Ma käisin vahepeal Koreas. Lõuna-Koreas. Ja tahtsin üles tähendada mõned muljed, enne kui need meelest lähevad. Mul oli koguni suurejooneline plaan iga lõiku mõne fotoga illustreerida. Aga siis läks tööl järsku nii kiireks, et ma näen juba ette, et kui piltide valimist ootama jääda, jääb see postitus alles milllalgi järgmisse aastasse. Potentsiaalselt veebruari või nii. Seega tühja neist piltidest. Korea.
Korea on nimelt üks väga tore riik, kus käia. Ühest küljest kodune ja praktiline, ei ole liiga ära klantsitud ja nii. Mingid kaubavirnad, harjad-kühvlid, potid-kulbid, tühjad pudelid ja nutsakad poodide, restoranide, hotellifuajeede jms nurgas on näiteks absoluutselt tavaline nähtus. Või istud restoranis, aga kõrvallaual on lookas umbes 22 kilo pestud kahvleid-lusikaid ja tooli all paar kasti täis sojupudeleid.
Samas on palju ka futurismi - roboteid, automatiseeritud nutiseadmeid, pilvelõhkujaid, tellimis- ja teenindamismasinaid ning mida kõike veel. Näiteks enamikes restoranides tuligi tellida masinast ja ettekandja tõi siis tellitu lauda. Eks neil on see rahvastiku vananemise teema hirmus põletav, nii et nad peavad igal pool leidma automaatlahendusi ja nii. Lääne inimesele tähendab see aga, et uudistamist jagub igal pool, ka kõige praktilisemates ja tavalisemates eluaspektides. Kuue pepupesuprogrammiga nutivetsust kuni riideid sirgendavate ja lõhnastavate riidekappideni välja.
Vanu vaatamist väärt asju on ka - paleesid, kindlusi, hauakomplekse jne. Ma natuke nagu üllatusin, et seal on seda va oma tsivilisatsiooni ajalugu NIIIIIIIIII palju rohkem kui meil. Tuleb välja, et neil olid oma pesuehtsad dünastiatega kuningriigid juba enne Kristust ja need kestsid sajandeid. Pmst 19. sajandi lõpuni välja. Silla riik näiteks sai ühel osal poolsaarest alguse juba 57 e.Kr, siis millalgi aastaks 676 p.Kr sai see kogu Korea poolsaare enda võimu alla ja valitses edasi kuni aastani 936. Kokku oli Silla riigil 56 kuningat ja stabiilne, põline oma elusüsteem ajal, kui Euroopas pmst mingid barbarite hordid Rooma impeeriumi maid jagasid. Pärast Silla riiki tuli aga võimule 34 kuningaga Goryeo dünastia ja siis 27 kuningaga Joseoni dünastia, mis valitses 1897. aastani välja. Kusjuures ka nende perioodide saavutused olid märkimisväärsed. Muu hulgas selgub, et Koreas leiutati teksti metalltähteplaatide abil mehhaniseeritud trükkimine mitusada aastat enne Gutenbergi, aint et eurooplased ei ole sellest lihtsalt midagi teadnud ega tahtnud pärast oma saavutusi pisendada. Ühesõnaga, seal Koreas on olnud nii pikalt kestnud ülirikkalik, pikk ja huvitav täitsa oma paralleeluniversum. Mis täitsa kohe rabas mind. Ma polnud seda kuidagi üldse teadvustanud. Mõtlesin, et nad on olnud kogu aeg natuke nagu Hiina nurk või nii.
See oli ka mu jaoks ootamatu avastus, et Korea oli 1960. aastatel pmst vaesem kui paljud Aafrika riigid. Veel 1960. aastatel olid neil suured näljahädad ja Korea sõjast täiesti purustatud-laastatud riik, mille peamiseks varaks puudest täiesti tühjaks põletatud mäed ja kirjaoskamatu, puruvaene rahvas. Aga järjestikused arukad valitsused on suutnud sellest kuuekümne aastaga teha maailma suuruselt 13. majanduse – rikka ja jõuka riigi, kus on muidugi oma probleemid, aga kus elu ikkagi toimib hästi, inimesed on haritud ja elutingimused head. Et nagu - on võimalik küll, selgub. Mu arvamus õnnetus majandusolukorras ja puruvaestest Aafrika riikidest langes Korea ajalugu lugedes päris kõvasti. Sest, noh, selgub, et saab küll end üles töötada ka ikka täiesti nullist. Tuleb ainult tahta.
Ja siis see oli mu jaoks avastus, et Jaapani okupatsioon oli nende jaoks sama rõlge ja vihatud kui meil Vene okupatsioon. Samamoodi küüditamised ja naiste massiline saatmine Jaapani armee hooradeks ja meeste viimine sunnitöölaagritesse Jaapani tööstuse arendamiseks. Jaapani keele pealesurumine ja Korea keeles asjaajamise keelustamine jne jne jne. Selgub, et korealaste jaoks on Jaapaniga võrdlemine või Korea ja Jaapani ühte lausesse paigutamine umbes sama tundlik teema kui meil eestlaste venelastega samastamine või ühte positiivsesse lausesse panemine. Jälle üks asi, mida ma tõesti ei olnud enne teadvustanud. Kusjuures nad ei teinud sellest mingit saladust. Käisin Seoulis ühes palees kohalikul ekskursioonil, sest sellega sai kohtadesse, kuhu ilma ekskursioonita poleks pääsenud. Olin ingliskeelses grupis, aga umbes pool grupist olid jaapanlased. Ja no, ega see giid ikka kasutas igal võimalusel juhust, et öelda: "Jaa, see oli nii, kuni jaapanlased selle maha põletasid." Või: "Jaa see oli nii, kuni jaapanlased tulid ja tolle ära tapsid ja siis need väärisesemed ära Jaapanisse viisid." Nii rõhuliselt, et põhimõtteliselt see oli samaväärne nendesamade grupis olevate jaapanlaste poole näpuga näitamisega. Ei mingit sellist neutraalsemat lähenemist à la "see põles okupatsiooni ajal maha" või "ta tapeti teise maailmasõja ajal ära" (nagu eestlased kindlasti vene grupi tundeid säästes Tallinnas räägiks). Mkmm. "Jaapanlased põletasid" ja "jaapanlased tapsid".
Mm, aga kui nüüd ajaloost kaugemale vaadata, siis mu jaoks tuli üllatusena, et seal räägiti päris hästi inglist. Paljudes kohtades Aasias on tõlkeäpid omal käel reisides ainus variant üldse hakkama saada, sest eriti pealinnast välja suundudes on kõik 100% umbkeelsed. Koreas aga oskas igaüks, kellega mul vähegi kokkupuudet oli, midagi inglise keeles vastata. Ka kõik olulised kirjad olid inglise keeles olemas - restoranides sai valida ingliskeelse menüü ja isegi turulettidel olid vähemalt plakatid, kus toidu pilt ja ladina tähtedes nimi ka juures. Enamasti oli kõik selge, mõnikord sai muidugi naerda ka. Kohe esimesel õhtul oleksin saanud menüüst tellida näieks aurutatud uisku (steamed skate), nad kohe teadsid, et ma armastan uisutamist! :)
Mõnikord oli küll tiba raske inimeste inglise keelest raske aru saada, nende va aktsent võis olla väga segane. Eriti naljakas oli meie instruktor mägikloostris, kes üritas meile hommikul kell 5.20 korea keelde pikitud üksikute ingliskeelsete hüüdsõnade abil budismi põhitõdesid selgitada. Ütleme siis nii, et sain aru heal juhul igast kümnendast sõnast, sest olen kunagi religiooniloo tunnis budismi aluspõhimõtetega paar korda kokku sattunud. Noh, et mõistsin habemiku hüüetest sõnu avalokitešvara ja bodishattva ja meditatsioon ja nii. Aga tema ülejäänud sõnadest ei olnud kell pool kuus hommikul kahjuks küll võimalik aru saada, kuidas ta mõtles, et need sõnad peaksid omavahel kokku hakkama. Lülitasin siis pigem mõistuse välja ja lasin tal hüüda. Muud polnud parata. Tal olid silmad selja taga ka. Olime oma teada täiesti vabatahtlikul tegevusel, aga nii kui keegi kõndimismeditatsiooni rivist välja tahtis astuda või mõne kummarduse-püstitõusmise asemel lihtsalt istuma jääda, oskas ta kohe röögatada, et kõnni edasi või tõuse püsti. Aga jah, see onu oli siiski oma keeleoskusetuselt pigem erand. Üleüldises plaanis ikkagi sai asjad kenasti ära aetud - juhatust küsitud, piletid ostetud, süüa-juua tellitud, kohtumisaegu ja -paiku kokku lepitud ning transpordijuhilt näpunäiteid päritud.
Söök oli mu jaoks ka igal pool ülimaitsev. Selline parajalt vürtsikas ja maitsekas, aga mitte liiga piprane. Muidugi portsud olid megad - enamikes kohtades ongi nende ports pmst kahe inimese mõõtu ja jagamiseks, sageli ei tahtvat nad ühte inimest lauda võttagi. Turistikamates kohtades on nüüd pmst siiski tehtud ka nn ühe inimese roavalikud, aga need on ka ikkagi nii hiiglaslikud portsjonid, et mina suutsin neist hädapärast pool endale sisse pressida (ja minu isukese üle ei saa reeglina kurta!). Põhiroa kõrvale tuleb neil ju teadupärast alati veel ka terve suur posu pisikesi kõrvalampse - kimtšit, muid marineeritud juurikaid ja lehekesi, kastmeid ja KÜÜSLAUKU. Ma teadsin enne küll, et jaapanlastel oli korealaste kohta sõimusõnana ja hüüdnimena kasutusel „küüslaugusööjad“. Aga ma ei kujutanud päris hästi ette, et need va korealased päriselt söövadki seda kohe paljalt ja kahe suupoolega. Mina söön toorest paljast küüslauku ehk vbla ühe palja küüne, kui tunnen, et hakkan haigeks jääma. Aga seal toodi ikkagi iga söögikorraga lauale terve dipikausitäis paljast, kooritud küüslauku otse krõbistamiseks. Ja nad ise ilmselgelt ikkagi sõidki seda sellistes kogustes. Paar korda sattusin metroos istuma kohalike kõrvale ja neist tuli ikka no sellist küüslauguaroomi, et ainuüksi see ravis ette ära mu järgmise, veel saamata külmetuse. Päris vägev. Aga tšillit või muud liiga vürtsikat nad vähemalt meie ette lauale ei pannud. Paar korda hoiatati meid justkui küll, et toit saab olema vürtsikas, aga see oli hoiatusele vaatamata pigem vänge maitsega (no nagu hapukapsas või hästi tummine seljanka), mitte päriselt tšillist vürtsikas ja suud õhkama panev. Ainult ühe korra saime päriselt natuke tšilliseid ribisid, aga isegi need ei olnud liiga hullud. No võib-olla kümne palli skaalal seal 5-6 kandis.
Magustoidukommet neil eriti ka ei olnud, mis mulle sobib hästi. Muidugi Marek, kes on hirmus maiasmokk, oli sellest natuke õnnetu. Ei antud ka puuvilju. Toidupoes nägin, miks. Neil oli linna suurimas supermarketis müügil üks arbuus, sellele oli lehvike külge seotud ja toode maksis 48 000 vonni, st umbes 28 eurot tükk. Selle kõrval oli neli melonit, samuti lehvikestega. Need maksid 40 000 vonni, umbes 23 eurot tükk. Saan aru, et puuviljad on neil mõeldud peamiselt kinkimiseks ja on eksklusiivsed. Nagu Jaapaniski. Ainult kakisid oli igal pool, sest oli just täpselt kohalike kakide tipphooaeg. Nägin väga palju erkoranžidest viljadest lookas puid. Ja Jeju saare mandariine oli ka mõnel pool. Ja kuivatatud maasikaid. Aga muidu ei näinud ega saanud ma küll kuskil mitteainsamatki puuvilja. Magustoidu rolli täitsid igasugused punase oa pastaga riisiklimbid ja küpsised.
Kohvi sai õnneks igal pool päris hääd. Kohvikuid on Lõuna-Koreas hirmus palju ja enamasti teevad need ka vähemalt 75 eri sorti jooki. Päris õige kohvi moodi on neist vähesed, pigem joovad kohalikud minimaalselt pooleliitristest ämbritest mingeid tundmatuid värvilisi ja siirupisi ja tehismaitsetega jooke, millel kohviga vähe pistmist. Aga enamik neist kohvikutest on siiski nõus müüma valgele imelikule turistile ka mõnedesse jookidesse käivat kohvidoosi, mis on ju sisuliselt espresso. Eranditult serveerisid nad muidugi ka selle kõik pooleliitrises lähkris, nii et seda sai siis topsi põhja peale umbes viis millimeetrit, kusjuures pool sellest jäi jooma hakates põhjatu topsi seinte külge.Aga igahommikune kofeiinilaks õnnestus igal pool kätte saada.
Üks asi, mis mul reisil tegemata jäi, oli Korea saunas jimjilbangis käimine. Selgub, et neil on väga eriline oma saunakomme: nemad käivad saunas kohe 12-24h kaupa. Nende saunakompleksides on nii söögikohad kui ka magamisruumid ja korealased lähevad sinna kohe pikemalt lõõgastuma. Uksel antakse neile pidžaamad ja 24h piletid ning nii nad siis käivad seal eri saunades, eri vannides, eri basseinides, vahepeal lõunatavad, siis tukuvad puhketoas, siis tukuvad natuke mõnes kuivas jahedamas saunas, näiteks soolaruumis, siis tehakse neile kehakoorimist ja massaaži, siis nad lähevad jälle vanni jne. Mul oli ka plaanis sellisesse sauna minna, vähemalt kolmeks tunniks. Aga kui jõudis kätte see aeg, mille ma olin selleks otstarbeks kõrvale pannud, siis selgus, et üks ette valmis vaadatud saun oli suletud, üks oli liiga kaugel, kaks tükki tahtsid ette broneerimist, ühe kohta oli öeldud, et seal on ainult kolm saunaruumi ja ma tahtsin tegelt rohkem jne jne jne. Ja ma jäingi siis nii otsustamatuks, et lõpuks leidsin muud paremat teha. Eks siis üks teine kord, mul on vaja niikuinii Koreasse tagasi minna.
Eraldi tähelepanekuna väärib mainimist, et neil oli seal prügikastidega väga kehvasti. Ikka kohe nii kehvasti, et kui mingi praht hommikul näppu jäi, siis tuli sellega edasi pool päeva ringi käia. Prügikaste oli kogu riigis sama harvalt kui Euroopas tasuta linnaWCsid. See-eest WCsid oli neil sama palju kui Euroopas prügikaste :). Iga saja meetri takka sai minna puhtasse ja korralikult varustatud tasuta kempsu. Ka matkaradadel, agulites ja kus tahes. Muidu ma ikka järgin lapsepõlves selgeks saadud õpetust, et vetsus tuleb alati ära käia, kui võimalus on, sest mine tea, millal jälle saab. Seal tõdesin teiseks päevaks, et ma ei jõua nii palju sirtsutada kui vetsusid ette satub.
Ka treppe oli neil megalt. No päriselt. Kõige trepirohkemal päeval väitis telefoni spordiäpp, et ma ronisin üles (ainult üles) 159 korruse jagu treppidest. See oli üks matkapäev ja matkaraja teine pool koosneski tõesti peamiselt treppidest. Aga trepirohkuselt järgmine päev oli Seouli linnapäev ja siis sai üles rühitud ka ikkagi 80 korruse jagu treppidest. Neid lihtsalt oli kohe igal pool ja ülikõrgeid. Ikka üles ja alla. Mõnda aega ma nüüd ei pea virisema, kui kodus jälle lift katki on. Mis see viiendale ronimine siis ikka pärast säärast treeningut ära pole? Eskalaatoreid või lifte ei olnud seal ka eriti kuskilt abiks võtta. Mõnikord olid sildid, et invaliidid ja pagasiga inimesed võivad minna sinna-tänna ja seal siis on lift, aga kuna vahemaad, koridorid ja tühja käimise distantsid olid neil ikkagi ka päris pikad, siis see „seal“ oli tavaliselt nii piisavalt kaugel, et pärast paari esimest eskalaatoriotsimist sain aru, et parem on kohver näppu võtta ja sellega trepist üles rühkida. Teeb sama vaeva välja kui 1,5 kilomeetrit mööda mõttetuid käike eskalaatori pärast ringi vantsida.
Teisi turiste see-eest väga palju ei olnud. Või noh, oli, aga nood olid koondunud paari üksikusse kohta - Myeondongi kosmeetikapoodidesse, Netflixist kuulsaks saanud toiduturule ja kõige popimasse paleesse. Teised paleed ja vaatamisväärsused olid õnneks üsna turistivaesed. Päeval oli mõnus uidata ja pilte teha. Aga seda kohalike melu, mis õhtusöögi ajal tänavatel lahti läks, seda ma tegelikult päriselt ei osanud enne ette kujutada. Noh, olin ikka näinud pilte rahvast paksult täis olevatest tänavatest ja kõnniteerestoranidest ja nii. Aga ma mõtlesin, et nii on mingitel üksikutel tänavatel kõige popimates kohtades. Vale puha! Päris paljudes kohtades oli nii. Kvartalite ja linnajagude kaupa. Restorane ja ärisid kaunistasid vundamendist katuseääreni ulatuvad neoonreklaamid, mis pimedas kutsuvalt särasid, ja kõnniteed olid tihedalt täis pakitud söögilaudu. Kõik mustas rahvast. Ilma broneeringuta või ootamiseta oli raske söögikohta leida, inimesed ootasid elavas järjekorras või panid oma nime ootejärjekorda kirja ja hängisid siis seal lähikonnas oma korda oodates ringi. Eriti rahvarohketel tänavatel karjatasid masse punaste valgusmõõkadega valvurid. Eks nad ole õppust võtnud sellest paari aasta tagusest Itaewoni linnajaos toimunud tragöödiast, kus paksult rahvast täis tänaval mingi paanika lahti läks ja järgnenud rüseluses üle saja viiekümne inimese lihtsalt rahvamassi jalge all surnuks trambiti.
Õnneks on
kohalikud massis kuidagi palju talutavamad kui läänlased. Nad jälgivad paremini
teiste liikumist ega tõukle või jookse sulle niimoodi otsa nagu Euroopas.
Mulle muidu ei meeldi rahvamassid ja trügimine ikka üldse, aga enamikes Seouli
poppides kohalike linnajagudes oli rahvarohkusele vaatamata väga tore. Ainult
see Myeondongi kosmeetikapoodide linnajagu, kus rüselesid enamasti valged, oli
ebameeldiv. Seal ei saanud kuidagi olla ega vaadata, vatsakad vene jorsid astusid muudkui kanda ja
nühkisid vastu, mimmud tegid igal pool selfikeppidega lõputuid pilte ja keegi ei vaadanud
üldiselt oma ninaotsast kaugemale. Püüdsin sealkandis ka ühte Olive Youngi kosmeetikapoodi
sisse astuda, aga riiulite ees oli umbes sama tihedalt rahvast kui meil laulukaare
all. Kõige lähemalt õnnestus mul kosmeetikatoodete riiulit näha kolme läbitungimatu inimrea
selja tagant. Ja minu selja taga pressis veel mitusada inimest sedasama riiulit vaatama. Kusjuures see kolme rea kaugusel olemine ei andnud mulle isegi seda aimu, mis sordi tooted seal riiulil siis on - noh, vannisoolad või habemeajamisvahendid või ripsmetuššid. Ja ega mind seal massis enam ei huvitanud ka, andsin alla ja põgenesin. Aga beibeameeriklased rabasid
sealt pimesi, mis kätte jäi, mõned põrandalt esimeste ridade põlvede vahelt kätt sirutades jne jne. Neid ei huvitanud üldse, mida nad ostavad. Ostsid lihtsalt kandekotitäite viisi tundmatuid tooteid. Korea kosmeetika on ju äge ja küll pärast saab FBs targemate käest
küsida, et mis toote nad siis ostsid ja kuidas seda kasutatakse. (Olen selliseid postitusi näinud kümneid ja kümneid.)
Vot sellised lood. Aga mulle tegelt ikka väga meeldis. Kuidagi nii praktiline ja muretu oli kõik. Ei olnud mingeid megarituaale, et kui sa kolm korda ei kummarda, valgeid sokke ei kanna ja paremas kõrvas mingit kindlat kõrvarõngast ei oma, siis kõik kohalikud solvuvad ja viskavad su restoranist süüa andmata välja. Umbes nagu ma olen Jaapanist lugenud :). Isegi väga seda rögastamist ja maha sülitamist ei olnud, mis Hiinas täiesti hirmus on. Hoopis hästi lahked oldi igal pool. Kuskil sattusime templis mingile üritusele, mille raames tuldi ja anti meile pihku täidetud risiipall mingide krõbinate ja pudinatega ja tops teed ka. Oligi kohe selle päeva lõuna hooleta. Ja mitmel pool tuldi taheti Marekiga koos pilti teha, ta nii meeldis kohalikele :). Hästi-hästi-hästi selline mõnus-ladna tunne oli. Sinna riiki võib küll veel teinegi kord tagasi minna. Natuke uusi kohti vaatama ja natuke lihtsalt Seoulis teistsuguse suurlinna elu-melu nautima. Ehk et - reisisoovitus!
Nii. Ja sellega ma nüüd tänaseks lõpetangi. Pilte katsuge vaimusilmas ise ette kujutada. Mul on nüüd vaja saunapeole rutata :). Ahoi ja olge mõnusad!
M.
