Ravikuludest Luksemburgis

Võtsin lõpuks kätte ja hakkasin oma arstiarvetega tegema. Noja mõtlesin siis, et panen siia ka mõned arvud kirja, siis saavad uudishimulikud neid soovi korral Eesti hindadega võrrelda. Minu jaoks on suur uudis, et Eestis saab nüüd ka näha, kui palju Haigekassa mingi protseduuri või teenuse eest tegelikult haiglale/arstile maksab. Väga põnev mu meelest! Siit võib veel üllatusi välja kooruda! Mulle juba tundub, et nii mõnigi asi on Eestis hoopis kallim kui siin... Siiani on see lihtsalt Haigekassa saladuseloori varju jäänud.

Nagu eelmises postituses öeldud, on meie süsteem siin selline, et haiglad, arstid, apteegid ja kõik muud tegelased esitavad arved otse mulle. Mina maksan need omast taskust ära, esitan siis nõude ja 85 % sellest makstakse mulle tagasi. Omavastutuse taks on seega enamasti 15 %, ehkki see sõltub ka natuke sellest, millega tegemist on. Päris ränkade eluohtlike ja pikaajalist või ülikallist ravi vajavate haiguste puhul saab esitada taotluse ka kõikide kulude täismahus kinnimaksmiseks. Näiteks. Aga ilulõikuste või sanatooriumikuuride puhul võidakse kinni maksta heal juhul 20 % kuludest.

Hea on see, et ilma mingi jamata võib käia mis tahes arsti juures ja kus iganes: Eestis, Luxis, Mehhikos, Singapuris, whatever. Kompenseerimisele lähevad kõik arstivisiidid igal pool ja kogu aeg, kus aga parajasti ravi vaja on või kus tingimused raviks kõige sobivamad tunduvad. Kindlaks on muidugi määratud teatud piirmäärad, noh, et üldarsti konsultatsiooni eest makstakse tagasi maksimaalselt 50 eurot, aga kui sa ise tahad käia mõne arsti juures, kelle visiiditasu on 180 eurot, siis iseenesest on see lubatud, lihtsalt siis tulebki arvestada sellega, et limiiti ületav osa tuleb endal kinni maksta. Õnneks on need laed, mulle tundub, siiski reaalse olukorraga kooskõlas ja nende ületamise oht on tavaolukordades üsna väike. Vbla mõne eriti spetsiifilise juhtumi puhul tuleb tõesti ette seda, et maailmas on ainult üks spetsialist ning see praktiseerib kuskil Saudi Araabias ja küsib 600 eurot pooltunnis. Enamasti on aga täiesti võimalik piirmäärade sisse jääda.

Eriti tore on veel see, et meil hüvitatakse ka hambaravi. Küll 80 % määraga, aga see on ikkagi väga arvestatav ju! Minu meelest on täiesti õudne, et Eestis on hambaravikulud kõik inimeste enda kanda, see on ju siililegi selge, et paljudes peredes jääb hambaravi niimoodi viimaseks prioriteediks, sest seda raha lihtsalt ei ole. Hambaravi on ju Eesti palku arvestades lihtsalt üle mõistuse kallis ja see imetilluke aastane hüvitis on suisa mõnitamine mu meelest. Meie puhul on ka muidugi mööndus, et eriti mastaapsete tööde (nt implantaatide paneku) puhul on vaja enne loataotlus ja hinnakalkulatsioon esitada ning kui leitakse, et see ei ole hädavajalik tegemine, vaid pigem kosmeetiline putitamine, siis võidakse otsustada, et kinni makstakse väiksem protsent. Aga see on ka tegelt normaalne, et kellegi kosmeetilisi operatsioone ei hüvitata, eks.

Kui nüüd aga mu viimaste kuude reaalselt arvetest rääkida, siis natuke muudab ülevaate saamise keeruliseks asjaolu, et nad löövad siin kulud hästi juppideks ja iga asja eest saadetakse patsiendile posti teel kohe peoga arveid. Oleks siis nii nagu Eestis hambakliinikus, et käid arstil ära, maksad vastuvõtus oma koondarve ja jalutad minema. Ei. Siin on nii, et kui käia MRT uuringul, siis selle kohta saadetakse kõigepealt masina kasutamise arve (156 euri) ja sellest eraldiseisvana ka ruumide kasutamise arve (144 euri). Ehk siis kokku tuleb tegelikult protseduuri maksumuseks 300 euri, aga ära tuleb oodata kaks eri arvet kahest eri raamatupidamisosakonnast. Või kui ma käisin pärast operatsiooni kirurgi juures ja ta mul õmblused välja võttis, sain selle ühesainsas kabinetis viibitud pooltunni eest postiga kolm arvet: kirurgi konsultatsioon (35,19 euri), õmbluste väljavõtt, materjal ja sidumine (24,84 euri) ja haiglaruumide kasutamise arve (40 euri). Ehk siis kokku 100.03 euri. Natuke tülikas, ma ütleks. Eriti see, et aru saamiseks, mis kui palju maksab, tuleb kuude viisi oodata, sest kõik need arved tulevad vahel ise kohtadest ja mõnikord kuni kolmekuulise viiteajaga! Noja kui need on ära tilkunud, siis tuleb need kindlustusele ka eraldi esitada, mis muidugi kolmekordistab bürokraatiat. Aga nii see elu siin kiviaegsete süsteemidega Lääne-Euroopas käib.

Konkreetsemaks minnes - kõige suuremaks üllatuseks oli mulle see, et operatsioon + 3 ööpäeva haiglasviibimist läks maksma ainult 439 eurot, sellest siis 233 eurot opi eest ja 206 eurot haiglasviibimise eest (ja kui kindlustus on oma osa ära maksnud, jääb minu enda kanda 65 euri). Ma olin vaimu mitu korda suurema summa jaoks valmis pannud, ausalt! Muidugi endiselt on õhus väike võimalus, et mõned arved on veel tulemata, op oli ju kõigest 2 kuud tagasi ja vbla pole nad veel kõiki arveid jõudnud teele panna. Anesteesiat pole näiteks justkui kuskil konkreetselt märgitud, selle eest saaksid nad veel kena paarsada euri juurde tahta või midagi... Aga mine sa neid tea. Eks paistab.

Füsioteraapia hindu ma samas veel ei tea, nende eest saadetakse loodetavasti koondarve ja see ilmselt tuleb siis kunagi kolm kuud pärast viimast seanssi. Tähendab, ma loodan, sest ma hakkan küll vanduma, kui nad lõpuks iga jummala korra eest mulle eraldi arve saadavad ja ma siis pean kindlustusele kõik 30 arvet ka eraldi ära esitama!!! Mõtlema hakates - eriti suurejooneliselt tüütu oleks veel see, kui iga korra kohta saabuks mitu arvet, nt üks terapeudi teenuste, üks selle masina kasutamise, üks teise masina kasutamise ja üks masseerimiskreemi kasutamise eest... Brr, ei, kui nüüd järele mõelda, on see täitsa võimalik. Ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnanud... Brr...

Enivei, aga panen siis veel siia järjest nende arvete näidissummad, mis ma täna sisse skaneerisin ja mille kohta ma täna hüvitiseavalduse ära esitasin. Äkki kedagi huvitab.

Kirurgi konsultatsioon 35,19 euri.
Anestesioloogi konsultatsioon 28,47 euri.
MRT uuring 300 euri.
Robotsaabas VACOped 1187 euri.
Opieelne põhjalik vereproov 152 euri.
Opijärgne kordusvereproov 17,68 euri.
Opijärgselt välja kirjutatud rohud (peamiselt siis 40 päeva trombivastaseid süste) suurusjärgus 180 euri.
Niitide väljavõtmine 24,84 euri.

Sellega aga praegu lõpetangi. Peotäis väiksemaid papreid ja särki-värki jäi täna veel esitamata, aga küll mulle järgmistel nädalatel jälle arveid juurde tilgub ja ju ma siis esitan need ükskord jälle suurema portsuna. Põhiasjad said aga nüüd kirja.

Nii et tänan tähelepanu eest ja järgmise korrani!

M.

10 nädalat ehk ei maksa korraga liiga suurt ampsu haugata

See nädal sain ma juba neljapäeval oma kolm füsioteraapiat tehtud ja sain jala nüüd kolmeks järjestikuseks päevaks seinale riputada. Hea, olen tõesti rõõmus! Paistab, et ta ei olnud sellise ootamatu tempotõusu ja aktiivsusega sugugi rahul ja kuna nüüd on neid teraapiaseansse nii tihti, et need satuvad mõnikord ka järjestikustele päevadele, otsustas ta lõpuks korralikult protesteerima hakata. Paisus teine nimelt ärritava regulaarsusega füsiopäeva õhtuks hellaks elevandijalaks ning seejärel nõudis enne leebumist vähemalt tervet päeva täielikku rahu. Ilmselgelt ei olnud see aga järjestikku pandud teraapiapäevade kalendriga kooskõlas ning nii ta siis järjest ärritus. Eilseks hommikuks oligi ta veel kolmapäevast nii paistes ja hell, et terapeut vaatas talle otsa ega söandanud enam ühtegi harjutust anda. Kamandas mu hoopis lauale ning tegi pool tundi esmaklassilist massaaži ja üle mitme nädala igaks juhuks ka ultraheli. Edasi sain käsu jala jääkotiga patjadele sättida ning ta paariks päevaks täielikult ja totaalselt rahule jätta. Noh, pole hullu. Tänaseks ongi juba tunduvalt parem, aga see oli ilmselgelt meeldetuletus sellest, et kuigi kõik tundub kenasti paranevat, ei maksa temalt liiga ruttu liiga palju nõuda. On teine veel kerge vihastama.

Füsiost üle jäänud nädal on aga möödunud jälle Harry Potteri tähe all (see on ilmselt viimane kord mul sellest kirjutada, nii et pidage vastu!). Esmaspäeval saabusid nimelt viimased kaks raamatut, mis õnneks Katrinile postkontorist ka kaasa anti, ja nii ta siis hüppaski õhtul mu juurest läbi ja viskas need mulle ära. Ja no mis te arvate, millega ma siis edasi tegelesin? Kolmapäeva õhtuks sain päris viimase raamatuga ka ühele poole ja neljapäeva pühendasin filmidele. Rohkem millekski muuks aega ei jäänud :). Kusjuures ma olin raamatusarja lõpust täiesti sillas kohe, sest see viienda raamatu tujukas ja igal võimalikul juhul kõigile ninna kargav Harry oli jälle normaalsemaks muutunud ja kõik need lahingud ei olnudki nii sünged kui oleks võinud karta. Hmm... Ma arvan, et viies osa meeldiski mulle kõige vähem ning kõige rohkem meeldinute koha pealt ei oska ma kuidagi esimese, kolmanda ja kuuenda vahel valida. Vot. Mis aga filmidesse puutus, siis nendes ma olin natuke pettunud. Palju teemasid oli välja jäetud, mingid seigad täiesti lambist välja mõeldud, teismeline Harry oli üsna kole ja see lõpp mulle ka ei meeldinud. Miks nad pidid Voldemortiga seal kuskil tornitippudes ringi lendama, miks nad ei võinud siis normaalselt kõigi ees oma võitlust ära pidada nagu kirjutatud oli? Aga muidu McGonagall ja Snape on filmis ägedamad kui raamatutes :). See on tore :).

Järgmise suure projektina mõtlen vahepeal natuke asjalikumaks hakata. Pean nimelt hakkama neil päevil oma lõputuid arstiarveid sisse skaneerima. Meil käib ju see süsteem nii, et haiglas viibimiste korral saab küll paluda nn direct billingut, st et haigla esitaks haiglas viibitud päevade eest arved otse kindlustusele, kes siis maksab kõik neile ise ära ja nõuab pärast omavastutuse osa minult tagasi. Ülejäänud korraliste visiitide, retseptide, teenuste, vereproovide, piltide ja muu kraami arved saadetakse aga mulle ning kui ma olen need ära maksnud, pean ise kindlustusele nõude esitama ning kindlustus maksab siis 80 % kuludest mulle tagasi. Vot... Mulle nüüd ongi siia neid arveid muudkui postiga tilkunud, oma paar-kolm tosinat ikka, kokku umbes suurusjärgus kahe tuhande euro eest. Hea olekski need nüüd järjest koos retseptidega sisse skaneerida ja ära grupeerida, siis saan neid tasapisi esitama ka hakata. Kui see ikka veebi kaudu võimalik on, võib-olla saab seda ainult intranetis teha... Enivei, eks paistab.

Praegu sätin ma ennast aga küla peale minema. Eks järgmine nädal on ka aeg!

Head nädalavahetust!

M.

2017. aasta reading challenge

Tegelikult ma tahaks selle reading challenge'i asemel mingit toredat, täpset ja kõlavat eestikeelset sõna kasutada, aga no ühtegi sellist ei tule pähe, millega ma rahul oleksin... Lugemisväljakutse kohe üldse ei kõla. Raamatunimekiri on liiga üldine. Lugemiseesmärk... Hmpf, no ka päris mitte. A noh, las ta praegu olla.

Mina avastasin sellised kategooriatest koosnevad nimekirjad enda jaoks 2015. aastal ja kaks aastat olen ma neid siis ka usinalt täitnud. Need ripuvad mul köögiukse küljes ja sinna mina siis aeg-ajalt oma konkse teengi. Motiveerib küll! Vahepeal oli päris pikk periood, kus ma tõesti ei leidnud üldse lugemiseks aega. 2015. aastal hakkasin aga tänu sellele nimekirjale jälle NATUKE rohkem lugema - ja kuigi mul jäi eesmärgist puudu 31 raamatut, lugesin ma siiski tänu sellest saadud motivatsioonile toona juba rohkem kui aasta varem. Nüüd 2016. aastal jäi puudu aga ainult 14 teost (krt, mul oli tunne, et isegi vähem jääb). Huvitav, kas ma kunagi saan päriselt kogu nimekirja ära konksutatud? Nii, et iga raamat läheb kirja ainult ühe korra?

Sest mina, jah, panen iga raamatu kirja ainult ühe kategooria alla, isegi kui see sobiks mitmesse kohta. Kategooriaid, muidugi, tõlgendan ma ka natuke vabalt, selles mõttes, et kui ma olen läbi lugenud raamatu, mis ühegi konkreetse kategooria alla ei sobi, no siis võib juhtuda küll, et panen Harry Potteri "sci-fi" alla. Selle nimekirja tarbeks kärab küll, ehkki Harry Potterist rääkides ma ei lahterdaks teda muidugi kunagi sci-fi kategooriasse. Vot. Aga samas vaatan ma nii mõnigi kord üle kategooriad, mis mul lugemata on, ja valingi siis nende järgi raamatuid. Nii on võimalik enda jaoks päris huvitavaid avastusi teha. Ma nt ei oleks ausõna võtnud niisama kätte raamatut "Persepolis", mida oli vaja kategooria graphic novel ärakonksutamiseks. Aga sain ootamatult positiivse elamuse ja enam koomikseid ei karda.

Enivei... Täna tuli meelde, et pean uue nimekirja üles riputama. Paar raamatut on see aasta juba läbi loetud ja need tahaks ju kuskile kirja panna. Asjade nimekirjas ärakonksutamine on nii mõnus!

M. 

Kaks kuud ehk tempo taga

Neil päevil läheb elu kohe kuidagi eriti kiiresti, mis siis, et ma tegelikult ju endiselt tööl ei käi ja peale teraapia ühtegi kellaajalist kohustust ei oma. Aga päevad muudkui vuhisevad mööda ja jaanuar on kuidagi juba poole peal! Mis mõttes??? No muidugi ma magan igal võimalusel lõunani, nii et päev jääb juba selle võrra lühemaks. Ja taastusravi on nüüd kolm korda nädalas ning iga selline päev läheb juba üksnes selle väsitava ringreisi tõttu täiena kirja ja saab ruttu otsa. Noja veel on vaja kokata ja kodus viis korda päevas jalaharjutusi teha ja kolm korda päevas lihtsalt jalga masseerida ja natuke suhelda ja vannis käia ja ongi üks tavaline päev otsas, tunnid lihtsalt kuluvad ära kuskile musta auku. Taastusravist vabadel päevadel õnnestub mul hädapärast natuke lugeda ja piltidega tegeleda, olen fotokooli ja fotopanga piltide üleslaadimise nüüd jälle usinamalt kätte võtnud. See eesmärk, mille ma endale eelmise aasta lõpuks seadsin, jäi väga pika puuga täitmata. Nüüd ma siis teen seda tagasi ja praegu tundub, et kui ma sama tempoga jätkan, jõuan vähemalt jaanuari lõpuks tahtmistele järele.

Alustasin esmaspäeval pühadepekist vabanemiseks ka projekti "100 kõhulihaseharjutust päevas", mis on jalaharjutuste vahepeale täiesti tehtav, läheb väga märkamatult. Muidu oleksidki need pöialiigutamised liiga üksluised. Ning siis olen hakanud hispaania keele arendamise eesmärgil vaatama kunagi tellitud telesarja Isabel. Ikka üks osa päevas, et aju mitte üle kuumutada. Aga isegi üks osa haukab poolteist tundi päevast ära. Sarjast, muide, saan täitsa aru, pmst kohe igast lausest. No OK, erandiks on mõned üksikud, mis on nii pikad ja kiired, et saavad enne otsa, kui mu aju järele jõuab. Aga neid tuleb väga harva, ühe osa peale näiteks paar-kolm. Nii et mu hispaania keel hakkab juba kasulik olema. Väga hästi. Ühel päeval tahan mina seda keelt ladusalt osata! Kusjuures tundub, et see on võimalik ka. Tuleb teine igatahes oluliselt lihtsamalt kui prantsuse keel omal ajal... Vähemalt mulle endale tundub.

Jala rindel on päris palju uut. Sel nädalal olen juba kodus mõne sammu kaupa ilma ühegi karguta ka komberdanud, ehkki pikalt nii ei veel ei saa. Jalg ei anna veel painduma ja nõrk on teine ka, nii et minu kõndimine näeb ikka no väga pentsik ukerdamine välja. A pmst on oluline see, et ma saan juba jalale täielt peale toetada ja edasine on harjutamise asi. Samuti olen nüüd taastusravis teinud mõned harjutused püsti ka. Noh, näiteks seisnud või nii! Päriselt! Alustuseks pandi mind esmaspäeval mõlema jalaga pehmele matile peegli ette seisma ja selles pehmel matil seismises ja püsti püsimises harjutus seisneski. Kusjuures jummala raske oli :). Hoopis ebastabiilsem ja keerulisem kui kõva palja põranda peal, sikutas ja tuikas ka natuke. Ja terapeut seisis, käed õieli, selja taga, juhuks kui harjutus üle jõu käivaks osutub ja ma ümber kukun :). Selline ettevaatus tundus alguses nii jabur, et võttis kohe muigama, aga tegelt ega see matt nüüd ülemäära lihtne ei olnud tõepoolest :). Täitsa totter ikka, kui keerulised võivad järsku tunduda ka kõige elementaarsemad asjad, millele muidu ei mõtlekski.

Noja eile riputati mind ka lõpuks püksepidi selle anti-gravity treadmilli sisse, pumbati masin õhku täis ja vähendati minu kaal 20 kiloni, misjärel kästi haige jala hoidmine teadlikult ära lõpetada ja hakata hoogsalt harjutusi tegema ja võimalikult normaalsel sammul kõndima. Sa pühade püss, lõpuks oli mu vaene jalg sellest mõnekümneminutisest kasutamisest nii väsinud, et lihas täiesti nähtavalt võdises pingutusest all. Just lihas, mis pole ammu niimoodi vaeva näinud. Kõõlusel polnud midagi häda. Üleüldises plaanis sai jalg igatahes sellise kreepsu, et oli eile õhtuni suht täitsa tuim kohe. Surises ainult, nagu oleks ära surnud, ja põlv nõtkus vahetevahel, sest lihased ei jaksanud teda hoida :). Ma tegelikult arvasin, et täna ma ei saa temaga üldse läbi, aga õnneks täna vähemalt ei oldagi väga valus. Igatahes, paistab, et nüüd hakkabki teraapias ka tamp taga olema. Terapeut teatas, et aitab küll mudimisest ja varbaliigutamisest. Järgmine kord ilmugu ma päris trenniriietuses ja tossudega, nüüd läheb andmiseks! Vot. Ühest küljest väga tore, teisest küljest hirmutav ka. Üks etapp on läbi, nüüd hakkab kõige raskem töö.

Veel käisin sel nädalal päris esimest korda ise poes. Ehk siis paarisaja meetri kaugusel kodust :). Sain jummala asjalikult ühe kargu ja korvi-kotiga hakkama ning tõin ise oma leiva ja peekoni koju. Parajasti oligi vist hädiste poeskäimise tund. Terve Alima oli täis vanamutikesi, üks kiduram kui teine, pooltel sotsiaaltöötajad kaasas. Kakerdasid teised oma rulaatoritega üksteise võidu ja sotsiaaltöötajad siis vaatasid mind ja neid ja üritasid neid kuidagi koomale karjatada, et ma neist oma karguga mööda saaksin. Üldjoontest oli aga täitsa tore üle pika aja kohe nii iseseisev olla. Kusjuures kõige raskem oli vist tagasitee, sest loomulikult nägin ma selle paarisaja meetri peal järjest kõigepealt oma maja kebabirestorani poissi, siis vaibapoe poisse ja lõpuks ühte kohvikututtavat, kelle kõigi reaktsioon oli muidugi "iiiisssandmariiiiiismisssssinugajuhtus?", nii et see kojujõudmine võttis mul isegi üksikasjalikest vastustest kõrvale põigeldes päris palju aega. Ilmselgelt on mul siin rohkem teretuttavaid, kui muidu meelde tuleks.

Aga praeguseks lõpetan kah. Mõnusat nädalavahetust!

M.

8 nädalat ehk uuesti kõndima õppimisest :P

Päris hull - kui nii mõelda, siis kaheksa nädalat on ju tegelikult peaaegu kaks kuud! Ma olen kaks kuud kipsjalg olnud :)! Aga noh, vähemalt elu juba edeneb. Kodus ma enam väga ei panegi seda plastikjalga külge, vaid harjutan niisama paljajalu komberdamist ning suurema osa ajast käin ma nüüd ringi ühe karguga, nii et teine käsi on täitsa vaba kohe! Üleeile tulin trepist üles (seda siiski saapa ja kahe karguga) nii, et astusin kohe täitsa igale astmele ainult ühe jalaga, mitte ei jäänud igal astmel mõlema jalaga seisma. Ja eile käisin esimest korda haiglas ka ainult ühe karguga - nii pikka maad ma polnud enne julgenud niimoodi ette võtta. Paistetust vist on üldiselt ka tiba vähem. Mõned kohad on veel ikka kummis edasi, aga vähemalt pole need kohad enam soojad, vaid põletik on nii palju alla läinud, et nüüd on kogu jalad ühtlaselt külmad. Edasiminek seegi!

Järgmisest nädalast peaksin ma aga plastikjala asemel üldse tavalise saapa jalga panema, kui haiglasse lähen. Veits hirmutav, aga tore ka... Saavad mõlemad jalad jälle ühekõrguseks ja puha! See VacoPED on ju lisaks oma tohutule kaalule ka nii kobakas, et tegelikult on sellega nüüd juba väga paha ja kõndimist see eriti harjutada ei lase. Lõigatud jalg on temaga lihtsalt palju kõrgem kui teine, nii et ma pean teise jalga panema kas kontsakinga (haa-haa) või siis lihtsalt leppima sellega, et ma lonkan tänu sellele monstrumjalale praegu veel rohkem kui muidu lonkaksin. Selles mõttes on mul hea meel, kui ma võin täitsa ametlikult selle asemel tavalise jalavarju jalga panna. Ma täna kodus juba proovisin ka, tavaliste saabastega on tunduvalt normaalsem (ja päris hea) tunne ja ma saan päriselt kohe kõndimise moodi liikumist harjutada... Aga veits imelik perspektiiv ikkagi :). Ma olen selle VacoPEDiga juba nii ära harjunud, et mõte tavaliste jalavarjudega välja minemisest võrdub mõttega alasti inimeste sekka ilmumisest :). Hihii... see on tõestus, et kõigega harjub...

Aga noh, kui ma võin juba päris jalanõudega päriselt kõndimise moodi kakerdama hakata, siis lähen võib-olla järgmisel nädalal ühe ilusa ilmaga lõpuks ujulasse ka, nagu arst käskis. St ehk saan nii seiklushimuliseks :). Ujula iseenesest teeks juba kindlasti head ja aitaks leebel moel lihaseid taastada, aga ujulasse saamine ja eriti ujulas basseinini jõudmine tunduvad sellised... suuremat sorti ettevõtmised, mis eeldavad eelnevalt strateegia väljamõtlemist :). Aga eks tuleb ära proovida! Millalgi ikka...

Muud? Jõudsin lõpule Harry Potteri viienda raamatuga ja ootan nüüd kahe viimase osa saabumist. Ma pean tõdema, et esimesed kolm osa meeldisid mulle rohkem, need olid kuidagi kergemad ja fantaasiaküllasemad. Nüüdseks on neil seal juba päris sõda lahti ning Harry on muutunud depressiivseks ja tujukaks teismeliseks, kes kipub natuke liiga palju karjuma ning peab huvitavate elukatega tutvumise ja lendluudpalli mängimise asemel katkematult surmale mõtlema. Natuke sünge või nii... Aga sellegipoolest ootan viimaseid raamatuid kannatamatult ning muretsen juba võõrutusnähtude pärast, mis mind siis kindlasti tabavad, kui päris viimane raamat ka läbi saab... Naljakal kombel loevad seal taastusravis ka kõik Potteri raamatuid praegu :). Ükskord oli mul endal raamat seal kaasas, siis tuli jutuks :). Ja eile jõudsin ise varem, siis nägin üht nende praktikanti ka Potteri raamatut kõrvale panemas :). Vot.

Rohkem uudist aga justkui ei olegi ning mul sai nüüd kirjutamisest ka kopp ette. Lähen teen endale ühe korraliku kannutäie smuutit ja hakkan siis hoopis filmi vaatama :). Olge mõnusad ja järgmise korrani!

M.

Yakudoshi

Nüüd on nii, et mul läks selle yakudoshi-sissekande kirjutamisega nii palju aega, et see on juba natuke iganenud. Või noh, mitte iganenud, aga ma juba tahaksin rääkida uutest asjadest. Samas tahan ma selle ka ikka siia nüüd jäädavalt kirja panna ja ära avaldada. Sellest johtuvalt teeme siis nüüd nii, et kõigepealt tuleb siia vana jutt kaldkirjas ja siis vaatame, mis ma sellele lõpuks külge keevitan. Ärge siis väga lühikesele sissekandele panustage :)!

28.-29. detsember 2016

Selle aasta pühad on nüüd siis ka läbi. Läinud, täiesti erakordselt, kogu erakordse aastaga täiuslikult sobitudes. Läinud, esimest korda kodust kaugel ja omaette. Läinud nii ebatraditsiooniliselt, et jõulude moodi ei olnud need kohe üldse mitte. Aga no mis siis ikka. Vähemalt kuna polnud jõulutunnet, polnud sellist tunnet ka, et üksi Luxis olles midagi valesti oleks. Niisiis ei lasknud ma end asjaoludest kurvastada ning korraldasin endale jõulude asemel sellel aastal lihtsalt sellise tõeliselt mõnusa, rahuliku, laiskleva puhkusenädala. Talvepuhkuse, millega seostus pidžaamas vedelemine, ports inimesi, kellega ma muidu sageli ühel ajal internetti ei satu, ning täielikult kohustustevaba aeg, sest vahepeal ei olnud mul ju vaja pea nädal aega isegi kliinikus käia. Oli terve nädal rahulikku kulgemist, mis möödus diivanil koledat ilma ignoreerides ja küünlaid põletades, varbaharjutusi tehes, lummatult Harry Pottereid lugedes, süüa tehes, filme vaadates ja tundide kaupa skaibis lobisedes :).

Õigupoolest jõululaupäev oli mul tegelikult isegi päris jõululaupäeva moodi - Marika tuli külla mu värske söögikraami varusid täiendama, mina pistsin verivorstid, hapukapsa ja kartulid ahju ning siis pidasime me maha täitsa korraliku jõululõuna :). Raadio oli ka selleks ajaks otsustanud jõululaule hakata mängima (neid ei kuulnud siin enne jõululaupäeva ikka kohe üldse), lõhnaküünlad huugasid aroome ja täitsa õdus oli. Noja sealt ma siis kulgesin rahulikult edasi. Ühe päeva sisustasin tervelt sünnipäevaõnnitluste vastuvõtmisega, mis andis võimaluse lobiseda kohe hommikust hilisõhtuni toredate inimestega, kellega muidu enam väga rääkima ei satugi. Paar päeva olin hommikust õhtuni Harry Potteri maailma süvenenud, nii et ma ei saanud vahepeal üldse aru, mis päev või kuupäev on. Ja üleüldisele moraalile aitas olulisel määral kaasa see, et Emilia sattus ootamatult minuga samasse paati. Ta pidi nimelt Londonist pühadeks koju Rumeeniasse sõitma, aga jäi vahetult enne pühi kõrvapõletikku ja ka temal keelati lendamine ära. Tema oli uudise ootamatuse tõttu muidugi eriti õnnetu, mina vähemalt olin juba ammu jõudnud mõttega harjuda, nii et ma siis sain teda kõvasti lohutada ja lõppkokkuvõttes veetsime me päris mitu õhtut skaibis lobisedes ja vahepealset aega kokku võttes :). Ostsime muu hulgas talle lennupiletid ära, et lihavõtete aegne külaskäik kindlalt lukku panna, ning muu hulgas vahetasime ka raamatu- ja filmikogemusi ja arutasime smuutiretsepte. Tuleb nimelt välja, et tema on suur smuutisõber ja mina sain just sünnipäevaks smuutimasina, millele ma olen ikka iga päev tööd andnud :). Sellest siis sihuke teema. Nämm-nämm! Kas kellelgi on veel lemmiksmuutisid, mille retsepte jagada?

Muidu aga mõtlesin siin vahepeal põhjalikult ka mööduva aasta üle järele. Minul on küll hea meel, et see otsa sai, ei olnud teine just suurem asi. Jaapanlastel on üks uskumus, mille nimi on yakudoshi. See põhimõtteliselt seisneb veendumuses, et 33. eluaasta on naise jaoks üks kõige ebasoodsamaid, pöördelisemaid ja halvemaid üldse. Et siis halb õnn muudkui jälitab ja juhtuvad igasugused viletsad sündmused ja üldse, kogu aasta on kohe õige närune. Samas avavat sellel aastal toimuvatest sündmustest tingitud muutused jälle uued ja eriliselt õnnelikud rajad ning algab omamoodi uus elutsükkel. Ja vot ma praegu täitsa panustan selle peale, sest minu 33. aasta paistis teiste seas tõepoolest oma erakordsuse ja murrangulisusega silma ja tegelt oleks väga tore, kui nüüd mõnda aega kohe mitte midagi untsu ei läheks. Tähendab, rõõmustavaid sündmusi, toredaid inimesi ja vahvaid ettevõtmisi mahtus ka 2016. aastasse kamaluga, st tegelikult igapäevaselt ei olnud kõik sugugi halb, aga tihti oli ka toredalt aega veetes pisut nagu selline tunne, et tegu on peoga katku ajal, sest toreda taustal juhtus päris mitmeid mastaapseid kurbi asju ka. Selliseid asju, mis annavad kauaks ajaks mõtteainet ja tulevad veel aastategi pärast teinekord meelde. Inimesed surid või läksid otsustavalt oma teed ja majakoht sai maha müüdud ja aasta lõpuks tuli veel ka see pagana jalaoperatsiooni teema, ehkki see viimane on muidugi selline kahe otsaga asi, mitte ilmtingimata negatiivne uudis. Eesmärk on ju tegelikult positiivne, väljavaated on head, aja maha võtminegi kulub väga marjaks ära, aga selle aasta viimased kuud möödusid kõik siiski kipsitamise, kargutamise ja üldse kogu selle ettevõtmise valusama poole tähe all. Nii et noh, seda aastat too lõikus just säravamaks ei muutnud, aga selles ma ei kahtlegi, et edaspidi toob see ainult head :). Irw... Näete, see ajastus klapib ka selle yakudoshi teooriaga. Pöördepunkt oli 2016. aasta lõpus ära. Edasi läheb jälle tõusvamas joones :).

Noja tõepoolest avanes ettepoole ka päris mitu uut rada - läks vana maja, aga tuli uus korter ja tulid uued plaanid. Teatud inimeste ärakadumisega tekkis palju aga ja ruumi teistele samuti toredatele ja inspireerivatele inimestele, kellele edaspidi rohkem tähelepanu pühendada. Ning kui mu täielikult äraremonditud jalg jälle kandma hakkab, on ka nii mitu rada jälle ees lahti. Äkki ma hakkan ikka jälle sportlikumaks ja saan saledamaks, kui jalg jälle lubab normaalselt igasuguseid asju teha... Mõtteid jagub. Eks me näe, kas mõni neist realiseerub ka.

Ma muidugi kordan, et 2016. aastas oli ikka tõepoolest palju toredat ka. Minu 2016. aasta hetkede absoluutne lemmik on vist veebruarikuine suusareis, mis oli Katrini ja Tuuli seltsis tõeliselt vaimustav! Sain sealt korraliku suusapisiku ning nii tahaks juba mägedesse tagasi. See talv ma paraku sporti veel ei tee, aga eks siis kunagi hiljem! Muidu kindlasti tahan, sest nii šeff oli tundide viisi järjest ainult mäest alla vihiseda, pehmetesse lumehangedesse maanduda ja külmast õhetavate põskedega hõõgveini juua, aroomisaunas higistada ja praksuva kaminatule paistel palkmajakeses sõpradega rammusat fondüüd mugida! Absoluutselt fantastiline! Tahaaaaaan veeeeeeeel! Aga OK, pöördume jutu juurde tagasi. Veel üks fantastiline kogemus oli Baden-Baden oma Friedrichsbadi saunakompleksi ja eksklusiivse üliglamuurse kasiinoga. 2016. aastal mängisin ma seal esimest korda elus ruletti ja veetsin koos Katrini ja Marikaga täiesti totralt ägeda ja glamuurse õhtu. Üldse oli see Baden-Badeni tripp üks tõeliselt mõnus nädalalõpp, mida mina tahaksin kindlasti veel korrata! Noja siis veel see oli tore, et suvel sain ma inspiratsiooni suure innuga fotograafiakursustesse sukeldumiseks, mis pakkus palju mõnusaid hetki ja millega ma pean nüüd kiiremas korras hakkama edasi tegelema, sest muidu jään ajaga jänni. Ning mul on hea meel, et me jõudsime Frantsuaaga enne kogu järgnenud draamat vähemalt Marrakechis ära käia, nii jäi temast üks helge mälestus rohkem :). Kevadisel Hollandi lilleparaadilgi oli üle mitme aasta väga vahva, sain jälle korraks pilgu oma vanasse giidiellu heita ja ekspromt emme ja Varnoga keset Euroopat kokku saada. Ka Hellega oli tema siinoleku ajal tore ohtralt koos aega veeta - kokata, sarju vahtida, ennast liigutada, matkata, Düsseldorfis käia ja ohtralt naerda. Suvel pakkusid mõnusaid hetki ja Luxi vihmale vahelduseks natukenegi päikest Deauville ja Trouville, millest mulle jäi väga sümpaatne mulje ja kus ma käisin koos Marikaga muu hulgas esimest korda elus hobuste võiduajamisel. Sügisel ostsin korteri, millest ma pärast selle nägemist enam kuidagi väljuda ei suutnud. Siis tegin enne jalalõikust uisutrennis oma esimesed korralikud hüpped ja juba pirueti moodi piruetid, sain liuväljalt ka vähemalt ühe uue potentsiaalika tuttava ja üleüldse, veelgi suurea uisupisiku. Ja nüüd talvel olen saanud veeta tervelt kuus kiirustamisvaba nädalat koos emmega ning valmistun peatselt mõnusaks aastavahetuseks Katrini juures :P. Seegi saab tulla ainult vahva. Tegelikult päris korralikult rõõmu ka, eks!

3. jaanuar 2017

Ja nüüd ma istungi siin Katrini juures diivanil, telekas taustaks üürgamas ja kolmekordseks paisunud kõhuvoldid läpakaga süles ruumi nimel võitlemas. Süda on kerge ja meel on hea ning kui jõulude ajal jõulutunnet ei tulnudki, siis aastavahetus lõi asjad jälle balanssi. Seekord oli mul nimelt täiesti totralt mõnus aastavahetus, mis algas tohutu kokkamisega ning jätkus mitmepäevase seltsis õgardamise, telekavahtimise, lobisemise ja õdusa vedelemisega, ehk siis kõige hea-ja-paremaga. Tõepoolest, ka jõulutunne andis ennast lõpuks näole, kuigi ma enam ei lootnudki! 31. detsembri hommikuks olid nimelt puud akna taga imekaunilt ära härmatanud ning piparkoogilõhnalises köögis lõbusa vestluse kõrvale kohvi lürpsides ja salatit hakkides jõudsid pühad mulle ikka lõpuks sajaga kohale :)! Nii mõnus ja kerge oli olla ning aeg muudkui lendas, nagu toredate hetkedega ikka juhtub! Täna läks Katrin juba tööle ja mina alustan homme jälle taastusraviseansse, nii et kolin mõne tunni pärast jälle oma koju ümber. Kohe kahju, et see pikk nädalavahetus otsa sai. Samas kisub suu mul siin praegu vägisi kõrvuni, sest mul on ikka sõpradega vedanud! Nendega läheks iga kell luurele - ning karkude ja kipsjalaga saadud kogemused ainult kinnitavad seda teadmist, sest nad siis täitsa luuravad minu eest ka :)! Äge!

Ja selle tähelepanekuga ma praegu nüüd lõpetangi. Lähen tassin endale veel salatit ette ja otsin vahelduse mõttes raamatu välja. Teile aga soovin head uut aastat ja alustage seda siis hästi!

Rääkimiseni!

M.