Tähendab, öelgem kohe ära, et tegelikult ma ei tea seda täpset valemit, millega Pariis mulle täpselt nii südamesse on pugenud. Millegipärast esimene mälestus minu Pariisi-armastusest meenub mul sellest ajast, kui ma olin pisike ja vanaemaga kodus ja vist ka natukene tõbine... aga mitte piisavalt, et ennast väga halvasti tunda... Ning siis lugesin ma "Kolme musketäri". Ma täpselt mäletan, kuidas ma seda suures toas diivaninurgas lugesin ja see oli nii põnev, et ma kohe ei tahtnud lõpetada. Iga peatüki lõpus jooksin ma kaks tiiru toas ringi, hüppasin natukene ühel jalal (ärge küsige miks, ma olin väike, eksole) ja lugesin siis edasi. Kõvasti hilisemast ajast mäletan ma seda, kuidas me Liisiga mu vanaema juures olime ja selle järgesid lugesime, Liisile meeldis kõige rohkem teine osa "Kümme aastat hiljem", minule pigem "Kakskümmend aastat hiljem" või kõige viimane osa.
No see selleks. Esimest korda Pariisi tulles pettusin ma pisut igatahes, sest tänaval ei kõndinudki ringi musketäride riietes mõõkadega seiklushimulised ja nägusad noormehed. Isegi ilusat Esmeraldat ega eriliselt koledaid küürakaid ei paistnud eriti olevat. Hoopis kole palju neegreid oli ja üleüldse palju rahvast. Muud ma sellest korrast eriti ei mäleta. Mäletan, et "ekskavaatorid" olid jube põnevad ja nendega sai mõnusalt sõita treppide asemel. Ma kogu aeg puksisin emmet nende poole. Ja seda ka mäletan, et kui Pavlov ekskursiooni tegi ja "linnukesi" näitas, siis mina millegipärast ei näinud ühtegi ja tundsin huvi, et kui varblastki tänaval pole, misasja kõik inimesed siis nii uudishimulikult vaatavad...
Aga pärast ja praegu... Noh, see lihtsalt on nii ÄGE linn. Kui bürokraatia välja arvata, on kõik selle juures nii üdini põnev ja ilus ja huvitav ja vaheldusrikas. Tean-tean, tõsiseltvõetavamaid argumente oleks tarvis, jah? Noh, mulle meeldib, et siinsed inimesed on viisakad ja naeratavad, kuigi neil võib olla tõsiselt sitt aeg parajasti. Aga suurlinnas elamine teeb üsna ruttu selgeks, et kedagi teist sinu mured niikuinii ei huvita, järelikult pole mingit mõtet ka mossitada ja turtsuda. Mulle meeldib, et siin on palju jalakäijaid ja jalgrattureid - erinevalt Ameerika linnadest, kus tuleb igale poole autoga sõita ning kui sa ei tea, kuhu minna, siis on kööga... Sest niisama astuma hakata ja vaadata, kuhu jalad viivad, ei saa. Siin hakka aga kõndima ja varem või hiljem on ikka huvitav - see on see flanöörikultuur :D Mulle meeldib, et siinne transport on suurlinna kohta hõlbus ja efektiivne (streigiaeg välja arvata loomulikult) - mulle meeldivad tema lõputud metroosissepääsud ja maapealne juugendkujundus. Ma armastan üleüldse siinset stiili - suurte akendega (ja metallvõredega) maju, millel on reeglina ka uksehoidja või sisehoov. Nunnu on see süsteem, et allkorrusel keegi küsib su käest, kelle juurde sa lähed... Siin on tore inimesi vaadata - neid on igasuguseid! Kuigi samas peab nentima, et enamik neist käib ringi nagu hilpharakad... kümme hõlsti üksteise otsas pusas. Allotsas on 75% inimestest teksapüksid ja peal must mantel. Ning siis hiigelsuur sall. Aga noh, vahet pole. Olenevalt piirkonnast näeb siiski väga piktoreskseid eksemplare - eriliselt silmapaistvaid ortodoksseid juute või vikerkaarevärvides pakse neegrimammisid, firmarõivastes shikke daame ning mingeid rastapatside ja pahkluudeni ulatuva hargivahega pükstega nolke. Igav igatahes ei hakka. Mulle meeldib, et siin armastatakse raamatuid - eriti ladina kvartali loendamatud raamatupoed, bukinistid ja metroo, kus igaühel raamat näpus on, annavad sellest suurepäraselt tunnistust. Tore on see, et sa saad kasvõi iga tänavanurga pealt osta imemaitsva pannkoogi või türklaste kebabi. Täiesti imeline on see, et siin on kõige suurlinliku elutempo juures täiesti turvaline tunne, sest see linn ei maga peaaegu kunagi. Ja kui just kõige viimase rongi kõige viimasemasse vagunisse ei lähe, siis on isegi rongid öösiti täiesti... noh, mitte just õdusad, aga tavalised, normaalsed. Mulle meeldib, et siinsetel kirikutel on ikka võimas, uhke atmosfäär. Ja et kui siin küsitakse millegi eest piletiraha, siis on see ka seda raha tavaliselt enam kui väärt. Mulle meeldib, et siinsed firmad ja suured asutused saavad endale lubada seda, et nad panevad oma vitriinidesse oma viiekümnepealise liigutavate, tantsivate ja laulvate öökullide orkestri (millele minu meelest on täiesti paslik nimi "Noortetrupp Rütmikad Öökullid", või siis midagi sarnast nagu "Suleliste SaputusSelts") või vorstivabrikust vorste ootavaid näljaseid hunte... Mulle meeldib, et inimesed hoiavad üksteisele ust lahti või ütlevad tänaval lihtsalt heas tujus vastutulevatele inimestele tere. Tore on, et igal pool on pinke ja pargikesi, aga samas võib ka lihtsalt tänavaääre peale maha istuda ja mingit kitarristi kuulata ning keegi ei vaata selle peale imelikult. Ma armastan selliseid seiku, et kui ma kogemata kinda maha pillan, aga ei jõua seda veel üles korjata, hüppab ligi kena nunnu noormees ja tõttab seda mulle üles võtma. Ma armastan siinset tohutut valikut poode, mille kaubavalik on veelgi laiem. Vähemalt leiab siit igaüks midagi omale maitsele vastavat, ei pea võtma seda, mis enam-vähem passib. Ma armastan selle linna tulesid ja õhtust väljanägemist. Mulle meeldib siin lõputult ringi jalutada - täna veetsin ma kuus tundi lihtsalt patseerides ja poe aknaid uurides ja ma ei vaadanud kordagi kellagi mitte. Mulle meeldivad tema erinevad nurgatagused ja linnaosad, millest kõigil on minu jaoks mingi erinev eesmärk või tähendus - Montmartre on mõnus veinikoht, Pompidous on lahe pühapäeviti passida ja tänavakunstnikke vaadata, Les Halles on šoppamiseks parim, Ladina kvartalis saab odavalt ja hästi süüa, Rochechouart'i bulvari kandis on mõnusalt palju üliodavat tänavakaubandust, südalinnas on vapustav muuseumide ja vaatamisväärsuste kontsentratsioon, Père Lachaise on täielik idülliline rahusadam jne jne jne. Mulle meeldib, kuidas siin tänavakohvikutes istutakse - nagu teatris. Ja mulle meeldib, kuidas see, et siin on kõigil oma eludegagi tegemist, sunnib igaühte tegelikult piisavalt palju töötama, et ennast tõestada - sest kui sa siin midagi tegemata jätad, siis teist võimalust sa niikuinii ei saa. Nii et kogu aeg tuleb pingutada ja natuke adrenaliini on veres. Mulle meeldib, et igas pisikeses poes on kokakoolamaitselisi kummikomme :P Ma armastan seda, et igale poole võib veinipudeliga maha istuda ja esimeselt ettejuhtuvalt korgitseri küsida - neil kindlasti on. Mulle meeldib, et siinsed inimesed panevad tähele, mis ümberringi toimub - kui keegi kukub või saab haiget või tahab kahe peatuse vahepeal bussi sisse pääseda: bussijuht teeb ALATI ukse lahti. Eestis nägin ma aga ükskord, kuidas üks vanaproua kukkus ja pea veriseks lõi. Siis komberdas ta püsti ja koputas valgusfoori all seisva trammi ukse peale, trammijuhitädi vaatas talle aga külmalt otsa, hõikas läbi ukse, et peatus on neljasaja meetri pärast ning seisis edasi. Ja ta SEISIS sealsamas, aga tal oli raske ust lahti teha. Mulle meeldib, et teinekord jäävad autod seisma, kui neil on roheline tuli, et mind üle lasta, kuigi minul on seega siis punane tuli. Ma armastan seda, et kui Päikese loojudes on linna kohal mõnus soe ja kuldne kuma ning teiselt poolt tõusev täiskuu peegeldub kaunilt klaasseintelt vastu, siis jäävad inimesed seisma ja kallistavad üksteist ja vaatavad ning kogunevad ilusa vaatega kohtadesse pilti tegema. Mulle meeldib, et kõik patravad omavahel saja seitsmes keeles, aga võõrastega räägitakse ikkagi prantsuse keelt. Ja mulle meeldib, et kõik teavad Pariisi ning ma ei pea hakkama seletama, kus imeriigis see on ja mis naaberriigid selle lähedal asuvad. Mulle meeldib, et siin toimub nii palju ja väga suurel osal sellest on miljonite inimeste jaoks mingi oluline roll. Ja siis, nagu see vana kuulus laul oli, armastan ma Pariisi nii kevadel, suvel, sügisel kui ka talveajal...
Vot nii. Tänan tähelepanu eest, ma loodan, et oli ammendav. Palju asju, mis mulle tegelikult veel meeldivad, jäid kindlasti kirja panemata, aga põhiuba seisneb selles, et Pariis on üks vinge linn, ma olen üliüliüliõnnelik, et ma siin nüüd elan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar