Kaalukad mälestused

Sa pühade püss. Ma käisin täna siis fotopoest neid pilte ära toomas, mis ma sinna ilmutada viisin. Need esimesed 758 fotot Indiast, Mongooliast ja safarilt. Hehee, see onu ei leidnud neid seal poes kuidagi üles, ma siis mõtlesin teda aidata ja ütlesin, et neid on palju. Tal lõi kohe nägu särama ja ta röögatas hästi võidukalt: "Ahhaa, siis ma tean küll, kus need on!" Ta kadus korraks minema ja tuli tagasi terve kastitäie piltidega. Jajah, teate te ikka, kui suurt kuhilat kujutab endast 758 fotot? Niisiis, sain terve kastitäie pilte, ostsin veel kaks fotoalbumit ka - maksin selle kõige eest pisut rohkem, kui see ilus uus punane jalgratas maksis (!)... Ja marssisin koju. See teekond veenis mind aga lõplikult selles, et mu mälestused-memuaarid on sõna otseses mõttes täiesti arvestatavad ja kaalukad - ehk siis puhtfüüsiliselt rasked. Kilekoti sangadki nõtkusid ja tahtsid vägisi rebeneda. Ja see kast, millega ma pildid koju tõin - noh, praegu magab seal sees mu kass Sass. Nii et tegu oli ikka korraliku kasti, mitte karbikesega :D

Minu ülejäänud päev möödus nõnda, et ma käisin rattaga sutsti ARKis oma uutel lubadel järel (jee, nüüd ma võin jälle nelja ratta rooli ka istuda) ja siis mööda Jaansoni rada tervisesõitu tegemas; kella poole viiest praeguseni (kell on 22.57) olen ma aga neid loendamatuid fotosid sorteerinud ja albumitesse ladunud. Peaaegu sain ühele poole ka, ainult et memolipikute kirjutamisega ei suuda ma küll vist täna mitte mingi nipiga lõpetada... Need sain valmis ainult ühele albumile (India omale), ent teine album on ju teiste reisidega veel... Aga kuna ma juba homme Tallinnasse ja sealt edasi Kreekasse pean siirduma, kahtlustan ma, et võiksin tänase hilisõhtu siiski pigem pakkimisele pühendada. Ega mul muidugi selleks nädalakeseks palju asju pole vaja ja seega ei tohiks see just hirmus palju aega võtta, aga mul tuleb ju teha see raske valik, millised riided ma kaasa võtan :D Vot see on juba keerulisem :D

Aga pildid on ägedad :P

Jalgrattast rääkides

See jabur mõte, millest ma umbes nädal aega tagasi patrasin, sai teoks :D Ilus punane ratas nimelt... ja korv on ka olemas :P Vinge. Ma jõuan sellega veel paar tiiru sõitagi, enne kui reisile minek jälle käes :D

Mingid jobud lapsed panid Haapsalus vesipiibu plahvatama. No kust selliseid taignad küll tulevad? Vesipiip on spetsiaalse tubaka suitsetamiseks, mitte sellel ebasobivate asjade põletamiseks. Täiesti solkimine. Grr, aga sellegipoolest ajas see mulle tõelise piibuisu peale. Jaanipäevast saadik pole ju popsutanud ja jaanipäev oli ju teab millal... Noh, Pariisis ehk jääb aega. Ehk. Mine tea, sellised plaanid alati luhtuvad ju.

Issake, X-Filesist on järjekordne täispikk film tehtud! Vau! Tahan näha :P Kunagi olin ma ikka ilge fänn... Huvitav, kuidas see praegu uuesti üle vaadatuna tunduks? Üsna igav, ma kahtlustan.

Hakkasin muuseas Pariisis tehtud pilte sorteerima. Ilge jebla ikka. Muudkui valisin ja valisin, lõpuks sain ikka ainult 20% failikaustadest läbi vaadatud. Ja hull nostalgia tuli jälle peale loomulikult. Nominaarueisaa, kuidas aeg nii kiiresti läheb.

Ja veel tegin midagi täna. Ma ainult ei mäleta, mida... Kogu päeva olin omast arust jõle tegus, aga nüüd ei tule mitte midagi meelde. Hmm. Vanaks hakkan vist jääma :D Nojah, ega's midagi. Seda tahtsingi öelda.

POSTSCRIPTUM: ma lihtsalt ei suuda, need tolvanid panid vesipiipu lõhkeainega põlema :D Heheh, nagu Suvehommik ütles: ime, et nad seda mürsuga süüdata ei proovinud. Hmm, aga täna öösel nägin ma unes, kuidas mind mõrtsukad taga ajasid... või ajasin mina mõrtsukaid taga, ega ma enam nii selgelt ei mäleta. Aga hull aktsioon oli öö läbi :D

Heldus küll

Ma hakkasin usinaks. Mul on nimelt pooleteise aasta jagu pilte ära ilmutamata ja ma hakkasin neid täna lõpuks sorteerima, et mis ma neist lõpuks paberile panen ja mis mitte. Täiesti õudne, ma jõudsin ühele poole vaid kolme reisiga - kõige ägedamatega küll, aga ainult KOLMEGA (India, kõrbesafari ja eelmine Baikal-Mongoolia-Peking). See tähendab, et igasugused kahe suve jooksul tehtud Euroopa tripid on veel läbi vaatamata, rääkimata sellest, et ma aasta aega Pariisis elasin ja seal meeletult pilte tegin, eks... Aga ainuüksi nende kolme reisi peale, mis ma täna ilmutusse viisin, tahtsin ma paberile panna 738 fotot (umbes veerand neil reisidel kokku tehtud piltidest :D). Ma olen üsna kindel, et mul terendab silme ees pankrot, AAAAAGA ma lohutan end sellega, et need kolm reisi olid ka kõige fotoderohkemad, sest kõigil kolmel tuuril oli mul kaasas uus digiaparaat, millega ma siis vahetpidamatult klõpsisin. Ja väga ilusaid ja värvilisi pilte tuli - need lihtsalt on nii kirevad maad, et fotod jäävad kohutavalt rõõmsad, värvikad ja säravad. Lisaks olid need maad minu jaoks kõik enam-vähem uudsed, mis tähendas, et kõike tuli ju pildistada. Euroopa maades ma vaevu enam teen pilti ja kui üldse, siis seltskonna pärast, mitte niisama... Loomulikult seal, kus ma olen käinud ainult paar korda, seal on rohkem jäädvustamist. Aga kõikidele vabandustele vaatamata on neid PALJU! Aga ma tahaks need juba kätte saada küll ja neid albumisse sättida :D.

Ja oma lõputööd alustasin ka eile. Oi, ma olen rahul. Vaim on peal, nii mõnus oli kirjutada, leheküljed kohe iseenesest täitusid. 75 lk veel :D

Aga kuna ma avastasin muuhulgas veel õudusega, et ma olen täiesti paksuks läinud, siis ma lähen nüüd hoopis jooksma.

PS: kas keegi tahaks minuga aastavahetuseks Mehhikosse tulla? :D:P:D

Vaarikad

Ma ei taha enam terve aasta mitte ühtegi vaarikat näha. Urr. Viimased nädalavahetused on kõik nende korjamise tähe all kulgenud ja kui mu vanaema juba midagi aeda istutab, siis teeb ta seda kohe nii südamest, et seda on põldude viisi. Ma mäletan siiani, kuidas ma lapsepõlves pidevalt kolme maasikapõlluga tegemist tegin. Ja siis oli tal veel 60 mustsõstrapõõsast ja teine sama palju punaseid sõstraid. Nüüd on õnneks asjalood palju paremad, põõsastel on oma iga, eks, õunte ja ploomide vastu pole mul üldse mitte midagi (nendega on palju vähem jändamist), maasikaid on ka üsna paras jupikene järgi (aga lapsena sai mul neist lihtsalt ka nii siiber, et siiamaani ei tekita maasikad minus mitte mingisuguseid rõõmsaid emotsioone - ma ei tuleks kunagi vabatahtlikult selle peale, et neid kuskilt hankida, et maasikamoosi või -kompotti süüa vms. Ma söön neid ainult siis, kui keegi need ära korjab ja kausiga mulle ette paneb ning nõuab, et ma sööksin. Ema ikka aeg-ajalt teeb seda :D), herneid armastan ma väga, tomatid-kurgid on ka minu poolest seal aias täiesti OK, ent nüüd on mul pinnuks silmas tema terve põllutäis vaarikaid. Põhitegevuseks ongi suvisel ajal kujunenud vaarikate korjamine ja neid inimestele pähe määrimine. Oeh. Suviti reisil käimisel on ka omad plussid :D Tegelikult sellest johtuvalt ei tohiks ma isegi viriseda, sest viimased 6-7 aastat olengi ma iga suvi jaanipäevast septembri alguseni ju niikuinii kodust ära olnud ja seega marjakorjamisest pääsenud, AGA... täna tunnen ma end küll siiski nagu ise üks paras vaarikas.

Aga ma tunnistan, et see variant on ikka palju parem, kui et mul üldse ei oleks vanaema, kes elab kuskil maal ja kõike ise kasvatab ja et ma peaksin maasikaid-vaarikaid-õunu-herneid-kartuleid poest ostma. Lihtsalt, on ju vaja viriseda ka siis, kui kõik hästi on, teate isegi... :D Ja lõppeks, õnneks on vaarikad nii ehk naa selleks aastaks lõppemas, mulle näib, et edasised korjamised on juba sellised viimaste paslikute marjade otsimise moodi korjamised, mitte tundidepikkused vaarikakorjamistalgud nagu seni.

Hakka või uskuma...

...et päevaennustused mõnikord isegi õigust räägivad :D:D:D:D:D

Lihtsalt üks fantastiliselt tore päev oli täna. Ma sain tuttavaks Vassilissa ja Elukaga; sain endale järgmiseks nädalaks Tallinnasse öömaja; sain teada ühest lõplikust välismaalt Eestisse tagasikolimisotsusest; sain kaks ääretult positiivset rõõmustavat meili ja lõppude lõpuks veel ühe äääääärmiselt toreda ja oodatud telefonikõne kah veel :P No ja kogu see supp kokku muutis tänase päeva päris ideaalilähedaseks kohe :P

:D

Oli üks neljapäev

Selline hästi tegus teine. Palju asju sai ära tehtud, aga fotojäädvustusi on mul ainult õhtust... Ja kuna kell on palju ja uni on, siis jutu saate juurde ehk hoopis mõnel teisel päeval.

Selle puu otsast tahaks vägisi Šiškini kolme karu otsida :P

See polnud meie auto, me lihtsalt leidsime selle kraavist:

Järjekordne unetushoog

Täiesti traagiline. Kell on kolm. Magama läksin ma pisut enne ühte. Aga täiesti minu kiuste rallitavad mõtted mu aju hallolluse kurvilistel radadel ringi ja uni kohe kuidagi ei tule. Oma süü võib olla selles, et ma täna hommikul tervelt poole üheteistkümneni magasin. Aga noh, oma viga, eks ma siis nüüd mõtlen ja mõtlen ja mõtlen...

...ja olen muuseas praeguseks hetkeks sellega juba enda peaaegu lolliksmõtlemise piirile jõudnud. See on uskumatu, mis ma kõik omaette juba ära arutanud olen, aga kuskile ikka ei jõua :D Mitte millegagi kohe. Sest ma veel muudan meelt ka kogu aeg kõige suhtes. Kui tüütu, ma ajan ennastki närvi :D

Ei, aga mu tänaöise mõttelõnga algus oli üsna loogiliselt inspireeritud tänastest sündmustest ja täna (õigupoolest küll siis eile) kohatud inimestest ning ma alustasin seega oma mõttetööd kell üks sodiaagimärkide ja nimede vastavusest konkreetsete isikute iseloomudega, jõudsin veerand kaheks segadusseajavate mõteteni omaenda võimalikest tulevikuväljavaadetest ja -plaanidest, sealt kaarega kella veerand kolmeks selleni, et kõik on suhteliselt pointless nii ehk naa, mistõttu ma oma mõtted käegakatsutavamasse tulevikku tagasi tirisin ja kena kolmveerand tundi oma magistritöö teemat nuputasin. Võimalik, et ma tulin seejuures isegi millegi kasutuskõlblikuga lagedale. Eks ma homme vaatan päevase pilguga uuesti üle, kas need ideekillud ka kuskile kõlbavad. Sellest olen ma nimelt ammu aru saanud, et öised mõtted erinevad päevastest kardinaalselt ja öösel või hilja õhtul tehtud otsused, mõtted, telefonikõned ja kõik muu säärane on tegelikult suuremalt jaolt asjade ülemõtlemise tulemusel vildakaks mõtlemine ja tihtipeale palju keerulisemaks tegemine. Kasulikke ja tõepoolest häid ideid tuleb öösiti märksa harvem. Või ehk on neid siiski võrdselt, aga ma lihtsalt ei mäleta neist enamikku enam hommikuks??? Ah, ükskõik, igatahes, fakt on see, et päeval tuleb asjad veel kord üle mõelda, aga kui ma poleks üles tõusnud ja neid nupukesi kirja pannud, ei oleks ma neist homme enam mitte midagi mäletanud.

Ühesõnaga, kell kolm tõdesin ma, et igasugune lootus magama jääda on kadunud, kobisin läpakaga pimeda elutoa pehmele nurgadiivanile konutama, sõin murelikult ära paar šokolaadi, panin virtuaalsele paberile kirja viis-kuus võimalikku versiooni oma magistritöö pealkirjast, täheldasin kell veerand neli jahmatusega, et MSN-is pole mitte ühtegi hingelist (isegi need paar patust, kes tavaliselt 24h sisselogitud on, ent kes samas ka 24h "away" on, on kuskile kadunud) ja... ja nüüd ma ei tea endiselt mitte midagi :D Ei tea, kas järgmisel katsel uni lõpuks tuleb või mitte. Ega seda, mis nime ma oma lõputööle panen. Ega seda, kes või mis või kus või millal minust saab. Ega seda, missuguse nimega inimesed mulle kõige rohkem meeldivad. Ega seda, kas sellel sissekandel siin üldse mingisugust mõtet või loogilist ideelõnga on.

Ühesõnaga, ma leiutasin just praegu nelja miljondat korda sellesama vana Sokratese marki jalgratta, et ma tean, et ma mitte midagi ei tea.

PS ja NB: kõige selle kirjapanemisega on aeg jõudnud selleni, et kellad näitavad üksmeelselt ja halastamatult 3.30.

Jabur mõte

Kui ma hiljuti ARKi jalutasin, tuli mul jabur mõte - Pärnusse peaks jalgratta soetama. Sellega saaks kõige optimaalsemalt ringi liikuda - bensiinikulu ega parkimisprobleeme (ja parkimistasusid) poleks, distantsid on kõik täiesti normaalsed ja jalgrattaga ruttu läbitavad, oleks tervislik ja roheline, Pärnu ühistransport sakib (kaks bussi tunnis pole ju normaalne) ja on kallis (vähemalt Pärnu staatust ja suurust arvestades) jne jne jne. Ja ma just märkasin, et jalgrattateid on kõik kohad täis. Päriselt ka, kui Härmas oleks endiselt jalgrattapood olnud, oleksin ma ARKi jalutades sinna sisse astunud ja - kes teab - ehk ka hoopis rattaga koju tulnud. Ainult et miks peavad kõik rattad, mida Eestis müüakse, olema mingid 194 käiguga ja sellepärast maksma üüratut raha, et tal just nimelt nii palju käike on? Kas pole mitte tobe? Ma tahaks ratast samasuguste utilitaarsuskriteeriumite alusel nagu ma oma telefoni otsisin - ratta puhul oleks peaasi muidugi see, et sõidab, on kahe rattaga, ei maksa palju ja ei ole poosetamiseks, vaid eelkõige utilitaarne riist... Nojah ja koti jaoks võiks tal ees lenksu küljes korv olla. Aga otse loomulikult on sihukest jõle keeruline leida. Häda ja viletsust. Keskmine rattapoodide hind on umbes 7000 krooni. Eile sain küll ühe kasuliku vihje - nimelt võiks uude Maximasse vaadata. Võib-olla lähengi esmaspäeval ja vaatan. Ja ma lubasin endale, et kui ma leian nendele nõudmistele vastava ratta märksa mõistlikuma raha, siis ostan ära. Kallist ei taha, niikuinii ei sõida nii palju. Ja mul on nii ehk naa poogen, mida inimesed arvavad, kui mul ei olegi mingi hullu nimeka firma ratas tagumiku all. Võib-olla on see aga utoopiline soov. Noh, siis ei tea. Äkki peaks muretsema kasutatud jalgratta. Aga lihtsalt sihukene uitmõte tuli ja pole üldse minu meelest paha idee...

Pärnu

Kontrollretk randa näitas, et ma ei suuda seal endiselt üle 20 minuti vastu panna. Tuul puhub, liiva lendab, lugeda ei õnnestu ja hambaalused krigisevad, pilved on liiga sagedased päikesevarjutajad ja... ühesõnaga üsna ebamugav. Sellegipoolest olen ma sunnitud rõõmuga tõdema, et Pärnus on vahepeal ikka palju asju paremuse poole liikunud. Paljud puitmajad on kenasti korda tehtud, üle värvitud ja sisse on mingi asutus tehtud. Supeluse tänavale on tekkinud üsna mitu kohvikut-restot, mida seal enne polnud; lisaks on antikvariaat, mingisugune ilusalong ja muud säärast. Rahvast liigub; mandlimüüjaid on terve linn täis, jalgrattalaenutustest ja randa kerkinud söögiputkadest-kohvikutest ei maksa rääkidagi. Rüütli tänav on tehtud ilusaks, korralikuks ja armsaks, purskkaevud töötavad, igasuguseid kontsertide, etenduste ja elava muusika õhtute kuulutusi on kõik tulbad täis, jalgrattureid, rulluisutajaid ja jalutajaid on ka palju ja ühesõnaga muljetavaldav muutusemäng. Vinge. Ahjaa, eriti muljetavaldav oli see, et too Valgre kuju actually mängis muusikat. Kui mul nüüd luulud parajasti polnud.

Ja siis tehti mulle täna kompliment. Kaudselt ja teise inimese kaudu, aga see oli nii ootamatu ja tore.

Ja üldse oli täitsa tore reede.

Teenindusest Eesti moodi

Võib-olla olen ma küünik või krooniliselt kõigega mitterahul inimene, aga mina olen küll täheldanud, et Eestis on võimalik saada kolme sorti teeninduse osaliseks. Esimene ja kõige levinum variant on see, et teenindaja on hirmus tige, torssis, väsinud, pahur, mossis ja ebasõbralik - ning ta on seda absoluutselt kõigiga, sest see ongi tema mood. Teine variant on see, et teenindaja on kena, naeratav, sõbralik ja abivalmis - ning samuti kõigiga, sest see on tema mood. Kolmas ja kõige nõmedam versioon on aga see, kui teenindaja on pahur, ebaviisakas ja käitub, nagu sa hirmsasti tüütaksid teda... kuni tuleb välja, et ta sind tunneb... misjärel ta ilgelt pugema hakkab, muutub täielikuks moosimokaks ja manab oma muidu pahuralt krimpsutõmbunud näole ülimalt meelitava naeratuse, mis ka just eriti meeldiv välja ei näe. Uff. Täna nägin ma kõik kolm varianti järjest ära.

Esiteks olen ma teatavasti üritanud jaanipäevast saadik ühte vastuvõtuaega kinni panna ja kogu aeg on telefonile vastanud üks ülimalt pahur tegelinski, kelle käitumisest, häälest ja sõnastusest võis eksimatult öelda, et ma kohutavalt "häirisin" teda oma soovidega. Läksin aga täna siis lõpuks kohale ning seal selgus, et ta on minuga eelmisel aastal reisil käinud. Mina teda loomulikult enam konkreetselt ei mäletanud (nägu mäletasin, aga reisi ja aega mitte) ja minul polnud õrna aimugi, et ta sihukeses kohas töötab, aga ossa, kus siis hakati mulle pugema. Ära minnes veel hõigati järgi, et kuule, järgmine kord ütle siis telefonis juba, kes sa oled, siis teeme ilma järjekorrata... Hmm, noh, andke andeks, tema poolt hea tahte näitamine küll, aga asja juures on ikkagi konkurentsitult kõige nõmedam see, et alguses vaadatakse, et ah, mingi plikaniru, sellel niikuinii raha pole ja see pole keegi, et sellega võib pahur olla küll... aga pärast ei jõua ära lubada ja moosida. URRRR!

Edasi läksin Säästukasse. Sealsed müüjad on kogu aeg eranditult väsinud, torssis ja robotid - ei nad naerata, ei vaata inimestele silma ja aitäh ning palun tulevad ka nii mokaotsast, et ilma kuulmisaparaadita ei kuule. Aga sellised on nad kõigiga ja sellest ma saan tegelikult natukene aru, sest ega see töö nüüd kindlasti meeldiv ja vaheldusrikas ei ole, eks. Mis puutub sellesse Säästuka teemasse, siis seda peaks ka veel ütlema, et üle mõistuse pikad järjekorrad on ja kolmveerand neist järtsidest moodustavad tudisevad vanakesed, kellel on ilmselgelt üle jõu seal seista ning kes siis nii haledalt oma rahakotist peenraha loevad paari asja eest... ja võtavad kõige odavamat šokolaadi jne. Prantsusmaal ei ole selliseid vanureid poes absoluutselt näha, sest seal 1) on poodidel tasuta kojutoimetamisteenus, mida vanurid ja haiged usinalt kasutavad 2) on vanuritel riigipoolne hooldus nii hea, et neil käib sõbralik ja lahke töötaja kodus, kes neil koristab ja siis muuhulgas ka poest ostud ära toob, et väsinud vanainimene ei peaks kottidega kvartali kauguselt poest tagasi vantsima... Eesti Säästukas oli kohe selline õnnetu tunne, kui ma seal eile ja täna selles üüratus järjekorras nende vanatädikeste vahel seisin.

Kolmas teenindaja, kelle otsa ma aga sattusin, oli ääretult tore. ARK-is olid nii keerulised kirjad igal pool üleval, et mina ei saanud aru, mis nuppu, mis avaldust ja keda mul üldse vaja on. Lugesin, kratsisin kukalt ja siis astusin esimese ettejuhtuva vanema mösjöö juurde, kes seal letis ootas - tema rinnasilt veel kuulutas, et ta on õpilane ka - ning ta osutus momentaalselt äärmiselt toredaks. Seletas mõne sõnaga ja naeratades asja ära ja asus kohe krapsti paberite kallale. Küsis, mismoodi ma seda ja teist tahaksin, tegi, mis vaja ja kõik. Minu selja taga tuli aga sisse üks teine tüdruk, kes tahtis täpselt sama asja teha, mis mina - ja tema läks kõrvalteenindaja juurde, kelleks oli saatuse tahtel üks äärmiselt ennasttäis Nõia-Ella. Too nähvas tüdrukule mitu korda, nagu oleks too puruloll, et midagi ei jaga; siis kupatas ta kuskile minema (mine vaata sinna ja tee endale kõigepealt selgeks, mis sul vaja enne ära teha on, kui sa siia letti tagasi tuled) ja oli kohe nii üleolev, et vastik. Kas tal oli siis raske öelda, mida vaja teha on? Ned kirjad olid seal kõik tõesti nii segased, et mina ka ei saanud aru - ja ma üldse ei imesta, et see teine tüdruk ka kohe asjale pihta ei saanud... Aga minu (vene rahvusest) teenindaja suvatses lihtsalt inimlikult asja mulle kahe sõnaga ära seletada, aga too tibist tädi oli selleks liiga hea. Igatahes, mina olin selle õpilasest mösjöö peale sattumise üle kohe väga õnnelik, tema lihtsalt oligi selline abivalmis ja tore ja see teine kohe lihtsalt oligi säherdune vastik...

Ühesõnaga, minu mõte asja kohta on see, et on ju mingisugused standardid, et klienditeenindaja peaks olema viisakas ja lahke. Seda võiks ju kuidagi õpetada või sisendada, kui see inimesele endale loogiline ei tundu. Ja kontrollida võiks seda ju ka?!? Mujal saab ka tavalise odava poeketi müüja kassast naeratamise ja silmsideme loomisega hakkama, see pole nii ilmvõimatu, et meie omad kohe kuidagi asjaga hakkama ei saaks. Ja loomulikult, OK, ma tean, et on väga vastikuid päevi ka ja teinekord on väsimus ja nälg või peavalu või jumal teab, mis... ja siis ajab ikka mõnikord mõni klient kopsu üle maksa, mõni kohe oskab. Mul endal ka - nüüd vähem kui varem, aga mõni aasta tagasi olin minagi palju ülbem ja leidsin, et pean ennast ikka kohutavalt kehtestama. Tegelikult pole üldse nii hull lugu, palju paremini aitab, kui olla totruseni sõbralik :D Aga selles mõttes, et on klienditeenindajaid ja müüjaid, keda ma iidammusest ajast mäletan ja kellest ma poleks veel kordagi näinud, et neil oleks oma halbadele päevadele vahelduseks ka mõni HEA päev. Nad on kogu aeg torssis ja tõredad. Nukker ju... Palju mõnusam on, kui saab omad asjad kenade viisakate inimestega inimese kombel aetud, mitte et keegi üritab sinu arvelt oma päevast mõnituste kvooti täis saada või hakkab poole jutu pealt lipitsema.

Ega ma nüüd ei tea jah, tavaliselt on nii, et palki enda silmas kohe kuidagi ei näe ja teiste pindude üle kaagutan ma siin ilmselgelt üsna kõvasti, aga... lihtsalt säherdused mõtted tulid pähe täna :D Ja veel sihuke mõte, et neid toredaid, neid võiks kõvasti juurde tekkida...

Nii tore ja "nii tore"

Viimased päevad on möödunud pea eranditult suurepärase söögi ja suurepärase seltskonnaga. Küll on vahva. Asi näib samas stiilis jätkuvat ka. Küll on tore, et ma pole vahepeal inimestel meelest läinud, kuigi mind pole ammu kodus liikumas olnud :D

Ühe kreepsu sain küll ka, kui eile hommikul mu akna taha äkitselt üks paks kiilakas ja ülimalt meessoost peanupp ilmus. Ma ei ole just eriti harjunud, et keegi mu aknast sisse vahib, nimelt elan ma kolmandal korrusel. Ma valasin endale parajasti köögis kohvi, endal ainult hommikumantel üll ning on aus öelda, et ma hüppasin ikka kenakesti poole meetri kõrgusele õhku, kui ma seda harjaspead seal esimest korda märkasin. Läksin ruttu teise tuppa, seal oli ka üks peanupp, mille suust hakkas kohe kostma voorimehelikku vandumist ja sekka ka lõugamist: "diagonaalselt tuleb panna, diagonaalselt, pu..i". Siis selgus, et need kunagi kirutud laisad ehitusmehed jõudsid lihtsalt selleni, et nad panid meie sektsiooni kohale tellingud püsti. Ma kardan, et nüüd on edaspidi iga päev mul sihukene tohuvabohu akna all. (Muide, tohuvabohu on ilmselgelt tulnud eesti keelde prantsuse keelest, sest neil on sellekohane vaste tohu-bohu :D). Olgu taevas ruloode eest kiidetud :D

Ja muust ma praegu ei viitsigi rääkida... Lähen panen parem riidesse ja valmistun järgmiseks seltskondlikuks sööminguks :D

POSTSCRIPTUM: tulge Kreekasse :D

Maailm on väike, Eesti on pisitilluke ja Pärnus ei saa üldse ringi käia :D

Täitsa nagu ma mäletasin... Pärnu linnas ei saa ma nina üldse välja pista, ilma et ma kohe kohtaksin mõnda vana tuttavat või reisilist :D Saate aru, täna pidin ma arvuti parandusse viima ja selle viiekümne meetriga, mis ma majade vahelt Tallinna maantee bussipeatusesse jõudsin... noh, tuli üks tore reisisell vastu :D Täiesti juhuslikult selgus veel, et ta ise elab ka üsna siin lähedal... ja muuseas, paar nädalat tagasi Leedust tulles selgus, et üks selle reisi bussijuhte elab suisa minu majas :) Rabav. Rääkimata sellest, et pooled inimesed, kes mulle Pärnu peal vastu tulevad, näevad nii tuttavad välja :D Iseenesest on see täiesti hirmus, mul on kogu aeg süümekad selle pärast, et äkki ma jätan mõne inimese teretamata, kelle ma peaksin ära tundma. Minust võib kõike uskuda... kuigi kui nii läheb, siis suuremalt jaolt seetõttu, et ma olen liiga sügavas mõttes, et kedagi märgatagi, rääkimata siis ära tundmisest.

Ei, aga suuremalt jaolt on säärased tänaval otsajooksmised ikkagi väga vahvad, sest maailmas on nii palju toredaid inimesi, kellega mul on õnnestunud reisidel tuttavaks saada... Ja nagu täna - noh, ühestainsast tänaval kokkupõrkamisest tulenevalt lisandus minu nädalaplaani päris mitu lahedat üritust. Hihiiiii...

Aga ikkagi, tegelikult tahaks ma täitsa teada, kas pole siis kedagi, kes tahaks minuga tulla 02-09.08.2008 (ehk siis kahe nädala pärast umbes) Kreekasse ja Korfule??? Kas keegi siis tõepoolest ei taha tulla nädalaks imehead sööki nautima, ägedaid kohti külastama, Korfu saare randa peesitama ja ometi veidigi päikest ja sooja nautima, sest nagu mina asjast aru saan - Seitsmevennapäeval ladistas siin vihma, mis tähendab, et järgmised seitse nädalat sajab Eestis edasi... Kuidas te passite kogu suve vihmases Eestis, kui kuskil on nii tore koht nagu Kreeka??? :P:D Tähendab, reisiprogrammi saate lugeda siit ning hinna kohta võite minult lähemalt küsida. Mulle on selle koha pealt mõned volitused antud ;)

Teravaid elamusi Itaalia moodi

Tegelikult ma kahtlustan, et teravatest elamustest ma teile ei räägigi. Need põhjustas nimelt eranditult üks teine isik, keda ma niimoodi teadmata-tundmata üldsusele (sest peale mõningaste isikute ei ole mul õrna aimugi, kes seda blogi veel lugeda võiks, eks) küll taga rääkima ei hakka. Aga võtke lihtsalt teadmiseks, et teravaid elamusi jagus kuhjaga, ent see oli ainult minu probleem, mitte inimeste mure. Ja kui minu isiklikud konfliktid, mis ainult minu tuju aeg-ajalt mustaks värvisid, välja arvata, läks reis muidu väga hästi ja kõik oli tippen-toppen korras. Teistel pole vaja minu läbisaamistest ja mitteläbisaamistest teada, eks. Grupp oli ka väga tore ja lõbus ja lisaks toredatele inimestele sain ma päris mitmes uues kohas ära käia, mis mulle tõsist headmeelt tegi. Näiteks Vesuuvi otsa ma polnudki enne roninud ning Tivolis ka ei olnud nendes kuulsates aedades ja Este villas käinud. Paar põnevat ja toredat sõpra sain endale juurde, kenakesti targemaks sain, hästi anti süüa (mozzarella ruulib) ja üldjoontes oli tore.

Tõestuseks mõningaid pilte siis.

Tiberi jõgi oli ikka kole küll... Mina küll ei tahaks teha seal seda laulusalmis ülistatud tegevust praktiseerida ("ujun konna ma toredas Tiberis...")!

Ilus, ekstraklass, eks? :D

Tüüpiline itaallaslik tagahoov:

Ristmike kaitsefiguurid :D

Pozzo selle kuulsa laemaali nägin ära :P

Huvitav, see, kes pilti tegi, oli vist natukene Partsi moodi, sest siin ei paista üldse torn nii viltu, kui ta tegelikult oli :D

Vanad Roomlaste termid Pompeijs:

Tivoli Este villa aed:

Ibidem:

Ja vot sihukesed ägedad maalingud olid seal, selles mõttes, et nii tore on, kuidas nad sinna inimesed ka tegevusse peale maalivad:

Ja järjekordselt üks aken, mulle need teatavasti meeldivad:

Pisut Capri imelist sinist vett:

Otsi-otsi, millise looma sa siit kalju otsast leiad?

Pisut Vesuuvi kraatrit...

...mis oli ümbritset ülikollaste magusalt lõhnavate lilleaasadega. Ja ma ei suuda siiani uskuda, et ma sihukeste riietega mäetippu ronisin :D

Ja siis kaks pilti emme reisist (tema käis just vahetult enne mind, teise grupiga, aga samades kohtades :P)

Quod erat demonstrandum

Seda oligi tarvis tõestada - nii kui ma koju jõuan, ei oskagi ma siia mitte midagi tarka kirjutada.

Aga ma sõidan homme õhtul Tallinnasse ja öösel Itaaliasse edasi.