Mulle tundub, et lauamängud on juba mitu aastat tagasi alustanud oma võidukäiku. Kõigepealt tabas kõiki mu tuttavaid Aliase vaimustus - ja olgem ausad, see on ikka ilgelt äge mäng ka, mulle väga meeldib! Aga nüüd läheb järjest rohkem ja rohkem sõpradega kokkusaamisi (ja mõnikord isegi kooriproove) lauamänguõhtuks üle. Kusjuures kõigile on nii palju huvitavaid ja ägedaid mänge tekkinud. Lihtsalt mõningate näidetena - mõni nädal tagasi mängisime mu dirigendi juures "Sõrmuste isanda" mängu, mis oli jube vahva sihuke meeskonnamäng (ja neil on seal klaveri all üks hiigelsuur pusle ka parajasti kokkupanekul, alati, kui meil tema juures proov on, veedan ma pool proovi klaveri all, sest pusled on ka ägedad - aga no kus ma oma loomaaia juures neid ise kodus laiali laotada saaksin?). Siis paar kooriseltskonna koosistumist on kohe spetsiaalselt mänguõhtutena olnud planeeritud, kuigi need on enamasti olnud siis, kui mina reisil olin... Aga seal nad on ka mänginud igasuguseid selliseid asju, millega ma varem kokku puutunud pole, aga mis on vist oma võidukäiku alustanud, sest järsku räägivad nendest kõik.
Siis üleeile mängisime mingit säherdust asja nagu "Maailma imed", mis tundus olevat potentsiaalselt äge, aga tegelikult osutus pisut üheülbaliseks ja igavaks... Selles mõttes, et see laud minu meelest tegelikult on seal üsna mõttetu, see täringutega käimine ja puha. Või ehk peaks olema rohkem mängijaid, siis oleks võib-olla huvitavam... ei tea. Igatahes, mängu kõige põnevam osa oli nende kaartide äraarvamine, aga esiteks olin ma ilmselgelt liiga paljudes nendest kohtadest käinud ja eiseks kui kaarte ära arvata ei saanud, siis see tühi täringuveeretamine oli suhteliselt mõttetu. Vot. Et alguses ma küll mõtlesin, et tahaks seda saada, aga nüüd ma juba muutsin meelt. Kuigi tööseltskonnaga oleks seda ilmselt palju põnevam mängida - see mäng eeldab suht-koht seda, et kõik inimesed oleksid väga palju reisinud või kunstiajaloolased :D
Noh, ja siis veel loomulikult ei saa üle ega ümber mu triktrakivaimustusest. Muhamed on olnud geniaalne õpetaja, nii et tegelikult ma ei suudagi seda enam eriti kellegi teisega mängida. Tegelikult saab seda arvutis ka mängida, aga enamik programme on nii igavad, et ma kogu aeg võidan... Või siis mängivad teiste reeglite järgi ja need mängud (teistsugune asetus ja paar põhireeglit on ka teistsugused) mulle ei meeldi. Aga egiptlastega on alati põnev mängida. Muhamedile tegin sedakorda paar korda ka hästi kapitaalselt pähe, Aminile ka ja siis ühele beduiini tüübile ka kohe kuivalt... Ja nemad on sellega üles kavanud, nii et nendega on ikka huvitav mängida ja no ikka 60% kordadest võidavad nemad... Ja nad mängivad niimoodi kaalutletult riskeerides, mitte ainult kuivalt kindla peale minnes või hullumeelselt riskides, nagu enamik eestlasi, kellele ma selle olen selgeks õpetanud, nii et põhimõtteliselt tekib mänguhasart ainult nendega.
Siis ostsin ma ükspäev Egiptuses lennujaamast doomino ja me panime rõõmsalt sööklakandiku peal lennujaamas mängu hakkama - nii lõbus oli, ma väiksena üldse ei sallinud seda mängu, mulle tundus, et suhteliselt mõttetu on... Aga seal lennujaamas läks ligi kaks tundi jube lõbusalt ja kiirelt - ja doomino on ju nii väike karp, et seda võib vabalt teinegi kord kaasa võtta - aitab kohe mõnede inimestega jutule saada ja paremini tuttavaks saada, aeg lendab ka... See oli üks väga hästi investeeritud viisteist naela, ma ütlen.
Üleüldises plaanis peaks Tallinnas ka sinna lauamängupoodi vaatama - iga kord, kui ma trammiga bussijaama sõidan, siis ma vaatan, et Tartu maanteel on kaks poodi - Taibula ja Lauamängupood... ma pole sinna veel kordagi jõudnud, aga ma arvan, et neil on seal päris vahvaid asju. Või tegelikult... äkki ei peaks, sest siis ma kindlasti laristaks raha. Ja üleüldse peaksin ma mitu kuud roppu moodi tööd tegema ja üleüldse mitte mängima... Aga noh, arvestades seda, et ma olen neid poode seal sügisest saadik vaadanud ja tulemus on ikka null, siis ilmselt ega ma sinna lähitulevikus ka jõua.
Muus mõttes aga - eile õhtul ma tõdesin juba, et mõnikord on võimalik astuda ka nii, et polegi enam väga valus - asi vaikselt edeneb. Ja ma loomulikult peaksin kirjutama - kõvasti kirjutama (eile isegi üritasin, sain kirjutatud poolteist lehekülge), aga selle asemel vaatan tennist... Päris põnev on see toksimine. Aga ma luban, päriselt vannun, et kui Ani võidab, siis ma hakkan kirjutama. Täna tuleb kirjutada vähemalt viis lehekülge.
Ahjaa, seda ka tahtsin mainida, et ma Pariisi raamatumessilt ostsin ühe Carlos Fuentese (see Mehhiko autor, keda raamatumessi põhistaarina promoti) raamatu - hakkasin seda eile vannis lugema ka, täiesti uinu-muinu värk, niimoodi on ju väga igav kirjutada, veel igavam lugeda... Selles mõttes, et kui ikka kirjutada ühte sama lauset ühes peatükis viisteist korda järjest, hakkab pisut üle viskama. Ma saan aru, et mõne ongi säärane stiil, aga kui esimesed kolm peatükki räägivad ainult lakooniliselt seda, et vana gringo läks Mehhikosse surema, siis mind küll ei innusta erilislt jätkama. Eks me näe, ma üritan õhtul veel kaks peatükki läbida ja kui see samamoodi jätkub, siis ma vist küll annan alla...
Hmpf, noh, ja olgu siis ära mainitud ka, et kuna ma nüüd säärane sohvalilleke ole, siis ma olen olnud nii tubli ja mitu päeva kassile vanu ajalehti hakkinud... Ikka niimoodi natukesehaaval - kuhjasin hiigelsuure vanade ajalehtede hunniku endale siia kõrvale ja siis, kui jälle midagi muud ei viitsi teha, siis saab jälle paar lehte ära lõigutud, siis midagi muud tehtud ja jälle pisut lõigutud ja... Selle üle võib päris uhke olla, ega see just kõige inspireerivam ja innustavam töö ei ole :D Ongi hea, et mul ei õnnestu selle eest kuskile põgeneda.
Aga eks ma siis nüüd üritan jälle asjalikuks hakata... Keedan poti kohvi, lõigun veel paar ajalehte ja siis hakkan sügavalt ohates kirjutama. Enam ei TOHI mitte kuskile seda edasi lükata...
