Veel kuklitest

Põgenev tainas, 2012. aasta kalender ja roosid. Mul on nüüd kodus alati roose. Nii juhtub, kui lillemüüjaga sõbraks saada.

Kirsimoosi ja vahukoorega olid kuklid kõige paremad. Kirsikompotist võetud kirsid olid liiga läilad.

***

Ma pole kunagi jalgade lohistamist sallinud, aga visuaalsel kujul ajab see vihastamapanev komme mind küll naerma.

Kevadine suurpuhastus

Ma ei jõudnudki reedel kohvikusse. Jaa, kalendrisse tuleb rist teha. Kuigi tegelikult tuleks muidugi kõigepealt 2013. aasta kalender osta, sest ma sain lõpuks eelmise kahe aasta kalendrid seina pealt maha võetud :). Aga nojah, millegipärast tekkis mul reede õhtul selline väsimus, et ma mõtlesin enne väljaminekut pool tundi pikutada. Läksingi voodisse. Kell pool kaheksa õhtul. Panin igaks juhuks kella ka tirisema. Võta ainult näpust! Kui see tund aega hiljem tirises, oli mul täpselt selline uni, nagu oleks tööpäeva hommik, mitte nädalavahetuse esimene õhtu :). Ma võitlesin endaga pikalt - kordusäratus jõudis poole tunni jooksul kümme korda piniseda. Lõpuks virutasin ma selle kinni ja otsustasin, et mõnikord tuleb keha ka kuulata. Isegi on pikk talv selja taga ja iga jummmmala aasta veebruaris on mul tõsine energiamõõn. Otsustasin seega käigu pealt, et kui on ikka väga vaja magada, siis on vaja magada. Muidu jää veel nüüd nii talve lõpus haigeks kah. Magasingi siis kella poole kaheksast õhtul üheksani hommikul. Oleks ilmselt inertsist edasi ka põõnanud, aga eelmisel nädalavahetusel üheksaks seatud äratus ajas une ära, raibe.

Nojah. Sellest johtuvalt oli mul laupäeval hästi palju aega, eks. Alustasin siis sellest, et sorteerisin ära kõik aasta algusest saadik kogunenud ajalehed. Lõikasin huvipakkuvad artiklid välja, viisin hunnikute viisi vanapaberit välja, tegin külmkapis ja köögikappides suurpuhastuse, pesin pesu, panin kõige talvisemad riided eest ära (jaa, ma tean, et tegelikult on väljas täpselt sama külm kui kuu aega tagasi, aga mul on mõttes juba kevad). Siis sain põrandad niimoodi üle võetud, et tolmuimeja ei löönudki korke läbi (selleks on vaja stepslist välja võtta vähemalt külmkapp, aga mõnikord ka raadio ja veekeetja), edasi pesin põrandad ära, viisin prügi välja, sorteerisin lauapealse paberipahna ära, riputasin paar uut kaarti seinale, tõin poest nõudepesuvahendit ja uued käsnad, koorisin granaatõunu, tegin piltidest kõvakettale tagavarakoopiaid, lugesin pisut institutsioonidevahelist stiilijuhendit ja jõudsin isegi linna jalutama. Tegelikult oli mul plaanis juuksurisse ka minna, aga selles hakkasin ma kahtlema. Ma vaatan veel paar korda peeglisse ja küsin järgmisel nädalal Fernande'i käest, kus tema juuksuris käib. Ma nimelt ei ole siinsete juuksurite käteosavuses väga kindel, aga temal on sonks alati väga ogens.

Vot. Laupäeva õhtul sain muu hulgas teada, et Luxis peavad koerad ka metsas rihma otsas olema. Selleks, et nad kuskil üldse lahti lasta, tuleb minna erametsa, seal võivad koerad metsaomaniku isiklikul loal ilma rihmata ringi lipata. Siis naersin end herneks, sest väga paljudel inglastel kukub merci välja halastuse palumisena ja eile anus üks isend õlut tellides tõeliselt mercyt. Veel nautisin magusat kättemaksu Lexile, kes teeb alati tavapärase kolme põsemusi asemel kaks, nii et ma olen mitu korda jäänud totralt kolmandat musi ootama, põsk õieli. No seekord oli mul ometi meeles valvas olla, nii et ma andsin talle hoopis ühe põsemusi ja tema jäi upakile teist ootama. Haa, paras.

Järgmine nädal tuleb ilmselt aktiivsemat sorti (nädalavahetus ka), sest teisipäeval on meil aastapäeva tähistamiseks Chimi Churris üksuse ühine lõunasöök, siis on veel vaja igasuguseid asju teha ja neljapäeval tuleb Triin külla, juhhuu. Pluss ülejärgmisel nädalal lähen kohe pärast tema äraminekut kaheks päevaks Brüsselisse. 6. märts on seal varahommikust saadik täielikult sisustatud, aga 5. märtsiks võiks midagi toredat välja mõelda. Soovitusi?

OK, praegu sai vaim otsa. Uurin parem, kas pingviinide paraadi väljaspool Eestit ka neti vahendusel näha saab. Suusatamist näiteks ei saa...
Pühi ka!
M.

Pariis (EL) nr XX/YYYY

Tegelikult oli mul kuni eelmise pühapäeva pärastlõunani Pariisis väga tore, kuigi see tundus takkajärgi natuke ebaõiglane. Ilm oli hästi kevadine, seltskond energiline ja inspireeriv ning Pariis on Pariis. Enivei, laupäevastest tegemistest ma juba kirjutasin, nüüd panen ainult pildid. Kui ma Michou fantastilise õhtu enda jaoks läbi mõtlen, siis kirjutan sellest ka. Seal oli väga muinasjutuline ja see oli täiesti ootamatu suaree. 

Mis pühapäeva puutub, siis ega ma pühapäeval tegelikult suurt midagi ei teinudki. Vot selline nädalavahetus oli.

Väga tühi. Ja väga naljakas valgus.

Pavlov rääkis alati, et see kett kuulub pikale blondile mehele, kellel oli must king jalas. Samas läks ta (Pierre Richard) mul kogu aeg segamini Pierre Cardiniga. Ja nüüd tuleb välja, et tegelt on Maxim's ikkagi Pierre Cardini oma. Igatahes on see päris kõige õigem Maxim's ka omaette juugendimuuseum, kuhu eelregistreerimisega mõnikord sisse pääseb. Järgnev kuulub kõik Cardini erakollektsiooni ja seda võib seal sellepärast näppida ja pildistada (ka välguga) ja imetleda.

Kleidi hind: 30 000 eurot. Vana, õige ajastu siid + käsitöö.

Sain teada, et prantsuse moe kohaselt pannakse kahvlid lauale "kummuli", sest meie jaoks alumisel küljel on tootja märgis või vapp vms. No ja moekas oli seda näidata.

Sarah Bernhardti komplekt. Puhtast hõbedast.

OriginaalPOSTER.

Legendaarne Mont Blanc. Oli hea küll. Koos kakao ja vahukoorega oli väga läila, mul oli pool päeva pärast süda paha, aga järgmisel päeval jalutasin ma sellest kohvikust uuesti mööda ja ostsin endale koju ühe kaasa. Pärast soolast praadi oli see imehea.

Oli "väike" saba.

Kultuursed jorsid

Ma tean, miks hunt Kriimsilm telest ära kadus. Ta läks Pariisi metroosse pappi teenima.

Tertre'i väljak on ilma kohvikuterrassideta nii imelik.

Näete La Defense'i, näete jah?

F oli nördinud, kuna teda ei lastud koerakesega surnuaiale. Tema käib alati La Goulue'le lilli viimas. No ma siis viisin nüüd tema eest. Ainult ühe poti, eks, mitte kogu seda kunstrooside kuhja.

Nublu

Meil oli 9 aastat ja kuu aega maailma kõige ilusam, kavalam, nutikam, paranoilisem, kadedam, piiksulembesem, kaisuarmastavam, memmekam, õhupallifännim ja kangekaelsem taks, kes oli nii kange, et otsustas loomaarstile tünga teha ja elada täpselt viis kuud, kuigi talle lubati ainult üks öö. Pühapäeva hommikust saadik on ta nüüd siiski kõigi oma piiksudega kuskil seitsme maa ja mere taga. 

Täiesti teine Pariis

Kui äge! Tulin eile pärast tööd Pariisi. Veetsin toreda lobisemisõhtu St. Denis's ja seejärel imevahva päeva linna peal. Praegu istun hotellis ja puhkan jalgu, poole tunni pärast on kavas välja minna ja õhtu kavatsen lõpetada Michou kabarees. Hästi naljakas on see, et ma avastasin eile rongis, et tegelikult ei ole mul Kristina telefoninumbritki, kuigi ise pidin rõõmsalt tema juurde ööbima minema. Ega's midagi. Ma otsustasin mitte muretseda ja mälu järgi kohale minna. Et küll kõik häati läheb. Noja läkski. Ta majas parajasti kolis keegi, nii et välisuks oli lahti ja ma sain koridori. Käisin kahel korrusel uksekellasid helistamas (sest ega ma korterinumbrit ka ei mäletanud) ning teisel katsel leidsingi õige korteri. Lõpp hea, kõik hea. Irw. Olen ikka udu muidu, ah?

Täna tegime aga hästi šikke asju. Ma panin meile alustuseks kinni tuuri Pierre Cardinile kuuluva restorani Maxim's kohal olevasse juugendimuuseumi. See on tõsiselt eksklusiivne - nagu restorangi. Saime teada, et õhtusöögi puhul tuleb restos arvestada umbes 200 euroga. Aga muuseum oli põnev, giid tore ja pildistada tohtis ka! Mõningaid asju tohtis isegi näppida. Sarah Bernardi hõbedast tualettkomplekti ja hõbedast röstsaiasoojendajat näiteks. Noh, ja õigupoolest kõike muud ka. See on tõsiselt haruldane, aga kuna neil käib seal bronni alusel nii vähe inimesi, saavad nad seda endale lubada. Suurtes muuseumides näpitakas eksponaadid ilmselt kohe täiesti ära. Ainult seda peaks ütlema, et neil oli kogus ebaproportsionaalselt palju lampe. Mina oleksin eelistanud pisut teistsugust rõhuasetust, aga nojah. Äge oli ikkagi.

Siis läksime Rivoli tänavale Angelina kohvikut otsima. François' sõnul on see üks erilisemaid kohvikuid Pariisis ja selle leivanumbriks olevat magustoit nimega Mont Blanc. Selle jutu peale oli mul vaja see ju ära proovida. Kohvik oli tõesti peen ja suur. Popp ka, ses meie seisime umbes 20 minutit õues sabas. Pärast oli järts juba ligi tunnine. No ikka korralik. Oeh, ja Mont Blanc oli hea küll. See oli pmst besee peale kuhjatud vahukoor, millele oli kastanikreemist koor ümber tehtud. Sigahea, ausalt, aga kuigi see oli kõigest muffinisuurune, oli see nii magus, et meil oli kõigil lõpuks süda paha. Me ju jõime selle kõrvale ka kuuma šokolaadi, mis oli samuti kohviki spetsialiteet. Oi, milline suhkrulaks see ikka oli. Uhh. Ma nüüd ei söö jaanipäevani midagi magusat!

Ok, pärast oli ilmselgelt midagi soolast vaja, nii et me võtsime suuna St. Micheli bulvari poole - läksime kebabijahile. Skännisime tee peal bukiniste, imetlesime koeri ja otsisime Pont des Artsil armunute tabade seast 'tuttavaid'. Nii tore oli. Kusjuures ilm oli ka esimeat korda päris kevadine, päike muudkui paistis ja ma käisin pool päeva lahtiste hólmadega. Täiesti fantast, mul käisid kahed tuttavad kahe möödunud nädala jooksul Pariisis ja nemad said vihma, külma tuult ja hallust.

Enivei, seekord valitud söögikoht polnud midagi erilist, nii et ma ei viitsi oma puutetundliku klaviatuuri peal neid muljeid praegu väga tippida. Aga jah. No ja nüüd olen hotellis, löön ennast üles ja lähen šikile päevale šikki lõppu otsima. Olgu siis täna François' soovitatud elamuste päev. Homme otsin enda Pariisi üles. Lähen piibutama ja Wiiraltile lilli viima, paari poodi, Montmartre'i surnuaiale (see on pmst mul kohe siin ukse all), kindlasti võtan hiinakast koju asju kaasa jne jne jne. Ma tean, et midagi oli veel plaanis, aga praegu ei tule meelde...

Voilà. Aga ma nüüd lähen riietuma. Mul pole küll päris õhtukleiti, aga loodetavasti lastakse mind kabareesse ikka sisse. Vägade põnev...

Sau!
M.

Kuklitest ja muust

Okei, lubasin teada anda, mis kuklitest sai. Head tulid! Natuke häiris see, et nad jäid pealt veidi kõvad, aga seest olid see-eest pehmed, väga kohevad ja kardemonised. Rätiku all tõmbasid nad pealt ka pisut pehmemaks. Ja kuna ma tegin nad üsna väikesed, siis ei jäänud nad kirsimoosi ja vahukoore mäe all isegi mitte kuivaks. Poekuklite juures häirib mind mõnikord see, et kukkel on nii suur ja koort on ainult peal, aga see saab ju kõige esimesena otsa ja siis tuleb lihtsalt kuiva saia närida. Minu kuklitega seda probleemi ei tekkinud. Aga jah, ainus, millega ma mööda panin, oli kogus. See pärm möllas ikka nii pööraselt, et ühel hetkel avastasin ma rõõmuga, et taigen on üle kausiääre plagama pannud. Veeretasin siis kahe plaaditäie jagu kukleid valmis, jätsin ülejäänud taignaKILLUKESE kaussi oma korda ootama, aga kui ma seda uuesti vaatama sattusin, oli kauss jälle täis. Lühidalt: mõtlesin 10 kuklit teha, aga lõpuks sain 40, sest see tainas muudkui kerkis ja kerkis ja jäigi kerkima. 15 kuklit viisin reedel kohvikusse ja ma ise ei taha enam vahukoort nähagi :). Oh jah :). Olgu veel öeldud, et kohvikus said neid proovida nii mõned kuldkliendid kui ka Rose, F&P ja hiljem nende kodumajapidajanna (otse loomulikult on härrastel kodus portugallasest majapidajanna, kes koristab, kokkab ja sorteerib posti, et mösjööde ainus "töö" oleks koertega jalutamine). Fernande vist unustati ära, aga ma ei tea ka. Igatahes, kõik naisterahvad olid kuklitest eranditult vaimustuses, Patrick olevat söönud kaks kuklit ja olnud rahul, aga Dior Homme ise piirdus poolega, sest tema pole magusainimene. Nojah, see oli ka teada. Aga vähemalt on nad nüüd asja olemusega kursis.

Mis veel? Ostsin uued kevadsaapad. Nägin neid neljapäeva õhtul saunast koju tulles poeaknal. Need olid nii täpselt minu stiili, et ma läksin kohe esimesel võimalusel tagasi, proovisin neid jalga (minu suurust oli ja puha!) ja ostsin siis pikemalt mõtlemata ära :P. Olen sigarahul! Tuleks nüüd juba see va kevad, et saaks need ka õues jalga panna!

Olen väga üllatunud, et reedel lepitigi päriselt kokku mitmeaastases finantsraamistikus. Mina olin küll üsna veendunud, et see jääb sügisesse. Noh, mulle tundus, et kõik olid, nii et üllatus oli korralik :)! Reede öösel kohvikust koju tulles ja uudiseid lugedes ei uskunud ma kohe tükk aega oma silmi. Kui olin artikli mitu korda läbi lugenud, hakkasin silmi uskuma, aga kahtlesin seejärel Postimees.ee ajakirjaniku suutlikkuses asjadest õigesti aru saada. Kontrollisin igaks juhuks CNNist ka üle ja lugesin siis hommikul veel uuesti uudiseid :). Jutt paistab jummala õige olema. Päris muljetavaldav. Nüüd varsti peaks siis alles töövood ka vallanduma! Taevas teab, kui palju asju kõik selle taga ootamas oli...

Järgmisel nädalavahetusel lähen Pariisi. Reedel, kohe pärast tööd. Äge :P. Peaks hakkama täpsemaid plaane tegema! Kristina, ma kirjutan sulle kohe varsti :). Kusjuures meil oli Francois'ga millalgi minu Pariisi minekust juttu ja sellega seoses sattusime me rääkima oma lemmikkohtadest Pariisis. Lõpptulemuseks oli inspiratsioon. Tema tahtis muidu koertega Brüsselisse minna, aga nüüd ma ajasin talle sellise Pariisi isu peale, et ta otsustas hoopis selleks nädalavahetuseks sinna sõita. Ühe koerakesega. IRW. Tema nädalavahetus on P-T, eks, nii et ta umbes praegu ilmselt kihutab sinnapoole. Alguses tahtis ta minuga pühapäeval kuskil seal ka kokku saada, aga kui ma reedel kohvikusse ilmusin, tuli välja, et olime kogu aeg rääkinud eri nädalavahetustest. Tüng! Nojah, aga me vahetasime pikalt "parimaid tavasid" ja aadresse ja ma nüüd ootan huviga, mida ta seal Pariisis kokku keerab. Tema ekstsentrilisus, spontaansus, karisma ja otsaette kirjutatud sõna friqué tagavad talle alati sellised fantastilised juhtumised, et nendest võiks lausa komöödiafilmi teha. Või kaks. Järgmine kord saab igatahes lõbus muljetamine olema!

Aga hästi. Tegelen piltidega. Seniks adjöö!
M.

Kokkamispäev

LÕPUKS on mul olemas seened, vein, koor, sibulad, kanafilee, või  ja kõik muu, mida selle konkreetse retsepti jaoks vaja läheb. Õhtul teen endale nämma roa!

LÕPUKS on mul olemas ka kõik, mida vastlakuklite jaoks vaja läheb. See ei olnud üldse lihtne, sest millegipärast ei teatud kesklinna toidupoodides üldse, mis imeasi on näiteks kardemon. Küpsetamiseks vajalike koostisainete juures seda polnud ja vähemalt 6 müüjat polnud sellest kunagi kuulnud... Lõpuks andsin ma neile vihje, et seda on ka hõõgveinide jaoks tehtavates maitseainesegudes. See ka ei aidanud, sest hõõgveinihooaeg on otsas. Brr, lõpuks leidsin Alima vürtsiriiulist täiesti juhuslikult ühe (ainsa) pakikese... See rahustas mind pisut, sest vähemalt on nüüd selge, et ma olin ikka täiesti õiget nime/sõna kasutanud ja et selline asi ON olemas. Mingil hetkel hakkasin ma nimelt juba oma terves mõistuses kahtlema, sest kuidas saab olla, et 6 naissoost müüjat ei ole kunagi kuulnud, mis on kardemon??? Oh seda risti ja viletsust. Aga enivei. Taigen kerkib parajasti. Olen ärevil ja põnevil, sest ma pole ise varem pärmitaigna hingeeluga kokku puutunud, aga kuulu järgi on see hirmus isikupärane asi ja ei taha üldse hästi välja tulla. Tahaks häid kukleid, sest ma tahaks neid ühtlasi õhtul paar tükki kohvikusse viia. F&F rääkisid, et siinkandis tehakse vastlapäeval pannkooke ja esimest pannkooki tehes tuleb vasakusse kätte võtta rahatäht, paremaga aga kook panni pealt õhku visata. Kui kook sobival viisil (st õige pool all) pannile tagasi maandub, tähendab see jõukat aastat. Meie mõistes tulevad neil siis pikad linad. Novat. Ja see pannkook tuleb siis kuskile kappi panna. Kuhu see unustataksegi. Isegi (suhteliselt) pedant F teatas, et neil on see suveni kappi ununenud. IRW. Ühesõnaga, aga kuna meil oli vastlatest juttu, on nüüd aeg neile hõrgud vastlakuklid ette sööta. Mis tähendab, et nad lihtsalt peavad head välja tulema, sest suurima tõenäosusega söön mina ise ära kokku kolm kuklit ning siis on magusaisu jaanipäevani läinud ja süda läigib. Mis tähendab, et KEEGI peab ülejäänud laari nahka panema :).

Eks ma annan teada, kuidas välja tuli!

Lähen nüüd piiluma, mis rätiku all toimub :P.

M. 

Hihhii

Pühapäeval sai nalja. Käisime ühe töökaaslasega Mondorfis operetti vaatamas. Väga tore oli, mulle väga meeldis. Kavas oli "Mustlasparun". Strauss on alati tore ja ma polnud Mondorfis ka käinud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nalja sai hoopis pärast etenduse lõppu. Nimelt viskas seesinane töökaaslane mu õhtul autoga Remichisse, et ma sealt bussi peale läheksin. Pühapäeva õhtuti ei ole bussiliiklus siin just eriti tihe ja Mondorfis oleks mul tulnud lihtsalt pool tundi oodata. Nojah, hüppasin siis Remichis valgusfoori taga autost välja ja lippasin bussijaama poole. Kuni märkasin, et seal, kus muidu asub bussipeatus ja tee, loksuvad lained. Ofkoors oli Mosel vahepeal üle kallaste tõusnud ja bussiliiklus metsas. Aga see, mu sõbrad, kuidas pühapäeva õhtul pimedas linna tagasi saada, kui niigi harvad bussid ei saa üleujutuste pärast üldse liikuda, võttis mu päris tõsiselt kukalt kratsima. Õnneks oli vahepeal edasi sõitnud kolleeg Remichi silla pealt seda laiavat Moselit näinud, nii et ta keeras teisel pool jõge kõpsti ringi ja tuli korjas mu uuesti peale. Tema teadis ka seda, kus asub Remichi tähtsuselt teine bussipeatus, nii et ta viis mu siis sinna ja jäi igaks juhuks ootama, et veenduda, kas mõni buss päriselt ka tuleb ja kas ma sellega ikka linna poole saan. Tuli. Sain. Jõudsin koju. Põnev oli! Avamäng kummitab siiani.

Esmaspäeval sai tööl nalja! Mingi suuremat sorti bläki tõttu ei saanud 90% inimestest ennast hommikul arvutisse sisse logida - said ainult need, kes tegid seda umbes täpselt hiljemalt kell 8.30. Tänu sellele keerutas suurem osa rahvast lõunani pöidlaid. Istunginädalal. IRW. Tõsine nali ikka. Mina olin õnneks nende 10% seas, kellel ajastusega vedas. Mina tegin arvuti rahumeeli lahti ja vihtusin terve hommikupooliku ennastunustavalt tööd teha. Päriselt, mul oli veidi kiire, nii et ma ei pööranud üldse sellele tähelepanu, mis koridoris toimub. Mul ei olnud tükk aega õrna aimugi, et ülejäänud koristavad kabinettides sahtleid ja vahivad lakke. Lõpuks tulid need teised küsima, et millega ka mina oma aega sisustan, et äkki läheks kohvile... Hih. Kusjuures üks näide oli eriti tore - inimene tegi hommikul arvuti lahti, logis sisse ja kõik oli OK, aga kuna arvuti nõudis, et ta oma parooli ära vahetaks, siis otsustas ta seda teha. Ja otse loomulikult ei saanud ta ennast uue parooliga enam sisse logida. Täiesti fantast lugu ikka! Mu meelest on üsna usukumatu, et sellises asutuses võib selliseid asju juhtuda. Ja veel kõige kiiremal nädalal :). Hih! Selle inimese nahas ei tahaks küll olla, kes selle käki kokku keeras...

Teisipäeval sai jälle õues nalja. Luxi ilmaga võrreldavat ilma ei ole ikka mitte kuskil. Hommikul oli siin tükk aega kottpime, sest lihtsalt nii tintmustad vihmapilved rippusid linna kohal. Paar korralikku padukat tuli ka. Siis puhus megatuul pilved laiali ja lõuna ajal kõik aina säras ja sillerdas päikese käes. Taevas oli ka helesinine - oleks nagu lõunamaale sattunud. See tunne oli siiski klaasi taga. Õues oli terve päeva väga hirmus tuul. Ma tegin hommikul kogemata valel hetkel vihmavarju lahti ja tundsin ennast täieliku Mary Poppinsina. See võttis tuule niimoodi alla, et puhus mu sõna otseses mõttes 15m edasi. Ime, et vari ise terveks jäi! Nojah, aga siis pärastlõunal läks kõik kohutavalt uduseks ja piimjaks. Ja kui ma mingil õhtusel hetkel pilgu tõstsin, oli juba paks lumi maas. See oli selline lörtsine ja vesine ja vastik, aga seda oli tõepoolest Luxi kohta palju. Ja see tekitas linnas ka korraliku paanika. Need, kes ei taibanud õigel ajal põgeneda, sõitsid koju tund-poolteist. Kui üldse mõni buss tuli. Või peatus. Kuulu järgi sõitis enamik neist lihtsalt tuimalt peatustest mööda, sest nad olid liiga täis. Heh. Täna hommikul läks mõnel töökaaslasel tööletuleku peale ka poolteist tundi. Palju õnne! Mina, õnneseen, tulin eile jala üle silla ja olin taas väga rahul, et nii heas kohas elan.

Homsest peaks igal pool nalja saama, sest karneval hakkab. Ma pole täpselt aru saanud, milles see seisneb või mida selle puhul tegema peaks, aga töökaaslaste jutu järgi seondub see peamiselt tüütute purjus noortega. Möödunud nädalavahetusel kuulsin kohvikus, et neljapäeval on Hesperange'is mingisugune üritus ja pühapäeval pidi Diekirchis suur trall olema. Luxi linnas ei pidavat muidu suurt miskit toimuma, aga Saksamaa pidavat seevastu lõputult põnevaid võimalusi pakkuma. Hmm, peaks midagi välja vaatama ja kultuurne olema? Kuigi ma ei ole päris kindel, kui väga need purjus noored mind tõmbavad... Muidu tekkis mul uitmõte, et prooviks õige sel nädalavahetusel vastlakukleid teha. Tööl täna mitmed rääkisid, et nad tahaks pühapäeval proovida. Peaks äkki šnitti võtma. See ei tohiks ju väga keeruline olla?

Mhmh. Rohkem vist pole praegu uudist. Hart of Dixie hakkab läbi saama, ainult mõni osa ongi veel vaadata. Pagan, jälle tuleb midagi muud leida. Oskate ehk midagi soovitada?

Aitab nüüd tänaseks. Lähen magama. Mul on neil päeval jälle uinumisega raskusi. Tuleb varakult proovima hakata, siis jään ehk keskööks magama... :)

Ööd!
M.

Värskemapoolseid uudiseid

Oli üks naljakas nädal. Justkui midagi väga erilist ei juhtunud, aga samas olin ma eile nädalast päris väsinud. Parimalegi tahtmisele vaatamata ei õnnestunud mul ühelgi päeval enne keskööd magama jääda, nii et mõni ime ka, eks. Kusjuures ma püüdsin iga päev vara magama minna, ausõna! Mõnikord läksin juba kell pool kümme voodisse :). Aga ikka läks miski nihu. Küll ei tulnud uni, küll osutus magamaminekueelne sari nii põnevaks, et pidin veel ühe osa ära vaatama. Nii ta läks. Vaatan praegu muidu Hart of Dixiet. Päris tore on :P.

No OK, selle nädala erilistest asjadest nii palju, et kolmapäeval käisin suures kontserdimajas mustlasviiuldajaid vaatamas. Mulle väga meeldis nende reps, neil olid seal ainult pärlid reas. Aga kui sul on ikka ca 80 muusikut korraga laval ja DIRIGENTI ei ole, siis on tulemus veidi pentsik. St neil oli iga pala puhul solist, kes keeras ülejäänud mängijatele selja ja tegeles ise ka eelkõige mängimisega. Ülejäänud vaatasid ise, kuidas ja mis tempos saagida. Enamasti oli kõik muidugi OK, nad on ju kaua kokku mänginud, aga paaril korral tuli seltskonnal ette väga põnevaid rütmiloksusid ja vahepeal kostis minuni ainult üks suur müha. Ma pean nentima, et see häiris mind natuke. Noh, nad mängisid siiski muu hulgas Liszti, Tšaikovskit, Straussi ja Brahmsi, st asju, mis tavaliselt ei kõla nii... kaootilisena. Pause nad ka näiteks praktiliselt ei tunnistanud, sest kui viimased mõtlesid oma pausi alustama hakata, tuli keegi early bird raudselt juba sisse. IRW. Samas kuna kava oli tõeliselt äge, siis olen ma kontserdiga ikkagi rahul :). Ja saal oli ilus. Väiksem, kui arvasin, aga ilus.

Eile käisime pärast pikka reedet töökaaslastega Sandweileris hiinakas söömas ja õhtul tähistasime kohvikus Eliane'i sünnipäeva. Eliane on siis DH parim sõber, kes tuleb viimasel ajal sageli mulle seltsi, õpetab kohalikku keelt ja tutvustab rahvast. Üksiti töötab ta kuskil psühhiaatriahaiglas, teab kõiki laule ja tegi eilseks väga hea baumkucheni. Mul on üks tükk hommikusöögiks ka :P. Nämm. Samas olin ma eilseks ikka tõsiselt väsinud, nii et kui koogi- ja šampanjahetked välja arvata, möödus õhtu kuidagi uimaselt. Ma unustasin ennast vist pikaks ajaks joonistama, sest mulle tundus, et Fernande mängis ainult tunni, mitte kolm. Ja selline asi, et ma istun üle kahe tunni ühe klaasi šampanja taga, on ka puhta ennekuulmatu. IRW. Iroonilisel kombel olin ma nii väsinud, et ei viitsinud hakata jala ära tulema. Lükkasin äratulekut muudkui edasi, kuni pidu otsa sai ja sünnipäevalaps mu autoga koju viskas :).

Mh. Kusjuures kõige naljakam on see, et ma muudkui patran, et olin väsinud ja bla-bla-blaa. Magama sain ka alles pool neli läbi. Misjärel juhtus täiesti erakordne lugu. Mul läks uni täna kell 10 ise ära. Saate aru, MINUL, kellel ei lähe uni KUNAGI ise ära. Mul on tunne, et ma vist olen tõsiselt haige :).

Aga ongi hea. Jõuan tänast ilusat ilma kuidagi ära kasutada. Muide, homme lähen ühe töökaaslasega Mondorfi, kavas on "Mustlasparun". Väga mustlaslik nädal on välja kukkunud. Enivei, see tähendab, et ma peaksin endale täna süžee peenemalt meelde tuletama, sest etendus on saksa keeles :). 

Veebruar on käes!
M.