kohas ja teisel hetkel sealt tuhandete kilomeetrite kaugusel jne. Uhesonaga, uleminekuaega praktiliselt polegi ja ma ei oska sellele kuidagi reageerida. Brrr. Raakimata sellest, et reisimine on uks vasitav nahtus, see tekitab alati lopuks mingi sellise enesessetombumise kookoni umber, mis ilmselt annab sellele imelikule olemisele veel juurde. Et ma istuks nagu kull siin, aga mote on veel kas maha jaanud voi ette rutanud, nii et ma tegelikult nagu ei istu siin. Paris creepy vark.

Olgu-olgu, ma jatan sellised arutelmad nuud ehk siiapaika. Prahas on ilus ilm. Parem kui eile Pariisis. Eks vaatab, mis kodus toimub. Czech Airi hobekliendikaart on teretulnud asi - mulle antakse nuud pea iga kord (kui lend pole valja muudud) iste, mille korvale jaetakse tuhi koht, et oleks mugavam. Ja ma saan oma kohvri katte isegi enne ariklassi, sest sellel ilutseb hobedane sildike, mis sunnib pagasipoisse ta koige viimasena lennukisse panema ja - kes teab - ehk ka pai tegema. Age.

Aga naljakas on see, et kui ma senini pidasin pariislasi suhteliselt sellisteks... lipp-lipi peal, lapp-lapi peal riietujateks - noh, et sellist no meeletud stiili ja Guccit ja Yves Saint Laurenti ei nae... siis antud hetkel ma tulin kull Praha lennujaamas valja ja taheldasin, et pariislastega vorreldes on siin ikka koik suhteliselt... maitsetult riides :D Selles mottes, et tegelikult on see prantslaste lohakus hoolikalt labimoeldud ja isegi lipp-lipi peal roivastus on hoolega kaalutletud, detailid on tapselt paigas jne. Ja isegi poole oo aegu naeb Pariisi lennujaamas ka shikke tegelasi. Olgu, tunnistan, kolmveerand pariisi kaib antud hetkel teksade, pahkluusid katvate saabaste ja mingite hallide rasedapluusidega, mille peal on peaaegu eranditult must riidest mantel (varieerub pmst ainult pikkuses), aga ikkagi on nad oma olemise ja soengu ja uldise enese ulalpidamise ja kehahoiuga kuidagi hasti stiilsed. Sinna vastu panna nuud mingi muu eurooplane siit Praha lennujaamast - enam-vahem samas riietuses - naeb aga usna hale valja. Ollekohukene punutab ees, uldse on selline tugev jouline rammus kehaehitus, pohjamaine nägu - vahem elav ja vahem liikuv kui prantslaste karakterit ilmestav sihverplaat... Uhesonaga, samas riietuses muu maalane naeb valja nagu konformist, kes on puhtalt mugavuse parast teksad ja lohvaka pluusi selga tommanud, aga prantslastel onnestub selles riietuses kiirata stiili ja enesekindlust, nii et tapselt need samad roivad muutuvad kuidagi korgemaks. Mine vota kinni, kuidas see voimalik on. Raakimata sellest, et prantslannad on ikka TOEPOOLEST porgulikult peenikesed, poodidest puuduvad numbrid 36 ja enamasti ka 38, sest need lahevad koigile selga ja on alati otsas. Ise soovad ainult saia, mis meie arusaama kohaselt on just koige paksemaks tegev asi uleuldse.

Ah, mis ma siin heietan, ma ilmselt voin juba varavasse minna, nii et aidaa. Kodus naeme.

Lisa 1

Olgu, see oli lihtsalt nii ilus... See elu siinsamas ukse taga, oues, Pariisi bulvaritel, et ma ei raatsinud asja olmeliste detailidega rikkuda. AGA siis, homme ohtul pean lennujaama kolistama ja oo seal veetma. Juhhuu. Uhistranspordi head ja vead, selgub, et isegi oist bussi ei lahe lennujaama mitte. Ja esimesed rongid on ilmselgelt liiga hilja. Noh, ongi voib-olla hea. Homme hommikul kooli, siis koju ja lopuks lennujaama, kohver seljas. Muretsesin endale tana paanikahoos uhe India uhiskonda tutvustava raamatu, eks ma siis istun seal ja loen. Tundus paris asjalik olevat, ma loodan, et see teeb selle volutriki ara, mida tarvis on, et pea ees jalle tundmatusse hupata.

Kole lugu on see, et mu Ameerika sobral oli sudamerabanduse laadne asjandus... Hmm, ta kirjutas nii meditsiinilise kirjelduse kogu sellest loost, et ega ma, ausalt oelda, palju aru ei saanud just. Igatahes ta elab ja on kodus ja ei tohi hamburgereid suua, aga joulud lahevad vist ka suht-koht vett vedama. Hirmus lugu! Ma loodan, et ta ikka terveks saab!

Korteri sain ka ara koristatud, kui Triin sellest oma fotokaga tana pilte teeb, siis ma tomban need arvutisse ja panen kodus teile ules moned. Age. Isegi katsetasime selle arheoloogiliste kaevamiste kaigus sodi alt valja tulnud pliidi ara ja tegime makarone eile oosel kell pool kaks. Kupsetas kull, ainult kohutava puhastuspasta lohnaliselt. Aga igatahes, ma vannun, ma ei taha enam silmaotsaski naha makarone, kebabi, hiina kanavarrast, friikartuleid ega tuunikala... Kuigi noh, peale makaronide koik need ulejaanud asjad mulle kohutavalt maitsesid ja ma olin nii roomus, et ma saan neid Pariisis ohjeldamatult suua, kui tahan... Eestis lihtsalt ei ole eriti variante eksole. Praegu... ma arvan, et ma olen sunnitud nii monedki kebabid ja hiina kanavardad enne suve veel sisse ajama, kohe kindlasti tarbima endiselt meeletult makarone... Aga mis puutub friikartulitesse, siis see on kohutavalt tuutu, ma ei saa aru, miks koik prantsusmaal friikaid narivad. Keegi VOIKS JU pakkuda kupsekartuleid voi midagi saarast... Aga kus sa sellega. Tahaks korralikke ahjukartuleid paksu kartulimaitseainekihi all, juustuvorsti ja peekoniga voileiba ja varskekapsasuppi :D Olgu-olgu, tegelikult on mul koht tais... Praegu votaks uhe korraliku kohvi hoopis... Ilmselt laheb loosi Starbucks, mis sobivalt kohe umber nurga on.

Aga interneti puudumisel on uks hea kulg ka. Eile oosel istusin ma, lapakas sules, ja motlesin valja oma loputoo ulesehituse - peatukid, alapeatukid, teemad, jarjestuse ja kasitletavad teemad... Paris age. Sisukorda tuli juba kaks lehekulge. Nuud tuleb valja moelda, kust kirjutamist alustada :D

Olgu siis, aga kuna mu netiaeg saab kohe tais, siis ma arvan, et ma nuud lahengi ja votangi selle kohvi ja lahen siis koju Indiaga tutvuma ja statistikaulesande kallal pead murdma.

Ilusat kolmandat adventi! (Ot, on ikka kolmas voi?)

IME

Jah, Pariis on praegu taielik ime! Koige majesteetlikum ja koige inimmoodulisem linn... ja paris kindlasti koige ilusam linn uleuldse.

Tana oli temperatuur veel mone kraadi jagu langenud, aga paike sarab nagu suvel, taevas on pilvitu, kerge karge jahedus on koik inimesed punaposkseteks teinud, koik naeravad ja on roomsad... Tuileries' pargis olevad skulptuurid on selle paikese kaes silmipimestavalt valged ja nii ilusad, kollakast lubjakivist hooned on samade valgusvihkude paistel aga hoopis soojalt kuldsed ja kohati justkui kergelt roosakad, purskkaevu vetevood sillerdavad nagu sulahobe ning linna katuste kohal on kerge labipaistev hobedane vine, labi mille paistab Eiffeli torn justkui vesimark kirjutuspaberil. Iga natukese aja takka loob ninna monus magus pannkookide voi belgia vahvlite lohn ja rahvas sumiseb taustaks ning jalutab puhtalt jalutamise ja nautimise parast.

Ohtul muutub see ime veel imelisemaks! Pariis on alati olnud valguse linn, aga see valgus on lihtsalt nii uhke, et see ei vasi ullatamast. Terve Champs-Elysees on lihtsalt vorratu varvide vikerkaar. Iga puu on kaetud laternatega - puude raagus oksad tunduvad olevat taielikult, iga oks eraldi, siniste tulukestega ule joonistatud. Nende vahel on tibatillukesed valged kristallikesed, mis neid tulukesi peegeldavad ja mustmiljoniks murravad. Ning koige lopuks on nende vahele paigutatud veel ka jaapurikad, mida mooda sinine valgusvihk iga mone sekundi tagant alla soostab, jattes mulje, nagu voolaks piki purikat alla sulanud veetilk. Suuremas plaanis jatab see mulje tohutust ja majesteetlikust sadelemisest. Puude taga on aga iga kohvik, iga butiik, iga kaubamaja ja firmapood end kaunistanud nii, et see votab silmad kirjuks. Tohutult palju kuuski ja vanikuid, punaseid ja kuldseid klaasmunasid ja joulutaate... Siin on nad lainud seda teed, et kuused on kaunistatud peamiselt lihtsate ehetega - suured klaasmunad, punased lipsud ja valge lumekiht... Aarmiselt elegantne, ei ole selline kohutavalt ule pakutud juudi joulupuu.

Lisage nuud veel asjale tuhanded autotuled - vasakul pool teed kollased, valkjad ja sinakad esilaternate tuled, paremal pool teed punased ja oranzhid pidurituled ja suunatuled... Avenuu otsas kuldse valguse kaes trooniv triumfikaar ja tema vastas teisel pool kiiskav ilmaratas... Uhke, lihtsalt uhke! Kes veel aru ei saanud, ma armastan Pariisi!

Joy to the world...

Paneks selle laulu teile siia mangima, aga vota napust - meil on korteris umbes viisteist erinevat tugevat wifi vorku, aga koik on parooliga... Seega tuleb jalle netikohvikutes passida.

Tana oli esimest korda ohus kerget joulutunnet. Esiteks oli vist esimene paev, kus temperatuur toesti alla nulli oli... Eile veel paris nii kulm ei olnud, veelombid polnud jaas. Aga tana hommikul oli selline monus karge, kohati oli isegi paris kulm tuul. Kaisin, kaabu ninani ja sall korvuni, paksemad vatid seljas. Aga monus oli. Toeliselt ilus paikeseline ja kulm hommik. Ainult lumi veel puudus.

Isegi koerad kannavad siin juba talveriideid. Siin on ilgelt shikke kutsusid, kas teate. Kodu juures tuli mulle tana hommikul vastu uks peen vanaproua, kellel oli sihuke ilus karvane-karvane arakammitud pisike kutsu korval... Siin pole vaga kombeks koeri rihma otsas talutada, need sibavad iseteadlikult kuskil peremehe lahistel ringi - uurivad uhte nurka, nuusutavad teist nurka ja siis kihutavad kohutavalt mureliku naoga peremehele jarele, temast ette... ja asuvad siis jalle oma isiklike toimetuste juurde. See on nii naljakas, neil oleks kogu aeg nagu mingid omad asjad ajada ja korvalt vaadates on tegelikult kohutavalt raske aru saada, kes mingi koera peremees voiks olla. Igatahes see peen proua oma peniga siis... Sellel kutsul oli nimelt samasugune elegantne mantel seljas, nagu tadil endale. Karusnahkse krae ja karusnahksete varrukatega, noopide ja paelakeste ja trussidega. Kaiste tottu astus ta ka nii peenutsevalt, nagu modellid - teate kull, jalakene, polv ees, korgele ohku ja siis puusi vanderdades niimoodi kergelt risti teisele jalale ette. Ulimalt peen vark. Hehee, endal oli tal nii palju karvu, et ta oleks ilmselgelt Antarktikas ka ilma riieteta talvituda voinud.

Muidu on Pariisis tanapaeval voimatu liikuda. Koikjal on hordid, kes liiguvad tohutute ostukottidega ja tanaval pole lihtsalt voimalik uksteisest mooda paaseda. Igas jumala poes on jarjekorrad mingi viiekumneinimeselised ja kohati isegi uksest valja ning poodide riiulid on tuhjad. Saate aru, nagu TUHJAD! Nii naljakas, kaisin tana uhes kaupluses, kust ma kolm nadalat tagasigi korra labi astusin. Tahtsin uhte konkreetset asja sealt saada. Noh, aga terve selle poe teine korrus, mis omal ajal oli taielik asjade virvarr, oli nuud taiesti kohutavalt tuhi ja koikidele riiulitele olid valja laotud lao viimsed asjad. Ühesonaga, koik riiulid olid tais uhesuguse koige lihtsama ja koledama serviisi eri juppe. Neid serviise oli neil ainsana jargi mingi paarkummend tukki ja siis nad olid koikide nende noudega koik olemasolevad riiulid sisustanud. Markimisvaarne!

Jouluaja tottu on veel uks mure - koikjal on kolmekordne kogus kerjuseid kui tavaliselt. Isegi kohvikus tulevad selja tagant ligi ja pistavad pihu nina alla, et anna neile nuud midagi. Taiesti kohutav, selles mottes, et nagu... nojah. Uks kuldhammastega vene tadi tuli mulle peaaegu kallale tana, sest ta jagas neid tasuta metroosissepaasude juures antavaid lehti - neid ikka jagatakse ja alati tasuta - ja ma votsin ta kaest uhe, aga siis jooksis ta mul pool kvartalit taga ja prookas, et andku ma talle selle eest raha. Urr. No mida iganes jah, andsin talle hoopis lehe tagasi ja mammi oli selle peale nii tige, et soimas mind mu selja taga vene keeles pikalt ja laialt, arvates, et ma temast aru ei saa. Pahh. Kohalikud kerjused on vahemalt alati viisakad ja tagasihoidlikud, utlevad tere ja isegi kui sa midagi ei anna, siis soovivad head paeva ja votavad seda normaalselt. Mingid valismaalt siia tulnud kerjused seevastu...

Aga meie uus kodu... Noh, saime selle niikaugele, et julgesime juba saapad jalast votta ja noud kapi peale panna, kartmata, et need parandamatult mustaks saavad. Hmm, huvitav, me juurdlesime, et eilne ohtu vist naitas, et ma olen ikka ka veel nouka ajal sundinud... Selles mottes, et see tolmuimeja, millel polnud lonti eksole... Noh, mul sai harjaga puhkimisest nii siiber, et ma votsin tolmuimeja, metalltoru ja rulli teipi ning tegin tolmuimejast loppeks "Marise tolmuimeja", mida tuleb kull koristades kallistada ja hupitada, aga mis votab siiski tolmu marksa lihtsamini ja kiiremini kui hari. Paris perversne naeb ta ka valja, aga naed, funkab! Aga muidu avastasime me veel, et meil on seal koletumalt kulm kogu aeg ja see nari on ka uks usna kahtlaselt koikuv element. Oo otsa oli tunne, nagu oleks kriiksuvas, koikuvas, kulmavoitu ja kolisevas laevas. Noh, mida iganes, ehk harjub varsti ara. Ikka parem kui Steffi juures edasi olla :D

Asjad on meil ka veel pilla-palla laokil, sest tana hommikul magasime me eelmise oo magamatuse peale umbes lounani ja otsustasime siis, et enne tuleb linna peale minna, kuni miski lahti on, ning siis ohtul hakata asjade arranzheerimisega tegelema. Vinge. Triin avastas mingi ehtelaada ja mina tuulasin muudes poodides ringi. Raha kulutamine on ikka nii tore tunne! :D

Aga edasi... Edasi ma praegu ei teagi, kas minna veel sinna La Defense'i joululaadale ja seal uks hoogvein votta ja valgustatud pilvelohkujaid nautida, minna toobitaie Starbucksi kohviga Champs Elysees'le jalutama voi hoopis koju koristama ja asju koju voetavateks ja siia jaavateks sorteerima. Pann tuleb ka veel osta, seejarel olen ma sooritanud KOIK vajalikud ostud nii jouludeks kui elamiseks. Elagu joulud.

Ufff

Jaa, isegi oma niinimetatud kergete riietekottidega oli hommikune kolimine paris suur ettevotmine. Motlesime Triinuga molemad, et kaed kukuvad otsast ara, kuigi temal olid pea koik asjad enne ara viidud, aga minul oli hulgim kotte. Noh, mida iganes. Steffi kaest saime raha katte, siis tulime siia, avastasime; et ukse vahelt puhub ilge kolinaga tuult sisse ja et meil on ikka veel kole sassis ja must ja kulm ja hommikusoogi olime ka vahele jatnud. Uhesonaga, soime uhed pannkoogid ja siis porutasin mina kooli. Mul olid need esseed (voi milleks neid iganes kutsuda voib) tarvis ara kirjutada, siis ma istusin lihtsalt paar tundi kooli kohvikus ja kirjutasin neid. Kummalisel kombel leian ma, et koolide kohvikud on mugavamad istumiskohad kui koolide raamatukogud, sest seal voib vahemalt midagi tarbida ja pole sellist kliinilist valgust ja mingit kohustust hasti vakka pusida. Aga sain valmis. Vaatasime kohe mingit uut filmi ka, millest jargmiseks nadalaks peaks samasugune kirjatukk valmima. Noh, ehk ei juhtu midagi, kui ma selle talle jaanuaris annan. Niikuinii tehakse jaanuari lopuni vist tunde jargi. Voi kesse sedagi teab, streik pole veel ametlikult labi. Kuigi tundub, et Sarkozy jai praegu peale. Ka transpordi mottes. Streigi hoog on kadunud igast kuljest. Tore muidugi.

AGA siis, ma soin just uhe kebabi (pliiti tuleb meil veel kovasti kraamida ning potte-panne pole ikka veel) ja parem oleks vist, kui ma nuud laheks, radika sisse paneks ja hakkaks porandat koristama. Leidsime isegi meetodi - harjaga suurem sodi kokku ja siis tolmuimeja auk sinna kohale panna :D Kui kohutavalt kilplaslik, aga tolmuimeja lonti me veel pole leidnud. Pole aega pohjalikult otsida ka olnud, muidugi - pole leidnud tahendas seda, et kahes elektroonikapoes ei olnud, kohaliku turklase juures ka mitte. Ja kaugemale polegi joudnud. Kuhu see aeg kull kaob? Igatahes, taisluksus, meil on oma maja all netipunkt ja korval ka uks, raakimata koigest uust hadavajalikust, mis on ka kae-jala juures. Isegi prugikonteineri leidsin ules nende asjade tarbeks, mis shahtist alla ei mahu :D Neid oli paris palju.

Olgu, aga ma siis nuud teen oma kavatsused teoks. Mine tea, akki leiab kuskil uleval toanurgas mingi tasuta wifi vorgu ka... Kuuldavasti pidi neid ikka aeg-ajalt ringi luusima. Loodame. Muidu - elame, naeme, kuuleme. Jaanuariks laseme kindlasti neti sisse panna, praegu pole lihtsalt motet, kui meid kuu aega pole, eksju.

Viimased hetked Gagnys :D

Mhmh, ma vaatasin igatahes filmi ära. Otsustasin, et sellekohast kirjutist jõuab metrooski pärast treida. Läksin kell neli magama. Olin kell 7 püsti. Aga kellel pole asjaga kuskile kiiret, on muidugi Stephane. Noh, eks me näe, esialgne tärmin "sinu võtmed minu raha vastu" vestluseks on kell 9. Ja siis on minek. Hehee.

Tant pis!

Niisiis, ise kahe jalaga kohvri otsas trampides õnnestus mul sinna mahutada kõik oma ülejäänud riided ja raamatud. Seljakotitäis on ka ja läpakakott. Ja siis kilekott kõige muuga, mis mulle alles hiljem meelde tuli - lamp ja jalatsid, kõrvaklapid, kohvikruus ja kartulid... Jah, kartulid, sest need on siin kuradi kallid ja pariislased ostavad ka neid üldse nagu õunu - kahekaupa ja kolmekaupa. Tähendab, eestlased ostavad õunu ka korraga rohkem kui nemad kartuleid. Ja need, mis meil siin olid, olid ikka ilusad, iga kartul omaette üle vaadatud ja välja valitud siiski... Saate aru, mingi väike kilekotitäis kartuleid maksab siin 5 eurot. Eisaaminaarusellest. Neid ei raatsi küll talle jätta :D Makaronidest ja muudest säärastest me loobume siiski tema kasuks, eksole. Hmm, aga omast arust viisin küll iga päev mitu kotitäit asju ära teise korterisse, kuidas mul neid ikka nii palju on??? Nojah, aga tulles oli mul 3 (suurt) kotti rohkem kui praegu - nende võrra olen juba elu lihtsamaks teinud.

Muidugi... Hästi tibatillukeselt natuke kahju on ka, see tuba oli päris armas, eriti kui ta minu asju täis oli. Nüüd, kui need on ära pakitud, siis ta näeb kuidagi nii tühi ja mõttetu välja. Aga mul oli mõnus voodi ja ilus aken ja äge kapp... Noh, aga majaperemees sellevastu... Ma usun, et meil on kõigil vastastikuselt hea meel, kui me homme hommikul Gagny tolmu jalgelt pühime. Sellegipoolest... oli ka see päris tore ja omapärane kogemus siiski.

Mida iganes... Kell on 1 öösel, Steff ilmus ka lõpuks koju, aga asju ajame me temaga siiski hommikul. Mul on nimelt homseks vaja kaks esseed teha :D Noh, ei midagi hullu, aga üks neist on filmi põhjal, mida ma kohe netist vaatama hakkan (400 coups, mingi 59. aasta Prantsuse film - teate, et on olemas selline tore lehekülg nagu www.veoh.com, kus on üüratu hulk igasuguseid filme üleval ja saab tasuta vaadata???) ja mis kestab lihtsalt kaks tundi, teine on ühe filmi põhjal, mis juba sai ära vaadatud, aga mis mul meeles pole - see eelmises loengus vaadatud dokumentaal 68. aasta õpilasrahutustest... seega tuleb netis uurimustööd teha. Et nagu... viimasele hetkele jäi ja kui muidu saaks sellega ideaalis tegeleda homme hommikul, siis ma kuulutan teile nüüd rõõmuga, et homsest alates pole mul netti. Olgu peale, ma elan üle, nädalalõpp on käes, kraamimist ja soolaleivapidu ja jõulueelsed jalutuskäigud Pariisis jne jne jne... Ja teisipäeval olen ma juba kodus. Kuidas ma sinna ükskord jõuan, see on iseasi. Selles mõttes, et mu lennuk läheb kell 7 hommikul, mis tähendab, et kell 5 pean ma lennujaamas olema, aga kuidas seda teha, kui ühistransport hakkab käima 5.30??? Noh, eks me näe, mul on tunne, et ma lähen lihtsalt eelmise öö viimase rongiga lennujaama ja istun seal kuskil kohvikus. Võtan mõne raamatu kaasa ja... Selles mõttes, et öösel läbi linna Opéra juurde kolistada, kust öine lennujaamabuss läheb, on sama keeruline, kallis ja ebameeldiv ettevõtmine. Igatahes, millalgi 18. pärastlõunal maandun ma Tallinnas ja olen Eestimail kuni 27ni! Võtke teatavaks ja andke endast elumärki, kes mind näha tahab.

Ahjaa, täna oli nii ilus ilm, et ma ei suutnud vastu panna - sooritasin kaks kuritegu. Esiteks pagesin korteri koristamise eest (noh, lihtsalt lükkasin selle edasi :D, tuleviku varna. Ilmselt homse varna siis) ja teiseks tegin koolist poppi - sellest napaka ja konspekte uuriva tädi loengust. Ta kindlasti niikuinii ei ilmunudki kohale, meil on ju endiselt streik :D Aga ma tahtsin minna La Defense'i jõuluturule, mis on nädala sees natukene vähem rahvast umbes ja teiseks - kes see garanteerib, et nädalavahetusel nii ilus soe ilm on. Tegelikult oli täna küll kõigest 2 kraadi sooja, aga ikkagi... ei saanud nagu aru hästi. Palja peaga ja õhukese salliga polnud üldse jahe. Igatahes, ma töllerdasin seal jõuluturul oma kolm tundi ringi, seal oli nii palju ägedaid lette. Jõin hõõgveini ka ja siis kooserdasin niisama La Defense'i peal ringi, käisin ta põhjalikult läbi - seni olin siiski üsna vähe seal pilvelõhkujate vahel luusinud. Imetlesin vaadet ja päikeseloojangut ja Champs Élysées' tulede süttimist... Mingil õhtul peab avenüüle kohapeale minema, sealne selleaastane jõuluvalgustus pidi olema eriliselt kaunis. Novot, aga veetsin jõuluturul toreda kolmandikpäeva, pildistasin ja patseerisin ja nautisin elu täiega :D Ainus, mida pole absoluutselt, on jõulutunne. Nojah, pole ju jõulukaunistusi, -kardinaid, piparkooke, lund, külma, jõululaule ega üldse midagi sellega seotut, peale ostuhulluse, akende taha riputatud jõuluvanade ja igale poole üles pandud kuusekeste, mis mõjuvad ümbritseva haljuse ja asfaldi mustamise taustal kuidagi haledalt... Ma olen küll üritanud endale mingeid jõululaule kummitama manada, aga no võta näpust, ei õnnestu... Aidake!

Saapad sain ka kätte selle kingsepapapi käest. Ei, päris armas vana oli. Küsis mu käest, et kas väljas on külm ja kui mina vastasin, et minu arust pole, ma tulengi põhjast, siis ta hakkas kangesti juttu seletama minuga. Ma sain näiteks teada, et ta on olnud 30 aastat kingsepp, aga tal on hambaarstist tütar, gaasifirma direktorist poeg ja üks poeg, kes on niisama luuser. Ja et ta on araablane, aga peab ennast sügavalt prantslaseks ja et kõik araablased pole pahad terroristid (mitte, et ma seda ennegi teadnud poleks). Rääkis, et ta päästis kunagi ühe tema poe ees kokkukukkunu elu. Ja siis leidis minu kohta, et kunstiteadlane, tere hommikust, tüdruk, õpi mõni amet ära :D Soovitas hambaarstiks hakata :D Ja pidas mulle seejärel pika moraaliloengu, et jaa, sul on head saapad, suurlinnas peabki käima heade jalanõudega ja mugavate riietega, millega saab vajaduse korral kiiresti joosta. Ja pomm peaks ka taskus olema. Tema zhestidest ma järeldasin, et pommi all pidas ta silmas pipragaasi, aga et see peaks ikka olemas olema, kui metroos käia :D Ütles, et tema oma tütrele tagus selle pisikesest peast pähe ja et ta tütar käibki alati metroos näpp gaasipudeli päästikul. Ja et see olla ta ühekorra kallaletungist päästnud. Ja et võõraste poistega ei tasu metroos rääkida, sest tänapäeva noor põlvkond on täiesti haige ja segane. Ja et tema ikka üritab vahet teha, tema võtab saapaid vastu ainult heade inimeste käest. Ja nii edasi... Ühesõnaga armas vana üksik papi, kelle kogu elu ongi see kingsepapood...

Interlüüd: oligi muidugi oodata viimast võimunäitamisžesti. Tüüp tuli hiljuti koju ja nüüd leidis, et raadio käib talle pinda, tuli pani selle jälle sõnagi lausumata kinni ja kadus. Hmm... täna pole ta poega koduski, kelle uneaja peale ta rõhuda saaks. Tal on LIHTSALT vaja ennast kellegi peal maksma panna. Jah, pindu teise silmas on kerge märgata, vaat :D Aga ma ei lähe filosoofiliseks kätte ära praegu...

Niisiis, aga kuhu ma jäingi... Ah, tühja kah, kell on juba pool kaks saanud, ma arvan, et on viimne aeg asuda seda filmi vaatama. Tänane öö jääb ilmselt üsna napiks une poolest, aga kuna meil nüüd homsest enam netti pole, siis tuleb täna kogu internetiisu rahuldada :D Ja kõik vajalikud asjad ka ära teha. Oeh... Aga nagu pealkirigi kuulutab - tant pis, ehk siis tühja kah.

Ja käes on kauaoodatud kolimispäev!!!

Nii, lähevad järgmised kotid, ma olen edasi tagasi käinud see nädal nii palju, nagu mingi joonejooksja oleks. AGA asi edeneb, edeneb. Väikesel spordikotil kukkusid sangadki küljest ära suurest kasutamisest. Igatahes, täna öösel ööbime veel siin, sest ta suvatseb meiega rahaasju rääkida ilmselt alles õhtul hilja, aga ongi hää... Uues kohas meil veel esialgu internetti pole, nii et täna õhtul tuleb öö otsa oma internetivajadust rahuldada ja siis vaadata, millal meile uude kohta nett sisse pannakse. Ja homme hommikuks jääb kohvritäis riideid ja kotitäis muud kola. Ma ei teadnudki, et mul on NIIIIIIII palju asju, kuidas nad enne kõik ära mahtusid?

Viimase aja lõbusaim lugemine:

Hmm, teate küll neid junk-meilide saatjaid, kes on kuskilt Aafrikast ja kellel on vähk ja kelle sugulane on just surnud ja talle miljoneid pärandanud ja tal on natuke abi tarvis, et need miljonid kätte saada, siis jagab ta neid aga lahkelt teiega... ja kuna ta varsti ära sureb, jätab ta lõpuks kõik teile. Noh, ma lugesin Postimehest, et mingi otu läks isegi Eestist selle õnge. Aga vot siin on üks suurepärane (aga natuke pikavõitu) lugemine ühest tüübist, kes lihtsalt pulli pärast hakkas talle vastama ja tegi näo, et aitab teda. Mmm, päris vahvaid seiku on seal kirjas, aga lõpuks pandi tüüp mingi Ogbugiri needuse alla selle narritamise eest :D Mida iganes, meenutab kangesti selle piffi metoodikat, kelle käest me seda Jumalaema kiriku tagust korterit peaaegu läksime Toulouse'i rentima... Aga lõbus lugemine on :D

Uhhuu

Nojah, mul on vaja vaadata ära kaks filmi ja neist esseed kirjutada. Ühest juba vaadatud filmist on ka vaja kirjutada. Siis on vaja lugeda kaks raamatut ja neist esseed kirjutada. Mul on vaja lahendada üks statistikaülesanne ja joonistada üks kaart, elamine kokku pakkida, uues kodus koristamine lõpetada, õppida ära veel kolme laulu aldipartiid ja osta ära kaks poolikut jõulukingituse osa... Ja mida ma teen? Pool päeva loen (aga raamatut, mille kohta mul actually EI ole mingit kommentaari vaja kellelegi teha) ja teise pool päeva tegelen siis selle koristamisega. Kiireks läheb. Nädala pärast olen ma juba teist õhtut kodus nimelt. Uhh.

Aga ma tegin täna rekordi - käisin detsembri lõpus dressipluusiga väljas. Üldse polnud külm. Siin inimesed tõmbavad aeg-ajalt veel endiselt paljaste varvaste otsa kingad ja jooksevad T-särgiga ringi. Hull värk.

Mhmm, õppetunni sain ka. ÄRGE KUNAGI JÄTKE OMA VALMIVAT TOITU JÄRELVALVETA, eriti kui teil on gaasipliit! Mina panin täna makaronid all keema (muidugi siis, kui Steffi kodus polnud) ja tulin vahepeal üles asju pakkima. Kui ma kümne minuti pärast alla läksin, oli kõik gaasihaisu täis, tuli kustus ja gaas endiselt lahti. Noh, ma tegin siva muidugi aknad lahti jne jne jne, aga moraal selles, et makaronid keesid üle, kustutasid tule ära ja kui ma oleksin sinna pannud keema hoopis kartulid, mida ma oleks läinud vaatama alles nii poole tunni pärast, siis oleks ikka pisike jama käes olnud.

Ja seda olen tahtnud ka mainida, et kogu Pariis on täis sissemurdjaid. Nimelt iga viienda rõdu all tilpneb moeröögatusena aknast mööda nöörredelit sisse roniv jõuluvana, kingikott seljas. Neid on absoluutselt igas mõõdus, päris koomiline. Oleks ma näinud ainult ühte, siis oleks leidnud, et päris äge mõte. Aga kui te sõidate mööda mingist tohutust kortermajast ja iga viienda rõdu all lehvib tuule käes mingi punane kaljuronija, siis on see vaatepilt üsna naljakas. Ja äärmiselt kriminaalse mulje loob ka, eriti pimedas ja elusuuruste jõuluvanade puhul...

Niisiis

Ma otsustasin, et ma nüüd kirjutan ka jupp aega ainult kenadest asjadest, siis on kõigil toredam. Ja polnudki raske, terve tänane päev läks õnnestunute kirja, nii et suurepärane, kas pole?!

Noh, näiteks õnnestus mul leida teine kingsepp. Meenutuseks, eelmine tahtis 26 eurot saabas ja nägi välja ning käitus kõigiti nagu mingi Colgate'i reklaami hambaarst. Tänane meenutas rohkem eesti kingseppi - tähendab, nahavärvilt küll mitte, aga kui nüüd kujutada üleni pruuni kingaviksiga kokku mäkerdatud eesti vanameest, kellele meeldib õhtuti napsu võtta ja kellel selleks raha tarvis on, kellel kodus ka mitte midagi teda ootamas pole ja kes seetõttu isegi ajal, mil ta peaks kinni olema, oma putkas istub ja kingi lapib... Siis saate suhteliselt hea ettekujutuse sellest tänasest papist. Sihukene tõsine töömees, istus oma pisikeses putkas, võttis mu saapad rahumeeli vastu, ei uurinud neid laisalt ja üleolevalt nagu hambaarst ja ei kritiseerinud mind, et miks ma nii palju käin... Küsis, et kas mul 12 eurot on maksta... Mina vastu, et ühe saapa eest või mõlema eest, tema hoidis kätega peast kinni ja leidis, et kas ma hull olen, 12 eurot saabas teeb 24 eurot paar, sellega saab juba uued jalavarjud, et ikka kokku, kahe saapa peale. Nojah, ja selle eest lubas ta teha täiesti korda ja kõnnitavaks mu saapad uuesti... neljapäeva hommikuks. Ehk siis ülehomseks. Mehed, ma arvan, et ma sain päris ausa diili! Nii ei pea ma saapaid asja eest teist taga Eestisse vedama kingsepale, seal oleks ka kahe saapa taldamine raudselt maksnud 150 krooni, lisaks on mul siin jälle millegagi käia. Ma armastan neid saapaid, raske on neid kapis hoida, noh...

Siis otsisin üles Gagny peapostkontori. Päris lähedal, nuka taga oli. Aga postkontorites on neil millegipärast alati meeletud järjekorrad. Täna sain teada, miks siis nimelt. Sest prantsuse vanaprouad kardavad oma kirju postkasti lasta, kui neile on mark peale kleebitud. Selles mõttes, et siin on kahesuguseid marke - on päris nagu kleepsud, mida masinast saab osta, ja on margid, mis tatiga ümbriku peale limpsitakse, nagu normaalsed margid ikka. Noh, need vanaprouad kardavad, et kui neil on see limpsitav mark, siis see kukub postkastis ümbriku küljest ära ja kiri ei lähe kohale. Nad arvavad massiliselt, et need tuleb tuua otse postkontorisse ja lasta see suurel turskel murjamionust teenindajal nende silme all jõuliselt ära tembeldada (et kui ikka sihuke lajatab, siis see mark enam ära ei kuku vist). Nii nunnu iseenesest... Ja kuna marke ostetakse ikka kiiruse ja mugavuse poolest kuskilt tubakapoest, siis tullakse postkontorisse neid postitama ja räägitakse sealjuures juttu teiste samasugustega. Vot siis, milline saladus.

Ahjaa, ja pärastlõunal käisime kursusega Olympiades'is avastusretkel. Tõsiselt põnev, ma olin siiani olnud päris veendunud, et hiinalinna kui sellist Pariisis tegelikult ei ole, aga võta nüüd siis näpust. No olgu peale, enda õigustuseks pean ütlema, et ega see seal Olympiades'is ei olnud ka korralik hiinalinn, selles mõttes, et tal puudusid pagoodid ja muu säärane, aga see oli siiski ala, kus elasid ainult hiinlased, seal olid ainult hiina poeketid (tuleb välja et Tang Freres on täiesti rahvusvaheline hiina supermarketikett, millest mina polnud enne kuulnudki) ja orientaalsed restoranid, hiinakeelsed reklaamtahvlid... Isegi jõulukaunistused olid hiinakeelsed. Voh! Väga äge iseenesest, mingi tosina ringis tohutuid 33-korruselisi pilvelõhkujaid ja siis nende all korrustel ja vahel kõik pisikesi hiinlasi täis. Ja lõhn! See toidulõhn... Seal oli päriselt selline lõhn, nagu Pekingis kuskil kõige õigemate hiina restoranide juures, ma pole seda veel kuskil mujal tundnud! Ma pean sinna ühel päeval sööma minema, see vist on kulinaarne elamus. Ahjaa, ja siis olid seal isegi hiinlaste sellised ajaveetmiskohad Pekingi stiilis, kus tädid tulevad välja platsikese peale ja tantsivad tangot või midagi säärast. Päris nunnu. Kahjuks on see kohutavalt ebaturvaline paik, seal on siis põhimõtteliselt kahe tasapinna jagu maa peal tegevust ja üks maa-alune tasapind, mis on põhimõtteliselt kogu terve linnaosa alune ja kõikidele majadele ühine - kusjuures linnaosa siseselt ühest kohast teise minekuks ongi paljudel võimalik kasutada just seda maa-alust korrust... Ja see näeb välja selline tüüpiline julmade krimkade algusstseen... pikad hallid koridorid, kus kuskil kaugel uratab kurjakuulutavalt automootor ja kus üksik hea tütarlaps postide vahel järjest tempot tõstva sammuga oma ukse poole kiirustab, aga siis hakkab see auto sõitma, jõuab tüdrukule järele ja sealt... variant A: kargab välja kari kaake ning... ; variant B: suunatakse hääletult talle näkku püstolitoru ning... ! Jumalale tänu jah, et meie sääraste korteripakkumiste otsa ei sattunud. Ei, põhimõtteliselt prantslasi seal tõesti ei elagi, sest need on kunagi alžeeriast tulnuile ehitatud tohutud tornmajad, kehva kvaliteedi ja ohtliku ümbrusega, aga isegi alžeeria prantslased on sealt juba jõudnud ära kolida, ainult kõige vaesemad kihid - aasialased - on sinna jäänud ja selle täiesti omastanud. Igatahes - tänaseks jalutuskäiguks oli ka suurepärane ilm välja pakkuda, igatsetud päike tuli tagasi ja linnud laulsid. Nii tore!

Nii, ning tänase päeva õhtupoolikul pidasin iseendaga maha vaidluse teemal, kas minna sinna esimesse koori tagasi või mitte. Noh, otsustasin siiski, et eks ma siis lähen, ütlen talle, et ma pärast sõidan Eestisse ja nüüd mind pole tükk aega... Ja siis jaanuaris vaatan, mis edasi teen. Kahes kooris ma kah ei jaksa käia, aga selle parema koori kaen ma nüüd neljapäeval üle - võib-olla on see jälle liiga kaugel minu võimete piiridest väljas, sellisel juhul võib ju jääda selle lihtsama variandi juurde, eksole. Igatahes, läksin siis ja valmistasin end moraalselt ette selleks, et täna maadleme me ilmselt järgmise nelja akordiga. Siis selgus aga, et oli hoopis keegi külalisdirigent kuskilt Aafrikast, kes oli päris tasemel onu ja kelle metoodika oli suurepärane - selles mõttes, et lihtne laul, pange noodid ära ja lihtsalt olge rõõmsad ning laulge järgi... Ja läks märksa paremini kui selle Julie'ga. Noh, laul oli tõesti lihtne, ma arvan, et te kõik teate seda kindlasti... See kõige tüüpilisem suululaul, mida igal pool kõik kogu aeg laulavad. Siyahamba oli ta nimi, aga ärge kirjapilti mu käest küsige küll, ma paningi noodi ära, kui kästi. Seda oli nii mõnus laulda ja see kummitab mul siiani muidugi. Aga väga tore, et ma ikka ennast kohale vedasin.

Ja siis - täna õhtul kell kaheksa pidi jälle rongide streik hakkama, aga hakkas nii vähesel määral, et sellest polnud üldse aru saada ja ma sain rahumeeli koju peale kooriproovi, mis lõppes kõvasti peale kaheksat. Nii et isegi streik läks positiivselt. Seda ma küll ei tea, kas meil õnnestub homme linna saada või mitte, aga eks seda vaata siis.

Ühesõnaga, ma loodan, et oli piisavalt positiivne :D Minul igatahes küll.

Ahjaa, ja kas teie teadsite, et on olemas selline Wikipedia alaliik nagu ChoralWiki??? Kus on tohutus koguses koorimuusikat (klassikalist ja muud), mis on kõik tasuta kasutamiseks, kus on olemas noodid PDF failidena ning lindistused, mida saab kuulata, kogu inf, mis on loo kohta tarvis jne jne jne. Väga põnev. Eesti heliloojaid ma sealt kahjuks ei leidnud, aga seda oli ka, olgem ausad, oodata.

Olgu, aga aitab ka. Kell on 22:22 muide, soovige midagi...

Ma arvan ka, et ma kirjutan nüüd mõnda aega ainult hästi kenadest asjadest

Kurtmisi vanal teemal

Nii, vaatame, KUI teraapiliselt täpselt siis blogikirjutamine mõjuda võib! Sest antud hetkel oleks teraapiat küll tarvis. Stephane'iga on asjad täiesti käest ära läinud viimase nädalaga, ma võin kihla vedada, et mees üritab praegu meile kaela määrida pooli maailma hädasid, et ta ei peaks meile tagatisraha tagasi maksma. Lihtsalt NII masendav.

Mingi hetk ta näiteks tuli võttis mul taldriku käest, kui ma köögist taldrik ühes ja klaas ning kohvikruus sangapidi teises käes laua äärde suundusin. Pani taldriku kapi peale ja ütles, et käid kaks korda, muidu on kõik kohad toitu täis. Halloo. Ta vist ajas mu oma pojaga segamini.

Siis tuleb ta mingi teine öö pojaga koju, paneb poja magama ja ise hakkab üürgavat telekat vahtima. Meie rääkisime omavahel teisel korrusel Triinuga aeg-ajalt juttu - mitte karjudes, vaid ikka normaalselt nii... Mingi hetk jookseb tüüp trepist alla, et tsss-tsssss-tsssssssssssssssssssss! Ise vaatab otsa nagu koolidirektor loengus, et jääge ometi vait, me segame ta poja und. Tuletagem meelde, et ta ise vahtis sellesama magava pojaga ühes toas palju kõvemini telekat, kui üks normaalne inimene seda tavaliseltki teeks. Ahjaa, ja samasse kategooriasse kuulub ka seik, et mingi lõuna ajal, kui me Triinuga mõlemad kodus olime ja taustaks raadiot kuulasime, tuli tüüp sõnagi lausumata, keeras raadio kinni ja tegi meile nägusid. Ju talle ei meeldinud vist raadiojaam, muud me ei osanud igatahes arvata.

Siis hakkasid asjad kulmineeruma. Eile õhtul tulime Triinuga koju ja tegime söögi valmis ning kuna Steff ja ta poeg vahtisid poole öö aegu veel all telekat, siis mõtlesime, et tuleme sellega üles ja vaatame Triinu arvutist mingit filmi või midagi säärast - all on väga ebamugav süüa, kui nad me suutäisi loevad, nimelt. Ma olen sellel teemal mitmeid kordi kurtnud. Aga Steff sättis end kenasti trepimademele ootama ja ei lasknud meid mööda, ütles, et davai, nüüdsest sööte ainult selle laua ääres siin. Et tema olla terve eilse päeva koristanud ja terve teine korrus on ära lagastatud, et trepp on toitu täis ja vannitoas oli koogipuru. Meie ei oskand selle peale enam midagi öelda, vaadake... Tema on ainus, kes siin majas aeg-ajalt kooki teeb, meie tegime ainsal korral kooki mingi oktoobris vist. Ja üleüldse, mida ta õige mõtleb, et ma teeksin koogi valmis ja siis poleks mul paremat kohta selle söömiseks kui vannitoas kraanikausi all või? Nii sürr. Andke andeks, ta oma jõmpsikas möllab seal kõige enam ringi, praegugi istub vannitoas, taob mänguasju vastu seina ja räägib iseendaga. Samas ei olnud Steffil ka mitte midagi muud öelda, muidugi, sest meie korrusel ongi ainult vannituba ja meie toad, aga meie tubades ta idee järgi käia ei tohiks, nii et nende seisu ei saaks ta meile ka ette heita, kui tahaks. Aga viimati võtsin tolmuimejaga põrandaid alles hiljuti see oli tegelikult täpselt nädal aega tagasi ja Triin tegi seda veel ka neljapäeval), nii et AUSALT, tal ei olekski midagi ette heita. Ega me siiski eriti vaidlema ka ei hakanud, päris tülli ka ei maksa keerata. Ja siis ta tõi veel igasuguseid ülitobedaid ja totraid ettekäändeid, mida me tema meelest oleme pahasti teinud ja mida me pole üldse teinud ja... Nagu lihtsalt, mingu põrgusse. Triin sai sellest pealehüppamisest vappepalaviku, värises pool õhtut ja ei jäänud hommikuni vist magama. Minul oli eile õhtul õnneks kole uni, terve jumala päev sai siiski jõuliselt kraamitud, eksole, mina jäin magama, aga lihtsalt oli jõle sitt tuju ja tänane hommik polnud ka parem. Ja praegu tulin koju ning tundsin ennast mingi täieliku kollina, kui ma salamisi virsikuga üles tulin, sest Steffi polnud kodus ja ma arvasin, et ehk õnnestub see ära peita, enne kui ta näeb. Pööö, ja see peaks kodu olema. Ahjaa, ja kui ma olin virsiku üles toodud saanud, siis tuli Steff ka kohe pojaga koju ning suurepärases pahas tujus, nagu ta viimasel ajal kogu aeg on, pidas mulle loengu sellest, et mis siis, et tema eileõhtuse käsu korras peame me siit kolima välja juba 13. õhtul, mitte 15. hommikul, nagu meil alguses plaanis oli, võtab ta meie käest terve detsembrikuu üüri, mitte poole, sest see teine pool katab kõik mingid whatever kulud alates pottide-pannide seisundist (!) ja lõpetades elektriga, mida meie oleme tal nii palju rohkem kulutanud :S. Lihtsalt nii vastik on... TÄIESTI vastik on olla! Ütlema ma talle seda kõike muidugi ei hakka, ainus variant oleks nii või teisiti teha veel üks säärane hüsteeriahoogne pisaratevalamine, kui ma seda kunagi oktoobris tegin, sest muidu ei kuulaks ta midagi ja keeks oma rahulolematuses edasi... Aga ma jätan selle parem sinnapaika, kirjutan talle lihtsalt ära minnes ühe kirja, kus ma talle oma arvamuse temast teatavaks teen. Niikuinii on tal hea meel, et meist lahti saab, olgu siis veel parem meel... TAHAN MINEMA JUBAAAAAAAAAA!

Hea uudis on aga see, jah, et korter on peaaegu korras juba - päev otsa maadlesin mina vannitoaga, Triin köögiga, nüüd on veel vaja suures toas seinad üle pesta, riiulid ja muud asjad ära puhastada ja põrandad üle võtta. Viimane on keerukas, sest meil on tolmuimeja, aga tolmuimeja lonti pole. Aga noh... Saab hakkama. Kolmandik asju on ka juba sinna ära viidud, nii et rahumeeli võib kolmeteistkümnenda õhtul ülejäänud kraamiga sinna minna. Steff kamandas meid minema, et teda neliteist siin enam pole ja teda ei huvita, mis me teeme, aga tema ei saa meilt neliteist võtmeid võtta... Noh, isegi parem :D Saame hakata vaikselt närve puhkama. Ja tõesti, IKKAGI ma leian, et oleks olnud jäle, kui Steff meid alguses poleks üles korjanud, aga ilmselgelt arvas ta, et üüriliste pidamine on sama, mis mingite lelude soetamine. Igatahes, üksmeelne otsus, enam me siin oldud aja jooksul demonstratiivselt mitte midagi ei söö, mitte midagi ei puutu, ei kuluta tema kalleid potte ega tikke ja istume mõlemad oma toas kinnise ukse taga ilma juttu rääkimata ja midagi kuulamata. Olgu tal siis hea meel.

Mis veel... eile proovisime ära selle piibuka, mis meie uue korteri kõrval on - kompensatsiooniks tervele askelduste päevale. Koristasime seal korteris päev otsa, kulutasime ära tervelt umbes viis pudelitäit puhastusvahendeid - ühe Canard WC (see, muide, tähendab WC parti ehk siis lühidalt öeldes on see Toilet Duck), ühe AJAXI suure nõudepesuvahendi, ühe paksu puhastuskreemi pudeli, ühe pudeli toruummistusevastast vahendit, pool pudelit klaasipuhastusvahendit ja natuke nendest järgijäänud mingit pesuvahendit ka. Nühkisime läbi terve raudharja, 11 karedat pesulappi, 2 pehmet roosat (koledasti tisside moodi välja nägevat) käsna, kahe käsna jagu metallkäsna ja rulli vetsupaberit. Lõpuks nägi juba peeglist suhteliselt meile vastavat peegelpilti, pliidil ja vetsupotist hakkas paarist kohast valge paistma, seinad muutusid arusaamatust kaitseriietusekarva toonist üsna ühtlaseks kollaseks (või valgeks, olenevalt ruumist) ja lüliteid ning ukselinke julgeb juba ilma kummikinnasteta puutuda. Nõusid me veel siiski ei ostnud, kartsime, et määrime need seal ära :D Aga välja valitud on küll juba, ilusad-ilusad :D Mõningad plakatid tuleb ka soetada, et mingid seinapuuritud augud ära varjada - selles korteris on keegi lihtsalt igavusest ringi käinud ja naelu seina tagunud ja auke puurinud, sest neid on seal iga ruutmeetri peale vähemalt viis tükki. Tugevate eesti naistena tõmbasime me enamiku neist paljaste näppudega välja, aga augud on ikka koledad, nii et eks me anna oma parima, et need ära katta. Kahele kunstiteadlasele ei peaks see väga üle jõu käiv ülesanne olema.

Ahjaa, ja homme läheme me järjekordsele tutvumisretkele linna kuskile X ossa selle linnaajaloo kursusega... Nii äge, need on alati hästi põnevad käigud. Pean kindlasti meeles pidama, et võtaks fotoka kaasa. Olympiades on seekordseks sihtkohaks - 14. liini lõpp-peatus. Juhhuuu.

Aga olgu praeguseks, ma arvan, et ma pakin õige järgmise kotitäie asju ära, mis homme kaasa võtta...

Vau

Võtsin nõuks homme algavaks pikaajaliseks kolimisprotsessiks vaikselt pakkima ja koristama hakata. Et vaatan üle selle kraami, mis ma kaasa vedasin ja mis ma siin soetanud olen, viskan sodi ära ja valmistan ette seljakotitäie asju, mis ma homme kaasa tarin. Noh, avastasin päris palju huvitavat.

Esiteks see kotitäis, mis emme mulle järgi saatis - hmm, täna avastasin ma sealt rõõmuhüüatuste saatel, et seal oli terve suur Kalevipoja sokolaad, kott raffaellosid ja veel kaks pakki komme! Märkus tuleb teha, et selle koti sain ma kätte juba septembris.

Siis leidsin ma sellesama spordikoti nurgast ühe tillukese ümbriku, kust seest ma avastasin oma haigekassa kindlustuskaardi, mille ta mulle järgi saatis.

Ja kõige lõpuks leidsin ma sealt oma koera kunagise lemmikmänguasja eriliselt ärajäratud jäänuse - veerand kummist kanakoiba. Nii nunnu.

Siis täheldasin ma kõikide kokkukogunenud piletite järgi, et ma olen kolme kuuga käinud umbes 35 muuseumis või näitusel (päris hästi!) ja et ma olen soetanud üksjagu uusi riietusesemeid ja keskmiselt 15 uut raamatut. Täpsem kokkulugemine on asjade tegeliku hulga ja minu laiizkus kontiitez tõve tõttu ilmvõimatu. Raha raiskamine lõpetada! Aga ühtegi ostu ei kahetse nii või teisiti :D

Ja ma tõdesin, et ma olen vähemalt kuuel eri juhul üritanud taotleda õpilase kuukaarti või NAVIGO-passi ja sellekohase ankeedi ära täitnud. Ükski kord pole siiani teatavasti tulemusrikkalt lõppenud. Kõige lähemale jõudsin ma siis, kui mulle saadeti tagasi kiri, et maksku ma veel viissada eurot või midagi sinnakanti... Ähäää!

Mida kõike koristamise käigus avastada võib.

Vana rahulolu ise

Mmmm, jaa, elu on ilus. Isegi selline vihmane, sopane ja tuuline ilm, nagu täna oli, tundus haruldaselt mõnus ja kodune. Käisin ringi ja tundsin, et peaks nüüd lõõritama: "I'm singing in the rain".

Käisime täna siis Tatis endale igasugust koduks vajalikku kraami muretsemas - õigemini mina muretsesin endale padja ja sussid, Triin soetas sellele lisaks ka teki ja siis homme ostame pannid-potid ja nõud. Muidugi, kõigepealt on vaja muretseda tohutus koguses puhastusvahendeid, sest see tütarlaps, kes seal enne elas, polnud vist neli aastat koristanud. Kui ma korterit vaatamas käisin, tundus see olevat täielik seapesa, aga kui see tühi on, siis on see veel eriti räpane. Tõesti, isegi lambilüliteid oleks nagu kartulivõtujärgsete kätega näpitud. Täna me juba koristasime - igasuguste koha peal leidunud vahenditega, aga homme mõtlesime läheneda juba kummikinnaste, harja-kühvli, tolmuimeja, mopi ja kümne erineva puhastusmöksiga. Ja Loubna ise näiteks seletas, et nojah, et tal on need pliidiplaadid olnud juba 4a. Need olid kaetud sellise rokakihiga, et ilmselgelt pidas ta sellega silmas, et ta pole neid nelja aasta jooksul kordagi puhastanud, sest ju tema meelest vist asjad käivadki nii, et ostad, ei pese, viskad ära... Muretsed korteri, ootad, kuni on juba totaalsegamini, kolid minema. Ei, noh, satikaid ega närilisi ei tundunud vähemalt olevat, aga kultuurkiht on vägev. Aga kui me sellega homme hakkama saame, siis on PÄRIS ILUS :P Nunnu. Aa, ja Steff käskis Triinul ka kolida koos minuga välja (mina pidin teoorias enne kolima, et me vale välja ei tuleks), sest ta tahab jõuluvaheajale sõita Šveitsi, nii et me oleme järgmiseks nädalavahetuseks mõlemad uues kodus :P

Mm, ja meil on seal prügišaht. Nagu päriselt ka, selline kuhu Jack Nicholson selle krantsi viskas "Enam paremaks minna ei saa" filmis. Nii äge! Aga koliseb ropult, kui sinna midagi visata. Ma arvan, et selle kõrval elavatel inimestel on kogu aeg kõrvad lukus.

Siis - ma saingi selle uue ja huvitava tööotsa, mida ma mainisin. Ehk siis, endiselt tõlkimine, aga mitte enam raamatute kaupa, mis võtab pikemat etteplaneerimist ja rohkem aega ja on kokkuvõttes vähem tasuvam. Vot ja voilà. Esimese töö tegin ära ja tundus, et see läks väga hästi peale, sain armsa kiidukirja. Nii tore! Nüüd on teine desktopil ja õhtul vaatan seda ka kergelt. Vähemalt head huvitavad asjakohased tekstid on, ülimalt hariv.

Muidu... linn on sattunud ostuhullusesse, poed on jõuludeni ekstrakaua lahti ja kõikidel nädalavahetustel ka eriti kaua, et kõik saaks raha kulutada. Läksin täna poodi ja tahtsin ühe jõulukingituse ära osta lõpuks, aga saba oli umbes mingi nelikümmend inimest ja ma otsustasin, et tuleb minna esmaspäeval, kui suurem osa rahvamassist ehk hoopis tööl on ja ei poodle. LOODAME, eks! Jaa, ja meie linnake on rõhunud päevasele visuaalsusele, kõrvallinnake aga öisele - ehk siis, Gagny on täis igasuguseid jõuluteemalisi skulpturaalseid stseene hälli kiigutavast Maarjast ja korstnas kõlkuvast jõuluvanast, aga naaberlinn Montfermeil-Le Raincy on päevavalguses täiesti tavaline, aga öösel särab kümnesse kaarde, küll on tehtud elektriküünaldest säravaid linna vappe, ilusaid küünlaid, tähekesi, kirjutatud pühadesoove, kaetud puid ja maju ja joonistatud nendest pilte. Täiesti hämmastavalt ilus, iga õhtu mõtlen, et kurat, peaks fotoka kaasa võtma ja minema mingil õhtul maha pilti tegema sinna. Seevastu Gagny öine ilu on üsna tavapärane...

Aga neh, jõulud tulevad, kõht on täis, varsti saab päris uude koju ja nii tore on olla!

Läbi kui Läti raha

Miks küll Läti raha kohta nii öeldakse? Aga igatahes, täna käib see metafoor minu kohta. Kolehirmusjubeõudselt pikk ja väsitav päev oli. Noh, mõni ime ka kui kell kolm magama minna ja pool seitse tõusta ja siis pikemat aega koolis asjalikku nägu teha. Ei, ärge saage valesti aru, meil on ikka streik, aga on mõned õppejõud, kellega meil on omad diilid. Muidu rebisin ma näiteks täna (ise hirmunult ümberringi vahtides, et keegi mind fasistiks ei sõimaks ja streigivastasuse pärast läbi ei kolgiks) kooliseinalt mälestuseks plakati, mis kutsub üles kõiki noorkangelasteks hakkama - tõepoolest, nagu päris punakangelasteks juba. Idee selles, et kõik peaks vabatahtlikult ja kollektiivselt seda kooliaastat üldse boikoteerima, keegi ei tohiks see aasta lõpetada ja mitte keegi ei tohiks mitte ühtegi punkti saada. Vabatahtlikult. Sellistest ühte hoidvatest ja üldsuse nimel ohvreid toovatest intelligentidest saavad prantsuse noorsoo iidolid, heerosed ja võih-olla ka pühakud. Toolibarrikaadid kerkivad järjest kõrgemateks ja eile oli isegi raamatukogu kinni olnud. Aga rõõmustav on see, et kooli rektor lubas rahustavalt, et välisõpilased saavad oma punktid mingil moel ikka kätte, isegi kui streik jätkub. Kohalikel... noh, jah... Nendest saavad kangelased.

Igatahes oli meil siis täna kokkusaamine just nende kahe õppejõuga, kellega meil on omad diilid. Üks neist kannatab kroonilise kõrvalekaldumise ja ülerääkimise all, ta nimelt vajub alati peale paari Hiinat puudutavat lauset Kambodzha teemadele ja avastab tunni lõpus, et ta pole meile Hiinast midagi rääkinud, hakkab siis ikka jälle sinna suunas tüürima, aga unustab end taas ja avastab end kõvasti peale loengu lõppu jälle Kambodzha tänapäevasest kurvast olukorrast pajatamast. Hästi huvitav, aga ma üritan siin lihtsalt illustreerida, kuidas kaks loengut võivad terve päeva enda alla võtta. See oli siis üks. Noh, ja teine õppejõud tahab meile nii innukalt prantsuse ühiskonda tutvustada, et ta räägib ja seletab terve loengu aja, kuigi tal oli kavas meile ainult filmi näidata. Ja siis paneb ta peale filmi, mis kestab veel sama kaua. Ma istusin vist pisut enam kui neli tundi järjest ilma liigutamata paigal ja tutvusin aktiivselt Prantsusmaa 1968. aasta üliõpilasrahutustega... Megapõnev tegelikult, ma pean tunnistama, et see oli mulle siiani selliseks üsna halliks laiguks, mis väga vajas täitmist. AGA, te peate tunnistama, et kõlab ju pisut kurnavalt.

Ahjaa, ja kui sellest veel vähe on, siis hommikul kell seitse ei olnud mul muud paremat teha, kui kolme ja poole kilomeetri pikkust jalutuskäiku. Öeldakse ju, et kui pea ei jaga, jagavad jalad. Ma jätsin nimelt oma rahakoti koos nädalapiletiga koju teise kotti. Ja ega ma seda ju ometi ei märganud alles perrooni ees, kui rong oli just ette sõitnud ja mina väravast läbi ei pääsenud? :D Eks me siis Triinuga jalutasime siin hommikupimedas edasi tagasi... Tegime hommikuvõimlemist ja naersime paari üksikut koera jalutavat tädikest - ei, mitte tädikest, koeri naersime, need olid ka nii uimased ja unise olemisega, et käisid pulkas jalgadel ja nina norus, unistades ilmselgelt oma pehmes voodis tagasi olemisest... Ma arvan, et igaüks, kellel on kunagi koer olnud, usub, et nad oskavad mõelda ja nendel siin oli TÄPSELT selliste mõtete nägu peas :D

Hmm... Ma ei tea nüüd, tegelikult selle jutu põhjal... Huvitav, miks ma siis üldse nii väsinud olen? :D Ah, vahet pole, eks ma homme magan. [Ja siis helistab raudselt keegi kell kaheksa siinse aja järgi näiteks Hansapangast ja tahab teada, kas ma olen ikka kindel, et ma pensionikindlustust ei soovi... Või seisavad naabrilapsed keset hoovi ja röögivad nagu ratta peal, samas kui nende vanematel on otse mu voodipeatsi kohal seina taga raevukas tüli, mille käigus nad on ilmselgelt otsustanud ka meie asustatava maja kivi-kivi haaval maha lõhkuda... VÕI seisab minu ukse taga poolpaljas viieaastane punapäine jõnglane, kes piilub igavledes me uksepiludest sisse ja muudkui lõugab PAPAAAAA, PAPAAAAAA, PAPAAAAA... Ja siis karjatab toosama papaaaaaa talle ruuporihäälega vastu, et tasa, tüdrukud magavad. See viimane on, muide, kõige tõenäolisem variant...]

Olgu, aga ma arvan, et ma rohkem ei jäksagi teile siia midagi kirjutada. Head ööd.

Ah jaa, ja sööge virsikuid, need pidada hiinlaste meelest olema surematuse ja igavese elu sümboliks!

Ah jaa veel... Helistas mulle siis lõpuks too imelik dirigent, keda ma eile ka mainisin. Noh, et siis, kõne sisu lühidalt järgmine... Ta saadab mulle veel materjali, tehku ma see ka endale selgeks ja ilmugu järgmine nädal kohale. Et siis... Esimene noot, mille ma avasin, oli tervenisti 19 lehekülge pikk... Ma vist sattusin üle pea kuskile sisse...

Kurat! Transporditöölised algatavad kaheteistkümnendast detsembrist alates jälle liiklusstreiki. Persse.

Pagan, millegipärast võtsin ma vaevaks need meiliga mulle saadetud Mozarti ja de Victoria palad endale selgeks teha ning need kummitavad mind nüüd, aga see dirigent pole mulle tagasi helistanud ega teatanud, kus täna kooriproov peaks olema. Kui ta seda nüüd kohe poole tunni jooksul ei tee, ei jõua ma sinna enam niikuinii. Urr.

Neetud, neti kõige asjalikum online-sõnastik on omadega metsas olnud terve päeva ja nagu kiuste on mul seda hädasti tarvis.

Pähh, külmkapp on täiesti ebatsensuurselt tühi. Poodi peab minema ja vihma sajab.

Ei, aga tegelikult on mul päris hea tuju :D Linna La Defense'i jõuluturule ma ei jõudnudki, sest tegelesin jälle terve päeva igasuguste muude hädatarvilike asjadega, aga seegi oli päris tore. Sügise võlud - toas mõnusalt keras istumine, kohvitoop kõrval, kui väljas kollab ja möllab. Uhhuu. Küll ma homme lähen sinna ja tänna ja kolmandasse kohtagi. Sain jälle suure jupi tööd tehtud ja asjalik oldud, nii tore.

POSTSCRIPTUM: Valmistas esimese ideaealse kartulipudru, millel polnud ei liiga palju ega vähe mitte midagi ja puha! Nämm. Sattus poes hea siidri otsa. Nämm kaks. Ja vaatas väga šeffi filmi. Ja saatis ära tõlke. Ilus lõpp asjalikule päevale :P

Ja läks nii:

Aa, kolm päeva ei tundu olevat eriti pikk aeg, mis? Noh, uudis, sõbrakesed, esiteks läheb ta kohutavalt kiiresti ja teiseks juhtub selle ajaga päris palju põnevat - kohe juhmiks võtab.

Aga kõigepealt siis Lille - kohalejõudmisega ja Kerli üles leidmisega polnud muidugi mingit muret. Elagu rongisüsteem - kui on öeldud, et rong jõuab kohale 10.58, siis seda ta ka teeb. Sekundipealt. Nii mõnus. Ma hakkan Eestis olles sellest küll puudust tundma, ainus hea, kiire, täpne, odav liiklusvahend minu meelest. Tähendab, noh, muidugi võiks ta kõvasti odavam olla - vähemalt siinmaal - aga muu on lihtsalt veelgi kallim.

Lille ise - see on üks väga naljakas linn. Ei tekitanud üldse sellist muljet, nagu Prantsusmaal oleks. Selles mõttes, et Pariisis on sellised pikad bulvarid ühesuguste kõrgete hoonetega ja üleüldine hele kuma. Lille'is on enamasti 2-3-korruselised majad, punasest tellisest, väga veidralt jooksvad tänavad, mistõttu me isegi vahepeal hästi aru ei saanud, kuidas me kuhu jõudsime ning inimesed on ka teistmoodi - blondid ja tagasihoidlikud, mitte üldse päris prantslaste nägu. No muidugi, Brüssel on sealt poole tunni tee kaugusel, Pariis aga tervelt tunni - ju vist on loogiline, et see rohkem Madalmaade moodi välja nägi. Linna keskus oli täis hästi nunnusid maju, mis olid ka hästi madalad ja kohutavalt kirjud, varieerusid vahemikus ooker kuni punane, ning nad olid ära kaunistatud nagu piparkoogid - igasuguseid vidinaid ja arhitektuurilist dekoori oli peale riputatud, rääkimata veel jõuluehetest.

Sellest ma ka hästi ei saanud aru, et tegu on Prantsusmaa suuruselt neljanda metropoliga, aga tegelikult Lille ise on kole pisike. Või kas nüüd just kole pisike, aga Kerli, kes elab meil kesklinnast... 4 metroopeatust või midagi nii edasi, tema elab juba mitte järgmises linnas, vaid suisa ülejärgmises. Et kogu see kant koosneb arvututest hulkadest pisilinnadest, millel on veel flaamipärased nimed ka. Huvitav!

Aga mida me siis jõudsime ära teha - oi, me kõndisime jälle endal jalad ümmarguseks. Ja meie lemmikkohaks sai raudselt üks keskuse jõuluturg, sest sinna sattusime me iga päev kohe mitu korda. Noh, neil oli seal hea hõõgvein ja muidu oli ka tore, soetasin sealt paar kingikarpi kah päkapikkude kotti. Aga siis käisime me avastamas kohalikke kirikuid, käisime Vaubani ehitatud tsitadelli kaemas ja loomaaias - loomaaed on neil naljakas. Selles mõttes, et... Noh, tähendab, ega ta enne hästi välja paistnud, aga ühe sebra triibuline pepu jäi meile kogemata kõigepealt puude vahelt silma... Ja siis nägime, kuidas mingi loomaaiatöötaja auto sealt välja sõitis ja ilus erksinine ja uhke sabaga isane paabulind selle järel väravast välja tatsas. Emased jalutasid värava pealt tagasi, aga see segane kõndiski kohe piki kõnniteed edasi ja absoluutselt mitte kedagi ei morjendanud see. Üks onu tahtis teda tagasi ajada ja hakkas ta ümber keksima ja hüppama, aga siis ütles too välja sõitnud auto juht aknast, et ah, jäta ta sinnapaika, ja nii oligi. Meist jäigi ta sinna keset teed lastevankrite ja jooksjate vahele... Siis tolknesime veel ringi, tegime ühe vesipiibu (väga kaasaegses sikis kohvikus), vaatasime ära "Dracula" filmi, sest näib, et sealmail harrastavad kõik vampiiriteemat - neil koolis pidada olema mitmeid sellekohaseid loengutsükleid jne...Teisel päeval varusime hommikul Kerlile külmkapitäidet, käisime Roubaix' linnas, otsisime sealset kuulsat kunstimuuseumi Piscine'i, mis on tehtud vanasse linnaujulasse ning kus oli üleval üks suur Marc Chagalli näitus. See oli päris äge. Tähendab, muuseum, Chagall mulle nii rabavat muljet ei jätnud. Võib-olla sellepärast, et seal näitusel oli kohutavalt palju igasuguseid klassiekskursioone ja nende vahel oli päris keeruline liikuda. Käisime ilmaratta peal, mis oli keset Lille'i linna püsti pandud. Käisime veel mitu korda jõuluturul ja otsisime asjatult, kust süüa saaks. Jaa, see oli väga huvitav - võiks ju arvata, et prantslased, kuulsad gurmaanid, annavad kogu aeg väga hästi süüa, taha seda või poole öö aeg, pärastlõunast rääkimata. Noh, selgub, et enne seitset õhtul pole Lille'is võimalik MITTE MIDAGI hamba alla saada. Kõik kohad, isegi kiirtoidukad on kinni :D Me läksime kaks päeva järjest selle haneks, et otsisime asjatult kohta, kust midagi närida saaks. Tähendab, läksime kolmandal päevalgi... Aga esimesel õhtul vaatasime veel, et oh näe, et üks grillbaar on lahti, menüü ka olemas ja puha... Astume sisse, öeldakse, vabandage, me sulgeme. Siis tullakse ukse peale järgi ja hõigatakse meile tänaval järele, et aga mida te tahate. Meie vastu, et süüa tahaks, mille peale kordas onkel seda nagu papagoi järgi, ainult hästi üllatunult - nagu prantslased ei söökski üldse. Brr, ütleb, et ei, nemad panevad kinni. Olgu, mõtlesime, et uurime siis tema käest, KUST saab süüa, tema kehitab õlgu, hõikab sisse tagasi, et kas sõbrad teavad mingit kohta, kust süüa saab... Me kõrv püüdis kinni seest samasuguse uskumatust väljendava hüüatuse - SÜÜA??? Ja te võite ette kujutada, et me tundsime end päris imeloomadena. Noh, igal juhul, lõppeks leidsime me igal õhtul mingisuguse lahenduse - korra istusime poolteist tundi kebabi taga, siis jälle sõime ühte head marineeritud jõululiha jõuluturu putkast koos hõõgveiniga (päriselt selline õige hõõgvein, magus ja mõnus. Muidu Pariisis kohvikutes ka saab seda hingehinna eest tellida, aga nad teevad niisama kuiva veini kuumaks ja see pole üldse nii mõnus, hõõgvein peab magus olema :P) või siis leidsime lõpuks ühe kohviku, kus meid kõigepealt esimesele ja seejärel teisele korrusele saadeti, kus meile lõpuks anti õllekastmes veiseliha (nämm, täielik selle kandi traditsiooniline roog ja jubbbbbe hää). Veini sai ka kõvasti joodud selle kolme päevaga, kusjuures n-ö plaanitust rohkem - selles tähenduses, et istusime näiteks eile õhtul kohvikus ja lõime veinikarahvini taga mu rongi oodates aega surnuks, kui tuleb kelner ja ütleb, et kuskil kaugemas lauas on neli härrat, kes tahaks meile veini osta. Me kahtlesime, vaatasime ringi, alguses justkui keeldusime, aga kelner ei mõistnud miks ja käis peale ja lõpuks me siis mõtlesime, et ostku pealegi, kui nad nii tahavad. Mille peale tuli mingi kena vanamees meid tervitama, ütles, et tema on kohalik elektrik ja et tal on hea meel meile veini osta, nautigu me seda. Nautisimegi ja oligi kõik. Lõime klaase kokku, tema läks oma seltsimeeste juurde tagasi, ei ajanud keelt kõrva ega kobinud meie lauda ega midagi - ühesõnaga, oli lihtsalt ääretult tore. Aga muidu - kokku saime kõik südalinna tänavad vist läbi jalutatud, kõvasti sai lobisetud, kingitusi otsitud, mõnusalt aega veedetud... ja ühesõnaga, üks ülimalt tore kolm päeva oli.

Seda peab aga küll mainima, et EKA ühikas on nende omadega võrreldes täiesti arvestatavalt hea. Noh, selles mõttes, et siin on küll ühesed toad, aga tibatillukesed - ma leian, et lõbusam ja parem on elada mitmekesi suures toas (kus ei pea ka kogu aeg üksi konutama) ja teha ühisköögis süüa, mis eeldab nagu mingisugust suhtlemist; üksi elada tibatillukeses konkus, kuhu on ka kööginurgake ära mahutatud, on päris kurb, kuna mingisugust omavahelist suhtlemist niimoodi ei toimu. Ma läheksin vist päris ruttu hulluks nelja seina vahel niimoodi. Mööbel on muidugi märkimisväärselt parem ja korralikum, aga duširuumid tibatillukesed, nii et seal ei mahu ennast riietama sees... Aga vähemalt sai Kerli endal WIFI korda ja ei, üldjoontes polnud viga absoluutselt mitte midagi :D Takkajärge on lihtsalt huvitav juurelda, kuidas meil õnnestus kahekesti seda ühikatuba asustada :D

Ahjaa, aga igasugust huvitavat juhtus veel. Sain hulgim meile, kui koju jõudsin. Kõike ma nüüd ka teile ära ei räägi, aga kaks olulisemat fakti on sellised, et üks senitundmatu dirigent saatis mulle meiliga noote, Mozartit ja midagi veel, uuris, et kas ma võiksin nende oktetis laulda teist sopranit ja sel juhul tehku ma need partiid endale selgeks ja kobigu täna õhtul laulma. Proov kord nädalas ja jaanuaris kolm kontserti. Hmm, ma võib-olla teengi seda. Mul on ju veel esialgu klaver...

Siis sain ma uue tööotsa, mis kõlab väga paljutõotavalt ja -lubavalt - see tähendab, et see vastab kõigile minu vajalikele kriteeriumidele ja arusaamadele. Eks me näe, ma asungi nüüd kohe sellega tegelema ja katsun esimese ülesandega ühele poole saada. Mida kiiremini, seda parem.

Ahjaa, streigid koolis jätkuvad. IFU on endiselt vist töös ja esmasp-teisip saan sealgi käia, aga St. Denis's on õppejõududel KEELATUD loenguid teha, täna pidi mingi manifestatsioon või rongkäik ka olema. Ma ei mäleta, kas ma sellest juba rääkisin või ei, aga Prantsusmaal peab eksamiks ja punktide saamiseks olema toimunud vähemalt 8 nädala jagu tunde, aga antud hetkel on nii, et kui me kohe tundidega pihta ei hakka, siis me seda kaheksat täis ei saa. Mis tähendab, et keegi ei saa selle poolaasta eest punkte, mis muidugi keerab erilise s..a kokku neile välistudengitele, kes olid siin ainult pool aastat ja kes peavad ilma punktide või tulemusteta koju naastes stipi tagasi maksma - kuigi see polnud nende süü. Ilus, kas pole? Noh, eks me näe, me peaks esmaspäevast uuesti koolis olema, et nii ei juhtuks, aga vaatame, mis saab. Muuseas, skeptikutele, kes ütlevad, et niikuinii ei saa nõnda, et pooltes Prantsusmaa ülikoolides ei lähe semester kirja - 1995 olla säärane asi juba juhtunud, nii et me ei loos iin mingit pretsedenti.

Noh, minu seis igatahes päris nii katastroofiline pole, sest IFUs on loengud siiski suht korralikult toimunud ja sealt saan ma vähemalt nende ainete eest punktid kätte, St. Denis'st aga... ühe ainega ma usun, et ei tule probleeme, sest see on totaalselt streigimurdja õppejõud ja temal on seadusest ka kama, ju ta märgib dokumentidesse, et tegi loengud enne streike ära; teine - teine on juba kahtlasem, selle loengus on õpilased nii umpad, et eelmisel reedel küsis üks tibi tema käest otse, kas tal häbi pole loengut anda, kui streik on. Urr, mitte et see tsikk ise poleks loengusse tulnud, eksole. Ja kolmas - see konspektiuurija - ah, tema võib muidugi metsa minna oma totakustega ka, tema punktist mul poleks juba isegi kahju :D Intensiivkursused ja teine poolaasta ka veel ja ma peaks nii või teisiti omadega mäel olema. Muidu Lille'is on Kerli ülikool ainus veel, kus streigid jätkuvad, siin vist on meie oma ainus :D Aga ehk lõpetavad varsti needki, mul on täiesti siiber.

Check list

• Koristamine - tehtud
• Lõputööraamatuga tegelemine - 2 peatükki tehtud
• Veel ühed asjad - 8 tk tehtud
• Pesupesemine - tehtud
• Kerli pildiplaat - tehtud
• Lille'i linna vaatamisväärsustega eeltutvumine - pole tehtud
• Kirjavahetusele järele jõudmine - tehtud
• Statistikaülesanne ära vormistamine - tehtud
• Asjade pakkimine - pole tehtud

Ehk seitse üheksast, päris hästi siiski :)

IRW

Mul olid tänaseks päris suured plaanid. Noh, eile ülistatud ilus soe päikeseline kuldne ilm, pühapäev, mõned ajamist vajavad asjad jne. Triin ka läheb kohe varsti Inglismaale paariks päevaks, nii et ühesõnaga oli plaan päev kodust eemal veeta ja palju asju korda saata, et mitte üksi toas passida.

Haaa-haaaaaaa!

Kell on 12.08, väljas sajab vihma, tuul on läbilõikav, taevas on nii hall, et toas peab kaks tuld põlema, täiesti tormab ja aeg-ajalt veereb midagi mööda katust. Meie Triinuga istume jälle kumbki oma toas arvutite taga ja klõbistame sellele mühinale saadet. Ei, noh, ausalt ka, mul kell tirises üheksast, aga ma olen hommikuti kole hea ergu otsustusvõimega - tegin pool silma lahti, vaatasin aknast välja ja otsustasin hästi ruttu, et ma ei taha kuskile minna, magan edasi... Kui ma suudaks muudel aegadel ka nii kiiresti otsuseid vastu võtta... Oeh!

No mida iganes, aga ma jõudsin nii kaugele, et sellise ilmaga ei lähe ma kuskile, vähemalt mitte enne homset hommikut, kui on tarvis rongi peale minna ja Lille'i sõita. Tänase päevaga võin ma muudki peale hakata. Näiteks koristada, lõputööraamatut lugeda, veel ühed asjad ära teha, et ma saaks nendega homme ühele poole, pesu tuleb pesta, Kerlile piltidest plaat kopeerida, pisut Lille'i linna vaatamisväärsustega eeltutvuda, meilidele vastata, statistikaülesanne ilusasti vormistatuna ümber kirjutada (punane joon pealkirjale alla ja puha, ega see lühike töö pole) ja iseenesest võin ma ju alati pakkida kokku mõned asjad, mis sinna korterisse esimeses järjekorras ära viia, peaks mul tõepoolest veel igav hakkama. Nii et tegemist peaks jätkuma. [IRW. Aga päris aus olles, ma tahaks näha, MIS nimelt sellest nimekirjast õhtuks ka tehtud saab :D).

Einoh, aga mõnusat pühapäeva.