Kolmekesti jälle Pärnus

Nüüd me oleme siis kõik kolmekesti 30. eluaasta piiri ületanud :). Ja kui minu sünnipäevadel tehtud klõpsud välja arvata, ei olegi meist pärast keskkooli lõppu vist ühtegi sellist fotot, kus me kolmekesti peal oleksime :). Seda ägedamad need fotod on! No Mann sattus ka mõne pildi peale neljandaks rattaks, sest ta ei olnud päriselt nõus meist kaugemal kannatama :). Aga see teeb minu meelest pildid veel lustlikumaks... Äge, ilus, mina olen rahul! Ja fotograafi leiab aadressilt www.kristhelfoto.com.

Välismaalane

Kummalisel kombel on mind seekord siin Eestis eriti mitu korda välismaalaseks või väliseestlaseks peetud. Ühel eriti markantsel korral õpetas üks asjapulk hambaarsti registratuuriletis teist, et küsi ta käest aadressi asemel ainult riiki, näed ju, et ta ei ela Eestis. Teisel korral räägiti minuga Rimi kassas kõigepealt soome keelt, kui mina vastasin omast arust eesti keeles, mindi üle inglise keelele, ning kui ma lõpuks järjekindlalt selges eesti keeles teatasin, et te võite ju mulle igaks juhuks need kleepsud anda, hakkas müüja järsku korralikult kokutama ja punastas kah veel. Nagu päriselt... Kas mulle on kuskile tätoveeritud, et ma ei ela Eestis või? Mis värk on?

Muidu on puhkus äge. Ainult soojem võiks olla. Pärnus eile päriselt lund ei sadanud, aga sigakülm oli küll. Läksin rattaga Manni trenni viima ja tõmbasin lolli peaga T-särgi peale ainult kileka. Hea on, et eluga tagasi jõudsin, ning veel parem, kui ma nüüd haigeks ei jää. Räme tuul oli, trenn jäi kah hiljaks ja kogu selle pooleteise tunni jooksul, mis ma seal lageda peal ootasin, läks tuul aina tugevamaks. Tagasi pidime sõitma veel vastutuult kahvel :). Kohati oli ikka nii külm, et käed olid pakasest punased ja karedad, nina jooksis vett, lõug oli kogu aeg vastu rindu, et tuult põuest eemal hoida, tuult täis kapuuts tahtis mind lendu viia, põlved hakkasid suurest vasttuult rühkimisest valutama, nii et trepist oli pärast raske üles saada, kurk on nüüd karedavõitu ja terve õhtu oli külm kontides, kuigi ma tegin endale koju jõudes rummikohvi, et veri uuesti ringi käima saada. Feissaris jagavad inimesed aga pilte juunikuus tehtud lumememmedest... See on nati ebaaus. Nüüd on siis kindel, et sel suvel ma pruuniks ei saa, sest järgmisest nädalast läheb ju jälle kontorielu lahti ja siis ei näe ma ka üldse päikest :). Aga kui nüüd karge ilm välja arvata, on puhkus igati tore :). Ma võtaks kuu aega veel :). Kohe praegu :). Ja see on ikka täiesti fenomenaalne, kuidas Eestis tundub Luxi elu nii ebareaalsena ja Luxis tundub Eesti elu mingisuguse unenäona. Siin on mul Lux meelest läinud, Frantsuaa ja Eliane'iga hoian küll ühendust, aga see ei muuda midagi. Luxis on hoopis teine rütm, ma mõtlen teiste asjade peale ja olen sellest johtuvalt hoopis teistsugune inimene kui siin, aga siia tulles olen umbes kolme päeva pärast täiesti ümber kohanenud, teen vanu asju ja olen teistsugune. Ja vastupidi. Naljakas asi see paralleelmaailmadesse kuulumine.

Aa, jajaa, Murphyga on mul siin ka tegemist olnud. Murphy on, muide, üks naljakas asi - mitte ükski mu Luxi tuttavatest polnud Murphy seadustest midagi kuulnud. See tuli enne me Šotimaa reisi kuidagi jutuks ja nüüd nad siis avastavad rõõmuga jälle iga nädal midagi, mida võib Murphy seaduste alla kuuluvaks lugeda. Mina sain neile ka nüüd ühe hea näite tuua... Vaadake, tavaliselt ei kohta ma siin jõeäärsel koertejalutamisplatsil kunagi tuttavaid. Naabreid või mingeid suvalisi tüüpe liigub siin küll, aga mitte minu minevikust pärit tuttavaid. Aga Murphy tõestas mulle jälle, et kui sa näed välja ERITI halb, hakkad sa neid va tuttavaid nägema kohe igal pool. Hih, ühel hommikul magasin ma nimelt nii kaua, et mõtlesin, et viin koera enne kohvi tegemist ja duši all käimist ruttu õue, et ta ei peaks siis jalgu risti hoides kannatama ja minu järel ootama. Juuksed olid mul rasvased ja turris peas, nägu oli puhastamata ja punaseplekiline, selga tõmbasin suvalised kortsus kokkusobimatud riided, jalga lükkasin plätud ja marssisin ilma kohvita ja seega täiesti torssis olekuga koeraga jõe äärde (st paljaste varvastega porilompide vahele). Loomulikult kohtasin seal esimese asjana üht oma vanadest õpetajatest, kes oli pealaest jalatallani firmakates ja kelle koer Mannile hirmsasti närvidele käis, seejärel tuli aga vastu üks vana trennikaaslane, kes oli ka pealaest jalatallani firmakates, aga kelle koer oli vähemalt jube stoiline ja tore. Naljakas lugu ikka küll... Ma polnud kumbagi vähemalt seitse aastat näinud. Edaspidi ei maksa ikka kunagi selle peale välja minna, et ega mind keegi tuttav ikka näe. Tuleb enne koeraga õue minemist meik pähe teha ja riided kokku passitada. Hmpf... ja ega see polnud ainus õppetund! Teinekord läksin koeraga kell viis hommikul välja, sest ta jõi õhtul liiga palju vett ja ajas mu seejärel öösel üles. Loomulikult nägin ma välja umbes samasugune ning õues nägin ma ka esimese asjana üht üksinda ringituuseldavat suurt peni, kes meid märgates kohe suure kapakuga minu poole tüürima hakkas. Mannil on parajasti jooksuaeg, nii et ma sättisin ennast Manni ja peni vahele ja käskisin tollel kõva häälega uttu tõmmata. Mille peale astus garaažide tagant ruttu välja üks ilus kutt, kes osutus tüübiks, kelle kohta emme mulle ütles, et tema ja ta peni on Mannil suured sõbrad. Brr... See ei kukkunud küll hästi välja, sest ma juba olin nendega platsi peal juttu ka rääkinud, aga kust mina pidin kell viis hommikul selle koera ilma ilusa kutita ära tundma, ah? Sellel tüübil on muidu ilgelt ägedad silmad ja temal lähebki iga päev uni kell viis ära, kujutate ette! Ja siis olen mina seal turris juuste ja uriseva tujuga ja kisan ta peni peale kahvel... Ups noh...

Muidu olen ma jälle jõudnud igasuguseid asju ära teha. Laupäev... Laupäeva ma väga ei mäletagi. Juuksuris käisin vist, ahjaa, ja siis Supelsakstes jäätisekokteili joomas ja Liisi, laste ja Manniga pargis müramas. Mürasime ja mürasime ja õhtuks olin jummala kutu. Pühapäeval oli meil Liisi aias hirmus äge grill ja Karini 30. sünnipäeva tähistamine - sõime ennast ogaraks ja käisime rannas fotograafiga pildistamas ka. Ootan huviga, mis nendest piltidest välja tuleb. Samuti olen jõudnud lihtsalt laisk olla - jalgpallineeduse vahepeale olen näiteks avastanud igasuguseid huvitavaid saateid, sh My Kitchen Rules ja Bunheads. Klaasikojas sain eile Frantsuaa peatselt tulevaks sünnipäevaks kingituse valmis meisterdatud, homme või ülehomme peaksin kõik seekordsed meistriteosed ahjust kätte saama. ID-kaardi sain ka juba eile kätte, see on ju täitsa uue kujundusega ja ilus! Täna lähen kohe saunakeskusesse, sest meil läks eile soe vesi ära ja teadete kohaselt jääb see ära nädala lõpuni, lisaks on külm kahvel, nii et vanade kontide soojendamine on täitsa näidustatud kohe :). Liisi poe vaatasin veel ükspäev üle, siis veel ostsin endale kingad ja homme peaksime Kariniga kokku saama. Reedel ootab hambaarst ja eeljaanipidu noja siis tulebki kohvrid pakkida ja Luxi poole teele asuda. Ma tegelikult üritasin mõned asjad juba ära pakkida ka, aga mul jäi JUBA kohvris ruumi väheks, ehkki ma olen sinna praegu kokku ostnud täpselt tiramisu mandleid, linnaseekstrakti, natuke apteegikraami ja paar raamatut. Õnneks helistas eile õhtul just emme, kes leidis mulle Horvaatiast kauaotsitud ideaalse suure kohvri :). Sellesse peaks kõik oluline ära mahtuma, sh seni käsipagasi eest olnud seljakott, väike kohver tuleb siis seljakoti asemel käsipagasisse ja ongi hästi. Veel üks poolik asi lahenduse leidnud (mu uuel kohvril lõhuti ju aasta alguses kohe rattad ära, vanal kohvril lõhuti Šotimaalt tulles veel ka lukk ära ja uut ideaalset kohvrit pole ma siiani leidnud - ma ju tahan riidest kohvrit, millel oleks külje sisse peidetud rattad ja mis ei oleks must). Küll see on üks kasulik puhkus olnud :).

Aga mis ma siin ikka pajatan. Pakin ennast sisse ja lähen sauna, täna vast keegi mind enam hambaarsti juurde ei kutsu. Lähen higistan paar tundi ning õhtul on plaanis veel üks Steffi pitsa sisse toppida (küll ma Luxis jälle salenen) ja pärast karvanditega telekat vaadata. Mmm... idüll!!!

Pakaa
M.

Agility

Elu on ilus! ID-kaart ja retseptid on uuendatud, kaks korda on juba hambaarstil käidud ja järgmisel nädalal saan veel mõned asjad seal korda aetud (olen väga sillas hambaarst Mari Adlerist, minu lugupidamine, au ja kiitus talle!), klaasikojas on kaks ägedat asja valmis meisterdatud ja inspiratsioon järgmisteks kinkideks on ka juba soojas, esimene grill vanaema juures on peetud, Steffis ja saunas on käidud, Liisiga saime kokku ja täna lähme Kariniga Steffi, mitu aastat minu nimel olnud Tallinna korteri netileping on lõpuks lõpetatud, Mann nõuab Pärnu peal pikki jalutuskäike ja tegelemist, poest leidsin mõistliku hinnaga ilusa valge pluusi (viimane ilus valge pluus, mis mulle Luxis silma jäi, maksis 720 euri), ma toitun jäätisekokteilist, liha- või rummipallidest, pitsast, juustuvorstist, kohukestest, suitsukanast, šašlõkist ja grillribidest, öösel on valge, mõni klaveripala tuleb täitsa veel meelde ja mul tuleb õlgade pealt nahka. Ja nüüd ma pistan Manni jalgrattakorvi ja väntan X km kaugusele Tammistesse agility trenni. Agility on väga äge, Mannile väga meeldib! Seal saab joosta ja on treener ja teised koerad ka. Vaadake ise!

Plaanide uperpallid

Aeg läheb nii, et ei saa arugi. Eelmisel pühapäeval hakkasin kirjutama, aga sissekanne jäi lõpetamata. Lugege kõigepealt siis nüüd see jupp takkajärge ära, sest see on ikka asjakohane...

Mehed, juuni on! Kuidas see võimalik on? Eile oli iga-aastane öömaraton juba. Ja varsti on jaanipäev. Ja üldse on niimoodi ju varsti suvi läbi? Appiiiiii... Mis minu ajatajuga valesti on? See läheb mul iga aastaga järjest rohkem paigast ära.

Uudiseid mul väga ei ole. Pesin täna kaks laari pesu, lugesin fotoajakirju, tuulasin netis ja kuulasin muusikat, vaatasin ära kaks esimest osa Rookie Blue uuest hooajast, sõin jäätist, pesin pead ja mõtlen siiani, et peaks linna peale minema. Täna on juunikuu esimene pühapäev ja seega on poed lahti ja linnas elu. Aga kell on juba neli ning mina olen ikka hommikumantlis ja kuivatan juukseid. Homme on mul ka vaba päev. Kunagi sai puhkuste tabelisse nii märgitud ja kuigi plaanid kujunesid teistsugusteks, otsustasin selle päeva ikkagi välja võtta - algselt mõtlesin, et sõidan kuskile, siis mõtlesin, et ootan kodus kullerit, nüüd mõtlen, et käin lihtsalt linna peal, kui teised inimesed on tööl. See on mõnikord nii tore tunne :). Homme peaks uue fotoka uus obje ka Luxi jõudma, nii et saan sellele järele minna ja seda siis kohe katsetama asuda. Tahtsin 18-55mm standardobje asemel 18-270mm telezoomi, et suuremat tegevusulatust saada. See peakski homme nüüd siis kohale jõudma. Eile käisin Trieris, emme nägi seal ilusaid kohvreid ja kuna minule on Luxis silma jäänud täpselt üks väga nunnu, aga väga kallis firmakas, otsustasin Trieri omadele ka pilgu peale visata. See ei lähe ju kohe mitte, et ma ostan endale üliilusa ja ülikalli kohvri ja hakkan siis ta pärast iga kord muretsema, kui ma olen ta lennujaamas käest andnud. Kohver peab ikka praktiline olema. Nojah, lõpuks ostsin Trierist ilusa käsipagasi mõõtudes punase kohvrikese, suurt ja sobivat asja ei leidnud ma ikka. Kõik on nüüd kas plastikust või on neil valed rattad. Eks ma otsin edasi. Või vaatan suviste allahindluste aegu uuesti sinna poodi, et mis selle kalli kohvri hinnast saanud on :). Lähimate reisiplaanide jaoks piisab väikesest kohvrist ka ideaalselt.

Nüüd aga siis edasiarengutest.

Mul hakkas eilsest puhkus. See programm, kus muidu on näha kõik eesootavad tööd, sai nii tühjaks, et seal ei olnud enam mitte midagi. Mitte tööpoegagi! Ja kuna eilseks oli kavandatud ka osakonna piknik, ilm oli suvine ja kõik olid heas tujus, oli mul kogu eilse päeva täpselt selline tunne, et eksamid on tehtud ja nüüd ootab ees pikk suvepuhkus ja priius :). Nii. Algne plaan oli selline, et me sõidame Frantsuaa ja Eliane'iga neljaks päevaks Eestisse, siis ma tulen nendega paariks päevaks Luxi tagasi, käin siin paaril üritusel ja sõidan seejärel nädalaks Rootsi oma ristipojale ja tema perele külla. Trallallaa. Ja siis läks järsku üleöö nii, et nüüd on kõik plaanid ümber tehtud ja pea jummala sassis. Asi selles, et Eliane'i ema on juba mõnda aega põdur ja sellest ajast saadik, kui me Eliane'iga Šotimaal käisime, on ta pidanud õige mitu ööd kiirabis veetma. Häda on selles, et vahepeal võeti see ema isegi paariks päevaks haiglasse, aga muidu putitatakse ta öösel kiirabis lihtsalt üles ja siis lüüakse ta jälle kodusele ravile. Kus poolseniilne ja kõike ära unustav vanatädi kõik jälle tuksi keerab (unustab süüa ja rohud ja sondid ja selle, et ta ei tohi poolt kilo ka tõsta jne jne jne). 16. juunil on tal nüüd operatsioon, aga kuna seniks teda haiglasse ei võeta ja kõikide sugulastega (peale tütre) on ta riius, ei saa Eliane praegu kuskile sõita. Noja kenam on sellisel juhul kolmekesti sõitmine edasi lükata kui üks selliste probleemide juurde maha jätta, eks. Väga nukker lugu.

Kui Eliane selle nüüd lõplikult ära otsustas (tükk aega kaalus ta neljaks päevaks lihtsalt koduõe palkamist), tuligi kõik üleöö täielikult ümber mõelda. Mõttetöö tulemus - deserteerin ja sõidan üksi. Ainult et üksi Eestisse tulemiseks on neli päeva täielik narrimine. Kui ma oleksin tulnud koos nendega, siis ma oleksin olnud neli päeva nende päralt ja mitte oma Eestis, aga kui nüüd üksi tulla, siis ei jõua selle ajaga isegi maitset suhu saada. Enda pärast Eestisse tulles tahaks ju igast asju teha ja vajalikke toimetusi korda ajada ja inimesi näha ja... Lühidalt: neli päeva ei lähe mitte! Õnneks pidime seekord sõitma Lufthansaga ja tänu nende ülitõhusale ja sõbralikule klienditeenindusele õnnestus mul pärast lühikest mõttepausi oma lennupileti kuupäevad niimoodi ära muuta, et olen nüüd nelja päeva asemel Eestis kogu puhkuse aja, st kaks nädalat jutti. Vahemärkusena peab ütlema, et mina isiklikult hakkan küll Lufthansast järjest paremini arvama - näiteks Czech Airi telefonikeskus tahtis mind halliks ajada, aga Lufthansa oma oli tõsiselt operatiivne. Aga see selleks. Rootsi plaanid ja ostetud lennupiletid lendasid paraku tuulde, paar siin Eesti ja Rootsi vahelisse aega planeeritud üritust ka. Aga see-eest saan kaks nädalat kodus karvaseid ja sulelisi kratsida, šašlõkihooaega avada, vanade sõpradega kokku saada, Pärnu suvest maitse suhu saada, loodetavasti hambaarstile mõne aja jne jne jne. Ei kõla ka üldse halvasti, ega ju :D?

Vot. Homme hommikul siis sõidangi. Kets, mis sa teed järgmised kaks nädalat? :) Ja Marju? Äkki annab mõne kohtumise kokku keevitada? Andke teada!

Muidu lähen nüüd selga päevitama. Sain eilse piknikuga rinnaesise ja käed väääääääga punaseks, aga selg jäi endiselt marmorvalgeks. Käin paaris poes, pakin kohvri kokku ja siis ongi päev otsas. Uued uudised juba Eestist. Pakaa seniks!
M.