500 A4 lehekülge

Istun jälle lennujaamas. Seekord Kopenhaagenis, O'Learyse pubis. Ootan pulled pork burgerit ja jõuluõlut. Magasin äsja just kuskil hüljatud väravas kolm tunnikest pehmel diivanil õndsa und ja ärkasin üles suure näljaga. Kaks tundi on veel istuda. Siis saab selle aasta viimase lennuki peale ronida, aju välja lülitada ja järgmised kaks nädalat vegeteerida. Sest ma ei kavatse küll mitte ühtegi asjalikku mõtet enam sel aastal mõelda. Ja üldises plaanis kavatsen ma järgmisest kahest nädalast vähemalt nädala lihtsalt magada, neljajalgsed kaisus, ja siis ülejäänud nädalast poole pidžaamas ringi käia. Eks mul, noh, juuksur on ja nahaarst on ja pass tuleb ära vahetada ja muud säärast ka. Ja siis on jõulud ja sünnipäevad ja suusapuhkus ja muud säärast. Aga see kõik peab mahtuma sellesse aega, kus ma ei maga. Sest unevõlg on mul selline, et seda on oma 500 A4 lehekülge. Või 600. Ja sellega tegelemine on kõige-kõige esmatähtsam. Arvan ma praegu.

Tegelt ma muidugi ei tohikski veel üldse kuskile minna. Kõrgemalt poolt tuli juba suvel käsk inimestele septembrist aprillini puhkusi mitte anda. Ja ega olukord tõesti vist ei võimaldaks ka. Sellist absurdset töökoormust, mis meid on tabanud, ei osanud vist kohe mitte keegi ka kõige kurjemate hoiatuste peale ette prognoosida. Aga otsene ülemus on meil üks ütlemata armas inimene ja püüab alati võimaluste piires siin-seal kõigile vastu tulla. Nii et ma sain siiski loa ammu kokkulepitud puhkuste graafiku järgi siiski nädal enne ametlikku jõulupuhkust puhkusele minna. Ehkki eile tuli üks korralduslemb kolleeg korra juba lagedale mõttega, et äkki ma siiski tühistaksin oma puhkuse, sest tal on vaja täna hommikul keeletunnis olla ja keegi peale minu ei saa tema tööd sellel ajal ära teha... Tjah... Aga siin ma siis nüüd siiski olen.

Enivei. Nagu näha, on meil ajad endiselt sellised, et töö kõrvale justkui enam muid mõtteid ega tahtmisi ega asju mahugi. Nagu silmaklapid oleks pähe pandud. Ja sellest konkreetsest hullusest saavadki aru ainult need, kellega me siin ühes paadis oleme. Selles mõttes on hästi tore, et meil on kõik (või noh, peaaegu) üksteise suhtes kuidagi palju hellemaks muutunud. Kuidagi väga kokku on võetud endid. See on nii armas. Kõik pingutavad, kuidas oskavad, et kuidagi endaga hakkama saada ja siis võimalusel veel ka teiste elu lihtsamaks teha või nende käest läinud asju lahendada aidata. Mõnikord läheb mul kohe meel härdaks, kui ma näen, et mu järgmine töö on niimoodi ette valmistatud, et assistent on välja otsinud, üle vaadanud ja ära lokaliseerinud või lukku pannud kõik töös esinevad 101 linki, mis hoiab mul kokku ikka no tunde. Või kui mõni teine on RRi ettevalmistuse käigus usaldusväärsest allikast tulnud 100% vastetele Bold/Italic makro ka juba peale tõmmanud, nii et mulle jääb ainult segmentide ülelugemise ja kinnitamise vaev. Mis jällegi teeb mul elu nii palju hõlpsamaks ja talutavamaks, et kohe tahaks kallistama minna kedagi... Ja üldse. Omavahel ollakse kuidagi hästi hellad, mu meelest. Kuigi kõigil sõidab juba katus ära. Aga õnneks siiani on läinud nii, et keegi saab ikka veel appi tulla, kui viimane häda käes, ja natukeseks ajaks olukorra päästa, kuniks jälle on kellegi teise kord ja... Noh, sihuke kamraderii on :). Mida pole ammu tunda olnud, mu meelest. Ja mis on hästi mõnus.

Eks me oleme viimasel ajal üritanud tööväliselt ka oma pundiga üht-teist toredat teha, et auru välja lasta ja meelemõistust säilitada. Peamiselt siis söömas käia, ühiseid pidusid korraldada, laterdada ja nii... Katriniga oleme mitu korda veini- ja telekaõhtuid korraldanud, siis eile oli üksuse jõulupidu, ükspäev käisime jõuluturul ja eelmine nädalavahetus oli minu juures suuremat sorti söögiorgia jms. Teatris-kontserdil olen ka sõpradega viimasel ajal päris palju käinud, noh, et oleks mõnikord millestki muust ka rääkida peale töö. Et üldse OSKAKS enam millestki muust rääkida. Selles vallas oli mu jaoks muidu viimase aja toredaim elamus üks USA orelipoiss Cameron Carpenter, kes pani saalis mängima mingi 1926. aasta tummfilmi ja siis mängis sellele poolteist tundi bäkki. Noja kuna see film oli päris naljakas ja ta ise päris osav, oli lõpptulemus päris vinge. Vot.

Noja kui ma kord kümne päeva takka (viimase aja keskmine) end uisutrenni ka vean, siis ongi kõik päevad nii otsas, et ega ma jõuagi ükski päev naljalt enne kümmet õhtul koju :). Mis on ühest küljest natuke hirmus, aga teisest küljest ainuvõimalik, sest TORE peab ju ka millalgi olema! Eks.

Sellest uisuteemast muidugi lubasin ka ammu juba rohkem kirjutada. Aga nüüd jälle ei jõua, sest veerand tunni pärast hakkab pardaleminek. Aint seda mainin, et kuidagi kerkis meil ka esile mingi kevadiste võistluste teema... Et kui tahta, tuleks muusika välja otsida ja aprilli lõpuks mingi kava ära harjutada :). Ma siiani ei ole suutnud otsustada, kas ma tahan või mitte :). Ja kas ma jõuan või mitte. Aga no paistab... Sille, kes teil kavasid välja mõtleb? Teie ise või treener :)? Lihtsalt uudishimu pärast küsin... Ja kirjutan millalgi rohkem meie trennist ka, ausalt!

Muidu aga pean praegu jooksma. Võtan viimase lonksu õlut, haaran oma seljakoti ja lendan õiged väravat otsima.

Olge siis jälle toredad ja järgmise korrani!

M. 

Elust ja peamiselt uutest uiskudest

Tegelikult ega mul sellest elust pole väga suurt rääkida midagi :). Oktoobrikuu on mul siin põhimõtteliselt möödunud ainult töö lainel, nii et Camino pildid on mul endiselt lõpuni läbi vaatamata ja pliidiplaat endiselt remontimata ja üldse... :). Käin ainult tööl ja siis mõnikord jõuan trenni ja mõnikord mõnele kontserdile, teinekord kellelegi külla ka, aga toidupoodi näiteks enam ei jõua isegi kord nädalas ja kodus käin ka üldse ainult magamas. Seda va uneaegagi jääb viimasel ajal kogu aeg liiga väheks...

Sest tööl on meil juba ammu ametlikult hullumaja. Iga jummala inimene selles meie tohutus institutsioonis on otsustanud saata iga päev tõlkesse miljon lehekülge midagi, ilma milleta kukub maailm lihtsalt kokku, nii et me oleme siin viimasel ajal kõik permanentselt hinge vaakumas... Tõsiselt, vahepeal on selline tunne, et hakka või töökuulutusi vaatama, sest kuigi ma pean ennast päris võimekaks ja üsna hästi stressi taluvaks inimeseks, ei ole ma enam suuteline kogu aeg ainult kasvavatele ootustele vastama. On ainult aja ja võib-olla ainult nädalate küsimus, kui kuskilt midagi suure raksakaga lõhki käriseb - ja ma väga loodan, et see ei ole mina ise... Sest no lihtsalt iga töö on juba millegi poolest kõige prioriteetsem ja vajab teoorias erilist lähenemist, aga mul ei jää juba ammu aega isegi mõelda, mis ma sinna kirja panen, rääkimata kirja pandu üle lugemisest, nii et ikka täielik jama on majas. Jama tellija jaoks, kes saab keskpärase või kehva (või igatahes mitte hea) töö, ja jama minu jaoks, sest mina tunnen end ka halvasti, kui ma saadan välja huupi tehtud toortöö, kuhu said kirja kõige esimesed sõnad, mis pähe tulid, sest rohkemaks ei olnud aega. Samas töö eest vastutan ju ikka mina - ja kui keegi peaks kunagi me töö üle kobisema, siis... No paraku peab siis nentima, et ta kobin võib olla täitsa õigustatud. Noja keda see siis enam huvitab, et meil oli hullumaja tempo peal ja et ma andsin endast niigi parima ja mul tõesti ei olnud selle tööga isegi viite minutit rohkem aega tegeleda, sest mul hakkas juba ka järgmise töö tähtaeg kõrbema??? Oh jah. Noja ega ma tegelikult ei jaksa ka juba enam teha iga päev tööd 120%ga. Lihtsalt füüsiliselt ei jaksa nii, et varahommikust kuni õhtuni välja ongi paanika ja süda kurgus, sest ma lihtsalt ei tea, kuidas ma peaksin kõik selle päeva tööd tähtajaks kuidagigi tehtud saama... Aga kuidagi on saanud noja eks kuidagi peab edasi ka saama...

Oh jah. Elame ja näeme, kuidas täpselt.

Õnneks oli meil see nädal neljapäev ja reede ka vaba... Jõudsin natukenegi unevõlga likvideerida ja niisama olla - ja isegi sellisteks asjadeks energiat leida, mida ma ise tahan teha :). Kokkamiseks ja piltide albumisse panemiseks näiteks. Tegelikult mõtlesingi ma seekord kõik need neli päeva lihtsalt kodus rahus olla ja toibuda. Aga päris nii ei mänginud välja. Mul läks nimelt viimases trennis uisk katki. Kõige olulisem haak murdus ära ja no täitsa jama oli kohe majas. Kui ma selle haagi vahele jätsin, ei hoidnud uisk mind enam piisavalt ja surus täiesti valesse kohta takkapihta ja põhimõtteliselt olid järgmised trennid selle paariga välistatud... Sellest johtuvalt ostsin ma täiesti lampi üleöö neljapäevaks rongipiletid ja sõitsin Pariisi uisupoodi. Käisin pool päeva niisama poodides, õhtul teatris (vaatasin Donizetti ooperit "Armujook", mis oli üle ootuste lustakas) ja siis järgmisel hommikul suundusin esimese asjana Billancourt'i äärmiselt teadliku ja meeldiva uisupoisiga asju ajama.

Muidu ma olin juba suht välja mõelnud, et ma tahan Jackson Debuti või Jackson Premieri saabast ja Coronation Ace terasid. Koju tulin aga ikka täitsa teise kombinatsiooniga :). Kuigi mu vana Jacksoni saabas oli suuruses 8,5 ja jalas täiesti mugav, olid uued 8,5 mõõtu saapad mulle no täiega väiksed... Vist sellepärast, et uute saabaste kannaosa kuju on kergelt teine ja see surus jalga saapas nii palju ettepoole, et varbad ei mahtunud kohe üldse enam ära... Suuremat Jacksoni saabast tal aga poes ei olnud. Seda oleks pidanud laost tellima hakkama ja sellega oleks vähemalt nädal aega aega läinud, misjärel oleksin ma pidanud ju jälle Pariisi seda proovima minema... Kratsisime seal siis mõlemad kukalt, aga lõpuks pistis poiss mu jalad prooviks hoopiski Edea Concertodesse, mis osutusid väga mugavaks, nii et ma otsustasin kohe joonelt ära, et need ma siis nüüd võtangi. Noja edasi arvas poiss üksiti, et ma võiksin neile alla panna hoopis Majesticu tera, mitte Coronation Ace'i. See olevat vähe odavam, aga sama profiiliga ja sobib ka kahekordseteks hüpeteks, kui ma peaksin kunagi tahtma nendeni jõuda... Noja nii siis saigi. Poiss pani krips-kraps uued terad alla, teritas need ära ja pistis mulle karbi kaenlasse. Mina kõndisin nendega veel pool päeva linnas ringi, imetlesin ja nuusutasin neid vahepeal ka, noja siis tulin nendega nüüd üleeile õhtul koju ja ootan juba kannatamatult jääle pääsemist, et vaadata, kas ma ikka oskan üldse täitsa uue kombo otsas uisutada või mitte... :). Võib-olla tuleb nüüd kõike jälle otsast peale õppima hakata :). Ma läksin tegelikult eile õhtul juba liuväljale, aga mul oli meelest läinud, et meil on koolivaheaja nädal ja seega on kõik ula peale jäetud kooliõpilased liuväljal troppis koos. Seal oli juba eesruumis niisugune rahvasumm, et ma ei mahtunud välisuksestki sisse. Seega tegin ma kohe uksel kannaka ja lippasin bussi peale tagasi. Nüüd ei jää muud üle, kui tuleb täna õhtul otse päris ametlikku trenni uusi uiske katsetama minna... Ma loodan, et ma kohe soojendusringi peale kõhuli ei maandu, vaid oskan ikka teistsuguste sakkide ja võõra kumeruse peal ka ühte jalga teise ette panna... :).

Sille, muide, mis uiskudele sina pärast Jackson Classique'i üle läksid? Ja millega sa nüüd sõidad? Lihtsalt uudishimu pärast tahaksin teada... Tegelikult ma oleksin tahtnud seda muidugi üldse ENNE uute uiskude ostmist teada, aga no nüüd läks nende väljavahetamine nii hirmus kiiresti, et ei jõudnud ette nõu küsida. Räägi siis nüüd takkajärgi, palun, ja jaga kogemusi!

Vot. Muidu ma olen nüüd see hooaeg katsunud kaks korda nädalas trennis käia, sest meil on väga tore uus treener ka. Ta on küll jäätantsija ise olnud (Prantsusmaa koondises), nii et mõned kauem uisutanud trennitüdrukud kirtsutavad nina, et ta tahab hoopis teistsugust lähenemist kui nemad on õppinud ja et nad peavad kõiki samme sisseharjunuga võrreldes täiesti teistmoodi tegema. Aga mind ta nõudmised ei sega, sest mulle ei ole nii sisse veel miskit harjunud - ja ta on lihtsalt nii särtsakas ja rõõmus ja energiline kogu aeg, et ma saan iga kord trennist tõsiselt positiivse laengu. Ta on ka esimene treener, kes päriselt käibki ringi ja tuletab kõigile seitse korda tunnis meelde, et uisutades peab NAERATAMA. Mis teebki kohe tuju heaks, kui natuke naeratama hakkad :). Ja siis me peame iga trenn "super music" järgi kava välja mõtlema :). Nii et selles mõttes rõhub ta varasematest treeneritest tunduvalt rohkem iluuisutamise ILU poolele ja artistlikkusele ja loomingulisusele. Mis mulle tegelikult väga meeldib, sest see on mu kõige nõrgem külg ever :). Aga temaga ei tundugi see nii hirmus ja valulik, vaid tundub täitsa lõbus ja teostatav kohe :).

Jah. Veel olen ma endale viimasel ajal ka üksjagu toredaid kultuuriüritusi, kontserte ja ringisõitmisi organiseerinud. Kõike ma isegi ei mäleta enam, aga kindlasti viimase paari aasta kõige suuremad elamused sain ma paari nädala tagusest La Traviatast, mida me siinsamas Luxi teatris vaatamas käisime. Oi, see oli kuidagi nii kvaliteetselt tehtud ja imeline, et ma olin pärast mitu päeva veel pooltransis ja muudkui ümisesin neid Verdi viise :). IRW, ma vist kuulasin takkajärge seda Brindisit juutuubist vist nii palju, et mulle jäid sõnadki meelde, võin nüüd ise laulma hakata :). Aga jah, ühesõnaga, sellest pühapäevast sain ma teada, et mulle väga meeldib dirigent nimega Teodor Currentzis, nii et kui ta jälle kuskile siiakanti peaks sattuma, siis ma kindlasti lähen teda kuulama, mängitagu siis mida tahes. Sain teada, et Permi ooperiteater on väga viis pluss-pluss-pluss tasemel. Ja sain teada, et lavastaja Robert Wilsonil on väga eriline stiil. Noja... Ei, tõsiselt, väga äge oli. Väga harva mängitakse midagi NIIIIIIIIIIIIIII hästi, et etendus ei jää lihtsalt üheks etenduseks teiste seast, vaid et sellest saabki täiesti emotsionaalse elamuse... Mina igatahes sain nüüd suure tõuke hakata rohkem muusikaüritusi mööda käima... Äkki kuuleb mõnikord veel midagi niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilusat...

Mm, ja siis käisime paar nädalat tagasi koos Kadiga lõpuks Verdunis ära, kuhu ma olen kõik siin oldud seitse aastat tahtnud minna, aga kuhu ilma autota väga ei saa. Selle üle oli mul ka väga hea meel. Juhtus väga ilus kuldne sügisnädalavahetus olema ja huupi õhku paisatud mõte võttis lihtsalt iseenesest üleöö kuju... See oli selle aasta viimane selline päris vananaistesuve nädalavahetus, et sai veel ilma jopeta õues olla, ja väga mõnus oli niimoodi seal tohutus värvilises metsas luusida... Kuidagi rahulik ja koha ajaloo tõttu muidugi natuke melanhoolne, aga ilus. Vaikne, mõtlik ja väärikas koht oli :). Ja sügis on ka ilmselt seal käimiseks meeleolu poolest kõige õigem aeg... Väga meeldis... Vot.

Aga no nüüd on nii, et ma pean hakkama end trenniks valmis seadma. Olge siis jälle toredad ja eks ma kunagi kirjutan jälle.

M.

Päevad 1 & 2: Santander - Boo de Pielagos, +/- 42 km

Ühesõnaga. Pöördudes nüüd siiski tagasi reisimuljete juurde. Meie elu esimene Camino jupp. Algas nii.

Mina tulin Luxist, teised Eestist. Saime Madridis ühel reedel kokku, istusime siis rongi peale ja loksusime peaaegu viis tundi Santanderi. Kohale jõudes olime üsna kapsad, aga läksime ikka natuke välja linna peale. Jõime esimesed sangriad, võtsime pärast pikka Annega kauplemist mõned tapased ja tegime esimesed pildid. Linnal polnud viga. Suuri masse ei olnud ja kana maitses hästi. Lisaks jalutati seal koertega koos ka kasse.

Hommikul võtsime kõigepealt plaani katedraalist palveränduri passi hankimise. Neid saab peamiselt suurematest kirikutest ning kuna ilma selleta rändureid albergodesse öömajale ei võeta, oli ka meil seda vaja. Albergod on ju üliodavad, enamasti kuskil 10-15 eurot nägu/öö, nii et selleks, et kõik muidu puhkajad ka albergodesse ei trügiks ja et need hotelle põhja ei ajaks, lubataksegi sinna ainult passiga palverändureid. Meie küll mõtlesime ööbida valdavalt pansjonaatides, kodumajutustes ja hostelites, aga no igaks juhuks - ja suveniiriks - tahtsime ikka passi ka. 

Nii me siis käisime mitu tiiru ümber katedraali ja vaatasime seda muudkui seest ja väljast ja ülevalt ja alt, kuni lõpuks leidsime kuskilt maalrite selja tagant ärapeidetud kontorist ühe tüdinud onu, kes meile sahtlist passid välja koukis.

Noja edasi asusime piki rannikut teele. Ametlik rada läheb tegelikult Santanderist sisemaa poolt edasi - vonkleb pikalt mööda Santanderi eeslinnu ja sõiduteed, kuniks jõuab ca 26km pärast Boo de Pielagosse. Kuna mul oli aga tark raamat, mis ütles, et piki rannikut läheb sinnasamasse välja alternatiivne rada, mis pidada olema palju ilusam, kuigi ka jupp maad pikem, siis me otsustasimegi pigem seda mööda matkata ja ilusaid vaateid nautida. 

Santander on aga siiski päris suur linn, selline 200 000 elanikuga, nii et selleks ajaks, kui me päriselt raja algusesse jõudsime, olime me juba vist 8-9 kilomeetrit mööda linna vantsinud - mulle laadijaid otsinud ja passi otsinud ja Magdalena palee juures käinud, nii et minul olid igatahes jalad juba täitsa väsinud. Mingil hetkel tundus mulle isegi, et ma võiks veel ühe öö Santanderis magada, et siis värskete jalgadega matkarajale karata. Aga kui me kord raja peale saime, siis hakkas kogu aeg nii ilus olema, et esiteks ma unustasin mõneks ajaks üldse ära, et hästi enam ei jaksa. Noja kui ma uuesti ära väsisin ja hakkasin virisema, et ma nüüd tahaks öömajale jääda, selgus, et ega seal mereäärse raja peal ainult üks ööbimisvõimalus ongi ja sinna tuleb välja kõndida, tahad või mitte. See oli aga Santanderist sealt raja algusest ei rohkem ega vähem kui 16 kilomeetri kaugusel. Nii me siis vantsisime ja vantsisime ja lugesime aga lahesoppe (tee pealt öeldi millalgi poole maa peal, et kämping on neljanda lahe ääres). Kohalejõudmise hetkeks lõid jalad ikka juba päriselt tuld välja. Aga ei saa kuidagigi salata, et kohutavalt ilus oli!

Seal oli natukene Iirimaa ja natukene Šotimaa ja natukene Saaremaa moodi. Nad armastasid ka väga kiviaedu. Ja igal pool oli elukaid. Ja igasuguste kivihammaste otsas päevitati ja puhati. Oli ju nädalavahetus. 

Muidu pidavat see mereäärne Camino del Norte olema üks kõige vähem käidavamaid palverännutee marsruute. Primitivoga võrreldes oli ikka tunduvalt hõredamalt käijaid tõesti. Aga see-eest oli nendel ilusamatel mereäärsetel lõikudel üksjagu selliseid päevakõndijaid, kes tulid nädalavahetuseks kogu pere ja mansaftiga ilusaid kohti avastama. Meie olime nende seas praktiliselt ainsad suure seljakotiga rändurid. Ühte Kanada meest nägimegi ainult veel, kelle järel me ühest suletud teelõigust mööda saime...

Vot. Meie esimeseks matkaööks oli üks kämping Virgen del Mar, mis tegelikult pidi paar nädalat hiljem juba hooajaks uksed sulgema. Oli teine täitsa toredas kohas, üsna mere lähedal ja basseiniga. Kuivaineid ja saia müüdi ka. Nii et selline laager sai siis:

Järgmisel hommikul aga hakkas vist kõige-kõige ilusama loodusega matkapäev üldse. Terve päeva märksõnaks olid tõeliselt uhked kaljunukid ja karid ja saarekesed ja rannasopid ja natuke turnimist nõudvad rajad ja lihtsalt... nii kohutavalt äge oli. Vot sinna ma tahangi ükskord korraliku fotokaga ka tagasi minna ja siis päikesetõusust loojanguni mööda kaljusid roomata ja ronida ja igasuguste rakursside alt pilte teha ja valgust taga ajada.

Päeva lõpus õnnestus meil juba ka natukene ära eksida. See rannarada oli muidu selles mõttes hästi selge ja kuidagi intuitiivne, et ta ei olnud küll kuidagi märgistatud, aga no rada oli rohtu tallatud ja kuskile mujale justkui minna ei olnudki. Aga me magasime maha selle küla, kust me oleksime pidanud sisemaa poole tagasi minema, et Boo de Pielagosse välja jõuda. Õigupoolest... no seda küla lihtsalt ei paistnud mere äärde! Me vaatasime kogu aeg, et seal kaugel suurema ranna ääres ta peab ilmselt olema... Ja kui sinna jõudsime, ütlesid vetelpäästjad, et jajah, et see on selle küla rand küll, aint et küla ise - ja see tee, mida meil vaja on - on 3 km tagasisuunas... :). Olime ilma mingisugust küla märkamata temast mööda tulnud.

No mis meil siis muud üle jäi. Tegime veel vastu õhtut ringe. Marssisime läbi looduskaitsealuse männimetsa ja paar kilomeetrit piki sõiduteed Boosse. Kus selgus, et nende hotell on kinni pandud ja ainus ööbimisvõimalus ongi kohalik albergo. Seal õnneks anti meile 10 lisaeuro eest neljane tuba kolme peale kasutada ja iseenesest oli kõik okei. Väike miinus oli see, et meie tuppa sai läbi suurema magala, nii et kui ma öösel pissile läksin, kuulsid seda kõik ka seal magalas... Muidu aga oli albergo renoveeritud ja korralik ja selles mõttes läks isegi hästi. Need ei olnud mitte kõik sellised :). Lutikahirmus olid selles konkreetses öömajas põrandad ära plaaditud ja puust narid asendatud metallnaridega. Kõik oli puhas. Söök oli toitev. Veini ka müüdi :). Rohkem nagu ei osanudki midagi tahta. No vetsusid ja dušše oleks võinud paar tükki rohkem olla :).

Kokku ööbisime me muidu kogu reisi jooksul 2,5 korda albergos, muidu katsusime ikka pansjonaate ja hosteleid vaadata. 2,5 tähendab seda, et kolmandas me juba maksime toa eest ära, sest seda ei oldud nõus enne näitama, aga kui me siis üles tuppa jõudsime, avastasime, et see on pmst 40 aastat remontimata ühikas. Magamiseks anti mingi paberist aluslina. Duššidega olid seal viletsad lood, vetsudega ka, toad ei käinud lukku ja kotid kästi metallkappi luku taha panna, lutikate pärast. See oli nii hirmus, et meie emmega otsisime enne õhtut endale parema hotelli. Anne keeldus lisaraha kulutamast ja magas üksi seal...

Aga no sellest kunagi hiljem. Siin veel mõned pildid sellest meie esimesest, täitsa toredast albergost.

Vuot. 

Aga ikka üliilus oli see maastik seal Kantaabria rannikul. Ja rada oli kõigile jõukohane, ei olnud väga palju turnimisi ega ohtlikke kohti. Väga soovitan... Mina ise lähen sinna ka ükskord tagasi, ausõna! Suure fotoka ja statiiviga. Ja küll ma siis pildistan veel ja rohkem!

M.