Alias streigipäev üheksa. Loodetavasti ka viimane!
Juhhei, hurraaa, võrratuuu, elu on ilus! Ometi hakkab streigi lõpp paistma. Vähemalt sai selgroog murtud. Täna õhtul koju tagasi sõites anti meile jaamas, kus tavaliselt jagati lihtsalt morni näoga järgmise päeva rongiaegu, koos homsete rongiaegadega särasilmil rõõmustav uudis, et kaks suletud raudteejaama tehakse homsest jälle lahti ja liiklus hakkab normaliseeruma. Metrooliinidest liiguvad pooled homme ka juba normaalselt. Hurraaa! Selles mõttes, et üks suuremaid muresid oli siiani loomulikult see, millega linna saada, aga teine mure oli see, et rongid suunati kõik väga halva asukohaga raudteejaama, kust tuli kooli minekuks kõigepealt vähemalt veerand tundi kiire kõnniga astuda ja pärast veel kaks korda metroosid vahetada (eeldusel, et need käisid ja sinna peale ka mahtus). Isegi kui metroo nüüd harva käiks, lühendab see vanadesse raudteejaamadesse ümber kolimine aga meie kooli minekut oluliselt. Ja kool hakkab ka homme, direktori käskkiri anti välja sellekohane! Hurraaaa! See muidugi tähendab, et meil on homme kella üheksane loeng, mis tähendab, et pooliku streigiga tuleb ikka umbes kell pool seitse minema hakata, aga no põrgusse see, streik on läbi!!! Jeeeeeeeeeeeeeeeeeeee............
Seda see tähendas, et ma hommikul kogematasel kombel tohutu hunniku nõusid ära lõhkusin. Killud peaks õnne tooma teatavasti... Ja eile kukkus mul terve ahjukartuleid, grillvorste ja ülikuuma õli täis pann (väga õnnelikult) lahti olevale pliidiuksele... Ilgelt vedas, et mingit suuremat õnnetust ei juhtunud... Aga lihtsalt panni vars murdus heast peast pooleks, kui ma seda üritasin kartulite keeramiseks välja tõsta. Täna hommikul olin ma sunnitud Stephane'i pesemata nõusid täis kraanikausi juures enda nõusid loputades niimoodi manööverdama, et üks taldrik kukkus teistele asjadele peale ja lükkas mingeid klaase ja kausse hulgim kraanikausi kõrvalt põrandale. Kilde kui palju, me vahtisime mõlemad Triinuga päris jahmunud nägudega seda segadust. Ning lõppude lõpuks lükkasin ma veel kogemata vesipiibukohvikus vesipiibu londiga ümber kaks teeklaasi (tühja, õnneks)... See kõik pidi ju head tähendama, kas pole??? [Kommentaar veel: Stephane'i nõud on seal endiselt pesemata; need on suisa pooldunud ja kahekordistunud; pliidi peal valitseb ka eriline läbu ja kuivanud rasvaloikude mosaiik... Ja ta ei ole seda nägugi, et ta kavatseks teleka eest tõusta ja need ära pesta. Hmm... ja minule öeldi hiljuti, et mis bordell köögis on, kui ma olin panni söömise ajaks jätnud pesemist ootama, mitte seda enne sööma asumist ära pesnud... Grr... Igatahes mina seda tema eest ka ei tee, otsustatud!]
Peaaegu täiskuu hakkab tekkima, muide. Ilus! Kuu kahjuks mu aknast sisse ei paista, paistab hommikune päike, aga see on veel see kõige parem variant. Kuud saan koju kõndides vahtida. Päris vara läheb juba pimedaks, veerand seitsme paiku süüdatakse juba laternad. Aga üldiselt on endiselt ilus ja päikeseline suurema osa ajast... Nii +12 kraadi ja õnnis olemine, hommikuti linnud laulavad akna taga ja puha. Isegi maja on peale mu nädalaajast meeletut kütmist (kui Stephi polnud, keerasin kütte hullult sooja peale ja kõik radikad majas maksimumi peale lahti :D) märksa soojemaks muutunud. Ning nüüd saab veel liikuma ka, ahoi, super!
Homme on kohe kaks loengut :P Ja raamatukokku saab ka jälle. Täna oli kooliga veel raskendatud, seal oli hulgim igasugust bardakki ja barrikaade ning actually kästi inimestel tagasi keerata või muu tee kooli leida, sest streikijad olid koridorid blokeerinud. Lõpuks nad siiski kadusid ja me pääsesime läbi, aga noh... ukse taga kogunes meid umbes kaheksa ja ükski meist ei olnud õppejõud. Aga igatahes, elu normaliseerub jälle... Hurraaaaaaa veel kord!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar