Pildikesi elust

Ma teadsin, et see läheb nii - Liis tuleb, alguses tundub, et meil on hästi palju aega, aga siis ta juba läheb ära. Alati on nii :). See nädal saigi siis nüüd läbi. Me ei teinud küll midagi asjalikku või kultuurset, aga puhatud ja lobisetud sai mehe eest. Olen väga rahul!

Ahjaa, ma olen juba mitu aastat teadlik, et siin on lihavõtteesmaspäeval vilepillipüha, aga ma olen selle alati maha maganud. Nüüd hoiatati mind aga aegsasti ette ja me jõudsimegi Liisiga esmaspäeva hommikupoolikul vilepillilaadalt läbi astuda. Selle püha nimi on siin Éemaischen ja väidetavalt on see kuidagi seotud Emmausega, aga kuidas, sellest pole ma veel aru saanud. Igatahes on neil juba 19. sajandi teisest poolest saadik komme sellel päeval linnukujulisi vilepille müüa. Iga käsitööline katsub igaks aastaks uue mudeli valmis nuputada ja siis saab neid hirmkalli raha eest osta. Mõned viled olid tõsiselt ilusad ka, aga kuna ma pole lapsest saadik tundnud suurt vajadust vilepilli pläristada, ei hakanud ma neid 30 euro eest siiski ostma. Ostsin hoopis ilusa punase savikannu, mille sees keefiri hoida :). Tundus vähe praktilisem.

Veel ostsin lambi ning kasutasin oma pikka pinginaabrit häbitult ära - lasin tal päris mitu korda kõrgustesse turnida ja seda laest lakke riputada. Oli ju vaja mitmes toas proovida, et näha, milliste toonidega see paremini sobib. Lõpliku seisukohani ei olegi ma veel jõudnud. Lamp heidab nimelt vägevaid varje, aga elutoa jaoks on see liiga pime ja magamistoa jaks pisut liiga kirju. Ma pole endiselt kindel, kas ma jään selle juurde või viin poodi tagasi. Paar nädalat on veel aega mõelda, kuu aega saab teist tagastada...

Fuksiavaimustus on mul endiselt täies hoos. Eelmisest kirjutamisest saadik pole ma küll ühtegi taime juurde ostnud, aga olemasolevaid olen püganud ja aknakastidesse istutanud küll. Tõstsin kastid nüüd lõpuks välja ka, kuigi jahedamateks öödeks toon neid ikka igaks juhuks veel tuppa varju. Frantsuaa märkis, muide, et minu aken on kogu tänava peale ainus, kus lilled on. Ja mul on hea meel näha, et ma muudkui nakatan inimesi. Emme otsib ka juba eelmisest suvest saadik siit-sealt fuksiapoegi kokku, Hellele viisin mitu võsukest, millest ta nüüd innukalt noorukeid kasvatab, Liis vaatas siin minu lilledega jutlemisi ja mõtles kohe mitu päeva aia kordategemise ja lillede istutamise peale ning nüüd teatas isegi Frantsuaa, et kuna ma räägin talle juba nädalaid lilledest ja tuletasin talle muu hulgas meelde, et tal on aed, mis on ilma lilledeta suisa tühi ja igav, vahib ta nüüd ka lahtiste silmadega ringi, et aeda värviilu tuua. Muu hulgas lubas ta maha istutada vähemalt ühe fuksia :). Nii nakkav ma siis olengi :).

Tema peale ma veel mõtlen ja tegelt jäi mulle ehituspoes üks valge-sinine sort ka silma, aga mul on täpselt ühes aknakastis üks koht veel vaba (ja ülejäänud ruum peab jääma emme toodavatele istikutele ja siin oma juurutatud võsukestele, kui ma just ei taha endale koju plaanitud 4 aknakasti asemel päris kasvuhoonet tekitada), nii et ma siis nüüd vesistan. Kinnismõte missugune.

Ahjaa! Käisime ükspäev korra väljas ning leidsime uuesti koju jõudes välisukse metallvõre küljest valges kilekotis kompsu. Kotis oli pruun karp ning karbis... LAMMAS. Lihavõttelammas :). Keeksist ja šokolaadiglasuuriga. Nämm-nämm oli. Ja nii nunnu üllatus. Veelgi enam - keegi ei olnudki jõudnud/tahtnud seda ukse küljest pihta panna! Hihii... Selline üllatus tegi tuju kohe heaks :). 

 Tegelt räägiks veelgi, aga järsku tuli kange uni, nii et lähen ära magama. Käisime täna töökaaslastega ühe kolleegi sünnipäeva puhul restos. Pugisin seal kõhu nii täis, et siiani oli raske. Nüüd hakkab aga juba täitsa hea ja pea on ka juba täiesti väss... Kahesõnaga - head ööd!

M.

Ilus vaade ja fuksiaogarus

Frantsuaa juhendamisel leidsin Luxi linnast ühe ilusa vaatega kohviku

Klaasipeegeldus jäi peale, aga mis siis!

Veel üks peegeldav kohvik :)

Kevad!

Frantsuaa, Eliane ja Patrick :D

Nii, ja minu fuksiavaimustus... Hetkel on mul eelmisest suvest üks rippuv taim ja kolm selle poega, millest ühest kasvatan puu ja üks läheb Eestisse, neile lisaks on mul akna peal konteinerites neli sel kevadel ostetud püstist fuksiat ja üks rippfuksia. Emme toob varsti veel viis pisikest istikut ja siis on mul kodus fuksiakasvandus. Kõik on isesugused ja niiiiiiiiiiii ilusad :). Kinnisidee!

Pühad on käes ja Liis tuleb külla

Jee! Pühad on käes! Puhkus! Rõõm! Kevad! Külalised! See nädal läks kuidagi kiiresti ja häguselt, eredaid hetki eriti ei olnud. Mul on viimasel ajal mingid pentsikud tervisehädad, ei midagi tõsist, aga sageli on kogu aeg tüütult halb ja sellises uimases ei-liha-ei-kala olekus ma siis vaikselt tiksungi. Ei märkagi justkui, millal üks päev otsa saab ja uus hakkab, sest energiat millekski eriliseks pole. Hea, kui töö tehtud saab ja Frantsuaa teed joomas käib ja mina kell 10.30 voodis olen :). Sellel nädalal oli muidu selle parlamendikoosseisu viimane istung ja siis sai see läbi. Ilma selle tohutu paanikata, mida kõik pool aastat ootasid. Eks siis nüüd paistab, mis edasi saab, kas järgneb prognoositud vaikus või lööb välk hoopis ootamatult kuskile sisse. Kohe huvitav on.

Täna on meil aga lihavõtete puhul juba vaba päev ja vabadust jagub kohe nii, et alles kolmapäeval tuleb tööle minna. Ja tunni aja pärast hakkan ennast Liisile vastu sättima :P. Talvel arutasime teisega põgusalt, et ta võiks millalgi külla tulla, siis jäid aga puhkusepäevad märkimata ja millalgi hakkas tunduma, et selle aastanumbri sees ta siiski Luxi ei jõua. Noja mingil hetkel tegin ma täiesti huupi soovituse, et tulgu ikka, aga lihavõteteks, sest see on ainus, mis selleks aastaks võiks üldse klappida. Mõte juurdus, võttis vastunäidustustest hoolimata jumet ning arenes nii kaugele, et ma sain just sõnumi, et mu kõige pikaajalisema staažiga sõbrants sai Frankfurt Hahni lennujaamast tund varasema bussi peale ja on kohe varsti-varsti Luxis. Hurraa. Hakkan varsti vastu minema :).

Muidu olen täna hirmus varakult jalul ja sain ka korraliku üllatuse osaliseks. Ma olin nimelt veendunud, et Luxis ei kasva täna lihavõttereede puhul ka mitte kõige tavalisem rohi. Kohe vähemalt esmaspäevani (k.a). Siis tegin aga hommikul kell pool kaheksa silmad lahti (jah, mul on ka lõpuks rütm kehas) ning avastasin, et alati väga konservatiivseid sulgemiskellaaegu järgiv kondiitriäri on teisel pool tänavat täiesti lahti. Keemiline puhastus kubises ka elust. Ja isegi juveeliäris oli sellel kellaajal kliente. Tegin akna lahti, pistsin pea välja ja nägin ära, et lahti on ka apteek ja toidukas, mistõttu panin ma end siva riidesse ja kiirustasin poodi, sest ehkki ma varusin meile mõlemale vähemalt viieks päevaks süüa, jäi viimase poeskäigu ajal ostmata mereannipasta koorekastme jaoks hädavajalik valge vein ja ühe teise roa jaoks ette nähtud kookospiim. Mõlemad kripeldasid mul juba mitu päeva hingel ja mõlemad sain nüüd kätte, lillemulla tõin veel kauba peale ära ning tripi käigus täheldasin tänaval nii erakordset elu, et julgesin minna veel 300 meetrit kaugemale, et vaadata, kas mul õnnestub asendada ka eile kraanikausis kildudeks löödud presskann. Ausõna, ka see pood oli lahti ning presskann on homseks hommikuks täitsa olemas! Noja see andis mulle sellist söakust, et edasi julgesin ma juba päris linna minna, et pühademunade kaunistamiseks ka vildikaid ja pitsi osta ning omandada täiesti plaaniväliselt ka kauakiibitsetud hommikumantel. Olen hommikupoolikuga ühesõnaga täiesti sigarahul. See on juba jõudnud ületada kõik mu ootused!

Aga mis ma siin nüüd ikka pläran. Viimane kord õnnestus Liisil (tõsi küll, keset ööd) saabudes raudteejaamast ehk bussi lõpp-peatusest mööda sõita ja tükk aega kuskil parklas kükitada, nii et seekord lubasin ma tal eriti varakult vastas olla. Hakkangi siis kohe astuma, ilm on täna veel päris heade killast ja väike jalutuskäik teeb ka kindlasti ainult head. Järgmist postitust ei pruugi lähipäevadel küll järgneda, aga Liis hoiab teid kindlasti asjade käiguga kursis :).

Pakaa praeguseks!
M.

Ei saa aru

Meil siin laupäeviti post ei käi. No ei käi! Mitte kunagi ei käi, kui vaja. Aga siis kord aastas täiesti ettearvamatul laupäeval käib. Olen suures segaduses. Magasin siin laupäeva hommikul õndsa und, nägin väga tempokat unenägu, mille sündmused toimusid Egiptuses. Täpsemalt ei mäleta, aga tegemist oli äreva põnevikuga, millest ma ühel hetkel väga pettunult täie hooga lihtsalt PÜSTI hüppasin, sest uksekell helises. Esimese hooga ei saanud ma mitte millestki aru, siis tegin plärina allika kindlaks, lasin helistaja alt sisse. Astusin taas elegantselt uksele, ise pidžaamas ja pesemata juuksed turris püsti. Tulijaks oli postimees, kes tõi mulle raamatu, mille ma tellisin... detsembris (räägib Egiptusest, muide :)). Mitte millestki ei saa aru.

Raamatutest rääkides - olen viimasel ajal üksjagu palju lugenud. Lugesin läbi töökaaslase käest eelmisel aastal laenuks võetud Julian Fellowesi raamatu "Snobs", mis oli päris tore, siis lõpetasin ära iidamast-aadamast pooleli olnud raamatu "The Last secret of the temple" ning siis maadlesin Paul Hardingi raamatuga "Tinkers", mis on esimene Pulitzeri auhinna võtnud romaan, mida ma kohe silmaotsaski ei kannata. Melanhoolne, raskemeelne ja uinumuinu, brr... Ainus hea asi selle juures oli selle lühidus ja suur kirjastiil, nii et vähemalt läks see piin kiirelt. Järgmiseks... ei teagi. Alustasin Pat Barkeri raamatut "Regeneration", aga esimesed kümme lehekülge ei olnud väga haaravad... Eks paistab.

Ja siis veel tahtsin seda öelda, et sain kinnitust, et mitme aasta pikkusele Lääne-Euroopas elamisele vaatamata olen ma endiselt idaeurooplaslikult viisakusetu ja matslik. No mina ei tule iseseisvalt selle peale, et pangas tuleb pärast järjekorramasinast numbri võtmist kõikidele ülejäänud järjekorras ootajatele kõva häälega tere öelda. Ja arsti ooteruumis ka. Kui ei ütle, siis vaatavad kuni 20 inimest sind nii etteheitvalt, et isegi siilile oleks selge, et ta on mingi tõsise fopaaga hakkama saanud. Ja igale tulijast teretajale tuleb loomulikult kõva häälega kooris vastata. Ja üldse tuleb igasuguseid arste (kuulu järgi ka näiteks hambaarste) kättpidi tervitada. Jah, harjumist on veel küllaga :). Ja arstidest rääkides - sain ükspäev vereproovi eest postiga koju saadetud arve avamise järel ka kultuurišoki. See oli nii uskumatu, et panen teile siia esimesest leheküljest pildi ka.

Utoopia mu meelest :). 

Aga nüüd aitab, lähen ära magama! Head ööd ja uut nädalat!

M.

Elan, suppi keedan ka mõnikord... :)

Meil oli vahepeal kevad ära, nüüdseks on see puu täitsa ära õitsenud!

Sain Emilia käest ka pildid kätte. Nii oli märtsi alguses Londonis :). 

Ükspäev tegin läätsesuppi. Praadisin peekonit ja sibulat ja lõin need punaste läätsedega potti keema. Kõik. Lihtne ja hea. Teine päev tegin sibulasuppi ka. Ja siis leiba. :). Viimaste nädalate tähtsündmustest võib veel esile tõsta kohtumise Frantsuaa koertega, kes on äärmiselt armsad, paid ja kuulekad. Noja veel vestlen igapäevaselt lilledega. Kolm fuksiaistikut on juured alla võtnud ja esimene, mis sai juba eelmisel nädalavahetusel potti istutatud, on jõudnud endale vahepeal 8 lehekest kasvatada. Sõpradega teen reisiplaane: Liis tuleb varsti külla ja siis emme ja suvel Naira ja vahepeal lähme Frantsuaa ja Eliane'iga Tillinna ja Eliane'iga vist korraks Šotimaale. Praegu on ühesõnaga selline blogiväline eraelukese aeg... :). Kirjutatavat kraami on vähevõitu :). Aga pole midagi, küll tuleb!

Ilusat pühapäeva! :)