Töökaaslastest

Minu kaks senist põhitööd (reisimine ja tõlkimine) on mõlemad sellised, et ma olen kogu aeg töötanud enam-vähem üksinda. Vabakutselisena tõlkimine on näiteks väga üksildane töö... istud kodus, hommikumantel seljas, läpakas süles... ja muudkui pusid. Ma muidugi üldse ei kurda, see on ka jälle omamoodi tore ja kui osata oma aega paindlikult planeerida, siis saab päeva sisse igasuguseid kohtumisi ja asju ära mahutada, aga ikkagi on see tegelikult suht üksinda omaette nohistamise töö. Reisil on samamoodi - kogu aeg tuleb küll suhelda, aga samas tuleb kogu aeg kõike arvestada ja kaaluda ja balansseerida, nii et kunagi ei saa ennast päriselt unustada või edasisi plaane kellegagi koos teha või arutada. Kõikidel on lihtsalt oma huvid ja soovid - kohalik giid tahab teha asju nii, et tema saaks kuskilt tippi või vaba aega, reisilised tahavad teha nii, et nad saaksid reisist võimalikult palju (aga igaühel on oma arusaam sellest, mis on tore ja millele nad täpselt tahaksid rõhku panna), sohver tahab teha nii, et tema peaks võimalikult vähe sõitma, mina tahan teha nii, et kõik, aga eriti rahvas oleks rahul :-D. Nii ongi, et kui on vaja midagi otsustada, tahavad kõik ise asja ning võtavad seda südamesse, kui ma nende moodi ei tee, seega on parem lihtsalt ise kõige parem variant välja mõelda ja neile üldse mitte aimu anda, et midagi saaks teistmoodi teha, et tegelikult on valikuvõimalusi ka :). Huh. Nii ma siis muudkui omaette orkestreerin ja strateegitsen. Ausõna, see on mõnikord väga üksi tegemise töö, on tõesti! See pole muidugi üldse paha, ma praegu lihtsalt nendin fakti, mitte ei virise.

Novat, aga siin olen (ja olin eelmisel aastal) esimest korda pidevalt suuremas kollektiivis - teen teistega sama asja ja samas rütmis... ja see on NIIIIIIIIIIIIII tore! Ma ei teadnudki enne eelmist suve, et võiksin sellist asja asja vajada, aga tegelikult on tõsiselt tore, kui saab näiteks mingi probleemiga (või lihtsalt mõtteblokis) tõusta ja minna kõrvalkabinetti nõu küsima - ja seal päriselt on keegi, kes saab üksiti su probleemist kohe käigu pealt aru ja mõtleb samal lainel ja samades raamides kaasa. Noh, muidugi võin ma kodus tõlkides ka teiste käest nõu küsida, aga esiteks pole see nii asjakohane, sest enamik neid hää keelevaistuga või mingit valdkonda tundvaid inimesi, kelle ajudes ma sellisel juhul sobran, pole tõlkijad, nii et ma pean tegelikult neilt abi paludes juba äärmiselt täpselt teadma, kuidas küsida ja mida ma neilt vastuseks kuulda tahan. Vot. Ja nagu öeldud - reisil ei saa üldse eriti nõu küsida, sest seal tuleb arvesse võtta NII palju tegureid, millest mõned on väga raskelt hoomatavad (kasvõi näiteks reisijate tuju või grupi sisekliima). Seda lihtsalt ei saa seletada, ikka tuleb ise otsustada - ka suurte kahtluste korral. Selles mõttes on siin paljude töökaaslaste keskel töötamine ikka ülim luksus. Kogu aeg on selline võrgustik ümber ning kõigil on oma tugevused ja konkreetsed valdkonnad, mida nemad kõige paremini teavad... Hihii, iga küsimuse jaoks on peaaegu oma inimene olemas, nii et ma ei sõida kõikide oma küsimustega ainult ühele sisse. Otse loomulikult ei jookse ma niikuinii vahetpidamatult ainult küsimustega kabinettide vahet, aga kindlustunde jaoks aitab tegelikult sellestki, et ma tean, et mul on see võimalus. Ja noh, siin selles töös on näiteks palju kokkuleppelisi ja ka korduvaid asju ning kui ma ikka ise vastust ei leia, siis ma parem küsin kahtluste korral kohe üle, eks.

Teiseks on töökaaslaste olemasolu juures tore see, et nad on kogu aeg samas maailmas ja enam-vähem samal lainepikkusel, mis siis, et me istume suurema osa päevast kõik oma kabinettides ja nohistame omaette tööd teha. Noh, ma näiteks tean, et kui mul on palju tööd, siis teistel on ka - ilmselt isegi veel rohkem. Tohutult vahva on teada, et kõik on korraga samas olukorras ja kui mina olen parajasti tähtaja pärast adrenaliinipomm, siis on veel vähemalt terve ports inimesi, kes on täpselt samas seisus. Või kui mul tuleb tõlkemälust koomikat (kõige viimane pirn oli see, et keegi free-lance oli pannud with respect to reconciliation vasteks "seoses austusega lepitamise vastu"), siis nad saavad sellest huumorist pikemalt seletamata aru ja peavad seda ka naljakaks - ja neil on kõikidel ka ridamisi oma naljakaid näiteid, mille peale end herneks naerda :). Oluliselt... ma ei tea... seltsim või toekam on :).

Kolmandaks saab töökaaslastega tööväliselt ka suhelda. Kuigi mul on siin küll juba isegi eelmisest aastast oma töövälised tuttavad ka, siis on neid kahtlemata vähem kui Eestis, nii et see töökaaslastega tööväliselt suhtlemine on tõeliselt teretulnud võimalus. Ütleksin isegi, et see on suisa privileeg, sest rahvas on siin nii fenomenaalselt huvitav - kõigil on eri taust, kõik on nii suhtlusvalmis ja nii laia silmaringiga. Tõeliselt inspireeriv seltskond! Kusjuures täiesti eranditult - iga viimane kui inimene on siin omamoodi äge. Kuidas neil on küll õnnestunud selline üksus moodustada? See on ikka midagi tõsiselt märkimisväärset.

Vot. Nii äge ongi inimeste keskel töötada :). Võib-olla te kõik teadsite seda juba enne ka, aga ma juba mainisin, et olen siiani töötanud peamiselt üksi. Millel on ka igasugused head küljed. Lihtsalt praegu tõden ma igapäevaselt, et suuremas kollektiivis on ikka ka s.taks tore töötada :P.

Hästi. Nüüd ma lähen ja teen laupäeva puhul vahelduseks ka midagi mittearvutitagust.
Pakaa!

Õige raju

Ütlesin ju kohe ette, et nädalavahetus tuleb üritusterohke (st ega mind arvutis eriti näe). Noh, nii oligi! Reede pärastlõunast pühapäeva varaste hommikutundidena sai muudkui ühelt ürituselt teisele käidud ja suheldud, nii et pühapäevaks olin ma asjast täiesti kutu. Magasin viieni õhtul, siis olin viis tundi üleval: sõin, pesin pesu, vaatasin filmi, käisin vannis ja läksin kell kümme uuesti magama. Õudne, milline unekott! Aga noh, õnneks pühapäeval polekski midagi targemat teha olnud - väljas kallas ladinal vihma, linn oli mitmepäevaste pidude järel tühi ning minul oli lõpuks jälle uni! Viimased kaks nädalat on mul olnud tõsiselt tegu, et õhtuti magama jääda. Nüüd sain ennast lõpuks ometi välja norsatud.

Väike ülevaade kõikidest pidudest? Hmm... Osakonna (tubane) piknik oli väga vahva, lauake oli täis head ja paremat juustukookidest kanatiivakeste ja salatiteni ning kuigi meid oli vähevõitu, oli tuju ikka kõrgel ja jutuvada kogu aeg täies hoos. Akna taga ulus tuul, aga laua ümber arutati tööasju ja räägiti ka täiesti tööväliseid jutte. Lisaks kõigele sai vahelduse mõttes alumise ja kõige ülemise korruse rahvaga ka juttu puhutud... Viis pluss kogu üritusele! Selliseid võiks sagedamini olla. Näiteks kord kuus või nii... Ma tegin muidu üksjagu pilte ka. Neid ma siia ei riputa, aga töökaaslastele saatmiseks peaksin küll mõned välja vaatama ja netti tõmbama. Tänane kodune töö!

Reede õhtul... Ahjaa, reede õhtul oli meil siin siis tõrvikurongkäik ja ilutulestik ning õhtu lõpetasin loomulikult oma kohvikus. Külapeole ei julgenud end ikka toppida, sest kartsin, et jään äkki luksemburglaste hoovipeol üksinda müürililleks, kui mu ainsad tuttavad vorstigrilli taga peidus on. Seega läksin linna peale, seisin rahvasummas, vaatasin tõrvikurongkäiku ja muigasin endamisi pihku, sest siin on paraadile kutsutud küll absoluutselt kõik kohalikud, kes elus kasvõi ühe harrastusega kaugelt kokku puutunud. Pole ju iseenesest paha kohata rongkäigus maleklubisid, vabatahtlikke pritsumehi ja ujumismeeskondi, kelle esindajatest pooled on allameetrised jõmpsikad, aga rongkäik on seetõttu väga pentsik. Ei tea nad siin midagi ei marsisammust ega rivis kõndimisest. Nende marakratid lihtsalt jooksevad, põlevad tukid käes, siia-sinna; suurhertsogi ette jõudes üritavad tantsuklubid hertsogiperekonnale tantsida ja muusikud laulda, aga küll lähevad neil sammud sassi ja hääl metsa... Mõni ime, sest mõnel nendest olid rongkäigus lonkideski suured kõrvaklapid peas ja tähelepanu täitsa mujal. Selline kodukootud armas koordineerimata värk oli kogu see asjandus :). Linn oli muidugi puupüsti rahvast täis, oma kohvikust tagasi tulles olin ühel tänaval ligi pool tundi ummikus, sest see oli otsast otsani rahvast täis. Iga nurga peal olid lavad püsti ja mass möllas varavalgeni välja. Mingil hetkel kostis jalgpalli võiduhüüdu ka, aga ma juba enam ei mäleta, kes võitis. Saksamaa ilmselt... Hmm, olgu muuseas tuleviku huvides märgitud, et rahvuspüha ajal ei maksa mu kohvikusse minna. Siis on seal selline möll, et esimest korda üle pika-pika aja tulin ma poole suaree pealt ära. Täitsa närvi ajas kohe, seal olid mingid täiesti suvalised tibid, kes lõugasid nii valjult juttu rääkida, et klaveritki polnud kuulda - ja Dior Homme polnud ka rahul, tema seisis üldse suure osa õhtust välisukse peal pagenduses, aga tema puudumine teeb sealse õhtu kohe tõsiselt tühjaks. Ma täiega fännan seda, kuidas ta muidu muudkui sebib. Nii igav on kohe, kui teda pole.

Hästi, laupäeval toimus eestlaste jaanipidu - see oli kuskil Senningerbergis metsa veerel hästi ägedas kohas. Kõrval lokkas viljapõld ja ilm oli ka täitsa ilus kohe. Eelmisel päeval oli väga vilu, inimesed käisid kampsunitega ja mõned isegi mütsidega, aga see õige jaanilaupäev oli meil siin täiesti viisakas, üpris soe ja isegi pooleldi päikeseline. Pidu kujunes ka üle ootuste toredaks - ma olin alguses pisut mures, sest meie osakonnast ei kavatsenud peaaegu keegi tulla. Eestlasi on siin palju, ent kui peol on kõik minu jaoks täitsa võõrad, aga omavahel tuttavad, siis pole ju ka tore! Noh, aga õnneks ilmusid kõik meie osakonna kahtlejad välja ja ma leidsin juba kohe minnes eest mitu tuttavat, kellele end külge kleepida, nii et lõppkokkuvõttes oli väga tore. Lõke oli üpris tilluke, aga põles hästi, liha oli hää, lauldi täitsa õigeid lugusid ja nii oligi üle ootuste tore. See eestlaste jaanituli on siin aga selline päevane üritus, sest paljudel on ju lapsed, nii et mina tulin sealt ära üheksase bussiga ja pidu olla kella üheteistkümneks läbi olnud. Ühesõnaga ajastus oli täpselt paras, et õhtu veel oma kohvikus ära saata. Seekord vedasin Monika ka kaasa ja õnneks oli seekord kohvikus just üks parematest õhtutest. Kohal oli see lauljarahvas, mitte noored suvakad, nii et õhkkond oli märksa parem kui reedel. Dior Homme oli jälle sõiduvees ja üldse oli ägens. Oh, ma ikka nii armastan seda kohta :).

No ja nii oligi. Jõudsin jälle öösel koju, vaatasin paar osa filmi, jäin hommikul magama, magasin õhtuni ja terve pühapäev oli niisama toasmolutamise päev. Tegelikult oli mul peen kavatsus rattaga sõitma minna, aga kui ma ärkasin, siis juba kallas. See oli selge märk sellest, et pühapäev on täitsa puhkamiseks :). Voilà. Eks järgmisel nädalavahetusel sõidan... :).

Piltideni jõuan millalgi varsti. Praegu tahan süüa!
Õhtut,
M. 

Suvi algas!

Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud

Tegelikult mitte Inglismaa. Ma siin olen ikka uudiseid jälginud ja mõelnud, et maailmas on nii palju nii imelisi kohti, kuhu enam ei saa. Või noh, lähima 10 aasta jooksul kindlasti mitte. Kaks paika, millele pärast mina kõige rohkem nukrust tunnen, on Egiptuse läänekõrb (teate küll, see tühjus seal Liibüa piiri ja Niiluse vahel) ja Mali. Mõlemas kohas nüüd möllatakse - ja möllamine võib küll ühel hetkel lõppeda, aga seal jääb ilmselt pikaks ajaks kõhedaks. Ei ole enam nii, et saad mööda liivaluiteid pimedusse jalutada, sest turistid röövitakse esimesel võimalusel ära. Ei ole enam nii, et kui kedagi kõrbes kohtad, siis pead kinni ja räägid juttu, sest mine tea nende ahastuse piirile viidud kohalike plaane. Enam ei ole julgust üksinda kohalike massi sisse pidutsema minna, sest liiga koledaid lugusid on neist paigust kuuldud - ja neid koledusi teevad ju ikka needsamad inimesed seal. Kui ilusad mälestused mul neist kohtadest on ja kui koledaid asju neist paigust nüüd igapäevaselt uudistes räägitakse-kirjutatakse-näidatakse...

 

***

Nojah. Eks paistab, mis tulevik toob. Võib-olla saangi sinna kunagi tagasi, aga kindlasti mitte enne, kui ma juba vana olen. Ma tean, et siis on kindlasti kõik teistmoodi - kasvõi juba selle arvelt, et ma ei lähe neisse paikadesse enam kunagi samade inimestega, samade kohalikega, keda ma päriselt usaldasin. Nojah, ühesõnaga endisi elamusi enam ei korda niikuinii. Hea, kui uued neile ligilähedalegi jõuavad.

Noh-jah. Ma, muide, ostsin endale juuli lõpuks rongipiletid - lähen jälle Pariisi :). Seal on ka tore ja seal on ka palju ilusaid mälestusi! Seal (veel) ei möllata. Sain, muide, seekord nii toreda öömajapakkumise ja õhtusteks sortiideks seltsi ka! Aitäh, Kristina! Ootan!

Sibulatest

Täiesti jabur, et poes, mis on omast arust kohutavalt öko, müüakse Argentiina ja Tšiili sibulaid. Okei, müüakse ka Prantsusmaalt toodud sibulaid, aga nende kilohind on 5.73. Jah, eurot. Jeez, loomulikult ostan ma selle peale Tšiili sibulat, mille kilo maksab 1.50. Aga nad on Tšiilist! Kui totter valik...

Enivei, täna on rahulik õhtu, homme õhtul aquagym ja sümfooniaorkestri kontsert, ülehomme osakonna piknik ja siis terve nädalavahetuse jagu piduüritusi. Juhhuu! On, mida oodata!

Suvikõrvitsa-ricotta pätsikesed

Tahtsin rääkida ühest imelisest retseptist, mille ma kena kuu aega tagasi ühelt juustukarbilt kõrva taha panin. Tegemist on imemaitsvate suvikõrvitsa-ricotta pätsikestega, mis on tõesti väga nämm suutäis - selline kerge ja suvine. Ainult kuna mul polnud muffiniplaati, vaid ainult paberist ümbrised (jalgpallipiltidega, sest praegu on siin ju jalgpallihullustus ja normaalseid tooteid pole väga saada), siis vajusid need väga ebafotogeenilisteks plönnideks ja pilti ma neist siia ei pane. Maitse on igatahes super ja tegemine oli ka äärmiselt lihtne. See käis nii: 

VAJA: 250g ricottat, 2 muna, 2 suvikõrvitsat, 1 küüslauguküüs, 20g jahvatatud mandleid.

Suvikõrvitsad ära riivida ning see mass kaheks minutiks keevasse vette panna, seejärel kohe väga korralikult ära nõrutada. Edasi segada salatikausis kokku ricotta, hakitud küüslauk, suvikõrvitsamass, jahvatatud mandlid, eelnevalt klopitud munad ja pisut soola-pipart. Mass panna õlitatud vormi või muffinivormidesse ja küpsetada 30-40 minutit 180-kraadises ahjus. 

Maitse on üllatavalt mitmekesine ja nüansirohke. Küüslauk sobib sellesse nagu rusikas silmaauku. Soovitan!

Seltsielust

Viimasel ajal on mul siin väga vilgas seltsielu tekkinud. Koju jõuan haruharva, aga seevastu on mul kogu aeg hästi põnev. Igasuguseid toredaid ettevõtmisi on alatasa ette tulnud ja naljakaid, meeldejäävaid asju juhtub ka kuidagi väga sageli. Neid viimaseid tuleb eelkõige ette mu kohvikus, sest stammkundeks olemisega kaasnevad teadupärast tuttavad ning vastavalt sellele, milline teiste stammkundede kombo parajasti kohvikus viibib, kujuneb ka õhtu - ja need varieeruvad tõepoolest seinast-seina. On hästi lustlikke suareesid vanema seltskonna, ooperilauljate (no päris selle tasemega häälekooliga inimesi käib seal tegelikult ainult üks, aga lihtsalt väga häid lauljaid palju rohkem), kompude ja eriliste ekstsentrikutega (nt keskajast inspireeritud rõivastes pikajuukselised ja triiphabemega tüübid, kelle prantsuse keel on tõeliselt lilleline), aga on ka suht mõttetuid õhtuid igavate teismeliste ja tüütute sõrmust klõbistavate hindudega. Naljakad seigad, tõsi küll, juhtuvad pigem viimastega. Aga midagi peabki ka nende õhtute juures vahvat ja erilist olema, eks.

No igatahes, kohvik ei ole sugugi ainus koht, kus mu seltsielu on kihama löönud. Eelmisel nädalavahetusel oli meil mäletatavasti töökaaslastega kena grill, aga sel reedel käisime sama seltskonnaga koos Hiina restos õhtustamas. Nii tore on nendega ka tööväliselt suhelda! Kõik on siin ju nii huvitava taustaga ja hästi intelligentsed inimesed, nii et nendega on alati põnev rääkida (või neid kuulata :-D). Saab uudseid mõtteid (ja retsepte) ja teistega palju paremini tuttavaks. Ma loodan, et selliseid sööminguid tuleb veelgi ette... Ahjaa, ja tuleval reedel on algavate suvepuhkuste tähistamiseks kogu üksuse piknik, juhhuuuuu! Ootan! Siis saab alumise korruse rahvaga ka rohkem pläkutada. Samal päeval on ka eestlaste jaanituli, aga ma kardan, et ei jõua sinna ka sel aastal. Linnas on palju põnevamaid rahvuspüha üritusi ja lisaks on veel see teema, et mu Luksemburgi vanapaar on vahepeal elavnenud ja põhimõtteliselt võiksin ma avaldada soovi minna nendega Leudelange'i külapeole. Ma olen nüüd tõsiselt segaduses, sest ma tõesti ei tea, mida teha - linnas on äge tõrvikurongkäik, ilutulestik ja kontserdid, aga nendel seal on vist väike hoovipidu. See kõlab iseenesest väga hästi, aga mu vanapaar on seal toitlustajatena (loe: vorstigrillijana) ametis, nii et nad ei saa minuga väga tegeleda. Samas Eestis tahaksin ma minna pigem külajaanitulele kui Pärnu randa prallele. Lisaks olen ju linna peol juba korra käinud ja rahvuspüha veetmine PÄRIS luksemburglastega... see kõlab kohutavalt haruldaselt! Ilmselt oleks tark juhust kasutada, kui mul (erinevalt paljudest teistest) juba sellised täitsa puhastverd luksemburglastest tuttavad on, kes mind kohalikku ühiskonda integreerivad ja mulle siinset kultuuri tutvustavad. No enivei, lähen nendega täna õhtul nende küla pasunakoori kontserdile, selleks ajaks pean välja mõtlema, muidu läheb plaanidega kiireks. Nendega on mul muidu niikuinii veel palju plaane: eile käisime nendega kohvikus (õigupoolest sain nendega seal täitsa juhuslikult kokku) ning millalgi pidid nad mu grillile ka kutsuma... Ägens igatahes!

Siis käisin eile Badanstalti ujulas. See on mul siin kohe pea kodu kõrval, aga ma polnud sinna senini jõudnud, sest eelmisel suvel käis seal kogu aeg üks minu jaoks äärmiselt ebasümpaatne inimene ning mul tekkis selle kohaga seoses väike tõrge. Nojah, aga kuna tema enam Luksemburgis ei viibi ja ma ei saa temaga seal mitte kuidagi kokku põrgata, siis ma nüüd võtsin end kätte, sain oma eelarvamustest üle ja käisin seal ise ka ära - ja olen üsna positiivselt meelestatud. Seal on palju mõnusam kui Bonnevoie ujulas, neil on mullivannid ja massaažijoad ja bassu veerel on isegi trenažöörid ja väike jõusaal, nii et seal saab täitsa korraliku trenni ära teha. Ainult see on pigem selline peredele orienteeritud koht ning bassein on üsna täis plärtsivaid ja kisavaid jõnglasi. Kuna ma pole niikuinii aja peale ringide ujumise peal väljas, siis minul pole sellest väga hullu, aga selliseid sihikindlaid tuuleveskeid häirib see kindlasti märksa rohkem, kui neile igal ringil mingi jõmpsikas käe alla jääb ja nende väärtuslikke sajandiksekundeid kulutab. Paar sihukest prillide-mütsidega ja enda meelest olümpiakulda väärt skuutrit sebis seal basseinis ka ringi. Aga no okei, tühja ruumi oli nende kõrval minu jaoks veel piisavalt, nii et mul on kavatsus seal nüüd sagedamini käima hakata. Kord nädalas oleks näiteks tore... See on laupäeviti ka päris kaua lahti, nii et näiteks siis...

Vot. Aga mul on rõõm teatada, et lähen ja võtan nüüd tänase päikeselise pühapäevaga midagi ette. Mingil haruldasel kombel ärkasin ma iseenesest enne üheksat, kuigi sain magama pärast kolme. See tähendab, et ma isegi jõuan veel midagi enne öö tulekut ära teha...

Redelid

Ma pole vist kunagi korraga nii palju redeleid ühel katusel näinud...

Mmmmmmõnus

Üks pildike laupäevasest söömingust. See oli siis viimane käik - magustoit!

Kes teab?

Kes teab, mida see märk tähendab? Saksamaa on neid täis, aga ma pole veel kohanud kedagi, kes teaks, mida see teeb...

Pariisi imeasjadest ja muust

Tjah, olin Pariisis tervelt nädal aega tagasi, aga jälle on kirjutamisse auk sisse jäänud. Ma ei tea, kuidas minust selline laiskvorst on saanud. Enamasti on mul lihtsalt õhtuks arvuti vahtimisest kopp ees ja kuigi ma kaalun tõsiselt kinnisilmi kirjutamise eksperimenti, pole ma veel tegudeni jõudnud. Võib-olla millalgi järgmisel nädalal teen selle tüki ära. Kinnisilmi kirjutamise ainus potentsiaalne oht on see, et kui ma kogemata esimese hooga käed valesti klaviatuurile asetan, siis on kogu järgnev jutt untsus... 

***

PARIISI IMEASJADEST:

Igatahes, alustan veel mõningatest tähelepanekutest Pariisi kohta. Nimelt nägin seal üht-teist enneolematut ja nii mõndagi naljakat ka. Enneolematu on minu meelest näiteks see, et lisaks iga nurga peal olevatele rattalaenutustele on neil nüüd ka samasugused autolaenutused. Tuleb välja, et need eksisteerivad juba aastast 2008, aga mina nägin posti külge aheldatud laenutusautosid nüüd esimest korda. Vapustavalt äge mu meelest - mina saan üldse 99% ajast kenasti igal pool ilma autota hakkama, lisaks on Pariis täiesti jalakäijasõbralik linn (ühistransport on ka tasemel), aga no mõnikord ikka tuleb ette, et on plaanis midagi suuremat ostma sõita või nii... Siis on tunniks-paariks auto võtmine geniaalne! Ja need punktid on üle linna laiali, auto saab laenutada põhimõtteliselt omale kõige mugavama nurga pealt, ei pea sõitma kuskile lennujaama veerele rendikontorisse. See on lihtsalt nii hõlpsaks tehtud! Äge! 

Enneolematu oli ka see, et Les Halles on nüüd üsna maatasa tehtud. Neil on seal ju suured ehitustööd käsil ja kogu see piirkond on ära tarastatud, aga mõnest kohast saab tarade taha ka piiluda. Seal on siis nüüd selline: 

Paneksin siia ka pildi sellest, milline see oli ENNE, aga mul on Pariisi pilte nii kohehirmus palju, et ma ei leia ühtegi head fotot üles. Selline ta igatahes ei olnud. 

Nii palju siis ennekuulmatust, asume naljaka juurde. Kõige naljakam oli üks Montmartre'i funikulööris pealtkuuldud vestlus. Üks araablane vedas õllekasti mäe otsa, sest seal treppide peal on nüüd terve parv õllemüüjaid, kes sellega elatist teenivad. Olgu vahemärkusena öeldud, et Montmartre on tõeliselt alla käinud. Varemalt joodi seal diskreetselt veini, nauditi vaadet ja kuulati tänavamuusikuid. Nüüd larbivad kõik õlut (ja kusevad seetõttu kõik ümbruse täis) ning nii tänavamuusikud kui ka kuulajad on valdavalt britid. Lisaks õllemüüjate meeskonnale on seal treppidel ka terve punt araabia noormehi, kes jagavad pilkudega kõik treppidele saabuvad naisterahvad omavahel ära, et mitte üksteisele varvastele astuda, ning siis hakkab õhtuks kaaslase moosimine. Alati sama tehnikaga, alati väga järjekindlalt. Ma tean küll, olen samu tüüpe seal kogu aeg näinud. Pariisis elades tundsin ma nad kõik nägupidi ära ja nemad minu ka, nii et nad jätsid mu neil päevil kenasti rahule - siis me olime kõik nö alalised või nii, aga nad skoorisid ainult turiste, kellega on oluliselt lihtsam. Nüüd on neid vennikesi juurde siginenud, mina polnud seal ju ligi aasta käinud ja tuttavaid nägusid paistis ka ainult üks olema, mis tähendab, et mulle sigines kümne minuti jooksul kõrvale üks tüüp, kes tahtis mind hulluks ajada. Ta ei jäänud nimelt hetkekski vait ja teda üldse ei huvitanud ka, kas ma kuulan teda või reageerin ta jutule, ta pidas mulle lihtsalt mitu tundi monoloogi teemal, kui imeline mees ta on! Oh, ja nendest kleepekatest on pärast väga raske lahti saada. Aga jah, mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Tahtsin rääkida sellest, et üks nendest õlletüüpidest (ÕT) oli seal funikulööris hästi aktiivne ja sõbralik ning üritas ühele tüüpturistile (TT) õlut näidates selgeks teha, et tema läheb mäe otsa tööle. Vestlus kulges nii: 

ÕT (õllekasti näidates): travail, travail!

TT: Hawaii? You from Hawaii?

ÕT: non, noooo, travail no have!

TT: nu patšemuu njett? nada travaijatt!

Mu meelest oli see kohutavalt lõbus. 

OK, sai mainitud, et Montmartre'i kleepekatest on kohutavalt raske lahti saada. Hakkasin mina tiba pärast südaööd sealt mäe otsast alla tulema, aga see tüüp, kes oli mu selleks õhtuks "monopoliseerinud" (loe: õhtu otsa minu kõrval omaette lobisenud), otsustas, et tema ei saa mul lihtsalt niisama lasta minema libiseda. Ta oleks mul raudselt Luksemburgini kannul püsinud, kui poleks olnud ühte probleemi... Tal oli nimelt auto kohe sealsamas kiriku ees, aga mina hakkasin trepist juba jala alla tulema. Tema, vaeseke, ei viitsinud ilmselgelt minu järel jala alla tulla, sest siis oleks ta pidanud hiljem auto järele üles tagasi ronima. Kui ta oleks aga ise autoga ringi läinud, oleksin ma kindlasti minema pääsenud. See oli nii naljakas, ta oli tõeliselt suures ahastuses... Ja mida ta lõpuks teha otsustas? Ta nimelt tuli mulle teatama, et tulgu ma tema auto peale, ta viib mu sealsamas treppide jalamil asuvasse toredasse baari. Mina saatsin ta selle jutu peale seenele, sest nii palju mõistust on mul küll, et mitte ihuüksinda keset ööd võõra araablasega koos sõitma minna. Järgnes aga maailma kõige naljakam draama, mille jooksul mösjöö mulle demonstratiivselt kõva häälega tõotas, et tema vannub oma au nimel, et viib mu otsemat teed sinna baari ja et temal pole mingeid halbu kavatsusi, kuna temal on kolm õde ja tema on seega naiste vastu alati väga lugupidav. Kui mina sugugi ei leebunud, haaras tüüp taskust rahakoti ning ladus mulle sealsamas nii mõnegi inimese muige saatel peo peale oma ID kaardi, juhiload ja haigekassakaardi, lubades veel lahkelt, et ma võin sõita, käsi aknast väljas. Kui ta teeb kasvõi ühe vale pöörde, siis ma võin karjuma hakata ja ta dokumentidega lehvitada. IRW. Selleks hetkeks olime me muidugi lähiümbruses olevate inimeste tähelepanu keskpunktis ja minul oli hirmus lõbus. Kogu situatsioon oli nii koomiline, et lõppkokkuvõttes lasin ma tal endale tõepoolest ühe dringi osta ning suundusin siis ära metroosse. Aga no nii koomilist külgelöömist pole ma ammu näinud :-D. Oli päris lõbus! Järjekindlus on üksiti ka pool võitu...

***

MUUST:

Nonii, sellest nädalast pole midagi pikemat rääkida. Tööl oli lõbus, sest tööd on palju ja päevad muudkui lendavad. Ma ise tunnen, et olen pealepressivate tähtaegade korral palju keskendunum, nii et mina olen igati rahul. Siiani on asi ka täiesti kenasti kontrolli all olnud, ma tahaksin ükskord küll seda ka teada saada, et mis mu piir siis päriselt on - millal ma peaksin reaalselt näiteks ületundideni jõudma... Aga no ega töö lähiajal maailmast otsa saa. Võib juhtuda, et mu soov täitub varem, kui arvatagi oskan :-D. Homme hakkab istunginädal. Juhhuuu. 

Eile oli seevastu sündmusterohke ja hästi positiivseid elamus täis päev. Alustuseks oli meil seitsmenda rahvaga ühe töökaaslase juures hästi tore grillipidu. Nämm, see oli minu jaoks aasta esimene grill ja küll oli hea! Head-paremat oli seal lausa kuhjade viisi - lihad, salatid, veinid, puuviljad, tordid... ma sõin ennast täiesti ogaraks. Lisaks oli mul totralt hea meel ka sellepärast, et nad kutsusid minu ka sinna üritusele ja et mind on nii kenasti seltskonda integreeritud ja puha :). Ma väga hindan seda! Meie inimesed on siin ikka tõeliselt vahvad!

Igatahes, pärast mõnusat pärastlõunast grillimist jõudsin veel õhtul oma kohvikusse ka - ma nüüd olen seal ka päriselt oma. See baarimees (olgu tema nimeks nüüdsest Dior Homme) tervitab mind saabudes muside ja kallistustega ning see on tal ammu selge, mida ma joon. Endiselt peab ta kogu õhtu jooksul ise meeles, mida ma tellinud olen, nii et ma ei pea kunagi iga asja eest eraldi maksma. Siis käib ta minuga aeg-ajalt juttu ajamas, kui üksi olen, ning päris mitmeid teisi stammkundesid on ta mulle ka tutvustanud. Tal on kõik selge, kes on kust ja mida teeb - ning ta jaksab märgata, kui ma vahepeal ühe nädalavahetuse kadunud olen. Nii tore! Ükskord ca kuu aega tagasi tõi ta mulle proovida ka üht väga head kirsiliksi, kui ma talle kavatsetust pisut rohkem jootraha jätsin - see oli nii hea, selline hapu, kerge ja päris ehtsalt kirsine. Ma siis küsisin, et kust sellist saab, ja avaldasin kahetsust, kui kuulsin, et see on neil eritellimuse värk. Noh, arvake ära - eile õhtul lippas ta mind nähes korra kuskile tagaruumi ning kinkis mulle terve pudelitäie seda spetsliksi. Mu meelest on see nii übernunnu, ta ju poleks üldse pidanud sellist väikest seika mäletamagi. Ma poleks kindlasti arvanud, et ta peaks nüüd mulle seda kuskilt varuma hakkama!!! Kui ta poleks gei, siis ma armuksin temasse veel vaat et ära. Ja kui te arvate, et ah, siin ongi niikuinii kõik ettekandjad-baarimehed kindlasti sellised hästi toredad, siis minu meelest on ta siiski märkimisväärselt eriline, sest see kohvik on õhtuti rahvast täiesti pungil, aga tema on võtnud vaevaks nii paljusid isiklikult tundma õppida ning tal õnnestub stammkundede pühendunud kohtlemise kõrvale ka täiesti huupi sinna juhtunud külastajaid väga tõhusalt teenindada. Tõeliselt imetlusväärne! 

Oh, vot nii! Täna käisin sel suvel esimest korda koduse Bonnevoie jalgrattaraja peal. Ma polnud sinna siiani viitsinud minna, sest see on pisut kaugel - või tähendab, kaugus ei ole iseenesest probleemiks, aga väga kõrged järsud künkanõlvad siin tee peal on küll hirmus tüütud. Sinna minnes on hea mäest alla veereda, aga tagasitulek on pärast paaritunnist sõitu küll karm. Või nii ma arvasin... Tänane eksperiment näitas, et ei olnud hullu midagi. Tulin lihtsalt kõige järsematest küngastest jala üles, ratas käekõrval. Võib teinegi kord sinna suunduda. Kokku vehkisin edasi-tagasi sõita täpselt 2h. Ideaalne!

Vot, aga nüüd aitab küll. Lähen pesema ja lugema ja olema... 

Pakaa, 

M. 

Roland Garros 2012

Ahoi!

Tahtsin öelda, et mina jõudsin natukese aja eest kenasti Pariisist tagasi ja mul on kohutavalt hea meel, et otsustasin niimoodi hetke ajel minna! Mul oli kohutavalt tore nädalavahetus! Hästi naljakas on see, et viimane kord mulle Pariis enam mäletatavasti nii väga ei meeldinud, aga nüüd armusin ma sellesse linna jälle ära. Kohe väga! Ma astusin seal autost välja ning mulle tuli kohe meelde, et Pariis lausa lõhnab teistmoodi kui muud linnad - see on vist siililegi selge, et see lõhn meeldib mulle, eks? (Ma kahtlustan, et see on selle puhastusvahendi lõhn, mida metroos kasutatakse. Igatahes on see hästi spetsiifiline ja hea :-D). Siis on Pariisis veel kõik need korvtoolidega kohvikud, kõnniteel olevad säravvalgete linadega lauad, pealt-krõmpsud-seest-võised soojad sarvesaiad, mis teevad näpud hästi rasvaseks ja viivad keele alla, ilusate Haussmanni ehitatud majade heledad fassaadid, kohutavalt palju aknaluuke ja -võresid, tugevat parfüümi kasutavad prantslased, karjuvate ettekandjatega hiinakad, tillukesed valged soengutega taskukoerad, kes tõstavad kõndides jalgu sama peenutsevalt kui tikk-kontsi kandvad prantslased, metroo, viledates hõlstides vanamehed Lähis-Idast, paksudes villastes iidsetes pintsakutes vanamehed Ida-Euroopast, šikilt riides noored ilusad inimesed, ägedad poed, õhtud, mil iga teine inimene käib, baguette näpus, kohutavalt hea mäluga ettekandjad, paar maailma kõige imposantsemat kirikut, kuhu lihtsalt tuleb küünal panna jpms. Praegu polnud Pariisis millegipärast veel ka väga palju turiste, lisaks oli ilm laupäeval täiesti super ning mul oli üldse täpselt parajalt aega, et käia läbi kõik oma lemmikurkad ja nurgatagused ning lisaks veel saada tuttavaks mitme toreda inimesega. Kuna ma juba teadsin, et mõned mu lemmikkohvikud ja Les Halles on hingusele läinud, siis jäi kurvastamine ka ära ja... Oh... mul tuli kohe tahtmine varsti jälle tagasi sõita! Kuidas see linn mulle küll eelmisel korral nii ebameeldiva mulje jättis? Hihii, veel on pentsik see, et mu nädalavahetus oli kuidagi nii emotsioone täis, et mul on tunne, et olin Pariisis terve nädala. Tegelikult jõudsin kohale reede õhtul umbes kuue paiku ning tulin täna pärastlõunal juba ära. Sellegipoolest oleks mul kohe nagu terve pikk puhkus ära olnud - ma juba ootan homme tööle minemist :-D. 

Hästi, aga tegelikult tahtsin ma oma tennisesaaga kirja panna... Selle tennisega oli üks huvitav lugu. Kaia Kanepi teadupärast võitis laupäeval kolmes setis Wozniackit ja kõik kiitsid, et küll oli põnev mäng! Hästi äge, mul on hea meel! Mina ise seda paraku ei näinud. Isegi imestan nüüd takkajärgi, et kuidas ma küll sain nii naiivne olla - oleksin võinud ju kohe ette teada, et ma pole ainus, kes tahab sellist suurt üritust vaatama minna. Prantsusmaal tekib suurüritustel ALATI piletiprobleem. Enivei, ma loomulikult uurisin enne netist, et kuidas neid pileteid üldse saab ja nii. Ametlikul kodukal oli kirjas küll, et tuleb netist osta, aga seal olid alles ainult nädalalõpupaketid ja mingid VIP-looži moodi asjad - ma ei hakka siin hindu mainima, ju te vast kujutate isegi suurusjärku ette! Samas oli öeldud, et olemas on ka õhtupiletid, mis pidid olema täiesti soodsa hinnaga. Nendega pidi saama vaadata õhtu viimaseid matše. Veebikeskkonna sõnul olid need samuti välja müüdud, aga kuskilt mujalt sattusin jälle lugema, et ürituse väravas on elav järjekord ka ja kassad avatakse kell viis. Nii ma siis jäingi rõõmsalt selle peale lootma. Need prantslased, kellega Pariisi sõitsin, kinnitasid ka, et jajaa, mine kohale, pileti saad sealt. 

Ma loomulikult läksingi - ja siis kohale jõudes selgus, et olin asjast täiesti valesti aru saanud. Pileteid müüakse üldse AINULT netist, kassat ei ole seal olemaski. Samas olid piletid tõesti ka välja müüdud, sest tuli välja, et päeva- ja nädala- ja nädalavahetuse ja kuldkliendipääsmete ja muu sellise träniga inimestele hoiti põhiväljakul päev otsa nimelisi kohti sõltumata sellest, kas nad olid kohal või mitte. Seetõttu oli aga peaväljaku ülejäänud kohtade peale õhtupileteid müügis üsna limiteeritult. See on muidugi iseenesestmõistetav, et Kanepi mängis sel õhtul loomulikult esimest korda peaväljakul, eks? Kõikide kõrvalväljakute peale müüdi muidu üldpiletid, millega võis suvalisele väljakule minna - ma kujutan ette, et neid oli algselt rohkem, kuigi sellest teadmisest pole ka suurt kasu, sest ka need olid niikuinii välja müüdud :D. Igatahes, ma ei suutnud seda juttu alguses kuidagi uskuda - käisin ühe värava juurest teise juurde ja usutlesin päris mitut turvat, enne kui alla andsin :). Igal pool kubises muuseas ka sandarmidest ja kõikjal olid üleval suured kirjad, et pileti mustalt müümine on kuritegu - ühesõnaga välistatud oli ka lootus kellegi käest seal värava taga pilet soetada. Mis mul siis ikka üle jäi? Sõitsin nukralt linna tagasi. Aja poolest oleks see mäng mulle lihtsalt uskumatult hästi sobinud, oleks ainult see pilet olnud - Kanepi mäng oli väljaku viimane, nii et õhtupiletiga olekski täpselt tema mängu alguse ajaks väljakule pääsenud. Mh. No mis sest enam. 

Okei, ütlesin juba, et sõitsin sealt pettunult linna taasi. Eks ma tegelikult olin arvestanud võimalusega, et ei saagi piletit, aga no ikka olin pettunud. Aga tahate teada, mis juhtus? Juhtus see, et miski ajendas mind St. Micheli kandist huupi Pariisi raekoja juurde jalutama. Milline kogemata vedamine see oli! Sinna jõudes nimelt selgus, et armas Pariisi linn on püstitanud raekoja ette tõelise tennisekeskuse ja kogu väljak oli muudetud üheks hiigelsuureks tenniseväljakuks. See oli kaetud oranžide mattidega, mille peal inimesed istusid või pikutasid. Kohale oli toodud paarkümmend lamamistooli, hulgaliselt laudu ja toole, väike väljak, kus sai ise tennist kõksida, lisaks oli veel paar telgitäit mitmesuguseid arvutimänge ja simulaatoreid... ning HIIGELSUUR ekraan, millelt kõik huviga tennist vaatasid. Ma muidugi ahhetasin, vajusin siis ka mattidele ning sain järgmiste tundide jooksul oma tennisekaifi täiesti kätte. Paraku mängis Kanepi matši ajal kuskil teisel väljakul mingi prantsuse kõrend, nii et loomulikult näidati ka suurelt ekraanilt hoopis seda meeste matši, aga no mis siis. Äge oli ikkagi! Kohe nii äge, et ma läksin täna hommikul tagasi ja vaatasin seal ühe matši veel ära. Täna sain juhuslikult veel lamamistooli ka ja puha... Ühesõnaga - läks nii hästi, kui sai. 

Hmpf, ja nüüd on kell jälle sündsusetult palju saanud. Hmpf, ma ütlen. Nojah, eks ma jätan teid siis nüüd siiapaika. Muuseas, ma tegin kogu nädalavahetuse jooksul tervelt 14 pilti. Nendest ükski pole midagi erakordset, aga paar tükki sobivad seda tenniselora ilmestama küll: 

Head ööd!

M.