Uutest uiskudest ja Kuubast

Elu on jälle nii kiireks läinud, nii et ma polegi jõudnud kirjutada, et sain oma uued uisud kätte ja olen nendega juba ühe korra trennis ja kaks korda niisama jäähallis käinud. Oli ikka kontrast küll! Vanad uisud olid nii omased, uued on nagu mingid betoonkärakad jala otsas. Pöialihastega pole nendes enam mitte midagi peale hakata, uisud on nii jäigad, et nüüd tuleb uisutada hoopis põlvede ja reitega... Kes oleks seda osanud arvata!?!?!? Esimesed kaks korda käisin nendega omapäi natuke liuväljal harjumas, aga mõnus nüüd küll ei olnud. Nende nöörimine on üks vaevaline protsess ja kuna lapsena olid mul üldse lampjalad, siis jäid mul saapa liiga korrektse võlviga tallast esimesel korral pöiad päris valusaks. Teisel korral panin üsna paksud ja kitsad sisetallad võlvi ümber saapa sisse ja sain sellest probleemist üle, aga siis oli pahkluu ümbert naljakas, kuradi kõva äär on ikka sellel kobakal :). Alles kolmandal korral, ehk siis poole päris trenni pealt hakkasin end vaikselt kindlamalt tundma. Mõnda asja on nendega tõesti tunduvalt parem teha, sest sul pole lihtsalt mingit võimalustki jalga valesti hoida, uisud ise vaatavad, et jalg õigesti püsiks. Piruett paranes kohe mõlemas suunas :). Aga no ma ei tea... hüpata ma nendega igatahes veel ei julgenud, ehkki trenn enne seda sain oma vanade pehmete uiskudega salchowi ka kogemata selgeks. Aga uute saabastega oli ikka kuidagi väga teistmoodi tunne, sakk ei olnud üldse sama koha peal kui vanadel uiskudel ja nii :). Käin nüüd nädalavahetusel veel kaks korda uiskamas ja siis järgmine nädal võib-olla proovin trennis jälle hüpata ka. Mõõt muidu tuli suurepärane, 8,5B on siis minu Jacksoni suurus. Aga päriselt, kas keegi enam nende pehmete nahkuiskudega siis sporti ei tee või???

Järgmine nädal on ainult sel aastal eelviimane kord uisutrenni minna. Järgmisel pühapäeval sõidan juba viieks nädalaks Kuubale ja sealt tagasi tulles jõuan Luxis olla täpselt 6 päeva, enne kui pühadeks Eestisse põrutan. Ühest küljest täitsa kurb kohe, no tõesti, ma olen just jõudnud uisutamisse sisse elada ja kuidagi naljakas on mõelda ka, et mul jäävad jõuluturud ja hõõgveinid siin kõik sellel pühadehooajal olemata. Kingitustegagi läheb niimoodi raskeks ja sellest ma ei hakka üldse rääkimagi, et tegelikult mulle meeldib pühademeeleolu... Üks maalimisprojekt seisab mul ka ees, aga ka selle olen sunnitud järgmisse aastasse lükkama. No ja üldse... Elu on praegu joonel, ma ei tahaks kuskile minna, veel vähem sellise entusiasmiga, millega ma Kuuba peale veebruaris mõtlesin :). Aga küll ma päikese kätte jõudes jälle rahul olen... Muidu pakingi siin vaikselt kohvrit, panen raamatuid kokku ja vaatan Kuuba dokumentaalfilme. Havannas ei paista ka ühtegi jäähalli olevat. Seal õpitakse balletti :).

Muidu ma vist mõtlesin välja, et kõigepealt lähen pärast teiste tagasitulekut 4 ööks Jibacoasse veel randa ja sukelduma, seal on 9m sügavusel kaks laevavrakki, mida algajad sukeldujad ka saavad vaatamas käia. Ja edasi suundun Havannasse. Väga uskumatu kokkusattumusena läks nii, et täpselt sellel ajal, kui mina Havannasse omapäi jään, saabub sinna 10 päevaks Emilia, kellega me Pariisis koos erasmused olime ja kellega me oleme ikka üksteisel sinna-tänna külas käinud. Tema tantsib juba iidamast-aadamast väga innukalt salsat ja tema tulebki nüüd mingi tantsusõbrannade pundiga Londonis Havannasse salsafestivalile, mina aga alustan just samal ajal oma koolis keele- ja salsatunde. Nii äge! Saame täitsa teisel pool maailma kokku... Seni oleme me kohtunud juba Pariisis, Eestis, Delftis, Londonis ja Luxembourgis. Ja seekord läks asi nii puhta kogemata. Nagu Emilia ütles: "It couldn't have coincided better even if we had planned it."

OK. Aga teate, aitab praegu. Lähen teen endale seenekastet, panen pesu kuivama ja magustoiduks on mul välja vaadatud film Kuuba revolutsioonist :). Nii et pakaa nüüd. Head pikka nädalavahetust! (Meil on esmaspäev vaba, jeeeee!)

M.

Uisuvaimustus

Jesss, mulle nii  meeldib uisutamine! Kohe iga kord tundub trenni lõpp täiesti ebaõiglaselt vara kätte jõudvat, tahaks veel, ehkki riided on seljas läbimärjad ja jalad hästi enam ei kanna. Muudel päevadel tahaks ka uisutama, kohe selline kibelus on. Olengi käinud kord nädalas ise veel liuväljal, lihtsalt natuke harjutusi kordamas. Aga tahaks kas või iga päev! Ma avastasin sellise toreda asja, et uisutades on mu hädisem jalg hoopis kindlam jalg! Ja millise liikumisvabaduse see annab! Ma olen ilmselt harjunud, et parem külg vajab palju rohkem tasakaalustamist kui teine, nii et kõik asjad tunduvad paremal jalal lihtsamad. Ta on küll nõrgem, aga oskab palju paremini!

Tähendab siis, ma muidugi loodan, et see on sellest aastatepikkusest nõrgemal jalal tasakaalu harjutamisest ja mitte sellest, et ma olen üks nendest vähestest, kes peab päripäeva pöördeid ja piruette lihtsamaks ja teebki kõike teistele vastupidiselt (sest suurem osa uisutajaid teeb kõike vastupäeva). Aga tõesti, paremal jalal ja päripäeva üle parema õla tehtav three-turn (kas see ongi eesti keeles kolmik või?) tuli minu jaoks lihtsalt, kindlalt ja esimese korraga, vasakul jalal ja vastupäeva üle vasaku õla on see veel ikka üsna hädine, ei liugle eriti ja üldse eelistan ma seda veel käsipuu juures teha. Sama lugu on minu algelise piruetiga, paremal jalal leian ma kohe õige asendi ja päripäeva tuleb päris mitu ilusat täispööret, enne kui ära vajub, aga vasakul jalal ja vastupäeva ei leia ma kohe kuidagi seda õiget uisutera kohta ja pööre jääb kohe kinni... Hmm... Samas seda esimest algelist hüppekest, mida me harjutama hakkasime, eelistan ma küll teha vasakult jalalt ja vastupäeva ja maanduda paremale jalale... Mine võta siis nüüd kinni. Eks aeg annab arutust.

Aga üle mõistuse vahva on - ja iga kord on pärast kingi jalga pannes tunne, et kuiva maa peal on kuidagi ebamugav. Jalad jäävad maa külge kinni ja edasiminemiseks peab nii palju pingutama ja üldse ei saa vabalt hõljudes sinna-tänna pöörelda ja tuul ei vuhise kõrvades ja nii. Oh, ma juba ootan homset, et saaks jälle jääle... Väike miinus on muidugi see, et iga kord õnnestub mul ikka paar korda maha ka potsatada, otse loomulikult panen ma siis alati parema käe maha ja no selle ranne on mul juba esimesest kukkumisest saadik valus. Ära ka lähe, sest ma ei raatsi vahele ka jätta ühtegi trenni. Varsti olen niikuinii viis nädalat Kuubal ära... Aga noh, veidi valutavad kondid kuuluvad vist asja juurde.

Igatahes, uisutamine on tunduvalt toredam kui poksimine! Samas ma katsun ikka korra nädalas poksimas ka käia - või siis TRXis (see viimane on lihtsalt selline üldkehaline trenn, päris tõhus). Aga uisutamine kohe tõmmmmmmbab. Ootan pikisilmi uusi uiske, need võiksid ideaalis juba selle nädala lõpuks kohale jõuda. Meie harjutused muutuvad samas kohe iga korraga tõsiselt raskemaks, juba kolme korraga on näha päris suurt lõhet inimeste vahel. Me nüüd osadega üritamegi juba esimest ühejalahüpet ka, aga teised ei julge enam pooli asju kaasa teha. Seda tädi, kes esimesel korral peamiselt ristseliti maas oli, pole nüüd üldse kaks korda käinud. Seevastu ilmus üks pintsaklipslane, mees, kes viigipükste, triiksärgi ja lipsu juurde uljalt liuväljalt laenatud sinised viiekilosed plastikuisud jalga topib ja otsusekindlalt harjutusi kaasa teeb. Siis on veel ports prantslastest teismelisi - sain aru, et 13. aastased peavad lasterühmast täiskasvanute rühma üle tulema. Nad on väga numpsikud, ehkki sellised, kes üldse eriti ei püüagi midagi korralikult teha ja suurema osa ajast lihtsalt latravad, nii et Vene distsipliiniga harjunud tädi Cornelia peab kohe vilistama ja õiendama hakkama. Aga ega nad pole sellised bravuuritsejad, neil on lihtsalt seltskonnatund. Ja siis on nii vahva, et nad ei julge mind sinatada, vaid ütlevad mõnikord aupaklikult: "Vau, Teil tuleb see tagurpidisõit nii hästi välja!" Nummi, ma ütlen!

Treenerid on meil mõlemad Rumeeniast (kolmas treener on prantslane, aga tema tegeleb ainult edasijõudnutega). Kusjuures, selle treeneri nimi, kellega mina peamiselt tegelen, on Mona Lisa! Päriselt! Ma ju esimesel korral puudusin ja ei kuulnud tutvustamist. Järgmisel korral olid mul alustuseks paberid näpus ja siis teised ütlesid mulle, et Mona Lisa vist läks juba riietusruumi... Mina arvasin, et need teevad pulli, küsisin, et mis Mona Lisa... Et äkki on mingi hüüdnimi või midagi. Kindluse mõttes andsin talle paberid üle ja pistsin kohe käe ka pihku. Küsisin järele, et kuulge, mind esimene kord ei olnud, kuidas teie nimi on? Tuleb välja, et Mona Lisa mis Mona Lisa! Niimoodi siis! Iga kord hakkab mul trennist ära tulles kummitama SEE lugu:

Aga jah. Uisutamine ruulib!

Pakaa!
M.

Autoga ümber Euroopa: Aachen (De), Monschau (De), Rodemack (Fr), Preischi loss (Fr). Ja sellest ka, miks ei tohi koertele mingil tingimusel viinamarju anda.

Eelmine kord jäin Kölni juurde pooleli. Olgu siis nüüd mõne sõnaga reisi teine pool ka üles tähendatud. Ega ma väga pikalt ei tee, me olime igal pool nii vähe aega, et ainult üldmuljeks jäigi mahti. Näiteks veetsime me äärmiselt õdusaks osutunud Aachenis vist umbes täpselt 2 tundi. Aga ilus ilm oli ja linn oli ka hubane. See meenutas mulle kangesti Tartut ja oli kohe päriselt sellise mõnusa sõbraliku ja elust kihava atmosfääriga. Hästi palju kohvikuid ja kondiitriärisid ja pubisid ja purskkaeve, lilli ja värvilisi poekesi, mitu hubast linnanurka oli täis püstijala peal dringitavaid inimesi, ilm oli ilus ja Karl Suure matusekirik oli ka väga eriline, mosaiikidega ja puha. Ma olen Aachenis korra varem ka käinud, aga millegipärast ei mäletanud üldse, et see on nii vahva... Nüüd tekkis tahtmine kohe tagasi minna. Näiteks jõuluturule... Ah, õige, aga see aasta mind ju ei ole. No aga võib-olla siis järgmisel aastal sellele suurele Aacheni hobuüritusele, mis igal suvel kõik Euroopa hobuseasjalised kohale toob... Eks paistab. Peab uurima.

Aachenist edasi sõites otsustasime üles otsida Monschau küla, mida kuskil raamatus hirmsasti kiideti. Et pidi olema selline vahvärkmajadega ilus ja väike ja piirkonnale hästi tüüpiline. Oli ilus tõepoolest :). Selline nukulik. Kas nüüd ilusam kui Bernkastel-Kues või mõned teised vahvärklinnakesed, seda ma ei oskagi öelda. Üliväga eriliseks ma teda ei pidanud. Aga noh, jälle uus :).

Kirikuustel olid ägedad "lingid"!

Killavooriga kodus :). Nüüd jagub mett, küüslauku, sibulat, Salvesti praekapsaid ja boršisuppi, mustikamoosi, kalja ja õlut, kondenspiima, suitsujuustu, küüslauguleivakesi, kõrvitsasalatit ja emme marineeritud seeni kohe pikaks ajaks... Mmm...

Igatahes. Alustuseks hängisime me Luxis. Mu kodu sai kohe palju kobedamaks, sai teda siin päris kõvasti putitatud - uued ukseriivid ja prill-laud, koridori ja vannituppa ports uusi nagisid ja nii edasi. Emme triikis ära kõik minu riided, juhhuu. Ja diivangi sai pärast kahte aastat lõpuks jalad alla, nii et seda saab nüüd lahti tõmmata ja kaheinimesevoodina kasutada. Remonditööde vahepeal tegime aga  ka väikese väljasõidu Rodemacki külla. Olin siin nii mõneltki poolt kuulnud, et see on  külastamist väärt, eriti veel jõulude ajal, kui neil on seal jõululaat ja puha. Aga ega tal vananaiste suvelgi viga polnud. Pisut naljakas oli, et seal ei olnud kohe ühtegi kohvikut, kus istuda ja olustikku nautida... Küla oli pühapäevasel päeval viimseni välja surnud, aga ilus oli, selle vastu ei saa vaielda. Meenutas natuke Lõuna-Prantsusmaad. Väike petekas on see, et loss... see va loss on eravalduses ja sinna ei saagi, kohe ligidale ka ei saa. Aga kirikud olid lahti, ehkki inimtühjad, linnamüüri platvormidele sai ronida, ühes kohas oli mingi ateljee ja siis üks eripärane aiake oli neil seal ka, aga sellest allpool ka paar pilti.

Mis imetaim see on, kes ütleks? Helle?

See tore eripärane aiake, mida ma juba mainisin, oli nimelt linnamüüride ääres asuv keskaja aed, kus oli igasuguseid ravim- ja ilutaimi, jutukesed juures, mis neist vanasti tehti. Väga äge mõte mu meelest! Ega ta nüüd suurem asi kaunis ja lopsakas ei olnud, aga ma kujutan ette, et vanasti võiski üks kloostriaed enam-vähem selline välja näha. Apteeker Melchior tuli ka mõttesse (huvitav, millal järgmine raamat ilmub?). Ja siin nägin ma elus esimest korda ka absinditaime! 

See silt lihtsalt oli nii äge! Tähendab otsetõlkes "Vanade kivide sõbrad". Ehk siis need, kellele meeldib kultuuripärand :). 

Tagasiteel märkasime silti, et lähedalasuvas Preischi lossis on lahtiste uste päevad. Läksime ja heitsime pilgu peale. Loss oli selline tagasihoidlik maamõis, aga Miakesel oli seal hirmus huvitav. Nimelt nägi ta esimest korda elus eesleid, kes võtsid veel kätte ja hakkasid sirgjooneliselt tema poole astuma, nii et lõpuks ei pidanud koera närvid enam vastu ja ta hüppas paigalt nagu vedru. Noja siis lossihoovis oli üks kass, kes läks koera nähes täiesti pöördesse ja tegi kõikide külastajate hämmelduseks selliseid hääli ja kehaväänutusi, et ma mõtlesin, et meie viimane tund on nüüd kätte jõudnud. Aga Mial oli elamusi kui palju. Tema ei tahtnud sealt kuidagi ära tulla...

Ah, ja Monschau pidi ka olema eriti kuulus ja ilus oma jõululaada poolest. Nad juba valmistusid! Meil Luxis on ka juba kunstlumega kaetud kuused tänavatele tõstetud, muide. Eile nägin!

Keskaja aed ülaltvaates.

Kui mina esmaspäeval tööle läksin, läksid teised Moseli äärde viinamarjapõldude vahele sportima. Oi, sellest tuli välja ülitähtis teadmine - ärge jummala eest koertele viinamarju andke. Viinamarjad ja rosinad on neile palju ohtlikumad kui näiteks šokolaad ja kuna koerte organism neid ära ei töötle, võib see kutsuda esile ägeda neerupuudulikkuse ja surma. Mitte kõigil, aga tundlikkus pidi olema kuni kolmandikul koertest, kellele mõjuvad väga rängalt juba paar üksikut viinamarja. Eestis ei tule keegi muidugi õnneks selle pealegi, et koerale ka viinamarju anda! No mis mõttes siis, vead poest koju ja siis hakkad koerale söötma või? Aga siin on neid ju igal pool, eriti viinamarjakoristusajal. No ja siis sai Miaga ka jagatud. Frantsuaa pärast pööritas selle jutu peale muidugi silmi ja ütles, et nende pisike Ritz olevat ka paar korda maha kukkunud viinamarju saanud ja siis mitu päeva järjest oksendanud, nii et nad pärast hoidsid teda neist eemal. Nemad siin, näe, teavad. Aga kes eestlastest teaks, et viinamarjad on koerte jaoks suisa mürgised? Igatahes. Meil sai testitud - Mia kuulub nende koerte sekka, kes viinamarjade peale naeravad. Aga paanikat ja pisaraid jagus enne terveks õhtuks. Tähendab siis... koeral ei olnud midagi häda, ilmselt isegi mitte halb, kuni me hakkasime teda oksele sundima, aga avastatud tarkusetera (mida loomaarst siiski murelikult kinnitas) vallandas paanika ja hirmul on ju suured silmad, eks. Emme jõudis igatahes Miakese mõttes paar korda juba maha matta, enne kui selgus, et kui tal tõesti midagi häda oleks, siis oleks sümptomid juba näha. Et üks õhtu oli siis selline paanikahõnguline.

Viimasel õhtul käisime Goethe Stuffis. See on üks õdus, Tallinna söögikohti meenutav restoranikene, kust saab Luxi ja üldse selle piirkonna roogi. Minu lemmik on alati nende tarte flambée, see on neil lihtsalt nii hea. Ja hirmus suur!

Aga emme sõi seda... 

Ja need olid veel kodus Pärnus tehtud õunaküpsetised. Nii ilusad!