Seiklusjutte metsast, soost, jõgedelt ja maa alt

Nojah. Sellest arheoloogide laagrist ja väljakaevamistest jõudsin õhtuti Belize'is kohapeal voodis telefoni märkmeid teha küll, mis siis netti pääsedes üles riputada. Aga kui ma väljakaevamistelt ära sõitsin ja hakkasin lihtsalt Belize’i ja Guatemalat vaatama, siis enam ei olnud sellist aega ega jaksu. Sellepärast on too reisi lõpp mul nüüd üles tähendamata. Aga see kujunes siiski nii põnevaks ja elamusküllaseks (et mitte öelda ekstreemseks), et nii ei saa vist siiski jääda. Pean ikka hädapärast need värskemapoolseted muljed kuidagi üles tähendama, sest ei taha sugugi, et mõni nendest mälestustest kogemata ühel päeval meelest läheks. 

Selgub nimelt, et olin endale kokku pannud üliekstreemse programmi. Mõnevõrra ootamatult. Tähendab, eks ma ikka teadlikult valisingi sellised teistmoodi asjad, millega ma varem ei olnud kokku puutunud. Sest Belize'is on väga palju koopaid ja džunglit, eks ma siis ju tahtsingi neid vaadata, eks, mitte mingit keraamikatöötuba proovida, mida saab igal pool. Aga kuna mul ei olnud varem koopa- ja džunglimatkadega erilisi kogemusi, siis ega ma teadnud ju midagi õieti ette kujutada. Ega seda, KUI ekstreemseks need ettevõtmised võivad kujuneda. See kõik selgus seal kohapeal, iga päev uuesti ja uuesti. Tavaliselt hetkedel, mil ümber mõelda poleks enam niikuinii hästi saanud. Nii et tuli aga edasi minna ja hakkama saada. Ja natuke hüsteeriliselt naerda ja pärast pead vangutada, et kas see oli kõik ikka päriselt. Et küll läks hästi, et ei juhtunud seda, teist või kolmandat. Ja millised elamused!

Esiteks koopad. Koopaid vaatasin lõpuks Belize'is ära viis, erinevatel viisidel. Mõni neist oli selline enam-vähem lihtne, ehkki ka see "enam-vähem lihtne" eeldas pimedates käikudes mingitel roostest õhukeseks söödud ja kaljuseina najal õõtsuvatel-logisevatel redelitel turnimist või siis mööda maa-alust jõge ujumisrõngal kottpimedas vees kätega aerutamist. Aga mõne teine koobas oli see-eest selline. No ikka ekspertidele. Ma lugesin küll, et see või teine ettevõtmine on väga raske. Aga arvasin, et see hoiatus on mõeldud 120-kiloste laussuutmatute ameeriklaste peletamiseks, sest kui trippi igal pool müüakse, siis ma kohe ei suutnud uskuda, et igapäevase tripi tellinud suvalised pahaaimamatud turistid saadetaksegi puhta südamega vaatama, kas jäävad ellu või mitte :D. Aga näe, selgub, et Belize on nii seiklusturismile orienteeritud, et kohalikud ei eeldagi, et tavalised inimesed võiksid selliseid trippe osta. Müüvad täitsa igasugustele täitsa ekstreemekskursioone. Kus giidide jutu järgi inimesed murravad käsi ja jalgu või siis mõlemaid. Poleks olnud üldse raske murda ka selga või koljut. Kusjuures giid täiesti enesestmõistetavalt teatab, et kui teiega siin midagi juhtub, siis päästeoperatsioon võtab minimaalselt 12-14 tundi, et noh, ise teate siis arvestada, eks. Ja selles kõige raskemas koopas olid tõesti küll ainult pisikesed pilud, kuhu tuli end puhtalt käte jõul sisse pressida, hoides juba kaljuprakku kadunud jalgu kramplikult võimalikult vasakule, sest paremale ei lubatud (ning mis seal paremal oleks oodanud, ei olnud ju koobast mittetundva inimese jaoks ka selge). Või siis mitmemeetrised süvikud, millest tuli ainult kahest stalaktiidist kinni hoides ja poolspagaati tehes kuidagi üle saada. Või siis lõhed, kust tuli alla ronida nii, et parema õlaga nõjatusid ühe seina ja vasaku jalaga teise seina vastu ja siis nõksutasid-nihutasid end vähehaaval allapoole. Või siis libedad ja sätendavad nõlvad, kus tohtis ainult paljajalu matkata. Või siis püstloodis seinad, kust tuli kuidagi üles teleporteeruda. Või teised püstloodis seinad, kust tuli kuidagi üle ääre alla seinani saada ja siis jalaga kobades nähtamatuid stalagmiidinupse otsida, et kuidagi pimesi alla saada, ise kättpidi kogu keharaskusega mingi ühe jämeda, sileda ja libeda kivijunni otsas kõlkudes. Kogu aeg oli pime ja libe ja kitsas ja täiesti harjumatuid lihaseid pingutav rassimine, kusjuures niimoodi 6-7 tundi järjest, vahet pidamata, sest edasi oli ju vaja minna. Ja tagasi oli vaja ka jõuda enne, kui viimasedki lambipatareid tühjaks saavad. Nagu mul koopa kõige sügavamale kambrisse jõudes juhtuski. Õnneks oli giidil mõni varupatarei ikkagi ka olemas. Aga ka need jõudsid enne väljapääsuni jõudmist tühjaks saada. Viimaste patareide kohta ütles Selwyn rõõmsalt, et need, "my lady", peavad nüüd kõige nõrgema režiimi peale jääma, muidu on pahasti.

Aga eks see kõik oli seda väärt, muidugi. Belize’i maa-alustes tohututes koobastikes on vanade maiade pühakohad. Nende uskumuse kohaselt elas vihmajumal Chaac just maa all ning maiad käisid siis ohvriandamite ja igast hallutsinogeenidega sealsamas koobastes temaga kõnelemas ja temalt vihma palumas. Nendest riitustest on Belize’i koobastesse jäänud ohtralt maiade keraamikat, obsidiaanist lõikeriistu ja inimsäilmeid. Mõned koobastes olevad potid on näiteks nii suured, et need vist valmistatigi koopas, sest nad asuvad kuskil nii kitsas kooparuumis, et nad ei oleks selle suust läbi mahtunud. Ja kuigi enamik on katki, sest maiade meelest tuli riituse lõpetuseks kõik ära lõhkuda, siis see katki ei tähenda alati kildudeks olemist. On ka nii suuri katlaid, et mina mahuksin neisse sisse, ja neile on tehtud põhja väike auguke või löödud küljest kõrv. See oli ikka uskumatu. Minu senises kogemuses on koopad alati olnud lihtsalt, noh, geoloogiline fenomen. Ilusad kivimoodustised, stalagmiidid-stalaktiidid, suured võimsad saalid, võib-olla mõne allika või kosekesega. Maiade territooriumidel on koobastel aga täiesti kultuuriline mõõde. Sellepärast käisin Belize’is viies koopas. Ja tahan võib-olla koguni millalgi tagasi minna, et neid seal veel uurida.

Aga täpselt samuti, nagu ma ei kujutanud ette, et inimesi ikka päris nii ekstreemsetesse koobastesse viiakse, ei osanud ma oodata pooli muid asju. Selgub, et Belize ongi otsustanud teadlikult keskenduda seiklusturismile ja sellepärast ootasid seal seiklused isegi ekskursioonidel, kust ma neid eluilmaski poleks osanud eeldada. No näiteks oli meil ühel päeval kavas õhtune metsamatk jaaguaride kaitsealal. Kujutage siis ette me üllatust, kui meile juba seal kaitsealal öeldi, et matk lõpeb sellega, et meil tuleb südaööl hüpata täies riides ujumisrõngaga tundmatusse jõkke ja siis rõngaga igaüks omas tempos neli kilomeetrit allavoolu ulpida, et saaksime nõrgukese pealambi valgel „kaldal olevaid loomi vaadelda“. Meil ei olnud kaasas ühtegi suplemiseks mõeldud rõivaeset või jalatsit ning me olime selliseks plaaniks niivõrd hästi mitte-ettevalmistunud, et ka meid saatev giidipoiss pidi siiski lõpuks hästi hellalt küsima: „Te ei ole kunagi tuubitanud ja otsustasite kohe esimest korda proovida seda teha öösel?“. Pff. Õnneks tõusis ta väga kiirelt olukorra kõrgusele. No kui ei ole käterätikuid ega vahetusrõivad, siis ei ole, mis teha, auto saab küll märjaks pärast, aga no nii on. Või no kui ei ole tuubitanud, siis ei ole, eks siis tuleb pahaaimamatuid aidata. 

Aitaski. Sai hakkama meie kolmega. Ise sumas ta kõrvuni vees, aga suutis meid voolule vaatamata kuidagi kahe käe ja ühe jalaga kinni hoida ja teise jala abil kaldaäärsest võsast eemale tüürida. Enamasti. Omaenda kotike giidipaberite ja muu olulisega oli tal hambus, et see natukenegi kuivem püsiks. Te ei kujuta ette, kui sürreaalne see kogemus oli. Kottpimedas. Üsna kiirevoolulisel, ehkki madalamapoolsel jõel. Aeg-ajalt põrutasime me kurvides ikka puhta võssa ka, sest me taskulambid olid liiga nõrgad näitamaks, et seal juba ongi võsa. Ja kui need võsaoksad siis kukalt ja juukseid sasisid, sai elavalt ette kujutada, kuidas sealt oksa pealt libiseb meile kaela mõni puumadu, iguaan või muu elajas. Jaaguar ja muud suuremad elukad, lootsime, hoiduvad meie hädakisa, hõikumist ja hirnumist kuuldes ise eemale. Aga ega need meile antud pealambid olid nii nõrgad, et nende valgel ei oleks me isegi sülle hüppavat jaaguari näinud. Giidipoiss oma prožektorit aga kasutada ei saanud, tal olid käed sõna otseses mõttes meid ja meie ujumisrõngaid täis :). Uskuge, see tagasisõit hotelli oli küll meeleolukas. Lagistasime terve tunniajase sõidu lihtsalt hüsteeriliselt naerda, olukorra absurdsusest. Autoistmete kaitseks panime alla vihmakeebid. Sest, noh, need oli meil kästud matkale kaasa võtta... Aga märjaks saamisest need meid igatahes ei päästnud. Üleüldse, kogu reisi jooksul tarvitasime me vihmakeepe tavaliselt mingil muul otstarbel. Sest märjad olime kogu aeg. Aga sääsekaitseks või kottide turvakihina mõjusid keebid päris hästi. 

Noja siis reisi viimane osa seisnes 5-päevases Guatemala džunglimatkas. Seda muudkui räägiti ette ka, et on ikka raske ja karm, et sellel perioodil mudane ja kõndida on vaja umbes 30 kilomeetrit päevas ja on putukad ja füüsiliselt raske ja palav ja higi voolab ojadena ja võtke ikka kaasa elektrolüüte ja snäkke ja. No ma olin ikka valmistunud. Ehkki lugesin mingite varem käinute kommentaare ja näiteks üks hollandi matkaja rääkis, et muda oli ikka kohe nagu reieni ja nii ekstreemseid olusid ta ikka ei oleks osanud oodatagi, kuigi on kogenud, jne jne jne. Aga no. Kus sa siis ikka internetti usud, onju. Neid arvustajaid on ju ka igasuguseid. Mõni hädapätakas, pehmo, esmareisija või lihtsalt hädaldaja ongi alati hädas. Ei uskunud ma ka oma kogenud ja heas füüsilises vormis arheolooge, kes olid seda matka korduvalt teinud ja rääkisid, et neil on see retk halbade tingimuste korral võtnud 8 päeva, mitte 5. Ja vangutasid ka ikka väga kahtlevalt pead, kui ma minemisest rääkisin. Aga no nemadki on ju ameeriklased, mõtlesin ma. Igaks juhuks tellisin meile ettenägelikult siiski ratsutamiseks hobused-muulad, arvates, et siis läheb libedamalt ja kiiremini, kui ikka tõesti porine on.

Aga, võtke teatavaks. Muda oligi reieni, mõnikord lausa vööni, kohati isegi hobustele rinnuni. Terve esimese päeva sumpasimegi ainult vees ja mudas. Laiguti oli see ikka nii sügav ja tihke, et umbes poolteist tundi pärast teeleasumist jäi mu hobune mõlemat esijalga pidi talle rinnuni olevasse mutta kinni. Püüdis ühte jalga välja tõmmata, ei jaksanud, teist ka enam ei jaksanud. Hakkas rabelema, väänutas nii palju, et sadul vajus viltu ja mina lendasin ilusasti ta sadulast ülepeakaela ka mutta. Ikka kogu seljakoti ja kaamerakotiga ja nii. Õnneks oli selline ilus, pehme savise mudaga koht, nagu mudavann. Ei olnud seal kive ega midagi teravat. Hobune sai ka ilma minuta kohe hõlpsasti end lahti. Aga noooo. Ütleme siis nii, et ega ma tegelikult ei olnud ikka üldse valmistunud selleks, et „metsamatkal“ võiks olla tarvis ka ujuda. Ja et fotoaparaadil peaks olema ümber vähemalt viis veekindlat kotti, sest et ta satub ikka kohe üleni vette. No üldiselt, see matk tundus kohati tõesti ikka samaväärnue Pärnu rannast jala Kihnu poole kahlamisega. Vahepeal sai end sügavamates kohtades pisut märjaks kastetud ja siis edasi sumatud. Ainult võsa oli ka. 

See tegelt on juba täitsa süütu hetk, äkki teisest päevast. Esimesest päevast mul ei olegi ühtegi videot. Need olud ei võimaldanud ühtegi pildistavat aparaati välja võtta.

Giid ja muulapoiss otsisid meile muidugi võimalikult madalama veega kohti, raiusid matšeetega kõige okkalisemat võsa eest ja tegid kõik, mis nende võimuses, et me kuidagigi ja enam-vähem mingit tempot hoides edasi saaksime. Ent kui me kolm tundi pärast teeleasumist esimese puhkepeatuse tegime, arvasin mina omaette küll, et sellest pärapõrgust peame vist nüüd siiski tagasi pöörama. Ma ei kujutanud ikka üldse kuidagi ette, kuidas need ülejäänud 4,75 päeva veel üle elatakse, kui see on alles algus. Asi oli sel hetkel ikka naljast täitsa kaugel. Täiesti ligumärjana hobuse seljas kükitamine ja sealt vahepeal alla sadamine või siis juukseidpidi võssa kinni jäämine või siis vaatamine, et pead alla kukkunud puude vastu ära ei löö või et inimese vedamisest solvunud hobune ratsanikku põlvipidi mõne teeäärse puu vastu ei lööks, ei olnud ka päris mu ettekujutustes figureerinud. 

Minuga koos ratsutanud reisikaaslane oli ka seal esimeses peatuspaigas sadulast alla kobides näost ikka täiesti valge ja kohkumisest öökullisilmadega. Me kumbki ei kostnud šokist vist umbes tund aega ühtegi mittehädavajalikku sõna ega formuleerinud ühtegi täislauset. Teine reisikaaslane oli meist selleks hetkeks ühe saatjapoisiga üldse kuidagi maha jäänud. Ta ei saanud hobusega kohe algusest saadik hästi sina peale, jäi maha ja kobis mingil hetkel sadulast alla, sest tundis end jala kindlamini. Meie hobusepoiss ei pannud seda aga tähele ja juhtis meid muudkui eest ära, nii et meil ei olnud üldse aimugi, et kolmas kaaslane on nii kaugele maha jäänud. Sinna esimesse peatuspaika jõudis ta meile oma giidipoisiga alles hea tunnike hiljem järele. Meie saime seal kõik see aeg juurelda, et kas ta keeras juba otsa ringi, ja lihtsalt elu üle järele mõelda, ise üleni läbimärjad, kõik asjad üleni läbimärjad, kaks miljonit sääske kallal... Nende vastu otsisime lõpuks selga ka vihmakeebid. Aga no kui üldiselt öeldakse, et troopiliste haiguste ennetamiseks tuleb ennetada sääsehammustusi, siis... võin teile kohe öelda, et terve nende viie nädala jooksul ei õnnestunud see ennetamine ikka kohe kuidagi. Ma olin pealaest jalatallani erinevate mürkide ja võrkudega kaetud, aga need tõprad sõid läbi kõige. Lõpuks oli mul endal DEETist ja permetriiniga immutatud riietest lööve, aga sääski ei heidutanud ükski mürk kuidagipidi. Paari kupla sügan siiamaani, kolm nädalat hiljem. 

Igatahes, aga no lõpuks saabus sinna esimesse peatuspaika siis ka me kolmas kaaslane, kes oli selle võrra rahulikum, et tema polnud hobuse seljast alla sadanud ega poolt skalpi okkalistesse põõsastesse jätnud, kui hobused üritasid võimalikud võsas ja puujuuri mööda käia, sest seal oli natuke kindlam maa. Oli temagi kohkunud, aga suutis seda kuidagi paremini varjata. Sõi üsna reipalt oma võiku ära ja sai meidki jälle kuidagi normaalsemasse tujju. Ja keegi meist ei tahtnud vist lihtsalt olla esimene, kes ütleb, et lähme vist ikkagi nüüd tagasi. Nojah. Giidipoiss siis lohutas ka, et järgmisel päeval jõuame kõrgemale pinnale, siis ei tohiks nii märg enam olla. Ja kuna väljavaade kõik need kolm tundi läbi sellesama Amazonase tagasi sumbata tundus ka ikkagi, no tegelikult otse öeldes ikka teostamatu, otsustasime giidipoissi uskuda ja siiski edasi minna.

Kui me esimese päeva õhtuks laagrisse jõudsime, oli meil mõlema jala küljest vähemalt tosin puuki. Olime päevapikkusest ligunemisest täiesti kortsus ja kuiva kohta ei olnud enam mitte ühegi veekindla koti põhjas ka mitte, sest lisaks vees sumamisele hakkas millalgi ka vägevat äikesevihma kaela lahmama. Selle päeva riided pidin pärast kõik ära viskama. See soovesi värvis need roostepruuniks ja see värv ei tulnudki enam välja. Meie kõigi aluspüksidki, mida igas laagris iga nööri otsas kuivatasime, nägid välja, nagu nende omanikud oleksid püksi kakanud. Kui poleks olnud nii naljakas, oleks olnud häbi selliseid kellegi silme alla riputada. Isegi ära visata oleks olnud piinlik, sest prügikastitühjendaja oleks arvanud maitieamida.

Pärast kolme pesu 60 kraadi juures.

Giidipoiss õnneks ei valetanud. Järgmisel päeval oli tee tõesti märksa parem. Jõudsime kõrgemale pinnale ja lagedamale rajale. Vahepeal tuli ikka vööni vette ronida, aga suure osa päevast veetsime siiski metsas, mitte soos. Teekond oli pikem, aga liikuda hõlpsam. Sellele vaatamata oli meil laagrisse jõudmise ajaks toss ikka täitsa väljas. Viimased kaks tundi lubasid giidipoisid muudkui, et pool tundi veel, ainult pool tundi veel. Kui kõige esimesena tuli meile juba üsna suures hämaras vastu laagripaiga WC, tundus isegi seda ümbritsevast tihnikust laagripaigani veel pooletunnine matk olevat. Aga kohale me siiski lõpuks jõudsime. Saime telgid kätte, laotasime asjad kuivama (isegi igaks juhuks kaasa võetud ravimitagavara oli kenasti märg, näiteks igaks juhuks kaasa võetud söetabletid muutusid oma paberpakendi tõttu hoobilt kasutuskõlbmatuks) ja vajusime kotile. Saime end pisut ka kasida, igaühele oli ette nähtud ämbritäis vihmavett, mida sai endale kilepalakate vahel kaela valada. Igaks juhuks kästi aga pestes üles vaadata, sest kohalikud ahvid pidavat olema nii kiuslikud, et neile meeldib „vannitoa“ kohalt puude otsast all pesijatele kaela pissida ja inimesi roigastega loopida. Kogesime hiljem mitu korda, et see polnud lihtsalt muinasjutt. Õnneks „vannitoas“ meile siiski pähe ei kustud.

Novat. Kolmas matkapäev oli ette nähtud olla seal laagriümbruses vana ja üüratult suure maiade linna El Miradori territooriumil. El Mirador oli maiade üks varasemaid suuri metropole - ja tõesti ikka nii suur, et ühe püramiidi juurest teiseni oli kena pool tundi kõndimist. Teiste seas on seal El Miradoris kogu maiade asuala kõige suurem püramiid La Danta, ohtralt väiksemaid hooneid ja auke, mättaid, mille otsast avaneb imeline vaade ümbritsevale brokolit meenutavale džunglile, imeliselt säilinud reljeefe, arheoloogide kaevatud käike ja tunneleid jne. Veetsimegi terve päeva neid avastades. Rühkisime juba enne päikesetõusu püramiididest üles ja viimasest ukerdasime pealambi valgel alla alles siis, kui päev oli puhta otsa saanud. Ja no. See kolgata tee sinna oli ikka seda väärt. Kõik see tohutu muistne linnavare oli ainult meie päralt. Seal ei olnud kedagi teist. Meiega samas laagris ööbisid ainult mõned metsavahid ja -töölised. Selle päeva õhtuks jõudsid siiski kohale veel kaks turisti, üks Taani onu ja mingi Hollandi mimm, kes oli teekonnast nii kurnatud, ehmunud, väsinud ja enda meelest suremas, et teda ei huvitanud see El Mirador enam mitte üks raas, ta tahtis kohe järgmisel hommikul hakata tagasi minema, et ainult minema saada sealt metsast. 

Meie, meie oleksime veel edasi jäänud, kui oleksime saanud. Aga no meil oli vaja siiski graafikus püsida. Kui mitte muu, siis tagasilendude pärast. Õnneks läks see va tagasitee pärast kergemat päeva Miradoris kuidagi kiiremini. Olime saanud hobuste ja sadulaga sõbramaks ning vahepeal polnud ka sadanud, mis tegi kõigil astumise hõlpsamaks. Minu hobune otsustas küll mäkra mängida ja üritas mind kiusu pärast vastu iga teeäärset puud ära lüüa. Ju ta arvas, et ma kaalun palju, ja pani kõik esimese päeva raskused ka minu süüks. Mingil hetkel pidin ta seljast maha kobima, olin juba nii siniseks taotud, ja ta tõesti meelega ajas kohe külje ette, kui tee ääres sellist head puud nägi. Õnneks lahendas selle probleemi hobuste vahetus. Vahetasin oma Pirtsu muul Tubli vastu välja ja edasi läks tee lausa jooksusammul (kolmas hobune oli Rahu). Läbisime selle päeva distantsi umbes täpselt 3 tundi kiiremini kui minnes ning jõudsime ööbimispaika nii vara, et saime võrkkiikedes lebotada, poole tunni kaugusele veel ühte maiade linna jalutada ja isegi tükk aega seal ühe püramiidi otsas päikeseloojangut oodata.

Pilte on mul kogu sellest pikast puhkusest nii umbes 6500. Tundub suur number, aga tegelikult ei olegi. See teeb päeva peale nii umbes 185, mida on minu kohta ikka väga vähe. Tavalise turismi korras teen ma päevas vabalt 500-800 pilti. Aga noh. Väljakaevamistel tuli pildistamise ja ringi vahtimise asemel ikka tõsiselt tööd teha. Ja me olime hommikust saadik kohe nii räpased, et ega ma ei tahtnud eriti oma fotokat niimoodi katsudagi. Igasugustel märgadel ekskursioonidel, vihmastel hetkedel ja muidu vette heitmise/kukkumise/kõndimise hetkedel ka ei saanud fotokat ju välja võtta. Isegi hobuse seljas ei saanud, sest sealt kukkusin ma temaga niikuinii korra juba vette ning polnud ju täpselt teada, millal uuesti vaja kukkuda on. Tolle vette sulpsatamise ajal oli fotokas mul õnneks paksus fotokakotis, mis oli omakorda kilekotis, millel oli omakorda vihmakate peal. Need aitasid nii palju, et kott oli läbimärg ja fotokas ka, aga õnneks ainult pealt. Kotis vesi veel ei lainetanud ega jõudnud ka veel fotokasse tungida. Kotist välja võetud fotokaga või selle pärast mingi kivi otsa pudenemine oleks lõppenud palju kehvemini. Nii et. Noh. Paljud hetked jäädvustusid lihtsalt mällu. Või telefoni, mida ma julgesin rohkem kasutada, sest otsustasin juba enne reisi, et vahetan selle tagasi jõudes välja. Telefoni pildid ei ole minu jaoks õiged pildid, ma olen harjunud peegelkaamera värvisügavuse ja RAW-failide võimaldatava kvaliteediga. Selles mõttes telefoni klõpsud mu jaoks peaaegu ei loe. Aga no, pmst, parem kui mitte midagi.

Nojah. Siis oli see reis veel selle poolest eriline, et ma ei ole päriselt mitte kunagi ühtegi reisi enam-vähem algusest lõpuni niimoodi organiseerinud, et saadan kellelegi WhatsAppis sõnumi, stiilis, et kas saad tulla see päev ja see kell sinna ja viia mu sinna külastamatusse kohta. Mille peale saan kolm päeva hiljem mingilt muult võõralt WhatsAppi numbrilt vastu sõnumi, et tere, minu nimi on Selwyn, võta 350 dollarit kaasa ja oota mind kell pool neli hommikul umbes kloostri taga metsas, ma siis viin. Ja siis ma usungi ja lähengi. Või et näiteks saadan lennuplaanide tuksiminekut lahendades WhatsAppis sõnumi mingile FBst leitud Guatemala tüübile, et kas ta saaks tulla Florese lennujaama mulle vastu ja viia mind autoga üle piiri Belize’i, et ma olen suvaline Maris, kes on hädas ja kellel on vaja ööseks Belize’i jõuda. Noja saan vastuse, et tere, Maris, meeldiv tutvuda, tulen ja viin. Kusjuures tüüp ilmubki välja! Muidugi, kui me piirile jõudsime, palus ta süütult, et ma talle raha ära maksaksin, et tal on vaja seal kuskil kassas mingit maksu maksta ja tal pole endal sulli kaasas. Minu saatis ta samal ajal jala koos oma kaubaga piiri ületama, et küll me siis juba Belize’i pool pärast jälle kohtume. Ütleme siis nii, et kui mina Belize’i olin jõudnud, sain seal kena kümme minutit oma kotihunniku otsas juurelda, et huvitav, kas ta ikka nüüd vaevub ka üle piiri tulema ja mind edasi transportima või tõmbas kätte saadud rahaga minema. Aga tuli. Ja üleüldse kõik alati toimiski. Kõik Selwynid ja Neilid olid alati lubatud ajal kohal, kaasas vähemalt matšeete, lõunasöök, rummipunš, laualina ja valitsuse väljastatud eriluba külastamatute kohtade külastamiseks. Mõnikord oli neil saateks ka 3–5 matšeetede ja mootorsaagidega varustatud metsavahti, kes pidid meile harvakasutatava tee vabaks raiuma ja vaatama, et me üleüldiselt elu ja tervisega tagasi tuleksime. Ma ei tea, millistele maiade jumalatele ja karmavalvuritele selle eest tänulik olla, aga mulle tundub siiamaani natuke uskumatu, et see kõik läkski ilma viperusteta. Euroopas ma üleüldiselt küll niimoodi käituda ei julgeks :). Siin tunduks selline lähenemine kaugelt liiga ohtlik ja ebanormaalne. 

Ega sinna džunglimatkale minekuga oli ka sarnane lugu. Alustasime päeva ka kaugelt enne päikesetõusu, nagu kombeks, ja hakkasime oma teada sõitma metsa poole. Aga tegelikult tiirutasime tunde mööda Florese äärelinnu ja ümbritsevaid aguleid. Küll oli autojuhil vaja kellelegi kaasa haarata kotitäis pirukaid, küll teatada liiklusõnnetusest, küll viia keegi ära, küll otsida mingit juuksuritöökoda, küll tellida endale õhtusöögiks tortillasid, küll korjata peale meiega kaasa tulev tõlk. Lõpuks peatusime kuskil eriti aguli nägu linnajaos ühe nurgapealse lobudiku ees, mille rõduvõre taga ootas aluspükstes kutt, täitsa mafiosniku nägu. Ühes tätoveeritud käes oli tal sigaret, teises kaklulaator, aga jalge ees lebas kaks pitbulli. Onu teatas mulle, et pean talle kogu matkaraha ette ära maksma. No mis ma oskasin kosta. Toppisingi lillas koiduvalguses kruusatee ääres oleva lobudiku rõduvõrede vahelt talle tuhanded dollarid ja veel rohkemad tuhanded kveesalid pihku. Enam-vähem kogu sularaha, mis mul veel järel oli. Vastu ei saanud mingit paberit ega täpselt teada, mida see hind siis sisaldab :). Aga auto oli ju ees, autojuht oli siiski maininud, et tal on täitsa ausalt plaanis meid metsani ka sõidutada, no mis sa siis ikka umbusaldad. Andsime allkirjad, et kui surma saame, on oma süü, ning kümme minutit hiljem rallisimegi juba külast välja, tolmupilv taga, kõik aknad lahti, värskelt tõusnud päike ümbritsevat võsa kuldamas ja autojuht Leonel entusiastlikult raadiost armastuslaulukesi kuulamas ja kaasa üürgamas. Varajasele kellaajale vaatamata pulbitsesid ta tunded nii, et meie kõlarite „no puedo vivir sin tiiiiiiiiiiiiii“ kostus tõenäoliselt kolme kilomeetri kaugusele. Mina isiklikult kurdistusin pärast kolme takti, aga tema keeras mussi ühtejagu ikka valjemaks ja valjemaks ning hakkas üha kõvemini ja kõvemini kaasa jõurama. Vahepeal röögatas tuttavatele ja mittetuttavatele aknast lõbusalt ka „Hohoy!“ ning muudkui lendas üle kõikide teetõkete ja kruusaaukude, nii et auto vabises. See kullakarvane ja kruusatolmune hommik, kui me seal niimoodi Mehhiko bolerode üürgamise saatel tundmatu džungli poole tuhisesime... See vist ei lähe mul kunagi elus meelest!

Tee oli nii hea, et pildid jäid kõik sellised...

Noja, räägin siin auto kõlaritest, aga... Üldiselt nende viie nädala jooksul sõitsin ma ka selliste lobudikega, et enamikul neist ei olnudki kõlareid. Hea, et pidurid olid. Aga inimene harjub kõigega. Nt kõige esimene auto, mille ma endale lennujaama vastu sain... Tol esimesel hommikul tundus mulle, et see on ikka valmis romulasse minema. Klaas oli eest mõrane ja armatuuril polnud nuppe ega konditsioneeriluuke, kõik lihtsalt pahises sealt kondiaugust. Aknaklaasi ei saanud alla lasta, peegel oli auto külje külge kinni teibitud, toolikatetes olid augud jne. Kui ma aga pärast Belize’i uuesti sama autojuhi vastu tellisin ja samasse autosse istusin, tundus see mulle täiesti uus ja nii-nii korralik :). Sest Belize’is sõitsin ma näiteks taksoga, millel ühte tagaust üldse polnudki, ja teine tagauks küll oli, aga selle sisemine polsterpaneel oli ära, nii et seda ei saanud seestpoolt avada ega midagi. Arheoloogide laagrisse sõitsime nii roostes USA eks-koolibussiga, et kui vihma sadama hakkas, siis sadas kõik bussi augulisest laest läbi meile kaela. Arheoloogide enda sõidukid olid ka umbes 40 aastat vanad, mõlkis ja roostes, ei läinud kordamööda käima, üleüldse oskas iga autot kasutada ainult täpselt umbes üks inimene jne. Mulle selgitati, et Belize’is on autode impordimaks pmst nii kõrge, et keegi ei saa endale uute autode ostmist lubada. Mistap sõidetaksegi romudega. Et no ikka parem kui jala käia. No ja nii oli. 

Ega muu eluolu oli samasugune. Kujutage näiteks ette me üllatust, kui tegime vetsupeatuse ja maksime lausa vetsu eest. Astusime kahekesti kõrvu asuvatesse vetsukabiinidesse. Ja siis kõigepealt hõikas reisikaaslane, et oi, tal on seal koer. Kes siiski pissija saabimise peale viisakalt kempsust lahkus ja poti äärde ruumi tegi. Ja kui mina pissitud sain ning vetsupaberi prügikorvi viskasin, liigutas seal... arvake ära? Kasutatud vetsupaberi korvi munele läinud kana. Noja üleüldse pakkusid igapäevast elamust nahkhiired katuses, skorpionid duši all, pardid köögis, põrsad tee ääres, plehku pannud lehmad keset maanteed, akna taha õue ehitatud kraanikausid, toaukse taha õue pandud dušid, kõige piidaga eest ära tõstetavad lukustatud uksed, jala külge kinni nööritavad kummikud ja muud säärased leidlikud detailid. No tõesti. Inimesed elasid leidlikult ja lahendasid probleemid käepäraste vahenditega nii, kuidas oskasid. Ainult vaata ja imesta. Ja meie kokapiiga muudkui vaatas ja imestas meid, et milline hea sääsevõrguga kübar! Millised head kinninööritavad saapad, mis ei tulegi mudas jalast ära. Millised maosäärised! Milline see, teine ja kaheksas, kust selliseid imeasju üldse saab?

Novat. Nüüd olen juba kolm nädalat Euroopas tagasi. Pilk hakkab selginema, adrenaliin lahtuma ja elamused tavalisepoolsena paistma. Aga mõned asjad tunduvad siiani mingist teisest reaalsusest olevat. Need öised jõgedes hulpimised ja koobastes ukerdamised ja vööni vees matkamine ja... Ausõna. See oli minu senise elu kõige seikluslikum reis. Ja kogu sellest erakordsusest saadud dopamiinilaks oli nii vägev, et nüüd tundub tavaline puhkus ja tavaline töö kohe nii igav, nii igav, nii igav...

Laagrielust Belize'is

Uskumatul kombel olen siin laagris juba oma kaks nädalat ära olnud. Ma kohe ei mõista. Sellist tunnet pole tegelikult üldse. Rutiinigi pole justkui veel tekkinud. Hea, et kaks nädalat on siinne lubatud miinimum. Mul on tunne, et vähemaga poleks üldse jõudnud päriselt sisse elada. Kuigi puhkust planeerides tundus kaks nädalat hirmus suure tükina, mis tuleb muude plaanide ja Eestis käimise arvelt kuskilt näpistada. Praegu tahaks see-eest natuke kauemakski jääda. 

Umbes pool rahvast ongi laagris tegelikult korraga kuu aega. Näiteks ka siin mu kõige sõpsim Amy. Tema on õpingute raames praktikal ja tahab selle eest ainepunkte, sellepärast pidi võtma pikema perioodi. Füüsilisest aspektist tundub kuu aega mulle siiski natuke palju (ehkki muus mõttes täpselt paras, arvestades, kui ruttu aeg läinud on). Ma tegelikult ikka ei kujutanud päriselt ette, KUI järskudele järsakutele nad inimesed tööle panevad, KUI tohutu kivikoormate käsitsi järsakutest üles-alla vedamine iga päev käib (no ühel päeval tegime oma tiimiga 150+ ämbritäit näiteks), KUI raske on iga pangetäit vettinud mulda läbi sääsevõrgu tiheduse sõela loksutada ja KUI raske on järjest 40-sentimeetriseid pmst tsementpõrandaid käsihaamri ja kelluga lammutada. Hommikust õhtuni. Iga päev, tulgu taevast või pussnuge ja rünnaku sipelgad, nahkhiired või tarantlid. Et on ikka olnud väsitavam, kui oleksin osanud ameeriklastelt oodata. Just nimelt ameeriklastelt. Ma ikka mõtlesin, et neid koheldakse siidisemate kinnastega :). 

See siinne Amy, kellega me palju asju oleme koos teinud, on muidu hästi tubli ja tore. Kolm last suureks kasvatanud endine medõde, kes nüüd õpib lõpuks omale rahuldustpakkuvat teemat. Aga tema tahaks praegu näiteks juba väga ära, tema jaoks on siinne kliima liiga paha. Kogu aeg on märg ja palav, und ei saa ka korralikult täis magada, sest palavus või torm ajab iga paari tunni takka üles jne. Mind see enam eriti ei sega, olen juba jõudnud harjuda palavuse, niiskuse, kitsa voodi, kogu aeg märg ja must olemise ning imelike häältega. Aga mul oleks vaja enne järgmist tööpäeva vähemalt kahte puhkepäeva, et vanad kondid suurest rassimisest taastuksid. Sest ma olen ikka päris väss.

No mõni pisiasi on siin laagris ikka täiuslikkusest puudu ka jäänud. Aga see eriti ei loe, sest olen saanud heita pilgu hoopis teistsugusesse, nii intrigeerivasse maailma ja teistsugustesse eludesse. Siinsed inimesed peavad normaalseks päevade viisi kahe meetri sügavuses hauaaugus istumist ja haamritega mulla toksimist, ümberringi nahkhiired ja skorpionid ja maod. Ja matšeetedega džunglis vehkimist ja ülijärskudel sopast libedatel kallakutel turnimist ja üleni porine olemist ja külma dušši. Ja seda, et kui naaberarheoloogidele külla minnakse, kestab pidu seitse päeva ning keegi ei muretse, sest mis sa ikka muretsed, küllap on kõik korras, lihtsalt metsas polegi ju netti ega levi. 

Vajaka jäi mul siin aga eelkõige natuke paremast kommunikatsioonist. Sest keegi eriti mingit praktilist infot ei jaga ega tea, kõik kuidagi lihtsalt on. Mina aga väga ei hinda seda, et tõusen üles ja tean, et hommikusöök peaks olema kell kuus, aga kell kuus selgub empiiriliste uuringute käigus, et köök on kinni. Ja hiljem selgub, et sel päeval toimub hommikusöök hoopis pool kaheksa, aga seda pole keegi öelnud. Mitte kellelegi. Sööjad on kohal, aga süüa njetu. Mina näiteks oleksin seda ette teades rõõmuga veel tund aega edasi maganud. 

Või et osad sõidavad kuskile laagri mikrobussiga ära ja siis selgub, et nad käisid ujumas või poes, aga see info ei levinud. Või et kui nendega kaasa ujuma minna, siis keegi ei tea, millal tagasi tullakse. Tullakse siis, kui tullakse. Võib-olla tunni, võib-olla kolme pärast, kuidas autojuht otsustab. Või siis on justkui jutt, et buss läheb laagrisse kell 15.00, siis kästakse ikkagi kell 14.00 valmis olla, ja lõpuks minnakse hoopis 15.30, nii et see vahepealne aeg tuleb lihtsalt püstijala peal hängida, et autod kogemata salaja ära ei sõidaks. Jne jne jne. Keegi ei lase end sellest häirida ja no mina pmst ka mitte, liiga palju. Aga ma isiklikult panustaks natuke rohkem info jagamisse, see teeks elu palju hõlpsamaks. Näiteks poleks ühte tüdrukut pühapäevase väljasõidu ajal Lamanaisse maha unustatud. Aga unustati, sest keegi kohtumisaega ei öelnud, nimesid ei kontrollinud, autojuhid sõitsid minema, kui heaks arvasid, need inimesed autokastis, kes parajasti käepärast võtta olid, mitte need, kellega sinna sõideti... No mõni ime, et üks kleenuke tüdruk kahe silma vahele jäi. 

Laboripäev ei olnud ka päris nii huvitav, kui ma oleksin lootnud. Pmst seisnes see lihtsalt potikildude hambaharjaga üle nühkimises, nende päikese käes ära kuivatamises, siis üle lugemises ja ära kaalumises, õigesti üles tähendamises ja kõik. Õppejõud läksid seejuures üleüldse ise ära linna oma viisat uuendama ja meie tegime laagris näputööd. Mõnes mõttes oli see väga hea, füüsiline väsimus oligi vähemalt mul juba küll selleks ajaks korralik, nii et rahulikum päev kulus marjaks ära, aga teisalt jälle. Noh, ma ei tea, ma ootasin sellest pisut rohkem hariduslikku elementi, lubati ju õpetada laborivarustust ka kasutama, keraamikat analüüsima, arheoloogilist joonistamist, dateerimist jne. Pluss üle päeva pildid olema õhtuloengud jne, aga siiani on meil olnud 2 nädala peale 3 õhtuloengut - noja paar päevast ka lisaks. 

Ja ega õppejõud ei anna ennast muul ajal ka tegelikult eriti näole, see peaprofessor, Tom, on käinud täpselt kaks korda metsas kaevamisi vaatamas. Ja on andnud küll tunde ka, aga ta on natuke nagu Juhan Maiste moodi. Noh, et jutustab haaravalt ja üldisi muinasjutte, aga pole seejuures üleüldsegi konkreetne. Minul on teda raske jälgida, sest mul tekib rohkem küsimusi kui tema käest vastuseid saab. Noh, tahaksin näiteks teada, kuidas ta mingit asja järeldab või teab, või mis faktidel jutt põhineb, et ma saaksin selle kohta rohkem uurida, aga sellist asja ei maksa loota. Ja ta võib vahepeal ikka täiega pada ka ajada. Näiteks vaadata möiraahvile otsa ja väita väga veenvalt ja haaravalt, et need on saimirid (täiesti teist värvi, mõõtu ja moodi) :). Peaaegu kolmkümmend aastat siin suure osa ajast veetnud mehelt kuidagi eeldaks muud.

Tema naine Colleen on meid rohkem juhendanud ja oli metsas ka minu augu ülevaataja. Tema stiil meeldib mulle väga, ta on hästi konkreetne ja selge, aga laagris on ta kadunud. Ei sotsialiseeru ega lase end naljalt ka kinni püüda. Isegi siis, kui pool laagrit täna hommikil korraga minema sõitis, ei lasknud ta end sellest häirida ja magas, ei tulnud nägemistki ütlema. Sest see on tema nädala ainus puhkepäev. Ja tema kõige sagedasem vastus üleüldiselt ka suhtluses oli, et talle miski niikuinii meelde ei jää, ta on hajameelne professor, saadetagu talle kiri, ta pühapäeviti vastab kirjadele. Haa. 

Õppejõud istusid laagris ka kõik omaette ega käinud enamasti isegi teistega koos söömas. EKA reisidel küll suhtlesid ja vennastusid õppejõud õpilastega rohkem. Vbla need siinsed ei jaksa, siin on palju ka muudest ülikoolidest pärit rahvast ja vabatahtlikke, keda nad ilmselt enam kunagi elus ei kohta ja kellest ka ei saa arheolooge, nii et nende peale pole mõtet eriti energiat raisata. Ja noh, kui õppejõud on siin kuude viisi džungihütis laagris, ega neil siis on ilmselt palju muud tegemist ka, et elu igal pool käimas hoida, saan aru. Noh, et kursusetööd, mis kodumaal esitatakse, tuleb ära hinnata ja päeva kaeveoperatsioonise märkmed üles tähendada, mida on tegelikult väga palju, ja erilisemate leidudega tuleb tegeleda, nt killud kokku kleepida ja keraamika taastada või üles joonistada, uurimistoetuste paberimajandusega tegeleda jne jne jne. Ja Colleenil oli mingi terviseprobleem ka, ta oli nädal enne meie tulekut lausa viieks päevaks siin haiglasse pandud, nii et ju tal kulus aega ka taastumiseks. Aga mul on ikkagi natuke kahju, et nendega rohkem suhelda ei saanud. 

Samas päris hooletusse pole nad meid ka jätnud, seda ei saa öelda. Näiteks lubas Colleen panna kokku igaühe huvidele vastavad lugemismaterjalid ja saata tasuta nende raamatute pdf-id, mis tal olemas on, nii et see on tore. Olen natuke teemakohaseid raamatuid Amazonis kiiganud, need on enamasti hirmus kallid, no ikka kohati ligi sada viiskümmend eurot per telliskivi. Endale osta küll ei raatsi. Aga samas, mõtlen praegu, küllap leidub Brüsselis mõni hea ülikooli raamatukogu, kust sellist kraami ka laenutada sab. Näis, kui huvi ja aega edaspidi ka jagub, siis otsin. Saatsin igatahes Colleenile ka kirja, mida tahaksin maiadest teada ja lugeda. Ehk saan tema käest juba peamise hakatuse kätte. Ta lubas pühapäeval saata :). 

Muidu tundub mulle praegu, et ma tahaksin vist selliseid väljakaevamisi veelgi teha. Ma ei tea ainult, kas siin v mõnes muus kontekstis. Näiteks Orkney saartel. Väga hea on vahelduseks ainult füüsiliselt rassida, mitte liiga palju mõelda jne. Siin täitsa teises ajavööndis ja väga limiteeritud internetiga on üleüldiselt ka nii hea rahulik olla, ei pea vastama miljonile kirjale ega vaatama kogu aeg triljoni piiksu peale viit ekraani. Ja inimesed on sellised, rahulikud, kahe jalaga maa peal ja ägedad. Hakka või arheoloogiat õppima, et rohkem selliseid kohata :). Kuulu järgi on see muidu ka perspektiivikas eriala. Mida rohkem maailmas ehitatakse, seda rohkem on vaja arheolooge, kes enne ehitustöid krundid üle vaataksid ja nn päästetööd ära teeks. Ühtlasi saan aru, et arheolooge kutsutakse ka igasuguseid luustikke jms hindama. Ja noh, et põnev on. See võiks mulle meeldida. 

Igatahes. Nüüd saavad kaevamised selleks korraks otsa. Lähen vaatama tsiviliseeritumat Belize'i. Enne kui päris džunglimatkale suundun. Natuke on kurb, et see hetk siin otsa saab ja see seltskond kõik laiali läheb, aga natuke on hea meel ka, sest tahaks juba midagi vahelduseks kultuurset teha küll. Noh, vaadata ägedaid asju, pildistada maju ja loomi, mitte olla kogu aeg ülenisti räpane ning mitte süüa ainult palju head laagritoitu, vaid juua ka ilusas kohas kokteili ja süüa krevette, näiteks. Ja eks mu siidikäpa peopesad on haamerdamisest ka kühveldamisest ja kelluga maa ja krohvikihtide kraapimisest üsna hellad ja villis ka juba :). Natuke muud tegevust oleks juba selleski mõttes täitsa teretulnud. Õnneks olen jõudnud vähemalt ilmaga kohaneda. Enam päris nii looma moodi ei higista ja niiskus ei tundu ka enam nii raske taluda. Võib järgmistele müttamistele vastu minna küll. Isegi konditsioneer ei tundu enam hädatarvilik, kuigi kõik siin sellest unistavad. Vaatasin igaks juhuks just, meil on siin praegu 34 kraadi sooja, kell kaheksa õhtul, õhuniiskus on 94% ja mina tunnen end täitsa meeldivalt. Pikkades pükstes ja pikavarrukalise pluusiga. Sest putukaelu läheb aina hullemaks. Üleeile olid metsas ikka juba mustavad sääsepilved. Ja igasuguseid juustesse ja muidu otsa põrkavaid elajaid tuleb ka aina juurde. Kui alguses oli igas kraanikausis korraga üks põrnikas, siis nüüd on miinimum kolm. Mõni neist pöidlapikkune. Skorpione on nüüd ka igal pool, viimati kohtusin ühega duši all. Oh seda õnne ja rõõmu :). 

Kui nüüd natuke inventuuri teha, siis kasulikumad asjad, mis siia laagrisse kaasa võtsin, olid sääsevõrk, põlvekaitsed ja sõjaväesaapad. Satikaid ja elu oli siin ikka igal ruutmeetril, nii et ilma võrguta inimesed olid ikkagi mingil ajal päris hädas. Ja me plekk-hütid olid ka sellised, et noh, päike paistis aukudest sisse ja vihm leidis ka tee voodisse. Miks siis elu ei peaks. Mina jagasin hütti gekoga, kelle ristisin Henriettaks, aga katuse sees elasid veel nahkhiired ja katuse peal trampisid mingid stepptantsu harrastavad linnud, hüti all möllasid jänesed, kes aeg-ajalt tubades käisid, ühest skorpionist jäi seinale märg plekk, suuri põrisevaid juunipõrnikaid tuli kogu aeg sääsevõrgu pealt minema nipsutada, sääsed, kärbsed, ööliblikad, röövikud, ritsikad, prussakd, sipelgad ja muud säärased olid ka kogu aeg ümber. Amy hütti kolisid ka kaks konna ja kirbud, siis veel oli meil liikvel iguaan ja kehva häälega kukk... Midagi kindlasti läks meelest. Aa, koolibrid näiteks, kes olid vahelduseks täitsa toredad. Kõige suuremaid pingutusi tehti üleüldises plaanis hiirte-rottide eemalhoidmiseks, sest nemad oleksid kohe toonud kohale ka maod. Keda meie laagris õnneks ei näinud, aga nädal enne meie tulekut oli küll duširuumi juurest üks leitud.

Põlvekaitsed ja kindad olid ka kaevamisel absoluutselt asendamatud. Ja kõik muud saapad peale minu omade oleksid siin otsad andnud. Tähendab, paljudel andsidki. Sest no vahepeal müttasime me ikka sellises mudas, et mõlemal saapal oli küljes kolm kilo mudarulle ja nendega oli vaja vesiligedal järsul savinõlval üles-alla turnida. Aga Ühendkuningriigi sõjaväele toodetud Alt-Bergi džunglisaapad osutusid isegi nendes äärmiselt rasketes oludes täiesti vastupidvateks, asjakohasteks ja turvalisteks. Mul on need saapad olnud juba viis aastat ja need on just parajalt sisse kantud. Miski kuskilt ei hõõrunid ja ka kõige sopasematel päevadel jäid mu jalad nendes kuivaks (no nii kuivaks, kui permanentselt rõskes kliimas võimalik - aga vett sisse ei tulnud kuskilt). Ja pärast tõmbasin märja salvrätiga kõikse koledama muda maha ning saapad on jälle korras nagu enne. Seda imet nähes mõtlen, et pean vist igaks juhuks ühe paari selliseid ka varuks ostma. Sest kui need ühel päeval üles ütlevad, tahan ma uusi samasuguseid! Need on küll korralik investeering aga kui need selle katsumuse välja kannatasid, kannatavad need pmst kõike. 

Millestki erilisest ma väga puudust ei tundnud. Või noh, tegelt, korralikust ja kuivast voodist siiski. Siin kliimas on kõik kogu aeg nii märg, et igas konditsioneerita ruumis on kõik, sh nt madrats kogu aeg natuke niiske. Mistap lähevad kõik asjad, sh madratsid ruttu hallitama, mistap valitakse kõik asjad, sh madratsid alati kõige odavamad. Laagris olid meil seetõttu ka hästi kitsad, no ikka väga kitsad, ja tavalise õhemapoolse porolooniga täidetud küljealused, mis vajusid kohe ära. Ja madratsilused lauad olid nende alt nii hästi tunda, et mul surid magades igal ööl regulaarselt õlad ära. Kui ma nüüd taipasin, et saan vist täna õhtul päris normaalsesse voodisse, tekkis kohe ootusärevus. On, mida oodata :).

Üleliigne oli päikesekreem (kogu aeg oli kas pilves või siis olime meie presentkatte all), muud kreemid (no nahk on pmst kogu aeg higist vesimärg, seda ei saa ühegi moega kuivaks, et sellele veel midagi määrida) ja kohv. No ega siinne just normaalne polnud, espressomasinid siin ei tunta, aga laagri americano polnud päriselt ka nii halb, et ma oleksin viitsinud igal hommikul pätikohviga mässata. Ühe korra tegin oma kohvi. Ülejäänu jääb ootama džungliretke. Kui see osa ikka tõeks saab. Nüüd on nii kõvasti sadanud kogu aeg, et see va džungel võib kujuneda läbipääsmatuks. Ühtlasi on oodata kolmapäeval-neljapäeval suurt orkaani, koguni kolmanda kategooria oma. Tal on juba nimi - Beryl. Ja isegi kui see meist enam-vähem mööda läheb, saame vähemalt hirmsat vihma ja tuult ikka. Misjärel võib olla tarvilik see džungliretk ära jätta. Mu arheoloogide räägivad, et nemad on halbades oludes kulutanud ühele otsale kahe päeva asemel neli, ja nemad on heas vormis. Noh, kaheksat-üheksat päeva pole mul selle seikluse alla matmiseks kuskilt võtta. Aga no eks vatame veel mõned päevad aknast välja ja ilmaprognooose. Muidu saan aru, et sellisel ajal on orkaanid väga erakordsed, vihmahooaeg on küll alanud, aga orkaanihooaeg peaks algama alles augustis. Viimati juhtus nii vara orkaan seda maanurka tabama 1933. aastal. Eks ma siis nüüd ootan ja vaatan huviga... Täitsa nagu seiklusfilm ikka see reis siin :).

Ok, aga aeg otsad kokku tõmmata. Laagrielu saab nüüd otsa. Täna mõne aja pärast peaksid maanduma Belize Citys sõbrad. Siis on vaja kohe järgmisse koost lagunevasse sõidukisse istuda ja lõuna poole teele asuda. Siin pidi olema sõidukite impordimaks nii kõrge, et pmst kui USAst tuua auto, siis pidi impordimaks olema sama kõrge kui auto väärtus uuena. Mistap on siin KÕIK sõidukid sõna otseses mõttes juppideks lagunemas. Sõidan praegu iidses USA koolibussis, mis on nii roostes, et selle laest sajab vihma sisse. San Ignacios sõitsin taksoga, millel olid kõik peeglid küljest ja üks uks ka, lisaks veel teisel uksel kõik nupud ja lingid. Arheoloogide sõidukid on ka kõik umbes 40 aastat vanad ega lähe hästi käima ka kõigele muule lisaks. Üks neist sõidb lausa propaaniga ja on minu hinnangul iga kell õhku lendamas. Aga noh, nagu kõik siin stoiliselt ütlesid: ikka parem kui üldse jalamees olla. Nii et, lähen vaatan huviga, milline küna mu swekordsel tellitud transamehel on. Uued tervitused juba Lõuna-Belize'ist. 

Olge siis mõnusad! 

Maris 

Ülestähendusi Belize'i arheoloogialaagrist

On laupäeva õhtu. Kell on viis. Tunni aja pärast on õhtusöök. Selle nädala viimane ametlik. Õhtul lubatakse kokaproua Alberta ja ta tüdrukud koju. Meie sõidame homme Lamanaisse. Kõigepealt teevad professorid seal varemetes ekskursiooni, siis aga viiakse meid kuskile hotelli einetama, ujuma ja lustima. See kulub täitsa marjaks ära. Paar viimast tööpäeva on olnud päris väsitavad, just füüsiliselt. Ma kaevan välja ühte hauamonumenti ja see on nagu sibul. Ühe krohvikihi all on järgmine ja kui see on jalust ära saadud, tuleb jälle uus ja uus ja uus. Ja need krohvikihid, noh, on sellised 20cm paksused, vedelast lubikrohvist paika valatud paksud põrandad, mis on siis pmst ära tsementeerunud. Neid on ikka hommikust õhtuni vaja käsikirkaga taguda, kangutada ja siis ka lahti koksitud kiviprügi minema vedada. Reedel oli kuidagi lihtsam, oli mitme aja jahedaim päev. Aga täna, täna oli nii rõske ja palav, et me kõik tilkusime juba kell 5 hommikul. Olime metsaski omadega lõpuks nii kutud, et juba kell kaks pärastlõunal otsustati asjad kokku pakkida ja tulime koju ära. Nüüd siis kõik vegeteerivad.

Viimasel ajal on ka sääski ja satikaid ohtralt juurde tulnud ning enam peleta neid mingi putukamürk. Ma ei tea kohe, ma olen pealaest jalatallani DEETiga koos, lisaks on riided higist, tolmust, mullast ja kõigest muust täiesti korpas, rõivad on ikka kanged kohe. Aga need krdi sääsed suudavad ikka kuidagi läbi riiete süüa. Kuidas????

---

Vahepeal jõudis kätte pühapäev, meie nädala ainus ametlik puhkepäev. Magasime pisut kauem, vabatahtlik köögitoimkond tegi pontšikuid, ning siis sõitsime mööda kruusateid Lamanaisse, mis on üks vanemaid, suuremaid ja kõige kauem asustatud maiade linnu üldse. See on päris kenasti renoveeritud ja seal käiakse vähe, sest sinna on üks piin pääseda. Seepärast oli meie seltskond seal pmst ainus. Vaatasime nii kümne meetri kauguselt tõtt möiraahvidega, turnisime püramiidide otsas, meie ihuprofessor tegi meile ekskursiooni ja isegi suveniirimüüjaid oli natuke, ehkki nende jaoks polnud meil aega. Meil oli lähedal metsahotellis lõuna kinni pandud ja nii me siis kihutasimegi Lamanai läbi ja sealt kohe jälle ruttu ära. Ma oleksin tahtnud seal tegelt kauem olla, ise ka ringi vaadata ja pildistada, aga selleks vaba aega ei antud ja kedagi teist see ei huvitanud ka. Kõik lootsid lõunahotelli veerel jões ujuda ja kiirustasid sellepärast ära, aga lõpuks selgus, et seal sopases vees elavad alligaatorid ja kes kõik veel, nii et vette ei lubatudki. Märjaks sai ainult üks meie piiga, üks nendest noorematest ja rumalamatest, kes tahtis poistele muljet avaldada ja silla alt kaljuronija kombel läbi ronida. Muidugi lõppes asi sellega, et ta kukkus vette. Esimese meetri peal. Aga me saime ta kenasti kätte ja polnud hullu midagi. 

Selle oleksin ma aga peaaegu unustanud, et Eestis oli samal ajal jaanipäev. Meil siin loodeti millegipärast mitu päeva varem hommikul pööripäeva puhul päikesetõusu näha, sest pööripäevad olid maiadele hästi tähtsad ja neil oli linnaplaneeringus ka arvesse võetud, et teatud joontelt peab olema võimalik päikest teatud kuupäevade hommikutel ja õhtutel täpselt näha. Aga mida ei antud, oli päike. Ma lõpuks juba enam ei loodagi, kõik hommikud on siin hästi pilves. Päeva peale võib minna päikeseliseks ja selgeks, aga päikeselootuse pärast pole pmst mõtet küll siin riigis üles tõusta 🙂. Vähemalt mitte juunis. 

Muidu on meil siin laagrielu vahele nalja ka saanud, mõnel on siin ikka selline huumorisoon, et naera piss püksi. Või siis on lihtsalt imelik. Või teistmoodi. Näiteks üks paks poiss kammib meil sellise peenikese täikammiga regulaarselt oma sääri. Selline hügieeniharjumus. Mida mina vaatan küll kerge kulmukergitusega. Üks teine, eriline tädi on lasknud enda kogu keha täis tätoveerida Alice imedemaal ramatu illustratsioone. Värviliselt ja puha. Sellele lisaks on tal kohutav hulk auke ja mulke, rastapatsid, milles ta kannab kulinaid ja kõrvarõngaid. Ja kõige selle kõrvale on ta mullateadlane ja kahe täiskasvanud lapse ema. Ühelegi stereotüübile ta ei vasta, aga sellele vaatamata on ta kohutavalt tore, saab kõigiga läbi ja ta meenutab mulle olekult ka kangesti mu kunagist Tallinna ühika- ja korterinaabrit, mis sümpaatiat veelgi võimendab. 

Muidu naljadest rääkides, no näiteks kui me Lamanaisse sõitsime ja meid oli mikrobussis hirmus palju kuhjas ja tee oli hästi auklik, siis üks poiss hõikas lõpuks tagumise pika istme pealt, et sõidetagu ometi rahulikumalt, turvavöö kinnitamise junn on tal juba mitu korda sõna otseses mõttes perse torganud. Too eelmise postituse kentsakas Alexander, kes on hästi avalikult gei, küsis selle peale aga innukalt: "Kas tahad kohad ära vahetada?" Jeesus, kogu buss naeris endal püksid märjaks. Ta on muidu ka selline, koomik, isegi tõsised asjad keerab naljaks. No näiteks selle, et ta isa Mehhikos maha lasti. Tema peaks küll koomikuna leiba teenima, mitte arheoloogiat õppima. 

Aga aeg on siiani läinud küll päris kähku. Nüüdseks ma olen natukene väsinud ka. Sest ööd on ka nii palavad, et mõnikord ei puhka sellega ikkagi välja. Praegu tundub väljavaade järgmised kuus päeva vahetpidamatult iga päev metsas rassimine isegi kergelt heidutav. Ehkki tegelikult ilmselt pole hullu. Üks päev korraga ja varsti hakkab ilmselt juba kahju, et siit tuleb ära minna. Kohe natuke ei tahaks. Meenutasin siin ükspäev oma Brüsseli rutiini ja arvuteid ja toidupoe valikut ja. Väga võõras tundus järsku siinsega võrreldes :D. Mitte ilmtingimata oluliselt parem. Aga 14 kraadi võtaksin vahelduseks küll. 

Siin on keskmiselt nii 32 kraadi päeval ja 24 öösel, aga see on nii rõske, et päris must ja paha on olla kogu aeg. Ühtegi minutit ei saa end puhtana tunda. Pärast dušši on riietumine juba higistama ajav protseduur. Ja no täna hommikul pühkisin ma kell 8 oma onni põranda puhtaks. Umbes kuue liigutuse peale olin läbimärg, oleksin tahtnud minna külma duši alla jälle.

Ühtegi puuki ma ka veel ei ole õnneks saanud, mürgimadusid samuti pole näinud, ainult ühte boad kohe alguses, kui koopaekskursioonil käisime. Skorpionid on ühe teise kaevamisaugu elanikud, seal neid siiski nähakse, ja kõrvalmajakese tüdrukul oli üks paar õhtut tagasi toas. Jummel, olen kohutavalt tänulik, et aääsevõrgu kaasa võtsin. 

Minu kaevamisaugus elab aga umbes 50 nahkhiirt, kes meie toksimise saatel kogu aeg hauakoopast sisse-välja lendavad. Ja täna öösel kuulatasin pool hommikut, kuidas keegi tahab mu majakessse sisse murda. No müdistas ümber maja ja siis läks maja alla ja vahepeal oli kuulda nagistamist ja mugistamist ja nätsutamist ja vastu maja nühkimist. Juurdlesin, kas sisse murravad rotid, hiired või hoopis nahkhiired. Muutusin päris murelikuks kohe, sest ei tahaks neist ühtegi. Lõpuks jõudsin aga järeldusele, et see vist on üks laagris ringi lippavatest jänestest, kes maja all kõrgemat rohtun näkitses. Või siis mitu neist, nad üsna mänguhimulised ka kuulu järgi. Aga selleks ajaks jõudis taevas just hakata heledamaks minema ja tuligi üles tõusta. Nii et see öö jäi mul õudse inimsööja jänese pärast lühikeseks. Oi, ja metsas oli kohe päris raske.

Aga igatahes. Kuna ma nüüd olengi kutu ja kohe hakkab õhtusöök ja siis tuleb loeng, on aeg lõpetada. Vaatan, kas saan mõned pildid tellust üles laadida ja jätan järgmise korrani! 

Sau-pakaa! 

Lõunapaus 

Elu esimene sõit pikapi kastis. 

Laagrikodu. 

Peamiselt leiame potikilde. 

Aga meile on ka õpetatud, kuidas tunda ära nt obsidiaani. 

Hommikusöök.  

Sõel, kust peab läbi käima kogu välja kaevatud muld.  

Seal kaevekohtade keskel all istub peaarheoloog, kes siis jookseb sinna suunda, kust parajasti karjutakse. 

Maiade põrandamosaiik. 

 

Hommikusöök vol 2. 

Laager. 

Õhtusöök.  

Et jah, potikillud :). 

Minul kui "vanemal" kodanikul on töömarsruudil siiski kiht autos, kus on konditsioneer ja puha. Ja hea on, sõit võtab oma pool tundi kindlasti. Kastirahvas saab sellel ahal päikesepõletuse või vihmast märjaks.  

Täna augus :). 

Troopilist tormi oodates

Kell on 7.03 hommikul. Istun oma plekk-kunkus lahtivolditavas toolis ja kuulan kõrvulukustavat vihmakrõbinat, mida ilmestab aeg-ajalt tuule käes kõvasti logisevate aknaluukide paukumine. Kõik rõivad on natukene märjad, nii need, mis seljas, kui ka kõik muud - isegi kui need ei ole üleüldse kotist välja tulnud ja neil pole üldse põhjust märg olla. Siin on lihtsalt kogu aeg kohutavalt rõske, õhuniiskus on sõna otseses mõttes 100%. Kõik on märg ka ilma märjaks saamata. Ja mitte miski ei kuivagi kunagi päris ära. Hea, kui päris kõik asjad pole reisi lõpuks ära hallitanud. 

Ainus võimalus midagi ilma kuivatita kuivaks saada on loota, et päike tuleb välja, sest siis on meie plekk-kunkus kohe momentaalselt 76 kraadi Celsiust ja kõik siseruumides olev küpseb paari tunniga viimseni läbi (misjärel võib veepudelisse lisada teepakikese ja päikesekreemi tuleb enne pealemäärimist pisut peopesas jahutada). Õues jääb aga ka päikesega ikka rõskeks. 

Üleüldiselt on siin praegu vihmahooaeg, nii et sed päikest liiga palju ei näe. Suure osa päevast on kuiv, aga pilves, ja siis hilisel pärastlõunal või öösel tuleb maha üks selline korralik pooletunnine padukas. See-eest täna kallab juba mitmendat tundi kui oavarrest ja väidetavalt on ees ootamas troopiline torm, mis peaks kestms koguni 1,5 päeva. 

Muidu oleksime pidanud sellel kellaajal juba metsas olema ja kaevama, sest äratus on siin umbes kell 4.45 (ja uneaeg 19.30), aga nüüd ootame kella üheksast ilmaennustust, et teada, kas täna üldse minnakse välja. Mitte sellepärast, et meil võiks olla vihmas ja mudas ebamugav töötada. Ei, see ei ole mingi kaalutlus. Hoopis sellepärast, et troopiline vihm teeb välja kaevatud muististele ja arhitektuurile hirmsat kahju. Sellepärast ei saa vihmaga mitte üheltki augult mitte ühtegi presenti pealt võtta. Võib-olla läheme siis hoopis laboritööle ja loengutele. 

Muidu on mul siin siiski hästi äge. Natuke selline lastelaagri tunne on. Nagu kunagi Pärlseljal koolilaagris. Selline rustikaalne ja kogukondlik.  Kõik on kogu aeg pead-jalad koos, seepärast oleme kõik juba suured sõbrad, tunneme üksteise harjumusi ja teame elulugusid. Kõike tehakse suhteliselt teisi arvestavalt ja leplikult. Kõike võetakse naljaga. Süüakse iga kord erinevas pundis pikkade laudade taga. Dušijärjekorrad meeenutavad ühika aegu. Söök on väga hea ja mitmekesine, aga ka toitev. Meil on siin oma kokad, kes on tõesti virgad ja osavad. Nagu Veltsi vanaema kodutehtud toitu sööks kogu aeg. Ja millised puuviljamäed on kogu aeg magustoiduks!

Laagris on palju esmkursuslasi, mõned neist on natuke arulagedad ja elukogenematud (no näiteks mängivad õhtul pimedas paljajalu rohu sees jalkat, kuigi siin laagriski on siiski madusid, skorpione, muid putukaid ja igasuguseid teravaid ja torkavaid taimi). Mõni on natuke šokis ka, sest kogeb elus esimest korda sellist ühiselamist, on esimest korda elus USAst väljas, ei saa magda, sest on palav, hääled, lohkus madrats või geko sääsevõrgu all jne. Aga neil on siin vanade olijate näol jube hea eeskuju kohe võtta ja nii nad ongi siiski juba selgeks saanud, millega tuleb leppida ja kuidas olla. Samas on meil pundis ka mitmeid seitsmekümnendates papisid, mõned neist elupõlised arheoloogid, mõned vabatahtlikud. Aga enamasti on kõik siinviibijad ameeriklased. Mina olen ainsana Euroopast, siis on meil üks Austraalia kutt ja üks piiga Vancouverist. 

Mul on natuke kultuurišokki ka, mitte Belize'i pärast, vaid ameeriklastele pärast. No näiteks võikud käivad siin maapähklimäärde ja moosiga. Ainult. Ja kohv on lahja americano. Ja karaokel on ainult Amerrika laulud. Ja mingid asjad käivad neil ainult Ameerika brändide nimedega, mida ma ei tunne, nii et ei oska ma hinnata, kas jutt on poest, pesupulbrist või kätekreemist. Ja kõik jutust läbi käivad mõõtühikud on minu jaoks natuke hoomamatud. Aga laiemalt võttes olen ma meeldivalt üllatunud inimeste üleüldisest intelligentsusest, aktiivsusest, elukogemusest ja mõistlikkusest. Kui ma kunagi USAs kirjasõpradel pikemalt külas käisin, siis tehti näiteks minust pilti, kui raamatut lugesin, sest see oli nende jaoks nii eksootiline. Isegi hoovi otsa postkasti juurde ei mindud jala, vaid aeti auto garaažist välja ja pärast tagurdati tagasi. Ja kui me minu sunnil küla vaatamise eesmärgil alevis paar kvartalit jalutasime, tuldi mu sõprade käest küsima, kas nad on alustanud uue trennirežiimiga. Aga siinne rahvas on ikka hoopis teist masti. Väga vahva seltskond!

Eile oli meil metsas esimene kaevamispäev. Meid jagati umbes viiesteks tiimideks, anti auk kätte ja siis me kaevasime. Sõna otseses mõttes. No minu projekt oli juba natuke lahti kaevatud, sealt paistis maa sisse mattunud hoone võlvlagi, paar meetrit mingit krohvitud müürijuppi ja natuke isegi viimase korruse põrandmosaiiki (ma ei teadnud, et maiad sellist kasutasid). Seega oli mul üsna huvitav. Paljud teised alustasid alles lehtede riisumisest ja kõige pealmise mullakihi lahtikaevamisest. 

Aga noh, üldiselt, pmst, me siis muudkui kaevasime, sõna otseses mõttes. Minu projektil eemaldasime künkalt vähemalt 150 ämbritäit mulda ja kive, viisime selle kõik suure sõela peale sõelusime läbi ja panime leitud potikillud tallele. Potikilde leidsime palju, ikka kottide viisi. Need olid enmasti sellised 2-6cm läbimõõduga, sest maiadel oli kombeks oma pühade hoonete kasutusest kõrvaldamise riituste käigus jumalatele ohtralt ande tuua ja mitte miski ei tohtinud seejuures terveks jääda. Kõik nõud tehti selleks otstarbeks uued ja tuli siis pärast riitust ära lõhkuda. Kui mitte päris kildudeks, siis oli vaja vähemalt kõrv küljest lüüa v auk põhja teha. Minu augus olev hoone oligi just niimoodi "lõpetatud" ja seepärast on kilde kuhjaga.

Töö oli füüsiliselt päris raske, natuke isegi raskem, kui oleksin arvanud. Sest nii palav on ja jalaalune on hästi ebaühtlane, kogu aeg on vaja turnida raskete kivipangedega mööda püramiidinõlva üles alla. Siinsed ämbrid on ühtlasi umbes poole suuremad kui Euroopas kombeks ja ämbritäis kivi kaalub ka oluliselt rohkem kui ämbritäis kastmisvett. Nii et neid pangetäisi andis ikka vinnata. Vahepeal anti ka ehtne, suur, raske kaevurikirka kätte ja siis tuli puujuurte vahelt täitsa uus plats puhtaks kaevata. Noooo, ütleme siis nii, et seda tööd jaksasin ma teha umbes 15 minutit järjest. Siis juba tudisesid kõik õlavöö lihased. Aga üllataval kombel täna ma polegi eriti kange ega haige. Natukene tunnen, et olen midagi teinud, aga mõni jõusaalitrenn on olnud ikka palju hullemate tagajärgedega. 

Selle rõske palavuse peale jõin ma seal metsas ära vist umbes 5 liitrit vett. Mis muidugi tuli kohe igast poorist higina välja. Lisage veel rõskus ja siis võite ette kujutada, et olime ka ilma vihmata kogu aeg nagu vette kastetud. Lõpuks oli välja higistatud sooladest ja porist ja tolmust riietel selline porikord, et rõivad oleksid ka ise püsti seisnud, kui oleksime neist välja pugenud.

Putukaid metsas aga päris NII palju ei olnud, kui kartsin. Samas eks me olime kõik pealaest jalatallani 100% DEETiga kaetud ka. Seda kraami kulub siin küll rohkesti. Mul on kaasas umbes 7 pudelit putukatõrjet, sest kõik rõhutasid, et seda kulub siin liitrite viisi. Lootsin sellest jätkuvat kogu reisiks. Aga paistab, et need kuluvad juba siin arheoloogide laagris ära. Õnneks saab siit juurde ka osta, see on hea. Ma arvasin, et väga ei saa. Aga no see kohake siin on üks Belize'i paremal järjel olevaid maanurki ja nad on siin arheoloogidega harjunud, nii et nende kaubavalik ümbruskonna ainsas poes on korralikum kui mujal. 

Sain poest 12 kohaliku dollariga ka uued tõeliselt head ja korralikud päikeseprillid, polariseeritud ja kõrge UV kaitsega, sest mu vanad olid hirmus kulunud ja lisaks õnnestus mul nad ka ära kaotada. Aga no need konkreetsed päikseprillid on vist ka ainus asi Belize'is, mis on odav. Euroopast ma ei raatsinud selliseks trööpamisreisiks uusi osta, seal maksavad need kõik kuidagi 100+ eurot või siis on lihtsalt moekad, aga päriselt mitte tumedad ja silmi kaitsvad. Nendega pole sellises troopikas midagi teha.

Aga neh. Hästi. Ma nüüd lähen ja vaatan, mis sellest tormist siis saab. Olge tublid ja järgmise korrani!

M. 

Seiklus on alanud

Ma istun nüüd Belize'is, keset pärapõrgut, arheoloogide uurimisjaamas. Väljas on umbes 33 kraadi ja kohutavalt rõske, kohe algab vihmavaling, sest on vihmahooaeg. Käisin duši all, aga kaks minutit hiljem olin riidesse panemise pingutusest juba üleni higine. Nüüd on nii veel umbes kuu aega. Aga tahtsin seiklusi ja neid ma olen kuhjaga saanud. 

(Palun ette vabandust, tipin telefonis, nii et ilmselt on trükivigu kolm kilo lõigu peale ja jutt ka hüplik, aga lugemine pole ju kohustuslik!) 

Pmst seiklustest rääkides, see reis algaski juba väljakutseterohkelt. Kui ma reisipäeva hommikul kell neli üles ärkasin, jõudsin end riidesse panna ja hakkasin just trepist alla takso peale minema, kui märkasin, et mul on telefonis SMS, et kohe mu kõige esimene, Brüsselist minev lend on tühistatud, due to bird incident. Uus pilet oli mulle väljastatud järgmisel päeval ja kõik. 

Te võite ette kujutada, et ma polnud üldse rahul. See tähendnuks, et mul oleks läinud tuksi mitu öömaja, transfeer Guatemalast Belize'i ja maailma kõige ägedam ekskursioon vähetuntusse ja vähe käidud koopasse, kust leiab maiade keraamikat ja jumalatele ohverdatute luustikke. See koobs on omamoodi arheoloogiline aare, nii et sinna võib inimesi viia üksainus maia vanaonu, kes juba on ka põdur ja eakas ja pensionilt ja ei viitsi ja viimati oli ta soostunud sinna kedagi viima umbes 2018. No teda tuli ikka üle kogu Belize'i taga otsida nagu hingeõnnistust. Aga lõpuks ma sain ta nõusse ja ta lubas tulla. Kusjuures üks USA arheoloogipiiga muutis ka spetsiaalselt sellepärast oma lennud varasemaks, et saaks minuga sinna koopaekskursioonile kaasa tulla. Pidime temaga neljapäeva õhtul San Ignacios kohtuma ja reedel kell 7.30 sealt tolle Antonio ja hobustega džunglisse sõitma. Aga järsku lennufirma teatas, et nad on teinud mulle plaani, mille kohaselt ma jõuan San Ignaciosse alles reede pärastlõunal, kõige paremal juhul!!! No ei. 

Asusin seega kohe kella neljast hommikul Iberiaga kaklema. Et andku mulle muu marsruut, et ma ikkagi veel selle päeva jooksul üle ookeani saaksin, et Guatemalasse saab siiski lennata mitmel viisil ja kell on nii varane, et jõuab veel orgunnida Aga ei, nemad vastu, et me väljastasime teile juba uue pileti ja kui te nüüd tahate seda muuta, siis maksate meile trahvi ka, lisaks veel vahe kinni jne jne jne. Ja et neil on ainult üks Guate lend päevas niikuinii, nii et midagi pole teha. Pluss täitsa poogen, et te olite oma algsetele pika lennu piletitele mugavamad istekohad juurde ostnud, homme me ei saa neid kohti teile anda, see raha, noh, võite ju püüda pärast tagasi taotleda, kui tahate. Mis mõttes teile ei sobi homme lennata, lendate homme ja kõik! Seejuures olid kõik neli teenindajat, kellega ma rääkisin, kohutavalt ebasõbralikud ja lausa ähvardavad. Stiilis, et sa veel siin kaua kobised, miss, siis tulevad trahvid jne. Mitu korda ka lihtsalt katkestasid kõne, et ma neid sellisel varasel kellaajal rohkem ei tüütaks. Lõpuks meil läks ikka täitsa karjumiseks. Alles siis, kui ma neile puhta kurjasti ja häält tõstes röögatasin, et ma tean küll, et neil on graafikus muudatust tehes kohustus mu käest kõigepealt küsida, kas see mulle üldse sobib, mida nad ei ole teinud, nii et mul on igasugune õigus kogu pilet tühistada ja saada kogu raha tagasi, iga viimane kui sent. Lõpuks nad siis soostusid. Täna sain k kirja, et suurem osa raha on tagasi makstud. Aga, muidugi, lisatasu eest juurde võetud suurem jalaruumiga kohtade jagu mitte. No eks me seda veel vaata. Kui koju tagasi saan, siis nõuan neilt sisse ka esimese hukka läinud öömaja ja bussipileti tasud, vbla ka kompensatsiooni, sest nende hilinemine oleks olnud 24h.

Vaidlemise vahepeale otsisin ise siva kõik Euroopa lennuväljad läbi, leidsin täitsa normaalse hinnaga lennu Pariisist Panama Citysse, kutsusin kell 7.31 uberi, jõudsin isegi Midist kell 8.17 väljuva TGV peale ja tuiskasin Pariisi poole. Rongisõidu aja jooksul lahendasin ära Panamast Floresesse lendamise teekonna, Pariisi lennujaamas panin siva kinni hotelli Panamas, avastasin, et enne Panamasse jõudmist saan teha kiire kohvi Costa Rica pealinna San Jose lennujaamas, ning heitsin välja võrgu leidmaks kedagi, kes saaks mu täitsa ebakonventsionaalsel ajal Florese lennuväljalt üles korjata ja üle piiri Belize'i viia. San Josesse jõudes saingi juba sõnumi, et mulle tullakse Florese lennujaama vastu, pole probleemi. Ja Panama lennujaamast hotelli minekuks on ka shuttle olemas. Paistis täitsa välja mängivat kõik. 

Kõik lennud olid muidugi ainult eraldi ostetud, st eri lennufirmadelt, ükshaaval. Mis tähendab, et igal pool oli muudkui vaja võtta oma pagasit välja ja riiki siseneda, et siis kohe uuesti check-ini sappa minna ja sealt riigist lahkuda. Kujutan ette, kui kahtlane selline lühiajaline, näiliselt sihitu sisse-välja seerimine Kesk-Ameerika uimastikaubanduse tippriikides paberil välja näeb. Tagasiteel tuleb ilmselt valmistuda põhjalikuks puistamiseks igal piiril 😀. Aga noh, krt. Vähemalt tegin kõik endast oleneva, et plaanid kohe alguses päris tuksi ei läheks. Oli ikka päris palju viimase hetke stressi, ja need va kotid olid hirmus rasked ka, et neid kõiki jala igas lennujaamas muudkui vedada, aga enam-vähem tuli see kõik kokku samas hinnaklassis kui tühistatud lennukombinatsioon. Ja kaotasin sisuliselt ainult umbes täpselt oma esimese hotelli ja bussipileti ning jõudsin Belize'i neli tundi plaanitust hiljem. Boonusena võib võtta asjaolu, et tagasiteel on mul Panamas nii palju aega, et jõuan ka Panama kanali ära vaadata 😀. 

Muidugi kuna kogu see hiigelorgunn toimus magamata peaga ja jooksu pealt, lisaks telefonis, kus ei saa asju ja kellaaegu ja eri lennufirmade saite ja tingimusi kõrvuti vaadata ega võrrelda, siis ma pean sügavalt lootma, et kõik kuupäevad ja muud säärased ikka klapivad. Noh, juunid ja juulid ja. Ja et esimene tagasilennusegment sai ikka ajaliselt ka esimeseks, mitte kolmandaks või midagi. Täpselt ei või kindel olla. Ma pole suutnud sellele nii piisavalt keskenduda ka, et kontrolliks siis järele. Aga noh. Ise ma neid seiklusi tahtsin, onju :D. 

Muidu olgu öeldud, et mul on kuuks ajaks kaasas ainult 18,8kg kott, mis sisaldab võrkkiike, sääsevõrke voodile ja võrkkiigele, käterätte, voodilinu, laternat ja pealampi, vihmakatteid, tagavarakotte juhtmeid ja stepsleid, raamatuid ja pabereid, putukatõrjevahendeid ja kreeme-hädaravimeid, pesuvahendeid, tosse-sandaale ja mõne riideeseme. Olen selle pakimissaavutuse üke väga uhke. Koti lukku sikutasin ma siiski kinni umbes 2,5 tundi ja esimest korda pidin võtma appi hulga suuri vaakumisse tõmbavaid kotte. Sedagi oli muidugi päris raske seljas kanda, kui kaamerakott + see kõige hädavajalikuma kott, mida kunagi äraantavasse pagasisse ei saa panna, ka otsa riputada. Samas mõned arheoloogineiud saabusid lagrisse kaheks nädalaks ja neil oli kaks kohvrit, suur matkaseljakott, no umbes 75-liitrine, ja ka spordikott. Minu pambud paistsid nende kõrval ikka väga väikesed. Muidugi neil on kasas kodused padjad ja pool kohvrit enda alla võtvad ventilaatorid ja mida kõike veel... 

Muidu. Selle minu kotiga sai nalja ka. Guatemala City lennuväljal võttis nimelt koer mu vahele. Mõtlesin, et ei tea, mida ta nüüd leidis. Et noh, olin just mõelnud, et vbla on selline riigist riiki hüppami e kahtlane, aga ega koer tea, kus ma jõinud olen. Tema tunneb lõhna. No otsiti mu kraam siis läbi. Ei midagi. Aga koeralt küsitakse, et kus on keelatud asi, ja tema paneb nina otse mu seljakoti peale. Otsiti õnneks väga viisakalt. Mina juba nõtlesin, et vbla mingid igaks juhuks ravumid vms nüüd tekitavad pahanduse. Aga ikkagi need nagu väga ei huvitanud neid ka. Lõpuks küsiti otse: on teil mõnes kotis puuvilju? Me otsime, et inimesed keelatud puuvilju riiki ei tooks. Nojah, ma võtsin hotellist hommikul lennijaamabussile kaasa kaks banaani ja sõin need bussis ära ja hoidsin koori kümme minutit oma koti peal...

Mis muidu muljetesse puutub, siis... Kuna kliima on siin tõeliselt troopiline, õhuniiskus 100% ja temps keskmiselt 32-38 kraadi, niriseb igalt poolt higi juba kell 7 hommikul. Arheoloogide laagris pole aga ühtegi konditsioneeritud ruumi. Ehkki ma vist ei tunnegi sellest eriti puudust, ma san kohe tatitõve, kui pean soojast õuest kogu aeg kuskile külma puhuri ette käima. Küll aga pole see väga ameerikalik. Poleks uskunud, et nemad niimoodi lepivad. 

Üldse, ma olin meeldivalt üllatunud ka tolles USA arheoloogipiigas, kelleg huupi kokku sain, et koobastes käia. Enamik minu elus kohatud ameeriklasi on ikka sellised. No, mitte päris reaalse eluga kursis ega mitte kuigi leplikud või paindlikud. Aga too isend - täiesti terve mõistusega, oskab olukordi adekvaatselt hinnata, ei tee tühjast tüli, ei peenutse, oskab kõigiga hästi ja olukorda ohjates jutule saada ja isegi sööb kõike! Teisedki on sellised, täitsa normaalsed inimesed. Ja kaks arheoloogi, kes ei ole omavahel absoluutselt seotud, on lausa Eestis käinud ja. Ei ole veel pidanud ühelegi neist seletama, kus või mis on Eesti. 

Aga kliima juurde tagasi tulles, suur petekas on see, et kui tellida külm õlu, siis see nende Belikin on päris okei, aga mitu korda juhtus nii, et pudel osutus tühjaks, kuigi minu kehatunnetuse järgi oleks seal pidanud veel mitu lonksu sees olema. Hakkasin siis korralikult vaatama ja... Selgub, et nende õlled on ainult 284ml suured. Ehkki pudeli suuruse ja raskuse järgi seda ei ütleks. Ühtlasi on need õige lahjad, ainult 3,25-4,85 promilli. Võib palavaga päris mitu tükki ära juua küll. Nende väiksuse tõttu kulubki neid tavaliselt korraga mitu.

Ja nagu kolmanda maailma riikidele kohane, on siin kõik sõnades üsna suurejooneline. Hindades ka. Jummel, see riik on hinnaklassilt ikks umbes nagu Havai ja siis veel natuke kallim. Isegi vihmahooajal, kui turiste pole. Ja siis kohale jõudes ja reaalsusele otsa vaadates tunduvad piltide järgi korralikud ja hinnalt krõbedad kohad ikka üsna. Noh. Väga rustikaalsed. No et ühe popima turistisaare peal pole isegi kanalisatsiooni. Pmst käid mööda tänavat ja hotellide-restoranide ksutatud vesi voolab järsku kuskilt voolikust kaela. Eks lõunamaades ongi ikka nii. Aga siinse hinnaklassi ja suurejooneliste kirjelduste järgi ma oleksin siiski oodanud märksa paremat. Noh, lubaduste ja suurte sõnade tähtsust reedab isegi see, et lasteaiadki pole mingid ninnu-nännu nimega, vaid kannavad ikkagi tähtsat ja võimast nime. Little Citizen näiteks. Ja ühe teeäärse bussipeatuse nimi on La Democratia... 

Enivei. Aga koopaekskursioon oli päris äge, sellist ma pole kunagi teinud. Osaliselt sellepärast, et mujal on koopad lihtsalt geoloogilised fenomenid. Ilusad stalagmiidid-stalaktiidid jne. Siin aga on nendes koobastes mitme tuhande aasta vanused ohvriannid - küll jumalatele ohverdatud potid, küll luustikud. 

Ja teiseks on kõik koopad siiani olnud ikka turistikad. Piletiputka, ära märgistatud rada, rohelised exit lambid jne. Aga see oli selline puutumatu. Seal käib mõni inimene aastas. Ei mingit teed. Aint üks giid kogu riigis võib sinna inimesi viia. Tema on juba pensionil, hambutu ja poolpime, sest tal olevat korduvalt juhtunud väetisega õnnetusi. Mina ajasin ta pensionilt välja. 

Lisaks temale oli meil kaasas autojuht-lisagiid ja kolm pargivahti, kes sõitsid meil motikatega ees, elektrisaag ja matšeeted varmalt peos, et teelt võsa ja maha langenud puud ära koristada. Nii et kahe koopahuvilise piiga peale oli meil kaasas 5 meest. Ja no seal koopas. Seal tuli ikka pugeda, ronida, libistada, end mulkudest ja prigudest kõhuli läbi pressida, turnida jne. Aga see oli kõik üliäge. Enne koopasse minekut oli meil ka väike riitus, põletasime copali puu koort ja giidipapi luges maiakeelse palve, et esiisad meiega pühasse teispoolsusesse mineku pärast ei pahandaks. Ja siis me läksimegi. Siiani päriselt ei adu, kus ja kuidas see kõik toimus ja kui eriline see kõik oli. Koopas ei saanud väga mõtiskleda, oli libe ja kitsas ja oli vaja kogu aeg vähemalt kolmekäpuli käia. Ei saanud nagu mõtiskleda, et issand, 1100 aastat tagasi käisid maiad siin oma tõrvikute ja ohvriandamitega kuidagi, ei tea, kuidas. Nüüd vaatan aeg-ajalt pilte ja imestan. 

Pärast oli ka tore. Kui koopast välja tulime ja hakkasime tagasi matkama, märkasin mina endast poole meetri kaugusel kuidagi teistsugust lehehunnikut. Vaatasin ja vaatasin, siis järeldasin kuju ja tekstuuri järgi, et see on madu. Mustri järgi liigitasin boaks. Aga kuna seitse inimest oli temast seal mööda trampinud, üks oli talle peaaegu otsagi kukkunud, siis ma järeldasin, et ta on surnud. Aga hõikasin teistele ikka, et vaadake, surnud madu. 

No, pargivahid kohe jooksid tagasi. Tõdesid, et madu jah, boa tõesti. Aga kui nad ta pea üles otsisid ja mao pihku võtsid, osutus too olevat täitsa elusaks. Ja tigedaks. Oli teine selline pooleteisemeetrine, värskelt nahka ajanud ja ilus läikiv isend. Ei tea, vbla nendesamade maide saadetud, kellelt me enne koopasse minekut kaitset ja rahumeelsust palusime. Me lasime boa muidugi kohe lahti ka ja vaatasime, kuidas ta mõningase halvakspanuga me juurest lahkub. Tal oli koopasuu seinas oma pisike elukohakoobas, kuhu ta puhisedes ära läks. Väga uhke!

Vot. Aga ma nüüd rohkem ei istu telefonis. Kell on pool kaheksa, väljas on ammu kottpime ja varsti tuleb magama minna, hiljemalt kell 5 on äratus. Ehkki täna hommikul hakkas mu akna all terve kukkede jõuk juba kell 4 mõtteid vahetama. Nii et. Pole siin venitada midagi!

M.