Praegu on minu selle aasta teine Luxembourgi nädalavahetus. Jaanuari algusest saadik pole ma üldse paigal püsinud, küll on saanud käia Oostendes, siis kaks korda Pariisis, ühe korra pooleks nädalavahetuseks Brüsselis, siis uuesti Pariisis, siis Düsseldorfis ja nüüd järgmisel nädalavahetusel sõidan Londonisse. Edasi praegu ei tea, kaugemaid plaane ei ole teinud, aga küll mulle mõni mõte tuleb. Suurest rändamisest on tingitud ka see suur blogivaikus. Nädala sees ei ole mul õhtuti enam tahtmist ühtegi lauset moodustada ega ühegi arvuti taga istuda, nädalavahetustel olen arvuti juurest üldse eemal ja piltidega tegelemise aega ei ole üldse olnud. Vot.
Elu on muidu ilus. Hommikud on valged, õhtulgi ei ole päike päris looja läinud, kui töölt tulen. Lumikellukesed ja priimulad õitsevad juba ammu, krookused on kohe-kohe lahti minemas ja nartsissid on nii 15cm pikkused. Linnud lõugavad õues, päike paistab ka üsna sageli ja tuju on kogu aeg hea. Kodusisustamisega olen PEAAEGU valmis saanud. Ootasin terve selle nädala, et post mulle mu köögi- ja koridorivaibad kätte toimetaks, aga see jäi ikka lõpuks järgmisesse nädalasse. Kui need ka kohale tulevad, siis olen omadega üsna valmis, jääb ainult koridori nagi-jalatsiresti-kübarariiuli unistus. Magamistuppa jõudsin ka tapeedipaanid juba üles riputada. Jah, ma RIPUTASIN tapeeti, sest tapetseerida ma siin ei tohi, aga ma nii tahtsin toale veel pisut värvi anda, et riputasin 4 paani iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiilusat tapeeti kahepoose teibiga toanurkadesse. Püsivad kenasti ja pärast saab need lihtsalt maha võtta. Köögi tühja nurka leidsin ägedad õiget tooni fuksiaroosad tumbotškad, mis on ühest küljest nagu pehmed pingid ja teisest küljest nagu hoiukastid. Olen hirmus rahul, need on sinna justkui mõeldud. Mahutavad palju ja kannatavad istumist ka.
Üleeile käisime pärast pikka reedet restos paneeritud seajalgu söömas ning eile käisid töökaaslased minu juures külas. Plaan oli monopoli mängida, aga lõpuks jäi siingi domineerima pigem söögi-joogi pool. Kõik tõid hirmus palju provianti kaasa ja mina hakkisin ka enne mitut sorti salatit, siis tegin potitäie tšillit ja paar plaaditäit singi-hallitusjuustu rulle. Mängimiseni jõudsime me lõpuks ka, aga alustasime hilja, juba veinise peaga ja jõudsime ära mängida ainult ühe mängu. Niimoodi siis :D. Aga tore oli :D. Eriti tore on see, et tervelt kaks töökaaslast tõi mulle lilli. Need on nüüd mul siin kapi peal ja lõhnavad :). See on ikka tore komme, et külla minnakse lilledega. Ma ise alati ei tee seda, aga peaks äkki selle endale ka reegliks võtma, sest minule teeb see küll alati palju rõõmu. Kollased ja punased tulbid sobivad mu toa värvidega veel eriti hästi ja kuidagi nii kevadine on. Ja lilled jäävad veel mõneks ajaks külalistest maha ka :). Jah, ma arvan, et ma võtan selle nüüd endale ka ikka kombeks.
Okei, aga viimase aja elamuste kajastamiseks räägin paari sõnaga ka eelmistest nädalavahetustest. Üle-eelmisel nädalavahetusel käisin nimelt Pariisis Eval külas. Temaga saime me omal ajal just selles linnas tuttavaks, olime mõlemad seal samal ajal vahetusüliõpilased ja käisime paaril korral kambaga väljas ja mõnel üritusel. Eestis trehvasime ka pärast paar korda, aga nüüdseks polnud me umbes 5-6-7 aastat suhelnud. Nüüd tuli aga ühe ühise tuttava sünnipäeva tõttu välja, et Eva on Pariisis tagasi ning ta oli rõõmuga nõus mulle aega pühendama ja isegi öömaja pakkuma, nii et see nädalavahetus kujunes ohjeldamatuks muljete vahetamiseks ja lobisemiseks ja ringimöllamiseks. Esimesel õhtul istusime poole ööni ühes baski söögikohas ja pläkutasime, et viimaste aastate sündmused kõik põhjalikult läbi arutada, seejärel lonkisime me terve laupäeva linnas ringi, vaatasime kutsikaid, käisime raamatupoodides jne jne jne. Minul oli kange tahtmine minna balletti vaatama, nii et käisime läbi ka ooperimaja kassast - netist ei saanud pileteid enam osta, aga etenduse päeval pannakse kassas viimased kohad alati odavalt müüki. Novot. Paar kümneeurost piletit oligi selleks õhtuks veel järel, aga piletimüüja teatas, et nähtavus on nendel kohtadel nullilähedane. Seepeale mõtlesime alustuseks, et pole vist mõtet, sest no kes normaalne inimene läheb balletti vaatama, kui on teada, et midagi ei näe? Ooperist saan veel aru, seal kuulad muusikat, aga ballett eeldab siiski lava nägemist ka. Tulimegi juba kassast ära, aga siis läksime ikka tagasi, et ei, saalis annab ju tegelikult kohti vahetada. Siis mõtlesime jälle ümber ja siis veel... Käisime kolm korda edasi-tagasi, nii et turvamehed, kelle ülesandeks oli kotte kontrollida, hakkasid juba muigama. Lõpuks võtsime need piletid ikka ära ja kuna kell oli juba 5, ei jõudnud me isegi koju ennast ilusaks tegema. Jõime selle asemel etenduse alguseni kohvikus kakaod. Etendus ise oli äge, mulle hirmsasti meeldis dekoor ja lugu (Onegin) on ka ju väga hea, aga tants oli küll ilus, ent ahhetama ei võtnud. Ei olnud halb, oli lihtsalt väga hea sooritus ilma selle salapärase kütkestava võlukomponendita. Nähtavus oli tõepoolest piiratud, aga mitte nullilähedane. Püsti tõustes nägin ma päris hästi ja ei saa väga palju kurta. Lõpuks seisimegi oma loožis suurema osa ajast püsti - selles mõttes on see loožide süsteem hea, et seal ei häiri sa teises reas püstiseismisega kedagi. No jalad olid lõpuks pisut hellad, aga vähemalt nägin selle etenduse ära. Seda mängitakse ainult paar nädalat veel ja rohkem poleks mul võimalust olnud. Muidu sügisel lähme siinsete sõpradega ka Pariisi, nemad tahtsid näha etendust Mistinguett ja mina ootan pikisilmi alates sügisest lavastatavat Kameeliadaami. Otsustasimegi jõud ühendada, teha ühe pika lõbusa nädalavahetuse ja mõlemad asjad ära vaadata. Kameeliadaami piletid tulevad varsti müüki ka, nii et reageerin varem ja muretsen paremad kohad.
Ooperist läksime tol õhtul otse Michou juurde. Seal on toimunud mingisugused seletamatud muudatused, rahvas ja esinejad on noorenenud, kostüüme on värskendatud, heli on parem ja see õhtu oli täiesti fantast. Seekord olid laval ka minu jaoks tuntumad artistid, sellest on alati abi. Ja hästi naljakas oli see, et kui mul jalad ära väsisid (olime eelnevalt ju teatris mitu tundi püsti seisnud ja ei saanud Michou juures ka istekohti), vinnasin ma end jultunult leti peale istuma. Frantsuaa nimelt rääkis, et tema istub seal mõnikord leti otsas, nii et mina omakorda mõtlesin, et kui tema võib, siis võin mina ka. Nonii, alguses ei juhtunud midagi, aga etenduse lõpus ilmus minu juurde maitre d'hotel (mõelge katused ise juurde), kes sünge ilmega küünarnukid minu kõrvale letile pani, mulle karmilt otsa vaatas ja tõsiselt küsis: "Madamm ... ... ... Kas teil oleks allatulemiseks tooli vaja?" Mu meelest oli see lihtsalt parim, ma mõtlesin, et saan tegelt peapesu. Noja kui ma juba sinna leti otsa sain, siis saan alla ka ise, eks :D. Aga milline galantsus :D.
OK, pühapäev kujunes seevastu ootamatuks. Ma tegelikult mõtlesin, et lähen hiinlaste aastavahetuse tähistamist ja rongkäiku vaatama, aga kuna ma lubasin Patrickule, et toon talle Frantsuaa jaoks välja vaadatud valentinipäevakingituse ära, siis alustasingi sellest. Pidin nimelt ühest kallist hotellist ühe pildi ära tooma. Hotelli jõudes selgus aga, et keegi ei tea asjast mitte midagi ja kuna oli pühapäev, siis neid, kellega asi koku lepiti, polnud kohal. Vastuvõtust lubati küll asja uurida ja uuritigi, aga senikaua ei saanud ma triumfikaare juurest kuigi kaugele minna. Lonkisingi siis sealkandis ringi, käisin paaris poes, istusin Champs-Élysées'l kohvikus, jõin kohvi, lugesin raamatut ja vaatasin ringi. Asi lõppes nii, et pilti ma kätte ei saanud ning hotelli detektiivitöö kestis nii kaua, et hiinalinna ma ei jõudnudki. Selles mõttes oli väike feil. Nojah, aga mis siis ikka.
Ja sellest nädalavahetusest on vist nüüd kõik. Seekord ei teinud ma isegi väga pilti. Eelmisel nädalavahetusel Düsseldorfis klõpsisin seevastu korralikult. Sinna sõitsin pärast eelmist lühikest reedet. Helle ja William seadsid end seal juba mõni aeg tagasi sisse, aga maailmaränduritena pole neilgi olnud võimalust seda tähistada. Nüüd siis sattusid mõlemad korraga Saksamaale ja võtsid nõuks korraldada ühe korraliku soolaleivapeo - ja mina jõudsin neile selleks puhuks ka lõpuks ometi külla. Hästi vahva oli, tõsiselt tore oli neid üle pika aja näha. Viimati kohtusime ju tervelt aasta tagasi Berliinis... Lisaks kohtumisrõõmule on mul muidugi kogu nädalavahetusest vinged muljed. Korter oli neil suur ja avar, Düsseldorf üllatas mind tõsiselt positiivselt ja peole ilmunud sõpruskond oli ka hästi mõnus ja nii erinev mind igapäevaelus ümbritsevatest inimestest. Ma õppisin küll mõnda aega arhitektuuriteaduskonnas, kus oli loengutel ja konverentsidel alati palju ratsionaalseid ja matemaatilise mõtlemisega tarku mehi (mõnikord olime me Nairaga toatäie hiigelegoga arhitektide seas ainsad tüdrukud), aga muidu olen ma ikka ise pigem humanitaari ajuga ja eks mu sõpruskond ka. Noja lisaks on suurem osa mu sõpruskonnast naised. Seetõttu oli mu meelest väga eriline, kui Helle ja Williami juurde ilmus toatäis noormehi, üks targem kui teine, kõik à la insenerid või muud sellised ratsionaalsed loogikainimesed. Lõpuks ilmus kaks tüdrukut veel, aga no ega see olukorda kuskile kallutanud, üht neist hüüti nimelt kosmosetüdrukuks ja tema tegeles näiteks mingi kosmosesatelliidi jälgimisega... Müstika. Ma sattusin tõepoolest täiesti paralleeluniversumisse. Naljakas mõelda, et me oleme kõik ikka niiiiiiiiiiiiiiiiiiii erinevad. Ja sedagi on naljakas mõelda, kui erinevalt kulgevad nende inimeste elud, kes on mingil ajahetkel olnud ühes ja samas punktis...
Kohale jõudsin muidu reede õhtul. Ja küll oskavad Helle ja William külalisi hästi vastu võtta! Seekord oodati mind pannitäie kuuma paneeriroaga. No täpselt kohe oodati! Nii hea tunne oli, nii kodune :). Reede õhtul saime esimese suurema pläkutamise juba ära ka pläkutatud. Sõime ja rääkisime seni, kuni silmad enam lahti ei püsinud :). Laupäeval põrutasime aga linna peale. Ma olin enne Wikipediast lugenud, et Frank Gehry on Düsseldorfi üht-teist ehitanud, nii et tegin sellest juttu. Kohe haaratigi teemast kinni ning pandi jalutuskäigu marsruut paika. Kõndisime sadamasse, mis oli hirmus vahva, kaasaegne ja värviline ja ilus. Vaatasime üle Gehry voogavad majad, jalutasime teletorni juurest mööda ja piki Reini südalinna, klõpsisime pilte, vaatasime poeaknaid (üks raamatupood tuletas mulle meelde, et mulle kunagi väga meeldis Aubrey Beardsley nimeline kunstnik), proovisime pubitänaval kohalikku õlut, vaatasime üle rikkurite poetänava ja peokilomeetri ning kogu selle linna vaheldusrikkus ja melu avaldas mulle tõsiselt muljet. Ausõna, ma olin alati arvanud, et kõik Ruhri kandi linnad kokku moodustavad ühe mõttetu suure linnastu, kus on palju inimesi ja hästi igav linnapilt. Nüüd tuleb välja, et Düsseldorf on totaalne erand, sest see ei kuulugi Ruhriga ühte patta, aga mina avastasin seda tõesti alles nüüd. Vot.
Laupäeva õhtul toimus siis pidu ise. William ja Helle võtsid ette tõsise kokkamise. Laud oli lookas ja kõik oli hirmus maitsev. Mind muidugi mõnevõrra üllatas sakslaste peokultuur, sest õhtusöök oli ette nähtud kella seitsmeks, ent esimesed külalised saabusid vist pool üheksa. Ja ei tuldud niimoodi korraga üheks ajaks, vaid tilguti ühe- ja kahekaupa. Ei jäänud just sellist muljet, et sakslased ise teaksid, mis on saksalik täpsus. Ära mindi ka tegelikult õige varakult, mis on mõnevõrra mõistetav, sest kõik külalised tulid tegelikult muudest linnadest. Aga jah, algselt oli mõte vist selles, et sööme kodus kõhu täis ja lähme siis linna peale pittu, ent lõpuks läksime me välja täpselt neljakesti :). Siis ka õnneks mitte kaugele, sest vihma sadas ja vähemalt mina olin päris väsinud juba, aga kohe Helle ja Williami kodu juures nurga peal oli üks unenäoline baar, kuhu me tunnikeseks maandusime. Unenäoline oli see selles mõttes, et ma poleks ealeski osanud arvata, et kuskil Saksamaal ka mõni selline urgas võiks olla. See nägi välja nagu mingi Poola teeäärne baar, mis tahaks justkui olla euroremonditud ja puha, aga on hästi plastikust ja maitselage. Taustaks üürgasid šlaagrid ja see baaripapi ise, oimaivõi :D. Ja need püsikunded seal :D. Oi, see oli väga fenomenaalne, jällegi täiesti isevärki maailm. Aga jah. Ühesõnaga, pidu oli vahva ja sellest linnast olen ma ka tõesti üsna sillas. Tahaks kohe varsti uuesti minna. See ei olegi muidu nii vägahirmus kaugel. +/- 4 tundi rongisõitu... Pühapäeval tuleb varasel pärastlõunal veel otserong tagasi ka. See tähendab muidugi seda, et pühapäevaks ei saa mingit erilist tegevust planeerida, aga teisalt saab aeglast hommikupoolikut nautida, siis rongis rahulikult muljeid seedida ja raamatut lugeda ning seejärel jõuan ma ka päris mõistlikul ajal koju. Kell 6 koju jõudes jõuan vaimu järgmiseks tööpäevaks kenasti valmis seada ja isegi pildid kiiresti üle vaadata. Optimaalne variant ühesõnaga. Vot... Ühesõnaga - varsti loodetavasti jälle!
Nagu öeldud, tegin Düsseldorfis palju pilte, aga siiani pole mul olnud aega nendega põhjalikumalt tegeleda. Ma olen üsna kindel, et täna õhtul jõuan need lõpuks ära sorteerida, üles laadida ja siis ka mõned siia üles riputada, aga sellest tuleb siis eraldi postitus. Praegu tuli nimelt päike välja ja mul on tunne, et ma olen piisavalt kaua arvuti taga passinud. Lähen pesen siva eilsed nõud ära, käin siis tiiru väljas jalutamas ja tegelen piltidega kunagi hiljem. Õhtul.
Pakaa praegu, järgmise korrani :).
M.
Elu on muidu ilus. Hommikud on valged, õhtulgi ei ole päike päris looja läinud, kui töölt tulen. Lumikellukesed ja priimulad õitsevad juba ammu, krookused on kohe-kohe lahti minemas ja nartsissid on nii 15cm pikkused. Linnud lõugavad õues, päike paistab ka üsna sageli ja tuju on kogu aeg hea. Kodusisustamisega olen PEAAEGU valmis saanud. Ootasin terve selle nädala, et post mulle mu köögi- ja koridorivaibad kätte toimetaks, aga see jäi ikka lõpuks järgmisesse nädalasse. Kui need ka kohale tulevad, siis olen omadega üsna valmis, jääb ainult koridori nagi-jalatsiresti-kübarariiuli unistus. Magamistuppa jõudsin ka tapeedipaanid juba üles riputada. Jah, ma RIPUTASIN tapeeti, sest tapetseerida ma siin ei tohi, aga ma nii tahtsin toale veel pisut värvi anda, et riputasin 4 paani iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiilusat tapeeti kahepoose teibiga toanurkadesse. Püsivad kenasti ja pärast saab need lihtsalt maha võtta. Köögi tühja nurka leidsin ägedad õiget tooni fuksiaroosad tumbotškad, mis on ühest küljest nagu pehmed pingid ja teisest küljest nagu hoiukastid. Olen hirmus rahul, need on sinna justkui mõeldud. Mahutavad palju ja kannatavad istumist ka.
Üleeile käisime pärast pikka reedet restos paneeritud seajalgu söömas ning eile käisid töökaaslased minu juures külas. Plaan oli monopoli mängida, aga lõpuks jäi siingi domineerima pigem söögi-joogi pool. Kõik tõid hirmus palju provianti kaasa ja mina hakkisin ka enne mitut sorti salatit, siis tegin potitäie tšillit ja paar plaaditäit singi-hallitusjuustu rulle. Mängimiseni jõudsime me lõpuks ka, aga alustasime hilja, juba veinise peaga ja jõudsime ära mängida ainult ühe mängu. Niimoodi siis :D. Aga tore oli :D. Eriti tore on see, et tervelt kaks töökaaslast tõi mulle lilli. Need on nüüd mul siin kapi peal ja lõhnavad :). See on ikka tore komme, et külla minnakse lilledega. Ma ise alati ei tee seda, aga peaks äkki selle endale ka reegliks võtma, sest minule teeb see küll alati palju rõõmu. Kollased ja punased tulbid sobivad mu toa värvidega veel eriti hästi ja kuidagi nii kevadine on. Ja lilled jäävad veel mõneks ajaks külalistest maha ka :). Jah, ma arvan, et ma võtan selle nüüd endale ka ikka kombeks.
Okei, aga viimase aja elamuste kajastamiseks räägin paari sõnaga ka eelmistest nädalavahetustest. Üle-eelmisel nädalavahetusel käisin nimelt Pariisis Eval külas. Temaga saime me omal ajal just selles linnas tuttavaks, olime mõlemad seal samal ajal vahetusüliõpilased ja käisime paaril korral kambaga väljas ja mõnel üritusel. Eestis trehvasime ka pärast paar korda, aga nüüdseks polnud me umbes 5-6-7 aastat suhelnud. Nüüd tuli aga ühe ühise tuttava sünnipäeva tõttu välja, et Eva on Pariisis tagasi ning ta oli rõõmuga nõus mulle aega pühendama ja isegi öömaja pakkuma, nii et see nädalavahetus kujunes ohjeldamatuks muljete vahetamiseks ja lobisemiseks ja ringimöllamiseks. Esimesel õhtul istusime poole ööni ühes baski söögikohas ja pläkutasime, et viimaste aastate sündmused kõik põhjalikult läbi arutada, seejärel lonkisime me terve laupäeva linnas ringi, vaatasime kutsikaid, käisime raamatupoodides jne jne jne. Minul oli kange tahtmine minna balletti vaatama, nii et käisime läbi ka ooperimaja kassast - netist ei saanud pileteid enam osta, aga etenduse päeval pannakse kassas viimased kohad alati odavalt müüki. Novot. Paar kümneeurost piletit oligi selleks õhtuks veel järel, aga piletimüüja teatas, et nähtavus on nendel kohtadel nullilähedane. Seepeale mõtlesime alustuseks, et pole vist mõtet, sest no kes normaalne inimene läheb balletti vaatama, kui on teada, et midagi ei näe? Ooperist saan veel aru, seal kuulad muusikat, aga ballett eeldab siiski lava nägemist ka. Tulimegi juba kassast ära, aga siis läksime ikka tagasi, et ei, saalis annab ju tegelikult kohti vahetada. Siis mõtlesime jälle ümber ja siis veel... Käisime kolm korda edasi-tagasi, nii et turvamehed, kelle ülesandeks oli kotte kontrollida, hakkasid juba muigama. Lõpuks võtsime need piletid ikka ära ja kuna kell oli juba 5, ei jõudnud me isegi koju ennast ilusaks tegema. Jõime selle asemel etenduse alguseni kohvikus kakaod. Etendus ise oli äge, mulle hirmsasti meeldis dekoor ja lugu (Onegin) on ka ju väga hea, aga tants oli küll ilus, ent ahhetama ei võtnud. Ei olnud halb, oli lihtsalt väga hea sooritus ilma selle salapärase kütkestava võlukomponendita. Nähtavus oli tõepoolest piiratud, aga mitte nullilähedane. Püsti tõustes nägin ma päris hästi ja ei saa väga palju kurta. Lõpuks seisimegi oma loožis suurema osa ajast püsti - selles mõttes on see loožide süsteem hea, et seal ei häiri sa teises reas püstiseismisega kedagi. No jalad olid lõpuks pisut hellad, aga vähemalt nägin selle etenduse ära. Seda mängitakse ainult paar nädalat veel ja rohkem poleks mul võimalust olnud. Muidu sügisel lähme siinsete sõpradega ka Pariisi, nemad tahtsid näha etendust Mistinguett ja mina ootan pikisilmi alates sügisest lavastatavat Kameeliadaami. Otsustasimegi jõud ühendada, teha ühe pika lõbusa nädalavahetuse ja mõlemad asjad ära vaadata. Kameeliadaami piletid tulevad varsti müüki ka, nii et reageerin varem ja muretsen paremad kohad.
Ooperist läksime tol õhtul otse Michou juurde. Seal on toimunud mingisugused seletamatud muudatused, rahvas ja esinejad on noorenenud, kostüüme on värskendatud, heli on parem ja see õhtu oli täiesti fantast. Seekord olid laval ka minu jaoks tuntumad artistid, sellest on alati abi. Ja hästi naljakas oli see, et kui mul jalad ära väsisid (olime eelnevalt ju teatris mitu tundi püsti seisnud ja ei saanud Michou juures ka istekohti), vinnasin ma end jultunult leti peale istuma. Frantsuaa nimelt rääkis, et tema istub seal mõnikord leti otsas, nii et mina omakorda mõtlesin, et kui tema võib, siis võin mina ka. Nonii, alguses ei juhtunud midagi, aga etenduse lõpus ilmus minu juurde maitre d'hotel (mõelge katused ise juurde), kes sünge ilmega küünarnukid minu kõrvale letile pani, mulle karmilt otsa vaatas ja tõsiselt küsis: "Madamm ... ... ... Kas teil oleks allatulemiseks tooli vaja?" Mu meelest oli see lihtsalt parim, ma mõtlesin, et saan tegelt peapesu. Noja kui ma juba sinna leti otsa sain, siis saan alla ka ise, eks :D. Aga milline galantsus :D.
OK, pühapäev kujunes seevastu ootamatuks. Ma tegelikult mõtlesin, et lähen hiinlaste aastavahetuse tähistamist ja rongkäiku vaatama, aga kuna ma lubasin Patrickule, et toon talle Frantsuaa jaoks välja vaadatud valentinipäevakingituse ära, siis alustasingi sellest. Pidin nimelt ühest kallist hotellist ühe pildi ära tooma. Hotelli jõudes selgus aga, et keegi ei tea asjast mitte midagi ja kuna oli pühapäev, siis neid, kellega asi koku lepiti, polnud kohal. Vastuvõtust lubati küll asja uurida ja uuritigi, aga senikaua ei saanud ma triumfikaare juurest kuigi kaugele minna. Lonkisingi siis sealkandis ringi, käisin paaris poes, istusin Champs-Élysées'l kohvikus, jõin kohvi, lugesin raamatut ja vaatasin ringi. Asi lõppes nii, et pilti ma kätte ei saanud ning hotelli detektiivitöö kestis nii kaua, et hiinalinna ma ei jõudnudki. Selles mõttes oli väike feil. Nojah, aga mis siis ikka.
Ja sellest nädalavahetusest on vist nüüd kõik. Seekord ei teinud ma isegi väga pilti. Eelmisel nädalavahetusel Düsseldorfis klõpsisin seevastu korralikult. Sinna sõitsin pärast eelmist lühikest reedet. Helle ja William seadsid end seal juba mõni aeg tagasi sisse, aga maailmaränduritena pole neilgi olnud võimalust seda tähistada. Nüüd siis sattusid mõlemad korraga Saksamaale ja võtsid nõuks korraldada ühe korraliku soolaleivapeo - ja mina jõudsin neile selleks puhuks ka lõpuks ometi külla. Hästi vahva oli, tõsiselt tore oli neid üle pika aja näha. Viimati kohtusime ju tervelt aasta tagasi Berliinis... Lisaks kohtumisrõõmule on mul muidugi kogu nädalavahetusest vinged muljed. Korter oli neil suur ja avar, Düsseldorf üllatas mind tõsiselt positiivselt ja peole ilmunud sõpruskond oli ka hästi mõnus ja nii erinev mind igapäevaelus ümbritsevatest inimestest. Ma õppisin küll mõnda aega arhitektuuriteaduskonnas, kus oli loengutel ja konverentsidel alati palju ratsionaalseid ja matemaatilise mõtlemisega tarku mehi (mõnikord olime me Nairaga toatäie hiigelegoga arhitektide seas ainsad tüdrukud), aga muidu olen ma ikka ise pigem humanitaari ajuga ja eks mu sõpruskond ka. Noja lisaks on suurem osa mu sõpruskonnast naised. Seetõttu oli mu meelest väga eriline, kui Helle ja Williami juurde ilmus toatäis noormehi, üks targem kui teine, kõik à la insenerid või muud sellised ratsionaalsed loogikainimesed. Lõpuks ilmus kaks tüdrukut veel, aga no ega see olukorda kuskile kallutanud, üht neist hüüti nimelt kosmosetüdrukuks ja tema tegeles näiteks mingi kosmosesatelliidi jälgimisega... Müstika. Ma sattusin tõepoolest täiesti paralleeluniversumisse. Naljakas mõelda, et me oleme kõik ikka niiiiiiiiiiiiiiiiiiii erinevad. Ja sedagi on naljakas mõelda, kui erinevalt kulgevad nende inimeste elud, kes on mingil ajahetkel olnud ühes ja samas punktis...
Kohale jõudsin muidu reede õhtul. Ja küll oskavad Helle ja William külalisi hästi vastu võtta! Seekord oodati mind pannitäie kuuma paneeriroaga. No täpselt kohe oodati! Nii hea tunne oli, nii kodune :). Reede õhtul saime esimese suurema pläkutamise juba ära ka pläkutatud. Sõime ja rääkisime seni, kuni silmad enam lahti ei püsinud :). Laupäeval põrutasime aga linna peale. Ma olin enne Wikipediast lugenud, et Frank Gehry on Düsseldorfi üht-teist ehitanud, nii et tegin sellest juttu. Kohe haaratigi teemast kinni ning pandi jalutuskäigu marsruut paika. Kõndisime sadamasse, mis oli hirmus vahva, kaasaegne ja värviline ja ilus. Vaatasime üle Gehry voogavad majad, jalutasime teletorni juurest mööda ja piki Reini südalinna, klõpsisime pilte, vaatasime poeaknaid (üks raamatupood tuletas mulle meelde, et mulle kunagi väga meeldis Aubrey Beardsley nimeline kunstnik), proovisime pubitänaval kohalikku õlut, vaatasime üle rikkurite poetänava ja peokilomeetri ning kogu selle linna vaheldusrikkus ja melu avaldas mulle tõsiselt muljet. Ausõna, ma olin alati arvanud, et kõik Ruhri kandi linnad kokku moodustavad ühe mõttetu suure linnastu, kus on palju inimesi ja hästi igav linnapilt. Nüüd tuleb välja, et Düsseldorf on totaalne erand, sest see ei kuulugi Ruhriga ühte patta, aga mina avastasin seda tõesti alles nüüd. Vot.
Laupäeva õhtul toimus siis pidu ise. William ja Helle võtsid ette tõsise kokkamise. Laud oli lookas ja kõik oli hirmus maitsev. Mind muidugi mõnevõrra üllatas sakslaste peokultuur, sest õhtusöök oli ette nähtud kella seitsmeks, ent esimesed külalised saabusid vist pool üheksa. Ja ei tuldud niimoodi korraga üheks ajaks, vaid tilguti ühe- ja kahekaupa. Ei jäänud just sellist muljet, et sakslased ise teaksid, mis on saksalik täpsus. Ära mindi ka tegelikult õige varakult, mis on mõnevõrra mõistetav, sest kõik külalised tulid tegelikult muudest linnadest. Aga jah, algselt oli mõte vist selles, et sööme kodus kõhu täis ja lähme siis linna peale pittu, ent lõpuks läksime me välja täpselt neljakesti :). Siis ka õnneks mitte kaugele, sest vihma sadas ja vähemalt mina olin päris väsinud juba, aga kohe Helle ja Williami kodu juures nurga peal oli üks unenäoline baar, kuhu me tunnikeseks maandusime. Unenäoline oli see selles mõttes, et ma poleks ealeski osanud arvata, et kuskil Saksamaal ka mõni selline urgas võiks olla. See nägi välja nagu mingi Poola teeäärne baar, mis tahaks justkui olla euroremonditud ja puha, aga on hästi plastikust ja maitselage. Taustaks üürgasid šlaagrid ja see baaripapi ise, oimaivõi :D. Ja need püsikunded seal :D. Oi, see oli väga fenomenaalne, jällegi täiesti isevärki maailm. Aga jah. Ühesõnaga, pidu oli vahva ja sellest linnast olen ma ka tõesti üsna sillas. Tahaks kohe varsti uuesti minna. See ei olegi muidu nii vägahirmus kaugel. +/- 4 tundi rongisõitu... Pühapäeval tuleb varasel pärastlõunal veel otserong tagasi ka. See tähendab muidugi seda, et pühapäevaks ei saa mingit erilist tegevust planeerida, aga teisalt saab aeglast hommikupoolikut nautida, siis rongis rahulikult muljeid seedida ja raamatut lugeda ning seejärel jõuan ma ka päris mõistlikul ajal koju. Kell 6 koju jõudes jõuan vaimu järgmiseks tööpäevaks kenasti valmis seada ja isegi pildid kiiresti üle vaadata. Optimaalne variant ühesõnaga. Vot... Ühesõnaga - varsti loodetavasti jälle!
Nagu öeldud, tegin Düsseldorfis palju pilte, aga siiani pole mul olnud aega nendega põhjalikumalt tegeleda. Ma olen üsna kindel, et täna õhtul jõuan need lõpuks ära sorteerida, üles laadida ja siis ka mõned siia üles riputada, aga sellest tuleb siis eraldi postitus. Praegu tuli nimelt päike välja ja mul on tunne, et ma olen piisavalt kaua arvuti taga passinud. Lähen pesen siva eilsed nõud ära, käin siis tiiru väljas jalutamas ja tegelen piltidega kunagi hiljem. Õhtul.
Pakaa praegu, järgmise korrani :).
M.
