Spiennes'ist ja muust kevadest

Sel aastal oli esimesel mail Brüsselis 29 kraadi sooja. Täitsa hullumaja! Muidu oleks vbla toregi, aga ma elan ju katusekorteris. Kui väljas on üle 25 kraadi, siis muutub minul kodus ikkagi täitsa saunaks. Ja õhtul ei jahtu see selliste ilmadega enam kuidagi maha ka. Mu juures saab suve haripunktis olla ainult siis, kui kõik aknad-uksed on pärani, et jahedam tuul pidevalt läbi tõmbab. Sest muidu hõõgub katusest ikka tuppa öö läbi sooja. Aga samas ei söanda ma ka niimoodi magama minna, et kõik aknad ja uksed jäävad lahti, sest ma ei taha tegeleda ka kogemata korterisse lennanud lindude ja muu eluga, sh sääskedega. Ühtlasi kui peaks natuke sadama, siis sajab see kõik katuseakendest ja uksest sisse, mis rikub ära parketi, mis ei ole üürikorteris ka kuidagi variant. Et jah. Muidu mulle meeldib soe ilm küll, aga kui saaks kuidagi nii, et ma käin seda otsimas mujal ja Brüssel jääks siiski tavalisemapoolse Brüsseli ilma juurde?

Sellise normaalse kevadilma juurde, mis on olnud sel aastal ikka erakordselt kena. Kuiv, päikeseline, juba varakult mõnusalt soe. Sel aastal ajastati ilusad ilmad täpselt ka nädalavahetustele. Juba veebruarist saadik läks nii, et nädala sees oli külm ja tuuline, aga reedest alates tuli päike välja ja kuni esmaspäevani oli 22 kraadi. Sel aastal on mul rõdul ka eriti suur potipõld. Ikka kena veerandi jagu suurem kui eelmisel aastal, ma ütleks. Mul laiutab siin 3 kurki, 3 suvikõrvitsat, vist vähemalt 7 tomatit, 2 tšillit, 1 melon, 1 maasikafüüsal, 1 tomatillo, 1 pott lemmikkartulit, mustikapõõsas ja noh, lilled ka. Lavendlid, kanarbikud, peiulilled, saialilled, lillherned, pelargoonid, lambakõrvad... Kõik on omadega juba nii-nii kaugel. Kurgid-tomatid õitsevad, suvikõrvits kasvatab juba junne. Suunan muudkui kõiki taimi tugede najal kõrgusesse kasvama, aga sellegipoolest ei mahu ise enam hästi rõdule ära. Pesuresti ei julge enam sinna tõstagi, et mitte kogemata midagi ära murda. Aga nii tore on ka! Ma arvan, et saan juba nädala pärast ühe oma suvikõrvitsa pannile lüüa, kurki saan ka raudselt juba maikuus. Esimesi tomateid võiks hakata noppima millalgi juunis, loodan. Muidugi järgmisel nädalal läheb jälle jahedaks. Öösel hakkab olema nii 5-6 kraadi ainult. Ei tea, kuhu ma vahepeal jõudsalt rammu kogunud taimevõsa küll toas ööbima mahutan?

Muidu on kevad ka selle poolest eriti kena olnud, et mul on sel aastal käinud päris palju külalisi ja nii palju lusti ja seltsi on olnud. Helle käis ja Marek on mitu korda käinud, emps astus läbi, kui oma grupiga siit läbi sõitis, ja sel nädalal on mu juures külas Siberi kassileedi Sipsik. Sipsik oli alustuseks pisut umbusklik, aga nüüdseks oleme me päris suureks sõbraks saanud. Juba teisel päeval söandas ta mulle ikkagi diivanil kaissu tulla, kolmandaks päevaks kolis ta öösel juba tasahilju mu padja najale magama ja pärast seda ei jõua ta enam hommikuti kuidagi ära oodata, millal ma üles ärkan. Ei jõua ära oodata, millal inimene üles ärkab ja hakkab kõrvatagust katsuma ja pealage potsutama. Ja muidugi konservi andma. 

Ma tahaksin endale väga ise ka elukat. Koera või kassi. Aga no minu elu- ja reisitempo juures ei ole see siiski võimalik. Isegi mu koristaja teeb juba nädalaid minestamise nägu, kui ma talle räägin, et ma järgmisel nädalal JÄLLE reisin, et kastku ta palun siis ikka vahepeal jälle ka lilli. Et jah. Endale lemmiku võtmine oleks ikka üle mõistuse keeruline. Sellepärast olen väga rõõmus, kui keegi teine vahelduseks oma karviku mulle hoida toob. Lisaks sellele, et elus hingeke on ikkagi elus hingeke, on mul siis ka endal ettekääne vahelduse mõttes natuke rahulikult kodus olla. Sest mul on õnnestunud oma aeg eelmisest sügisest saadik nii ära planeerida, et mul on sellisest lihtsalt kodus olemisest on natuke puudus ka. Vahepeal oli mul siin graafik tõeliselt ambitsioonika USA turisti oma - neli riiki kahe päevaga. Hommikusöök Hollandis, õhtusöök Belgias järgmine lõuna Portugalis ja õhtusöök Hispaanias. Kõik suurepärane, ise ma ju tahtsin ja tegin ja tore on niimoodi ju ka :). Aga samas ma siiski juba jupp aega tunnen, et pean nüüd vahelduseks plaanima natuke lihtsalt kodus olemise aega ka. Kas või hästi natukene :). Oma raamatute ja diivani ja kohvriväliste rõivastega, Brüsseli linna ja eluoluga, rahuliku hommikukohvi, potipõllunduse ja linnavaatega. Reisipiltide, kokkamise ja telekavaatamisega. Kõigega, mis mulle ju ka meeldib, aga mille jaoks ma pole viimasel ajal üldse aega planeerinud. Ja nüüd ma tänu Sipsikule kohe väga naudin võimalust selitada diivanil, kirjutada blogi ja näppida Salvadori pilte. Taustaks panin kohe hommikul mängima Plekktrummi uue hooaja, Sipsik tukub vahelduva eduga lähemal ja kaugemal ja midagi rohkemat ei peagi tegema. 

Muidu ma olen tõesti sel kevadel hästi palju ringi trööbanud. Õigem oleks lausa öelda, et eelmisest sügisest saadik, sest kuidagi on mul see kodus olemine eelmisest septembrist saadik olnud pmst nagu üks pikk periood hakitud ja ebaühtlast olemist. Isegi siin Brüsselis olles. Ikka jooksen-sõidan kohe pärast töökohustusi sinna või tänna ära, vaatama seda või teist, kuskile väljamaale või mõnele üritusele või midagi tegema, et saaks midagi veel teha. Sel kevadel olen näiteks lõputult veetnud päevi autodega aianduspoodide vahet sõites, sest ikka on puudu mingit mulda (köögiviljamulla tõin ära, aga siis jäi puudu kaktusemullast, seejärel orhideemullast, seejärel asaleamullast) või õiges suuruses potte (kõik oli justkui olemas, kuni selgus, et toakask tahab suuremasse potti ja Eestist spetsiaalselt toodud kahe mugula lemmikkartuli jaoks ei ole enam ühtegi konteinerit, ja kui ma olin selle ära toonud, selgus, et nende jaoks ei ole enam ka tavalist mulda jne). Kontserdile ei kõlba ka minna ainult Brüsselisse, vaid on tarvis võtta auto ja sõita Monsi Sukišvilit vaatama, et sealt siis keset ööd tagasi sõita. Jne. Eks see selgitab ka haigutavat vaikust mu blogis.

Muidu mul käis sel kevadel üks külaline, kes ei olnud üldse enne Brüsselis käinud. See oli hästi tore, minu sõprade seas on Brüsseli mittetundjaid päris harvaks jäänud. Aga esmakordsele külalisele on päris tore mingit kohta näidata. Siis saab ise ka juba harjumuspäraseks saanut justkui uue pilguga vaadata. Käisime temaga vanalinnas, sõitsime Hallerbosi, ehkki sinikellukaid ei näinud, nädalake vara oli. Vaatasime siis hoopis tohutuid valgeid ülasevaipu, kuulasime linnulaulu ja käisime aianduspoode mööda. Käisime raudteemuuseumis, kus ma ei olnudki veel käinud, ja Jeu de Balle'i täikal. Käisime lauamänguõhtul, lonkisime linnajagudes, kus minagi ei olnud varem käinud, sattusime vanalinnas mingis lagunevas kloostris täiesti huupi kaasalaulmise õhtule ja, ühesõnaga, lasime Brüsselil end üllatada-näidata.

 

Kõige huvitavamad selle kevade avastused Belgias on olnud aga Gaasbeeki loss, mis osutus ootamatult suurejooneliseks, eelkõige sisustuse ja ajaloo poolest, ja Spiennes’is asuvad kiviaegsed ränikivikaevandused. Sinna Spiennes'i olen ma tahtnud juba ammu minna, aga pole juhust olnud. See on väga väike arheoloogiline ala ja sinna saab minna ainult giidiga, väikestes gruppides. Talvehooajal sinna kunagi ei saa ja muul ajal on grupid juba ammu ette ära broneeritud, nii et. Noh, sinna ei ole olnud kõige lihtsam löögile pääseda. Aga sel aastal passisime peale ja kuna nad alles avasid oma hooaja, ei olnud veel tung nii suur. Saime end kirja pandud ja ära käidud. 

See oli ikka päris äge. Natuke hirmus ka. Aga et mis seal siis on? Noh, kiviaja inimesed kaevasid Belgias Monsi kandis ränikivi saamiseks maa alla püstšahte, umbes nii 10-15m sügavusi. Kaevasid šahti ja sinna alla väikese koopa, kust nad ränikivi välja vedasid ja tööriistadeks lihvisid. Ja selliseid šahte sai seal Spienne'is üksteise kõrvale oma 10 000! Need on nii lähestikku, et nende põhja uuristatud väikesed koopad on kohati omavahel lõpuks ühendatud ja seega on seal maa all kriidikivipinnases väike omamoodi koobastik. Mõõtudelt muidugi hästi pisike, üks suurt kasvu lombakas onu tagus end kogu aeg vastu lage ära, mis talle siis seal kaela pudises ja murenes, nii et ma hakkasin juba kartma, et kogu see lagi variseb talle - ja meile kõigile - kaela, kriidikivi on ju nii mure :). Aga no, ei olnud siiski hullu. Need laed olid seal hoolikalt toestatud ka. Ja väga eriline oli see kõik ikka. 

Sinna alla tuleb minna mööda tavalist püstredelit, nii umbes nelja hoonekorruse jagu. Rakmed pannakse ümber, tross kinnitatakse külge ja siis hakkad ronima mööda püstloodis tuletõrjeredelit pisikesse pimedasse kitsasse musta auku, mis on tõesti umbes täpselt nii kitsas, et küünarnukke ronides liiga õieli ei saa ajada. Selle redeli ja augu ülalt vaatamine võttis mul tõtt-öelda üsna isu ära sinna üldse pugeda. See tundus ikka NIIIIIII sügavale minevat, et lõppu ei paistnudki, ainult pimedus oli. Ma ei teinud sellest august isegi pilti! Aga ise ma ju tahtsin ja nõudsin sinna pärapõrgusse minemist, ei kõlvanud uksel öelda ka, et ma mõtlesin ikkagi nüüd ümber. Nii et ma siis võtsin end kokku ja astusin redelile. Ja oli täitsa vägev lugu. Sellest võin mõned pildid kohe praegu siiasamasse ära panna, sest sealne valik on väga väike - paar telefoniga tehtud klõpsu, mida ma töötlema ei hakka ja mille seast ei ole isegi valiku tegemine kuigi raske. 

See Spiennes'is käik tuletas mulle jälle meelde ka, et tegelt ma tahaksin mingitel arheoloogilistel väljakaevamistel ka jälle vabatahtlikuks käia. Kaalusin mingil hetkel võimalust otsida endale sellel suvel Peruus mingid kaevamised, aga ei leidnud. Või õigupoolest leidsin küll, aga need ei sobinud, sest seal olid kõik pakkumised vähemalt viieks nädalaks. Aga nii ei saa. Sellist puhkust ei ole mul kuskilt võtta - ja kui ma juba Peruusse sõidaksin, siis ma tahaksin ju seal ka ringi vaadata, millele kuluks ka veel vähemalt 3 nädalat. Ühesõnaga, ei sobinud. 

Ei tea, kas Eestis ei ole sel suvel mingeid põnevaid kaevamisi, kus vabatahtlikke oleks tarvis? Internetist ei leia selle kohta midagi. Kui keegi kogemata tunneb mõnda arheoloogi või teab, millistes kanalites Eestis selline inf liigub, siis andke märku! Ma suvel plaanin ikka mõnda aega Eestis olla, osa sellest võiks ju ka natuke mõnele Eesti kaevamisele pühendada.

Muidu. Aga millest siis veel? Mm. Lihavõtete ajal käisin Galiitsias ja Portos. See oli selline uiu ajel tehtud otsus ja üldse mitte liiga läbimõeldud reis, mis ei ole minu puhul üldse liiga tavapärane. Ostsin millalgi ammu-ammu lennupiletid ära ja siis nad mul olid ja ootasid oma aega. Samas mingite reaalsete ettevalmistusteni ma enne reisi algust ei jõudnudki. Mõtlesin, et lähen ja vaatan, mis seal on. No laias laastus teadsin, et nii mitu päeva siin ja naa mitu seal. AGA. Tegelt ma ju tean, et mulle ikka ei meeldi niimoodi ilma planeerimata reisida. Mulle meeldib enne pikalt ja põhjalikult planeerida, sest see pikendab reisinaudingut. Ja mulle meeldib, kui ma tean väga hästi, mis võimalused mul seal kohapeal on, sest siis ma saan need enda jaoks kõige huvitavamad asjad ära vaadata. Kui ma lähen lihtsalt improviseerima, siis ma tavaliselt lihtsalt impro käigus avastan, et ma oleksin tahtnud teada sellest või tollest kohast palju varem, sest siis ma oleksin läinud oma limiteeritud ajaga hoopis sinna või tänna, sest see huvitanuks mind palju enam. 

Ühtlasi olin ma umbmääraselt vaadanud, et ühistransport toimib seal päris kenasti. Aga tegin täitsa algaja vea ja vaatasin neid ühistranspordi võimalusi tavapärastel tööpäevadel. Ainult et mina läksin otse keset vaikset nädalat ja ühistransport osutus pühade puhul olema väga napp. No nagu igal pool. Et kolmapäeval käib üheksa bussi päevas, aga riigipühal käib heal juhul üks. Novat, kui ma siis viimasel hetkel hakkasin vaatama, et kuidas ma nüüd üldsegi kas või ühest hotellilinnast teise saan, hakkas selguma, et päris iga tund ikkagi ei saa. Ja väikesi kohti jõuaks läbi vaadata ainult ühe per päev.

Teiseks hakkas ilmateade vahetult enne reisi kõvasti kiiva kiskuma. No ikka kohe nii kiiva, et 32 kraadist jäi ette nähtud saabumispäevaks järele 11 ja päikesest sai lakkamatu vihm. Kümme päeva vahetpidamatut vihma. Tabasin vihmaperioodi nii täpselt, et see lõppes pool tundi enne mu tagasilendu :). Noja, noh, üks asi on, et märg on ju vastik olla. Aga teine on see, et ma läksin sedakorda ainult käsipagasi ja ühe paari jalatsitega. Ja lõppkokkuvõttes ma ikka üldse ei teinud nii palju, kui plaanisin, sest ei tahtnud pärast kogu aeg olla sunnitud märjana edasi olema. Mul oli näiteks mõeldud mitu päeva matkata ja õhtuks ühistranspordiga tagasi samasse hotelli sõita. Aga no ühel päeval ikka suundusin vapralt loodusesse - ja kümne kilomeetri järel lasin ühe söögikoha onul endale takso kutsuda, sest ma rohkem enam ei tahtnud märjemaks saada ja väga nauditav see niimoodi märjana hallis maailmas kõndimine ka polnud. 

Lõppkokkuvõttes võtsin siis õige mitmeks päevaks rendiauto. Mõtlesin nii, et siis saan päevas käia rohkemates külades ja kui eriti kõvasti sajab, siis saan autos varjus olla, aga midagi ikkagi näha. Ja lõpuks olidki kõik need maakohad, kus autoga käisin, kõige toredamad. Paar erilisemat küla, mingid arheoloogilised varemed rannikul. Looduskaitsealad rannikul, mis viisid düünide ja rannakivide vahele jne. Paaril kuivemal hetkel sain ikka mõned ilusad jalutuskäigud ka teha. Samas oli ka kohti, mida vaatasin ainult läbi autoakna. Sõitsin kohale, vaatasin, kuidas veeojad taevast alla voolavad, ootasin pool tundi autos ja sõitsin lõpuks edasi, sest ei tahtnud päris läbi ka liguneda. Aga noh. Eks sõidupraktikagi kulus ära.

Vihma tõttu jäeti ära ka paljud lihavõtterongkäigud, mida ma olin lootnud näha. Ajaloolisi pühakujusid, mis on ju pealegi luksuslikes riietes, ei saanud lihtsalt vihmaga kirikutest välja tuua. Kahte protsessiooni lõpuks siiski nägin, kui oli kuivem hetk. Aga enamik, sh need kõige suuremad, jäid siiski kõik ära. Ferrolisse jätsin seepärast ka minemata. Üks teine kord siis.

Galiitsi maanurk muidu oli väga tore. Hästi roheline ja haljas. Pean sinna kunagi tagasi minema, seal on tegemist küll ja veel. Tahtsin minna Oursense kuumaveeallikatesse ja Fisterras matkata ja muud säärast, aga nendesse kohtadesse ma ei hakanud üldse minemagi, lihtsalt niimoodi kallas. Samas näiteks Santiago de Compostela linn ei olnud üldse selline, nagu ma oleksin oodanud. Ma ootasin kuidagi luksuslikult barokset ja õhulist, taeva poole küündivat ja usulisest vaimsusest kantud imelist linna :). Tegelikkuses oli Santiago selline masajas ja raskejalgne, rõske, raskest tumedast kivist, madalate massiivsete kaaristutega ja kuidagi kaalupommina mõjuv rusuv-rõhuv koht. Ja Santiago katedraal oli ka üllatus. Nii kaasaegseks renoveeritud ja seest lage-nurgeline. Üldse mitte selline lopsakas, kuldne ja barokne, nagu ootasin. Eks ilmselt permanentselt halb ilm mõjutas ka mu taju. Aga. Noh, ma arvasin, et see on rohkem nagu Rooma. Aga tunne jäi kuidagi selline. Mäe sisse raiutud kasarmukoobaste oma (Luxi katakombid tulevad pähe). 

Vigo linn jättis mu ka natuke külmaks või erapooletuks. Vanalinn oli kuidagi nii tühi ja müürine. Et nagu, tänavateks olid kõrged ilma akendeta müürid. Platse, kohvikuid, poekesi, inimesi oli kuidagi ebaharilikult vähe. Läksin õhtul restorani otsima ja olin justkui ainus inimene kogu selles vanalinnas, mis oli natuke õõvastav. Samas parema ilmaga oleks neid ilmselt rohkem olnud ja parema ilmaga oleksin ma läinud päevaks ka Ciesi saartele, kus oleks mulle raudselt meeldinud, nii et Vigole ma annan parema ilmaga ükskord veel ühe võimaluse.

Porto see-eest suutis mu ootused meeldivalt ületada, oavarrena kallavale vihmale vaatamata. Süüa sai seal ootamatult hästi ja soodsalt, lisaks veel igal kellaajal. Ma ei pidanudki lõunatunni lõpuks linna jõudmise tõttu õhtuni kõhtu koristama, nagu Hispaanias või Prantsusmaal oleks kindlasti juhtunud, vaid leidsin kohe söögikohad, kus köök oli terve päeva lahti ja mis ei imestanudki, et mida üks klient võiks söögikohast keset pärastlõunat tahta. Lisaks oli linn värviline ja mitmekihiline ning seejuures ka inimlikult logu ja kuidagi ehe. Portvein oli väga maitsev - sattusin ühele degusteerimisüritusele, kus meile serveeriti lahkelt 5 eri sorti portot ja, noh, võite ette kujutada, kui heas tujus sellest lauast lõpuks sai lahkutud. Väga palju muud ei olnudki sellesse päeva vaja :).

Ma võiksin siikohal muidugi jätkata ka Salvadori muljetega. Aga ma praegu vist enam ei jaksa. Ma tegelikult justkui mäletaksin, et ma kirjutasingi sellest juba täitsa eraldi blogipostituse peaaegu valmis ka. Aga ma ei leia seda enam üles. Eks ma siis pean uuesti kirjutama. Kui pildid läbi vaadatud. Aga piltidega on praegu nii, et ma olen täna pool hommikut neid lõpuks sorteerinud ja olen pildi number 349 juures (pilte tegin fotokaga 3061). Nii et läheb natuke veel aega. Ja siis, kui need valmis, on mul veel vaja läbi vaadata eelmise aasta oktoobri Northumberlandi pildid ja selle kevade paljude lähikonnatrippide pildid ja lilleparaadi ja Galiitsia ja Porto pildid ja kohe-kohe peale tulevate reiside pildid ja... Et kannatust!

Ja siinkohal ma panengi sellele lohepostitusele nüüd tänaseks punkti. Eks teinekord kunagi jälle!

Olge mõnusad!

M. 

Kohanemine eluga Belgia kuningriigis

Mm. Vahepeale on jäänud õige mitu sündmuste- ja reisiderohket kuud. Ma ei teagi kohe, millal ma jõuan ükskord oma maikuu Tuneesia pildid lõpuni vaadatud. Ja kõik need ülejäänud ka, mis pärast seda tehtud on. Aga. Ma parem ei hakka juttudega ka nii kaugele ajas tagasi üldse minema. Siis venib tekst nii pikaks, et jääb jälle pooleli. Võtame lühemalt, päev korraga, praegusest hetkest.

Brüsselis on uus tööhooaeg suure hooga alanud, kungi endiselt 23-kraadised ilmad jätavad mõnikord petlikult mulje, et alles on augusti lõpp. Aga suviti tühjade tänavate asemel on igal pool rahvahordid, kalender on igasuguseid tööüritusi ja -asju täis ning trennid ja kontserdisarjad on ka jälle käima lükatud.

Need on olulised tähelepanekud, sest ma otsustasin millalgi leida endale selleks hooajaks jõusaali kõrvale ka mingi vesivõimlemise või ujumise või muu sellise trenni, et ennast natuke rohkem ja mitmekesisemalt liigutada. Ja selgus, et mul on kodust 15 minuti kaugusel täitsa kohe nagu linnaosa ujula. Ja seal on täitsa olemas vesivõimlemine, normaalsel kellaajal ja normaalse hinnaga. Stiilis 7.50 kord, ilma mingi 150-eurose kohustusliku kuuabonemendita ja nii. Ostsin sinna pimesi kümne korra kaardi ja olen nüüd jõudnud mitu korda ära käia. 

Ütleme siis nii, et mõnes mõttes on see ujula pakkunud mulle ühe suurematest kultuurišokkidest siin Brüsselis. No sellest ma üldse ei hakka rääkimagi, et see on tilluke, 25-meetrise basseiniga ja hirmsasti ülerahvastatud. Siin riigis vist ei olegi MITTE ÜHTEGI kohta, mis ei oleks ülerahvastatud. Aga ühtlasi on selle ujula dušid absoluutselt avatud, no nagu keset randa oleks. Mis tähendab, et seal ei saa pärast klooriveest tulekut ennast korralikult ilma trikoota pestagi. Siin riigis tuleb ujulast koju duši alla minna.

Lisaks on neil kõrgele lae alla paigutatud ainult umbes täpselt kaks niru fööni, mis käivad 20-sendiste müntidega!!! Ja kui juhtumisi 20-sendist pole, tuleb märja peaga majast ära minna. Ja isegi kui on, tuleb ikka märja peaga majast ära minna, sest need föönid on nii kõrgel ja nii nõrgad ja puhuvad täpselt 2 minutit, et juuksed ei saa sellest tegelikult eriliselt kuivemaks. Esimest korda ujula poole minnes ma just imestasin, et miks küll on kogu tänav täis märja peaga inimesi. Nüüd ma siis tean. (Ja olen nüüdseks omandanud oskuse oma föön-koolutajat kaasa vedada. Seda ei ole veel ära keelatud. Aga võib-olla oli tegu nii ootamatu möödahiilimisega kehtivast korrast, et ujula šokeeritud juhatus valmistab praegu ette kõikide stepslite külge mündipilu kinnitamist. See isegi väga ei üllataks mind.)

Ühtlasi on sinna ujulasse kohutavalt keeruline sisse saada. Sest, noh, lisaks trenni broneerimisele ja selle eest maksmisele tuleb eraldi osta siiski ka ujula sissepääsupilet. Ja ujula kassaonu nõuab sissepääsu lunastada soovijalt Belgia ID-kaarti, millel oleks kirjas inimese aadress. Ikka selleks, et teada, kas ma elan õiges linnajaos. Sest siis on üks hind. Kui ei ela, on teine hind. Aga minul on, vaadake, diplomaatiline ID-kaart, mis on täitsa ilma aadressita. Ja onu siis siunab iga kord mind nähes pikalt ja laialt Belgia riigivõime ja õiendab, et tema ikkagi üldse ei taipa, mis mõistus on välisministeeriumil sellist dokumenti välja anda, kust tema üldse teada ei saa, kes kus elab. Sest ilma selle teadmiseta on tema pandud tanki ja täiesti lahendamatusse olukorda, kus temal on absoluutselt ilmvõimatu ja halb oma tööd teha. 

Oleks siis, et ta lubaks mul osta selle kallima, üldpileti. Eiei, ikka õudne sõda tuleb sellest minu salastatud aadressist teha iga viimane kui kord. Viimane kord tuli mulle siis omast arust geniaalne mõte, et äkki saaks tema käest ka osta kümne korra kaardi, et äkki siis läheksid järgmised korrad hõlpsamalt. Küsisin. "Aga mis te nüüd, madame, see on absoluutselt ilmvõimatu niimoodi, kui teil ID-kaardi peal aadressi ei ole," karjatas onu kohkunult. "Nii ei saa me teile küll mingit abonementi pakkuda! Te peate minema oma tööandja juurde ja paluma tal saata kiri linnaosavalitsusse ja siis te peate minema linnaosavalitsusse ja võtma sealt allkirjastatud ja pitsatiga tõendi, et te elate, kus elate, ja siis kui te sellega tagasi tulete, siis ma saan teile müüa kümne korra kaardi." No ma lõin talle siis linnaosavalitsuse saadetud domiciliationi e-maili letti ja arvasin, et aga äkki see sobib. Ilma kirja vaatamata teatas ta muidugi kohe, et ei sobi. Pikema veenmise peale heitis kirjale ikkagi pilgu. Loomulikult oli see tema jaoks täiesti vales fondis ja vale suurusega ja, noh, minu telefonis, mitte tema ees allkirja ja pitsatiga paberil. Aga lõpuks teatas ta mulle suure hädaldamise ja segaduses olemise peale siiski armulikult, et hea küll, "c'est accepté", ja müüs mulle kümne korra kaardi. Jumal olgu kiidetud! Saan järgmine kord kohe märksa hiljem kodust välja astuda!

Mnjaa. Muidu olen ühtlasi soetanud selleks hooajaks ohtralt kontserdipileteid. Chopini kontserdil juba käisin. See oli kuninglikus konservatooriumis ja oli muidu väga tore. Pianist oli tunnustatud ja imeline. Ainult et TA INISES TERVE KONTSERDI AJA meloodiat kaasa. Kõik kõige lüürilisemad, vaiksemad ja ilusamad kohad tuli saalil kuulata tema hingestatud porgandihäälset üminat. Nomaitiea. Teinekord on orkestridirigentidel selline komme. Aga see ei kosta nii väga välja. Martin Garcia Garciat ma enam rohkem kuulama ei lähe.

Ühtlasi käisin kuningliku akadeemia korraldatud fuuga kui muusikavormi teemalisel loeng-kontserdil. Mida reklaamiti ikka no päriselt loeng-kontserdina. Aga mis oli siiski 99,9% loeng ja 0,1% kontsert - kui kontserdiks lugeda aeg-ajalt ühel käel paari illustreeriva takti mägimist. Tundsin end kohati kui kunstiteadlaste sekka tagasi sattununa. Kuulasin prantsuse keeles juttu stiilis "Ekspositsioon ei pruugi lõppeda ka pärast teema läbiviimist kõigis häältes. Toimuda võivad veel lisaläbiviimised toonika- ja dominanthelistikes. Kui pärast ekspositsiooni lõppu toimub uus teema läbiviimiste laine kõigis häältes, siis sellist nähtust nimetatakse vastuekspositsiooniks ehk kontraekspositsiooniks. Vastuekspositsiooni põhimõtteks on, et dux teiseneb comesiks ja vastupidi, kuid sellel reeglil on ka erandid." Lugesin vahepeal arusaamise huvides eestikeelseid fuugat kui muusikavormi lahkavaid tekste kõrvale ja otsustasin käigu pealt hästi sujuvalt, et sarja järgmisele, sonaadi teemalisele loeng-kontserdile ma siiski ei lähe. 

Kuninglikel teemadel jätkates - ühel päeval astusin sisse Põhjamaade toidukaupa müüvasse poodi, kus ma polnud varem käinud. Seal oli leti tagai üks hästi jutukas onu, kes pani mind natuke mõistma aafriklaste ja ladinaameeriklaste suurt viha kolonisaatorite vastu. Onu küsis nimelt, kust ma pärit olen, ja kui ma ütlesin, et Eestist, leidis tema suure rõõmuga, et oo, siis me oleme ju täitsa naabrid. Ja õigupoolest olime me kunagi lausa kaasmaalased. Ja et Rootsi oli meile ikka väga hea riik, me olime ikkagi rootslastega kõik täiesti võrdsed ja puha. Et kas ma ikka tean, et eestlased peavad Rootsi aega vanaks heaks ajaks. 

Eino. Muidugi ma tean. Aga. Mu meelest on ikka üsna jabur, kui vallutaja vallutatule rõõmsalt ja uhkelt seletab, et ta oli ikkagi NII HEA vallutaja, ikka nii palju parem kui venkud hiljem, nii et palume aplausi ja tänuavaldusi! Mnjah. Kas see ei võiks siiski jääda ainult koloniseeritu poolseks hinnanguks? 

Ahjaa. Aga muusikaürituste juurde tagasi pöördudes. Olen eesootavaks hooajaks varunud ka paar ooperipiletit. Sellest kogemusest õppisin, et siin riigis saab ooperit armastada ainult ÄÄRMISELT otsusekindel ja organiseeritud inimene. Soovitatavalt ka pururikas. Sest see piletite soetamine on siin ülimalt vaevaline. No näiteks, 19. septembril avasid La Monnaie ja Pariisi ooper mitme mind huvitava etenduse piletimüügi. Aga mul oli sel päeval juhtumisi hirmus kiire. No polnud võimalik hakata piletitele mõtlema, kui meeldetuletus tirises. Tulemus: 19. septembri õhtuks oli nii Brüsselis kui ka Pariisis veel mõneks üksikuks jaanuari kuupäevaks mõni üksik pilet alles. Need olid eranditult suurusjärgus 200 eurot tükk või siis piiratud nähtavusega kohad kuuenda korruse viimase rea lisatoolidel prožektorite taga. 

Nüüd, eelmisel nädalal avati veel ühe etenduse müük. Seekord läks vähe paremini, mul oli võimalik kohe veebi tormata, kui äratuskell viis minutit enne õiget aega helises. Loomulikult ei olnud ma aga ei ainus ega ka esimene huviline. Sattusin veebilehe asemel lehe virtuaalsesse sissepääsusappa. Läks isegi hästi, ootasin võib-olla 5-10 minutit. Aga juba sabas kuulutatati kõigile ootajatele rangelt, et igaühel on oma korra ajal aega täpselt 5 minutit kohad valida ja ost sooritada. Kes hakkama ei saa, visatakse lehelt välja. Noja kui ma pääsesin pileteid valima, olid pooled istekohad minu soovitud kuupäevaks juba ära rabatud. Õnneks oli vajalikus hinnakategoorias siiski veel valida täitsa mitme rea vahel ja mul õnnestus ette nähtud viie minuti jooksul vajalikud kolm piletit siiski ära skoorida. Detsembriks. Eks ma siis nüüd ootan huvi ja elevusega. Ja, ai, olgu see etendus parem tasemel!

Vot. 

Aga nüüd saigi mul tänaseks kirjutamise isu jälle otsa. Teeme siis selleks korraks jälle lehva-lehva ja olge tublid!

M.

Cambiot on kohe vaja igas linnas!

Ma olen nüüd vaimustuses. Brüsseli autojagamissüsteemist Cambio. 

Taustaks kordan, et põhimõtteliselt selgus kohe Brüsseli võimalusi uurima hakates, et ilma autota siin uisutrennis käia ei saa. Sest liuväljad on kõik linnast väljas mingites muudes asulates. Pmst jäävad need valdavalt Brüsselist 30km raadiusse ja on autoga 25-minutilise sõidu kaugusel, aga ühistranspordiga tuleb üks ots ükskõik millisesse neist poolteist-kaks tundi. Sest no midagi jääb hiljaks ja millestki jääd maha ja... Igavene kaka lugu. Suveõhtul võib ju jalutada kapsapõldude vahel need mõned kiltsad ära, aga talvel pimedas ja külmaga, endal veel trennist higised riided seljas, ei tundu see sugugi ahvatlev väljavaade.

Täitsa juhuslikult sattusin ma aga kohe oma esimesel Brüsseli nädalal märkama, et linna peal seisab nii mitmeski kohas ridamisi ühtemoodi värvitud autosid. Et huvitav, mis teenust nendega pakutakse. Luxis on sellise värvikomboga autod kodus vanureid abistamas käivatel sotsiaaltöötajatel, aga siin? Novat, ja siis ma lugesingi täitsa juhuslikult kuskilt välja, et tegemist on ühisautode võrgustikuga, mis toimib nagu teistes linnades rattapunktid. Eesmärk on motiveerida oma autot harva kasutavaid masinaomanike eraautost loobuma, andes neile hõlpsa ja soodsa võimaluse vajaduse korral kodu lähedalt ilma suurema jeblata autot laenutada. Ja see süsteem on neil päris hästi välja kukkunud. 

Ma küll olin enam-vähem arvamusel, et ma pean ikka millalgi auto ostma, kui sissekirjutused ja paberid kõik korras. Vaatasin selleks puhuks ainult garaažiga kortereidki ja nii. Aga nüüd hakkab paistma, et äkki pole ikka nii suurt investeeringut vaja. Äkki on hõlpsam ja soodsam lihtsalt vajaduse korral ühisautot kasutada. Ei pea jamama pesulate, kummivahetuste, tehnoülevaatuste, kindtlustuste ja muu säärasega... Keegi teine koristab ja kontrollib, puhkuse ajal ei pea auto pärast muretsema ja üldse. Tundub ikka lausa no väga praktiline!

Ja see värk käib neil no tõesti hõlpsalt ja vaevatult. Eks muidugi autod on ka parajad künad, üsna kriipsitud ja täkitud teised, aga üllatavalt puhtad ja täiesti töökorras. Ja eriti tore on see, et neil on igasuguseid mudeleid. Tillukesi, suuremaid, kaubikuid, manuaale, automaate... Bronni tehes saad valida, millist täpselt sa tahad. Kõik vajadused on kaetud. Ja abonemendiga saab kasutada kogu võrgustiku autosid just täpselt siis või seal, kus vaja. 

Hinnad on ka äärmiselt konkurentsivõimelised. Pmst makstakse sõitude puhul kulunud aja ja läbisõidu eest, lisaks on mingi väike kuutasu ka süsteemi ülalpidamiseks. Aga see pole suur ja sõltub ka sellest, kui palju tahta autosid üldse kasutada (äkki oli eriti harvadel kasutajatel 4 eurot kuus ja eriti sagedastel 22 vms). Üleüldises plaanis, täitsa kena lugu. Ma arvutasin siin, et üks trennis käimise kord maksab selle autoga käies 17-18 eurot. See on väga hea, sest ühistranspordiga maksaks rongipilet BRU-Leuven-BRU 11 eurot ja sellele lisanduks veel kaks bussipiletit, nii et... noh, umbes täpselt 15 eurot millegagi tuleks ka ikka ära. Lihtsalt autoga on nii palju mugavam. Esimene kord, kui proovisin, jõudsin ma koju duši alla kiiremini kui ma oleksinud ühistranspordiga liuväljalt Leuveni raudteejaama ronge ootama pääsenud! Ehk siis hoidsin kokku vähemalt tund ja veerand. Ühe trenniskäimise ühe otsa pealt.

Ühtlasi tundub Cambio olevat siin ka väga laialt kasutatav ja toimiv lahendus. Ma olen vähemalt kolmelt inimeselt kuulnud, et nemad on seda kasutanud või kasutavad praegu või kasutasid siis, kui oma auto rikkis oli vms. See ei ole mingi nišiinimeste värk. Asi töötab, sest neil on lihtsalt nii suur võrgustik. Mul on üks peatus kodust 270 meetri kaugusel, teine 460 meetri kaugusel, kolmas 650 meetri kaugusel... Kui ühest ei saa sobivat autot, siis teisest ikka saab ja nii. Ei pea minema kuskile pärapõrgusse (stiilis lennujaama) autot ära tooma ja viima nagu tavaliste üürikate puhul. 

Tavaliste üürikate kättesaamine võtab lisaks ka alati nii palju aega ja paberimäärimist - isegi kui ma käisin Luxis kogu aeg sama firma samas kontoris, siis hakkasid nad mu isikusamasuse ja dokumentide kontrolliga iga kord otsast peale. Küll see oli tüütu! Kümnendast korrast alates võiks ju endale kuskile mingi märke teha??? Ja milleks mul see kuradi konto nende juures on? Ainult selleks, et nad saaksid mulle spämmi saata või?

Cambio seevastu võttis mu juhiloa ja ID-kaardi andmed teadmiseks ja andis kahe päevaga vastu kiipkaardi, millega saab edaspidi ilma igasuguse lisajändamiseta broneeritud auto lahti teha ja ära sõita. Kui midagi katki läheb, helistad ja keskus saadab abi. Kui tankida on vaja, võtad auto kindalaekast selleks ette nähtud firma krediitkaardi ja maksad sellega. Kindlustus on, parkimiskoht on tagatud, laenutusi on sõna otseses mõttes iga nurga peal ja keskus töötab 24/7, nii et nendega saab iga kell ühendust, kui vaja! Ma olen praegu nii vaimustuses, et mu meelest peaks sellised olema igas linnas. Maailm saaks kohe hoobilt palju vähemate autodega hakkama!

M.

Täiskohaga brüssellanna

Minust on vahepeal saanud täiskohaga brüssellanna. Ja täna sain lõpuks enda uude koju ka interneti, nii et saan sellest kõigest nüüd pajatada. (Aga kohe pärast pajatamist oleks vaja välja mõelda, kuidas internetimehest seina sisse jäänud suur auk enne kuidagi ära lappida, kui omanik mulle keldrivõtmeid tuleb tooma. Ta ilmselt ei oleks sellest väga suures vaimustuses.)

Ühesõnaga. Pmst sai mul nüüd siis eelmise ja üle-eelmise nädalaga kümne aasta pikkusele Luxi peatükile otsustav joon alla tõmmatud. Orgunnisin Katrini olulisel kaasabil ära oma elu, lepingud, posti, asjad ja korteri. Sõitsin ohtralt edasi-tagasi. Muu hulgas sõitsin ise rendiautoga kaks korda Luxist Brüsseli ja tagasi, suur aaloepott turvavöö all kõrvalistmel, ning tundsin ennast selle saavutuse üle ülimalt uhkena, sest, noh, nii suures linnas ma pole kunagi varem autot juhtinud. Tarisin kotte, kohvreid ja pakke, panin igaks juhuks paari kirikusse paar küünalt, et kogu orgunn kava kohaselt ka välja mängiks ja… Ja nüüd mul on siis Brüsselis kodu, mis mulle meeldib. Ja aadress, millega juba järgmisi toiminguid teha. Ja reageerimisvõimeline korteriperemees. Pluss rohelised karjuvad papagoid terrassi ees suure puu otsas, täiesti korras paberimajandus JA nõudepesumasin! Issand, mul on esimest korda elus nõudepesumasin, mis ei löö majas korke välja ja mida saab kasutada ja mis teeb nõud nii ilusaks puhtaks! Imeline!

Noja paralleelselt Luxis elu kokkutõmbamisega olen siin Brüsselis uut elu sättinud. Ma ütleks, et see on osutunud mõnevõrra keerulisemakski kui Luxi elu kokkutõmbamine, sest Luxis ma vähemalt teadsin, kust midagi saab ja kes midagi teeb. Siin ei tea nagu üldse midagi. Ning guugeldamisele ja nõuannetele vaatamata tuleb enne selguse saamist teha ohtralt tühikäike. No stiilis lähen mina siis suure enda kokkuvõtmise peale lõpuks panka, et konto avada. Aga pangast saadetakse ära, sest konto tuleb avada veebiplatvormil. Seitse lehekülge üksikasjalikku küsimustikku, mille ära täitmisel saadetakse veel paar lehekülge mailiga lisaks. Või siis lähen metroobutiiki, et transpordikaart saada, aga sealt saadetakse ära, sest sinna tuleb oma foto kaasa võtta, sest neil ei ole veebikaameraid ja koha peal pole võimalik pilti teha. Või siis lähen mina omast arust uisutama, st 18.48 rongi peale, aga rongi ei tule, või kui rong tuleb, siis ei tule seda bussi, mille peale ma selle rongi pealt oleksin pidanud ümber istuma. No selles vaimus.

Illustreerimaks, KUI muhvigi ma ei tea, olgu öeldud, et üks terve päev läks mul siin eelmisel nädalavahetusel näiteks prügimajandusega tutvumiseks. No stiilis kuhu ma oma kolimisprahi panen, mis päeviti prügivedu käib, kas meil kuskil konteinerid ka on, ei ole, ahah, kust neid omavalitsuse väljastatavaid prügikotte saab, kui mitut sorti neid on, kuidas neisse prügi jaguneb, kas ma panen need korteriukse taha, trepikotta või õue, mida teeb koristaja ja mida teen mina, aga kui kõik muu on sorteeritud, siis kuhu käib klaas? Noja siis teemad stiilis kuidas saada nimi uksekellale ja postkastile, kui selleks on vaja mingit erilist võtit, ja kuidas saada valesti kirjutatud nimi sealt uuesti ära, kui korteriomanik on sõitnud nädalateks puhkusele, aga mind tahab vbla külastada naabruskonna sandarm (paistab, et Brüsselis peab naabruskonna sandarm kõik uued elanikud isiklikult kodus üle vaatama). Mida teha, kui internetiteenuse pakkuja on veendunud, et mu majas on 13 korterit, aga mina elan korteris nr 14 ja pean ta enda juurde kutsuma… Mida teha, kui ma pean saama postiga kindlustuslepingu, mis tuleb allkirjastada ja tagasi saata, aga postimees ei saa välisuksest sisse ja jätab kogu maja postipatsaka õuevärava alla tuule meelevalda, nii et ma ei tea, kas leping pole veel jõudnud või on jõudnud, aga ära lennanud? Ja kus see va postkontor on, kust see leping ühel päeval siis tagasi saata? Ühtlasi on olulised küsimused, kas sellel lepingu tagastamisel on ka mingi tähtaeg ja kas postkontor on suvel ka tavapärastel aegadel lahti? Ja kust saada ämbrit, harja, moppi, rongipiletit, mõõdulinti, voodiraami, elektrilugeja näitu, vannitoa vaipa, õuetooli või kaktusemulda, kus on mu Luxi aegunud elamisluba, mida aktiivselt tagasi nõutakse, ja kus kohvikapslite prügikott? Nagu triljon küsimust on kogu aeg :). Jumal tänatud, et suvi on töö mõttes rahulik aeg. Jõuab elu sättida. Kui seda kõike oleks pidanud täismahviga töö kõrvalt tegema, siis oleks küll kehvasti. Aga ega mul on suur koolitöö ka vaja esitada 18. augustiks, nii et… Ega tegelt kõik põleb ikka.

Aga muidu on päris tore. Praegu on veel huvitav ja Luxist ei ole asjatoimetuste kõrvale jõudnud veel puudust tundma hakata. Ühtlasi ma praegu veel täiesti aktiivselt naudin seda, et mul on nüüd terrass. Ja nõudepesumasin, nagu ma juba ütlesin! Ja senisest kaks korda suurem jääkapp :). Ja et ilmad on ilusad. Mulle meeldib, et Brüsselis saab iga nurga peal süüa head rameni. Isegi Martensi maja sööklas. Ma olen juba söönud vähemalt viis korda erinevaid ramene. Hirmsasti maitseb. Ja samas on mul ikkagi hiina toidukaupade supermarket ja ladinaameerika kaupade supermarket ja kodu lähedal suur Carrefour. Ma saan sealt Carrefourist osta Luxlait’ tooteid, muide. Ja mulle eriti meeldib, et seal pannakse aegumiskuupäeva hommikul toodetele kleepsud -50%. Mitte et ma ajaksin taga allahinnatud tooteid. On kordi, kui ma ikka tahan, et mu piim säiliks võimalikult kaua. Aga samas kui ma näljasena poes hulgun ega tea, mis salatit ma õhtul tahaksin, ja mozzarella on tänase kuupäevaga ja sellel on peal suur kiri -50%, siis see on hea. Siis mul on valik. Ma ei võta kogemata homme aeguvat asja, ma ei pea sobrama, et leida kauem säilivamaid tooteid, ja nemad ei ole pidanud seda kõike ära viskama, sest mõnest pakist saavad ikka lahti. Ja näiteks lihatooteid saab ju hõlpsasti jääkappi panna, nii et miks siis mitte see ilus lihatükk poole hinnaga ära osta?

Ühtlasi on mul 300 meetri kaugusel veel teinegi toidukas, biosupermarket Sequoia. See on eriti tore. Seal on päris lai ja normaalse hinnaga valik. Ei ole ainult mingid taimeõlid, seebid ja bioõunamahl, vaid saab ikka täitsa külmkapi täis. Või kui ei saagi, siis sellest veel 60 meetrit edasi on ka bioturg, kus müüakse lahtiselt isegi röstitud tatart! Ja veel samm edasi on Põhjamaade kaupu müüv ScanShop, kust saab põhjamaist rukkileiba, ja ainult natuke kaugemal Poola toidupood, kust saab isegi kohukesi ja Poola vorste! Siis on nämma Vietnami resto, rameni resto, Mehhiko resto ja Süüria tänavatoidu koht ka, aga neid viimaseid ma pole veel proovinud. Ja siis on veel kõige ehtsam Belgia fritkot, mis on isegi Brüsseli giidiraamatus ära märgitud kui tõeline institutsioon, mille luugi taga olla järjekorras seisnud isegi Angela Merkel. Sealt peab lähiajal kindlasti friikaid võtma! Ühesõnaga. Selle jutu point oli, et suurlinnal on ikka omad võlud. Kaubavalik on märksa mitmekesisem kui Luxis. 

Pange panemisi ja äpardusi on muidugi ka ohtralt ette tulnud. Kas või kõige esimene kodusöök (isetehtud juustusai) osutus tõeliseks pettumuseks. No ma olin poes ilgelt sillas, sest seal on kohe terve seinatäis eri juuste. Aga mul õnnestus sealt 168 sordi seast võtta mingi laktoosivaba plastmass, mis nägi välja nagu ilus vana oranž Cheddar, aga maitses nagu polüuretaan. Ikka nii halb oli, et ma pidin selle kohe ikka peo peale välja sülitama, et vaadata, ega ma mingit juustu ümbriskihti ei hauganud. Kui selgus, et ei, see vist ikka on juust, tahtsin panna ülejäänud viilu saia peale. Mõtlesin, et see päästab. Sest sai muidu nägi välja nagu ilus kuldne Kirde sai Eestis. Pehme oli ka. Ainult et järgnes uus pettumus. Sai, selgus, koosnes ahvatlevale välimusele vaatamata saepurust ja kaktusemullast. Päriselt, see oli nii maitsetu ja kuiv, et lagunes kohe suhu sattudes selliseks maitsetuks kriipivaks kruusaks, mida polnud ka võimalik alla neelata. Kui ma pakendi järele haarasin ja seda terasemalt uurisin, selgus, et tegemist on gluteenivaba tootega, mis ei kõlvanud kohe tõesti üldse mitte. Mõlemad toiduained rändasid minutilise kaalutlemise järel kõige täiega otse prügisse. Järgmisel korral vaatasin juba hoolsamalt, millist saia ja millist juustu koju toon, ja need paremini valitud produktid osutusid siiski täiesti söödavaks. Uhh. Õnneks.

Teine asi, millega väga hästi pole, on uisuklubid… Ühes ei taheta täiskasvanuid ja ühistranspordiga läheb selle klubi jäähalli ka ikka kena kaks tundi üks ots. Mis on naaaatuke nagu liig, kui tahta täitsa mitu korda nädalas uisutada. Teine ja kolmas on liiga kaugel ja nende trenniajad ka ei sobi. Neljandas taheti mind aga panna sellisesse gruppi, kus kõik viimseni hüppasid kaheseid hüppeid nagu Duracelli jänkud ning harjutuste ajal olid nad juba tervele liuväljale tiiru peale teinud, kuniks mina alles harjutust seedisin ja lahkasin, et seal kõigepealt oli Vene samm ja siis mohawk ja siis vist crossover ja kumba jalaga siis edasi läks??? Nad olid ikka nii tõsine klubi, et kui ma ütlesin, et ma üldse ei hüppa, vana vigastuse pärast, siis said kõik krambid. Põhimõtteliselt pudenes neilt tahtmatult suust, et kas tõesti nagu ühekordseid ka mitte või? (Mitte et ma ever oleksin kahekordseid kunagi proovinudki.) Või siis et mis mõttes sa ei ole kükkpiruetti proovinud, kohe praegu võtad kätte ja teed siin mulle! Või et miks sa teed ainult ühese tviisli? Tee vähemalt viis ringi ja siis nii ja siis nii ja siis teise jala peal. Mul jäi siis üle vaid nentida, et teeks küll hea meelega, kui oskaks :). Ühesõnaga. Jah. Sellesse gruppi ma vist ise ei taha väga. Tasemevahe oli natuke liiga suur. Nii pole eriti tore ja ega ma sellega midagi eriti ei omanda ka, kui ma pean midagi kogu aeg lennult kuidagi kuidasjuhtub hädapärast püsti jäädes ära tegema, sest juba minnakse millegi muuga edasi. Ühesõnaga. Uisutamisvõimaluste koha pealt mul alles otsingud jätkuvad. Loodan sügavalt, et midagi on mul veel kahe silma vahele jäänud või et vähemalt autojagamisplatvorm aitab sõiduajad kontrolli alla saada ja muretult ka natuke kaugemal trennis käia kui ühistransport mugavalt võimaldaks. 

Sest jaa, praegu olen väga lootusrikas paljutõotava ja täitsa paljukasutatava autolaenutusskeemi Cambio pärast. Sellel tundub olevat päris palju laenutuspunkte, normaalsed hinnad ja lihtne keskkond. Mul on kohe kodust ümber nurga üks laenutuspunkt, nii et kui ma olen abonemendi asjad korda saanud, sobiks see trennis käimiseks väga hästi. Autoga on Leuveni liuväljale mu juurest väidetavalt ainult 23 minuti tee, versus vähemalt 1,5 tundi ühistranspordiga. Ühtlasi on täitsa mitu inimest ka maininud, et jajaa, nemad on Cambiot kasutanud ja kõik on alati hästi toiminud. Mis on päris julgustav. Ühesõnaga. Aplikeerusin. Aga näis, millal siis dokumendid ukse alt sisse pistetakse. 

Kena. Aga aitab nüüd küll jälle selleks korraks. Lähen tegelen targemate asjadega. Näiteks selle va kooliesseega teemal riigipiiride relevantsus digiajastul Ukraina sõja näitel. Seda pole enam ka kuskile lükata, kümme päeva veel ainult ongi ja ma pole õieti lugemagi hakanud... Oh ja ah :).

M.

PS: kõige ebameeldivam avastus on see, et Brüsselis on sääsed! See on tõeliselt halb. Luxis ei olnud. Mul on vist lisaks voodiraamile vaja ka sääsevõrku.

 

Brüsseli kiiksuga korteritest

Tänu sellele mitmes kohas pendeldamisele on mul nüüd ajatajuga jälle naljakasti. Mõnes mõttes tundub, et mul ei ole sellest nädalast midagi rääkida, aga järele mõeldes tuleb nentida, et pole üldse nii. See oli üks äärmiselt sündmusterohke ja toimekas nädal, lihtsalt sellesse mahtus nii palju, et näiteks esmaspäev ja teisipäev ei tundu üldse enam selle osadki. Need oleksid olnud justkui kuu aega tagasi. Aga kui nüüd veidi järele mõelda, siis ma leidsin endale selle üheainsa nädala jooksul Brüsselis kodu ja ostsin Eestisse suvila, kohtusin kohutavalt paljude inimestega, osalesin oma esimestel komisjonide koosolekutel, tegin ära kõik tööprogrammide koolitused, jagasin mitu päeva maid Maroko tädi ja paberimajandusosakondadega, käisin külas, sain iga päev miljon uudist, käisin uue osakonna suvepeol jne jne jne. Nii et kui nüüd hakata natuke üksikasjadesse laskuma, ei tohi seda nädalat sugugi maha kanda ega alavääristada. Ahjaa, ja esmaspäeval tõsteti mind ju veel sellest stuudiost välja, kuhu ma pidin algsete plaanide kohaselt juuli lõpuni jääma. See oli ka veel üks ilge draama.

Ühesõnaga, aga no peamiselt möödus nädal loomulikult lõputu ringijooksmise tähe all. Kogu aeg tuli tegeleda kas korterivaatamiste broneerimise või neile minemisega. Vahepeal oli vaja teha ka natuke tööd, aga ega ma sellele eriti keskenduda suutnud. Õnneks olid asjassepuutuvad kolleegid mõistvad ja lubasid mul ka koosolekute ajal mitte väga tähele panna, et ma saaksin veel kortereid sorteerida.

Esmaspäeval käisin vaatamas kahte üsna potentsiaalikana tunduvat paika, aga üks neist osutus olema nii pentsiku ruumiplaaniga ja pooleldi maa all olevaks, et ma armusin küll selle võluvasse aeda, aga korterit ennast ma siiski lõppkokkuvõttes ei soovinud. Teine alguses paljutõotav koht oli aga juba minu sinna jõudmise ajaks ära antud. Mis oli vbla ka päris hea, sest ma oleksin selle muidu võtnud, aga see oli üsna luurehimulise majaperenaise ja no ikka äärmiselt pentsiku ruumilahendusega. Mul oleks seal natuke raske olnud. 

Üldiselt, Brüsselis ongi vist kõik elupinnad mingi kiiksuga. Selliseid kompaktseid ja normaalse põhiplaaniga kortereid on mulle vaatamiste valimisse kuidagi väga vähe sattunud. Küll saab kööki läbi vetsu, küll astutakse trepikojauksest otse dušikabiini, eriti levinud on välisukse panemine nii, et õueuks toob saabuja otse elutuppa kamina ette, aga popp on ka panna ülenisti klaasist seintega vannitube keset magamistube nagu akvaariume, milles lödistajat saab igast küljest mõnusasti jälgida... Minu praeguses stuudios on otsustatud vannituba teha ilma igasuguste lampideta. Lambikohtagi pole üldse ette nähtud. No pole ju pestes vaja valgust või kui on, siis jätad ukse lahti ja pesed esikutule valgel. Ühtlasi on selle WC mõeldud kuskile suvalisse kohta välja nii, et poti peale otse istuma ei mahu, sein on ees. Tuleb istuda sellise 30-kraadise nurga all, et põlved uksest välja jääks. Viimased sellised kogemused pärinevad mul Pariisist.

Sellesse esmaspäevapärastlõunasesse korterisse sisse astudes jäin ma aga kohe esimese hooga päris hämmeldunult mõtlema, et kuidas siia nüüd siis üldse ennast sisse peaks seadma. No see oli selline uhke anfilaad, minimaalsete vaheseinte ja kõrgete stukklagedega... Otse öeldes oli tegemist sisuliselt 100-ruuduse ristkülikukujulise saaliga, millel liigendust peaaegu polnudki. Sellist seinaäärt, kuhu voodi panna, ei olnud ka esmapilgul lihtne tuvastada, sest selle väheste seinte sees olid absoluutselt igal pool muudkui ainult uksed, radiaatorid, kaminad (3tk) või aknad. Ega ma poleks ka ühtegi muud mööblitükki osanud sinna loogiliselt paigutada. Kõik oleks pidanud panema keset saali kuidagi nii, et nende ümber oleks saanud iga päev ringmängu mängida. Et otse voodi kõrval söögilaud ja selle kõrval diivan ja selle kõrval kirjutuslaud ja. Nagu mööblipoes.

Majaomanik vist sai mu orienteerumiskatsetest aru, sest ta siis osutas iseseisvalt ja konkreetselt kohe näpuga, et vaadake, ma nüüd näitan - see külg seal on magamistuba, see siin keskel on söögituba ja see külg seal paremal on elutuba. Ma siis vaatasin ta näpu järgi, aga ikka oli raske aru saada, kust lõpeb elutuba ja algab söögituba ja nii. Ta siis kordas selgitamisest väsinud õpetaja kombel, ise näpuga raiuvaid liigutusi tehes: magamistuba, söögituba, elutuba. No jõuab juba kohale või? 

Lõpuks ma hakkasin vähemalt magamistoa kohustuslikku asukohta taipama küll, sest ühest saalinurgast läks treppredel pool korrust kõrgemal lae all asuvasse vannituppa. Oleks tõesti mõistlik, kui voodi ei asuks sellele risti vastupidises saaliotsas. Vannituba oli muidu kena, selline maast laeni ulatuvate akende ja terrassiga. Jah, rõdu nimelt oligi selles korteris ühendatud vannitoa külge, mujalt sinna ei pääsenud. Eks siis iga üürnik saab ise otsustada, kas eelistab a) veemõnude nautimist kogu naabruskonna silme ees või b) nende imeliste maast laeni ulatuvate akende täiesti raiskavat kinnikatmist. Hmpf. Noja WC läks sellest valgusküllasest ja uhkest vannitoast veel natuke treppredelit mööda kõrgemale, hästi pimedasse punkrisse. Öösel pimedas pissile minnes oleks seal olnud ikka väga hea ennast ära lõhkuda. Ma tõsimeeli mõtlesin, et kes küll sellise asja peale tuli. 

Aint et kui seda korterit poleks juba ära antud, siis ma oleksin selle võtnud ikka. Ma hakkasin selleks ajaks ikka juba üsna meelt heitma, et august tuleb peale, pooled inimesed on niikuinii juba puhkusel, pooltele päringutele ei vastatagi, kuhu ma lähen kahe nädala pärast oma kolaga? Õhtuti ei tulnud mul suurest murest enam isegi uni, peas keerlesid igasugused bürokraatia- ja kolimisvirvarrid. Noja ühele kolmapäevahommikusele korterivaatamisele läksin ma juba üsna otsustanult, et selle korteri ma lihtsalt nüüd võtan, isegi kui sel on mõni väike puudus.

Õnneks, aga ikka no täiesti õnneks selgus, et mulle meeldisid nii maja, maakler kui ka korter kohe esimesest silmapilgust. Poisil olid nii türkiissinised silmad ja ta oli nii ontlik ja korralik. Ja nii majas kui ka korteris oli avarust, isikupära ja valgust. Ühtlasi olid kõik mu soovid täidetud - vann oli, köök oli suur, terrass oli, garaaž ja kelder olid, külalised saab poolprivaatsesse kohta magama panna, hind oli normaalne, kvartal oli tore, töö lähedal, vaade imeline... Pmst käisin ma kõik toad korra läbi, võtsin kotist dokumendipataka ja ütlesin maaklerile, et teeme nüüd kähku asjad ära, ma võtan selle, kas ma võiksin järgmine nädal võtmed saada :)? 

Tasapisi on muidu selgunud, et ega Brüsselis ei käi nii, et ma muudkui võtan selle korteri. Brüsselis tuleb esitada omanikule kandidatuur ja omanik siis kõigepealt ootab ja kogub kõik kandidatuurid kokku, kuniks ta mingil suvalisel hetkel esitatud paberite, palgatõendite ja iseloomustuste pealt vaatab, kes talle üürnikuks sobib ja kes mitte. Aga kuna me saime maakleriga ka nii hästi jutule ja ta sai aru, et mul on "natuke" kiire, siis ta oli mulle neljapäeva hommikuks omanikult siiski heakskiidu hankinud (avasin südamevärinal kirja, mille pealkiri oli "Teie kandidatuur korteri XX üürimiseks") ja reede hommikul kell 10.00 sõitsin juba kuskile Brüsseli äärelinna pärapõrgusse korterilepingut allkirjastama. 

Omanik ise ei saanud reedel tulla, nii et teda ma polegi nüüd siis näinud. Tema pidi lepingu allkirjastama alles järgmisel esmaspäeval, või noh, see on siis nüüd homme. Mistap ma ilmselt tegelikult veel päris hõisata ei või. Mingi 0,1% võimalus on ikka, et ta mõtleb veel ümber või saab kuumarabanduse või midagi. Aga ma hoian ikka pöialt. Ja no meil on juba état des lieux ja võtmete üleandmine kokku lepitud, nii et lootust siiski on. Kusjuures, natuke hiljem selgus, et täpselt samasse korterisse oli 4 aastat tagasi soovinud elama asuda üks mu Ungari kolleeg, aga temal jäi asi katki, sest tal oli vaja kolida kuu aega enne kui korter vabanes...

No enivei. Jah. Et see oli siis selle nädala põhiareng. Ja nüüd. Nüüd võib juba järgmise sammu peale mõtlema hakata - et kuidas ennast seal sisse seada, mis kõigepealt kaasa haarata ja mida oma Luxi kolaga peale hakata...

Aga eks sellest kunagi hiljem. Ma nüüd rohkem enam ei jaksa kirjutada.

Mõnusat pühapäeva!

M.

Uued maailmad

See esimene nädal Brüsselis oli ikka paras hullar. Peamiselt sellepärast, et korraga oli vaja teha hirmus palju uusi asju. Mul ei olnud loomulikult alustuseks töö mõttes kiire, sest mul ei olnud ju pooleliolevaid asju, mida oleks olnud selle hooaja viimase istungi ajal jooksvalt käimas hoida. Aga alguses võtab iga uus asi ju ikka palju rohkem aega kui vilunud tegijal. Noja siis mul polnud veel töövahendeid ega juurdepääse ega midagi. Ma ei saanud täpselt aru, mida ma tegema pean ja kus ma olema pean, ning sellest ka ei saanud aru, millest minu töö sõltub :). Et millal miski minu kätte jõuab ja mis ajaks see tuleb ära teha :). Noja samal ajal oli vaja ju ka elupaiga otsimisega tegeleda.

See käis nii, et ma jooksin kortereid läbi suurusjärgus 6 tükki päevas. Võtsin neid institutsioonide siselistist ja kinnisvaralehtedelt, muudkui kammisin kõiki, mis kriteeriumidele vastasid. See oli päris kurnav, sest need kõik olid üksteisest vähemalt 2km kaugusel ja kuna ma alustuseks ei teadnud sedagi, kuidas Brüsselis bussisõit käib, siis ma jooksin ikka oma jalad selle nädalaga täitsa kenasti rakku. Kusjuures täiesti tulutult. Elukohta ikka pole. Mõni anti teisele, mõni vabaneb alles augusti keskelt, mõni oli kole ja mõni siiski ei vastanud kõikidele kriteeriumidele (mul on vaja vanni, rõdu/terrassi/aeda ja mõistliku suurusega kööki, korter peaks olema tööst 2km raadiuses ja kenas/turvalises piirkonnas, garaaži rentimise võimalus oleks ka boonuseks). 

Ühte korterit ma oleks tegelikult isegi kangesti tahtnud, aga selle vastu oli viis inimest enne mind veel ka huvi üles näidanud ja omanik pole minuga ühendust võtnud, nii et ju ma siis seda ei saanud. Kurb. See tähendab, et järgmine nädal läheb samamoodi edasi. Hommikul seitsmest õhtul poole kümneni lihtsalt ringi lidudes.

Küll aga ei ole ükski selline visiit olnud mahavisatud. Isver, igal koteril ja selle elanikul on olnud nii erinevad lood, et... See kõik oli väga silmiavav. 

No näiteks ühes korteris elas NATOs töötav toooooohutu kõhuga jota, kellel oli korter nagu tõeline seapesa ja kes hakkas sealt Hiina kolima. Päris suur väljakutse see ettevõtmine, ma ütleks - maailma praeguses asjades seisus NATO esindajana Hiina kolimine.

Teist tuli näitama väga kõrgel poliitilisel positsioonil töötav poolatar, kes oli üleni hingetu ja kortsus (no ta riiete kortsudel olid ka ikka kortsud) ning kes esimese asjana poolnutuga retooriliselt küsis, et kui palju maailmal neid kriise nüüd veel järjest välja käia on, et tema enam ei jaksa.

Üks korter oli imelises kohas ja imeliste vaadetega penthouse, millel oli 25-ruudune terrass ja 360-kraadised vaated üle terve Brüsseli kuni aatomikuni välja. Ainult et selle köök oli täpselt dušikabiini suurune. Sinna mahtus gaasipliit ja valamu, rohkem mitte midagi. Ei mingit tööpinda. Kokkajagi ei mahtunud seal pliidi ees ümber keerama. Korteri omanik oli üks kena Rootsi araablane, kes nägi, et ma selle peale ehmatasin. Ta siis lohutas, et ärgu ma muretsegu, ta on seal köögis big dinnereid ka valmistanud. Aga no ma arvan, et ma tahan peaaegu iga päev tema mõistes big dinnerit valmistada. Nii ka ikka ei saa.

Üks korter oli jube äge, suure privaatse terrassiga ja hästi omanäoline. Selline nagu konverteeritud tööstushoone õhustikuga ja nii. Ainult et see asus õnnetuseks kaks kvartalit väga kahtlases piirkonnas, kus liikusid igasugused karvased, sulelised ja narkarid. Nii et kohe maaklergi ütles, et tema oma õele küll ütleks, et ärgu ta siin õhtul üksi majast välja mingu. Noja siis teine häda oli see, et korter oli küll kenasti renoveeritud, aga maja mitte. Koridor oli jube, kelder veel jubedam. Pesumasinaruumis hallitas ja laest oli kukkunud alla nii mitu tellist, et seal oli kohe korralik sülesuurune auk. Noh. Ka jälle häda, korterit armastaksin väga, aga väljas ei saaks sealt kunagi käia.

Üks oli mingi Iiri vanatoi esimene päris kodu, millest ta rääkis nii sügava armastusega, et ma kohe ei söandanud talle öelda, et mulle see tegelt üldse ei meeldi. Ei olnud seal vanni ega väiksematki rõdu, värvid olid hirmus sünged ja köök tilluke pime punker. Oli selge, et onu oli seal olnud väga õnnelik ja ta tahtis mu surnuks rääkida sellest, kuidas neil kõik mööbel seal on kunagi olnud ja kes kõik selles majas elavad, milline on tema 87-aastase naabri iseloom ja kuidas ta peab alumise korruse hambaarsti tööharjumusi imelikeks. Aga no ma teadsin suht ikka uksest sisse astudes, et see pole päris minu jaoks.

Noja nii edasi ja nii edasi. Muidu see Brüsseli korteriturg tundub olevat üsna labiilne. Asjad, mis on vaevu üles pandud, on juba võetud, oma soovist tuleb kohe külastuse ajal teada anda ja samas kõik muudavad kogu aeg meelt ka. Üks Itaalia tädi sattus mu korterivaatamise soovist nii vaimustusse, et teatas, et ma sobin imeliselt. Siis aga tühistas vaatamise 15 minutit enne vaatamist ära, sest ta olevat korteri juba välja üürinud. No mis siis ikka. Aint siis läks kaks tundi mööda ja ta kirjutas uuesti, et tal nüüd tuli ikka mõte, et äkki ma ikka tahan ta korterit, sest ma ju tahtsin vähemalt kaheks aastaks, aga tema lubas korteri ära ainult aastaks. Et oleks nii palju mugavam, kui ma ikka tuleksin. No jee raitt. Nii ka asjad ei käi. Kui ta on juba kellelegi teisele lubanud ja nii. Siis ta on valmis mulle ka samamoodi käru keerama, kui veel parema pakkumise leiab.

Või siis nüüd eile helistas mulle see tädi, kelle juures mul juuliks ajutiselt tuba on võetud. Ta on sihuke Maroko tädi, kes on iseenesest kohutavalt lahke, aga kohe nagu nii lahke, et see on lausa purutüütu. No iga kümne minuti takka on tal vaja mu uksele koputada või mu äraolekul mulle pidevalt helistada. Kusjuures põhjuseks on näiteks tungiv soov tuua mulle karp tooreid mune. Millega mul ei ole mitte midagi teha, sest potti, panni ega pliiti pole. Enivei. No ta jälle helistas nüüd. Ja hakkab pihta, et mul on küll juuli lõpuni talle kõik ette makstud ja nii, aga nüüd ta leidis kellegi, kes tahaks seal toas hakata nüüd kohe elama ja jääda kaheks aastaks. [See ei mahu mulle ka pähe, see on üsna ahistav ja klaustrofoobne tuba, kus ükski uks ei käi eriti hästi lahti, kapp tahab kaela kukkuda ja pole isegi vetsu.] Et kas ma palun-palun-palun elaksin ülejäänud juuli tema allkorruse väiksemas toakeses, kui ta mulle osa raha tagasi ka maksab ja nii. Ohjah. Et nagu nii kiiresti kõik muudkui kogu aeg meelt muudavadki.

Aga ega sellest midagi pole. Eks asjad käivadki ju nii. Küll ma midagi leian. Homseks on mul jälle mitu vaatamist kokku lepitud, neist kaks päris paljutõotavad. Tahaks küll loota, et järgmisel nädalal saab selgeks, milline peavari mind augustist ootab. Siis saab hakata vaatama, et millal ja kuidas see kolimine hakkab käima ja nii.

Muidu tööst ja kolleegidest jäid väga head muljed. Eks sügisel ilmselt läheb tempokaks, kui mul juba on omad menetlused, millega pidevalt tegeleda ja nii. Aga siiski. On põnev ja huvitav ja inimesed on ka väga meeldivad ja abivalmid. Kõik püüavad mind natuke integreerida ja nii. Kusjuures isegi mulle seni täiesti tundmatud inimesed, keda ma pmst ainult nimepidi teadsin, on tulnud lagedale uskumatute abipakkumistega, stiilis et tahad, tule ela suvel minu juures, me puhkusel, aga meil on aed ja vaarikad ja kassi saad ka näppida! Nagu lihtsalt fantast, kohe südame teeb soojaks! Või siis no stiilis, et kuule, näed, mu telefoninumber, et kui hätta jääd või midagi küsida on vaja, siis helista iga kell. Või et kui sul oma kraami jaoks muud lahendust ei ole, siis pmst võid meie garaaži ladustada, kui vaja. Nii tore. Nagu ei olekski võõras suur linn, kus kedagi tunne. Inimesed on nii lahked, et nagu oleks juba ammuilma vanad head usaldusväärsed sõbrad. Ülimalt südantsoojendav. 

Igatahes. Lõpetuseks aga üks õpetlik lugu sellest, kuidas ma esimest korda Leuvenis uisutrennis käisin. Sain FBs kontakti ühe ameeriklannaga, kes juba ammu Belgias elab ja seal täiskasvanute uisutamist edendab. Ta tundus hästi sõbralik, meeldiv ja abivalmis, kutsus mind oma broneeritud jääle, lubas treeneritele tutvustada ja puha. Ta on väga hea uisutaja, juba lapsest saadik jääl olnud ja nii. Samas noh, väga haritud või intelligentset muljet ta endast küll ei jätnud. Ma ei mõtle seda halvustava kommentaarina, ta oli väga avatud ja vahetu ja sõbralik, aga no pigem tundus lihtsameelne ja nii. Aga temaga ma sain küll jälle õppetunni, et kunagi ei tasu ikka teha inimeste kohta liiga tõtakaid järeldusi. Ma alahindasin teda kõvasti (ilmselt ameerikaliku liigfamiliaarse ja lobeda kõnepruugi tõttu), sest kui ma küsisin, et kuidas ta Belgiasse sattus, siis ta teatas, et ta tuli doktorantuuri tegema ja et ta on nüüd astrofüüsikadoktor, kes siiski on otsustanud nüüd ennast pühendada iluuisukostüümide õmblemisele. Inimestel on ikka täiesti uskumatud elud! Ikka kõigil on täitsa oma maailm!

Orvalist Marseille'sse, Londonist Eestisse ja edasi...

Jõudsin millalgi eelmisel nädalal Eestisse. Kohtusin vanade Tallinna töökaaslastega. Jutu sees tuli välja, et neil on ees eriti tihe nädalavahetus, sest, noh, kool hakkab. Ma sain nagu puuga pähe. Mis mõttes? Kool hakkab ju sügiseti? Siis, kui suvi on läbi? Siis, kui ilmad lähevad külmaks ja toredad asjad saavad otsa? Mina läksin viimati Luxist ära 31-kraadise ilmaga, iga päev juhtus midagi toredat, siin oli ka 26 kraadi, poolteist nädalat puhkust ootas ees ja... siis algab järsku kool? Üsna totter lugu. Mina ei taha, et suvi otsa saaks!

Ma olen selle vältimiseks kõikvõimalikud meetmed ka tarvitusele võtnud. Olen nii palju pikki nädalavahetusi, reise ja muid üritusi endale septembrisse ja oktoobrisse kokku kuhjanud, et need ei saa veel tükk aega otsa ja aitavad sügise tulekut loodetavasti üsna tõhusalt ignoreerida. Esimene täispikk töönädal algab mul kogunisti 21. oktoobril. Aga siiski… See kooli algus oli kuidagi jõhker üllatus :). Reaalsuse ootamatu sissetung :). Ma ei taha veel sügist. Tahan, et veel tükk aega oleks suvi. Et saaks lulli lüüa ja niisama olla ja mitte tööd teha ja et ilm oleks ilus ja mere äärde saaks ja tavapärane rutiinirööbas suvepäikesest paakunud tasandikesse kohe jälle sisse ei vajuks.

Aga paistab, et seda va aega ei pidurda kohe mitte kuidagi. Eesti nädal läks nii siuhti, et ei jõudnud teist veel õieti nautimagi hakata. Juba olen jälle Luxis tagasi. Kukekad on korjatud, Peipsi sibulad on ostetud, Rahva Raamat on koju veetud, suitsusink on jääkappi lükatud. Pesumasin möllab ja uued riidevirnad on eile Eestist saabunud kohvri kõrvale juba valmis laotud, sest reedel sõidan juba kolmeks nädalaks Hispaaniasse. Seal on mul plaanis ujuda, pintxosid süüa, uus valge käekott, calypso ja uus sügisene vihmakindel jope osta, võimalikult ohtralt rattaga sõita ja kajakitada, infrapunasaunas käia, pilte teha, päikesetõusu ajaks randa minna, alla võtta, hispaania keelt praktiseerida, ilusates kohtades raamatut lugeda jne jne jne. Ilusates kohtades kõndida ka, sel määral, et jalad protestima ei hakka. Loodetavasti näiteks Zumaia kaljude juures ja San Juan de Gaztelugatxes. Muu hulgas. Ega ma rohkem kohti praegu veel ei teagi. Ma tellisin endale juba kevadel viis Baskimaast rääkivat raamatut ära, aga kaante vahele pole veel jõudnud vaadata :). Nüüd pean kiirlugema hakkama, et ei peaks kõiki viite raamatut kaasa vedama.

Eestis… oli tore, nagu alati. Ei olnud kiire, ei olnud erilisi suuri plaane. Käisime mitu korda metsas ja käisime Peipsi ääres, käisime saunas ja käisime pildistajal. Ilmad olid septembri alguse kohta ebaharilikult kenad. Liigagi kenad, männiriisikate aeg ei jõudnudki veel kätte. Saime metsast ainult kukekaid. Ja puuke. Isegi sääsed olid endiselt täiesti elujõulised ja arvukad! Lakke riputatud sääsevõrk sai end lõpuks tõestada ja osutus äärmiselt tänuväärseks asjanduseks, mis siis, et kiisu käis öösiti mu voodi kõrval valjuhäälselt pahandamas, et ta ei saa enam sisse mu juurde, palun tehtagu midagi, otsekohe.

Kõige naljakam seik oli see, et ühel õhtul saime majahaldurilt kirja, et keegi lasi meie allkorrusel oleva tantsukooli õhtuse peo ajal neile voolikuga vett aknast sisse, nii et pillimees ja pill ja põrand said kõik märjaks. Pidu käis ilmselt närvidele. See tundus nii jabur, et ma kohe pidin muigama. Kui nüüd aus olla, siis ma ei oska siiani selles suhtes isegi väga seisukohta võtta. Ühest küljest on see ikka nii uskumatult totter ja labane, ikka no päris madalalaubaline lahendus, mida ei saaks justkui heaks kiita, aga teisest küljest on ilmselgelt kõigil kopp ees sellest, et tantsukoolis kogu aeg muss üürgab ja kogu ülejäänud maja peab seda kuulama, sest nad hoiavad ju ilmtingimata ka aknaid lahti ja kõik see kajab ju sisehoovist vastu. No päeval veel, aga kui see ka õhtuti jätkub, siis… No... ma saan aru ka. Me isegi istusime tol õhtul natuke aega rõdul ja rääkisime sellestsamast alt tulevast lõputust leelotamisest, mida me sundkorras kuulama pidime. Siis läksime tuppa, panime teleka kõvemini mängima ja unustasime asja ära. Aga ju siis kuulas keegi teine edasi ja tal sai pool tundi hiljem kõrini. Aga nomaitiea… Huvitav, kas nad on juba korduvalt rääkimas käinud ja see pole aidanud? Või ei juletud rääkima minna ja otsustati lihtsalt käru keerata? Igatahes, see vist on veel üks tõend sellest, et Eestis lahendatakse asju järjest rohkem ekrelikult äsades.

Eestist ma praegu pilte üles ei laadi. Sellel lihtsal põhjusel, et need ei ole veel isegi arvutisse tõmmatud. Järgmistest trippidest on mul aga üht-teist näidata ka. Sest ma olen nimelt trippinud kõvasti. Vahetult enne Eestit jõudsin näiteks ka Londonis käia, Klairil külas. Seal oli ka igihea. Jälle tuleb öelda, et nagu alati. Kui ma Klairil esimest korda külas käisin, tundus docklands minu jaoks hästi võõrapärasena. Ma ei osanud seda kuidagi Londoniks pidada. Nüüd aga on sealsed jõesopikesed ja sadamad ja Canary Wharfi ultrakaasaegsed klaashooned, mille vahel kössitavad ägedad vanad tellistest laohooned, mulle hirmsasti meeldima hakanud. Jõgi annab avarust ja värsket õhku ja seal on kuidagi nii hubane, ehkki samas on seal seda suurlinnale omast anonüümsust ja hüperpragmaatilisust ka täpselt parajal määral tunda. Väga mõnus ja omapärane segu ühesõnaga. Noja otse loomulikult on Klairiga ka nii tore ja meeliavardav aeg-ajalt jälle kokku saada ja pläkutada! Lisaks sellele, et me teineteist juba nii ammusest ajast tunneme, on meil nii palju ühist. Igasugused huvid ja tuttavad ja arusaamad, pluss me mõlemad töötame hiigelsuurtes organisatsioonides ja oleme juba aastaid Eestist ära olnud. Ühiseid punkte on nii palju, et alati on, millest rääkida. Alati on rõõm! Noja London on ise ka juba nagu vana sõber. Mulle väga meeldib aeg-ajalt nendes kohtades ka käia, mida ma juba mõistlikult hästi tunnen. Siis saabki detailidesse süveneda, mitte ei pea paaniliselt kõige tuntumaid massiturismi objekte mööda jooksma. Näiteks seekord sain ma muu hulgas teada, et edaspidi tuleb iga kord, kui Londonisse sattuda, ilmtingimata käia restoranis Din Tai Fung, sest seal tehakse niiiiiii häid dim sume. Sain teada, et Docklands Museum on üks ootamatult huvitav muuseum. Oskan nõu anda, et Tina Turneri muusikali peale ei maksa raha kulutada, sest seal lauldakse mööda, võimendusega ei osata midagi ette võtta ja vaatajatele ei anta isegi hingamiseks õhku. Ja veel õpetas Klairi mulle muu hulgas Überi kasutamise selgeks. Jah, mina olengi see muistis, kellel siiani ei olnud telefonis mitte ühtegi taksoäppi. Aga nüüd oskan ma ka operatiivselt uberdada :D. Kahjuks selgus, et Luxis on Über ebaseaduslik, nii et igapäevaselt pole mul selle oskusega suurt midagi peale hakata. Aga teinekord Londonis jälle. Või Eestis või kuskil mujal :). Kohe nii palju võimalusi avanes :). Vot. Ühesõnaga, oli igati asja ette läinud käik. Mugavad kingadki tõin kaasa :).

Enne Londonit käisime aga Katriniga Lõuna-Prantsusmaal rannas. See oli selline viimase hetke improreis ja seisnes peamiselt peesitamises ja ohjeldamatus söömises-joomises. Küll need calanque'id on ikka ilusad ja mereäärne elu on ikka äge! Tahaks ka endale ilusat suurt jahti ja nii palju vaba aega, et saakski ühest sadamast teise purjetada ja muudkui elu nautida! Aga no ei paista seda kuskilt… Raha ja aega ei ole minu kogemuste kohaselt võimalik korraga omada. Enivei. Üks kõige põnevamaid kogemusi sellest nädalalõpust oli õhtu Marseille's. Ma olen seal omal ajal käinud küll, aga linn on nii palju muutunud, et nüüd tundus see mulle Alexandriasse (ehk siis sooja mere äärde) toodud Marrakechi suure turuna. Prantsusmaast ei olnud seal enam põhimõtteliselt mingit jälge: pmst kõik kohvikud olid araablaste või türklaste omad, 60% tänaval liikujatest kandis djellabat või oli mingi Sahara-tagusele Aafrikale tüüpilise trükitud mustriga kangaresti endale pähe skulptuuriks keeranud, kohvikus istudes kostis paremalt poolt moslemite palvelekutset ja vasakult poolt djembede mürtsumist ning jahtsadama ümbrus oli täis maha laotatud tekkide pealt igasugust nänni müüvaid mitteeurooplasi. Ainult maotaltsutajate flöödi eriline ninakinnine heli veel puudus. Väga eksootiline ja natuke segadusttekitav. Ikka veel mitu korda tõsisem out-of-Europe kogemus kui Pariisi Saint-Denis' suur Aafrika turg. Kusjuures ma tunnen ennast tavaliselt Aafrikas ja araabia riikides väga mugavalt, Euroopas ka, aga vot seal Marseille's ei osanud ma kuidagi olla. Sest Euroopas kipub selline rahvas vahel hirmus agressiivne ja sootuks omamoodi olema. Kohe raske oli kohaneda. Väga eriline tunne oli, ausalt!

Mhmh. Ja siis veel tuleks rääkida ühest väga ägedast Belgia nädalavahetusest, kus me nädalavahetus enne seda koos Kadiga käisime. Mööda senitundmata radasid ja kõrvalisi maakohti. Alustasime Orvali kloostrist, mis oli niiiiiiiii überäge, ootamatult suur ja väga fotogeeniline, nii et sinna tuleb ilmtingimata tagasi minna. Jätkasime UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva Bois-du-Luciga, mis on siis pmst kaevandusettevõtte poolt kaevuritele ehitatud täitsa eraldiseisev linnake. Selline omamoodi sotsialistlik utoopia - maailm, kus kõik hooned on ühtemoodi, et kõik oleksid võrdsed. Väga eriline. Nati nagu Kreenholmi või Familistère de Guise'i moodi. Veel käisime ühes vanas kloostris, kus on keskajast saadik tegeletud inimeste ravimisega ning kus nüüd asub haiglamuuseum Notre-Dame à la Rose. See oli ka hirmus põnev, sest põhimõtteliselt sai seal kõndida läbi eri ajastute palatite ja näha, mis vahenditega vanasti inimesi raviti ja hooldati. Selline keskajast-tänapäeva narratiiv, aga väga üllatav oli näha, kui vähe mõned asjad tegelikult muutunud on. Jalutasime natukene ka Dinant'i ilusatel jõekallastel, sõime lõunat Belgia kõige ilusamaks külaks tembeldatud Durbuys ja ööbisime erilistes, väikestes omanäolistes kohtades keset eimiskit. Jube äge oli. Ma hakkasin kohe Belgiast paremini arvama. Ja tahaksin nüüd veel mööda selliseid pärapõrguid ringi sõita. Tuleb välja, et seal on igasuguseid vaatamisväärseid ja ilusaid kohti!

Vot. Ja selle noodiga ma siin praegu lõpetangi. Vahepeal on kaks masinatäit pesu pestud saanud ja nüüd oleks aeg midagi kaneeliküpsistele lisaks suhu ka pista. Eks ma siis kunagi pajatan jälle järgmistest sündmustest ja reisidest. Seniks olge mõnusad ja nautige siis seda va kooli algust! :)

M.