Spiennes'ist ja muust kevadest

Sel aastal oli esimesel mail Brüsselis 29 kraadi sooja. Täitsa hullumaja! Muidu oleks vbla toregi, aga ma elan ju katusekorteris. Kui väljas on üle 25 kraadi, siis muutub minul kodus ikkagi täitsa saunaks. Ja õhtul ei jahtu see selliste ilmadega enam kuidagi maha ka. Mu juures saab suve haripunktis olla ainult siis, kui kõik aknad-uksed on pärani, et jahedam tuul pidevalt läbi tõmbab. Sest muidu hõõgub katusest ikka tuppa öö läbi sooja. Aga samas ei söanda ma ka niimoodi magama minna, et kõik aknad ja uksed jäävad lahti, sest ma ei taha tegeleda ka kogemata korterisse lennanud lindude ja muu eluga, sh sääskedega. Ühtlasi kui peaks natuke sadama, siis sajab see kõik katuseakendest ja uksest sisse, mis rikub ära parketi, mis ei ole üürikorteris ka kuidagi variant. Et jah. Muidu mulle meeldib soe ilm küll, aga kui saaks kuidagi nii, et ma käin seda otsimas mujal ja Brüssel jääks siiski tavalisemapoolse Brüsseli ilma juurde?

Sellise normaalse kevadilma juurde, mis on olnud sel aastal ikka erakordselt kena. Kuiv, päikeseline, juba varakult mõnusalt soe. Sel aastal ajastati ilusad ilmad täpselt ka nädalavahetustele. Juba veebruarist saadik läks nii, et nädala sees oli külm ja tuuline, aga reedest alates tuli päike välja ja kuni esmaspäevani oli 22 kraadi. Sel aastal on mul rõdul ka eriti suur potipõld. Ikka kena veerandi jagu suurem kui eelmisel aastal, ma ütleks. Mul laiutab siin 3 kurki, 3 suvikõrvitsat, vist vähemalt 7 tomatit, 2 tšillit, 1 melon, 1 maasikafüüsal, 1 tomatillo, 1 pott lemmikkartulit, mustikapõõsas ja noh, lilled ka. Lavendlid, kanarbikud, peiulilled, saialilled, lillherned, pelargoonid, lambakõrvad... Kõik on omadega juba nii-nii kaugel. Kurgid-tomatid õitsevad, suvikõrvits kasvatab juba junne. Suunan muudkui kõiki taimi tugede najal kõrgusesse kasvama, aga sellegipoolest ei mahu ise enam hästi rõdule ära. Pesuresti ei julge enam sinna tõstagi, et mitte kogemata midagi ära murda. Aga nii tore on ka! Ma arvan, et saan juba nädala pärast ühe oma suvikõrvitsa pannile lüüa, kurki saan ka raudselt juba maikuus. Esimesi tomateid võiks hakata noppima millalgi juunis, loodan. Muidugi järgmisel nädalal läheb jälle jahedaks. Öösel hakkab olema nii 5-6 kraadi ainult. Ei tea, kuhu ma vahepeal jõudsalt rammu kogunud taimevõsa küll toas ööbima mahutan?

Muidu on kevad ka selle poolest eriti kena olnud, et mul on sel aastal käinud päris palju külalisi ja nii palju lusti ja seltsi on olnud. Helle käis ja Marek on mitu korda käinud, emps astus läbi, kui oma grupiga siit läbi sõitis, ja sel nädalal on mu juures külas Siberi kassileedi Sipsik. Sipsik oli alustuseks pisut umbusklik, aga nüüdseks oleme me päris suureks sõbraks saanud. Juba teisel päeval söandas ta mulle ikkagi diivanil kaissu tulla, kolmandaks päevaks kolis ta öösel juba tasahilju mu padja najale magama ja pärast seda ei jõua ta enam hommikuti kuidagi ära oodata, millal ma üles ärkan. Ei jõua ära oodata, millal inimene üles ärkab ja hakkab kõrvatagust katsuma ja pealage potsutama. Ja muidugi konservi andma. 

Ma tahaksin endale väga ise ka elukat. Koera või kassi. Aga no minu elu- ja reisitempo juures ei ole see siiski võimalik. Isegi mu koristaja teeb juba nädalaid minestamise nägu, kui ma talle räägin, et ma järgmisel nädalal JÄLLE reisin, et kastku ta palun siis ikka vahepeal jälle ka lilli. Et jah. Endale lemmiku võtmine oleks ikka üle mõistuse keeruline. Sellepärast olen väga rõõmus, kui keegi teine vahelduseks oma karviku mulle hoida toob. Lisaks sellele, et elus hingeke on ikkagi elus hingeke, on mul siis ka endal ettekääne vahelduse mõttes natuke rahulikult kodus olla. Sest mul on õnnestunud oma aeg eelmisest sügisest saadik nii ära planeerida, et mul on sellisest lihtsalt kodus olemisest on natuke puudus ka. Vahepeal oli mul siin graafik tõeliselt ambitsioonika USA turisti oma - neli riiki kahe päevaga. Hommikusöök Hollandis, õhtusöök Belgias järgmine lõuna Portugalis ja õhtusöök Hispaanias. Kõik suurepärane, ise ma ju tahtsin ja tegin ja tore on niimoodi ju ka :). Aga samas ma siiski juba jupp aega tunnen, et pean nüüd vahelduseks plaanima natuke lihtsalt kodus olemise aega ka. Kas või hästi natukene :). Oma raamatute ja diivani ja kohvriväliste rõivastega, Brüsseli linna ja eluoluga, rahuliku hommikukohvi, potipõllunduse ja linnavaatega. Reisipiltide, kokkamise ja telekavaatamisega. Kõigega, mis mulle ju ka meeldib, aga mille jaoks ma pole viimasel ajal üldse aega planeerinud. Ja nüüd ma tänu Sipsikule kohe väga naudin võimalust selitada diivanil, kirjutada blogi ja näppida Salvadori pilte. Taustaks panin kohe hommikul mängima Plekktrummi uue hooaja, Sipsik tukub vahelduva eduga lähemal ja kaugemal ja midagi rohkemat ei peagi tegema. 

Muidu ma olen tõesti sel kevadel hästi palju ringi trööbanud. Õigem oleks lausa öelda, et eelmisest sügisest saadik, sest kuidagi on mul see kodus olemine eelmisest septembrist saadik olnud pmst nagu üks pikk periood hakitud ja ebaühtlast olemist. Isegi siin Brüsselis olles. Ikka jooksen-sõidan kohe pärast töökohustusi sinna või tänna ära, vaatama seda või teist, kuskile väljamaale või mõnele üritusele või midagi tegema, et saaks midagi veel teha. Sel kevadel olen näiteks lõputult veetnud päevi autodega aianduspoodide vahet sõites, sest ikka on puudu mingit mulda (köögiviljamulla tõin ära, aga siis jäi puudu kaktusemullast, seejärel orhideemullast, seejärel asaleamullast) või õiges suuruses potte (kõik oli justkui olemas, kuni selgus, et toakask tahab suuremasse potti ja Eestist spetsiaalselt toodud kahe mugula lemmikkartuli jaoks ei ole enam ühtegi konteinerit, ja kui ma olin selle ära toonud, selgus, et nende jaoks ei ole enam ka tavalist mulda jne). Kontserdile ei kõlba ka minna ainult Brüsselisse, vaid on tarvis võtta auto ja sõita Monsi Sukišvilit vaatama, et sealt siis keset ööd tagasi sõita. Jne. Eks see selgitab ka haigutavat vaikust mu blogis.

Muidu mul käis sel kevadel üks külaline, kes ei olnud üldse enne Brüsselis käinud. See oli hästi tore, minu sõprade seas on Brüsseli mittetundjaid päris harvaks jäänud. Aga esmakordsele külalisele on päris tore mingit kohta näidata. Siis saab ise ka juba harjumuspäraseks saanut justkui uue pilguga vaadata. Käisime temaga vanalinnas, sõitsime Hallerbosi, ehkki sinikellukaid ei näinud, nädalake vara oli. Vaatasime siis hoopis tohutuid valgeid ülasevaipu, kuulasime linnulaulu ja käisime aianduspoode mööda. Käisime raudteemuuseumis, kus ma ei olnudki veel käinud, ja Jeu de Balle'i täikal. Käisime lauamänguõhtul, lonkisime linnajagudes, kus minagi ei olnud varem käinud, sattusime vanalinnas mingis lagunevas kloostris täiesti huupi kaasalaulmise õhtule ja, ühesõnaga, lasime Brüsselil end üllatada-näidata.

 

Kõige huvitavamad selle kevade avastused Belgias on olnud aga Gaasbeeki loss, mis osutus ootamatult suurejooneliseks, eelkõige sisustuse ja ajaloo poolest, ja Spiennes’is asuvad kiviaegsed ränikivikaevandused. Sinna Spiennes'i olen ma tahtnud juba ammu minna, aga pole juhust olnud. See on väga väike arheoloogiline ala ja sinna saab minna ainult giidiga, väikestes gruppides. Talvehooajal sinna kunagi ei saa ja muul ajal on grupid juba ammu ette ära broneeritud, nii et. Noh, sinna ei ole olnud kõige lihtsam löögile pääseda. Aga sel aastal passisime peale ja kuna nad alles avasid oma hooaja, ei olnud veel tung nii suur. Saime end kirja pandud ja ära käidud. 

See oli ikka päris äge. Natuke hirmus ka. Aga et mis seal siis on? Noh, kiviaja inimesed kaevasid Belgias Monsi kandis ränikivi saamiseks maa alla püstšahte, umbes nii 10-15m sügavusi. Kaevasid šahti ja sinna alla väikese koopa, kust nad ränikivi välja vedasid ja tööriistadeks lihvisid. Ja selliseid šahte sai seal Spienne'is üksteise kõrvale oma 10 000! Need on nii lähestikku, et nende põhja uuristatud väikesed koopad on kohati omavahel lõpuks ühendatud ja seega on seal maa all kriidikivipinnases väike omamoodi koobastik. Mõõtudelt muidugi hästi pisike, üks suurt kasvu lombakas onu tagus end kogu aeg vastu lage ära, mis talle siis seal kaela pudises ja murenes, nii et ma hakkasin juba kartma, et kogu see lagi variseb talle - ja meile kõigile - kaela, kriidikivi on ju nii mure :). Aga no, ei olnud siiski hullu. Need laed olid seal hoolikalt toestatud ka. Ja väga eriline oli see kõik ikka. 

Sinna alla tuleb minna mööda tavalist püstredelit, nii umbes nelja hoonekorruse jagu. Rakmed pannakse ümber, tross kinnitatakse külge ja siis hakkad ronima mööda püstloodis tuletõrjeredelit pisikesse pimedasse kitsasse musta auku, mis on tõesti umbes täpselt nii kitsas, et küünarnukke ronides liiga õieli ei saa ajada. Selle redeli ja augu ülalt vaatamine võttis mul tõtt-öelda üsna isu ära sinna üldse pugeda. See tundus ikka NIIIIIII sügavale minevat, et lõppu ei paistnudki, ainult pimedus oli. Ma ei teinud sellest august isegi pilti! Aga ise ma ju tahtsin ja nõudsin sinna pärapõrgusse minemist, ei kõlvanud uksel öelda ka, et ma mõtlesin ikkagi nüüd ümber. Nii et ma siis võtsin end kokku ja astusin redelile. Ja oli täitsa vägev lugu. Sellest võin mõned pildid kohe praegu siiasamasse ära panna, sest sealne valik on väga väike - paar telefoniga tehtud klõpsu, mida ma töötlema ei hakka ja mille seast ei ole isegi valiku tegemine kuigi raske. 

See Spiennes'is käik tuletas mulle jälle meelde ka, et tegelt ma tahaksin mingitel arheoloogilistel väljakaevamistel ka jälle vabatahtlikuks käia. Kaalusin mingil hetkel võimalust otsida endale sellel suvel Peruus mingid kaevamised, aga ei leidnud. Või õigupoolest leidsin küll, aga need ei sobinud, sest seal olid kõik pakkumised vähemalt viieks nädalaks. Aga nii ei saa. Sellist puhkust ei ole mul kuskilt võtta - ja kui ma juba Peruusse sõidaksin, siis ma tahaksin ju seal ka ringi vaadata, millele kuluks ka veel vähemalt 3 nädalat. Ühesõnaga, ei sobinud. 

Ei tea, kas Eestis ei ole sel suvel mingeid põnevaid kaevamisi, kus vabatahtlikke oleks tarvis? Internetist ei leia selle kohta midagi. Kui keegi kogemata tunneb mõnda arheoloogi või teab, millistes kanalites Eestis selline inf liigub, siis andke märku! Ma suvel plaanin ikka mõnda aega Eestis olla, osa sellest võiks ju ka natuke mõnele Eesti kaevamisele pühendada.

Muidu. Aga millest siis veel? Mm. Lihavõtete ajal käisin Galiitsias ja Portos. See oli selline uiu ajel tehtud otsus ja üldse mitte liiga läbimõeldud reis, mis ei ole minu puhul üldse liiga tavapärane. Ostsin millalgi ammu-ammu lennupiletid ära ja siis nad mul olid ja ootasid oma aega. Samas mingite reaalsete ettevalmistusteni ma enne reisi algust ei jõudnudki. Mõtlesin, et lähen ja vaatan, mis seal on. No laias laastus teadsin, et nii mitu päeva siin ja naa mitu seal. AGA. Tegelt ma ju tean, et mulle ikka ei meeldi niimoodi ilma planeerimata reisida. Mulle meeldib enne pikalt ja põhjalikult planeerida, sest see pikendab reisinaudingut. Ja mulle meeldib, kui ma tean väga hästi, mis võimalused mul seal kohapeal on, sest siis ma saan need enda jaoks kõige huvitavamad asjad ära vaadata. Kui ma lähen lihtsalt improviseerima, siis ma tavaliselt lihtsalt impro käigus avastan, et ma oleksin tahtnud teada sellest või tollest kohast palju varem, sest siis ma oleksin läinud oma limiteeritud ajaga hoopis sinna või tänna, sest see huvitanuks mind palju enam. 

Ühtlasi olin ma umbmääraselt vaadanud, et ühistransport toimib seal päris kenasti. Aga tegin täitsa algaja vea ja vaatasin neid ühistranspordi võimalusi tavapärastel tööpäevadel. Ainult et mina läksin otse keset vaikset nädalat ja ühistransport osutus pühade puhul olema väga napp. No nagu igal pool. Et kolmapäeval käib üheksa bussi päevas, aga riigipühal käib heal juhul üks. Novat, kui ma siis viimasel hetkel hakkasin vaatama, et kuidas ma nüüd üldsegi kas või ühest hotellilinnast teise saan, hakkas selguma, et päris iga tund ikkagi ei saa. Ja väikesi kohti jõuaks läbi vaadata ainult ühe per päev.

Teiseks hakkas ilmateade vahetult enne reisi kõvasti kiiva kiskuma. No ikka kohe nii kiiva, et 32 kraadist jäi ette nähtud saabumispäevaks järele 11 ja päikesest sai lakkamatu vihm. Kümme päeva vahetpidamatut vihma. Tabasin vihmaperioodi nii täpselt, et see lõppes pool tundi enne mu tagasilendu :). Noja, noh, üks asi on, et märg on ju vastik olla. Aga teine on see, et ma läksin sedakorda ainult käsipagasi ja ühe paari jalatsitega. Ja lõppkokkuvõttes ma ikka üldse ei teinud nii palju, kui plaanisin, sest ei tahtnud pärast kogu aeg olla sunnitud märjana edasi olema. Mul oli näiteks mõeldud mitu päeva matkata ja õhtuks ühistranspordiga tagasi samasse hotelli sõita. Aga no ühel päeval ikka suundusin vapralt loodusesse - ja kümne kilomeetri järel lasin ühe söögikoha onul endale takso kutsuda, sest ma rohkem enam ei tahtnud märjemaks saada ja väga nauditav see niimoodi märjana hallis maailmas kõndimine ka polnud. 

Lõppkokkuvõttes võtsin siis õige mitmeks päevaks rendiauto. Mõtlesin nii, et siis saan päevas käia rohkemates külades ja kui eriti kõvasti sajab, siis saan autos varjus olla, aga midagi ikkagi näha. Ja lõpuks olidki kõik need maakohad, kus autoga käisin, kõige toredamad. Paar erilisemat küla, mingid arheoloogilised varemed rannikul. Looduskaitsealad rannikul, mis viisid düünide ja rannakivide vahele jne. Paaril kuivemal hetkel sain ikka mõned ilusad jalutuskäigud ka teha. Samas oli ka kohti, mida vaatasin ainult läbi autoakna. Sõitsin kohale, vaatasin, kuidas veeojad taevast alla voolavad, ootasin pool tundi autos ja sõitsin lõpuks edasi, sest ei tahtnud päris läbi ka liguneda. Aga noh. Eks sõidupraktikagi kulus ära.

Vihma tõttu jäeti ära ka paljud lihavõtterongkäigud, mida ma olin lootnud näha. Ajaloolisi pühakujusid, mis on ju pealegi luksuslikes riietes, ei saanud lihtsalt vihmaga kirikutest välja tuua. Kahte protsessiooni lõpuks siiski nägin, kui oli kuivem hetk. Aga enamik, sh need kõige suuremad, jäid siiski kõik ära. Ferrolisse jätsin seepärast ka minemata. Üks teine kord siis.

Galiitsi maanurk muidu oli väga tore. Hästi roheline ja haljas. Pean sinna kunagi tagasi minema, seal on tegemist küll ja veel. Tahtsin minna Oursense kuumaveeallikatesse ja Fisterras matkata ja muud säärast, aga nendesse kohtadesse ma ei hakanud üldse minemagi, lihtsalt niimoodi kallas. Samas näiteks Santiago de Compostela linn ei olnud üldse selline, nagu ma oleksin oodanud. Ma ootasin kuidagi luksuslikult barokset ja õhulist, taeva poole küündivat ja usulisest vaimsusest kantud imelist linna :). Tegelikkuses oli Santiago selline masajas ja raskejalgne, rõske, raskest tumedast kivist, madalate massiivsete kaaristutega ja kuidagi kaalupommina mõjuv rusuv-rõhuv koht. Ja Santiago katedraal oli ka üllatus. Nii kaasaegseks renoveeritud ja seest lage-nurgeline. Üldse mitte selline lopsakas, kuldne ja barokne, nagu ootasin. Eks ilmselt permanentselt halb ilm mõjutas ka mu taju. Aga. Noh, ma arvasin, et see on rohkem nagu Rooma. Aga tunne jäi kuidagi selline. Mäe sisse raiutud kasarmukoobaste oma (Luxi katakombid tulevad pähe). 

Vigo linn jättis mu ka natuke külmaks või erapooletuks. Vanalinn oli kuidagi nii tühi ja müürine. Et nagu, tänavateks olid kõrged ilma akendeta müürid. Platse, kohvikuid, poekesi, inimesi oli kuidagi ebaharilikult vähe. Läksin õhtul restorani otsima ja olin justkui ainus inimene kogu selles vanalinnas, mis oli natuke õõvastav. Samas parema ilmaga oleks neid ilmselt rohkem olnud ja parema ilmaga oleksin ma läinud päevaks ka Ciesi saartele, kus oleks mulle raudselt meeldinud, nii et Vigole ma annan parema ilmaga ükskord veel ühe võimaluse.

Porto see-eest suutis mu ootused meeldivalt ületada, oavarrena kallavale vihmale vaatamata. Süüa sai seal ootamatult hästi ja soodsalt, lisaks veel igal kellaajal. Ma ei pidanudki lõunatunni lõpuks linna jõudmise tõttu õhtuni kõhtu koristama, nagu Hispaanias või Prantsusmaal oleks kindlasti juhtunud, vaid leidsin kohe söögikohad, kus köök oli terve päeva lahti ja mis ei imestanudki, et mida üks klient võiks söögikohast keset pärastlõunat tahta. Lisaks oli linn värviline ja mitmekihiline ning seejuures ka inimlikult logu ja kuidagi ehe. Portvein oli väga maitsev - sattusin ühele degusteerimisüritusele, kus meile serveeriti lahkelt 5 eri sorti portot ja, noh, võite ette kujutada, kui heas tujus sellest lauast lõpuks sai lahkutud. Väga palju muud ei olnudki sellesse päeva vaja :).

Ma võiksin siikohal muidugi jätkata ka Salvadori muljetega. Aga ma praegu vist enam ei jaksa. Ma tegelikult justkui mäletaksin, et ma kirjutasingi sellest juba täitsa eraldi blogipostituse peaaegu valmis ka. Aga ma ei leia seda enam üles. Eks ma siis pean uuesti kirjutama. Kui pildid läbi vaadatud. Aga piltidega on praegu nii, et ma olen täna pool hommikut neid lõpuks sorteerinud ja olen pildi number 349 juures (pilte tegin fotokaga 3061). Nii et läheb natuke veel aega. Ja siis, kui need valmis, on mul veel vaja läbi vaadata eelmise aasta oktoobri Northumberlandi pildid ja selle kevade paljude lähikonnatrippide pildid ja lilleparaadi ja Galiitsia ja Porto pildid ja kohe-kohe peale tulevate reiside pildid ja... Et kannatust!

Ja siinkohal ma panengi sellele lohepostitusele nüüd tänaseks punkti. Eks teinekord kunagi jälle!

Olge mõnusad!

M. 

Segasumma Senegal

Ja ongi peaaegu pool aastat möödas viimasest kirjutamisest. No see sügis läks ikka megaruttu. Ma ei jõudnud trennihooaegagi alustatud. Kogu aeg mõtlesin, et järgmisel nädalal on natuke aega, küll siis jõuab. Ja lõpuks oligi detsember käes. Ei jõudnud ei jõusaali ega ka jäähalli. See-eest jõudsin korduvalt Strasbourgi, lisaks sattusin Šotimaale, Northumberlandi ja Londonisse ABBA kontserdile, Hollandisse Valkenburgi ja Maastrichti ja nii edasi.

Samuti sai sügisel kõikide nende seerimiste vahele ametisse kinnitatud uus Euroopa Komisjoni koosseis ja ette sai valmistatud ka mitu järgmist reisi. Näiteks Senegal-Gambia, kust ma mõni nädal tagasi ühel esmaspäeva hommikul kell 5 rõõmsasti tagasi jõudsin ja siis enam-vähem otse lennujaamast kahetunnise magamise järel kontorisse koosolekule suundusin :). Ja nüüd, vähem kui kahe nädala pärast, võtan kohvri näppu ja lähen jälle lendu. Sedakorda El Salvadori avastama. 

Muidu see Senegal – see oli jälle täitsa omamoodi riik. No eks nad on ju kõik, aga ma mõtlen, et see ei vastanud liiga palju mu ettekujutustele. Näiteks ootasin ma natuke suuremat sarnasust Maliga, kus 15 aastat tagasi õnnestus ära käia. Neid sarnasusi oli, aga mitte liiga palju. Ühtlasi ei olnud Senegal õnneks liiga igavalt läänelik, vaid oli ikka ehe loominguline Aafrika, kus külarahvas elas veel ümmargustes õlgkatusega hüttides, naised käisid suurte punaste tolmupilvede sees ringi värvikirevates bouboudes, turgudel valitses ehtaafrikalik kaos, kala- ja lihalettidelt tõusis lendu mustav kärbsepilv, pildistamise pärast kurjad tädid vehkisid sussidega, valgeid oli mõni üksik, igal pool möllasid ringi pärdikud, tüügassead, krokodillid, jõehobud, värvilised linnud, hobused, kitsed, lambad ja traditsioonilistes maskides kohalikud. Autost välja saades ilmus ei-tea-kust terve lasteaiatäis tatiste ninadega ja räbalates lapsi, kes end kõik valgetele käe ja jala otsa riputasid – ja rippusid seal siis seni, kuni valged uuesti autosse ära ronisid. WCdes ei maksnud kunagi oodata, et korraga oleks olemas auk, vesi, paber, seinad, uks, kuiv põrand ja valgus. Läks isegi hästi, kui üks element seitsmest enam-vähem olemas oli. Hotellides hallitasid mõnikord madratsid, mõnikord padjad, mõnikord ei olnud elektrit (nagu ka muuseumides), mõnikord oli aga dušš paigutatud WC poti kohale, sest rohkemaks ruumi ei jätkunud. Küll aga oli absoluutselt igal pool olemas külm õlu. Mul ei ole nii õllekeskset reisi veel kunagi olnud, sest kui süüa polnud võtta, siis õlut oli alati. Kohalikud moslemipoisid kandsid seda ette pea 0,7-liitristes pudelites. Mõnikord lausa eikuskile suure puu alla, kui me kõrvetava päikese käes mägikülast alla ronides seda väga igatsesime. Nii mööduski enamik lõunaid meil ainult õlle najal – reisi lõpuks ütles emps juba täiesti automaatselt lõuna paiku, et „lähme sööme nüüd õlut ka, kõht on juba tühi“.

Lisaks sellele, et reis oli ääretult õllekeskne, ei ole mul ka nii saiakeskset reisi kunagi elus olnud. Senegal on endine Prantsusmaa koloonia ja kuigi nad nüüd ei salli prantslasi enam sugugi, on teatud prantslaslikud jooned neile hirmsasti külge hakanud. Näiteks pika saia armastus. Hommikusöök seisnes neil absoluutselt igal pool pika saia mägedes, millele toodi juurde heal juhul hästi natuke võid ja hästi natuke moosi (aga ükskord ei olnud moosigi ja kui ma seda küsisin, selgus, et moos on otsas – aga meile pakuti lahkelt siis asenduseks ketšupit). Mõnes harvas kohas sai paluda ka muna, aga nii muna kui ka muude valkudega kiputi Senegalis hirmsasti koonerdama. Näiteks juhtus hommikusöögimuna küsimise peale, et meile toodi viie peale jagamiseks üks omlett ja kaks kahvlit (no ju neile tundus, et seda on isegi hästi, sest nemad söövad üldse kõik ühest suurest kausist kätega). Ja lihahautistes oli ka pigem sibul ja kondid, mitte nii väga liha. Aga enamasti olid need asjad neil kondisusele vaatamata siiski päris maitsvad. Maapähklihautis mafé eriti.

Ja kui juba rääkida, mille poolest see reis veel silma paistis, siis mul ei ole kunagi olnud ka päris nii tantsulist ja muusikalist reisi. Senegalis oli igal pool, kuhu läksime, mingi pidu käimas. Kus kohalikud muusikafestivalid, kus ümberlõikamispeod, kus külapeod, kus aastavahetuspeod, kus koorifestivalid, kus trummivõistlused, kus omamoodi ajaloolised üritused ja traditsioonid, kus hotellitöötajate tantsulka. Ja vot, need senegallased ikka alles oskavad tantsida ja musitseerida. Mitte kuskil ei olnud sellist pooles vinnas tip-tap õõtsumist. Igaüks, kes juba tantsima hakkas, tantsis nii, nagu tahaks endal hinge seest välja vihtuda. Rabelesid ja trampisid ennastunustavalt nii, et üle 30 sekundi korraga pole sellist tantsu minu hinnangul üldse võimalik praktiseerida. Ma tean, sain ka paar korda proovida. Minul oli oma katsetuste järel võhm väljas umbes 11 sekundiga, kuigi endale tundus, et tantsisin kõvasti kauem. Aga videoülesvõtted ei valeta :). Seal on muidu tantsuga pidudel üldiselt igal pool selline formaat, et igaüks, kes tunneb parajasti tungi tantsida, astub ringi keskele ja vehib pisut, ja kui siis enam ei jaksa, läheb ringi tagasi plaksutama, kui teised oma oskusi näitavad. See on päris hea, võimaldab vahepeal end koguda ja samas kõigil kaasa lüüa. Kõik teised samal ajal laulavad ja plaksutavad ringis kaasa. Ja trummid muidugi on ka saateks. Ilma trummideta ei saaks kuidagi.

Mulle avaldas Senegalis väga muljet, kui ilusad ja hoolitsetud olid nende naised. Nad kandsid kõik väga uhkeid värvilisi kleite-kostüüme ja keerulistesse mustritesse punutud patsisoenguid või kleidiga sobivaid turritavaid turbaneid. Isegi tänavat pühiti elegantses riides ja millegipärast ei hakanud Senegali punane tolmude tolm neile üldse külge, kuigi minu valged püksid läksid kümne minutiga ookrikarva ja isegi bussilagi oli reisi lõpuks ventilatsioonisüsteemist sisse tunginud tolmust täiesti punane ja luiteid täis. Aga kohalik rahvas käis oma pimestavvalgetes kleitides nii, nagu käiks kogu mustus nendest suure kaarega mööda. Välja arvatud mehed. Nemad olid hirmus tolmused ja nende lemmikrõivaesemeks oli tutimüts.

Vanaonu oli 83. Väljas oli kraade 33. Tutimüts oli hädatarvilik.

Samuti avaldas mulle väga muljet senegallaste sportlikkus. Nii palju jalkamängijaid, treenijaid, grupispordi tegijaid ja omaette võimlejaid pole ma tee ääres ja randadel veel mitte kuskil näinud. Nad ongi väga head jalgpallurid ja sportlased ka, no nad on jalkas isegi Prantsusmaale pähe teinud ja nii, aga ma ei kujutanud päris ette, et sport on neil rohujuuretasandil ka nii au sees. Et tõesti tee äär on täis üksteisele järgnevaid viiekümnepealisi võimlejate gruppe. Aga noh, see vist on nende jaoks ka üks vähestest võimalustest end kuidagi viletsusest välja rabeleda. Et kui oled nii hea sportlane, et pääsed riiki esindama, on ikkagi natuke parem elu ka tagatud. Sest muidu ei ole neil seal üldse mitte mingit võimalust kuidagi pisutki rohkem teenida või ennast üles töötada. Isegi turiste käib seal vähe - ja ilmselt jääb veel vähemaks, sest nende uus president on äärmiselt läänevastane ja lubas meie sealoleku ajal kehtestada eurooplastele viisakohustuse. Et oleks õiglane. Sest nemad ei saa ilma viisata Euroopas käia.

Rannik oli täis lõputuid jalkatiime.

Veel avaldas mulle muljet, kui palju on Senegalist kirjandust. Giidiraamatuid mitte, aga just ilukirjandust. Leidsin kuskilt ühe nimekirja Senegali autoritest, kelle teoseid soovitatakse lugeda, ja no. Ütleme siis nii, et enne reisi tõmbasin ma endale lugerisse vist vähemalt 17 raamatut, kusjuures enamasti igalt autorilt siiski ühe, et noh, ei tea, kas stiil meeldib või nii. Aga eriti just prantsuse keeles on neil tõeliselt kvaliteetset kraami. Nende eliit on käinud Prantsusmaal ülikoolides ja omandanud sealt väga hea sõnaseadmisoskuse. Ja no näiteks nende enda krimkad, mille tegevustik toimub ka Senegalis, on ikkagi ka eurooplase jaoks täitsa kohe huvitavad lugeda. Ei ole naivistlikud, üheliinilised, anekdootlikud lood. Selles mõttes on väga tore. Kui aga kedagi peaks huvitama, kuidas tavalised inimesed Senegalis elavad, siis Simon Fentoni raamat „Squirting Milk at Chameleons“ on ühtaegu naljakas reisikiri ja teisalt infoküllane sissejuhatus Senegali ellu väga sõnaosava inglase sulest, kes võttis endale Senegalist naise ja kolis sinna väikesesse maakohta võõrastemaja ehitama.

Nojah. Noja siis halvas mõttes avaldas mulle Senegalis muljet prügirohkus ja mustus. Päris selles mastaabis plastipõlde ja räpahunnikuid ei ole ma siiski mitte kuskil mujal näinud. Inimesed kogusid seal kilet, pehmet plastikut ja pakendipappi kitsedele-lehmadele andmiseks, aga kõik ülejäänu lendas neil käest seitsme tuule poole. Lisaks valasid nad süüdimatult maha ja jõgedesse elavhõbedat, mida kasutati kullaterade väljapuhastamiseks maapinnast. Looduslikult ilusad kohad olid neil prügi alla mattunud või värskelt välismaalastele kaevanduste tegemiseks maha müüdud. Meie kõrbelaagri ümbergi trallisid kogu öö väga lärmakad tsirkoonikaevanduse masinad ja laager oli määratud sulgemisele, sest austraallased olid selle ära ostnud ja plaanisid kaevandamist veelgi laiendada. Reovesi juhiti igal pool aga otse randa ning lisaks oli näiteks Cap Skirringu rand kohalikel lehmakopli eest. Mitu mitmekümnepealist lehmakarja päevitas ja mäletses seal päevade viisi, nii et rand oli virtsa ja sõnnikut täis ning kui tõusuvesi peale tuli, oli madalam vesi lihtsalt üks paksult ja haisvalt vahutav kogelmogel. Kõik see oli kuidagi suures vastuolus nende kiiskavalt valgete kleitide ja oma ninaesise puhtusega. Sest oma müügileti esine ja alune pühiti alati puhtaks, aga kõik muu neid ei puudutanud.

Juhin tähelepanu suplejale taustal.

Kanalisatsioonis elav krokodillipoeg.

Kaunis puhas "Roosa järv" et Retba järv, maailma kõige soolasem veekogu, kus soovijaid ujuma ärgitatakse.

Rannavesi kalamaimude parvega.

Lambale oli lahkelt potitäis pehmet plastikut lõunaooteks ette toodud.

Rand. Reoveeoja. Reoveeoja rannas.

24/7 mürisev tsirkoonikaevandus kaunite kõrbetelkide taustal.

Ja teine asi, mis mulle väga ei meeldinud, oli see, et seal põhimõtteliselt oli valge kõigi jaoks ka ikkagi jõuluvana. No igal pool Aafrikas on lapsed ikka nuianud kommi ja nii. Ainult Mali oli erand. Aga Senegalis - no seal nad olid ikkagi nagu eriti õpetatud ootama igasugust nänni ning pahandama, kui seda nänni ei jagatudki või jagati nende meelest liiga vähe või jagati vale nänni. Näiteks tuli küladesse minnes kaasa võtta kottide viisi toiduaineid inimestele jagamiseks ja me siis käisimegi hommikuti turul seda kõike ostmas. Aga siis külas tuli külavanem ütlema, et mis te sellest toidust veate, järgmine kord tooge paar kohvritäit ravimeid meie kliiniku tarbeks (no ma saan aru, see oleks õilis ja kasulik küll, aga tollis pandaks mind selle peale siiski ilmselt vangi). Ka meie giid küsis mu käest korduvalt, et kas me koolidele vihikuid-pliiatseid ei toonud jms. Ja pidas seda kohe ebanormaalseks, et meil neid kaasas ei olnud. Märkis, et tema muidu oma klientidele saadab enne reisi kohe nimekirja, millised asjad tuleb kuskil jagamiseks kaasa võtta. Aga kuhu ma siis oma riided, jalatsid ja tarbeasjad mahutan? Ühtlasi, absoluutselt igal pool pani meie giid oma joogid meie arvele ja pidas seda täiesti normaalseks. Sest valged on ju rikkad, võivad kõigi eest maksta küll. Senegallastele kohe nagu ei mahtunud pähe, et iga tavaline turist ei saa tõepoolest minna reisile kolme kohvri annetatavate asjadega ja et kõigile 17 miljonile senegallasele ei jagu igal eurooplasel ka ikkagi raha või nänni või kinke.

Ega nad ei olnud ikka ka üldse rahul, kui ei saanud, mida küsisid.

Ühesõnaga, iga viimane inimene, kelle poole sa isegi kas või natuke vaatasid, soovis Senegalis su vaatevälja jäämise eest eest raha. Kui meie käest otse ei juletud küsida, küsiti me bussijuhi või giidi käest. Mis oli natuke väsitav. Ma olen jootraha usku küll, aga see on minu jaoks siiski tänu hea teeninduse eest. Mitte nii, et jagan tänaval mööda minnes kõigile ettejuhtuvatele kahte lehte kupüüre. Ühes kohas küsiti meilt näiteks raha ka lihtsalt ühe küla keskel oleva baobabipuu eemalt nägemise eest. Küsimist põhjendati sellega, et puu kõrval on mingis hütis mingi muuseum, ja puu on selle muuseumi lähedal, ja siis järelikult on puu vaatamine ka tasuline. Mhmh. Me siis ütlesime, et me siis ei vaatagi seda puud kohe üldse, kaugelt ka, neid baobabe oli seal jalaga segada. Aga nii ka ei saanud, sest see va puu seisis lagedal platsil keset küla ja me olime teda juba tahes-tahtmata näinud, ei pannud silmi kinni, ning ilmselt jäi puu paratamatult ka meie üldistele külapiltidele, mistap andis bussijuht küsijale enne meie lahkumist ikkagi mingi väikese kupüüri. Et noh. Jube kauplemine ja nõudmine ja sehkendamine oli kogu aeg igal pool. Ühtlasi, ka lapsed küsisid karamelli asemel seal ikkagi pigem näiteks jalgpalle ja muud. Ma ei tea, kas ma nägin välja nii, et mul on igas taskus sellised parajad pallisuurused kühmud või. Tegelikult oli kogu reisi jooksul pidev häda, et isegi väikesi andmiseks või maksmiseks sobivaid kupüüre polnud kuskilt võtta. Mis tegi kogu selle jootrahade ja jagamise ja maksmiste teema niikuinii veel keerulisemaks ja aeganõudvamaks.

Mis mulle Senegalis kõige rohkem meeldis? Raske öeldagi. Me käisime nii erinevates kohtades. Kõige ilusamad pildid tulid vist Sine-Saloumi delta loodusest. Kõige eksootilisem oli St. Louis’ kalurite linnajagu ja sealne melu. Kõige ärevam elamus oli lõvidega jalutuskäik ja kõige naljakam mälestus see, kuidas meile teatati, et enne meid aetakse praami peale 500 lammast, sest nemad on tähtsamad ja nemad olid enne järjekorras. Mulle oleks takkajärgi tarkusena meeldinud teha Casamance’is veel üks looduse päev, sest seal olid ka nii ilusad ja määratud mangroovisood, kus oleks ilmselt saanud teha kauneid fotosid. Kõige ootuspärasemad olid mu jaoks Mali piiri äärsed mägikülad. Kõige tarbetumad aga rannad – need olid seal nii mustad ja risused, lisaks olid lained ja hoovused ohtlikult tugevad ja... Noh, tunduvalt lähemal on nii palju oluliselt parema kvaliteediga ja mõnusamaid rannalinnu, -hotelle, -randu jne. Aga muidu ringreisi vormis pakub Senegal ikkagi ehedat Aafrika elu, kusjuures positiivne on see, et ehedusele vaatamata asjad ikkagi täitsa toimivad seal ja on organiseeritavad ja nii. Inimesed tunnevad kella, peavad sõna ja eksisteerib mingisugune süsteem. Erinevalt Gambiast, kus kehtis GMT - Gambian Maybe Time.

Lubage tutvustada, tema on Kevin. Meid viidi jala võssa ja kästi kuskil seisma jääda, et ninnut vaadata. Mina ei osanud ennast kuidagi sättida, et kuhhu ta siis tuleb. Siis selgus, et oli teine sealsamas põõsa all, 10m kaugusel. 

Gambia oli mulle üleüldse Senegaliga võrreldes vähem sümpaatne. Seal oli näiteks palju rohkem usurätilisi naisi kui Senegalis, kus kanti värvilisi salatipuhmaks keeratud kangatuuste või ilusaid punupatse. Meie Senegali poisid rääkisid korduvalt, millised petised ja vargad gambialased on. Ja tõepoolest, pistist taheti seal meie poiste käest veelgi rohkem kui Senegalis, kokkulepitud hindadest kinni ei peetud ja Gambias lokkas ka kuidagi eriti silmatorkavalt seksturism (valged vanemad prouad kohalike poistega). Võib-olla oli mul Gambia suhtes ka väike eelarvamus sellepärast, et ma tean kahte inimest – eestlast – , kes seal malaariasse surnud. Ja siis tundus see natuke murettekitava riigina, kus ei saanud end päris vabalt tunda. Ainult see oli kuidagi pisut mugavam, et Gambias saadi inglise keelest ka aru. Senegal oli ikka täiesti ainult puhtalt prantsuskeelne. Mis ei olnud mu jaoks muidugi sugugi probleem, aga inglise keel on siiski mu esimene võõrkeel ja prantsuse keel on number kaks, nii et ma tundsin end pisut kodusemalt lihtsalt tänaval ingliskeelseid kirju nähes. Ehkki suust tahtsid Senegali harjumusest ikka ainult prantsuskeelsed laused tulla :).

Vot nii. Aga ma hakkan siinkohal nüüd seda eepost kokku tõmbama. On juba kirjutatud küll. Korraga ei tulegi rohkem meelde ja tegelikult on kiired ajad ka. Kuidagi ootamatult. Järsku on jälle vaja olla korraga keskmiselt kolmes kohas ja teemas ning kõik põleb natuke. Nii tööl kui ka kodus. Kodustest asjadest. No näiteks ühel ilusal laupäevasel päeval ilmus kell 18.20 mu ukse taha alumise korruse naaber, kes teatas, et ma olen juba eelmisest päevast saadik kodus hirmsasti ringi kõndinud ja lõpetagu ma ometi see kõndimine nüüd, sest see on häiriv. Ma püüdsin talle seletada, et ma ei saa kahjuks lubada, et ma rohkem ei kõnni, sest see on ikkagi eluks hädavajalik tegevus. Et ma kõnnin isegi sussides, mul on majas vaipu jne, aga et ma roomama ei hakka, kui järgmine kord pissihäda tuleb ja vaja vetsu minna. Aga naaber ainult vihastas selle peale, karjus kõigepealt natuke mu peale ja siis läks majahalduritele kaebama, et ma kodus kõnnin. Nood majahaldurid ei salli mind niigi, sest ma ei olnud nõus elama hallitavas korteris ega leppinud ka rikkis välisuksega, muudkui käisin neile pinda, et nad asjadega tegeleksid. Mida nad ei teinud. Noja nood siis muidugi suure mõnuga esitasid mulle eriti üles puhutud noomituse ja väitsid, et paljud naabrid on esitanud mu kohta palju kaebusi lärmakuse ja agressiivsuse  pärast!!! Ohjah. No kui ma neilt selgitust nõudsin, siis muidugi tuli välja, et neil oli ikkagi ainult see üks üliliialdatud kaebus sellelt ühelt naabrilt, kes oli sunnitud tunnistama, et ta ei saa mingi muu lärmi pärast kurta, ainult mu kõndimise pärast neil aegadel, kus ma päriselt Brüsselis olen ja kodu kasutan. Aga no nädal aega meelerahu ja vaba aega läks siiski selle klattimise peale ära. Nii kohutavalt jubeõudselttüütu. Noja nii edasi. Mõned suhted võiksid vahelduse mõttes kuidagi normaalsed ka püsida, aga sellega on praegu raske. 

Nojah. Aga homme sõidan nädalaks Strasbourgi, sellele järgneb ooperipõhine nädalavahetus (6 tundi Wagnerit ja Ain Angerit), siis paar kiiret tööpäeva ja uus reis järgmisesse vähekäidavasse riiki El Salvadori. Siis saab selle pooletoobise veebruariga ühele poole kah! 

Olge mõnusad!

M.