Prantsuse Guajaanast, Surinamest, Curaçaost ja radiaatoritest

Jõudsin pühapäeval tagasi Prantsuse Guajaana, Suriname ja Curaçao reisilt. See oli selline... ääretult higirohke ja eksootiline ning täis igasuguseid lõbusaid ootamatusi ja ohtrat õllejoomist. Bussirehve lõhkes reisi jooksul kaks (enne polnudki mul seda veel kunagi varem juhtunud), paadimootoritega oli samuti permanentne häda ning väga vähestel transpordivahenditel olid normikohaselt kinni-lahti käivad uksed. Loomi nägime vähem kui oodatud, ometi poseeris meile üsna heatahtlikult Lõuna-Ameerika üks ohtlikumaid madusid fer-de-lance ehk grage ehk barba amarilla ehk terciopelo ehk bothrops asper (heal lapsel mitu nime). Selle üle olin ma väga rõõmus, ma olen juba tükk aega tahtnud selle elukaga kohtuda – niimoodi turvalise vahemaa tagant ja enam-vähem kontrollitult, onju, mitte talle kogemata peale astudes. Ühtlasi saime muu hulgas juba ära tähistada 2027. aasta alguse, sest hmongide rahvakillul Prantsuse Guajaanas oli juba uusaastapidu. Nii et laias laastus võib öelda, et mul on värskelt olnud kaks tõeliselt meeleolukat nädalat.

Mäletasin juba eelmisest selles maanurgas käimisest, et sealkandis on maailma kõige talumatum kliima. Paberil tundub kõik iseenesest ju OK, aasta läbi päeval 32 ja öösel 26. Aga õhuniiskus on seal nii suur, et see 32 tundub nagu 62 ning päike on nii võimas, et ma põlesin ära isegi läbi pikkade katvate riiete. Kõik mu reisikaaslased nentisid samuti, et nad ei ole kunagi elus nii palju higistanud – ega ühtlasi end kunagi nii mustana tundnud. Õnneks ei olnud vihmad veel alanud, muidu oleks sellele talumatule kliimale lisaks olnud vaja rinda pista ka lõputute satikatega. Kuulu järgi on sääsed neis riikides kaheeurose mündi suurused.

Aga ühesõnaga, nendest kolmest riigist ühes olin mina varem käinud – Surinames. Prantsuse Guajaana ja Curaçao olid mu jaoks aga uued kohad ning seepärast jäid need mulle ka pisut eredamalt meelde. Mõlemad olid omaette ägedad. Prantsuse Guajaana oli selline... hõredalt asustatud ja natuke räämas ääremaa, aga muidu täitsa toimiv ja tore. Kõik kokkulepped kehtisid, inimesed ilmusid välja ja olid toredad, hotellid ja restoranid olid täitsa hotellide ja restoranide moodi jne. Ma olin ammu tahtnud minna kurikuulsatele vanglasaartele, nüüd sai see lahter ära konksutatud, ehkki üks nendest saartest jäi lõppkokkuvõttes ootamatuse tõttu ikka käimata. Aga no mis sa hing teed. Olin umbes keskkoolist saadik tahtnud ühtlasi minna ka Kaw soosse, ka seal sai nüüd ära käidud – ehkki sellest mulle lõpuks nii ülivägevat muljet ei jätnudki, sest ühe teise ootamatuse tõttu pandi meid nii pisikesse paati, et see vajus sõna otseses mõttes ääreni vette, võttes meilt igasuguse manööverdamisvõimaluse, kiiruse ja liikumisvabaduse. Ette nähtud ekskursiooniaeg sulas seetõttu ära ja kogu käigust jäi peamiselt meelde justnimelt see, kuidas me päikeseloojangu valguses ääreni vees istuva paadiga eest ära jooksva öömaja poole popsutasime. 

Veel käisime Prantsuse Guajaanas Euroopa kosmosekeskuses. See oli huvitav, aga mõnevõrra kentsakas. Meile anti nimelt giidiks nii tugeva prantsuse aktsendiga tädi, et me ei saanud tema jutust mitte midagi aru. Raketiplatvormi asemel (launch table) rääkis tema lõunasöögilauast (lunch table), kiirendusmootorite asemel (boosters) rääkis plakatitest (posters) jne jne jne. Noja teema oli ju niigi tehniline, katsu sellest siis veel üldse midagi aru saada, kui giid räägib tuvastamatut frenglishit (ta ei peljanud ise ka öelda, et ta teeb ingliskeelset ekskursiooni justnimelt frenglishis). Arvestades, et Prantsuse Guajaanas on kokku umbes 350 000 elanikku, on neil ilmselt asjaliku tööjõu leidmine keerulisevõitu. Kuigi tegemist on ju Euroopa Liidu kosmoseametiga, nii et oleksin siiski eeldanud, et sealne rahvas oskab mõistlikul määral ka mõnda muud keelt peale prantsuse keele.

Suriname osa oli meil Prantsuse Guajaanale vastukaaluks hästi looduskeskne. Ja see riik oli täitsa palju muutunud võrreldes mu esimese käimisega kolm aastat tagasi. Esiteks olid need kohad, kus käisime, kuidagi väga turistlikuks muutunud. Selles mõttes, et kolm aastat tagasi olime me Marekiga igal pool umbes ainsad või kahekesti. Nüüd oli maailma lõpus jõeäärses puhkekülas meiega koos 37 inimest ja mitmepäevasele žunglimatkale läksime kahekümnekesti (pluss personal), mis ei olnud eriti nauditav ega isegi praktiline (rada oli kitsas, kui infot jagati, ei pääsenud pool järjekorda isegi kuulmiskaugusse, ja inimestel on tegelikult ju üsna erinev tempo ka). See rahvarohkus oli natuke pettumustvalmistav. Looduselu ei näinud me ilmselt just sellepärast ka nii palju kui eelmine kord. Nii palju inimesi teevad ikka isegi vait olles nii palju müra, et elukad hoiavad eemale. Samas noh, huvitav, naljakas ja ilus oli lõppeks ju ikka. Aga rohkem omakeskis olles oleks olnud toredam.

Muidu näiteks loodusmatkale saamine võttis meid naerust kõverasse, sest meile anti ette selline buss, millele oli vaja piduriks ette panna paar telliskivi ning mille uks ei käinud kinni ning mille aknaid ei olnud lihtsalt tark kinni panna, sest muidu oleks temperatuur tõusnud kohe umbes 85 kraadini. Ühtlasi puudus bussil esipaneel ja pool rooli ning kõik selle sees oli kaetud paksu tolmukihiga. Bussijuht nimetas seda aga suurejooneliselt off-road bussiks – ja kuna tee oli pmst isetekkeline loomarada aukude ja laudsildadega, läksime me sellega tõepoolest ka off-roadima. See oli isegi meie seltskonna professionaalse roolikeeraja jaoks esmakordne kogemus! 

Teised transpordivahendid olid Surinames ka samaväärsed. Ühel bussil oli esistange koormarihmadega bussi külge kinni seotud ja lisaks olid talle salongi ehitatud tugikaared, et buss maasikul ukerdades pooleks ei murduks. Ühel teisel bussil läks aga rehv sõidu pealt katki ja bussijuht ei teinud teist nägugi, sõitis sama tempoga edasi. Kiire oli, noh. Me siis mingil hetkel tahtsime ikkagi teada, et kui tõsine olukord on, et kas tal läks rehv lõhki. Mille peale ütles giidipoiss meile südamerahuga, et jah, aga ainult üks nendest, ja jätkas siis muud juttu. Ütleme siis, et me kõik vajusime naerust krooksudes kõverasse. Samas kui meil Prantsuse Guajaanas bussirehv lõhkes, olime kõik üsnagi impresseerunud, sest bussijuht helistas kohale rehvivahetusteenistuse – nood olid 15 minutiga platsis, rehvipink kaasas, ning tegid bussi 7 minutiga siuh-säuh korda. Bussijuht oli küll hirmus mures, et mida me sellise hilinemise peale ütleme, aga meie ainult vangutasime pead, et kui ometi Euroopas ka bussirehvi teepervel vahetamine nii tõhusalt käiks! Kusjuures see rehv lõhkes meil kohas, kus oli tee ääres parajasti süttinud üks puitmaja, ja rehviauto jõudis kohale enne kui tuletõrje! (Pole ka teada, kas tuletõrje üldse tuli, sest leek oli nii valus ja kiire, et meie edasi sõitmise ajaks oli maja juba kokku vajunud ja temast oli järel mingine poolläbipaistev leekides vare, sellest poleks olnud võimalik enam midagi päästa ka.)

Aga nojah, see selleks. Ka veetase oli Suriname jõgedes väga madal. No ikka nii madal, et paat jäi muudkui jõnksutades põhja kinni ja kärestikest üles sõitmine ei olnud igal pool enam võimalik. Paaris kohas pidime kärestikust jala mööda kõndima, et paadil oleks kergem. Korra tuli seda teha koos kohvritega. Aga ühes teises kärestikus oli parajasti suplemas paarkümmend sellist kümne- kuni kolmeteistaastast poisiklutti. Giid ütles meile, et peame seal ka paadist välja minema, et nad saaksid paadi astmetest üles sikutada. Aga poisid otsustasid teisiti. Kõik pisikesed suplejajõnglased võtsid korraga meie paadiservast kinni, lugesid rütmi ja tõstsid meid ja meie kohvreid koos paadiga lihtsalt edasi. See oli ka ikka täiesti fenomenaalne.

Ka ravimtaimedega tutvumise ekskursioon vihmametsas oli ääretult lõbus, sest kui meie läksime sinna matkasaabaste, igast varustuse, maosääriste, sääsevõrkude, putukamürkide jms kraamiga, tuli meile teejuhiks külatüdruk, kellel olid jalas varbavahed, käe otsas Gucci-Mucci kotike, juustes ägedad helmed ja õlal matšeete, millega ta hakkis oma Gucci-Mucci kotti vigastada saanud sõbra jaoks siit-sealt puurkoori ja oksakesi. Tema jaoks oli see metsarada ilmselt sama igav ja sündmustevaene koht nagu südalinna jalakäijate tänav ja ta mõjus meie kõrval lihtsalt nii toredasti absurdsena.

Reisi üheks keerulisemaks ettevõtmiseks osutus Surinamest Curaçaole saamine, sest õhtul enne lendu hakati lennu aega järjepidevalt paari tunni kaupa edasi lükkama. See põhjustas meile päris korralikult närvikõdi. Lennukil, mis paistis olevat lennufirma ainus, oli kaks päeva varem ilmnenud rike, mille tõttu oli eelmine (paar päeva varasem) lend ülenisti lihtsalt ära jäetud. Noja kui seda meie lendu hakati ka iga natukese aja takka paari tunni võrra edasi lükkama, tekkis minul küll suur küsimus, et kas see lend ikkagi lõpuks toimub. Ja kui toimub, kas me ikka tahame sellesse lennukisse istuda ka. Arvestades, et Surinam Airways on üks üsna ebausaldusväärne lennufirma, mida EL isegi sellisena ei tunnista. No aga ega muud varianti ka ei olnud. Suriname peamisest lennujaamast väljub harilikult ainult 2-3 lendu päevas, nii et asenduslende pole ka kuskilt hõlpsasti võtta. Ma hakkasin juba tõsiselt muretsema, et kui see lend ära jääb, siis meil ei ole järgmised kaks päeva mitte mingit võimalust riigist enam-vähem kiiresti minema pääseda. Nagu reaalselt ainult Amsterdami oleks tagasi saanud.

Noja lennufirma kommunikatsioon oli kogu selle jantimise juures ka ikka tõeline tule-eile-meile. Nagu öeldud, nad hakkasid juba eelmisel õhtul lendu jupikaupa edasi lükkama, ikka paar tundi korraga. Aga hommikul ei tulnud enam mingit uudist. Kuna Paramaribo lennujaam on linnast ka kena tunniajase sõidu kaugusel ning lennujaamas peab olema kohal kolm tundi enne lendu, tundus kell kaheksa hotellist sõitma hakates, et kõik on nüüd siiski korras, lend läheb kell kaksteist. Ainult et. Ülla-ülla. Kui me siis nõutud kolm tundi enne lendu lennujaama jõudsime, selgus, et  see on kinni mis kinni ning maja ukse ees lookleb piiiiiikk saba kohvritega inimestest, kellest kellelgi ei olnud mitte mingit infi, mis toimub. Üks turvatöötaja ütles, et maja avatakse mõne minuti pärast. Teine ütles, et mõne tunni pärast. Lõpuks selgus, et lennufirma oli vahepeal otsustanud, et lükkab lendu veel kolm tundi edasi ja seda olid nad öelnud ka lennujaama personalile (kuna sealt lennujaamast käib lende nii harva, siis pole see kogu aeg lahti, vaid avatakse ainult vahetult enne teadaolevat lendu). Klientidele ei hakanud nad sellist ebamugavat uudist siiski ütlema, pahandavad veel viimati. Nii nad siis lasidki kõigil reisile soovijatel hommikul rõõmsalt kohale tulla – ja siis lõunamaa kuumuses lennujaama ukse taga püsijala peal (ja lõpuks pagasikärudel istudes) oodata ja vaadata, kuidas päev õhtusse veereb. 

Lõpuks see kauaoodatud lend siiski toimus. Ehkki meil läks terve päev Paramaribo lennujaamas passimise peale raisku. Algselt oleksime pidanud jõudma Curaçaole juba kell kümme hommikul, aga lõpuks jõudsime millalgi stiilis kuuest õhtul või nii. Sellest on natuke kahju, täpselt umbes nii palju aega jäi meil lõpuks Curaçao ammendavast külastamisest puudu kah. Aga jällegi – mis sa hing teed.

Curaçao oli siiski reisi lõppu nii mõnus. Puhtam, paremal järjel ja turistikam, aga mitte päris Disneyland. Imeilusate randade, kaktuserohke looduse ja maitsvate kokteilidega. Seal saarel saime lõpuks natuke ka lihtsalt suveriietega käia ja end enam-vähem värskena tunda. Eelmises kahes riigis tuli ju end kogu aeg hoolikalt kaitsta igast haigusi kandvate putukate, prožektorpäikese ja agressiivsete taimede eest. Seal sai natuke vabamalt võtta. Ehkki palavus oli seal suht sama raske.

Belgia tundub nüüd reisi tuules nii kohutavalt külm. Isegi siis, kui väljas on +10 kraadi. Aga nädala lõpus lubatakse isegi siin miinuseid! Nii vara ei olegi talve moodi ilm minu Belgias elamise aastate jooksul peale hakanud. Tavaliselt on ikka oktoobri lõpuni või novembri alguseni selline ilus  kuldne varasügis.

Ühtlasi tundub Belgias elu nüüd kuidagi nii hirmuskiirekiire ja tüütu pärast puhkust. Tahaks juba jälle puhata, mängida ja reisile ära. Aga võta näpust. Tööl on tempokas nädal ja isegi sotsiaalset elu olen endale planeerinud nii, et reede õhtuks on vaja kokata viiele inimesele mitmekäiguline õhtusöök. Seejuures veel nii, et söödavat peavad leidma nii lihaarmastajad kui ka taimetoitlased, nii paprikaallergikud ja kalavältijad kui ka seenevihkajad. Ütleme siis nii, et ees ootab paras väljakutse! Olen välja mõelnud eelroaks värske, otse ahjust tuleva odrakaraski ja magustoiduks mannavahu. Aga mis sinna nende käikude vahele lauale panna, ma veel ei teagi.

Muidu oli mul ka enne reisile minekut kodus paras närvikõdi. Mul on nimelt majas küttesüsteem perses. Andsin sellest majahaldurile teada juba eelmise aasta oktoobris ja siis uuesti veebruaris – radiaatoritesse koguneb kuskilt lihtsalt nii palju õhku, et ma pean neist iga päev käsitsi õhku välja laskma või vastasel juhul on kõik korteri radikad külmad. Noja kuigi õhu väljalaskmine ei ole keeruline, tuleb seda teha hirmus tihti. Eelmisel talvel oli mitu korda lausa nii, et läksin õhtul magama ja lasin enne radikatest õhu välja, et need soojaks läheksid. Aga hommikuks olid need jälle täiesti külmad ja vajasid jälle õhu välja laskmist. Nii ometi ei saa! Iga kord, kui ma kas või nädalavahetuseks kodust ära läksin, tulin tagasi õuetemperatuuril tuppa.

Novat. Eelmisel talvel ei tehtud midagi, öeldi, et ela küttehooaeg üle. Veebruaris rääkisime sellest uuesti. Noja... siis istusid majahaldurid selle teadmise otsas veebruarist kuni siiani. Nad küll paar korda ütlesid, et olgu ma kodus aprillis, mais, juunis ja septembris mingil etteantud kuupäeval, siis tullakse vaatama. Olin kõigil randevuupäevadel kodus, aga mitte kedagi ei tulnud. Polnud ju kiire, väljas oli hoopis palav. Möödus terve küttevaba hooaeg. Septembris hakkasin juba kurjustama, et tehtagu midagi. Pandagu enne küttehooaja algust radikatele automaatne õhu väljalaskmise vidin või midagi. Sellised on olemas, ma tean. Noja käesoleva aasta 20. oktoobril siis lõpuks tulidki tehnikud ja panid radiaatorite otsa mingi vidina – ainult et kui ma seda siis lõpuks vaatama pääsesin, selgus, et see vidin ei ole kuidagi automaatne. Nad panid lihtsalt suurema nupu, mida on õhu väljalaskmiseks lihtsam käsitsi lahti keerata. Kui ma üritasin neile selgitada, et see ei ole ju automaatne, ütlesid nad, et ega minusugune ei tea ju midagi, nemad on tehnikud, mitte mina, ja näitasid, kuidas see vidin tuleb lahti keerata – ja jätta. Noo ma siis lasin neil tegutseda, ise surusin muiet alla, ja lasin neil enda juurde ootama jääda, kuni küttesüsteem sisse tagasi lülitatakse. Ja arvake ära! Ofkoors muutusid kõik mu radikad seejärel kohe purskkaevudeks – igast vidinast lendas kõikjale ohtralt vett, aga õhu evakueerimisele ei aidanud need kuidagi kaasa. Siis selgus veel, et nad keerasid veesurve küttesüsteemis nii suureks, et ühte radikasse tekkis mõra, kust hakkas ka vett lekkima. Noja see hetk oli see, kus ma pidin neile ütlema, et ma nüüd lähen reisile! Haa, lõbus, kas pole?

Nojah. No igatahes. Praegu midagi ei leki, aga radikad ei taha töötada ka. Naasmisest saadik on mul pidanud tehnikud käima juba kolmel korral, eile ilmusid nad seejuures kohale omaalgatuslikult siis, kui ma veel magasin. Täna pärastlõunal tuleb järjekordne meeskond ja järgmiseks nädalaks on tellitud süsteemidiagnostika. No halleluuja. Aga ei, selliseid asju EI SAA TEHA siis, kui parajasti pole kütteperiood. Selliseid asju saab teha AINULT siis, kui temperatuurid õues juba miinusesse langevad ja klient iga veerand tunni takka helistab ja karjub, et tehtagu midagi! Oeh, kuidas inimesed mul mõnikord ikka kopsu üle maksa ajavad.

Muidu käin praegu jälle hollandi keeles. Seekordne õpetaja on parem küll kui too viimane, kelle pärast ma tunnid pooleli jätsin. Aga tema juures saab käia ainult veebitunnis, mis ei ole ka ikkagi päris nagu see õige asi või nii. Ühtlasi on ikka täielik murphy lugu see, et mis iganes kellaajaks ka neid tunde ei säti, ikka hakkavad siis kõik muud tähtsad tööasjad langema ka just täpselt sellesse aega. Viimane kord sättisin enda tunnid lõunapausi järgsesse aega – aga lõpuks oli sellel ajal kogu aeg alati hirmus kiire. Nüüd sättisin siis tunnid varahommikusse, lootuses, et olen niimoodi siis juba selleks ajaks vaba, kui päev alati kiireks läheb. No johhaidii, aga kus sa sellega. Nüüd maandub absoluutselt iga muu kellaajaline kohustus ka täpselt samale ajale. No umbes nii, et pean nagu igal teisel tunnil puuduma. Ohjah. No selle taseme teen nüüd ära, hambad ristis. Eksam on millaski jaanuaris, pole enam palju jäänud. Kevadsemestri jätan vist aga vahele. Siis on veel keerulisem aega leida – ja kevadeti on alati veel rohkem ringisiiberdamist ja reisimist. Siis on mitme püha pärast tööl pikad nädalavahetused kasutada ja üleüldse tänu ilusale ilmale tuju hää ja energiat rohkem. Siis ei malda kohe üldse arvutis istuda. Sügisel võib siis uue taseme ette võtta.

IRW. Aga kas ma olen teile muidu rääkinud, kuidas ma modereerisin millalgi ühe kolleegi eest pressikonverentsi ja pressikonverentsi põhiosalise kõrval ilmus lavale täiesti ette teatamata üks tundmatu tüüp, kes astus ka kõnepulti ja tundus arvavat, et tema hakkab nüüd ka sõna võtma. Kaamerad juba käisid, ülekanne oli alanud, nii et ma ei saanud päris hästi enam küsida ka, et kes, kurat, sina oled ja mida põrgut sa siin teed? Ega ma ju ei näinud teda ka hästi, ta oli selle teise tüübi taga, kes minu teada ainsana pidi laval olema. Ainus, mida ma silmanurgast jõudsin analüüsida, oli see, et tüüp on riides umbes nagu jõusaalitrenniks. Korraks mõtlesin, et äkki on tehnik - et kõnepuldi tehnikaga on midagi valesti ja ta nüüd kohendab. Aga siis seadis ta end ikkagi mõnusalt sisse, ära ei paistnud minevat ja mina ei saanud enam midagi muud teha, nii et eks ma siis ütlesin täiesti tühja peaga, et me nüüd alustame pressikonverentsi ning kõigepealt saab sõna mösjöö X, kelle nime ma teadsin. Mösjöö X lülitas mikri sisse, kuulutas rõõmsasti, et ta võttis ametivenna kah kaasa (kergendus, vähemalt oli lubatud isik), ja andis minna. Õnneks pärast esialgset šokki saatsid kolleegid mulle sõnumis ka tundmatu nime, nii et küsimusi modereerima hakates sain juba mõlemaid nimepidi nimetada. Aga peamiselt oleks ma tahtnud neile siiski korralikult kolki anda. On siis vaja mulle kaamerate ees südarilähedane seisund tekitada?

Nojah. See lugu meenus mulle praegu sellepärast, et sain just sõnumi, et ühele järgmisele pressikonverentsile, mille korraldamise ümber valitseb megakaos, on ka lisandumas veel inimesi. Loodetavasti ei unustata kedagi neist mainimata... Uhh. 

Aga hüva. Tõmban selleks korraks nüüd jälle otsasd kokku kah. Õudselt oleks vaja magama minna ja tegelt on hädasti tarvis enne teha reedeõhtuseks õhtusöögiks ka mõningaid ettevalmistusi, et koristaja saaks aidata reede hommikul ettevalmistustest tekkinud laga juba ära likvideerida. Saab õhtul lihtsamalt. Ja seejärel - oh, kuidas ma juba seda nädalavahetust ootan! :D Et nagu kahte tervenisti vaba päeva, kus ma ei võtagi pidžaamat seljast ära ega tee mitte midagi, ainult vaatan telekat ja nikerdan pilte, joon pool päeva hommikukohvi, vaatan, mis tulevikuplaanidest juba tegelemist vajab, ja lihtsalt olen. See tuleb vist vanusest, et reisilt tagasi jõudes on järjest raskem esimesel töönädalal täie hooga tuld anda. Ehkki seekord jõudsin ma isegi kenasti juba reede pärastlõunal koju. Aga no siis ei tulnud ikkagi õhtul kohe ajavahe pärast uni ja nii. Aga esmaspäev algas kontoris juba lõputute koosolekutega  ja pakiliste toimetustega ja nädal on edasi läinud suhteliselt samas joones. Õhh. Nüüd kulub see nädalavahetus ikka juba väga ära! Aga ega ei ole ju võimalik reisilt päev varem ka tagasi tulla. Sest igal reisil jääb niikuinii aega puudu kõige jaoks, mida teha tahaks :D. 

Nojah, olge aga tublid ja järgmise korrani!

M. 

Ähh-puhh

Oh, kui te teaksite, milline rõõm on see, kui väljas ei olegi 38 kraadi, vaid see on jõudnud 18 kraadini! 

See viimaste päevade kuumalaine oli ausalt üks õudus. Noh, muidu ei olekski liiga hull ju, aga. Ma elan katusekorrusel ja mul on päiksepoolne sein klaasist. Kui väljas on 38 kraadi, on mul toas 88. Ja see tuba ei jahtu ilmaski maha ka, sest katus ja seinad õhkavad öö otsa sooja juurde. 

Noja siis on meil lift katki juba mitmendat nädalat. Sest noh. Majahaldur ei soovinud leppida liftifirma hinnapakkumisega. Võttis mingilt raudselt kolmanda järgu firmalt odavama hinnapakkumise, millega kaasneb pikemat sorti varuosade ootamine. Ei tea, kas ma ikka hakkan julgema selle liftiga pärast ka sõita? Vbla tuleb edaspidi ikka trepist joosta, ainult raskeid kotte liftiga üles saates.

Ühtlasi on mul sel nädalal külas Sipsik, kes vaatas mulle viimastel päevadel otsa nii, nagu ma oleksin ta meelega pannud praeahju grillima. Ja kelle pärast ma ei söandanud ka kontoris konditsioneeri käes peidus olla. Mõtlesin, et äkki teine saab kodus üksinda kuumarabanduse. Et sureme siis parem kodus koos. 

Ma ei ole kindel, kas ta on nõus mind veel elus kunagi nägema või ütleb, et parem surm kui minu korter. Kuhu jäetkse mõnikord maha ja teinekord tahetakse ära praadida.

Ja siis nüüd täna, lõpuks ometi, tuli tuul. Ja kahe tunni jooksul kukkus temperatuur kümme kraadi. 34 kraadi pealt 24 kraadini. 

Milline mõnu! Mul on kodus kõik aknad-uksed lahti, et jahedat õhku tuppa lasta. Ja ma hakkasin päriselt kohe lausa süüagi tegema. Sest, noh, pliidikuum ei osutu praegu isegi selleks viimseks tilgaks karikas. 

Ohjah. 

Pühapäeval käisime Tomasziga Waterloo lahingut vaatamas. See oli väga tore, aga seal sai ka korralikult lauspäikese käes praetud. Ilm oli nii ootamatult palav, et seal jagati paljapealistele inimestele lausa vildist Napoleoni mütsikesi, et vältida kuumarabandusi ja haiglasõite. Sain minagi endale sellise. Emps veel arvas, et tore saunamüts :). 

Ja siis oli mul sel nädalal mitu koolitust generatiivse tehisintellekti teemal. Muidu ma olen selle suhtes ikka väga umbusklik. Mul kulub alati kõige selle tehtu ümbertegemiseks rohkem aega kui isegi algusest saadik kõige õigesti tegemisele läheks. Ja ma ei jaksa elus olla niiiiiiiiiii umbusklik, et ma nagu peangi kõiges kõige elementaarsemas ka kahtlema. Sest, noh, see mõtleb välja kõige napakamaid asju kõige ootamatumates kohtades. Aga kui maailm keeb ja enda ajurakud enam töötada ei taha, võib ju kuulata küll, kuidas miski muu asi tööd lihtsustada saaks. 

Saingi päris palju targemaks. Väga tarvilik ja hea koolitus oli. Ehkki töö mõttes ei ole mul sellest siiski vist kasu. Kui see suudab asjalikult ja usaldusväärselt summeerida 10-15 lehekülge tekste, aga minul on vaja teada, mis on 343-leheküljelises lohes, siis millest me räägime?

Ühtlasi käisin esmaspäeval postitantsu proovitrennis. Helle soovitas millalgi. Noh, mu jalad teadupärast ei võimalda mingeid high-impact asju teha. Ja siin Brüsselis ei ole ma kahjuks sügavalt armastatud uisutamise asemele midagi ägedat leidnud. Helle siis arvas, et mulle võiks meeldida postitants ja eriti rõngatrenn. Noja leidsingi just ühe proovitrenni esmaspäevaks. Ainult et. Noh. Väljas oli 36 kraadi. See oli päris naljakas. Ma võisin sellest postist ju kinni võtta, aga ma olin nii higine, et libisesin sealt alla nagu banaanikoor mööda seebiveest liumäge. Isegi võimlemissmati pealt libisesin ära. Ütleme siis nii, et päris täpselt ei saanud aimu, mida see trenn endast kujutada võiks :). Aga noh, natuke naljakas ja lõbus oli ka. Treener oli ka väga tore. Vbla proovin sügisel uuesti :). 

Vot. 

See ongi tegelt kõik, mida mul öelda oli. 

Et jube tore, kui aknast tuleb sisse täitsa normaalse temperatuuriga õhku!

Olgu see teile seal Eestis lohutuseks, kui te seal suve puudumise üle kurdate :). 

Lihtsalt

On ideaalne kevad. 20-25 kraadi sooja, aga jahedamapoolsed ööd veel. Ei küta katusekorterit liiga kuumaks. Päike särab kogu aeg ja see tundub juba nii iseenesestmõistetavana, et kui esmaspäeva õhtul lambist veerand tundi natuke sadas, tuli see täitsa šokina. Isegi parajasti Hispaanias puhkusel olev kolleeg kirjutas, et kuule, appi-appi, ma jätsin kõik aknad lahti, kas on suur torm või? 

Sel nädalal lõikasin oma suvikõrvitsate küljest ära kolm ilusat pontsakat ümmargust kollast suvikõrvitsat. Esimesed kurgikesed saavad ka varsti valmis, kõige suurem on juba peaaegu pöidlapikkune. Peiulilled õitsevad, tomatitaimedest on saanud mets ja kurgid on kasvanud kahe meetri kõrguseks ja nende lehti ei ole õitevahu alt peaaegu nähagi.

Muidu on olnud aga suur ringirändamiste aeg. Minul vähemalt küll. Kuidagi olen ma osanud oma aja nii otsast otsani ära planeerida, et kogu aeg on ainult üks suur tulemine või minemine. Ja siis on kogu aeg kuidagi kiire ka, sest kõike on vaja teha kas ette või taha või korradada ja läbi rääkida, et kuidas ja millal ja kes ja nii. Kevadeti on tegelikult alati nii olnud, sest eriti mais on palju pikki nädalavahetusi - 1. mai, siis Euroopa päeva ja siis taevaminemispüha puhul. Äsja on olnud ka lihavõtted ja sellega seotud vabad päevad, kohe otsa tulevad nelipühad ja siinse kandi riigipühad. Noja neid ühtegi ei saa ju kunagi kasutamata jätta või lihtsalt kodus passida. Alati tundub, et peaks kuskil natuke avastamas käima. Kaugele pika nädalavahetusega ei jõua, lendama pole päris mõtet hakata, aga kuskile ümbruskonda autotama-rongitama saab ikka. Noja siis ongi igal kevadel lõpuks natuke nii, et üks plaan ajab muudkui teist taga ja nende vahepeal tuleb ära teha kogu töö, ainult et natuke vähemate tööpäevadega. 

See on tegelikult tore, mulle väga meeldib see kevadine aeg, kõik need plaanid, mida oodata, ja veel avastamata kohad, mis võivad osutuda täiesti jahmatamapanevalt ägedaks. Mais on ilmad tihti ka kogu aastaringi kõige ilusamad, päike paistab, ilm on täpselt reisimiseks õigesti jahesoe ja kõik on veel miljonis toonis värskelt ja pehmelt roheline. On lihtsalt natuke paratamatu, et mingil hetkel koguneb selle ringitrööpamise kõrvale ports asju, mida ei jõua käigu pealt ära lahendada või ette valmistada, nii et siis mingi aja takka hakkab tunduma tore ja tarvilik (ja lausa himustatav) mõni nädal jälle vahelduseks kodus ka olla. Vähemalt mul küll, kuigi ma tean, et mõnele teisele piisab poolest päevast kuus ka :D. Ma lihtsalt ei ole kunagi osanud ennast niimoodi reisi ajal organiseerida, et tegeleda kuskilt hotellist ka mingite koduste või tulevaste asjadega. Kui ma olen reisil, siis ma olen reisil ja kasutan iga vaba minutit parajasti selles kohas ja selles hetkes olemiseks või järgmise hetke ettevalmistamiseks, ma ei suuda seal mõelda mingile. Belgia maksudeklaratsioonile, Elektrileviga asjaajamisele või mingite järgmiste kaugemate lennupiletite ostmise peale. Mõni suudab. Nojah. No aga igatahes. Mu iva oli, et on olnud väga intensiivne rändlushooaeg. Nüüd varsti hakkab see selleks korraks lõpusirgele jõudma. Kalendrisse on jäänud veel üksikud paar pikka nädalavahetust ja edasi tulevad juba kodusemad plaanid. Waterloo lahingu taaslavastus selle 210. aastapäeva puhul, nahaarst Luxis ja muud säärased. Lähemad asjad. 

Muidu nüüd eelmisel nädalavahetusel käisin ma autoga näiteks Prantsusmaal Lorraine'is ja Champagne'is. Vaatasime ära ohtralt kuulsate prantslaste kodukante - Renoir' koduküla, Charles de Gaulle'i puhkekodu, Diderot' kodulinnakese, Jeanne d'Arci lapsepõlvemaja jne jne jne. See oli natuke silmiavav tripp selles mõttes, et nii nagu Eestis loeb tänapäevaks ainult Tallinn, on ka Prantsusmaal täpselt paar prestiižikat kohta, kus trendikal inimesel sobib elada (ja mida poliitikud arendavad), aga kõike, mis jääb sellest 100 km väljapoole, loetakse kõrvaliseks ja mõttetuks ääremaaks. Prantsusmaa mõistes on Lorraine ja Lõuna-Champagne praeguseks ikka täielik karu sabaalune, mis paneb keskmise prantslase silmi pööritama ja õlgu võdistama. Ometi on paljud Prantsusmaa kuulsaimad pojad pärit sealt laiuvate roheliste küngaste vahelt, tänapäeva mõttetust karupeest. Ja mingis tänapäeval eriti mõttetus 7000 inimesega sillaaluste linnakeses trükiti kunagi mõjuvõimas kaart, mille valmistajad võtsid uue maailmajao tarbeks esimest korda kasutusele nime Ameerika. Nii kentsakas ikka, kuidas ajad muutuvad. Ühel päeval vast see tuul pöörab ka. Jälle. Vägisi on tunne, et see aeg ei ole enam liiga kaugel, kui olemasolevad ressursid ei võimalda enam suurlinnu üleval pidada ning maarahvas, kes saab ja oskab endale söögi lauale kasvatada ning kellel on veel olemas analooglahendused, paberkäsiraamatud ja käelised oskused, muutub järsku tõeliseks tegijaks.

Nojah. Aga tagasi tänasesse päeva. Ringisõitmiste ja igasuguse kiirustamise vahepeal otsustasin uiu ajel teha sel nädalavahetusel siiski üheks päevaks lihtsalt tšurr ja võtsin laupäeval aja kõigest ülejäänust tegemist ootavast maha. Valisin raamaturiiulist kunagi umbes kaheksa aastat tagasi ostetud raamatu "A tale for the time being" (Ruth Ozeki) ja veetsin terve päeva lugedes. Oleksin pidanud lugema tarvilikumaid ja kasulikumaid asju, valmistama ette tööteemasid, tegelema adminasjadega ja plaanima mõnda järgmist reisi, aga ei teinud seda mitte. Lihtsalt lugesin ja lugesin ja lugesin hommikul kella üheksast saadik juturaamatut. Saingi selle peaaegu läbi. Mõnikümmend lehekülge on veel tänaseks jäänud. Oli päris hea ja kuidagi silmiavav. Selles mõttes, et raamat on eelõige tänapäeva Jaapani ühiskonnast, millega mul varasemad kokkupuuted peamiselt puuduvad. Kirjanik on Jaapani juurtega ameeriklane-kanadalane, nii et see oli kirjutatud heas arusaadavas võtmes, lääne elu tundva inimese pilgu läbi ja seega üsna hõlpsasti mõistetavana. Võib-olla siin-seal mõjus tekst isegi natuke liiga stereotüübistavalt, ju oli eesmärk, et see ka keskmise ameeriklase IQga inimene ikka kindlasti ivale pihta saaks, aga see otseselt siiski ei häirinud. Laias laastus oli see tegemist ikka päris hea - ja mitte liiga roosilist maailma kujutava - sissejuhatusega Jaapani igapäevaellu. Soovitan lugeda küll. 

Õhtul vaatasime aga naabripoisiga Eurovisiooni ja rüüpasime kõrvale ohtralt gin tonicut. Mida jaburamaks hääletus läks, seda rohkem rüüpasime :). Ma pole juba mitu aastat Eurovisiooni teemadesse süvenenud, enamasti ei ole seal ühtegi haaravat lugu, aga seekordne Eesti laul mulle täitsa meeldis ja Rootsi oma oli ka tore. Mulle tundus tegelikult lausa ikka täitsa kindel laks, et Rootsi võidab. Aga kui hääletus algas, siis hakkas meil mõlemal Tomasziga suu üha rohkem ammuli vajuma. Täiesti arusaamatud valikud tulid sealt järjest. Maitiea. Järsku meeldis kõigile hirmsasti Armeenia sõjakas karglemine ja Šveitsi prantsuskeelne uinumuinu? Nomatõestieitieakohe. Ja võitja siis lõpuks? Heldus, mis selles falsetiga laulvas noormehes siis nüüd NIIIIII erilist oli??? Möh. See oli ainus laul, mis Tomaszile kohe algusest peale üldse ei meeldinud - tema seisukoht oli, et tema on rahul kõigega, peaasi et Austria kriiskamine ei võidaks. Nojah. Paha lugu. Ta lubas viimaste punktide selgumise peale järgmise aasta Eurovisiooni mitte vaadata, kuigi see on tema jaoks nii tähtis üritus, millega end siiski ülikiire tööelu kõrvalt kursis hoida ja mida vaadata ilmtingimata ka kuni punktijagamise lõpuni :). 

Mulle muidu väga meeldib, et sellised asjad on Tomaszi jaoks olulised. Tema jaoks ei tule jõulud ilma kuusepuuta kuidagi kõne alla ja see on nii nakkav, et olen endale nüüd ka mitu aastat kuuse toonud - ja pärast alati rõõmustanud, et tõin. Tuleb ikka teistsugune tunne küll. Ja kui on Eurovisioon, siis on tema seisukoht, et seda tuleb ikkagi vaadata. Ja kui on riigipüha, siis tuleb seda ka tähistada rahvuslike söökidega. Ja kui on lihavõtted, siis on ka kõik kogu traditsioonide paraad vaja ära teha. Jne jne jne. Mulle tihti ei tundugi siin omas mullis sellised asjad väga tähtsad või nii. Nende sisuline mõte tundub lihtsalt nii hoomamatult kauge, et sellest ei piisa hetke eriliseks tegemiseks. Häbi tunnistada, aga vabariigi aastapäev on minu jaoks peamiselt lihtsalt kiluleiva päev, sest minu mäletamise aeg ongi kõik ju suures osas möödunud vabas Eestis ja selle tähtpäeva sisuline aspekt lihtsalt tundub mingi teise galaktika kaugusel. See lihtsalt ei jõua väga kohale. Lihavõtted on mu jaoks aasakalendris märkimisväärsed peamiselt sellepärast, et siis on meil tööl pikk nädalavahetus, tervenisti viis vaba päeva igal aastal, mida saab kasutada kuskile sõitmiseks ja kellegagi trehvamiseks. Lihtsalt ise ma ei tunne mingit tungi neid kuidagi heast peast teiste päevade seast tähenduslikkuse mõttes esile tõsta. Aga tegelikult on ikkagi nakkavalt tore ka, kui keegi neid sündmusi kas või näiliselt tähtsustab ja nõuab, et neid tähistataks. Pärast on siis tore küll, et oli selline. Jagatud, ühine tähtsündmus, mis ikkagi tavalisest argipäevast eristub ja meelde jääb. Noh, traditsioon või nii. Selles mõttes pean püüdma endale ikka regulaarselt meelde tuletada, et kui järgmine tähtpäev tuleb, et siis tasub ikka kas või vormitäiteks tähistada. Isegi kui alguses ei tundu mõtet. 

Nojah, rohkem ei tulegi praegu midagi kirjutamisväärset pähe. Panengi siis arvuti käest ja loen selle Ozeki nüüd lõpuni. Õhtul on oodata külalist, selleks ajaks on vaja keeta valmis kapsa-hakklikahautis. Ja siis ongi nädalavahetus otsas. Algab uus nädal, kuidagi eriti tihe, nii et iga jummala päev oleks tarvis olla korraga mitmes kohas. A ver, kuidas see hakkab minema. Küll kuidagi ikka saabki oldud :)!

Olge tublid!

M.

Spiennes'ist ja muust kevadest

Sel aastal oli esimesel mail Brüsselis 29 kraadi sooja. Täitsa hullumaja! Muidu oleks vbla toregi, aga ma elan ju katusekorteris. Kui väljas on üle 25 kraadi, siis muutub minul kodus ikkagi täitsa saunaks. Ja õhtul ei jahtu see selliste ilmadega enam kuidagi maha ka. Mu juures saab suve haripunktis olla ainult siis, kui kõik aknad-uksed on pärani, et jahedam tuul pidevalt läbi tõmbab. Sest muidu hõõgub katusest ikka tuppa öö läbi sooja. Aga samas ei söanda ma ka niimoodi magama minna, et kõik aknad ja uksed jäävad lahti, sest ma ei taha tegeleda ka kogemata korterisse lennanud lindude ja muu eluga, sh sääskedega. Ühtlasi kui peaks natuke sadama, siis sajab see kõik katuseakendest ja uksest sisse, mis rikub ära parketi, mis ei ole üürikorteris ka kuidagi variant. Et jah. Muidu mulle meeldib soe ilm küll, aga kui saaks kuidagi nii, et ma käin seda otsimas mujal ja Brüssel jääks siiski tavalisemapoolse Brüsseli ilma juurde?

Sellise normaalse kevadilma juurde, mis on olnud sel aastal ikka erakordselt kena. Kuiv, päikeseline, juba varakult mõnusalt soe. Sel aastal ajastati ilusad ilmad täpselt ka nädalavahetustele. Juba veebruarist saadik läks nii, et nädala sees oli külm ja tuuline, aga reedest alates tuli päike välja ja kuni esmaspäevani oli 22 kraadi. Sel aastal on mul rõdul ka eriti suur potipõld. Ikka kena veerandi jagu suurem kui eelmisel aastal, ma ütleks. Mul laiutab siin 3 kurki, 3 suvikõrvitsat, vist vähemalt 7 tomatit, 2 tšillit, 1 melon, 1 maasikafüüsal, 1 tomatillo, 1 pott lemmikkartulit, mustikapõõsas ja noh, lilled ka. Lavendlid, kanarbikud, peiulilled, saialilled, lillherned, pelargoonid, lambakõrvad... Kõik on omadega juba nii-nii kaugel. Kurgid-tomatid õitsevad, suvikõrvits kasvatab juba junne. Suunan muudkui kõiki taimi tugede najal kõrgusesse kasvama, aga sellegipoolest ei mahu ise enam hästi rõdule ära. Pesuresti ei julge enam sinna tõstagi, et mitte kogemata midagi ära murda. Aga nii tore on ka! Ma arvan, et saan juba nädala pärast ühe oma suvikõrvitsa pannile lüüa, kurki saan ka raudselt juba maikuus. Esimesi tomateid võiks hakata noppima millalgi juunis, loodan. Muidugi järgmisel nädalal läheb jälle jahedaks. Öösel hakkab olema nii 5-6 kraadi ainult. Ei tea, kuhu ma vahepeal jõudsalt rammu kogunud taimevõsa küll toas ööbima mahutan?

Muidu on kevad ka selle poolest eriti kena olnud, et mul on sel aastal käinud päris palju külalisi ja nii palju lusti ja seltsi on olnud. Helle käis ja Marek on mitu korda käinud, emps astus läbi, kui oma grupiga siit läbi sõitis, ja sel nädalal on mu juures külas Siberi kassileedi Sipsik. Sipsik oli alustuseks pisut umbusklik, aga nüüdseks oleme me päris suureks sõbraks saanud. Juba teisel päeval söandas ta mulle ikkagi diivanil kaissu tulla, kolmandaks päevaks kolis ta öösel juba tasahilju mu padja najale magama ja pärast seda ei jõua ta enam hommikuti kuidagi ära oodata, millal ma üles ärkan. Ei jõua ära oodata, millal inimene üles ärkab ja hakkab kõrvatagust katsuma ja pealage potsutama. Ja muidugi konservi andma. 

Ma tahaksin endale väga ise ka elukat. Koera või kassi. Aga no minu elu- ja reisitempo juures ei ole see siiski võimalik. Isegi mu koristaja teeb juba nädalaid minestamise nägu, kui ma talle räägin, et ma järgmisel nädalal JÄLLE reisin, et kastku ta palun siis ikka vahepeal jälle ka lilli. Et jah. Endale lemmiku võtmine oleks ikka üle mõistuse keeruline. Sellepärast olen väga rõõmus, kui keegi teine vahelduseks oma karviku mulle hoida toob. Lisaks sellele, et elus hingeke on ikkagi elus hingeke, on mul siis ka endal ettekääne vahelduse mõttes natuke rahulikult kodus olla. Sest mul on õnnestunud oma aeg eelmisest sügisest saadik nii ära planeerida, et mul on sellisest lihtsalt kodus olemisest on natuke puudus ka. Vahepeal oli mul siin graafik tõeliselt ambitsioonika USA turisti oma - neli riiki kahe päevaga. Hommikusöök Hollandis, õhtusöök Belgias järgmine lõuna Portugalis ja õhtusöök Hispaanias. Kõik suurepärane, ise ma ju tahtsin ja tegin ja tore on niimoodi ju ka :). Aga samas ma siiski juba jupp aega tunnen, et pean nüüd vahelduseks plaanima natuke lihtsalt kodus olemise aega ka. Kas või hästi natukene :). Oma raamatute ja diivani ja kohvriväliste rõivastega, Brüsseli linna ja eluoluga, rahuliku hommikukohvi, potipõllunduse ja linnavaatega. Reisipiltide, kokkamise ja telekavaatamisega. Kõigega, mis mulle ju ka meeldib, aga mille jaoks ma pole viimasel ajal üldse aega planeerinud. Ja nüüd ma tänu Sipsikule kohe väga naudin võimalust selitada diivanil, kirjutada blogi ja näppida Salvadori pilte. Taustaks panin kohe hommikul mängima Plekktrummi uue hooaja, Sipsik tukub vahelduva eduga lähemal ja kaugemal ja midagi rohkemat ei peagi tegema. 

Muidu ma olen tõesti sel kevadel hästi palju ringi trööbanud. Õigem oleks lausa öelda, et eelmisest sügisest saadik, sest kuidagi on mul see kodus olemine eelmisest septembrist saadik olnud pmst nagu üks pikk periood hakitud ja ebaühtlast olemist. Isegi siin Brüsselis olles. Ikka jooksen-sõidan kohe pärast töökohustusi sinna või tänna ära, vaatama seda või teist, kuskile väljamaale või mõnele üritusele või midagi tegema, et saaks midagi veel teha. Sel kevadel olen näiteks lõputult veetnud päevi autodega aianduspoodide vahet sõites, sest ikka on puudu mingit mulda (köögiviljamulla tõin ära, aga siis jäi puudu kaktusemullast, seejärel orhideemullast, seejärel asaleamullast) või õiges suuruses potte (kõik oli justkui olemas, kuni selgus, et toakask tahab suuremasse potti ja Eestist spetsiaalselt toodud kahe mugula lemmikkartuli jaoks ei ole enam ühtegi konteinerit, ja kui ma olin selle ära toonud, selgus, et nende jaoks ei ole enam ka tavalist mulda jne). Kontserdile ei kõlba ka minna ainult Brüsselisse, vaid on tarvis võtta auto ja sõita Monsi Sukišvilit vaatama, et sealt siis keset ööd tagasi sõita. Jne. Eks see selgitab ka haigutavat vaikust mu blogis.

Muidu mul käis sel kevadel üks külaline, kes ei olnud üldse enne Brüsselis käinud. See oli hästi tore, minu sõprade seas on Brüsseli mittetundjaid päris harvaks jäänud. Aga esmakordsele külalisele on päris tore mingit kohta näidata. Siis saab ise ka juba harjumuspäraseks saanut justkui uue pilguga vaadata. Käisime temaga vanalinnas, sõitsime Hallerbosi, ehkki sinikellukaid ei näinud, nädalake vara oli. Vaatasime siis hoopis tohutuid valgeid ülasevaipu, kuulasime linnulaulu ja käisime aianduspoode mööda. Käisime raudteemuuseumis, kus ma ei olnudki veel käinud, ja Jeu de Balle'i täikal. Käisime lauamänguõhtul, lonkisime linnajagudes, kus minagi ei olnud varem käinud, sattusime vanalinnas mingis lagunevas kloostris täiesti huupi kaasalaulmise õhtule ja, ühesõnaga, lasime Brüsselil end üllatada-näidata.

 

Kõige huvitavamad selle kevade avastused Belgias on olnud aga Gaasbeeki loss, mis osutus ootamatult suurejooneliseks, eelkõige sisustuse ja ajaloo poolest, ja Spiennes’is asuvad kiviaegsed ränikivikaevandused. Sinna Spiennes'i olen ma tahtnud juba ammu minna, aga pole juhust olnud. See on väga väike arheoloogiline ala ja sinna saab minna ainult giidiga, väikestes gruppides. Talvehooajal sinna kunagi ei saa ja muul ajal on grupid juba ammu ette ära broneeritud, nii et. Noh, sinna ei ole olnud kõige lihtsam löögile pääseda. Aga sel aastal passisime peale ja kuna nad alles avasid oma hooaja, ei olnud veel tung nii suur. Saime end kirja pandud ja ära käidud. 

See oli ikka päris äge. Natuke hirmus ka. Aga et mis seal siis on? Noh, kiviaja inimesed kaevasid Belgias Monsi kandis ränikivi saamiseks maa alla püstšahte, umbes nii 10-15m sügavusi. Kaevasid šahti ja sinna alla väikese koopa, kust nad ränikivi välja vedasid ja tööriistadeks lihvisid. Ja selliseid šahte sai seal Spienne'is üksteise kõrvale oma 10 000! Need on nii lähestikku, et nende põhja uuristatud väikesed koopad on kohati omavahel lõpuks ühendatud ja seega on seal maa all kriidikivipinnases väike omamoodi koobastik. Mõõtudelt muidugi hästi pisike, üks suurt kasvu lombakas onu tagus end kogu aeg vastu lage ära, mis talle siis seal kaela pudises ja murenes, nii et ma hakkasin juba kartma, et kogu see lagi variseb talle - ja meile kõigile - kaela, kriidikivi on ju nii mure :). Aga no, ei olnud siiski hullu. Need laed olid seal hoolikalt toestatud ka. Ja väga eriline oli see kõik ikka. 

Sinna alla tuleb minna mööda tavalist püstredelit, nii umbes nelja hoonekorruse jagu. Rakmed pannakse ümber, tross kinnitatakse külge ja siis hakkad ronima mööda püstloodis tuletõrjeredelit pisikesse pimedasse kitsasse musta auku, mis on tõesti umbes täpselt nii kitsas, et küünarnukke ronides liiga õieli ei saa ajada. Selle redeli ja augu ülalt vaatamine võttis mul tõtt-öelda üsna isu ära sinna üldse pugeda. See tundus ikka NIIIIIII sügavale minevat, et lõppu ei paistnudki, ainult pimedus oli. Ma ei teinud sellest august isegi pilti! Aga ise ma ju tahtsin ja nõudsin sinna pärapõrgusse minemist, ei kõlvanud uksel öelda ka, et ma mõtlesin ikkagi nüüd ümber. Nii et ma siis võtsin end kokku ja astusin redelile. Ja oli täitsa vägev lugu. Sellest võin mõned pildid kohe praegu siiasamasse ära panna, sest sealne valik on väga väike - paar telefoniga tehtud klõpsu, mida ma töötlema ei hakka ja mille seast ei ole isegi valiku tegemine kuigi raske. 

See Spiennes'is käik tuletas mulle jälle meelde ka, et tegelt ma tahaksin mingitel arheoloogilistel väljakaevamistel ka jälle vabatahtlikuks käia. Kaalusin mingil hetkel võimalust otsida endale sellel suvel Peruus mingid kaevamised, aga ei leidnud. Või õigupoolest leidsin küll, aga need ei sobinud, sest seal olid kõik pakkumised vähemalt viieks nädalaks. Aga nii ei saa. Sellist puhkust ei ole mul kuskilt võtta - ja kui ma juba Peruusse sõidaksin, siis ma tahaksin ju seal ka ringi vaadata, millele kuluks ka veel vähemalt 3 nädalat. Ühesõnaga, ei sobinud. 

Ei tea, kas Eestis ei ole sel suvel mingeid põnevaid kaevamisi, kus vabatahtlikke oleks tarvis? Internetist ei leia selle kohta midagi. Kui keegi kogemata tunneb mõnda arheoloogi või teab, millistes kanalites Eestis selline inf liigub, siis andke märku! Ma suvel plaanin ikka mõnda aega Eestis olla, osa sellest võiks ju ka natuke mõnele Eesti kaevamisele pühendada.

Muidu. Aga millest siis veel? Mm. Lihavõtete ajal käisin Galiitsias ja Portos. See oli selline uiu ajel tehtud otsus ja üldse mitte liiga läbimõeldud reis, mis ei ole minu puhul üldse liiga tavapärane. Ostsin millalgi ammu-ammu lennupiletid ära ja siis nad mul olid ja ootasid oma aega. Samas mingite reaalsete ettevalmistusteni ma enne reisi algust ei jõudnudki. Mõtlesin, et lähen ja vaatan, mis seal on. No laias laastus teadsin, et nii mitu päeva siin ja naa mitu seal. AGA. Tegelt ma ju tean, et mulle ikka ei meeldi niimoodi ilma planeerimata reisida. Mulle meeldib enne pikalt ja põhjalikult planeerida, sest see pikendab reisinaudingut. Ja mulle meeldib, kui ma tean väga hästi, mis võimalused mul seal kohapeal on, sest siis ma saan need enda jaoks kõige huvitavamad asjad ära vaadata. Kui ma lähen lihtsalt improviseerima, siis ma tavaliselt lihtsalt impro käigus avastan, et ma oleksin tahtnud teada sellest või tollest kohast palju varem, sest siis ma oleksin läinud oma limiteeritud ajaga hoopis sinna või tänna, sest see huvitanuks mind palju enam. 

Ühtlasi olin ma umbmääraselt vaadanud, et ühistransport toimib seal päris kenasti. Aga tegin täitsa algaja vea ja vaatasin neid ühistranspordi võimalusi tavapärastel tööpäevadel. Ainult et mina läksin otse keset vaikset nädalat ja ühistransport osutus pühade puhul olema väga napp. No nagu igal pool. Et kolmapäeval käib üheksa bussi päevas, aga riigipühal käib heal juhul üks. Novat, kui ma siis viimasel hetkel hakkasin vaatama, et kuidas ma nüüd üldsegi kas või ühest hotellilinnast teise saan, hakkas selguma, et päris iga tund ikkagi ei saa. Ja väikesi kohti jõuaks läbi vaadata ainult ühe per päev.

Teiseks hakkas ilmateade vahetult enne reisi kõvasti kiiva kiskuma. No ikka kohe nii kiiva, et 32 kraadist jäi ette nähtud saabumispäevaks järele 11 ja päikesest sai lakkamatu vihm. Kümme päeva vahetpidamatut vihma. Tabasin vihmaperioodi nii täpselt, et see lõppes pool tundi enne mu tagasilendu :). Noja, noh, üks asi on, et märg on ju vastik olla. Aga teine on see, et ma läksin sedakorda ainult käsipagasi ja ühe paari jalatsitega. Ja lõppkokkuvõttes ma ikka üldse ei teinud nii palju, kui plaanisin, sest ei tahtnud pärast kogu aeg olla sunnitud märjana edasi olema. Mul oli näiteks mõeldud mitu päeva matkata ja õhtuks ühistranspordiga tagasi samasse hotelli sõita. Aga no ühel päeval ikka suundusin vapralt loodusesse - ja kümne kilomeetri järel lasin ühe söögikoha onul endale takso kutsuda, sest ma rohkem enam ei tahtnud märjemaks saada ja väga nauditav see niimoodi märjana hallis maailmas kõndimine ka polnud. 

Lõppkokkuvõttes võtsin siis õige mitmeks päevaks rendiauto. Mõtlesin nii, et siis saan päevas käia rohkemates külades ja kui eriti kõvasti sajab, siis saan autos varjus olla, aga midagi ikkagi näha. Ja lõpuks olidki kõik need maakohad, kus autoga käisin, kõige toredamad. Paar erilisemat küla, mingid arheoloogilised varemed rannikul. Looduskaitsealad rannikul, mis viisid düünide ja rannakivide vahele jne. Paaril kuivemal hetkel sain ikka mõned ilusad jalutuskäigud ka teha. Samas oli ka kohti, mida vaatasin ainult läbi autoakna. Sõitsin kohale, vaatasin, kuidas veeojad taevast alla voolavad, ootasin pool tundi autos ja sõitsin lõpuks edasi, sest ei tahtnud päris läbi ka liguneda. Aga noh. Eks sõidupraktikagi kulus ära.

Vihma tõttu jäeti ära ka paljud lihavõtterongkäigud, mida ma olin lootnud näha. Ajaloolisi pühakujusid, mis on ju pealegi luksuslikes riietes, ei saanud lihtsalt vihmaga kirikutest välja tuua. Kahte protsessiooni lõpuks siiski nägin, kui oli kuivem hetk. Aga enamik, sh need kõige suuremad, jäid siiski kõik ära. Ferrolisse jätsin seepärast ka minemata. Üks teine kord siis.

Galiitsi maanurk muidu oli väga tore. Hästi roheline ja haljas. Pean sinna kunagi tagasi minema, seal on tegemist küll ja veel. Tahtsin minna Oursense kuumaveeallikatesse ja Fisterras matkata ja muud säärast, aga nendesse kohtadesse ma ei hakanud üldse minemagi, lihtsalt niimoodi kallas. Samas näiteks Santiago de Compostela linn ei olnud üldse selline, nagu ma oleksin oodanud. Ma ootasin kuidagi luksuslikult barokset ja õhulist, taeva poole küündivat ja usulisest vaimsusest kantud imelist linna :). Tegelikkuses oli Santiago selline masajas ja raskejalgne, rõske, raskest tumedast kivist, madalate massiivsete kaaristutega ja kuidagi kaalupommina mõjuv rusuv-rõhuv koht. Ja Santiago katedraal oli ka üllatus. Nii kaasaegseks renoveeritud ja seest lage-nurgeline. Üldse mitte selline lopsakas, kuldne ja barokne, nagu ootasin. Eks ilmselt permanentselt halb ilm mõjutas ka mu taju. Aga. Noh, ma arvasin, et see on rohkem nagu Rooma. Aga tunne jäi kuidagi selline. Mäe sisse raiutud kasarmukoobaste oma (Luxi katakombid tulevad pähe). 

Vigo linn jättis mu ka natuke külmaks või erapooletuks. Vanalinn oli kuidagi nii tühi ja müürine. Et nagu, tänavateks olid kõrged ilma akendeta müürid. Platse, kohvikuid, poekesi, inimesi oli kuidagi ebaharilikult vähe. Läksin õhtul restorani otsima ja olin justkui ainus inimene kogu selles vanalinnas, mis oli natuke õõvastav. Samas parema ilmaga oleks neid ilmselt rohkem olnud ja parema ilmaga oleksin ma läinud päevaks ka Ciesi saartele, kus oleks mulle raudselt meeldinud, nii et Vigole ma annan parema ilmaga ükskord veel ühe võimaluse.

Porto see-eest suutis mu ootused meeldivalt ületada, oavarrena kallavale vihmale vaatamata. Süüa sai seal ootamatult hästi ja soodsalt, lisaks veel igal kellaajal. Ma ei pidanudki lõunatunni lõpuks linna jõudmise tõttu õhtuni kõhtu koristama, nagu Hispaanias või Prantsusmaal oleks kindlasti juhtunud, vaid leidsin kohe söögikohad, kus köök oli terve päeva lahti ja mis ei imestanudki, et mida üks klient võiks söögikohast keset pärastlõunat tahta. Lisaks oli linn värviline ja mitmekihiline ning seejuures ka inimlikult logu ja kuidagi ehe. Portvein oli väga maitsev - sattusin ühele degusteerimisüritusele, kus meile serveeriti lahkelt 5 eri sorti portot ja, noh, võite ette kujutada, kui heas tujus sellest lauast lõpuks sai lahkutud. Väga palju muud ei olnudki sellesse päeva vaja :).

Ma võiksin siikohal muidugi jätkata ka Salvadori muljetega. Aga ma praegu vist enam ei jaksa. Ma tegelikult justkui mäletaksin, et ma kirjutasingi sellest juba täitsa eraldi blogipostituse peaaegu valmis ka. Aga ma ei leia seda enam üles. Eks ma siis pean uuesti kirjutama. Kui pildid läbi vaadatud. Aga piltidega on praegu nii, et ma olen täna pool hommikut neid lõpuks sorteerinud ja olen pildi number 349 juures (pilte tegin fotokaga 3061). Nii et läheb natuke veel aega. Ja siis, kui need valmis, on mul veel vaja läbi vaadata eelmise aasta oktoobri Northumberlandi pildid ja selle kevade paljude lähikonnatrippide pildid ja lilleparaadi ja Galiitsia ja Porto pildid ja kohe-kohe peale tulevate reiside pildid ja... Et kannatust!

Ja siinkohal ma panengi sellele lohepostitusele nüüd tänaseks punkti. Eks teinekord kunagi jälle!

Olge mõnusad!

M. 

Haldusprobleemide kvartal

Jah, on mai. On olnud pikk vaikus. Uudiseid oleks vast olnud külll, aga  kirjutada polnud kuidagi mahti või tahtmist. Tööl olid huvitavad ja kiired ajad, see võttis oma energia. Ringikäimist oli ka mõnevõrra, käisin veebruaris korra Eestis ja märtsis ka, siis vahepeal siin-seal Belgias ja nüüd Hollandis. Ja pmst kogu ülejäänud aeg on kulunud haldusprobleemidele. Mida on tulnud muudkui uksest ja aknast. Lisaks on need kõik ka kuidagi äärmiselt frustreerivalt venima jäänud ja kippunud närvi õige mustaks ajama.

No vat see hallitus, see tuli ju eelmise aasta lõpus tagasi. Mainisin seda eelmises postituses. Andsin sellest majahaldurile teada 6. detsembril 2023 ja ma pole sellest ajast saadik saanud oma korteri ainsat magamistuba kasutada. Aga kas te arvate, et haldur sellest hoolis? Ei, keda kottigi. Ma olen neid lõputult torkinud ja ähvardanud, kaevanud linnaosavalitsusse ja üürnike kaitsega tegelevasse ühistusse, Brüsselis elavate välismaalaste infoletti ja advokaatidele, teinud pilte ja ostnud mõõteseadmeid, surunud läbi üüri alandamise 30% ja frustratsioonist kõva häälega vandunud.

Noh, eile, 2. mail 2024, viis kuud pärast majahalduri probleemist teavitamist, saabuls lõpuks mu juurde delegatsioon katuseeksperte, kes pidid tuvastama võimalikud praod korstnas ja lekkekohad katusel, et otsustada, kuidas mu magamistoa seinaga üleüldse edasi toimida. Ega ma täpselt ei teadnud, mida asjast oodata, aga mõnevõrra suured lootused olid mul küll. Ikkagi ekstra katuseprobleemidele spetsialiseerunud firma ja ekspert ja nii. Et äkki saab nüüd pärast kolmandat probleemset talve selle seinanurga probleemi siiski kõrvaldatud.

Aga asi lahenes muidugi kõige ehtsamal Belgia moel. Oleksin pidanud seda juba teadma. Nimelt, saabus siis see katusefirma suur spetsialist, vaatas mu kuuenda korruse aknast välja ja teatas: tema kardab kõrgust, tema küll ei saa katusele minna! Keegi teine peab üles minema ja pilti tegema. Muidu tema kivistub sinna katusele ja ongi kõik.

Nojah, läks siis üles majahalduriga kaasas olnud poiss, kelle tööd hindama tuldigi. Tegi mõne klõpsu ja tõdes, et maja katusekivid on kõik lahti ja tuul puhub nad kogu aeg kohalt ära, nii et vihm saab ilusasti seina sisse alla voolata, muidu pole midagi viga. Tuli alla, rääkis selle jutu eksperdile ette. Ekspert kuulas ära, arvas, et kõlab tõenäoliselt, liimige katusekivid sõrestiku külge kinni ja siis peaks piisama. Kõik. 

Majahaldur ise oli ka kohal. Aga no ega tema minuga ei räägi. Räägib hoopis telefoniga. Kogu aeg. Mu peegli ees. Kohendades lõputult tukka. Inimestel on oma tukkadega ikka mure. Aastavahetuskruiisil kaugel Põhja-Norras istus ka me vastas üks Aasia tütarlaps, kes veetis suurema osa terve päeva kestnud kruiisist mobiiltelefoni peegliäpi abil enda tukka ühe juuksekarva kaupa paika sättides.

Aga tukk tukaks. Nomaitiea. Minul isiklikult on küll suured kahtlused, kas see katusekivide sõrestiku külge kinni liimimine ikka likvideerib probleemi. See tundub pigem selline pealiskaudne kosmeetiline lahendus, taas. Säästan teid saaga jooksul ilmnenud tehnilistest üksikasjadest, aga ma isiklikult pakun, et niiskus ja hallitus on tagasi kaks nädalat pärast seda, kui ma sügisel kütte magamistoas jälle sisse lülitan. Aga eks me näe. Ega mul ei oleks enne sügist aega siit välja ka kolida, nii et las see siis praegu olla. Eks tuleb siis kannatlikkust harjutada ja leppida sellega, et saaga sügisel jätkub.

Teine suur haldusprobleemide allikas on olnud koristaja. Luksusprobleem, ma saan aru. Aga mind ajab hirmsasti närvi, kui keegi võtab endale töö ja siis viimasel hetkel ütleb, et ta siiski ei tee seda. Viimasel hetkel tähendab näiteks ütlemist reede hommikul kell 7, et ta ei tule kella kaheksaks, nagu pidi. Või siis ei ütle üldse midagi ja ma pean seda järeldama tõsiasjast, et ta lihtsalt ei tulnud.

Olen talle korduvalt öelnud, et oleks jube suureks abiks, kui ta saaks oma mittetulekust teada anda kas või eelmisel õhtul. Sest sellisel juhul saadaks firma talle asendaja. Ja mina saaksin ka kauem magada. Aga ei. Temal juhtuvad elus väidetavalt ainult sellised asjad, mida kohe üldse pole võimalik ette teada. Ja need juhtuvad alati reede hommikuti. Kohe nagu üle paari nädala regulaarselt. Või siis lausa 3-4 reedet järjest. Ja temalt nõuda, et mõnel reede hommikul midagi erilist ei juhtuks või et ta oskaks reedehommikusi töötakistusi neljapäeval ette näha, on lausa ebaõiglane.

Imeline, eks. Asi päädis sellega, et ta tunnistas lõpuks otsesõnu üles, et ei taha üldse reedeti töötada, ja mina otsustasin, et ei taha enam üldse temaga töötada. Parem koolitan kohe kellegi uus välja. Sest isegi, kui mul õnnestub mõnikord tema tühistatud korra ajal kedagi asendajaks saada, on need lõputud asendajad ka ikka hirmus tüütud. Nad ju ei tea, kus miski on või käib, milliseid tooteid kasutada, mis jätab pleki ja mis rikub põranda, mida ma üldse tahan, et nad teeksid jne.

Noja pärast iga asenduskoristajat otsin ma midagi oma korterist elu eest taga. Kes oskab ära peita vajalikud paberid, kes panni, kes laadija. Näiteks üks afropatsidega asenduskoristaja pakkis mu juukseharja vannitoa riiuli pealt koos muu tema hinnangul mõttetu kraamiga ära suurde plastkarpi ja peitis selle omakorda koristusvahendite kapi tahanurka, jalust ära. Afropatsidega inimese jaoks tundus juuksehari ilmselgelt lihtsalt ees vedeleva kolana ja tema ülesanne oli kõik ära koristada, eks. Mida ta tegi täiesti puhtast hingest. Aga kujutage mind siis ette järgmisel hommikul, kui mul oli vaja mingile peenemale tööüritusele minna ja ma olin eelmisel õhtul märja peaga magama läinud, aga harja ei kuskil. No täiesti nuta või naera. Jah. Parem üks alaline koristaja. Muidugi eeldusel, et ta kohal käib.

Nojah. Aga haldusteemadel jätkates. Millalgi veebruaris teatas elektrifirma, et nende õhukaabel jookseb üle meie maja, aga võtku me teatavaks, see on ohtlik olukord, tegelikult peaks kaabli ja maja vahel olema vähemalt 2,5 meetri laiune tuleohutusvöönd ja mis tahes võimaliku õnnetuse eest vastutab majaomanik. Nooooomaitiea. Maja oli seal ammu enne mind, kaabel ka. Mina ei ole kumbagi neist püsti pannud. Aga kaabli sealt ära maa alla viimine maksaks suurusjärgus 15 000 eurot, mis väidetavalt on minu kui maja praeguse omaniku välja köhida. Hmpf. Jälle mingi lihtsalt selgest taevast ilmunud probleem. Kust otsast seda siis nüüd lahendama hakata, on kellelgi mõtteid?

Elektrifirma väidab, et kaabel oli seal enne, kui maja juurdeehitus kaabli alla tehti. Samas on majal juurdeehituse hetkel saadud kasutusluba, kuidas see siis väljastati, kui nii poleks tohtinud olla? Ja elektrifirma on kaabli kallal kümme aastat tööd teinud ilma märkamata, et liini all on maja ja olukord on ohtlik. Nad vahetasid seal kõrval posti otsas mõned aastat tagasi lausa elektrikilbi välja, miks nad siis ei öelnud toonasele omanikule, et seal on probleem? On mul siin millestki kinni hakata? Mõtteid?

Ühesõnaga. Üks lõputu adminhäda on kogu aeg. Vahet pole, ole sa üürnik või omanik, ikka on mingi lõputu sekeldamine ja vaidlemine...

Hüva, sellel poriseval noodil ma praegu lõpetangi. Tööpäev on läbi ja nädalavahetuse poetiir vajab hädapärast tegemist enne, kui kõik ülejäänud Belgia 12 miljonit inimest ka samadesse poodidesse tahab trügida. Nii et ma siis nüüd jooksen.

Hääd!

M.

Kohanemine eluga Belgia kuningriigis

Mm. Vahepeale on jäänud õige mitu sündmuste- ja reisiderohket kuud. Ma ei teagi kohe, millal ma jõuan ükskord oma maikuu Tuneesia pildid lõpuni vaadatud. Ja kõik need ülejäänud ka, mis pärast seda tehtud on. Aga. Ma parem ei hakka juttudega ka nii kaugele ajas tagasi üldse minema. Siis venib tekst nii pikaks, et jääb jälle pooleli. Võtame lühemalt, päev korraga, praegusest hetkest.

Brüsselis on uus tööhooaeg suure hooga alanud, kungi endiselt 23-kraadised ilmad jätavad mõnikord petlikult mulje, et alles on augusti lõpp. Aga suviti tühjade tänavate asemel on igal pool rahvahordid, kalender on igasuguseid tööüritusi ja -asju täis ning trennid ja kontserdisarjad on ka jälle käima lükatud.

Need on olulised tähelepanekud, sest ma otsustasin millalgi leida endale selleks hooajaks jõusaali kõrvale ka mingi vesivõimlemise või ujumise või muu sellise trenni, et ennast natuke rohkem ja mitmekesisemalt liigutada. Ja selgus, et mul on kodust 15 minuti kaugusel täitsa kohe nagu linnaosa ujula. Ja seal on täitsa olemas vesivõimlemine, normaalsel kellaajal ja normaalse hinnaga. Stiilis 7.50 kord, ilma mingi 150-eurose kohustusliku kuuabonemendita ja nii. Ostsin sinna pimesi kümne korra kaardi ja olen nüüd jõudnud mitu korda ära käia. 

Ütleme siis nii, et mõnes mõttes on see ujula pakkunud mulle ühe suurematest kultuurišokkidest siin Brüsselis. No sellest ma üldse ei hakka rääkimagi, et see on tilluke, 25-meetrise basseiniga ja hirmsasti ülerahvastatud. Siin riigis vist ei olegi MITTE ÜHTEGI kohta, mis ei oleks ülerahvastatud. Aga ühtlasi on selle ujula dušid absoluutselt avatud, no nagu keset randa oleks. Mis tähendab, et seal ei saa pärast klooriveest tulekut ennast korralikult ilma trikoota pestagi. Siin riigis tuleb ujulast koju duši alla minna.

Lisaks on neil kõrgele lae alla paigutatud ainult umbes täpselt kaks niru fööni, mis käivad 20-sendiste müntidega!!! Ja kui juhtumisi 20-sendist pole, tuleb märja peaga majast ära minna. Ja isegi kui on, tuleb ikka märja peaga majast ära minna, sest need föönid on nii kõrgel ja nii nõrgad ja puhuvad täpselt 2 minutit, et juuksed ei saa sellest tegelikult eriliselt kuivemaks. Esimest korda ujula poole minnes ma just imestasin, et miks küll on kogu tänav täis märja peaga inimesi. Nüüd ma siis tean. (Ja olen nüüdseks omandanud oskuse oma föön-koolutajat kaasa vedada. Seda ei ole veel ära keelatud. Aga võib-olla oli tegu nii ootamatu möödahiilimisega kehtivast korrast, et ujula šokeeritud juhatus valmistab praegu ette kõikide stepslite külge mündipilu kinnitamist. See isegi väga ei üllataks mind.)

Ühtlasi on sinna ujulasse kohutavalt keeruline sisse saada. Sest, noh, lisaks trenni broneerimisele ja selle eest maksmisele tuleb eraldi osta siiski ka ujula sissepääsupilet. Ja ujula kassaonu nõuab sissepääsu lunastada soovijalt Belgia ID-kaarti, millel oleks kirjas inimese aadress. Ikka selleks, et teada, kas ma elan õiges linnajaos. Sest siis on üks hind. Kui ei ela, on teine hind. Aga minul on, vaadake, diplomaatiline ID-kaart, mis on täitsa ilma aadressita. Ja onu siis siunab iga kord mind nähes pikalt ja laialt Belgia riigivõime ja õiendab, et tema ikkagi üldse ei taipa, mis mõistus on välisministeeriumil sellist dokumenti välja anda, kust tema üldse teada ei saa, kes kus elab. Sest ilma selle teadmiseta on tema pandud tanki ja täiesti lahendamatusse olukorda, kus temal on absoluutselt ilmvõimatu ja halb oma tööd teha. 

Oleks siis, et ta lubaks mul osta selle kallima, üldpileti. Eiei, ikka õudne sõda tuleb sellest minu salastatud aadressist teha iga viimane kui kord. Viimane kord tuli mulle siis omast arust geniaalne mõte, et äkki saaks tema käest ka osta kümne korra kaardi, et äkki siis läheksid järgmised korrad hõlpsamalt. Küsisin. "Aga mis te nüüd, madame, see on absoluutselt ilmvõimatu niimoodi, kui teil ID-kaardi peal aadressi ei ole," karjatas onu kohkunult. "Nii ei saa me teile küll mingit abonementi pakkuda! Te peate minema oma tööandja juurde ja paluma tal saata kiri linnaosavalitsusse ja siis te peate minema linnaosavalitsusse ja võtma sealt allkirjastatud ja pitsatiga tõendi, et te elate, kus elate, ja siis kui te sellega tagasi tulete, siis ma saan teile müüa kümne korra kaardi." No ma lõin talle siis linnaosavalitsuse saadetud domiciliationi e-maili letti ja arvasin, et aga äkki see sobib. Ilma kirja vaatamata teatas ta muidugi kohe, et ei sobi. Pikema veenmise peale heitis kirjale ikkagi pilgu. Loomulikult oli see tema jaoks täiesti vales fondis ja vale suurusega ja, noh, minu telefonis, mitte tema ees allkirja ja pitsatiga paberil. Aga lõpuks teatas ta mulle suure hädaldamise ja segaduses olemise peale siiski armulikult, et hea küll, "c'est accepté", ja müüs mulle kümne korra kaardi. Jumal olgu kiidetud! Saan järgmine kord kohe märksa hiljem kodust välja astuda!

Mnjaa. Muidu olen ühtlasi soetanud selleks hooajaks ohtralt kontserdipileteid. Chopini kontserdil juba käisin. See oli kuninglikus konservatooriumis ja oli muidu väga tore. Pianist oli tunnustatud ja imeline. Ainult et TA INISES TERVE KONTSERDI AJA meloodiat kaasa. Kõik kõige lüürilisemad, vaiksemad ja ilusamad kohad tuli saalil kuulata tema hingestatud porgandihäälset üminat. Nomaitiea. Teinekord on orkestridirigentidel selline komme. Aga see ei kosta nii väga välja. Martin Garcia Garciat ma enam rohkem kuulama ei lähe.

Ühtlasi käisin kuningliku akadeemia korraldatud fuuga kui muusikavormi teemalisel loeng-kontserdil. Mida reklaamiti ikka no päriselt loeng-kontserdina. Aga mis oli siiski 99,9% loeng ja 0,1% kontsert - kui kontserdiks lugeda aeg-ajalt ühel käel paari illustreeriva takti mägimist. Tundsin end kohati kui kunstiteadlaste sekka tagasi sattununa. Kuulasin prantsuse keeles juttu stiilis "Ekspositsioon ei pruugi lõppeda ka pärast teema läbiviimist kõigis häältes. Toimuda võivad veel lisaläbiviimised toonika- ja dominanthelistikes. Kui pärast ekspositsiooni lõppu toimub uus teema läbiviimiste laine kõigis häältes, siis sellist nähtust nimetatakse vastuekspositsiooniks ehk kontraekspositsiooniks. Vastuekspositsiooni põhimõtteks on, et dux teiseneb comesiks ja vastupidi, kuid sellel reeglil on ka erandid." Lugesin vahepeal arusaamise huvides eestikeelseid fuugat kui muusikavormi lahkavaid tekste kõrvale ja otsustasin käigu pealt hästi sujuvalt, et sarja järgmisele, sonaadi teemalisele loeng-kontserdile ma siiski ei lähe. 

Kuninglikel teemadel jätkates - ühel päeval astusin sisse Põhjamaade toidukaupa müüvasse poodi, kus ma polnud varem käinud. Seal oli leti tagai üks hästi jutukas onu, kes pani mind natuke mõistma aafriklaste ja ladinaameeriklaste suurt viha kolonisaatorite vastu. Onu küsis nimelt, kust ma pärit olen, ja kui ma ütlesin, et Eestist, leidis tema suure rõõmuga, et oo, siis me oleme ju täitsa naabrid. Ja õigupoolest olime me kunagi lausa kaasmaalased. Ja et Rootsi oli meile ikka väga hea riik, me olime ikkagi rootslastega kõik täiesti võrdsed ja puha. Et kas ma ikka tean, et eestlased peavad Rootsi aega vanaks heaks ajaks. 

Eino. Muidugi ma tean. Aga. Mu meelest on ikka üsna jabur, kui vallutaja vallutatule rõõmsalt ja uhkelt seletab, et ta oli ikkagi NII HEA vallutaja, ikka nii palju parem kui venkud hiljem, nii et palume aplausi ja tänuavaldusi! Mnjah. Kas see ei võiks siiski jääda ainult koloniseeritu poolseks hinnanguks? 

Ahjaa. Aga muusikaürituste juurde tagasi pöördudes. Olen eesootavaks hooajaks varunud ka paar ooperipiletit. Sellest kogemusest õppisin, et siin riigis saab ooperit armastada ainult ÄÄRMISELT otsusekindel ja organiseeritud inimene. Soovitatavalt ka pururikas. Sest see piletite soetamine on siin ülimalt vaevaline. No näiteks, 19. septembril avasid La Monnaie ja Pariisi ooper mitme mind huvitava etenduse piletimüügi. Aga mul oli sel päeval juhtumisi hirmus kiire. No polnud võimalik hakata piletitele mõtlema, kui meeldetuletus tirises. Tulemus: 19. septembri õhtuks oli nii Brüsselis kui ka Pariisis veel mõneks üksikuks jaanuari kuupäevaks mõni üksik pilet alles. Need olid eranditult suurusjärgus 200 eurot tükk või siis piiratud nähtavusega kohad kuuenda korruse viimase rea lisatoolidel prožektorite taga. 

Nüüd, eelmisel nädalal avati veel ühe etenduse müük. Seekord läks vähe paremini, mul oli võimalik kohe veebi tormata, kui äratuskell viis minutit enne õiget aega helises. Loomulikult ei olnud ma aga ei ainus ega ka esimene huviline. Sattusin veebilehe asemel lehe virtuaalsesse sissepääsusappa. Läks isegi hästi, ootasin võib-olla 5-10 minutit. Aga juba sabas kuulutatati kõigile ootajatele rangelt, et igaühel on oma korra ajal aega täpselt 5 minutit kohad valida ja ost sooritada. Kes hakkama ei saa, visatakse lehelt välja. Noja kui ma pääsesin pileteid valima, olid pooled istekohad minu soovitud kuupäevaks juba ära rabatud. Õnneks oli vajalikus hinnakategoorias siiski veel valida täitsa mitme rea vahel ja mul õnnestus ette nähtud viie minuti jooksul vajalikud kolm piletit siiski ära skoorida. Detsembriks. Eks ma siis nüüd ootan huvi ja elevusega. Ja, ai, olgu see etendus parem tasemel!

Vot. 

Aga nüüd saigi mul tänaseks kirjutamise isu jälle otsa. Teeme siis selleks korraks jälle lehva-lehva ja olge tublid!

M.

Aasta ja natuke Brüsselit

Olen nüüd aasta ja natuke Brüsselis elanud. Ma ei ole juba ammu enam üheski seltskonnas värskeim siia linna kolinu. Siin on ikka liikuvus hoopis teisel skaalal kui Luxis. Mu vahetusse töökollektiivi on pärast mind saabunud vähemalt kuus uut inimest. Nendega võrreldes olen ma juba täitsa kogenud brüssellanna ja pressinõunik :). Pean nii mõnigi kord vastama nende küsimustele, kuidas meil tavaliselt see või teine asi käib ja kuidas me mingites situatsioonides peaksime reageerima. See on täitsa meelitav, ehkki naljakas ka. Sest näiteks asjades, mis toimuvad ainult kord aastas, ei ole mul ju ikka veel tavalisusest aimugi. Aga noh, küll jõuame ka sinna. Väga varsti, arvestades, kui kiiresti see esimenegi aasta on läinud. Nojah. Ja alles paar nädalat tagasi sain näiteks ühel eestlaste üritusel tuttavaks inimesega, kellel oli käimas tervelt kuues päev Brüsselis. Ja juba on meie peadirektoraadist ära minemas teine vahetus praktikante, keda ma mäletan :). Siin kogu aeg keegi läheb ja keegi tuleb, see ei tundugi siin kellelegi kuidagi eriline, mulle näib.

Muidu on mul endiselt kogu aeg hästi huvitav. Uus töö, uus osakond, uus ülemus, uus kodu ja Brüsseli mitmekesisus meeldivad endiselt väga. Ja siia seltskonda on olnud nii uskumatult palju lihtsam sisse sulanduda kui Luksemburgis. Inimesed on nii palju avatumad ja suhtlemisaltimad. Luxis läks ikka täitsa mitu aastat, enne kui tekkisid inimesed, kellega päriselt rääkida, vabal ajal koos midagi teha ja kuskil käia. Siin - siin on natuke vastupidine lugu. Aega on vähem kui inimesi, kellele tahaks seda pühendada. Vahvaid mõtteid, kutseid ja huvitavaid võimalusi on rohkem kui päevi nende elluviimiseks. Peab ütlema, et praegusega võrreldes ma ikka täitsa magasin Luxis need kümme aastat. Õnneks ma olin sellega seal ka rahul. Ehkki praegu tundub küll, et natuke liiga kauagi magasin :). Pisut selline tunne on nagu pühapäeviti, kui ma kogemata liiga hilja ärkan ja siis on pärast kahju, et pool päeva on juba otsas. 

Igatahes. Üle-eelmisel nädalavahetusel oli mul muidu vahelduseks jälle Luxi asja. Üle täitsa mitme kuu, viimati käisin vist äkki veebruaris või märtsis. Päris naljakas oli. Seekord ei tundnud ma Luxi suhtes enam üldse mingit nostalgiat. Tänavad tundusid nii laiad ja tühjad ning majad kohe eriti näotud kandilised krohvkarbid. Ju ma olen nende Brüsseli lipp-lipi ja lapp-lapi peal hoonete, jõle ebaühtlaste munakivitänavate ja pidevate rahvamassidega ära harjunud. Sõpru ja vanu kolleege oli see-eest väga tore näha. Seekord oli seal üks pidu ja külaskäik teises kinni ning nägin palju rohkemat rahvast kui viimastel kordadel. Kuulsin lõputult igasuguseid uudiseid, õppisin ära mitu uut lauamängu ja ajasin ära palju tarvilikke asju. No näiteks ostsin kohvi ja paar uut rinnahoidjat. Sest mul on paljude asjadega veel nii, et ega ma täpselt ei tea, kust midagi siin Brüsseli linnas otsida. Luxis see-eest on mul eluks tarvilikeks asjadeks ammu välja kujunenud kindlad kohad ja kui juba Luxis viibida, siis on need alati ka ka palju lähemal ja kättesaadavamad kui siin Brüsselis. Sest, noh, näiteks Nespresso poed satuvad seal mulle kohe igal rajal ette. Aga siin ma tean ainult ühte ning see on mu tavapärastelt trajektooridelt nii kaugel eemal, et kohvivarude täiendamine kujuneb eraldi mitmetunniseks ettevõtmiseks. Hee. Noja ükskord saabusin ma Luxist tagasi näiteks kahe pange ja hiirelõksudega. Sest neid ma ei osanud ka siin Brüsselis kuskilt otsida. Jne jne jne.

Kui nüüd aga jutujärjega Brüsseli poole tagasi tüürida, siis paar nädalat tagasi käisin naabripoisiga vaatamas linna peaväljakul toimuvat UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvat Ommegangi paraadi. See osutus ülimalt ägedaks. Põhimõtteliselt kordavad nad siin suviti igal aastal 16. sajandil Karl V auks korraldatud rongkäiku, millel osaleb üle 1400 kostümeeritud tegelase ja toimuvad igasugused 16. sajandile omased meelelahutused. Näiteks lipuetendused, skulptuuride ja pühakute vedamised, ratsaesinemised ja kõmpidel kaklused. See viimane oli eriti üllatav. Nagu päriselt, peaväljakule ilmus terve salk kõõõõõõõõrgetel kõmpidel mehi ja poisse ning siis nende eesmärk oli kõik teised kõmpidelt alla kukutada, kuni üksainumas püsti jääb. See oli väga põnev, nad olid nii osavad. Jooksid isegi rahva seas tribüüne mööda üles oma kõmpidega. Kõige üllatavam oli minu jaoks aga see, et midagi säärast üldse tänapäeval lubatakse. Üks osaleja viidi platsilt ikkagi kanderaamil lausa ära. Sest, noh, ega need allasadamised neil seal väga kontrollitult ei juhtunud. Huvitav, kas see läheb neil ravikulude hüvitamise kontekstis tööõnnetusena kirja :)? 

Ühe teise asjaga üllatas Ommegang veel. Mulle nimelt väga meeldis, et pidustuste alguses mängiti kõigepealt Belgia hümni, mida muidugi kuulati püsti seistes ja inimesed laulsid kaasa. Aga siis selle järel mängiti ka Euroopa Liidu hümni, ja inimesed kuulasid seda ka püsti seistes ja laulsid kaasa. Sellist asja nägin ma esimest korda. See komme oleks minu meelest täitsa paslik laiemalt üle võtta. Kuluks täitsa marjaks, et inimesed mõnikord Euroopa Liidust ka pidulikus või positiivses kontekstis mõtleksid. Muidu tuleb EL jutuks ainult kirumistes. Küll jälle otsustati Brüsselis nii nõmedasti ja naa pahasti. Aga Euroopa Liidust on ju ikka päris palju kasu ka olnud. Selle lõputu siunamine ja sellele käega löömine ei ole päris ära teenitud, mu meelest. Ja on natuke ohtlik ka.

Igatahes. See nädal ootab siin ka suur pralle ees, rahvuspüha. Reede, 21. juuli on meil sellel puhul lausa töölt vabaks antud. Eelmisel aastal käisin ma sel peonädalavahetusel veel Luxis asju pakkimas, nii et ma isegi ei adunud, et siin midagi erilist toimub. Aga seekord olen peoplaanidega täitsa kursis ja kavatsen minna fotokaga ringi kolama. Kesklinnas toimub paraad, lisaks on mingisugused riigistruktuuride tutvustamise üritused ja õhtul on minu lähedal pargis suur tasuta vabaõhukontsert ja valgusetendus ka. Mugavalt lähedal. Lähen kindlasti vaatama. Saan ehk mõne Belgia kaasaegse muusiku teada ja puha. 

Muide, see rahvuspüha seati siin sisse 1831. aastal, kui Léopold I andis 21. juulil parlamendi ees kuningaks astumise vande. Ja, üllatus-üllatus,  sellest ajast saadik Belgia kuningaid ei kroonitagi. Rääkis mulle eile üks kirglikust monarhistist tuttav :). Belgia valitsejatel päriselt ei olegi üleüldse krooni olemas ning nad astuvad siiani ametisse parlamendi ees vande andmisega. Väga huvitav, mu meelest! Ühtlasi jõudsin ma sellesama kirglikust monarhistist töökaaslase jutte kuulates järeldusele, et mul oleks ikka hädasti vaja seal Laekeni kirikus ära käia, kuhu kõik Belgia valitsejad maetud on. Üks hea jutuvestja oskab ikka igasuguseid mõtteid ja tahtmisi äratada!

Mnjah. Muidu on siin Brüsseli linnas mu jaoks üheks suurimaks avastuseks kujunenud vist Marolles - ääretult tore linnajagu, millest ma enne kohe mitte midagi ei teadnud. See on üks paras boheemlik segasumma suvila, aga seal on nii palju vaadata. Lisaks on seal nii palju toredaid kohvikuid, söögikohti ja imelikke urkaid, kuhu mahub kokku heal juhul 30 inimest, aga kus on sellele vaatamata näiteks elav muusika (Le Strof näiteks). Veel on seal ka linna eri tasapindu ühendav lift, nagu Luxis! Ja palju päris toredaid katusevaateid ja kentsakaid poode ja, no sellest Jeu de Balle'i uskumatust täikast ma ei hakka parem rääkimagi. Seal oleks keegi nagu miljoni vanaema pööningud tühjaks teinud, kõik kotid suvalistesse hunnikutesse sillutisele tühjaks valanud ja siis on igaühe asi endale sealt midagi meelepärast leida. Kusjuures leiab kõike, alates 70 aastat vanadest ravimitest ja kasutatud aluspükstest kuni mitmesaja-aastaste uksenuppude ja korralike serviisideni. 

Ja siis ma olen praegu vaimustuses ühest ägedast dringikohast, mille leidsin täitsa puhtjuhuslikult tänu naabripoisile. Selle nimi on Goupil Le Fol ja see on nagu Luxi Café des Artistes kunagi oli, ainult et viis korda suurem ja teistmoodi :). Ja Le Jardin de Ma Soeur on ka tore koht. Oi, ja üldse, palju toredaid asutusi on siin Brüsseli linnas. Ma jõuan neisse küll harva, aga näete, aasta peale kokku võttes üht-teist ikkagi sigineb. A muidu ära eksin ma teinekord ikka veel ja mõnikord ma käin punktist A punkti B endiselt kuidagi ringiga, sest ma pole täpselt arusaamisele jõudnud, kuidas need teineteise suhtes asetsevad ja et on ka lühem viis. Aga eks mu teadmistepagas ikka kasvab ka, niimoodi tasapisi ja märkamatult.

Just eile otsustasin ma seda va teadmistepagasit teadlikult laiendada ka näiteks portsu kontserdipiletite soetamisega. Luxis käisin ma viimastel aastatel päris palju igasugustel klassikalise või maailmamuusika kontserditel, ooperis ja tantsuteatris. Aga kolimisjärgses süsteemituses jäi mul see aspekt viimase aasta jooksul üsna unarusse. Ma ju ei osanud midagi oodata ei uutest töörütmidest ega sellest, milliseks kujuneb mu sotsiaalelu või kas ma ka näiteks mingid trennikohad leian ja kui palju mul kõige selle kõrvalt üldse vabu hetki jääb. Nii juhtuski, et sattusin viimase aasta jooksul  täpselt kaks korda ooperisse, aga see oli ka kõik. Mul on siiani käimata isegi nii olulistes kohtades nagu Bozar ja Flagey. Aga nüüd, olles natuke Brüsseli elu juba näinud ja osates midagi ka prognoosida, võtsin kätte ja otsustasin selle suure teadmistelüngaga kõrvaldada. Leppisime ühe sõbraga kokku, et püüame kord kuus koos mõnel kontserdil käia. See lööb kohe kaks kärbest ühe hoobiga - võimaldab olla kultuurne ja püsida teineteise käekäiguga regulaarselt kursis. Noja eilseks olin ma lõpuks siis kontserdimajade kavad läbi töötanud ja sain uueks hooajaks piletid ära osta. Tore, on kohe midagi jälle nüüd oodata. Muu hulgas näiteks Vox Clamantise kontserti! :) Ma väga loodan, et valimiseelse tööhooaja puhul ei lisata meile päris igaks õhtuks mingeid üliolulisi läbirääkimisi või muid vältimatult olulisi tööüritusi, mis võiksid neid kontserte segama hakata... Mõned ooperipiletid tahan muidu veel ka osta. Aga need pannakse alles millalgi septembris müüki. Pean silma peal hoidma....

Nojah. Ühesõnaga. Aeg vist tänaseks otsad kokku tõmmata, on juba kirjutatud ka. Teinekord jälle. 

Olge tublid!

Maris