Augutäide

Vahepeal on kirjutamisse jälle pikem auk jäänud. Ma ei tea, kaks nädalat on hästi kiiresti mööda tormanud. Tiksun siin vaikselt tööd teha ja kavandan Tillinna külastust ja niisama. Homme juba sõidame, kui põnev :). Söögikohad on välja vaadatud, potentsiaalsed muuseumid ka, ühe vana sõbra sain meile vanalinnas mõõgavõitlust tegema, paar muud asja orgunnisin ka, neil käskisin suurt kõndimist kannatavad kingad jalga panna ja põhimõtteliselt vähemalt mina olen valmis. Kui nüüd ainult päikest ka antaks. Või vähemalt vihma tagasi hoitaks.

Meil siin on ilmad ilusaks pööranud. Kohe kutsub jälle linna peale, poodi, parki ja kohvikutesse, nii et ega ma kohe lähengi. Muidu niikuinii väga uudiseid pole, millest kirjutada. Korterinaaber on talle omaselt vait kui sukk, nii et hetkel kõige segasemal teemal - vägagi komplitseeritud elukoharindel - on olukord endiselt muutumatult ähmane. Eile käisin igaks-juhuks üht korterit vaatamas, aga see oli õige hirmus. Nagu väga odav hotellituba, suitsukoniauke täis pleekindsinine polüestervaip põrandal, peamiseks mööblitükiks seina seest väljakäiv lasteaiavoodi jne jne jne. Nojah, eks ma rõõmustasingi, et odavavõitu oli see pakkumine, pidades silmas, et korteri asukoht oli super ja lepingut sai teha isegi näiteks kuueks kuuks. Tavaliselt tahavad siin kõik ju hästi pikka üürilepingut, 2-3 aastat on keskmine taks... No enivei, asukoht oli ideaalne, põhimõtteliselt oli tegu täpselt minu paralleeltänavaga, kus kõik asjad on käe-jala juures, ja üür oli tervenisti ainult 1000 eurot kuus. Ainult see oli tõesti ka selline koht, kus elaks hädapärast väga ajutiselt väga natuke, aga mitte põrmugi kauem, kui tingimata vaja. Ei, hoian edasi silmi lahti ja lasen Frantsuaal ka omi asju edasi ajada. Tal on mingi asi soolas, kindlasti on see märksa parem diil. Korter on raudselt oluliselt kenam, vahendustasu ei oleks vaja ja ilmselt oleks edasine suhtlus omanikuga temasuguse käendaja abil märksa lihtsam. Noh, näiteks üürilepingu pikkuse suhtes või nii. Kui seda peaks juhtumisi olema ühel hetkel vaja ootamatult katkestada. Mingil põhjusel.

Muudel rinnetel on kõik muutusteta. Ahjaa, teen novembrikuiseks puhkuseks plaane, mul on esimene nädal vaba. Jõudsin järeldusele, et soojale maale ei viitsi üksi minna, nii et otsin lähemalt sihtkohti. Jõudsin ka järeldusele, et äkki peaks tegema uue katse Londonisse sõita. Kusjuures avastasin, et tegelikult oleks ju palju mugavam minna rongiga, sest lennujaamad on seal kõik pärapõrgutes (ja siin ka, kui mitte just minna Luxairiga, mis on enamasti üsna kallis) ja lennuajad ebamugavad. Aga kui teha niikuinii Pariisi asja ja siis sealt paariks päevaks rongiga Londonisse sõita, saaks päris mugavalt, kiirelt, inimlikel aegadel ja inimlikesse kohtadesse... Ja Eurostari piletit saab veel 44 euroga! Ideaalne ju! Vot. Midagi pole veel ära ostnud, aga mõte on mõnus. Arvan, et korraldan asja lähipäevil ära.

Muide, kas keegi on Patarei vanglamuuseumis käinud? Kas see on nagu mingi paariruumiline muuseum, kus on eksponaadid, või käiakse seal ikkagi vanglaruumides mingit ettenähtud marsruuti pidi? Ja kas linnahalli juurest Patarei ja lennusadama juurde jalutamine on väga kole ja kõle? Ja milline vaade avaneb teletornist pimedas? Meil tuli Eliane'iga Patareist juttu järsku, et äkki vihma korral plaani võtta. Aga kuna ma ei ole ise käinud, siis ei oska seisukohta võtta ega midagi arvata...

Aga okei, sellega ma nüüd lõpetangi. Ilm on ilus ja mul on linnas asju ajada. Pakaa praegu!
M.

Hiina keel

Käisin täna letseburgi keele tunnis. Õigupoolest veel polnud päriselt tund, oli see hetk, kus määrati rühm ja kinnitati tundide toimumise kellaajad ja õpetaja ja õppematerjalid jms. 30. septembrist läheb päriselt lahti. Kolm korda nädalas, E-K kell 19.00-20.40. Kokku 80 tundi, st kursus kestab veebruari alguseni. Ja kas te kujutate ette, et kogu see kupatus maksis kokku ainult 170 eurot? Luksemburgi muid hindu arvestades on see täitsa tasuta. Isegi Eestis ei saa nii odavalt ühtegi normaalset keelekursust, ma arvan. Grupis on 22 inimest, mis on muidugi palju, aga esimese kahe nädala järel pidavat sealt palju rahvast ära vajuma. Ja tunnid pidavat olema väga lõbusad. Tegelikult ma oleksin eelistanud muid päevi, sest see kultuuriteemaline vestlusring on ka just teisipäeviti. Aga no see ainus teine õhtukursus, mis oleks aja poolest sobinud, oli juba täis, nii et midagi pole teha. Muidugi mulle öeldi, et kohal peab olema minimaalselt pooltel kordadel ja ma mõtlen, et ma ikka võtan selle kultuurikursuse ka, lihtsalt teen teisipäeviti üsna sageli keeletundidest poppi. Ma usun, et olen piisavalt motiveeritud ja õppimisvõimeline, nii et sellest pole vast midagi. Niikuinii on seal kolmveerand õpilastest raudselt ainult sellepärast, et suuta ära teha kodakondsuseksam, kus tuleb kümne lihtlausega kirjeldada etteantud pilti. Seda oli täna juba peale vaadates näha. Mõte siis selles, et edasiminek ei ole ilmselt ülikiire, jõuan need teisipäevased tunnid küll ise endale selgeks teha. No enivei, selle kultuurikursuse õpetajaga on kohtumine homme õhtul, eks siis paistab, mida tema sellest arvab, kui ma võtan teisipäeviti kaks kursust ühel ajal ja tean talle juba ette öelda, et käin kohal umbes 70% kordadest. Noh, et mõni kord teisipäeviti ikka keeletundi ka jõuda.

Igatahes tuli põnevus juba täna sisse. Saab jälle uusi tuttavaid ja nii. Samas eks see saab muidugi päris paras väljakutse olema, sest nüüd on mul kohe kõik aeg põhimõtteliselt sisustatud. Pärast tööd veel midagi ÕPPIDA, st kasutada aju aktiivselt 12 tundi jutti??? Noja et siis ülejäänud elu jaoks jääb üleüldse umbes tund päevas :)??? Kõlab mõnevõrra hirmutavalt, aga proovima ikka peab. Kui ikka kuidagi ei jaksa, eks mul on alati võimalus tundidest loobuda, aga niisama ei kavatse ma alla ka anda. Liiatigi ei tohiks ma keelte suhtes kõige andetum olla... Noh, igatahes, et oktoobri esimesest nädalast alates siis uus rutiin (v.a istunginädalateks): E-K pärast tööd keeletunnid, N on saunapäev. R ja L on kohvikuõhtud ja P on tervenisti tühi, uskumatu. Kuigi... sinna ilmselt tuleb mahutada kodused ülesanded ja sellised triviaalsused nagu koristamine. Mmm...

Aga jah. Põnev on ikkagi. Ootan juba, et saaks tundidega alustada. Sügisene värk - seenevihm ja hall ilm seonduvad kohe uute õppetundidega. Justkui nimme olen ma esimeste tundide ajal just Frantsuaa ja Eliane'iga Tallinnas, aga kolmandaks tunniks jõuan kohale. Mis on ka hästi, sest need, kes esimese nädala jooksul tundidesse ei ilmu, võetakse kohe süsteemist maha.

Aah, jõudsingi jälle selleni, et Tallinna plaanid on ka pooleli. Minu mõningase haipimise peale otsustati hotellidest Kolme õe kasuks. Telegraafi asemel. Kolm õde ei tea seda veel, aga neile saabub maailma kõige rangem kvaliteedikontroll. IRW. Pliis, pliis, pliis, teeme siis nüüd nii, et nad oleksid päriselt tipptasemel. Muidu jääb see minu hingele :). Ja siis tuleb veel ilma eest palvetada ja, oh, ma olen päris põnevil. Sest ma siiani ei tea, mida neile Tallinnas näidata, kuna ma pole siiani välja mõelnud, mis neile meeldiks. Saate aru, mina, kes ma tavaliselt oskan inimestele peale vaadates väga hästi paika panna, kes milline reisija on, ei saa neist lihtsalt selles mõttes sotti. Ma tunnen neid juba üsna hästi ja mul ei ole mitte mingit aimu, mis nende puhul sobiks... Nii et tuleb vist improviseerida. Kõikide oludega ise eelnevalt tutvuda ja siis käigu pealt soovitusi välja käia. Põnev-põnev. Laupäeval sain muidu teada, et üks siinne tuttav käis augustis Riias, Tallinnas ja Helsingis. Ta ei mäletanud nendest paikadest praktiliselt mitte midagi, isegi mitte hotellide nimesid, aga talle avaldas sügavat muljet Riia autopark, mis pidavat olema siinsest vägevam. Veel avaldas talle muljet 83-aastane Riia giid, kes ei lasknud neil lennujaamast hotelli puhkama minna, vaid viis nad kohe "teatavas vanuses maju" vaatama. Tallinnast mäletas ta samuti ainult "teatavas vanuses maju ja kirikuid" ja Helsingi oli lihtsalt suur linn, kus polnud üldse midagi huvitavat. Peaksin vist igaks juhuks selle Robi orientiiriks võtma ja katsuma meeles pidada, et "teatavas vanuses majadega" üle ei pingutaks... Aga mis siis üle jääb? Kogu aeg ei jaksa ju süüa ka...

OK. Kell on jälle hiline. Tuttu, mehed!
Ööd!
M.

42. nädala raport

Meil on nüüd sügis. Suvi võeti ära järsku ja konkreetselt. Udu ja vihm on tagasi, kraade on nii 12-13. Kus on vananaiste suvi? Ja kuidas see üldse võimalik on, alles oli meil kuumalaine ja +30 kraadi?

Muidu sai töö juures läbi hooaja esimene istunginädal. Tore oli vahelduse mõttes jälle resolutsioone tõlkida. Nendes räägitakse peamiselt küll kriisidest ja sellest, kus riigis jälle milliseid koledusi korda saadetakse, aga neist saab nii palju põnevat ja päevakajalist ka teada. Noh, arvestades näiteks, kui palju ma olen Egiptuses käinud ja sealseid olusid jälginud, on viimastel sündmustel ja värskematel arengutel silma peal hoidmine nii põnev, üldse mitte nagu töö. Juba sellepärast on resolutsioonide tõlkimine alati tore, lisaks on need sellises vähemkantseliitlikus keelepruugis ja ladusad. Panin end seega kolmapäevaks ületundide nimekirja ja jäin õhtul kontorisse nii kauaks, et jäin õhtul suisa erakorralisse liiklusvangi. Kolmapäeval oli nimelt laada lõpetamine ja selleks puhuks lastakse alati taeva poole suur saluut. Punaselt sillalt, mis on täpselt minu kontori akna all, eks. Noja umbes täpselt siis, kui mina töö lõpetasin, pandi sild liikluseks kinni. Koju oleks saanud, aga suure ringiga. Ja kuna mul nii suurt valu ei olnud, otsustasin veel natuke kontoris passida ja saluudi ka ära vaadata. Äge oli, vaade oli hää ja mugavam oli ka kui õues vihma käes ja rahvamassis seista :). Pilte tegin paar tükki ka, aga kuna klaas oli vihmane ja triibuline, siis ei tulnud neist suuremat midagi välja. Jäägu siis seekord fotokajastus sinnapaika. Olgu ainult nii palju veel öeldud, et mulle kangesti meeldib, kuidas siin ilutulestike ajal alati naerunäod taevasse manatakse. See on nii nunnu!

Ahjaa, eelmise pühapäeva õhtul saabusid Frantsuaa ja Patrick Lõuna-Prantsusmaalt tagasi ja esmaspäeval jõudsin veel nende ja Frantsuaa õe perega laadal käia. Sõime Joslet' restos friteeritud kala ja õunapontšikuid, see pidavat olema Luxi traditsioon. Et resto osalevat juba 40 aastat kõikidel laatadel (seekordne laat oli järjekorras nr 673) ja et iga luksemburglane peab vähemalt korra aastas seal kala sööma. Oli hea küll, pean tunnistama, aga kas nüüd midagi ülierilist, ma ei tea. See oli igatahes ainus resto, mis oli täiesti pilgeni rahvas täis. Ilma broneeringuta ei oleks sinna vist ühelgi ajahetkel mahtunud. Mõned seltskonnad proovisid küll, aga tulemuseks oli täiesti ummistunud ukseesine. Nojah. Kui olime kõhud täis õgardanud, istusime edasi ühe Frantsuaa tuttava Dani suures õlletelgis ja vaatasime inimesi. Irw, luksemburglane on ikka raske olla. Kõik teised luksemburglased nimelt tunnevad sind ja no mitte kuskil ei saa rahus olla, kogu aeg on vaja kedagi teretada ja kellegi lehma lellepoja elu vastu suurt huvi üles näidata. Mõnes mõttes on see ju tore, aga teisest küljest ikka igavesti tüütu kah. Eriti kui satud inimeste otsa, keda sa silmaotsaski ei kannata, aga kelle vastu peab ikkagi viisakas ja kena olema. Vaene Frantsuaa oli näiteks tükk aega ühe sellisega kimpus. Too oli veel eriliselt pugev ja liimine tükk kah... Mina vaatasin seda külgekleepimist pealt ja muigasin :). Jaaaah, mul oli tore, mina ju kõiki luksemburglasi ei tunne, mistõttu jätsid kõik ülejäänud mu rahule, aga sõpru oli nii hea jälle näha.

Veel? Veel sain neljapäeva õhtul suhteliselt lambist peavalu, mis kestis eilseni. Närisin eile nii palju ibuprofeeni, et sain peavalu enam-vähem kontrolli alla ja tundsin end piisavalt okeilt, et ühe töökaaslasega korraks pärast tööd Leudelange'i ratsavõistlustel käia, aga kui ma sealt pisut enne kuut koju jõudsin, olin nii kustunud, et vajusin voodisse ja magasin maha ühe 15-tunnise une. Vahel lihtsalt tulevad sellised väsimushood peale, ei tea isegi, kuidas või millest... Ei olnud eriliselt raske nädal või midagi. Noh, vähemalt sattus nii, et terve laupäev ja pühapäev ei lähe selle peale raisku. Täna ärkasin vara ja energiliselt. Rõõm!

Nojah. Täna pean tegelema kinnisvarakuulutuste ja prantsuse keelega. Esmaspäeval ootab mind nimelt esimene kohtumine letseburgi keele õpetajaga ning teisipäeval on prantsuse keele grupi kord. See kohalikku kultuuri tutvustav kursus/vestlusring on prantsuse keeles ja nad eeldavad, et ma teen enne mingisuguse keeleeksami, et tuvastada, kas ma ikka sobin sinna gruppi. See eksam tuleb kodus ära teha, nii et ju ma pean sellega täna-homme tegelema. Üldse ei viitsi, aga kursust tahaks küll :). See peaks põnev olema - tutvustatakse Luxi kultuuri ja asutusi, käiakse ajaloolistes kohtades ja traditsioonilistes restoranides ja tutvutakse kohalike oludega. Eri kultuuriinstitutsioonide esindajad peavad loenguid jne jne jne. Vot. Sellepärast vist ikka peab selle eksami ette võtma, kuigi lugesin sealt, et see võtab kuni poolteist tundi kallist nädalavahetuse aega... Urr.

Ja ega's muud midagi. Lõpetan kohvi ja pesupesemise ja hakkan asjalikuks. Tahaks koledale ilmale vaatamata korra linnas käia, suppi keeta, triikida ja siis lõpuks ka kohvikusse jõuda. Nagu öeldud, tuleb tegeleda ka kinnisvarakuulutuste ja prantsuse keelega. Tegevust jagub.

Olge's teie ka tublid!
M.

Jälle pühapäev

Pean endale vist tõde tunnistama - minust on saanud pühapäevablogija. Juba ammu ja sõna otseses mõttes. Kirjutan heal juhul pühapäevase hommikusöögi kõrvale ning siis ka põgusalt ja lühidalt. Ma luban juba sada aastat, et kirjutan sellest ja teisest ja kolmandast, aga pole seejuures kevadistest Pariisi nädalavahetustestki rääkinud, hilisematest üritustest ja sündmustest rääkimata. Ma isegi ei oska põhjendada, miks ma enam kunagi kirjutamiseni ei jõua :). Lihtsalt ei jõua :).

Oi, rõduveerele paigutatud fuksia on öösel nii palju vihma saanud, et veetaldrik ajab üle ääre... Käin korra ära, muidu see vaene lilleke saab uue trauma.

Jah, selle vaese lillekesega oli nii, et talle tulid millalgi suvel sellised pisikesed peaaegu nähtamatud rohelised putukad külge. Nad käisid mulle kohutavalt närvidele ja ma siis kuskilt lugesin, et ega nende vastu vist midagi suurt aitagi, aint nõudepesuvahendi lahusega võib pritsida. Loetud, tehtud. Tegin lahuse, pritsisin. Kuna ma täpselt ei teadnud, kui kanget lahust vaja ja kui palju pritsida, siis valasin lille üsna lahja lahusega sõna otseses mõttes üle. Noh, vaatasin ikka, et iga putukas märg oleks :). Järgmisel päeval polnud enam putukaid, aga polnud ka lille. Lahus sai liiga kange :). Lehed kukkusid küljest ja vartest said üleöö kuivanud rootsud :). Vaatasin neid rootsusid ja mõtlesin pikalt, mida teha, aga otsustasin siis, et ei, ma ikka ei kanna uhket lillekest veel maha. Kallasin talle sisse paar ämbritäit vett ja lasin kergelt vahutaval Fairy-veel alt välja voolata (no tegelt ka, ma ei teind omast arust NIIIIIIIIII kanget lahust). Kui muld enam-vähem läbi uhutud, tõstsin ta rõdule tahenema ja kosuma. Kolm nädalat ei juhtunud midagi, siis ilmus paar leheniru, mis ei tahtnud üldse rohkem kasvada. Aga kui mina ära Eestis olin, tundis lill end ilmselgelt hästi - potentsiaalne lillemõrvar oli lähedusest kadunud ja selle auks aeti end minu äraolekul üsna kenasti lehte, kümmekond õienuppugi kasvatati külge. Vot nii siis. Ma pean nüüd edaspidi hoolega vaatama, et ta aru ei saaks, et ma tagasi olen. Muidu jääb tal see taastumine viimati jälle kängu.

Meil oli nädal otsa väljas hästi soe, aga reede öösel vastu laupäeva läks järsku nii külmaks, et eile ei saanud enam ilma jakita üldse välja minna. Panin ennast lõunast küll riidesse ja valmistusin linna peale minema, aga jõudsin omadega täpselt Alima ette, kui ilm täitsa vihmale pööras. Tegin plaanid joonelt ümber, läksin ostsin Alimast kohvi sisse kardemoni, küünlajala kaunistamiseks siniseid küünlaid, lisaks veel seesamiõli ja Hiina musti seeni ning tulin koju tagasi. Kokkama. Tegin juuuuuuuuuuube head hiinapärast suppi. Kasutasin kodus esimest korda seesamiõli ja musti seeni - ja nüüd ma tean, mille maitse see Hiina kastmetes nii mõnusalt omanäoline on. Seesamiõli, mu arm! Hakkan seda vist väga sageli pruukima!

Muidu elan praegu jälle igasugustes ootustes. Püüan olla hästi kannatlik, aga otse loomulikult olen hoopis hästi kärsitu :). Noh, mis siis ikka. Kes kannatab, see kaua elab. Vähemalt Frantsuaa ja Patrick hakkasid täna hommikul uuesti Luxi poole sõitma. Kui muid uudiseid kohe ei saa, piisab alustuseks nende tagasitulekust kah :). Ma arvan, et St. Tropi teemadel jagub nüüd juttu pikaks ajaks ja kauemakski, lisaks saab nendega eelseisva Tallinna nädalavahetuse plaane tegema hakata. Septembri viimasel nädalavahetusel sõidan ju nendega kaheks ja pooleks päevaks Tallinna. Või Tillinna, nagu Frantsuaa ükskord kogemata ütles. Veel üks asi, mida oodata :).

Ükspäev käisin saunas. Sattusin seal rääkima ühe marokolannaga, kes kurtis, et tema ikka ei saa Luxi ilmadest aru. Teatas, et tema igatseb kangesti merd ja meretuult ja randu. Mina olin nõus, et merekliima on teistsugune küll, et mina olen küll põhjast, aga meil on ka ilusad rannad ja meri, nii et ma tean. Mille peale tabas mind pommküsimus, et kas ma olen Põhja-Prantsusmaalt või? No ma ei teagi nüüd, kas olla rõõmus, et ta mind mu prantsuse keele järgi prantslaseks pidas, või kahtlustada, et ta lihtsalt ei kujuta ettegi, et Põhja-Prantsusmaast kaugemal võiks ka olla meri, rannad ja asustatud maad? Mõlemad variandid tunduvad pisut uskumatutena. Väga muhe oli igatahes.

Vaatasin pika suve jooksul ära sarja Covert Affairs kõik olemasolevad osad. Mõtlesin, et olen nendega lõpetades mõnda aega sarjavaba. Arvake ära, kas õnnestus? Kui oma Hiina supi eile valmis sain, tuli suur tahtmine söögi kõrvale midagi vaadata. Vaatasingi ära sarja Suits esimese osa. Ja siis teise, kolmanda, neljanda, viienda ja kuuenda. Noh, oligi vihmane ja külm pärastlõuna/õhtupoolik/õhtu/öö :). Pähh, aga üleüldises plaanis polnud uut sõltuvust muidugi vaja. Mul oleks ajaga parematki teha...

Nii. Nüüd aitab kah. Ma lükkasin koristamise tänase varna ja enam ei jää tõesti muud üle - tuleb kraamima hakata. Mul on ju veel Eestis käigust asjad pilla-palla ning riietega tuleks ka kiiremas korras tegeleda. Sünoptikute teatel võib nüüd suveriided ametlikult ära pesta ja jalust ära panna, aga varrukatega riided tahavad triikimist. Põrandapesu tähtaeg oli tegelikult ka ammu. Oh jah.

Pakaa!
M.

Tagasi

Eile oli üks istumise päev. Kõigepealt kaks tundi Pärnust Tallinnasse, siis kaks tundi Tallinnast Frankfurt Hahni, siis kaks tundi Frankfurdist Luksemburgi, siis pool tundi koju, siis kaks tundi kodust Haroué lossi, siis kolm tundi seal vabaõhuooperis ja veel tund aega parkimisplatsilt hotelli. Uhh... Tagumik on üsna kandiline, kuigi päev oli igati asjalikult viimase sekundini ära kasutatud. Täna hommikul ärkasin Nancys, kus ma polnud, muide, tükk aega käinud. Sõime hommikust, jalutasime linna peal, käisime Lunéville'is sealset lossi vaatamas ja lõpuks saime alles nelja või poole viie paiku koju Luxi. Täpselt ei mäletagi. Uff... Ja nüüd on puhkus läbi. Homme hommikul jälle tööle. Kusjuures tööinimese elu tundub järsku väga rahustavalt puhkuseküllane :).

Laat on mul ukse all endiselt täies hoos. Eelmisel aastal mulle päris meeldis siin kõrval elada - müra küll häiris pisut, aga lõbus oli ka. Süüa ei pidanud ise tegema ja laadal oli ka lõbus jalutada. Tänavu on müra isegi vähem, sest vabalangemistorn on asendatud karusselliga ja sealt ei kosta iga 30 sekundi takka verdtarretavat kiljumist. Küll aga varastati laada avaõhtul meie maja hoovi lukustatud aedikust ära mu nunnu väike korviga ratas ning kusejugadest, oksevagudest ja praegu välisukse ees laiutavast essuhunnikust ei hakka ma rääkimagi. Sellel aastal käib see tilulilu mulle ühesõnaga närvidele, kuigi ma olen seda näinud/talunud kõigest ühe pooliku õhtu ja pool tänast päeva. Pangaautomaadi sabad on meeletud, läbi laadamelu bussipeatusesse või sillani jõudmine on väga tülikas ja hais on päris kõrvulukustav. 10 päeva veel. Hmm. Kas ma hakkan tõesti muutuma vanaks ebatolerantseks torisejaks?

OK, aga uni murrab muu tõepoolest nüüd kohe praegu maha, nii et ooperiväljasõidust ja Eestis olemisest ja muust lähipäevil pikemalt.
Head ööd praegu!
M.