Mulle tundub, et mida vanemaks ma saan, seda kiiremini aeg lendab. Sellest talvest - no ma ei tea. Mul ei olegi nagu erilist mälestust, et mingi talv oleks olnud. Olid üksikud erinevad seigad ja konkreetsed reisid, aga ma päris kindlasti ei hoomanudki lõppkokkuvõttes mingit talve või hooaega, kus päevad või nädalad oleksid üksteisega natukene sarnanenud. Nüüd on lihtsalt järsku väljas jälle kevad, meil on juba olnud mitu soojalainet, kus päevatemperatuur ulatub üle 20 kraadi. Hommikul läheb nii vara valgeks, et see hakkab juba und ära ajama, ja täiesti ootamatult on vaja hakata hädakorras tegelema lihavõtete tripi planeerimisega, sest aeg jõuab lihtsalt kätte. Praeguseks pole ma veel isegi hotelle broneerinud, rääkimata siis mingitest päevaplaanide tegemisest.
Nojah. See-eest kevad on küll kevade moodi. Mul on juba enam kui kuu aega hullem seemnete külvamise ja potimajanduse teema käimas. Umbes ikka nii, et käin iga 20 minuti takka potikesi vaatamas, et näha, kas midagi on kuskilt veel pead tõstnud või kas juba tärganud taimekesed on millimeetrikese kasvanud. Olen nüüs kaks laupäeva võtnud auto ja käinud ka suuremal osturallil - toonud kottide viisi mulda, täitsa planeerimata uusi taimekesi, potte ja kõike muud, mida käe otsas muidu ära vedada ei jaksaks. Loomulikult hankisin veel mõned seemned ka, millest viimased pistsin mulda nii kümme päeva tagasi. Eks näis, kui palju nendest tõuseb.
Praegune seis ei ole liiga kiita. Tomatid tulevad sel aastal kiduralt ja vaevaliselt ning tšillilised ei tõuse kohe üldse. Olin näiteks ääretult pettunud, kui ühest eelmisel aastal kevade lõpus aiandusmessilt ostetud tšillipakist tuli välja neli seemet, millest pead tõstis lõpuks üks taimehakatis. Putitasin siis seda igati, aga nüüdseks on see osutunud ka millekski muuks, tundmatuks kolmeharuliste lehtedega käopojaks.
Tomateid, no neid on lõpuks kolme eraldi külvamiskorra peale kokku ikka natuke siginenud, kuigi kui eelmisel aastal idanesid peaaegu kõik seemned, mis vähegi mulda nägid, ja sel aastal tõusis vbla 50% seemnetest. Ja taimehakatised on ka eelmise aastaga võrreldes kuidagi jõle kribud. Täitsa pöialpoisid ikka, kuigi kõik on justkui samamoodi kui eelmisel aastal - nad on kõik samal valgusküllasel aknaalusel kohal jne. Pak choid kasvavad natuke, aga on kuidagi nikatsid. Melon lasi ennast hirmus kaua oodata ja siis tõusis ka neljast seemnest ainult üks. Või oli see üks kuuest...
Jah, ma ei tea, aiandus absoluutselt propageerib mäluhäireid. Muidu ma ei ole täheldanud, et mul oleks nii vilets lühimälu, et panen midagi käest ega suuda siis kuus sekundit hiljem elu hinnaga ka meelde tuletada, kas ma tegin üldse midagi või mis see küll võis olla, mille ma käest ära panin. Aga seemnetega on küll nii.
No seda ma teen näiteks absoluutselt igal kevadel, et panen seemned maha ja jätan üles kirjutamata, mis kuhu sai, sest ma ju "jätan hoolega meelde" ja "küll ma tean". Harilikult juba paari päeva pärast on muidugi kõik sassis - tean, et ühed on ühed ja teised on teised, aga kumbad on kumbad, ei oska enam öelda. Tundub ka absoluutselt võimatu sellest regulaarsest pangepanekust õppida ning meelde jätta, et igal aastal on nii olnud, et äkki ma siis nüüd ikkagi kirjutaksin üles, mis kuhu sain. Selle aasta esimese külviga läks jälle täpselt nii.
Pärast seda otsustasin, et olen nüüd natuke targem. Kui järgmiseid seemneid maha panin võtsin ikkagi markeri ja taimesildid ka ligi. Aga no. Võtsin ette kuueosalise turbapotikese. Püüdsin väga hoolikalt meelde jätta, milline seeme läks kuhu. Kõik oli loogiline ja mõtestatud. Aga panin kõik kuus sektorit korraga ära, noh, et käed mullased ja nii. Siis hakkasin 3 minutit hiljem sektoritele taimenimesid juurde kirjutama. Ja arvake ära!?!? Kas ma siis mäletasin, kas see kollane Blush sai nüüd vasakule või paremale??? Võite seitse korda arvata. Kõik sektorid ja kõik seemnepakid nägid järsku välja ühtemoodi, kõik olid vahepeal ennast liigutanud, lausa ringmängu mänginud, ning kogu senine mõtestatud tegevus oli ka ajust peoga pühitud. Nojah, eks siis pärast näeb, kas sealt vasakult nurgast tuleb nüüd Blush või läks valesti ja sinna said hoopis Andine Cornue seemned.
Kusjuures kõige halvem on see, et mul ongi lõpuni, siiani, täiesti, absoluutselt viimseni meelest kadunud, mis sai selle kuueosalise kastikese kuuendasse sektorisse. Ma ei räägi konkreetse sordinime kahtlustest. Isegi selle koha pealt on täiesti tühi koht, et kas ma panin sinna mingi tomati, kurgi, suvikõrvitsa, meloni, ube või hoopis mõne lille. No lihtsalt ei tea, ometi mul oli enne selle tegevuse juures ikka mõte täiesti kohal... Järgmisel kevadel peab võib-olla enne külvihooaega mingi letsitiinikuuri tegema. Või siis kinnitama telefoni otsaette ja kõike filmima, et pärast saaks salvestiselt üle kontrollida, mida ma täpselt tegin.
Igatahes. Jah. No vähemalt suvikõrvitsad teevad minuga sel aastal innukat koostööd, aga nemadki on natuke lolliks läinud, õitsevad juba mitmendat nädalat, endal on alles 5 lehte küljes ja kasvu vaksa jagu. Aga no mis mul saab selle vastu olla! Muidugi... Nüüd ofkoors selgus ka, et ma panin pärast esimese kolme õitsema hakkamist veel suvikõrvitsaseemneid mulda. Lausa mitmel korral. Sest mul oli meelest läinud, et ma juba panin. Päris mitu korda. Noh, ka nood seemneid on praeguseks kõik innukalt üles tulnud. Nüüd on mul järsku umbes 14 suvikõrvitsataime. NELITEIST. Seisavad seal kõrvu, kõik kikkis, hakkamas ja ühepikkused, nagu väike armee...
Noh jah. Ühesõnaga, kevade tunne on küll. Ilusat kevadet teile ka!
