Praegu on täpselt selline tunne nagu kunagi umbes viiendas klassis 25. mail. Kool oli äsja eelmisel päeval läbi saanud, ilm oli ilus, puudel olid parajad noored lehekesed juba küljes ja silme ees terendas täiesti hoomamatult pikk vabadus. Ma mäletan, et ma ei osanud endaga kohe midagi peale hakata. Tahtsin suurest meeltesegadusest lausa maja taga sellise suvalise puu otsa ronida, mis tegelikult mitte millegi poolest ronima ei kutsunud ja mida ma ei varem ega ka hiljem isegi tähele ei pannud :).
Nüüd on samamoodi. Tööl sai kiire täitsa otsa, ilm on ilus, puudel on parajad noored lehekesed juba küljes ja ees ootav aeg tundub nii pikalt nii struktuuritu ja reisiplaane täis ja eriline, et lausa veider on. Puu otsa ei taha ronida. Aga pea on umbes täpselt sama laiali otsas :).
Igatahes. Tahan öelda seda, et mul on nüüd puhkus. Ees ootavad Istanbul ja Gruusia. Ja Eesti ja Champagne ja Strasbourg ja Pariis ja London ja San Sebastian ja potentsiaalselt Berliin ja Bretannia ja mine tea, mis kõik veel :). Pluss kontserdid ja ooperid ja rulluiskamine ja rattasõidud ja olengud ja külalised ja külaskäimised ja lillekasvatamised ja raamatud. Mitte kõik järjest ja kohe, loomulikult, aga no enam-vähem ühtlaselt suve peale ära jaotatuna. See aeg, kus jälle pimedaks ja külmaks läheb, kontorirutiin uuesti normiks saab ja liuväli lahti tehakse, tundub NIIIIIIIII kaugel, et kohe vähe kahju on. Eriti sellest uisutamise osast. Aga loomulikult on kõik see eesootav ka nii tore, et isegi mõte EKRE valitsusest ja muust masendavast ei suuda praegu väga mu tuju rikkuda :).
Ühesõnaga. Kõigepealt on mul vaja nüüd kohver lõplikult ära pakkida ja välja uurida, kuidas täpselt sellest Istanbuli uuest lennujaamast kesklinna saab. Hotell on mul ammu kinni pandud. Mõtlesin omast arust nutikas olla ja broneerisin selle veel otse trammipeatuse juurde, et siis on Atatürki lennujaamast hea kohvriga otse tulla ja pärast sinna tagasi minna ja nii. Siis aga tuli kaks päeva hiljem lennufirmalt kirjake, et neil on heameel mulle teatada, et mu lennud on suunatud ümber Istanbuli uude lennujaama. No hästi. Ainult et... See lennujaam on nii uus, et sinna viiv metrooliin ei saa veel kaks aastat valmis ja isegi lennujaama veebisaidil pole selle kohta funktsioneerivat teavet, kuidas sealt 60km kaugusele kesklinna peaks saama. Oh jah. No ma loodan, et seal on kuskil mingisugused sildid üleval. Ja eks no halvimal juhul on takso ka variant. Puhh. Vähemalt on mu mõlemad lennud täpselt keset päeva. Ei pea seal mingil väga ebasündsal tunnil seiklema, lihtsalt kasutuskõlblik aeg läheb kaotsi…
Muu hulgas kavatsen ma seal Istanbulis kolme päeva peale vähemalt kaks korda hammamis käia, suurel turul ühest kindlast pähklipoest pool kilo suhkruga kaetud kikerherneid osta, emmele sumakit leida, ühel päeval Dolmabahce palees käia ja selles bütsantsiaegsete mosaiikide muuseumis ka. Peras kavatsen ringi jalutada ja kõik nende väikesed poed läbi käia. Ühe inspektor Ikmeni raamatu loen kuskil kohvikuterrassidel läbi. Veel söön maailma parimaid või ja küüslauguga praetud krevette ja popsutan vesipiipu ja söön loukumisid ja baklava ja Adana kebabi. Ja kui selle kõige kõrvalt aega üle jääb, sõidan üheks päevaks Musta mere poole kruiisile ka. Seal pidavat ilusad kalurikülad olema, kus peatusi tehakse. Vot.
Istanbulist suundun aga edasi Gruusiasse, aga sellest ma praegu siinkohal rohkem ei räägigi, sest ega ma isegi täpselt tea, mida sealt oodata. Seal on kõik Gondvana Reiside kaudu ära broneeritud, valmis mõeldud ja korraldatud, nii et ise pole ma seekord üldse ettevalmistustööd teinud ja kavatsen lihtsalt vooluga kaasa minna ja lasta end üllatada :). Peamiselt panustan heale söögile, ilusatele mägedele, paljudele pildistamisvõimalustele, teadaolevalt heale seltskonnale ja... no kõik ülejäänu on boonus.
Vot. Muidu… Täitsa teisest ooperist… Seda otsustasin siin vahepeal, et lähen järgmisel aastal jäätantsutrenni ka. Nendele praegustele uisutamistele lisaks. Sest ma paar korda sattusin nüüd viimastel nädalatel siinse jäätantsuklubi jäätantsutreeneri juurde ka trenni ja see oli niiiiiiiiii äge. Me saime temaga kohe jutule ka, nii et ta lubas mu mõnikord isegi suvel Metzi liuväljale kaasa võtta, kui ta ise läheb. See oleks väga tänuväärne, sest rongiga käimine oleks ikka jube aeganõudev. Ja kellegagi koos (eriti treeneriga) on mott ikka hoopis suurem. Muidu aga pandi meie liuväli nüüd suveks kinni ära. Juba. Mul on sellest väga kurb meel, sest ma just sain kuidagi rütmi ja hoo sisse ja jalad hakkasid palju paremini mu sõna kuulama ja polnud mingit nohu-köha ja muud segavat häda ja üldse… Ma täiesti tundsin, kuidas kõik harjutatavad asjad iga korraga paremini välja tulid. Kontroll lihaste üle muutus tuntavalt paremaks. Ja mul jäi aega isegi käte peale mõtlema hakata ja puha. See kõik on raudselt sügiseks jälle kadunud ja meelest läinud. Nii nõme tundub nüüd asi lihtsalt pooleli jätta, et pärast jälle otsast peale hakata!
Muidu, näete, tegin ühe viimase trenni harjutusest ka väikese video kokku. Võtsin lõpuks julguse kokku ja filmisin end :). Tõdesin ka kohe, et põlv on kõver ja pöid tilbendab ja käed teevad üldse arusaamatuid asju ja no ega mul seda hoogu ja kõrgust enam ka polnud, sest enne seda olin ma juba 3 tundi trenni teinud. Aga siiski. Lõpus on mul endast mingisugune videojäädvustus ka. Mida kunagi viie aasta pärast loodetavasti kerge muigega vaadata ja selleks ajaks ehk oluliselt paranenud hüpetega võrrelda :).
Nüüd on samamoodi. Tööl sai kiire täitsa otsa, ilm on ilus, puudel on parajad noored lehekesed juba küljes ja ees ootav aeg tundub nii pikalt nii struktuuritu ja reisiplaane täis ja eriline, et lausa veider on. Puu otsa ei taha ronida. Aga pea on umbes täpselt sama laiali otsas :).
Igatahes. Tahan öelda seda, et mul on nüüd puhkus. Ees ootavad Istanbul ja Gruusia. Ja Eesti ja Champagne ja Strasbourg ja Pariis ja London ja San Sebastian ja potentsiaalselt Berliin ja Bretannia ja mine tea, mis kõik veel :). Pluss kontserdid ja ooperid ja rulluiskamine ja rattasõidud ja olengud ja külalised ja külaskäimised ja lillekasvatamised ja raamatud. Mitte kõik järjest ja kohe, loomulikult, aga no enam-vähem ühtlaselt suve peale ära jaotatuna. See aeg, kus jälle pimedaks ja külmaks läheb, kontorirutiin uuesti normiks saab ja liuväli lahti tehakse, tundub NIIIIIIIII kaugel, et kohe vähe kahju on. Eriti sellest uisutamise osast. Aga loomulikult on kõik see eesootav ka nii tore, et isegi mõte EKRE valitsusest ja muust masendavast ei suuda praegu väga mu tuju rikkuda :).
Ühesõnaga. Kõigepealt on mul vaja nüüd kohver lõplikult ära pakkida ja välja uurida, kuidas täpselt sellest Istanbuli uuest lennujaamast kesklinna saab. Hotell on mul ammu kinni pandud. Mõtlesin omast arust nutikas olla ja broneerisin selle veel otse trammipeatuse juurde, et siis on Atatürki lennujaamast hea kohvriga otse tulla ja pärast sinna tagasi minna ja nii. Siis aga tuli kaks päeva hiljem lennufirmalt kirjake, et neil on heameel mulle teatada, et mu lennud on suunatud ümber Istanbuli uude lennujaama. No hästi. Ainult et... See lennujaam on nii uus, et sinna viiv metrooliin ei saa veel kaks aastat valmis ja isegi lennujaama veebisaidil pole selle kohta funktsioneerivat teavet, kuidas sealt 60km kaugusele kesklinna peaks saama. Oh jah. No ma loodan, et seal on kuskil mingisugused sildid üleval. Ja eks no halvimal juhul on takso ka variant. Puhh. Vähemalt on mu mõlemad lennud täpselt keset päeva. Ei pea seal mingil väga ebasündsal tunnil seiklema, lihtsalt kasutuskõlblik aeg läheb kaotsi…
Muu hulgas kavatsen ma seal Istanbulis kolme päeva peale vähemalt kaks korda hammamis käia, suurel turul ühest kindlast pähklipoest pool kilo suhkruga kaetud kikerherneid osta, emmele sumakit leida, ühel päeval Dolmabahce palees käia ja selles bütsantsiaegsete mosaiikide muuseumis ka. Peras kavatsen ringi jalutada ja kõik nende väikesed poed läbi käia. Ühe inspektor Ikmeni raamatu loen kuskil kohvikuterrassidel läbi. Veel söön maailma parimaid või ja küüslauguga praetud krevette ja popsutan vesipiipu ja söön loukumisid ja baklava ja Adana kebabi. Ja kui selle kõige kõrvalt aega üle jääb, sõidan üheks päevaks Musta mere poole kruiisile ka. Seal pidavat ilusad kalurikülad olema, kus peatusi tehakse. Vot.
Istanbulist suundun aga edasi Gruusiasse, aga sellest ma praegu siinkohal rohkem ei räägigi, sest ega ma isegi täpselt tea, mida sealt oodata. Seal on kõik Gondvana Reiside kaudu ära broneeritud, valmis mõeldud ja korraldatud, nii et ise pole ma seekord üldse ettevalmistustööd teinud ja kavatsen lihtsalt vooluga kaasa minna ja lasta end üllatada :). Peamiselt panustan heale söögile, ilusatele mägedele, paljudele pildistamisvõimalustele, teadaolevalt heale seltskonnale ja... no kõik ülejäänu on boonus.
Vot. Muidu… Täitsa teisest ooperist… Seda otsustasin siin vahepeal, et lähen järgmisel aastal jäätantsutrenni ka. Nendele praegustele uisutamistele lisaks. Sest ma paar korda sattusin nüüd viimastel nädalatel siinse jäätantsuklubi jäätantsutreeneri juurde ka trenni ja see oli niiiiiiiiii äge. Me saime temaga kohe jutule ka, nii et ta lubas mu mõnikord isegi suvel Metzi liuväljale kaasa võtta, kui ta ise läheb. See oleks väga tänuväärne, sest rongiga käimine oleks ikka jube aeganõudev. Ja kellegagi koos (eriti treeneriga) on mott ikka hoopis suurem. Muidu aga pandi meie liuväli nüüd suveks kinni ära. Juba. Mul on sellest väga kurb meel, sest ma just sain kuidagi rütmi ja hoo sisse ja jalad hakkasid palju paremini mu sõna kuulama ja polnud mingit nohu-köha ja muud segavat häda ja üldse… Ma täiesti tundsin, kuidas kõik harjutatavad asjad iga korraga paremini välja tulid. Kontroll lihaste üle muutus tuntavalt paremaks. Ja mul jäi aega isegi käte peale mõtlema hakata ja puha. See kõik on raudselt sügiseks jälle kadunud ja meelest läinud. Nii nõme tundub nüüd asi lihtsalt pooleli jätta, et pärast jälle otsast peale hakata!
Muidu, näete, tegin ühe viimase trenni harjutusest ka väikese video kokku. Võtsin lõpuks julguse kokku ja filmisin end :). Tõdesin ka kohe, et põlv on kõver ja pöid tilbendab ja käed teevad üldse arusaamatuid asju ja no ega mul seda hoogu ja kõrgust enam ka polnud, sest enne seda olin ma juba 3 tundi trenni teinud. Aga siiski. Lõpus on mul endast mingisugune videojäädvustus ka. Mida kunagi viie aasta pärast loodetavasti kerge muigega vaadata ja selleks ajaks ehk oluliselt paranenud hüpetega võrrelda :).
Tegelikult on mul pilte ka üksjagu ootel. Aga praegu vist ei jõua. Ma pean ikka minema oma kohvriga tegelema ja oma elu esimesed sparglid ära tegema ja õhtul on mul veel üks kontsert ka. Muidu käisin ma veel nimelt hiljuti ükskord Saksamaal Saarschleife juures matkamas ja kuna lihavõtete ajal oli mul Klairi külas, siis sai ka temaga siin-seal ringi hulgutud ja üsna ohtrasti pildistatud. Ja veini joodud ja lihapirukaid söödud :). Aga kõikide nende piltide eri kohtadest kokku otsimine on praeguseks vist natuke aeganõudev ettevõtmine. Aga ükskord ehk ikka…
Enivei. Et vältida seda, et see postitus ka mustandiks jääbki, riputan ma ta parem nüüd kohe netiavarustesse üles ja lähen hakkan tegusaks. Eks siis järgmine kord jälle räägime.
Pakaa praegu!
Maris
