Parimale tahtmisele vaatamata on kirjutamisse jälle suur vahe sisse jäänud. Mul pole lihtsalt õnnestunud viimased kaks kuud eriti kodus olla ega midagi regulaarselt teha. Käisin siin vahepeal pikalt Namiibias, enne ja pärast seda korduvalt Luxi vahet. Tööpäevadel üritasin töö ja elukorraldusega kuskile järjele saada, siis tormasin pikaks nädalavahetuseks Londonisse. Elu on põnev, saate aru! :) Ma pole isegi uisutama enam augusti lõpust saadik jõudnud.
Aga no ühte-teist on Brüsseli elust ka ikkagi rääkida. Näiteks olen avastanud soovimatud koduloomad - hiired. See on natuke rõve. Varem pole mul kunagi sellist probleemi kuskil olnud, nii et ma ei oska nendega midagi ka ette võtta. Õnneks nad päris tuppa ei pääse, aga nad käivad torustiku jaoks seina tehtud augu kaudu valamukapis ja ronivad mõnikord mööda seina rõdule. Päriselt, need on mingid ämblikmees-hiired, ma ise nägin, kuidas üks mitu korrust mööda seina üles ronis. Oli teine pisike ja nunnu küll, aga. MA EI TAHA NEID!
Ma ostsin esimese meetmena nende vastu sellised lõksud, kuhu nad toiduga sisse meelitatakse ja siis nad ei saa enam välja. Idee oli, et ma lähen ja lasen nad pärast siis parki lahti, vaadaku ise, mis seal peale hakkavad või kuidas ellu jäävad. Aga see on ka ikka päris rõve, ma olen neid nende lõksudega täitsa mitu nüüd kinni püüdnud, aga ma rohkem ei taha. Mürgitada ka ei taha, siis nad surevad kuskile seina vahele ära ja haisevad seal. Liimipaberiga ka ei taha neid püüda, see tundub väga julm. Mida ma siis teen, ah? Seinaaugule ei saa ka midagi ilma suuremate ehitustöödeta ette panna. Auk on nii suur ja korrapäratu, et selle blokeerimiseks tuleks tervele kapile uus tagasein panna. Hmpf. Vbla peaks hakkama kassihoiuteenust osutama kõikidele Brüsselist ära olevatele inimestele, kellel pole oma lemmikloomi kuskile panna. Aga kuidas, kui ma ise ka kogu aeg jooksus olen???
Nojah. Olgu pealegi. Tuleb mõelda.
Kui nüüd teemat vahetada, siis eelmisel nädalavahetusel käisin ma Belgia metsas seenel. Seekord jäi Eesti seenehooaeg mul kahjuks täiesti vahele, aga seeneisu oli suur. Noja siis hakkas mul siin-seal kirjutistes silma jääma, et Flandrias ehk prantsuskeelses Põhja-Belgias käsitletakse seenekorjamist kuriteona, aga Valloonias, st prantsuskeelses Lõuna-Belgias, käiakse seenel küll ja iga inimene võib riigimetsast koju tuua kuni kümme kilo seeni päevas. Natuke süüvides leidsin ma FBst isegi ühe Valloonia seenesõprade grupi, mis ujutas mu FB üle puraviku- ja lehterkukeseenepiltidega. Selgus, et see aasta oli siinmail eriliselt külluslik puravikuaasta. Noja sellest tulenevalt oligi mul vaja sel ainsal nädalavahetusel, mille ma Brüsselis veetsin, auto rentida ja Ardennidesse seenele sõita.
Seeni oli tõepoolest väga ohtralt. Ainult et puravikud olid juba valdavalt kõik vanad, lehterkukeseeni me ei leidnud ja väga palju oli ka minu jaoks tundmatuid seeni, mis ma rõõmsalt metsa jätsin. Küll aga tarisin koju oma elu esimesed metskanakesed - st seened, mille nimi on prantsuse keeles poule de bois ja ladina keeles sparassis crispa. Eestis on see liik vist looduskaitse all ja üliharuldane, aga Belgia ja Prantsusmaa metsades paistab neid metskanakesi päris ohtrasti olema ning prantslased peavad seda seent isegi paremaks kui paneeritud suurt sirmikut.
Sirmikut ma ei ole söönud, sellepärast ei oska väidet kommenteerida, aga metskanake oli maitsev küll. Praadisin ta küüslaugu ja sibulaga ära, tegin koorekastme peale ja... jube maitsev oli. Eriti ideaalselt sobiks see mingi linguini peale. Pannil pudenes ta sellisteks pisikesteks krõmpsudeks, natuke wakame tekstuuriga tükikesteks, mis oleksid just parajalt pastalintidele külge hakanud ja neile head maitset andnud. Aga ma ei viitsinud esimese korraga kohe nii palju mässata. Sõin esimest korda prooviks lihtsalt niisama, saiaga. Ja otsustasin selle kogemuse põhjal, et järgmisel aastal ajastan oma seenelkäike natuke paremini ja siis kohe lähengi neid konkreetseid kobarseeni otsima. Nüüd tean, millistes metsades neid kasvab, kust leiab ja kuidas nendega toimetada. Seekord ma ei ahnitsenud neid kõiki isegi metsast kaasa ega löönud pärast kõiki kaasa tooduid pannile. Tahtsin alustuseks veenduda, et see mulle üldse maitseb ja ikka vaeva väärt ka on. Nüüd tean, et on.
Hmm. Siis veel on mulle Brüsselis avastatust suurt muljet avaldanud täiesti ebabelgialikud asjad - mochi jäätised. Ma tõesti polnud neid varem kuskil kohanud. Aga siin ostsin sellesuvise tavapärase 32-kraadise ilmaga ühest Aasia poest prooviks mochi jäätiste assortiikarbi ja pidin pikali kukkuma, kui mõnusad need on. (Ma muidu ei ole üldse suur jäätisesõber, võtke teadmiseks!) Need on sellised kuklikujulised ja sorbeti moodi, aga neil on riisijahust koor-taigen ümber, nii et neid on jube hea haugata, üldse kuskilt ei hakka tilkuma ega voolama ega midagi. Maitsed on ka hästi puhtad ja ehedad, kui on mangomochi, siis ongi täitsa päris värske ehtsa mango maitsega. Nämm. No tõesti sattusin vaimustusse.
Selle esimese karbitäie sõin ma pmst kõik korraga ära ja paar nädalat hiljem leidsin kodust mõnesaja meetri kauguselt ühe Jaapani toiduainete poe, kus neid on ka kohe igasuguste maitsetega müügil. Ostsin sealt suurest vaimustusest kantuna ka prooviks vist umbes kaheksa erimaitselist karbitäit (igas karbis on tavaliselt 6-8 mochit). Noja mine pekki, kõik olid nii head, et lõpuks kuluski mul neid suvisel kuumal ajal umbes karp päevas. Nende söömist on nimelt väga raske lõpetada, kui hammas kord juba verel. See tundus mulle endalegi muidugi liig. Praegu olen ma saanud nende tarbimise kontrolli alla sellega, et toppisin jääkapi muud kraami täis :). Aga varsti pean ikkagi uuesti Aasia poodi minema, sest novembris tulevad mõned külalised ja nad lihtsalt peavad ka kõik nüüd kohustuslikus korras selle maitsva fenomeniga tutvuma. Ja eks ma siis lasen endal ka muidugi hea maitsta.
Nojah. Mis veel? Tööl on põnev ja äge. Töökaaslased on hästi meeldivad ja abivalmid ning suhtlemist on palju. Kõik püüavad aidata mul sisse elada ja huvituvad, et kuidas läheb või ega ma abi ei vaja. See on äärmiselt tänuväärne ja tore. Ma ei arvanud, et leian eest sama kollegiaalse ja toetava pundi kui Luxis! Kommunikatsioonivaldkond ja Brüssel seostusid varem mu jaoks ikka mõlemad tiheda konkurentsi ja jõuliste maneeridega. See, et meil on siin ka nii hea ja sõbralik töökliima ning nii tore ülemus, on tõeliselt ootamatu ja äärmiselt rõõmustav leid.
Sisuliselt korduvaid ülesandeid ja teemasid on mul aga siiani väga vähe ette tulnud, nii et põhimõtteliselt vaatan ma ikka veel alatasa midagi suuril silmil, no nagu vasikas uut aiaauku. Minu jaoks tundmatuid tähtsaid inimesi on ka kogu aeg nii palju igal pool, siin ja seal, et ainuüksi nende tuvastamisele läheb korralik aur. Omavahel annavad nad üksteisele sõna hüüdnimedega. Ja mina siis jälle lappan guuglit ja veebisaite, et piltide ja taustaandmete järgi sõnavõtjale ka identiteet leida :). Kui on vaja kõnest märkmeid teha, siis need on mul tihti stiilis „PT keelt rääkiv prillidega blond tädi, ilmselt vasakust“. Kunagi hiljem panen mingis muus kontekstis kaks ja kaks kokku :). Endalgi on naljakas. Aga eks ma õpin :). Mingi raamistik on ikkagi juba tekkinud ning see laieneb iga päeva ja iga koosolekuga.
Vot. Aga sellega ma tõmban nüüd tänasele postitusele joone alla. On juba kirjutatud küll. Aeg selga sirutada ja nädalavahetusele vastu minna.
Nüüd novembris kavatsen ma olla lõpuks terve kuu Brüsselis paigal. Sisustan ära külalistetoa, võõrustan sõpru, leiutan endale uisurutiini ja avastan natuke ka uut kodulinna/-maad. Võib-olla jõuan paiksemaks jäädes natuke tihedamini ka blogisse. Aga võib-olla ei jõua. Eks elu näitab! :)
Igatahes, järgmise korrani ja olge toredad!
M.
