Mõnikord on mul selline tunne, et välismaal elamine muudab mu skisofreenikuks. Päriselt, mul on kaks nii erinevat elu, et kui ma olen ühes, siis tunduvad normaalsed ühed asjad, aga kui ma lähen vahepeal jälle Eestisse tagasi, siis tunduvad normaalsed hoopis teised asjad ning mõned minu Luxi elu aspektid või tunded või tahtmised paistavad seal täiesti kuidagi kohe nagu pentsikud ja seletamatud. Ei ole niimoodi lineaarselt kulgev elu, et ma olen vahepeal siin ja siis vahepeal seal ja vahepeal kolmandas kohas, vaid on nii, et ma olen siin üks Maris ja seal teine Maris ja kolmandas kohas kolmas Maris ja siis vastavast kohast ära minnes pannakse vastav Maris pausi peale ja tema jätkab oma elu järgmine kord, kui ma sellesse kohta jõuan. Minu enda käitumismustridki on siin ja seal täiesti erinevad. Võtkem mõned hästi triviaalsed näited... Eestis ma olen näiteks alati end palju rohkem liigutanud kui siin ja seal kohe on nagu selline tunne, et peaks käima veekeskuses ja rattaga sõitmas ja no koera pärast juba ka tuleb liigutada ja nii... Aga siin olen ma liigutamise seisukohast täiesti ära mandunud, kusjuures ma ei saa süüdistada ainult ajanappust ja kontoriroti eluviisi. Täna näiteks ma küll mõtlen juba hommikust saadik, et lähen rattaga sõitma, aga kell neli pärastlõunal olen ma endiselt hommikumantlis diivani peal ja olen seda mõtet juba maha kandmas. Noja igasugused huvid ja seisukohad ja arvamusedki on mul riigiti erinevad, Eestis olles tundub mu fuksiamajandus näiteks ka mulle kergelt üle võlli olevat, aga siin hakkan ma linna peal iga fuksiat nähes kilkama ja mul on tunne, et mul on tingimata selle küljest ka vaja võsu näpistada, sest mul ei ole neid piisavalt. Siin ei mõtle ma ilmaski selle peale, et tahaks klaverit mängida. Aga Eestis kodus tuleb kohe selline isu... Või siis eriti markantse näitena võib tuua selle, et Eesti kodus on selle kevade teemaks vanaema tervisehädad ja Eestisse jõudes tabas esimene haiglasseminek mind sellise kaosena, et ma ei osanud järsku i-d ega a-d öelda, aga samas Luxis tagasi olles tunduvad nüüd uued uudised ja järelkajad asja kogu dramaatilisusele vaatamata kuidagi nii kauged ja impersonaalsed ja lahendatavad, et tüli Frantsuaaga tundub palju tõsisem ja akuutsem teema kui vanaema järjekordne insult. Noja siis kui ma ükskord jälle Eestisse lähen, eks, siis saan ma kindlasti kohe kuidagi mitmekordse jõuga obaduse, sest siis jõuavad kõik vahepealsed asjad reaalselt kohale ja selleks ajaks koguneb neid tavaliselt ju ikka rohkem, eks.
Lisaks sellele, et ma ei suuda olla üks Maris, kelle elu niimoodi ilusasti lineaarselt läbi eri kohtade kulgeb, on mul selles igapäevases keeltepaabelis, kus ma elan, tekkinud mingisugused huvitavad keelelised seosed, nii et mingitest asjadest tundub kohane rääkida ainult eesti keeles, mõnedest teemadest ainult prantsuse keeles, ilmselt on ka veel ports valdkondi, kus ma eelistan siiani inglise keelt (kui ma näiteks peaks arsti juurde minema, siis ma võimalusel valiksin ilmselt inglise keele, ehkki mitte ilmtingimata ka vbla), ning näiteks nendel teemadel, mida me oleme hispaania keele tunnis arutanud, on mulle saanud omaseks juba hispaaniakeelsed sõnad, nii et neid mõtteid oleks muus keeles seletada ja formuleerida kuidagi keeruline. See nüanss, mis ma suudaks oma reaktsioonile teises keeles anda, oleks lihtsalt kuidagi vale ja annaks asjast ka hoopis teise ettekujutuse, sest keelte struktuurid on nii erinevad, et sama asja teises keeles ütlemiseks peaksin ma selle kuidagi nii lauses kui ka oma mõttes ümber pöörama ja siis ei tule see enam 100% samamoodi välja... À la kui ülimuutliku meelega Frantsuaal katus jälle korralikult ära sõidab, siis ma tema prantsuse keeles kaasa mõeldes saan olukorra peensustest täiesti aru ja näen kogu situatsiooni ühtemoodi ja võtan tõsiselt ja puha, sest see tundub täiesti loogiline, aga kui ma siis pean üritama olukorda olemuselt ratsionaalsemas ja pragmaatilisemas eesti keeles kirjeldada, siis tundub see lihtsalt nii üle mõistuse jabur pseudoprobleem, et ma imestan oma jutu kuulates isegi, et kuidas üks täie aruga inimene sellisest totrusest nii suure elevandi saab teha. Aga prantsuse keeles on tegemist täiesti vettpidava murega! Ühesõnaga, lisaks sellele, et mul on kahes eri riigis kaks täiesti erinevat olemust, on mul eri eluvaldkondade ja teemade jaoks erinevad eeliskeeled, mis ühtlasi ka minu taju vormivad. Täiesti fenomenaalne, ma ütlen. Kas ma lähen hulluks või on see välismaal elades normaalne??? Või on see Luksemburgis normaalne? Huvitav, kuidas see nende kolmkeelsete kohalike peades käib...
Ja ma käin ühe vana loo pärast Pariisis võimaluse korral alati Madeleine'i kirikus, et pühale Ritale - võimatute asjade kaitsepühakule - küünal süüdata. Noja nüüd kolmapäeval sõitsin ma jälle korra Pariisist läbi ja käisin seda toimetust ka toimetamas. Aga vaadake, ma tegelikult panen alati põlema kaks küünalt. Ühe Eesti elu jaoks ja teise Luxi elu jaoks, sest need kaks tunduvad kuidagi nii erinevad, et ühe küünla mütsi alla ei mahu...
Tjah... Lihtsalt selline uitmõte. Üsna huvitav, ma leian. Ma loodan, et see ei ole märk sellest, et ma nüüd hakkan hulluks minema, vaid et see ongi kahes kohas elamise puhul normaalne :). Või on ikka või? Või on teistel ikka üks päriselu ainult ja mina pean oma tajudega midagi kiiremas korras ette võtma...???
Ma arvan, et rattaga sõitma ma täna ei lähe. Kell on nii palju juba. Panen hoopis kleidi selga ja lähen linna peale kohvikusse pühapäeva hilist pärastlõunat nautima :). Ja toon pärast ratta ära, et saaks homme kohe pärast tööd minna...
Pakaa praegu!
M.
Lisaks sellele, et ma ei suuda olla üks Maris, kelle elu niimoodi ilusasti lineaarselt läbi eri kohtade kulgeb, on mul selles igapäevases keeltepaabelis, kus ma elan, tekkinud mingisugused huvitavad keelelised seosed, nii et mingitest asjadest tundub kohane rääkida ainult eesti keeles, mõnedest teemadest ainult prantsuse keeles, ilmselt on ka veel ports valdkondi, kus ma eelistan siiani inglise keelt (kui ma näiteks peaks arsti juurde minema, siis ma võimalusel valiksin ilmselt inglise keele, ehkki mitte ilmtingimata ka vbla), ning näiteks nendel teemadel, mida me oleme hispaania keele tunnis arutanud, on mulle saanud omaseks juba hispaaniakeelsed sõnad, nii et neid mõtteid oleks muus keeles seletada ja formuleerida kuidagi keeruline. See nüanss, mis ma suudaks oma reaktsioonile teises keeles anda, oleks lihtsalt kuidagi vale ja annaks asjast ka hoopis teise ettekujutuse, sest keelte struktuurid on nii erinevad, et sama asja teises keeles ütlemiseks peaksin ma selle kuidagi nii lauses kui ka oma mõttes ümber pöörama ja siis ei tule see enam 100% samamoodi välja... À la kui ülimuutliku meelega Frantsuaal katus jälle korralikult ära sõidab, siis ma tema prantsuse keeles kaasa mõeldes saan olukorra peensustest täiesti aru ja näen kogu situatsiooni ühtemoodi ja võtan tõsiselt ja puha, sest see tundub täiesti loogiline, aga kui ma siis pean üritama olukorda olemuselt ratsionaalsemas ja pragmaatilisemas eesti keeles kirjeldada, siis tundub see lihtsalt nii üle mõistuse jabur pseudoprobleem, et ma imestan oma jutu kuulates isegi, et kuidas üks täie aruga inimene sellisest totrusest nii suure elevandi saab teha. Aga prantsuse keeles on tegemist täiesti vettpidava murega! Ühesõnaga, lisaks sellele, et mul on kahes eri riigis kaks täiesti erinevat olemust, on mul eri eluvaldkondade ja teemade jaoks erinevad eeliskeeled, mis ühtlasi ka minu taju vormivad. Täiesti fenomenaalne, ma ütlen. Kas ma lähen hulluks või on see välismaal elades normaalne??? Või on see Luksemburgis normaalne? Huvitav, kuidas see nende kolmkeelsete kohalike peades käib...
Ja ma käin ühe vana loo pärast Pariisis võimaluse korral alati Madeleine'i kirikus, et pühale Ritale - võimatute asjade kaitsepühakule - küünal süüdata. Noja nüüd kolmapäeval sõitsin ma jälle korra Pariisist läbi ja käisin seda toimetust ka toimetamas. Aga vaadake, ma tegelikult panen alati põlema kaks küünalt. Ühe Eesti elu jaoks ja teise Luxi elu jaoks, sest need kaks tunduvad kuidagi nii erinevad, et ühe küünla mütsi alla ei mahu...
Tjah... Lihtsalt selline uitmõte. Üsna huvitav, ma leian. Ma loodan, et see ei ole märk sellest, et ma nüüd hakkan hulluks minema, vaid et see ongi kahes kohas elamise puhul normaalne :). Või on ikka või? Või on teistel ikka üks päriselu ainult ja mina pean oma tajudega midagi kiiremas korras ette võtma...???
Ma arvan, et rattaga sõitma ma täna ei lähe. Kell on nii palju juba. Panen hoopis kleidi selga ja lähen linna peale kohvikusse pühapäeva hilist pärastlõunat nautima :). Ja toon pärast ratta ära, et saaks homme kohe pärast tööd minna...
Pakaa praegu!
M.
