Pildid, oh need pildid

Pariisi aastast saadik on mul pildimajandus väga süsteemitu. Sellepärast, et Pariisi pilte oli läbi vaatamiseks ja korraga ilmutamiseks liiga palju, uusi peale tulevaid pilte ei tahtnud ma aga enne ära teha, kui vanematega ühel pool olen - ja nii ongi kolme aasta pildid nõnda arvukateks paisunud, et hirmus kohe (mõnede konkreetsete reiside piltidest olen tõesti ka fotoraamatud teinud, aga need on ikka väga erandlikud juhud). Paar korda olen viimase kolme aasta jooksul kreepsu ka saanud - noh, kui mu arvuti mõnikord näost lillaks on läinud või ta hingamine nii väga korras pole olnud. Õnneks on kõik need seni ajutised juhtumid olnud, aga... ilmselgelt on mu kallis rüperaalis juba praegu liiga palju hindamatuid mälestusi. Kui nüüd veel terve kevad suurt pildistamist ja uusi elamusi juurde lisandub, võib asi täiesti kontrolli alt väljuda. 

Sellest johtuvalt alustasin eile tõelist hiiglaslikku tööd - vaatasin KÕIK Pariisi pildid läbi, kustutasin umbes 1500 neist ära (nüüd on ometi piisavalt palju aega möödas, et pilte objektiivselt hinnata; enne ei raatsinud ma ju uduseid pilte ja topeltkaadreid ka ära kustutada, emotsioon oli liiga suur), sortisin teised enam-vähem arusaadavate nimedega kaustadesse ning valisin välja 1413 pilti, millest fotoraamatut tegema hakata. Oh. Poole ööni nokitsesin, jõudsin isegi esimesed leheküljed enam-vähem ära kujundada... Aga tööd jagub veel vähemalt nädalaks-paariks, selle ettevõtmise mastaabid on ikka mitu korda suuremad, kui seniste üksikute reisiraamatute puhul. Olgu siis juba korralik ja kõikehõlmav, eks! Nii põnev... see on jälle selline hästi haarav projekt, et kuigi ma peaks tõlkima või Hiinat lugema või Tradost näppima, tegelen  järgmiste päevade jooksul raudselt suurema osa ajast fotodega... Aga no mis siis ikka! 

Eks ma siis jälle kekkan, kui valmis saan.

Moosese põõsas

Mina olen kogu aeg Moosese põleva põõsa juures rääkinud hoopis teistsugust juttu, kui see, mida täna ETV-st kuulsin. Minu tohutuks üllatuseks tuleb välja, et täitsa on olemas Moosesepõõsas. Kui kuuma ilmaga selle juurde midagi põlevat panna, läheb ta põlema ja ei põle ometi ära, ainult et see pole põõsas, vaid rohttaim - täiesti tavaline lill. See, mis Katariina kloostris on, see on ometi põõsas. Mingi imelik. Ja siis nad väitsid ka, et taevamanna polnudki manna ega õietolm ega midagi, vaid hoopis samblik. Ja paistab, et samblikke enam ei peeta taimedeks, vaid seenteks. Hmm... ühesõnaga väideti, et juudid Siinai kõrbes ei söönudki taimi, vaid närisid samblikke...

Päris intrigeeriv. 

Mon Dieu...

Suvel toimuvad jälle ilutulestiku meistrivõistlused. Noh, need, kus ma ükskord käisin, Pariisi lähistel. See üritus toimub muidu ka üle kahe aasta, aga neil nüüd vahepeal oli isegi pikem paus, sest sealset lossi restaureeriti ja kui ma sügisel küsisin, siis nad ei teadnud, kas asi seegi kord toimuma saab. Aga nüüd on inf üles pandud, et toimub küll. Issand kui äge. Kolme päeva asemel toimub see nüüd ainult kaks päeva - reede ja laupäev! Veidi nigel ju on, aga põhimõtteliselt laupäevaks annaks isegi kuidagi orgunnida, kui hästi tahta. Ja ma vist tahan hästi! See oli täielik IME.

SIIT näeb neid pilte, mis ma seal tol esimesel seiklusrikkal korral tegin...

Trèves

Ma ei teadnudki, et Trieri linna nimi prantsuse keeles on Trèves ja veelgi enam, luxemburglaste kõnepruugis Tréier! (Samanimeline kunstiajaloo õppejõud tuleb kohe meelde...) Noh, see pole tegelikult oluline. Uba on selles, et ma pole kunagi Trieris käinud, ainult sealt arvutu hulk kordi mööda sõitnud. Nüüd kunagi, kui aeg juba kiiremini mööda läheks, hakkan aga kohe seal külje all elama! Need roomlaste varemed on mind alati intrigeerinud ja transpordiühendus vist on päris hea. Kindlasti kavatsen mingi aeg vaatama minna. 

Mis kohti veel Luxembourgi lähikonnas toredaid on, kuhu päevaks uudistama võiks sõita?

Jajah, tegelikult ma tõesti püüan veel käesolevas hetkes elada, aga kuidagi ei taha välja tulla :-D.




PS: Mm, meelde tuli. Sealkandis on Verduni lahingupaigad ja Maginot' liin arvukate kindlustustega. Hmm... ja emme teadis, et Lõuna-Belgias pidi ilusaid koopaid olema...

No kuidas nii saab?

Kalendri järgi peaks varsti justkui kevad kätte jõudma, aga inimesed alles räägivad jääteede avamisest?

Pühad ruulivad

Hmm, huvitav, kas SEE vastab tõele? Pisut vara saaki lugeda küll, aga kui vastab, siis on aprill detsembri järel aasta kõige pühaderohkem kuu üldse, nii et kuigi ma ohverdan pooled oma nappidest vabadest päevadest Edi ja Patti pärast hiljem Luxembourgi minemise nimel, paistab siiski, et aprillis saab sellegipoolest ühe tervenisti 4-päevase ja ühe 3-päevase nädalavahetuse? Ja mais ka ühe 3-päevase ja juunis ühe 4- ja ühe 3-päevase nädalavahetuse :-). Päris äge, nii võib ju kohe plaane teha ja puha... Ma ikka unistan nimelt Pariisis käimisest ja mulle turgatas pähe, et eriti nummi oleks seda teha 4-päevase nädalavahetuse aegu. Siis oleks ikka nagu asja ette - jõuaks teatrisse ja Montmartre'ile ja igale poole, karjuva hiinlannaga hiinakasse ja prussakatega kebabiputkasse, kodusurnuaeda jalutama ja Madeleine'i samba alla lugema, saapapoodi ja Versailles' parki tuterdama ja nii edasi. Vaja ainult leida keegi, kes mind toanurka tudule ka võtaks... 

IRW. 

Nii palju siis käesolevale hetkele keskendumisest. 

Nii šeff...

Ülimega on säärasesse suurejoonelisse asutusse tööle (no OK, praktikale) suunduda. Ma saan nüüd aeg-ajalt ikka kirju ülestähendustega sellest, mis minu eest juba korda on aetud ja mis paberid ja kaardid ma Luxembourgis mingil kindlal päeval ja kellaajal kuskilt kätte pean saama. Kohe selline meelitav tunne on, et mind päriselt oodatakse sinna! Tunda on, et nii suures asutuses on kõik hästi sisse töötatud nagu õlitatud mehhanismi puhul ikka, neil on iga küsimusega tegelemiseks omad inimesed, kes kõige peale ette mõtlevad ja... Tõesti, nii vahva! Nad päriselt üritavad igati kaasa aidata sellele, et inimene saaks kohale jõudes kohe tööga tegelema hakata ja ei peaks kolm kuud bürokraatiaga võitlema ja kõige elementaarsematele eluküsimustele lahendusi otsima.

Ja varsti ongi juba märts! Ja siis tuleb aprill... Tahaks juba rutem :-P.

Dèja Vu

Hmm, ma olen millegipärast kogu aeg arvanud, et kui üldse tuleks mõnda tõlkemäluprogrammi tunda ja omada, siis on see Trados. Aga kuna mul nüüd siis päris kogenud tõlkijatele mõeldud praktika ees seisab, mõtlesin pisut ka muude programmidega tutvust teha. WordFasti ma olen juba kunagi katsetanud, ei meeldinud eriti. Aga võib-olla oli asi selles, et siis ma ei saanud veel üldse hästi CAT programmide põhimõtetele pihta - igatahes toona leidsin ma, et WordFast on liiga segane ja liiga nuppuderohke (ja etteruttavalt tuleks öelda, et Trados on jälle liiga akenderohke). Ma üldse ei saanud aru, miks Wordfastil neid nuppe nii palju oli vaja - kasutasin neist ju ainult käputäit ja kui mõnele muudest vajutasin, ajasin tingimata midagi untsu. Novat, aga tutvumistuhinas tõmbasin ma eelmisel nädalal endale Dèja Vu prooviprogrammi ka... ja esmamulje on täiesti suurepärane. Täna sain proovikoodi ja hakkasin kohe katsetama - jube hea lihtne oli tõlkemälusid ja terminibaase luua, kõike sai ühes kohas teha, ei pidanud avama järjest multiterme ja workbenche ja ma ei tea, mida kõike veel. Tekstivormingukoodidele sain ka kohe pihta ja nii oli kuidagi parem tõlkida, kui lähtetekst ja sihttekst olid kõrvu - palju parema arusaamise sain sellest, kus maal ma oma tööga olen. Rääkimata sellest, et millegipärast õnnestub minu Tradosel teksti väga halvasti segmentideks jupitada - alati on laused kas poolikud või on terve lõik üheks segmendiks tehtud, Dèja Vu tegi seda aga kuidagi palju kenamini ja loogilisemalt... Ma olen kohe vaimustuses. 

See on tõenäoliselt esmane ahvivaimustus. Asjaga rohkem kokku puutunud kindlasti oskaks mulle nüüd öelda, mis Dèja Vu puhul halvem on ja miks Trados nii levinud on, samas kui Dèja Vu suht kõrvalisena paistab? Et kui ma kunagi peaksin kaaluma Tradose asemel hoopis Dèja Vu ostmist, mida ma siis seejuures arvestama pean (st millest ma ilma jään :D?)? DVX2 lihtsalt tundus nii mõnus ja loogiline ja lihtne Tradosega võrreldes, et kui ma nüüd kohe praegu valima peaks, ma kindlasti Tradost ei võtaks enam... Aga miks firmad päriselt nõutavad Tradost, mitte ei anna tõlkijale endale valida, mis tõlkemäluprogrammi kasutada? Sellepärast, et kõik ekspordiks programmist ühte failiformaati või?

Nad ei tea ju, mida teevad!

Ahastus tuleb peale igasuguseid uudiseid lugedes. Egiptusega on nüüd ühel pool, aga järjest hullemad lood on Liibüas ja intsidente on alates Marokost lõpetades ma ei tea mis kohtadega. Mida nad küll teevad? Kuhu see viib, kui harimatu mass teiste riikide anarhiast tuld võtab ja igasuguse korra kukutab? Osad neist riikidest on ju päris heal järjel, nafta- või turismidollarite eest üles ehitatud ja toimivad. St olid ja toimisid. Kuhu see jaburus küll viib? Oleks asi siis läbi mõeldud, aga ei, see protestilaine on lihtsalt mingi teiste riikide massihüsteeriast saadud nakkus ja nagu Egiptus näitas, ei osanud protestijad kuidagi midagi isegi peale hakata, kui neile lõpuks järele anti - jäid tänavatele ja mõtlesid, et protesteerivad nüüd järgmise asja nimel, olgu selleks siis, mis iganes esimesena pähe tuleb. Nagu kes idioot selle peale tuli, et peale kolme nädala pikkust protestimist ja laastustöid hakata KÕRGEMAT PALKA nõudma??? Aga ükskõik ju, mida nõuda, peaasi, et karistamatult lammutada ja end välja elada saaks - ja karistamatus on juba saavutatud! 

Tõesõna, ahastus tuleb peale. 

Aga no eks igaühel tuleb ju omad vitsad saada. Kurb, aga tõsi. Lihtsalt... nii sant tunne on kõige selle osas. 

Ai!

No kaua võivad inimesel hambad valutada? Kopp on ees, tõepoolest. Peale hambaarsti juures käimist kaks päeva ei valutanud, aga nüüd jälle... See on küll üks kõige julmemaid (ja vist ka tõhusamaid) dieedimeetmeid, mida mina kunagi järginud olen. 

Aga no hästi, mis siis ikka. Ibuprofeen ongi mu parim sõber ja homme hommikul on jälle see arst valves, kelle juurde ma eelmisel nädalal sattusin. Eks ma lähen teatan talle, et ei jaksa veel nädal aega oodata, enne kui teda taas näen. 

Ja ema on reisilt tagasi - tohutu suure puuviljalaadungiga. Ja ma sain uued ujukad :-D. Äge. 

Kolm elu

Pisut hirmuäratav on tõdeda, et ma olen pool nädalat püüdnud elada kolme elu korraga (ühe eest, kes on reisil, teise eest, kes on haiglas, ja enda eest kah veel). Muidugi mitte kõike kolme sajaprotsendiliselt, aga noh, mõnevõrra ikka. Ime siis, et kõik vajalikud tegevused ei taha kahekümne nelja tunni sisse ära mahtuda :-D. Milliste põhimõtete järgi sellisel juhul küll prioriseerida?

Aga ega's midagi, noh, kõik on mööduv. Ja tänase päeva kild oli see, et Pärnu haiglas on külastused praeguse gripihooaja tõttu keelatud. No a ma ikka marssisin sisse, sest teoreetiliselt oli infolett tühi ja kedagi keelamas polnud. Ainult mõni aeg hiljem tuli mu juurde üks vene rahvusest õde, kes kenasti eesti keeles kamandas: "Tulge kohe, pange suukorv pähe ja peske käed ära!" Silmas oli peetud näomaski ja käte desinfitseerimist.

Nummi, ah?

No mõned päevad peavad ju nihu ka minema, muidu oleks ebaaus

Seda et, noh, toredaid asju on viimasel ajal küll juhtunud, on ju kõigest õiglane, kui mul vahelduse mõttes mitu päeva hambad valutavad, sest plommi alla oli salapärasel kombel põletik tekkinud. Ma sõin kahe päevaga kaks lehte ibuprofeeni ära, enne kui hambaarstile jõudsin. Noh ja siis nüüd tuleb välja, et ma pean seal selle hambaga veel kolm korda käima, seejuures valu läheb ära ainult vähehaaval, järk-järgult. Aga kui positiivsest küljest vaadata, siis vähemalt ei valuta enam kõik hambad korraga, ainult üks tuikab. 

Muidu ettelaulmine läks hästi. Tähendab, tegelikult igavalt. Me saime selle laulu, mida kõik vist kõige rohkem tahtnud oleksid, aga siis me läksime närvi ja kuigi kõik oli õige - dünaamika ja noodid ja puha, siis me ei pannud üldse nii palju väge ja emotsiooni laulu, kui keskmises proovis :(. Et noh, ettevaatlikuks ja harilikuks jäime, kuigi oleks võinud olla midagi erilist. Aga no see selleks. Hästi läks ju põhimõtteliselt, nii väga kohe, et poole laulu peal öeldi, et aitab, on hästi küll. Eks siis võtame õppust, kohe tuleb käima saada :). 

No igatahes, kuna laulsime teisena, saime imetabaselt ruttu vabaks - olime valmistunud üheksani olema, aga juba enne seitset saadeti meid Salmest minema. Käisime Telliskivi loomelinnakus söömas ja jõudsime pärast veel juba kõvasti kahanenud seltskonnaga natuke mängidagi, enne kui minu bussi aeg kätte jõudis ja me end viiekesti sportautosse pressisime, sest oli nõuks võetud mind bussijaama tuua. Novat... ja kui ma ükskord keset ööd jälle Pärnusse jõudsin, oli peni nii rõõmus, et pissis suurest erutusest koridori täis. 

Nii palju siis vahepealsest. Aga kuna täna tuleb ka tegus päev, siis aitab nüüd kah. 

M.

Dokumenti küsiti!

Uskumatu lugu tuli just meelde. Sellel teisipäeval olin poes kassas, toidukaupade seas ka pudel veini - pidime sõpradega filmiõhtu tegema. Nii, kõik toidukaubad olid juba läbi löödud, aga järsku palus müüja mu käest dokumenti. Ma ei saanud midagi aru, küsisin, et misasja? Milleks? Tema siis keerutas näpu vahel veinipudelit ja nõudis uuesti dokumenti. Ilmselgelt nägin ma alaealine välja.

Saate aru jah? Ma liginen juba kolmekümnendatele eluaastatele ja tema küsib mu käest dokumenti!!! Sõbrantsid ajasid kõik tutimütsi kraesse, aga no, andke andeks!!!

IRW.

Jeee

Nii, korter on mul nüüd Luxembourgis olemas. Kirjutasin lepingule alla, maksin depo ära ja sain omanikuga veel pärast ka kontakti, nii et paistab, et sellega on kõik korras :-). Ta lubas mulle homme veel pilte saata - seni saadetutele lisaks, äge. Ootan. 

Tahaks juba kohe homme minema hakata. See pole üldse aus, et mul terve kuu aega vaja passida on (noh, kuu aja pärast on ka alles Hiina ja siis on Ameerika sõprade kaks nädalat ja alles siis saan Luxembourgi). Kõik see tundub hirmus kauges tulevikus. 

Mis nüüd siis veel ette ära teha võiks, et ootamise aega lühendada? Ülejäänud 800 lehekülge Tradose manuaali läbi lugeda? :-) Dèja vu üritasin endale ka eile lõpuks ära installida, aga ei läinud läbi. Ega's midagi. Netti mööda tõlkemäluprogrammide tasuta näidistega tutvuma? Mida üldse Euroinstitutsioonides kasutatakse?

Midagi uut!

Ma lubasin täna modelliks minna :-). Noh, mitte modelliks-modelliks, vaid joonistamise modelliks :-). Jälle saan ühe kogemuse võrra rikkamaks. Ilmselt avastan lihtsalt, et see on puruigav ja võimatult raske, aga mul lubati raamat kaasa võtta, nii et tundub, et mind pannakse vähemalt sellisesse poosi, milles on võimalik lugeda :-). 

IRW. See saab siis tänase päeva saavutuseks :-). 

Vahefiniš

Tundub, et suurem osa pooleliolevaid asju just sai korda - või vähemalt jõudis kuskile maale. Võib kergemalt hingata ja lõpuks ometi raamatukokku selle raamatu järgi minna, mida mulle seal juba pea nädal aega järjekorras hoitakse. Aga vahekokkuvõte siis: 

• Esiteks, ma jäin raudteejaama lähedal asuva korteri juurde. See asi on (peale pikka agooniat) otsustatud. Rohkem võimalusi. Võimalused mulle meeldivad. Kuigi ma neid tihti ei kasuta, aga vähemalt on nad olemas. 
• Sõidupiletid ostan ka see nädal ära. Et lähen siis ikkagi Riiast Brüsselisse ja Brüsselist rongiga. Tuleb igavesti soodsam kui ülenisti lennata - ja kiirem kui Frankfurti kaudu. Ja kui ma raudteejaama juurde kolin ja raudteejaama saabun, on kohale jõudes ka lihtne. Loodetavasti. 
• Põlevate kontoriprobleemidega on nüüd ehk ka kõik kontrolli all. EHK. Eks seda veel paistab. Rongipiletid ja arved ja ma ei tea mis küsimused veel - need lihtsalt tekivad lampi, ootamatult...
• Oeh, ja Karin aitab ameeriklaste majutamisega hädast välja, nii et nendega seotud küsimused on ka lahendatud. Noh, st mõningaid häid mõtteid selle koha pealt, kuidas Eestis nende meelt lahutada, kuluks ikkagi marjaks ära, aga põhimõtteliselt on kõik üsna selge. 
• Reedel on laulupeo ettelaulmised. Eile oli põhjalik proov. Paistab, et kõik on sellel rindel ka väga hästi. Paremini kui kunagi varem. Äge. 

Mul on ainult tunne, et pingutan veidi üle :-). Noh, lõppude lõpuks on enne aprilli ju veel märts ja pool veebruarigi. Nii palju asju jõuab veel vahepeal toimuda, aga minul on juba Luxembourgis korter välja vaadatud ja piletid ka kohe varsti olemas. Naljakas :-). Et nagu üle pingutamine või mis? Samas oleks vahelduseks tore niimoodi kuskile kolida, et kõik sujub õlitatult. Niikuinii ootab seal ees tohutult palju uusi asju ja ega mul selle praktika koha pealt on ka kõik hästi tume maa veel, ma üldse ei kujuta ette, mis mind ees ootab. Selles mõttes oleks ju tore, kui vähemalt mõni muu asi selge on...

Selline näriv tunne ütleb mulle praegu, et ma olen midagi kahe silma vahele jätnud, aga kuna mul pole aimugi, mis see võiks olla, siis ma parem ikka lähen sinna raamatukokku ja pead tuulutama. Hullult ilusad ilmad on neil päevil. Karged ja päikeselised, õhk sädeleb ja kõik muu ka sädeleb. Ja ometi on sellised korralikud külmad talveilmad ka, et mul oli põhjust kasukas välja otsida. Seni sai edukalt sügis-kevadise mantliga hakkama, aga nüüd juba mõnusa karva sees liiga palav ei hakka... 

Aga hüvasti selleks korraks.  

Appi. Kumb?

Üks tuba on Luxembourgis raudteejaama juures. Paistab piltidelt kena ja kõik, möbleeritud, terrassiga, internetiga, mugavas asukohas. Maksab 550 euri kuus. Tahab väikest ettemaksu. 

Teine on äärelinnas. Omanik on tore, korter tundub jutu järgi kena, pilte pole näinud, ka möbleeritud, terrassiga, internetiga. Ebamugavas asukohas. Maksab 420 euri kuus. Üldse ei taha ettemaksu. 

Mõlemad on samaväärsed korterid ja mõlemad asuvad mu töökohast ühekaugusel: ühel sirgjoonel ja EP jääb täpselt nende vahele. Olin peaaegu otsustanud äärelinna kasuks (130 euri on ikka väga kaalukas argument), aga siis võtsin nõuks kontrollida ja tõdesin, et ebamugav asukoht tähendab, et kui ma kõigest õigesti aru sain, siis buss käib sealt tervenisti kord tunnis. St ilmselt on mingeid võimalusi veel sealt kuidagi liikuma saada, aga... kohe palju vähem võluvaks muutus see koht. Tunnis kord käivat bussi passida on ikka ilgelt tüütu ja kui sellest peaks maha jääma, on jama. Tööle peab muidugi mõlemalt poolt sõitma, aga linnas olles oleks vähemalt muul ajal liikumisvabadus olemas. Lisaks on see kord tunnis buss suhteliselt ebamugaval ajal - ma kas jõuan väga vara tööle või jään hiljaks. Rattalaenutust ka pole läheduses... Aga võib-olla sain ma muidugi millestki valesti aru. Ja võib-olla on ikkagi Beggen üleüldises mõttes parem kant kui Gare? Ja samas - 130 euri eest saaks teoorias juba edasi-tagasi Pariisis ära käia. Et siis - ma ei tea, kumba kasuks otsustada. Nüüd on siis arvamuse avaldamise koht. Kumb mõistlikum võtta on? Kas olla kokkuhoidlikum või mugavam?

Mulle ei meeldi telefonid :@

Tegelikult pole mulle telefonid kunagi eriliselt meeldinud. Noh, mitte ainult telefonid kui sellised, vaid ka helistamine. Eriti helistamine võõrastele inimestele ja eriti-eriti helistamine võõrastele välismaalastele. Siis tõuseb alati hästi teravalt päevakorda küsimus, et kuidas ma toru võtnud inimesele ruttu ja konkreetselt selgeks teen, kes mina olen; kuidas saada toru otsa inimene, keda mul vaja on; kuidas saada aru sellest, mida ta mulle vastab ja puha. Vanasti kui oli palju vähem e-mailitsi suhtlemist, tuli palju rohkem helistada ja ma kattusin alati külma higiga, enne kui pidin kellelegi kuskile väljamaale helistama. Seda ikka tuli näiteks reisidega seoses aeg-ajalt ette ja oi kui hirmus see oli! Noh, tänapäeval saab õnneks paljude turismikohtadega asjad meili teel aetud, aga Luxembourgi korteri puhul tuleb võib-olla helistama hakata... Ja see mõte ajab mind juba praegu närvi, kuigi ma pole siiski veel päriselt kaotanud lootust asjad meili teel korda ajada. [Mõnele meilile vastati muidu positiivselt ka, kuigi enamik oli loomulikult äraütlemised. Paraku oli nende paari positiivse vastuse puhul kõikide puhul mõni AGA (netti pole, pärapõrgus asub, tahab ühe toa asemel kaks korda kallima summa eest tervet maja välja üürida jne) mängus, nii et eks paistab, mis neist saab]. Üldiselt on aga nüüd nädalavahetus. Luxembourgi rindel lihtsalt ei toimu nädalavahetusel midagi... Ma saan veel kõik hirmuäratavad mõtted telefonikõnedest kuskile ähmasesse kaugusesse lükata. 

Ühe asja ma pean ära mainima küll - sellistel puhkudel ma telefoniga rääkimist nii väga ei vihka, kui mulle helistatakse. Eriti kui mulle helistatakse minu jaoks tuttavalt numbrilt. Siis on OK. Ja ma võin jummala vabalt kuulata kellegi teise püüdeid end mulle arusaadavaks teha. Lihtsalt ise helistamine on üks rist ja viletsus, sest kunagi ei tea, kes ja mis tujus inimene su kõnele vastab ja väga nõme on. Aga ma tahtsin edasi jõuda hoopis selle ivani, et kuna ma helistamisest just suuresti vaimustuses pole ja võin täiesti vabalt (Eestis olles) oma telefoni päevadeks kuskile unustada ja seda kogu selle aja jooksul isegi mitte vaadata, ei saa ma sugugi aru, miks inimestel on vaja iga kolme kuu takka oma telefon uusima mudeli vastu välja vahetada? Ma saan aru, et telefoni mudelil pole helistamisega niikuinii midagi pistmist, aga no milleks? Mu Kreeka bussijuht on selline, et tal on igal ajahetkel kogu aeg kasutuses kolm kõige uuemat telefonimudelit. Mida ta teeb nendega? Ja mida te, inimesed, teete kõikide nende nutitelefonidega? Miks ei võiks telefon olla helistamiseks, fotokas pildistamiseks, kaamera video tegemiseks, arvuti internetis surfamiseks, diktofon salvestamiseks, GPS tee leidmiseks ja nii edasi? Ühelgi inimesel pole kõiki neid riistu ju KORRAGA niikuinii tarvis, te ei saa mulle väita, et muidu peaks inimene vaat kui palju tehnikat kotis kaasas tarima! No andke andeks, kui ta tahab midagi korralikult pildistada või filmida, peab ta ikka korraliku varustuse muretsema. Sama lugu on diktofoni funktsiooniga - kui sa tahad mittekrõbisevat salvestist, siis parem hangi endale diktofon. No ja mobla otsas uinumine, et meili tšekata... oh issand! Aga kui kõiki teisi asju on küll selliseid, et neil puuduvad igasugused kõrvalfunktsioonid, siis miks ei võiks olla müügil telefone, mis on AINULT helistamiseks? (St peale penskaritelefonide, mis on minu vanuses inimesele veits piinlikud siiski).  Ah? Keegi tehke mulle selgeks see asi!

IRW

olen tuisu ajal oma peniga väljas. tuisk on selja tagant. koer ukerdab minu ees edasi minna. siis vaatab üle õla tagasi, et kas ma juba kiiremini ei saa tuldud, külm on, raisk. nii kui peni pead keerab, lööb tuisk tal kohe nina täiesti umbe, koer kukub aevastama. aevastab ja aevastab, kuni nina puhtaks saab. siis vaatab uuesti üle õla, ilmega, et näed, mida ma sinu, venivillemi, pärast kannatama pean. samal hetkel tuiskab tuul tal uuesti nina täis. peni aevastab viis korda veel. rohkem enam tagasi ei vaata. 

niimoodi pole see üldse nii naljakas. aga kel taksidega kogemusi, see teab, et nad oskavad ÄÄRMISELT ilmekaid nägusid teha. see oli lihtsalt fantast...

Taevas hoia

Ja astuski tagasi. Mubarak, tähendab. Päris hull...

Kinnisvaranalja

Ma siin uurin nüüd vaikselt siis Luxembourgis elamise leidmise variante ja no mõned kuulutused on küll ikka nii andekad, et kõhu võib krampi naerda. 

Näiteks kuulutus: Aadress, telefon. Kirjeldus: pesumasin. Lisainfo: väga abivalmis perekond. 

Ühesõnaga - ei hinda, ei võimaluste kirjeldamist, ei midagi. Üüritakse vist ainult pesumasinat ja perekond aitab nupule vajutada?

Või siis teine: Aadress, telefon. Kirjeldus: suur tuba suures majas. Lisainfo: puudub.  

Kohe võtaks ju :-D.

Vastukaaluks teised on postitanud terve nimekirja elamises leiduvatest majapidamisvahenditest, nii et ei jaksa äragi lugeda. Aga kolmandad on unustanud lisada kontakttelefoni ja e-posti.

Ja mis värk sellega on, et pooltel elamistel Luxis on öeldud, et õhtused väljaskäimised ja külastused keelatud? Hea küll, ma saan aru, et kui kellegagi korterit jagada, et siis on tüütu, kui kogu aeg külalised on kellelgi, aga miks ei tohi õhtuti väljas käia? Eriti puritaanid... No üks säärane kuulutus oligi tegelikult kloostris, aga tõesti paljudel muudel üürikatel on ka mainitud, et öösel väljas ei käi! Ja paljudel teistel puhkudel ei tohi külalisi olla peale kümmet-ühtteist õhtul. Väga... konkreetseid nõudmisi esitatakse. Mitte et mul hakkaks palju külalisi käima, aga keegi võib-olla ikka juhtub selle kolme kuu jooksul läbi astuma... Ühel kuulutusel on külastusaeg äripäevadel vahemikus viiest seitsmeni. Hmm... Oi, ja üks kuulutus nõuab iga külalise eest viis eurot, mitu teist tahavad kaheksa eurot... St ma saan aru, et mitte ööbimise, vaid igaühe eest, kes külla tuleb! Tule taevas appi!

Ja mõni kuulutus hoiatab eriti joviaalse majaomaniku eest... Ma juba kujutan ette, milline see võiks olla :-D. Oi, ja pärl: propriétaire flexible et responsable à l'écoute des problèmes - ehk siis paindlik omanik, kes vastutab probleemide ära kuulamise eest! Imeline!

Issand, ja kuskil linnast väljas pärapõrgus saab tasuta elada, aint et maja kassi eest tuleb hoolitseda! Enam veidramaks ei saa minna...

Aga hästi, ma nüüd olen umbes kolmkümmend kirja laiali saatnud. Esialgu aitab. Liiga ilus oleks loota, et midagi kohe näkkab, aga eks paistab.

Kuulmiseni.

Uued missioonid

Issake, kui põnevaks ikka elu kohe läks. Nüüd on mul talvesaabaste otsimisest täiesti ükskõik (kuigi ühel läks veel lukk ka katki eile õhtul...) Küll sügisel jõuab otsida, kui neid jälle vaja läheb ja valik laiem on, niikuinii lasen varsti varvast - kuu aja pärast kõigepealt Hiina ja siis kevadesse. Nii et nüüd on vaja hoopis:

• leida kõige soodsam viis Luxembourgi jõudmiseks (hetkel soodsaim avastatud variant on sõita 40 EURiga Brüsselisse ja sealt rongiga Luxi - kohale jõuaks 13.40 samal päeval... päris hästi ju)

• leida Luxembourgis elamine. Paistab, et kuigi kunagi paistsid hinnad sellised 500 EURi kanti olema, siis nüüd alla 700 kindlasti mingit elamist ei leia. Hirmus küll... Ja kuna ma oma ameerika sõprade tõttu ei saa Luxemburgi minna enne kui viimasel hetkel, pean ma elamise juba enne valmis otsima, et saaksin kohale jõudes kohvrid üle ukse visata ja end vastuvõtukontorisse näole anda. Mission impossible? No eks me näe, kirjutasin juba sinna vastuvõtukontorisse ka, nad pidavat ehk aidata saama.

• uuesti aktiivselt Tradose ja teiste tõlkemäluprogrammidega tegelema hakata ja prantsuse keele sõnavara tolmust puhtaks pühkida. Mõne prantsuskeelse raamatu peaks igaks juhuks uuesti läbi lugema, saaks keeletunnetuse märksa elavamaks jälle...  

Hirmus põnev ikka! See on ju suhteliselt lühiajaline üritus, aga no ikkagi... Ma just ükspäev sattusin telekas ühe filmi peale, kus peategelased Pariisis Pont des Arts'il jalutasid ja siis  tabas mind selline nostalgiahoog, et pidi hinge kinni lööma. Ma avastasin nimelt, et Pariis oli nii ammu, et ma enam isegi ei mõtle selle peale, et kunagi Pariisis elasin. Päris kole hetk oli. Aga näed, nüüd on jälle võimalus end natuke tuulutada ja uusi asju avastada. Ja Luxembourg on peaaegu sama hea kui Pariis ja oh, kui targaks ma seal nende kuudega veel saada võin!

Hii, nii megaäge...

Ei, ma ikka pean kohe oma OMG välja rääkima!

Hea küll, mis ma ikka, ma kohe ei suuda suud pidada. Enam ei saa niikuinii midagi valesti minna, mina kinnitasin ja sain äsja kinnituse vastu ka. Arvake siis, kes läheb aprillist stipiga Luxemburgi tõlkepraktikale??? See uudis tuli täna ootamatult kui välk selgest taevast... Aga ma olen tänu sellele juba pool päeva pilvedes hõljunud... See on ju kõige ilusamal ajal, kui seal juba puud ja lilled õitsevad ja päike paistab. Tänu Lähis-Ida möllule on mul ainult üks reis vaja ära jätta ja üleüldse... Nii äge lihtsalt! Ja ma saan sealt kindlasti ühe neljapäevase Pariisi-tripi teha, kui ma välja mõtlen, kus Pariisis ööbida. Ja siis veel saadetakse mind päevaks Brüsselisse ja kaheks päevaks Strasbourgi. Lithsalt niiiiiiii äge!!!

Kas keegi teab, kustkaudu on kõige lihtsam Luxembourgi kesklinna kolmeks kuuks möbleeritud korterit või tuba leida? Ja palju on Luxembourgis normaalne studio eest maksta? Ja kas seal on pangakonto tegemine keeruline? Ja kas on veel midagi sellist, mida ma kindlasti enne sinna kolimist teadma peaksin??? À la, et ilma gaasiarveta saavad need kolm kuud mu jaoks põrgu olema...

Ma ostsin pudeli mulliveini ja nüüd koera ja kassi seltsis joon :-D. Elu on ikka ilus!

OMG

Päike paistab. Ja ma sain kirja. Elu on nii imeline!

Ma tean, et nii pole aus teha. Aga ma varsti räägin ka, mis kirjas oli! Natuke (paar nädalat) tuleb veel kannatlikkust varuda. Eelkõige mul endal. Ei tahaks ju midagi ära rikkuda.

Aga no tänane päev on igatahes korda läinud!!!

Snow-how

CNN näitab praegu Helsingit. Rubriigis Future Cities. Sellepärast, et neil on oma strateegia, kuidas lumi linnast välja saada! Snow-How. 

Minu meelest on tore, et Põhjamaad ka ikka aeg-ajalt pildile saavad. Ainult et antud teema avastamine on küll sama hea kui näiteks Floridas või Barcelonas asuvaid hooneid näidata ja väita, et neil on ka oma kliimastrateegia - kõikidel korteritel on konditsioneerid, teeme kõik suviti nii!

Hmm. Vägisi meenub kord, kui ma Cancunis CNN-i vaatasin ja rummikoolat jõin ja see austusväärne uudistekanal oli kutsunud kokku hulga juuksureid, kes detailselt selgitasid, millise soengu Justin Bieber endale lõigata kavatseb. Pooletunnine erisaade veel ka ja puha. 

[Ma siiani ei tea, kes on Justin Bieber. Mul on karvane tunne, et ei taha ka teada.]

Pisut Murphy seadustest

Ma olin täna üle pika aja jälle terve päeva ajutiselt kontoritööl. Ja kontoris istudes tegin ma täna kolm tähelepanekut. 

• Mu küüned murduvad alati ära siis, kui ma olen kümme minutit varem kodust küüneviilita välja läinud. Kui küüneviil kotis on või kui mina kodus olen, ei juhtu seda kunagi. 
• Inimesed helistavad alati siis, kui ma olen kontorist viis minutit varem välja läinud ja ei saa keset tänavat ei nende andmeid üles kirjutada ega infot kontrollida. 
• Eelmise edasiarendus: Neil päevil, kui hiljaks jääda, on raudselt mõni inimene kontori ukse taga ootamas. Neil päevil, kui õigel ajal kohale jõuda, ei tule halvemal juhul päev otsa kedagi kontorisse. Ma ei jäänud täna hiljaks ja keegi ei oodanud ukse taga ka, aga mõnikord kauges minevikus on seda ikka ette tulnud.

Kuidas see küll saab ALATI nii olla?

M. 

Takkajärgi mõned pildid

Kevad

Täna on täiesti kevade tunne. Jääpurikad sillerdavad, päike särab ja lumehang, millest veel paar päeva tagasi käpuli üles tuli ronida, on nüüd juba täiesti üles astutav. Ja täiesti alateadlikult hakkas mul kummitama Mendelssohni "Spring song" [ma ühtegi väga head klaveriesitust ei leidnud], seejärel veel üks pala, mida me eelmisel aastal Haapsalu koorifestivalil laulsime - too algab sõnadega "On kevade tulnud, nüüd voolavad veed"... Naljakas.

Ma vist lähen nüüd välja. Kevadet nautima, enne kui jälle talv tuleb. 

Nublud

Meil on Pärnu kodus pakkimismeeleolu, ema läheb reisile. Ja loomad saavad ju kohe aru. Kass magab ainult kohvri otsas ja koer on sellise mureliku näoga, et kahju hakkab kohe. Kusjuures tavaoludes keelduvad nad üksteise läheduses magamast, aga mure ühendab...

Teksastest: vol 2

Hurraa, ma leidsin endale lõpuks püksid! Läksin nukralt teist tiiru Denim Dreami tagasi ja sinna oli tekkinud üks osavõtlik teenindaja, kellele ma oma mure letti ladusin. Siis ta tuulas seni poes ringi, kuni mulle kolm sobivat alt kergelt laieneva säärega mudelit leidis. Nendest kahel oli mitu häda - vöökoht ei istunud üldse, selja taga oli selline suur auk. Liiga pikad olid ka niikuinii. Viimane paar oli muidu mugav ja paras, ainult sääred olid ka loomulikult liiga pikad. Aga siis tuli välja, et neil on oma rätsep seal tööl ja nad siis lubasid lahkesti paar senti alläärt lühemaks võtta. Novat. Ja nagu lubasid, nii ka tegid. Mina sain püksid juba järgmisel päeval kätte. 

Ma endiselt ei saa aru, ma ei taha ju mingit utoopilist mõõtu pükse, mul lihtsalt on vaja pikkust 32, aga igal pool on 34. Noja lisaks on veel praegu liiga palju skinny lõiget, nii et ülejäänud bootcutidest pikkust 32 leida näib olevat lootusetu ettevõtmine. Aga jah, nüüd on see mure lahenduse leidnud. Ja au ja kiitus Denim Dreamile - teenindus oli ultrahea, ma kiitsin neid kõvasti - ja püksid sai parajaks tehtud nii ruttu ja hästi, et nii justkui pidigi olema. Äge. Mul on hea meel!

Nüüd on vaja uusi talvesaapaid, praeguste talla sisse tekkis auk ja jalad kogu aeg lirtsuvad. Jälle häda - paksu voodriga number 40 saapaid pole ka kuskil eriti näha olnud :-D. Uus missioon!

Köögipoolelt

Neil päevil esineb mul kuidagi kummaliselt tihti isu midagi erilist kokata - erilise all pean ma silmas sääraseid asju, mida ei saa kümne minutiga taldrikule, vaid mille valmistamine on nii umbes tunniajaline protsess. Viimase kahe nädala menüüsse on kuulunud püreesuppe ja panniroogi, seene-veinikaste võikanaga ja koorejuustupasta, üleküpsetatud karbonaad ja igasuguseid muid sääraseid asju. Kõik on eranditult jube head välja kukkunud. Täna avastasin, et külmkappi on kõigest sellest jäänud veidraid jäänukeid - kolmveerand ingverit, kapsast, pisut lillkapsast, porgandeid, kolm sibulat ja türgi ube. Hmm... Esimese pilguga sai mulle selgeks, mis sellest tulema peab - imeline hiinapärane ingveri-kana-köögivilja panniroog. 

Oh. Ja kuna esimese pilgu külmkappi heitsin ma siis, kui hommikul ärkasin, unistasin ma juba hommikusöögist alates wokist. Jõin kohvi ja unistasin ikka wokist. Kui enam suud vesistada ei kannatanud, lippasin poodi, tõin kana ja sojakastet ja tegin oma elu esimese idamaise roa. 

Nüüdseks olen ma seda terve kandikutäie ära söönud. Lõhki tahaks minna, aga nii hea on, et vist pean minema ja juurde võtma. Või siis külalised kutsuma, sest kokates on mul perspektiivitajuga probleeme - toitu jaguks või armeele. 

Nämm. Aga süüa - süüa on nii imeline!

Avastus: infrapunasaun

Jesver-susver, miks ma alles nüüd teada sain, et pool tundi infrapunasaunas kaotab 600 kalorit? Täitsa hull värk, kuidas see nii saab olla? Mille arvelt? Mina igatahes kavatsen nüüd infrapunasauna kolida. Nagu päriselt, elama :-D. Kevadeks bikiinivormi, noh. 

Hea küll, mõni päev olen niisama ka tubli. Täna näiteks kõndisin 20279 sammu, mis teeb 11,51 kilomeetrit ja tähendab 844 kaotatud kalorit. Ise ka aru ei saa, kuidas nii palju tuli, isegi Mehhikos ei kõndinud ühelgi päeval nii palju, ometi olin 16 000 sammu peale täiesti kaputt. Aga täna, noh, sadamasse ja tagasi, Helsingis sai ka tiirutatud ja pärast veel poode kammitud ja nii... Uskumatu. Ja seejuures oleks ma täitsa võimeline veel edasi laskma... 

Aga mis sellest ikka, ma nüüd lähen ära magama... viimased ööd on jälle jõle napiks jäänud...

Ööd. 

M. 

Loterii

Iga loos võidab. Võite on kaks: kas käid käpuli või saad purikaga pähe. Jackpoti puhul on võimalik ühe loosiga võita ka mõlemad peaauhinnad! 

Muuseas, ükspäev sattusin tänaval kokku vilistajaga. Sihuke kurja pilguga mammi oli, hoidis tokki käes ja muudkui vilistas. Lõpuks hakkas käega oma pea kohal pead taguvaid liigutusi ka tegema ja vaatas mulle eriti mõrtsukalikul pilgul otsa. Siis sain aru, ma olen milleski süüdi - ja peale mõningast mõtlemist ja taevasse vaatamist jõudsin äratundmisele, et nii tapval pilgul üritab ta saavutada seda, et mulle ta maja katuselt jääd kaela ei sajaks. (St. seda, et katuselt jääd võib kukkuda, märkasin ma juba varem ja kõndisingi niikuinii sõiduteel juba, aga talle sellest ilmselgelt ei piisanud). Minu möödudes keerutas ta korra oimukohal sõrme ja leidis siis endale järgmise ohvri. Vot nii. Järjekordne sotsiaalne ametikoht? Või ehk usina korteriühistu omalooming? Ennenägematu igatahes!

Teksastest

Miks kuskil enam alt laieneva või sirge lõikega normaalseid teksaseid ei müüda? Jälestan alt kitsenevaid pükse ja millegipärast on kõik kohad ainult neid täis. Eriti hulludel juhtudel on pükste tagumik veel puhvi ka aetud, nii et need näevad välja nagu mingi 16. sajandi mood. Fuhh. Aga mul on uusi teksaseid vaja. Praegustest sai mul täiesti villand. Esiteks on need mulle kogu aeg pisut pikad olnud, aga märjal ajal on see täielikuks nuhtluseks - mul on kogu aeg püksid poole sääreni märjad. Rõve. Ja siis saavad saapad ka märjaks ja edasi hakkavad juba jalad külmetama ja... Pluss mõnikord lihtsalt kohe tahaks pükstega käia, kogu aeg seelikuga olemine on igav - ja kohati pisut ebamugav. Oi, ja siis on veel üks oluline põhjus, miks mul uusi teksaseid on vaja - mu praegustel pükstel on madal lõige ja mu kõht paistab üle selle voltis. Talvevarude värk, noh. Lihtsam on uued teksad osta kui hakata dieeti pidama, eks :-D. 

AGA no lihtsalt pole normaalseid pükse enam mu meelest. Eelmisel nädalal vaatasin Helsingis poodidesse ja ükspäev tegin põgusa tiiru Viru keskuses ka. Kõikidel teksastel oli midagi häda. Suuremalt jaolt ongi mure selles, et praegu on moes alt kitseneva säärega püksid ja need on mu meelest maailma kõige jubedamad asjad. Mõningaid üksikuid boot cut lõikeid ikka olen näinud ka ja üht-teist proovinud, aga nendega oli see häda, et need olid kas liiga pikad või liiga kallid (no ma ei taha Hilfigeri teksaseid, tahan täiesti tavalisi). Ühesõnaga, tulemuseks on siiani olnud ümmargune null. 

Nukker. 

Viin nüüd raamatu kirjastusse ära ja lähen vaatan siis uuesti pisut poodides ringi. Ehk hakkab midagi silma!